Tsiviilasja number
2-10-54101
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Gaida Kivinurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.03.2012, Tallinn
Tsiviilasi
Seaside Residence Baku OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma hagi AS GILD Financial Advisory Services vastu alusetult saadu tagastamiseks ja viivise saamiseks Harju Maakohtu 15.12.2011 otsus
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
AS GILD Financial Advisory Services apellatsioonkaebus 81 662,05 eurot
Istugi toimumise aeg
12.03.2012
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Seaside Residence Baku OÜ (pankrotis, registrikood 11123094, asukoht Narva mnt 11e, 10151 Tallinn), esindaja pankrotihaldur Toomas Saarma ja vandeadvokaat Martin Tamme Kostja AS GILD Financial Advisory Services (registrikood 11021666, asukoht Tartu mnt 2, 10145 Tallinn), esindaja vandeadvokaat Jaanus Mody ja advokaat Annika Jaanson
Resolutsioon Jätta Harju Maakohtu 15.12.2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja AS GILD Financial Advisory Services kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada
menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Vastavalt Seaside Residence Baku OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) 18.07.2007 juhatuse otsusele otsustati läbi viia võlgniku võlakirjade emissioon. Võlakirjade emiteerimise eesmärgiks oli koguda rahalisi vahendeid Aserbaidžaanis, Bakuu oblastis Mardakan-Šuvalani küla lähistel asuva maa omandamiseks ning arendamiseks, lõppeesmärgiga pärast detailplaneeringu kehtestamist ning infrastruktuuri väljaehitamist kinnisvaraprojekt kasumlikult müüa. Võlgnik määras võlakirjade emissiooni kogumahuks 16 500 000 eurot (258 159 000 krooni) ja emissiooni korraldajaks AS GILD Financial Advisory Services, kes vastavalt emissioonitingimustele oli kohustatud organiseerima võlakirjade esmalevitamise emissioonitingimustes sätestatud korrale ning tegutsema tagatisagendina investorite huvides. 26.10.2007 sõlmisid võlgnik ning kostja nn mandaadilepingu, mille punktis 2 lepiti muuhulgas kokku, et võlgnik kohustub emissiooni korraldamise eest maksma kostjale tulemustasu kokku 217 950 eurot (3 410 176,47 krooni). Kostja esitas osutatud teenuste eest 26.10.2007 võlgnikule arve nr 265 summas 4 348 972,47 krooni, (277 950 eurot). Võlgnik tasus arvel märgitud summa 01.11.2007. 2009 detsembris valiti võlgniku juhatuse liikmeks Avo Kuldmäe, kes võlgniku majandustehinguid puudutavate lepingute analüüsimisel märkas, et kostjale on arve nr 265 alusel tasutud nii käsiraha 60 000 eurot kui ka tulemustasu 217 950 eurot, s.o kokku 277 950 eurot. Juhatuse liige leidis, et kostjale on tasutud rohkem, kui mandaadilepingus sisalduva kokkuleppe alusel oleks võlgnik pidanud kostjale tasuma ning esitas OÜ Süvamenetlus vahendusel 25.02.2010 kostjale nõude enammakstud raha tagastamiseks. Kostja poolt 11.03.2010 esitatud vastuses märkis kostja, et on täitnud mandaadilepingust tulenevad kohustused vastavalt mandaadilepingus sätestatule ning võlgnikul puudub esitatud nõudekirjas kirjeldatud nõue kostja vastu. Hageja taotles ka hagi esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viiviseid 260 384,54 krooni. Haldur palus kohtul mõista välja ka viivis alates otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja palus kohtul välja mõista AS-lt GILD Financial Advisory Services Seaside Residence Baku OÜ (pankrotis) kasuks õigusliku aluseta saadu 938 796 krooni, viivis 260 384,54 krooni ning kohustada AS GILD Financial Advisory Services alates otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda. Vastuses kostja vastuväidetele märkis hageja, et mandaadilepingu tõlget ei muuda usaldusväärseks asjaolu, et see on esitatud koos notariaalse kinnitusega. Kostja esitatud lisas kinnitab tõlk Ants Pihlak iseenda poolt koostatud tõlke õigsust, kuid tegemist ei ole mitte mingil juhul notariaalse tõlkega. Tõlke notariaalne kinnitamine (õigemini tõlkija allkirjaõigsuse kinnitamine) ei muuda seda „õigeks“, nagu väidab kostja. Tõlke õigsuse kinnitamine kuulub vaid vandetõlgi ametipädevusse (VTS § 2 lg 1). Edaspidiste vaidluste vältimiseks tõlke õigsuse üle esitas hageja vandetõlgi poolt tõlgitud vaidlusaluse lepingupunkti tõlke, mille õigsuses, tulenevalt VTS-s sätestatust, ei ole põhjust kahelda ei
kohtul ega ka vastaspoolel. Vandetõlgi poolt tõlgituna on mandaadilepingu p 2.1 korrektne eestikeelne tõlge järgnev:
selge kohustusena. Kuna antud juhul ei esinenud põhjuseid, miks edukustasu oleks tulnud maha arvestada, siis maksis hageja kostjale tasu täies kokkulepitud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et mandaadilepingu punkti 2.1 sõnastuse kohaselt kohustus hageja maksma kostjale nii edukustasu kui ka lepingulise makse kogusummas 277 950 eurot. Riigikohus on otsuse 3-2-1-45-08 punktis 12 märkinud, et lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Seega on antud juhul oluline tuvastada, milline oli hageja arusaam mandaadilepingu punktist 2.1 kostjale tasu maksmisel. Lisaks tuleb mandaadilepingu punkti 2.1 tõlgendamisel arvestada hageja käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3). Hageja ja kostja sõlmisid mandaadilepingu 26.10.2007. Samal päeval väljastas kostja hagejale arve nr 265, mille kohaselt kuulus tasumisele nii lepinguline makse (retainer fee) summas 938 769 krooni (60 000 eurot) kui ka edukustasu (success fee) summas 3 410 176,47 krooni (217 950 eurot). Nii lepinguline makse kui ka edukustasu olid nii sõnaliselt kui numbriliselt ühel ja samal arvel eraldi välja toodud ning arve summa vastas mõlema numbri summale. 01.11.2007 kandis hageja mõlemad tasud täies ulatuses kostjale üle, s.t hageja ei teinud summadest mingeid mahaarvamisi ega esitanud kostjale nimetatud summade suuruse osas vastuväiteid. Sellest tulenevalt saab hageja käitumisest vaid üheselt järeldada, et ka hageja sai mandaadilepingust aru selliselt, et hagejal tuleb kostjale tasuda lepinguline makse summas 60 000 eurot ja edukustasu summas 217 950 eurot ja mõlemad summad kokku moodustavad kostjale nõustamisteenuse eest makstava tasu. Juhul, kui hageja oleks mandaadilepingust teisiti aru saanud või hageja tahe ei oleks olnud suunatud mõlema tasu maksmisele, siis ei oleks hageja vastavat arvet aktsepteerinud ega koheselt pärast arve väljastamist kostjale nimetatud summasid üle kandnud. Hageja käitumine viitab üheselt sellele, et ka hageja pidas mandaadilepingu alusel makstavaks tasuks nii edukustasu kui ka lepingulist makset. Lisaks viitab hageja mandaadilepingu sõlmimisele järgnenud käitumine ka sellele, et hageja pidas lepingulist makset teatud tingimustel mahaarvestatavaks, mitte aga ilmtingimata maha arvatavaks. Hageja ei leidnud kahe aasta ja nelja kuu jooksul, et tasude maksmisega oleks midagi korrast ära olnud. Ühtegi pretensiooni kostja vastu ei esitatud. Sellele, et hageja sai aru, et mandaadilepingu alusel kuulub tasumisele nii edukustasu kui ka lepinguline makse, viitab ka asjaolu, et hageja 2007 majandusaasta aruannet kontrollinud audiitorbüroo AS PricewaterhouseCoopers kinnitas muuhulgas, et raamatupidamisaruanne kajastas oluliselt õigesti ja õiglaselt ettevõtte finantsseisundit. Kui hagejal oleks olnud õigus kostjalt 60 000 eurot tagasi nõuda, siis oleks sellele ka ilmtingimata tähelepanu pööratud, sest tegemist on märkimisväärselt suure summaga. VÕS § 29 lg 5 p 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi. 07.06.2007 e-kirjas saatis kostja juhatuse liige Lauri Isotamm hageja juhatuse liikmele Erki Piirsalule e-kirja, milles muuhulgas kirjeldas mandaadilepinguga seotud tasusid. E-kirja kohaselt oli mandaadi kommitee ettepanekuks, et tasu töö eest moodustab korraldustasu summas 60 000 eurot (arrangement, hiljem lepingus sõnastatud retainer fee), mis hõlmab endas projekti analüüsi, investeerimisauditit, dokumentide koostamist ja vajadusel juriidilist konsultatsiooni. Korraldustasule lisandub edukustasu, mis moodustab 2,5% tehinguväärtusest. Nimetatud ettepanekule hageja vastuväiteid ei esitanud ja selliselt sätestati tasud ka mandaadilepingus. Lisaks hagejaga sõlmitud mandaadilepingule sõlmis kostja samal ajajärgul veel kaks mandaadilepingut Aserbaidžaani äriühingutega Delta Land ja ESH Tijarat. Mõlemad äriühingud olid hagejaga tihedalt seotud ja puudutasid Aserbaidžaanis emissiooni tulemusena saadud rahaliste vahendite abil kinnisvaraprojekti väljaarendamist. Seejuures allkirjastas sarnaselt mandaadilepinguga ka Delta Landi ja ESH Tijaratiga sõlmitud mandaadilepingud
hageja juhatuse liige Erki Piirsalu. Nimetatud mandaadilepingutes oli samuti kokku lepitud lepinguline tasu (küll 30 000 eurot) ja edukustasu 2,5% tehinguväärtusest. Lepingulise tasu mahaarvestamist lepingud ette ei näinud. Kuna kõikide eelnimetatud mandaadilepingute sõlmimisel peeti tingimuste üle koos läbirääkimisi, siis on Delta Landi ja ESH Tijarati lepingutest tulenevat võimalik kasutada ka mandaadilepingu tõlgendamisel. Kuna kostja oli hageja juhatuse liikme Erki Piirsaluga eelnevalt sõlminud juba kaks mandaadilepingut, mille alusel kuulusid tasumisele nii edukustasu kui ka lepinguline makse, siis tulenes sarnane kohustus mandaadilepingu alusel tasu maksmisel järelikult ka pooltevahelisest praktikast. Antud juhul mandaadilepingu kohaselt kohustus hageja kostjale tasuma nii edukustasu kui ka lepingulise makse. Seega täitis hageja kostjale lepingulist makset tasudes mandaadilepingust tulenevat kohustust ehk sooritus toimus õiguslikul alusel. Järelikult ei ole VÕS § 1028 lg-s 1 toodud eeldused lepingulise makse tagasi nõudmiseks täidetud ja kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud. Isegi kui kostjal oleks olnud kohustus lepingulise makse tagastamiseks, siis ei oleks hagejal õigus nõuda kostjalt hagiavalduses märgitud ulatuses viivist. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostjal tekkis lepingulise makse tagastamise kohustus koheselt pärast summa laekumist kostja kontole ning sellest tulenevalt tuleb viivist arvestada alates summa tagastamiseks mõistlikust ajast, s.o hageja arvates 2 nädala möödumisest alates summa laekumisest kostjale ehk 16.11.2007. Riigikohus on hageja viidatud lahendis 3-2-154-08 märkinud, et mõistliku aja pikkus alusetult saadu tagastamisel sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest. Samale järeldusele on Riigikohus jõudnud otsuses 3-2-1-49-09. Isegi, kui kostja oleks hageja arvel lepingulise makse võrra alusetult rikastunud (mida kostja ei ole), siis sai kostja väidetavast alusetust rikastumisest teada 25.02.2010. Kui mõistlik aeg lepingulise makse tagastamiseks oleks hageja käsitluse järgi kaks nädalat, siis oleks hagejal võimalik viiviseid arvestada alates 11.03.2010. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja AS-lt GILD Financial Advisory Services Residence Baku OÜ (pankrotis) kasuks õigusliku aluseta saadu 60 000 eurot ja viivise 21 662,05 eurot ning kohustas AS Gild Financial Advisory Services alates otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud jättis kohus AS GILD Financial Advisory Services kanda. Poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et kostja kohustus korraldama võlgniku võlakirjade emissiooni vastavalt emissioonitingimustele ning võlgnik kohustus osutatud teenuste eest kostjale maksma tasu vastavalt mandaadilepingus kokkulepitule. Poolte vahel on tekkinud vaidlus aga selle üle, kas kostja poolt osutatud teenuste eest kokkulepitud tasu suuruseks tuleb lugeda 277 950 eurot, millest on kostja lähtunud arve esitamisel, või 217 950 eurot, nagu on võlgnik ja kostja kokku leppinud mandaadilepingu punktis 2.1. Käesolevas vaidluses on olulisel kohal mandaadilepingu sisu, millest pooled teevad erinevaid järeldusi. Kohtu hinnangul on vaidluse lahendamisel mandaadilepingu p. 2.1. üle võimalik juhinduda hageja poolt esitatud tõlkest, mille kohaselt on õige tõlge vandetõlgi poolt esitatu. Vandetõlgi esitatud teksti õigsuses ei saa kahelda, kuna tekst on tõlgitud Eesti Vabariigi poolt tunnustatud vandetõlgi poolt. Asjakohased ei ole kostja viited hageja ja kostja varasemale praktikale, kuna nn varasemad ärialased suhted ei ole toimunud mitte hageja ja kostja vahel, vaid teiste äriühingutega (Delta Land ja ESH Tijarat). Mandaadilepingu punktis 2.1.1. märgitu kohaselt kohustus võlgnik kostjale tasuma käsiraha 60 000 eurot. VÕS § 156 lg 1 kohaselt on käsirahaks ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud
rahasumma. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt käsirahaga tagatud lepingu täitmise korral eeldatakse, et käsiraha arvestatakse võlgnetava kohustuse täitmise katteks, täitmise võimatuse korral aga käsiraha tagastatakse. Seega saab eelnevast järeldada, et lepingust tulenevate kohustuste täitmisel tuleb käsirahana tasutud summa arvata lepingus kokkulepitud tasu sisse. Et võlgnik ja kostja ei kaldunud VÕS-s käsiraha kohta sätestatust kõrvale, tõendab asjaolu, et mandaadilepingu punktis 2.1.3. on pooled selgesõnaliselt kokku leppinud, et mandaadilepingu punktis 2.1.1. märgitud käsiraha arvatakse tulemustasust maha. Selliselt sõnastatud poolte kokkulepe ei jäta kahtlust, et võlgnikul lasus mandaadilepingust tulenevalt kohustus tasuda osutatud teenuste eest kostjale kokku 217 950 eurot. Hageja on kostja poolt esitatud arve alusel tasunud kostjale aga 277 950 eurot, s.o 60 000 eurot enam. Võlgnik ja kostja olid mandaadilepingus kokku leppinud, et võlgnik tasub võlakirjade emissiooni läbiviimise eest tulemustasuna kokku 217 950 eurot. Võlgnik tasus kostja poolt esitatud arve alusel 60 000 eurot enam, siis sellest järeldub, et kostja on rikastunud võlausaldaja ehk hageja arvel. Seega soorituskondiktsiooni eeldused on täidetud ning järelikult hageja poolt on tegemist alusetu sooritusega kostjale, mis omakorda toob kaasa õigusliku aluse üleantu tagasi nõudmiseks hagejale. Poolte vahel oli vaidlus selle üle, millal poolte poolt alusetust rikastumisest teada saadi. Kostja kui investeerimisühing sai ja pidi teada saama alusetust rikastumisest 01.11.2007 alusetult tasutud summa laekumisel kostja arveldusarvele. Seejuures on oluline, et mandaadilepingu teksti valmistas ette kostja, mis kinnitab asjaolu, et kostja pidi teadma ülekande alusetust. Hageja, saanud kostjalt arve, võis eeldada, et kostja kui investeerimisühing väljastab tasumiseks lepingutele vastavaid arveid ning et selliseks arveks on ka arve nr 265. Tulenevalt eeltoodust kostja sai ja pidi teada saama alusetust rikastumisest arve nr 265 tasumisel 01.11.2007 ning seega on alusetud kostja väited, et viivist juhul kui kohus seda arvestab, tuleks hakata arvestama 25.02.2010, s.o hetkest, mil alusetust rikastumisest teada saadi. Viivise arvestus on hagis toodud summalt 60 000 eurolt alates 16.11.2004 kuni 10.11.2011 kokku summas 21 662,05 eurot, mis on kujunenud VÕS § 113 järgse viivisemääraga. Kohus rahuldas ka hageja nõude viivise väljamõistmiseks tulenevalt TsMS §-st 367. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse, teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus on ebaõigesti leidnud, et vaidluses lahenduse leidmiseks peab kohus andma vaid hinnangu asjaolule, milline hageja ja kostja poolt esitatud tõlgetest asja arutamisel aluseks võtta. Menetluse kestel esitasid hageja ja kostja kohtule kokku kolm erinevat tõlget mandaadilepingu punktist 2.1. Kuivõrd üks hageja poolt esitatud tõlge on koostatud vandetõlgi poolt ja kostja poolt esitatud tõlge on koostatud samuti tunnustatud tõlgi poolt ning kumbagi tõlke ebaõigsuses ei ole alust kahelda, siis on ilmne, et mandaadilepingu tasu maksmist reguleerivaid sätteid saab tõlkida erinevalt. Selliselt on nende sätete tõlkimisel eesti keelde võimalik saada mandaadilepingu punkti 2.1 sõnastusest ka mitu erinevat versiooni, sh võib erinevate versioonide vaheline erinevus seisneda selles, et oma sisult omavad nad erinevat õiguslikku tähendust. Antud juhul ongi poolte vahel sisuliselt vaidlus selle üle, millise kokkuleppe pooled tasu maksmise osas sõlmisid, mitte aga see, kuidas on kõige õigem tõlkida mandaadilepingu punkti 2.1. Kuna selle punkti tekst ja sõnastus on segane, siis selleks, et kokkulepet sisustada tuleb arvestada ka muid kokkuleppega seotud asjaolusid ja tõendeid ning neid kogumina hinnata ehk sisuliselt tuleb mandaadilepingu tasu maksmist reguleerivaid sätteid tõlgendada.
Lepingu tõlgendamise põhimõtted tulenevad eelkõige VÕS §-st 29. Kohus oma otsuses VÕS § 29 kohaldanud ei ole. Samuti ei ole kohus otsuses põhjendanud, miks VÕS §-st 29 tulenevad lepingu tõlgendamise põhimõtted antud juhul ei kohaldu. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 631 lg-t 2, mis sätestab muuhulgas, et õigusnormi on rikutud kui õigusnorm on jäetud osaliselt või täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Lisaks ei kajasta maakohtu poolt otsuse tegemisel aluseks võetud tõlge seda, kuidas lepingupooled ise mandaadilepingut mõistsid ja milline oli lepingupoolte tegelik ühine tahe mandaadilepingu sõlmimisel. Mandaadilepingu tõlked kajastavad üksnes seda, kuidas üks kolmandast isikust keelealane spetsialist ühest sättest aru sai. Selle väljaselgitamine ei ole aga antud vaidluse esemeks. Antud vaidluse esemeks on hoopis see, kuidas hageja ja kostja mandaadilepingu tasu osas kokku leppisid ning selle tuvastamiseks on vaja tõendeid vastavalt VÕS §-st 29 tulenevatele põhimõtetele tõlgendada. Kostja on kohtumenetluses näidanud ja tõendanud, et kuna hageja ja kostja vahelise kokkuleppe kohaselt kohustus hageja maksma kostjale mandaadilepingu alusel nii fikseeritud summana 60 000 eurot kui ka edukustasu, mis antud juhul moodustasid kokku 277 950 eurot, siis ei ole kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Kuivõrd kohus on aga vaidluse lahendamisel jätnud ebaõigesti VÕS § 29 kohaldamata, siis on kohus jätnud analüüsimata kostja poolt esitatud tõendid, põhjendamata, miks kohus kostja poolt esitatud tõendeid ei arvesta ning miks kohus ei nõustu kostja väidetega seoses mandaadilepingu tõlgendamisega. Sellega on kohus lisaks rikkunud TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8. Hageja ja kostja leppisid nii fikseeritud tasu maksmises summas 60 000 eurot kui ka edukustasu maksmises kokku lepingueelsete läbirääkimiste käigus. Selle tõendamiseks on kostja esitanud kohtule kostja ja hageja vahelise e-kirjavahetuse, millest nähtub, et kostja pakkus hagejale emissiooni korraldamise eest välja tasustruktuuri, mille kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale fikseeritud tasuna 60 000 eurot (kirjas nimetatud kui korraldustasu) ning lisaks edukustasuna 2,5% võlakirjadele loodud nõudlusest. Kohus on jätnud kostja vastavasisulised väited ja tõendid täielikult tähelepanuta. Hageja ja kostja vaheline kokkulepe nii fikseeritud tasu kui ka edukustasu maksmise osas tuleneb lepingu sõlmimise asjaoludest. Kostja on kohtumenetluses selgitanud ja tõendanud, et enne mandaadilepingu sõlmimist kostja ja kahe hagejaga seotud ühingu vahel sõlmitud mandaadilepingutes sisalduvad kokkulepped kandusid üle ka mandaadilepingusse. Kohus on oma otsuses aga ebaõigesti asunud seisukohale nagu tuleks ESH Tijarati ja Detla Landiga sõlmitud mandaadilepingud ja neid puudutavad asjaolud jätta tähelepanuta. Hageja ja kostja said mandaadilepingu sõlmimisel aru, et hageja kohustub kostjale mandaadilepingu alusel maksma nii retainer fee summas 60 000 eurot kui ka edukustasu summas 217 950 eurot ja käitusid vastavalt. Hageja kandis kostjale peale arve esitamist mõlemad tasud täies ulatuses üle, s.t hageja ei teinud summadest mingeid mahaarvamisi ega esitanud kostjale ka nimetatud summade suuruse osas vastuväiteid. Sellest tulenevalt saab hageja käitumisest vaid üheselt järeldada, et ka hageja sai mandaadilepingust aru selliselt, et hagejal tuleb kostjale tasuda fikseeritud tasuna 60 000 eurot ja edukustasu summas 217 950 eurot ning mõlemad summad kokku moodustavad kostjale mandaadilepingu alusel makstava tasu. Ka eeltoodud seisukohad ja tõendid on kohus jätnud täielikult ja ilma igasuguste põhjendusteta tähelepanuta. Hageja majandustegevuse õiguspärasust kostjale retainer fee maksmisel on kinnitanud ka hageja majandustegevust kontrollinud audiitorbüroo. Kohus on ka selle kostja seisukoha ja esitatud tõendid jätnud otsuse tegemisel tähelepanuta. Kuivõrd kohus on jätnud sisuliselt kõik kostja poolt esitatud väited ja tõendid mandaadilepingu tõlgendamise osas tähelepanuta, siis on see kaasa toonud ebaõige lahendi. Lisaks alusetu rikastumise nõudele on hageja esitanud kostja vastu ka viivisenõude, mille kohaselt on palunud mõista kostjalt välja viivised alates 16.11.2007. Kohus on oma otsuses
ebaõigesti asunud seisukohale, et kostja kui investeerimisühing sai ja pidi alusetust rikastumisest teada saama 01.11.2007, so hageja poolt arve tasumisel. Kostja on mandaadilepingule eelnenud läbirääkimiste ja mandaadilepingu sõlmimise käigus olnud arusaamisel, et hageja ja kostja on leppinud kokku, et hageja tasub kostjale mandaadilepingu alusel nii retainer fee summas 60 000 eurot kui ka edukustasu, mis kokku moodustasid 277 950 eurot. Seega isegi kui kostja oleks hageja arvel alusetult rikastunud, siis ei teadnud kostja seda arve väljastamisel ja summa laekumisel. Kostja sai sellest teada alles 25.02.2010. Arvestades, et ka kohtu otsusest nähtub, et kohus on pidanud alusetult saadu tagastamiseks mõistlikuks ajaks 2 nädalat alates alusetust rikastumisest teada saamisest, siis tuleks juhul, kui hagejal oleks õigus nõuda kostjalt retainer fee tagastamist, arvestada viivist alates 11.03.2010. Vastustaja vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 15.12.2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja arutamisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses kordab kostja maakohtus esitatud vastuväiteid hagile. Maakohus on kostja vastuväidetele ja tõenditele hinnangu andnud. Maakohus on õigesti leidnud, et vaidlusaluse mandaadilepingu punktis 2.1.1. märgitu kohaselt kohustus võlgnik kostjale tasuma käsiraha 60 000 eurot. VÕS § 156 lg 1 kohaselt on käsirahaks ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt käsirahaga tagatud lepingu täitmise korral eeldatakse, et käsiraha arvestatakse võlgnetava kohustuse täitmise katteks, täitmise võimatuse korral aga käsiraha tagastatakse. Seega on seadusega kooskõlas ka mandaadilepingu p.2.1.3, kus pooled on selgesõnaliselt kokku leppinud, et mandaadilepingu punktis 2.1.1. märgitud käsiraha arvatakse tulemustasust maha. Selliselt sõnastatud poolte kokkulepe ei jäta kahtlust, et võlgnikul lasus mandaadilepingust tulenevalt kohustus tasuda osutatud teenuste eest kostjale kokku 217 950 eurot, mitte 277 950 eurot, nagu väidab kostja. Seega ei ole põhjendatud kostja väited, mille kohaselt on see lepingupunkt koostatud segaselt ja vajaks eraldi tõlgendamist. Kostja poolt nimetatud audiitoribüroo arvamus ei välista kolleegiumi arvates hagi rahuldamist, sest see ei kajasta iga üksiku lepingu sisu ja sellele antud õiguslikku hinnagut. Samuti ei tõenda kostja väiteid hageja 2007. majandusaasta aruanne. Maakohus leidis õigesti, et asjakohased ei ole kostja viited hageja ja kostja varasemale praktikale, kuna nn varasemad ärialased suhted ei ole toimunud mitte hageja ja kostja vahel, vaid teiste äriühingutega (Delta Land ja ESH Tijarat). Seega ei ole kostja poolt nimetatud lepingud seostatavad pooltevahelise vaidlusega. Maakohus on õigesti arvestanud alusetust rikastumisest tulenevalt nõudelt viivist. Apellatsiookaebuses toodud väited ei anna alust selles osas kohtuotsust muuta. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatavat otasust tühistada või muuta. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.