lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-10-54101/30

Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Kentmanni kohtumaja · 15.12.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtuasja number
2-10-54101/30
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
15.12.2011
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
10 729
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Lukiina Vismann

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.12.2011 Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number Tsiviilasi

2-10-54101

Menetlusosalised ja nende esindajad

SRBOÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma hagi AS GFAS vastu alusetult saadu tagastamise ja viivise nõudes Hageja SRBOÜ (pankrotis, registrikood XXX, asukoht XXX), esindajad Toomas Saarma (e-post [email protected]), Martin Tamme (e-post [email protected]) Kostja AS GFAS(registrikood XXX, asukoht XXX), esindaja SJM(e-post [email protected]), esindaja Annika Jaanson 10.11.2011 Hageja esindajad : Toomas Saarma ja Martin Tamme

Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalejad

Kostja esindajad: esindaja SJM ja Annika Jaanson

Resolutsioon Hagi rahuldada. Välja mõista AS-ilt GFA SSRBOÜ (pankrotis) kasuks õigusliku aluseta saadu, summas 60 000 eurot. Välja mõista AS-ilt GFA SSRBOÜ (pankrotis) kasuks viivis 21 662.05 eurot ning kohustada AS-i GFASalates otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud AS-i GFAS kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagi aluseks olevad asjaolud

Harju Maakohtu menetluses on SRBOÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma hagi AS GFAS vastu alusetult saadu tagastamise ja viivise nõudes.

1.1.Vastavalt SRBOÜ (pankrotis, edaspidi nimetatud Võlgnik) 18. juuli 2007. juhatuse otsusele otsustati läbi viia Võlgniku võlakirjade emissioon. Võlakirjade emiteerimise eesmärgiks oli koguda rahalisi vahendeid Aserbaidžaanis, Bakuu oblastis Mardakan-Šuvalan’i küla lähistel asuva maa (kokku 147 ha) omandamiseks ning arendamiseks, lõppeesmärgiga pärast detailplaneeringu kehtestamist ning infrastruktuuri väljaehitamist kinnisvaraprojekt kasumlikult müüa.

Sarnased lahendid

Pankrotiõigus
  • 03.07.20262-25-1783/34Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-23-13323/39Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-22-4084/61Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-24-15528/34Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-23-11001/31Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-24-12833/30Riigikohtu tsiviilkolleegium
1.2.Võlgnik määras võlakirjade emissiooni kogumahuks 16 500 000 eurot (so. 258 159 000 krooni) ja emissiooni korraldajaks AS-i GFAS(edaspidi nimetatud Kostja), kes vastavalt emissioonitingimustele oli kohustatud organiseerima Võlakirjade esmalevitamise emissioonitingimustes sätestatud korrale ning tegutsema tagatisagendina investorite huvides.
1.3.26. oktoobril 2007. a sõlmisid Võlgnik ning Kostja nn mandaadilepingu (Mandate Agreement, edaspidi nimetatud Mandaadileping, lisa 1), mille punktis 2 lepiti muuhulgas kokku, et Võlgnik kohustub emissiooni korraldamise eest maksma Kostjale tulemustasu kokku 217 950 eurot (so 3 410 176,47 krooni).
1.4.Kostja esitas osutatud teenuste eest 26. oktoobril 2007. a Võlgnikule arve nr 265 (lisa 2) summas 4 348 972,47 krooni, (s.o 277 950 EUR-i). Võlgnik tasus arvel märgitud summa 01. novembril 2007. a (lisa 3).
1.5.2009.a. detsembris valiti Võlgniku juhatuse liikmeks AK, kes Võlgniku majandustehinguid puudutavate lepingute analüüsimisel märkas, et Kostjale on arve nr 265 alusel tasutud nii käsiraha 60 000 eurot kui ka tulemustasu 217 950 eurot, s.o kokku 277 950 eurot. Juhatuse liige leidis, et Kostjale on tasutud rohkem, kui Mandaadilepingus sisalduva kokkuleppe alusel oleks Võlgnik pidanud Kostjale tasuma ning esitas OÜ Süvamenetlus vahendusel 25.02.2010.a. Kostjale nõude enammakstud raha tagastamiseks (lisa 4). Kostja poolt 11. märtsil 2010. a esitatud vastuses märkis Kostja, et on täitnud Mandaadilepingust tulenevad kohustused vastavalt mandaadilepingus sätestatule ning Võlgnikul puudub esitatud nõudekirjas kirjeldatud nõue Kostja vastu (lisa 5). Hageja taotleb ka viivise sissenõudmist alljärgnevalt: viivise viivise viivist summa arvutataks määr päevas e summalt päevas

Kokku:

viivitatud päevade arv

viivis kokku

260 384,54

2.11.Käesoleva hagi esitamise päeva seisuga moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 260 384,54 krooni. Haldur palub kohtul Kostjalt Võlgniku kasuks mõista välja viivis, summas 260 384,54 krooni kuni otsuse tegemiseni ning alates otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotleb hagis
1.Välja mõista AS-ilt GFA SSRBOÜ (pankrotis) kasuks õigusliku aluseta saadu, summas 938 796 (üheksasada kolmkümmend kaheksa tuhat seitsesada üheksakümmend kuus) krooni; 2. Välja mõista AS-ilt GFAS SRBOÜ (pankrotis) kasuks viivis 260 384,54 krooni ning kohustada AS-i GFAS

otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; 3. jätta menetluskulud AS-i GFAS kanda. Kostja vastus hagile 29.10.2010. a esitas SRBOÜ (pankrotis) (edaspidi „hageja“) hagiavalduse AS GFAS (edaspidi „kostja“) vastu alusetult saadu tagastamise ja viivise nõudes ning menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks hagiavalduse esitamisel. 08.11.2010. a määrusega rahuldas Harju Maakohus hageja riigipoolse menetlusabi andmise taotluse ja vabastas hageja pankrotihaldur Toomas Saarma riigilõivu maksmisest hagiavalduse esitamisel. 09.11.2010. a määrusega võttis Harju Maakohus hagi menetlusse ja esitas kostjale kirjaliku vastuse nõude, milles kohustas kostjat hagile hiljemalt 14 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest vastama. 19.11.2010. a esitas kostja vastuväite hagi menetlusse võtmise kohta, taotluse riigilõivu tasumise tähtaja määramiseks ja hagi läbivaatamata jätmiseks ning taotluse tagatise andmiseks. Riigikohus on märkinud, et kostja saab nõuda tagatist eeldatavate menetluskulude katteks, st enne menetluskulude tekkimist, ning kuni taotluse lahendamiseni on kostjal õigus keelduda menetlustoimingute tegemisest (RKTKo 3-2-1-39-08 p 16). Käesolevaga esitab kostja hagile vastuse, kuid kuna kostjal on eelnevast lähtudes õigus keelduda hagile kuni 19.11.2010. a esitatud taotluse lahendamist vastamast, siis jätab kostja endale õiguse esitada hagile ka pärast taotluse lahendamist täiendavalt vastuväiteid. Kostja ei tunnista hagi ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu ning leiab, et tegemist on alusetu ja põhjendamatu hagiga. Sellest tulenevalt palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26.10.2007. a mandaadilepingu (edaspidi „Mandaadileping“). Mandaadilepingu kohaselt pidi kostja nõustama hagejat seoses hageja võlakirjaemissiooni läbiviimisega, hageja aga kohustus kostjale maksma selle eest tasu. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostjal on eeltoodu kohaselt õigus tasule. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole kostja vastu nõuet. Hageja nõuab kostjalt Mandaadilepingust tuleneva lepingulise makse (Mandaadilepingu inglise keelses (originaal) versioonis retainer fee) tagastamist koos viivistega alusetu rikastumise sätete alusel. Selleks, et tuvastada, kas hagejal on õigus lepingulise makse tagastamist nõuda, tuleb tõlgendada Mandaadilepingut ning poolte vastavaid suhteid, et seeläbi tuvastada, kas hageja kohustus kostjale maksma nõustamisteenuse eest ainult edukustasu või kohustus hageja maksma kostjale nii edukustasu kui ka lepingulise makse (Mandaadilepingu punkt 2.1). See tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) üldregulatsioonist ja Riigikohtu praktikast (vt nt RKTKo 3-2-1-45-08 p 12). Alljärgnevalt näitab kostja, et pooled olid kokku leppinud, et hagejal oli kohustus kostjale Mandaadilepingu alusel maksma lisaks edukustasule ka lepingulise makse kogusummas 277 950 EUR (käesoleva vastuse p 3), mistõttu ei ole kostja hageja arvel alusetult rikastunud (käesoleva vastuse p 4). Lisaks näitab kostja, et juhul, kui hagejal olekski olnud õigus lepinguline makse tagasi nõuda, siis ei oleks hagejal olnud õigust nõuda viivist hagiavalduses toodud ulatuses (käesoleva vastuse p 5). Hageja kohustus mandaadilepingu järgi maksma kostjale nõustamisteenuse eest nii edukustasu kui lepingulise makse kogusummas 277 950 eurot. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte

ühine tahe. VÕS § 29 lõike 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3) ning tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat (p 6). Kostja on seisukohal, et esiteks tuleneb lepingu punkti 2.1 sõnastusest, et kostjale makstav tasu koosnes nii edukustasust kui ka lepingulisest maksest. Teiseks, isegi kui lepingu punktis 2.1. kasutatud inglise keelsele terminoloogiale saaks anda eesti keeles erinevaid tähendusi, siis tuleb poolte tahet, arusaama lepingulistest kohustusest ja muid asjaolusid arvestades jõuda järeldusele, et hageja kohustus kostjale maksma nii edukustasu kui ka lepingulise makse. Mandaadilepingu p 2.1 sõnastusest tulenevalt kohustus hageja maksma kostjale nii edukustasu kui lepingulise makse. Mandaadileping sõlmiti hageja ja kostja vahel inglise keeles. Hageja on hagiavalduse lisana 1 esitanud nii Mandaadilepingu inglise keelse (originaal) versiooni kui ka omapoolse eestikeelse tõlke. Kostja hageja esitatud eestikeelse tõlkega ei nõustu ja leiab, et hageja on Mandaadilepingu punkti 2.1. tõlkinud vääralt. Kuna poolte vahel käib sisuline vaidlus vaid nimetatud punkti üle, siis esitab kostja käesolevaga õige notariaalse tõlke Mandaadilepingu punktist 2.1 (lisa 1). Kuna ülejäänud tõlkele ei ole viidatud, siis ei ole kostja kontrollinud hageja esitatud tõlke õigsust ülejäänud Mandaadilepingu osas, kuid jätab endale õiguse esitada ka sellele vastuväiteid. Kostja leiab, et Mandaadilepingu punkti 2.1 korrektne eestikeelne tõlge on alljärgnev:

2.Tasud ja kulud 2.1 Ülalnimetatud nõustamisteenuse osutamise eest hüvitatakse nõustajat järgmiselt: 2.1.1 lepinguline makse summas 60 000 EUR (kuuskümmend tuhat eurot). 2.1.2 edukustasu summas 2,5% (üks koma viis protsenti) tehinguväärtusest. Pooled lepivad kokku, et edukustasu on 217 950 EUR. 2.1.3 punkti 2.1.1 alusel tasutav lepinguline makse on edukustasust mahaarvestatav. Edukustasu makstakse välja tehingu täideviimisel. Esiteks nähtub eelnevast, et retainer fee näol ei olnud tegemist mitte käsirahaga, vaid lepingulise maksega. Seega on eksitavad hageja viited VÕS § 156 lõigetele 1 ja 2, sest nimetatud sätted antud juhul ei kohaldu ja puudutavad ainult käsiraha. Teiseks tuleneb Mandaadilepingu punktist 2.1.3, et lepinguline makse (retainer fee) on edukustasust mahaarvestatav (shall be detuctable), mitte et lepingulise makse maha arvestamine on kindel kohustus. Mandaadilepingu punkti 2.1.3 sõnastus „on edukustasust mahaarvestatav“ (shall be detuctable) viitab eelkõige sellele, et pooled pidasid võimalikuks, et lepinguline makse on teatud tingimustel võimalik maha arvestada, kuid ei sätestanud seda selge kohustusena. Kuna antud juhul ei esinenud põhjuseid, miks edukustasu oleks tulnud maha arvestada, siis maksis hageja kostjale tasu täies kokkulepitud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et Mandaadilepingu punkti 2.1 sõnastuse kohaselt kohustus hageja maksma kostjale nii edukustasu kui ka lepingulise makse kogusummas 277 950 EUR. Hageja oli Mandaadilepingu sõlmimisel teadlik, et kostjale tuleb maksta nii edukustasu kui lepinguline makse ning hageja käitus vastavalt. Riigikohus on otsuse 3-2-1-45-08 punktis 12 märkinud, et lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Seega on antud juhul oluline tuvastada, milline oli hageja arusaam Mandaadilepingu punktist 2.1 kostjale tasu maksmisel. Lisaks tuleb

Mandaadilepingu punkti 2.1 tõlgendamisel arvestada hageja sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3).

käitumist enne ja pärast lepingu

Hageja ja kostja sõlmisid Mandaadilepingu 26.10.2007. a. Samal päeval väljastas kostja hagejale arve nr 265 (hagiavalduse lisa 2), mille kohaselt kuulus tasumisele nii lepinguline makse (retainer fee) summas 938 769 krooni (60 000 EUR) kui ka edukustasu (success fee) summas 3 410 176,47 krooni (217 950 EUR). Nii lepingulise makse, kui edukustasu olid nii sõnaliselt, kui numbriliselt ühel ja samal arvel eraldi välja toodud ning arve summa vastas mõlema numbri summale. 01.11.2007. kandis hageja mõlemad tasud täies ulatuses kostjale üle (lisa 2) – s.t. hageja ei teinud summadest mingeid mahaarvamisi ega esitanud kostjale nimetatud summade suuruse osas vastuväiteid. Sellest tulenevalt saab hageja käitumisest vaid üheselt järeldada, et ka hageja sai Mandaadilepingust aru selliselt, et hagejal tuleb kostjale tasuda lepinguline makse summas 60 000 EUR ja edukustasu summas 217 950 EUR ja mõlemad summad kokku moodustavad kostjale nõustamisteenuse eest makstava tasu. Juhul, kui hageja oleks Mandaadilepingust teisiti aru saanud või hageja tahe ei oleks olnud suunatud mõlema tasu maksmisele, siis ei oleks hageja vastavat arvet aktsepteerinud ega koheselt pärast arve väljastamist kostjale nimetatud summasid üle kandnud. Hageja käitumine – s.o. koheselt pärast Mandaadilepingu sõlmimist kostjale edukustasu ja lepingulise makse ülekandmine, seejuures ühe arve alusel ning ühe ülekandega, viitab üheselt sellele, et ka hageja pidas Mandaadilepingu alusel makstavaks tasuks nii edukustasu kui ka lepingulist makset. Lisaks viitab hageja Mandaadilepingu sõlmimisele järgnenud käitumine ka sellele, et hageja pidas lepingulist makset teatud tingimustel mahaarvestatavaks, mitte aga ilmtingimata maha arvatavaks. Hageja ei leidnud kahe aasta ja 4 kuu jooksul, et tasude maksmisega oleks midagi korrast olnud. Ühtegi pretensiooni kostja vastu ei esitatud. Hageja nõue „tekkis“ alles peale seda, kui hageja uued võlausaldajatest omanikud olid määranud hagejale uue juhataja. Pärast uue juhataja määramist esitati kostjale 25.02.2010. a lepingulise makse tagastamise nõue, hagiga pöörduti kohtusse alles 29.10.2010. a. Seega jäi arve tasumise ja nõude esitamise vahele ca 2,5 aastat ja hagi esitamise vahele ca 3 aastat. Selline käitumine viitab otseselt asjaolule, et hageja tegelikult ei pea nõuet põhjendatuks, tegemist on lihtsalt võlausaldajate sooviga avaldada survet esitades pankrotipesa kaudu suvalisi nõudeid, lootuses, et kohus võimaldav riskivabalt raha teistelt isikutelt nõuda. Juhul, kui kohus ei kohusta pankrotivõlgnikku riigilõivu ega kostja eeldatavate menetluskulude katteks kohtu deposiiti tagatist maksma, siis on kostja võimalused pankrotivõlgniku käest hagi rahuldamata jäämisel menetluskulud tagasi saada praktiliselt välistatud, mistõttu ei ole pankrotivõlgnikust hagejal hagi esitades sisuliselt midagi kaotada ning võib esitada mistahes nõudeid kelle iganes vastu. Sellele, et hageja sai aru, et Mandaadilepingu alusel kuulub tasumisele nii edukustasu kui ka lepinguline makse viitab ka asjaolu, et hageja 2007. a majandusaasta aruannet (lisa 3) kontrollinud audiitorbüroo AS P kinnitas muuhulgas, et raamatupidamisaruanne kajastas oluliselt õigesti ja õiglaselt ettevõtte finantsseisundit. Kui hagejal oleks olnud õigus kostjalt 60 000 EUR tagasi nõuda, siis oleks sellele ka ilmtingimata tähelepanu pööratud, sest tegemist on märkimisväärselt suure summaga. Seejuures ei olnud hagejal nimetatud perioodil olulist muud tegevust ehk kui nimetatud summa oleks olnud alusetult makstud, oleksid audiitorid selle kindlasti pidanud tuvastama. Hageja ja kostja leppisid lepingueelsete läbirääkimiste käigus kokku nii edukustasu kui lepingulise makse tasumises, samuti tuleneb mõlema tasu maksmine pooltevahelisest praktikast. VÕS § 29 lg 5 punkti 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi. 07.06.2007. a e-kirjas saatis kostja juhatuse liige LI hageja juhatuse liikmele EP’le e-kirja (lisa 4), milles muuhulgas kirjeldas mandaadilepinguga

seotud tasusid. E-kirja kohaselt oli mandaadi kommitee ettepanekuks, et tasu töö eest moodustab korraldustasu summas 60 000 EUR (arrangement; hiljem lepingus sõnastatud retainer fee), mis hõlmab endas projekti analüüsi, investeerimisauditit, dokumentide koostamist ja vajadusel juriidilist konsultatsiooni. Korraldustasule lisandub edukustasu, mis moodustab 2,5% tehinguväärtusest. Nimetatud ettepanekule hageja vastuväiteid ei esitanud ja selliselt sätestati tasud ka Mandaadilepingus. Lisaks hagejaga sõlmitud Mandaadilepingule sõlmis kostja samal ajajärgul veel kaks mandaadilepingut Aserbaidžaani äriühingutega DL(lisa 5) ja ESH T (lisa 6). Mõlemad äriühingud olid hagejaga tihedalt seotud ja puudutasid Aserbaidžaanis emissiooni tulemusena saadud rahaliste vahendite abil kinnisvaraprojekti väljaarendamist. Seejuures allkirjastas sarnaselt Mandaadilepinguga ka DL’i ja ESH T ’iga sõlmitud mandaadilepingud hageja juhatuse liige EP. Nimetatud mandaadilepingutes oli samuti kokku lepitud lepinguline tasu ( DL’i ja ESH T ’iga küll 30 000 EUR) ja edukustasu 2,5% tehinguväärtusest. Lepingulise tasu mahaarvestamist lepingud ette ei näinud. Kuna kõikide eelnimetatud mandaadilepingute (s.h. Mandaadilepingu) sõlmimisel peeti tingimuste üle koos läbirääkimisi, siis on DL’i ja ESH T ’i lepingutest tulenevat võimalik kasutada ka Mandaadilepingu tõlgendamisel. Kuna kostja oli hageja juhatuse liikme EP’ga eelnevalt sõlminud juba kaks mandaadilepingut, mille alusel kuulusid tasumisele nii edukustasu kui ka lepinguline makse, siis tulenes sarnane kohustus Mandaadilepingu alusel tasu maksmisel järelikult ka poolte vahelisest praktikast. Eeltoodust tulenevalt kohustus hageja maksma kostjale nõustamisteenuse eest Mandaadilepingu alusel nii edukustasu kui ka lepingulise makse kogusummas 277 950 EUR. Kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Järelikult selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt nimetatud sätte alusel lepingulise makse tagastamist peaksid korraga olema täidetud kõik järgmised eeldused: (I) kostja peab olema rikastunud hageja arvel, (II) rikastumine peab olema aset leidnud soorituse teel ja (III) soorituseks puudub õiguslik alus, mis võib seisneda selles, et kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Antud juhul on kostja käesoleva vastuse punktis 3 näidanud, et Mandaadilepingu kohaselt kohustus hageja kostjale tasuma nii edukustasu kui ka lepingulise makse. Seega täitis hageja kostjale lepingulist makset tasudes Mandaadilepingust tulenevat kohustust ehk sooritus toimus õiguslikul alusel. Kuna põhjuseid, miks Mandaadilepingust tulenev lepinguline makse oleks hiljem tulnud maha arvestada ei esinenud, siis ei langenud hageja kohustus lepingulist makset tasuda ka hiljem ära. Järelikult ei ole VÕS § 1028 lõikes 1 toodud eeldused lepingulise makse tagasi nõudmiseks täidetud ja kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud. Hageja on hagiavalduses esitanud oma nõudelt viivisearvestuse, mille kohaselt on kostja viivisevõlg hagiavalduse esitamise seisuga 260 384,54 krooni. Kostja leiab, et isegi kui kostjal oleks olnud kohustus lepingulise makse tagastamiseks, siis ei oleks hagejal õigus nõuda kostjalt hagiavalduses märgitud ulatuses viivist. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostjal tekkis lepingulise makse tagastamise kohustus koheselt pärast summa laekumist kostja kontole ning sellest tulenevalt tuleb viivist arvestada alates summa tagastamiseks mõistlikust ajast – s.o. hageja arvates 2 nädala möödumisest alates summa laekumisest kostjale ehk 16.11.2007. a. Riigikohus on hageja viidatud lahendis 3-2-1-54-08 märkinud, et mõistliku aja pikkus alusetult saadu tagastamisel sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest. Samale järeldusele on Riigikohus jõudnud otsuses 3-2-1-49-09. Isegi, kui kostja oleks hageja arvel lepingulise makse võrra alusetult rikastunud (mida kostja ei ole), siis sai kostja väidetavast alusetust

rikastumisest teada 25.02.2010. a. Kui mõistlik aeg lepingulise makse tagastamiseks oleks hageja käsitluse järgi kaks nädalat, siis oleks hagejal võimalik viiviseid arvestada alates 11.03.2010. a. Eeltoodust tulenevalt on hageja poolt esitatud viivisearvestus vale. Kui kostjal oleks kohustus midagi tagasi maksta, siis on viivist võimalik välja mõista kõige varasemalt alates 11.03.2010. a. Eeltoodust tulenevalt palub kostja: jätta OÜ SRB(pankrotis) hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata; jätta kõik menetluskulud OÜ SRB(pankrotis) kanda. Hageja seisukoht kostja vastusele SRBOÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma (edaspidi nimetatud Hageja) on esitanud AS GFAS(edaspidi Kostja) vastu 29. oktoobril 2010.a Harju Maakohtule hagiavalduse alusetult saadu tagastamise ja viivise nõudes. Kostja on 23. novembril 2010. a esitanud hagiavaldusele vastuse, milles asub seisukohale, et tema vastu esitatud hagi on alusetu ja põhjendamatu ning palub selle jätta täies ulatuses rahuldamata. Hageja jääb kõigi oma hagiavalduses esitatud seisukohtade juurde, kuid vastusena Kostjavastuväidetele märgib järgmist. Hageja on seisukohal, et Kostja vastus ja selle lisad ei sisalda selliseid seisukohti ja tõendeid, mis võimaldaksid hagi rahuldamata jätta. Hageja põhjendab oma seisukohti alljärgnevaga.

1.Vaidlus mandaadilepingus fikseeritud inglise keelsete terminite tõlke üle. 1.1. Kuivõrd vaidlus käesolevas asjas käib peamiselt Mandaadilepingu p-s 2.1 kokku lepitu kohta, on Kostja oma vastuse p-s 3.4.1 asunud seisukohale, et Hageja poolt esitatud tõlge on väär, on nimetatud lepingupunkti kohta esitanud omapoolse tõlke ning väidab, et tegemist on õige notariaalse tõlkega (Kostja vastuse lisa 1).
1.2.Hageja märgib, et tõlget ei muuda usaldusväärseks asjaolu, et see on esitatud koos notariaalse kinnitusega. Hageja juhib tähelepanu, et viidatud lisas kinnitab tõlk APiseenda poolt koostatud tõlke õigsust, kuid tegemist ei ole mitte mingil juhul notariaalse tõlkega. 16. novembri 2010. a notariaalmärkega on notar kinnitanud vaid tõlkija allkirja õigsust ning seal on muuhulgas märgitud, et „Allkirja õigsuse kinnitamisel ei ole kontrollitud tõlke õigsust“ (Kostja vastuse lisa 1, lk 2). Seega ei muuda Kostja poolt esitatud tõlke notariaalne kinnitamine (õigemini tõlkija allkirjaõigsuse kinnitamine) seda „õigeks“ nagu väidab Kostja. Hageja on seisukohal, et Kostja poolt selliste eksitavate väidete esitamine, millest võib Kohtul tekkida ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest, on pahatahtlik ning vastuolus menetlusõiguse üldpõhimõtetega.
1.3.Tõlke õigsuse kinnitamine kuulub vaid vandetõlgi ametipädevusse (VTS § 2 lg 1). Edaspidiste vaidluste vältimiseks tõlke õigsuse üle, esitab Hageja siinkohal vandetõlgi poolt tõlgitud vaidlusaluse lepingupunkti tõlke, mille õigsuses, tulenevalt VTS-s sätestatust, ei ole põhjust kahelda ei Kohtul ega ka vastaspoolel (lisa 1). Vandetõlgi poolt tõlgituna on Mandaadilepingu p-i 2.1 korrektne eestikeelne tõlge järgnev:
2.TASUD JA KULUD
2.1.Eespool nimetatud nõustamisteenuste osutamise eest hüvitatakse Nõustajale järgmiselt:
2.1.1.avansiline makse summas 60 000 EUR (kuuskümmend tuhat eurot).
2.1.2.edukustasu summas 2,5% {üks koma viis protsenti) Tehinguväärtusest. Pooled lepivad kokku, et edukustasu on 217 950 EUR.
2.1.3.Punkti 2.1.1. alusel makstav avansiline makse arvatakse edukustasust maha. Edukustasu makstakse tehingu lõpuleviimisel. Eelnevast nähtub, et vandetõlk on inglise keelsele terminile „retainer fee“ andnud hoopis kolmanda eestikeelse vaste „avansiline makse“. Avanss on teadupärast ettemaks ning võõrsõnade leksikoni1 täpsustuse kohaselt „tulevase makse arvel ette tasutav summa, mille suurus, maksetähtaeg jm määratakse kindlaks lepinguga“. Avansilise makse ja käsiraha (nagu Hageja on seda mõistet tõlgendanud) puhul on sarnane see, et mõlemad kuuluvad nn põhimakse hulka, mitte ei ole täiendavad tasud.
1.4.Lisaks tuleb märkida, et termini „retainer fee“ tõlkimisel tõlkija Ants Pihlak`u poolt kasutatud eestikeelne vaste „lepinguline makse“ on ebatäpne, st liiga üldine. Lepinguline makse on üldmõiste ning selle mõiste kasutusalaga võivad olla hõlmatud erinevad lepingus fikseeritud maksed, muuhulgas võib lepinguliseks makseks pidada nii käsiraha kui ka avansilist makset.
1.5.Hageja seisukohta kinnitab ka Mandaadilepingu p-s 2.1.3. sisalduv poolte kokkulepe, mille kohaselt arvatakse punkti 2.1.1. alusel makstav avansiline makse edukustasust maha. Hageja poolt hagiavalduses toodud lepingu p-i 2.1.3 tõlke õigsuse kohta on kinnituseks ka vandetõlgi poolt nimetatud lepingupunkti tõlge (vt ülal). Seega on absoluutselt väär Kostja poolt tema vastuse p-s
3.4.4.toodud seisukoht, et avansiline makse (retainer fee) on edukustasust vaid teatud tingimuste saabumisel mahaarvestatav.
1.6.Eelnevast tuleneb, et iseenesest ei olegi niivõrd tähtis inglise keelse termini „retainer fee“ täpne eestikeelne vaste, kuivõrd see, et see makse arvatakse edukustasust maha ja seda igal juhul ning mitte lepingus fikseerimata oletuslike tingimuste saabumisel, nagu väidab Kostja oma vastuse p-s
1.7.Isegi, kui asuda seisukohale, et pooled ei mõistnud inglisekeelset terminit „retainer fee“ vandetõlgi poolt esitatud eestikeelse vastena “avansiline makse“, siis tuleb võõrkeelse termini tõlkimisel lähtuda selle üldlevinud tähendusest. Nii Silveti inglise-eesti sõnaraamat kui ka erinevad veebipõhised sõnastikud annavad vaidlusaluse termini eestikeelseks vasteks „käsiraha“.
1.8.Seega, kui Kostja asub seisukohale, et vaidlus Mandaadilepingu punktis 2.1. sisalduva termini üle tuleb lahendada muul viisil kui vandetõlgi poolt esitatud tõlkest lähtudes, siis tuleb aluseks võtta termini „retainer fee“ üldlevinud tähendus, milleks on eesti keelde tõlgituna „käsiraha“.
2.Mandaadilepingus on nõustamisteenuse eest tasumine fikseeritud piisava täpsusega ning seega ei vaja lepingus kokkulepitu täiendavalt tõlgendamist.
2.1.Kostja hinnangul tuleb selleks, et tuvastada, kas Hagejal on õigus avansilise makse (retainer fee) tagastamist nõuda, tõlgendada Mandaadilepingut ning poolte vastavaid suhteid, et seeläbi tuvastada, kas Hageja kohustus Kostjale maksma nõustamisteenuse eest ainult edukustasu või kohustus Hageja maksma Kostjale nii edukustasu kui ka avansilise makse (retainer fee).
2.2.Hageja Kostja väitega ei nõustu ning on seisukohal, et Mandaadilepingu p-s 2.1 fikseeritu on piisavalt täpne ja puudub vajadus selle täpsustavaks tõlgendamiseks ning seda isegi juhul, kui terminile „retainer fee“ anda mõni muu eestikeelne vaste. Lepingu p-s 2.1.3 kokkulepitu kohaselt kuulub avansiline makse (retainer fee) edukustasust mahaarvestamisele ning tähendust ei oma see, millist konkreetset inglisekeelset terminit on pooled lepingus kasutanud.
2.3.Lepingust nähtub selgelt, et avansiline makse tuleb edukustasust maha arvestada ning seda ilma mingite võimalike tingimuste saabumiseta. Kostja seisukohta avansilise makse edukustasust mahaarvestatavuse sidumise kohta mingite tingimustega võiks kõne alla tulla juhul, kui lepingus oleksid fikseeritud sellised tingimused, millal selline olukord võiks kohalduda. Paraku leping selliseid tingimusi ei sisalda ning ei saagi sisaldada, sest pooled ei ole sellist, Kostja poolt väidetavat kokkulepet sõlminud.
2.4.Lepingu tõlgendamine ehk selle sisu väljaselgitamine oleks vajalik juhul, kui lepingus sisalduv poolte tahe ei ole üheselt mõistetav või arusaadav, nt juhul, kui lepingus kasutatakse mitmetähenduslikke väljendeid, tingimused on formuleeritud segaselt või ebamääraselt. Tõlgendamine kui lepingu sisu väljaselgitamise üks meetodeid võimaldab kõrvaldada lepingutingimuste vahel esinevaid vasturääkivusi või vastuolu lepingu kui terviku olemusega. Kuivõrd käesoleval juhul on lepingus kokkulepitu selge, st tähtsust ei oma, kas „retainer fee“ puhul on tegemist käsirahaga või avansilise maksega ning pooled on kokku leppinud et nimetatud makse arvatakse edukustasust maha, siis ei esine ka vajadust lepingu sisu täiendavaks selgitamiseks. Lisaks väärib äramärkimist ka asjaolu, et Mandaadilepingu on koostanud Kostja ning seega ei ole õige tõlgendada selles sisalduvaid tingimusi SRBOÜ (pankrotis) (edaspidi nimetatud Võlgnik) kahjuks. Pooled on Mandaadilepingus selgesõnaliselt kokku leppinud, et avansiline makse (retainer fee) kuulub edukustasust mahaarvestamisele, seega käesoleva vaidluse puhul puudub vajadus lepingut täiendavalt tõlgendada.
3.Kostja ning DL ja ESH T vahel 02. juulil 2007. a sõlmitud lepingud on võrreldes vaidlusaluse lepinguga tasu osas sõlmitud täiesti erinevatel tingimustel ning seega ei tõenda need pooltevahelist varasemat praktikat.
3.1.Kostja on oma vastuse p-s 3.6.2. asunud seisukohale, et mõlema tasu, st nii avansilise makse (retainer fee) kui ka edukustasu maksmine tuleneb pooltevahelisest praktikast, sest Võlgniku tolleaegne juhatuse liige EP sõlmis samal ajajärgul sarnased lepingud kahe teise välismaise äriühinguga, mille juhatuse liikmeks oli samuti EP.
3.2.Varasemalt sõlmitud lepingutes (mõlemas lepingus, mille Kostja on sõlminud vastavalt äriühingutega D ja ESH T ) on kasutatud mõistet „milestone payment“ vaidlusaluses lepingus sõlmitud „retainer fee“ asemel. Kostja võimalike vastuväidete vältimiseks tõlke õigsuse üle esitab Hageja siinjuures vandetõlgi poolt esitatud tõlke (lisa 2), milles on toodud inglise keelse termini „milestone payment“ eestikeelseks vasteks „vahemakse“ ning eesti keelde on tõlgitud ka teised tingimused, milles lepingute pooled on omavahel kokku leppinud:
2.TASUD JA KULUD
2.1.Eespool nimetatud nõustamisteenuste osutamise eest hüvitatakse Nõustajale järgmiselt:
2.1.1.vahemakse summas 30 000 EUR (kolmkümmend tuhat eurot), mille kohta esitatakse arve käesoleva Lepingu sõlmimisel;
2.1.2.edukustasu summas 2,5% (kaks koma viiv protsenti) hangitud kapitalist, mis makstakse tehingu sõlmimisel ja mille kohta esitab arve Nõustaja. Käesolevas punktis sätestatud kõiki tasusid arvestatakse ja nende kohta esitatakse arve iga Tehingu kohta eraldi.
2.1.3.Käesolevas punktis sätestatud tasud on näidatud käibemaksudeta. Käibemaks lisatakse tasule ja muudele hüvitamistele seadusega nõutava määrana ja määras. Juhul kui käibemaksu tasumist esialgu ei nõuta, jätab Nõustaja endale õiguse nõuda Kliendilt käibemaksu tasumist hilisemas etapis, kui asjakohane maksuhaldur peaks otsustama, et käibemaksu tasumist oleks tulnud nõuda.
3.3.Esitatud tõlkest nähtub, et pooled on varasemalt sõlmitud lepingutes tasude osas näinud ette hoopis teistsugused tingimused ning ei ole kasutanud isegi sama mõistet. Kõige olulisem on aga see, et varasemates lepingutes ei ole pooled kokku leppinud, et üks tasu arvatakse teisest maha.
3.4.Asjakohased ei ole Kostja viited Võlgniku ja Kostja varasemale praktikale, kuna nn varasemad ärialased suhted ei ole toimunud mitte Kostja ja Võlgniku vahel, vaid teiste äriühingute (DL ja ESH T , kelle juhatuse liikmeks oli sama isik, kes Võlgnikul) ning Kostja vahel. Oluline on siinkohal märkida, et Hagejale teadaolevatel andmetel DL’i ja ESH T ’iga sõlmitud lepingute alusel üldse makseid ei tehtud.
3.5.DL’i kui ka ESH T ’iga on lepingud lõpetatud 26. oktoobril 2007. a, ehk samal kuupäeval, kui sõlmiti vaidlusalune leping Võlgnikuga (lisa 3, lisa 4). Nimetatud lepingute lõpetamise kokkulepete punktis 3 on märgitud, et Nõustaja esitab kreeditarved vahemakse (milestone payment) ja edukustasu kohta. Samal päeval Võlgniku ja Kostja vahel sõlmitud lepingus on tasudena nimetatud avansiline makse (retainer fee) ja edukustasu. Erinev sõnastus 02. juulil 2007. a sõlmitud lepingute ja vaidlusaluse lepingu tekstis väljendab selgelt poolte tahet kokku leppida täpselt sellises sõnastuses, mis on vaidlusaluses lepingus märgitud.
3.6.Kui Kostja DL’iga ja ESH T ’iga sõlmitud lepingutes on tasude kohta käivad lepingupunktid identsed ning Võlgnikuga sõlmitud lepingus sisalduvad oluliselt teistsugused tingimused, siis on asjakohatu Kostja väide, et Võlgniku juhatuse liikme E. P poolt varasemalt, so 02. juulil 2007. a sõlmitud lepingute alusel võiks anda hinnangu Kostja ja Võlgniku varasemale praktikale ning seda eriti veel olukorras, kus eelnevalt sõlmitud lepingud on pooled lõpetanud samal päeval, mil sõlmiti uus, vaidlusalune leping.
4.Arve edukustasu ja avansilise makse tasumiseks on esitatud samal kuupäeval, kui sõlmiti Mandaadileping.
4.1.Hageja hinnangul tuleb asja juures tähelepanuväärseks pidada asjaolu, et kuigi pooled on kokku leppinud, et edukustasu makstakse tehingu lõpuleviimisel (Mandaadilepingu p 2.1.3. lause 2), on Kostja esitanud arve nii avansilise makse (retainer fee) kui ka edukustasu tasumiseks Mandaadilepingu sõlmimise päeval. Kuivõrd leping sõlmiti nõustamisteenuse osutamiseks, mis peaks eeldatavasti toimuma alles peale lepingu sõlmimist, tekib küsimus, millisel alusel esitas Kostja Võlgnikule arve mõlema, st avansilise makse (retainer fee) kui ka edukustasu tasumiseks korraga, kui pooled on kokku leppinud, et edukustasu tuleb Võlgnikul Kostjale välja maksta alles tehingu lõpuleviimisel.
4.2.Selguse huvides väärib märkimist, et Võlgniku endise juhatuse liikme EP suhtes on algatatud kriminaalmenetlus, mille käigus viimane on Hagejale teadaolevatel andmetel andnud uurijale ütlusi, millest nähtub üheselt, et Võlgniku rahaasju seoses Kostjaga sõlmitud lepinguga ajas hoopis TH , kes oli emissiooni läbiviimise ajal, 2007. a augustis Kostja juhatuse liige. Haldurile teadaolevatel andmetel on Võlgniku emissiooni korraldamise pettuse puhul uurimise all lisaks EP’le ka TH ja

Kostja. Seetõttu võib asuda põhjendatud seisukohale, et 60 000 euro tagastamise nõuet ei esitatud enne Võlgniku juhatuse vahetust just nimetatud isikute omavaheliste suhete ning pettusele viitava tegevuse tõttu. Eelnevast nähtub, et Kostja tegevus lepingute sõlmimisel ja lõpetamisel (vt käesoleva p 3.5) ning emissiooni läbiviimisel ei ole toimunud heas usus. Hageja on seisukohal, et Kostja on lepingu sõlmimisel ning arve esitamisel Võlgniku seadusliku esindaja kas teadlikult eksitusse viinud või kasutanud muid ebaausaid võtteid, esitades ühel arvel nõuded kahe erineva summa tasumiseks, millest tegelikult üks, s.o 60 000 EUR avansiline makse (retainer fee) tulnuks tasuda eeldatavasti lepingu sõlmimisel avansilise maksena ning edukustasu alles peale tehingu lõpuleviimist. Seejuures oleks pidanud Kostja esitama Võlgnikule arve edukustasu maksmiseks viisil, millest on avansiline makse (retainer fee) maha arvestatud.

5.Läbiviidud auditi põhjal ei saa asuda seisukohale, et nõuet enne auditi tulemuste selgumist ei olnud.
5.1.Kostja on muuhulgas esitanud oma vastuse p-s 3.5.7 väite, et audiitorbüroo AS P poolt 2008. a läbiviidud Võlgniku 2007. a majandusaasta aruande auditis oleks enammakstud summa tingimata tuvastatud, kui see oleks makstud alusetult.
5.2.Hageja Kostja väitega ei nõustu ning on seisukohal, et audiitoril ei ole kohustust ega vajadust raamatupidamise aastaaruande auditeerimisel eraldi analüüsida iga raamatupidamise algdokumenti. Audiitor annab hinnangu, kas bilanss kajastab äriühingu majandustulemusi õigesti ja õiglaselt. Audiitor on ka ise märkinud, et audit on läbi viidud kooskõlas rahvusvaheliste auditeerimisstandarditega, mis nõuavad muuhulgas, et audiitor viib auditi läbi omandamaks põhjendatud kindlustunnet, et raamatupidamise aastaaruanne ei sisalda olulisi väärkajastamisi (Kostja vastuse lisa 3, lk 19).
5.3.Audiitori poolt Võlgniku 2007. a majandusaasta aruande koostamise ajal kehtinud Auditeerimiseeskirja § 17 lg 1 lause 2 kohaselt püsib siiski alati teatav risk, et isegi suhteliselt olulised ebatäpsused võivad, arvestades audiitorkontrolli väljavõttelist iseloomu ja mis tahes sisekontrollisüsteemi suhtelist piiratust, jääda avastamata. Hageja on seisukohal, et olukorras, kus Võlgniku 2007. a bilansimaht moodustas enam kui 270 miljonit krooni (Kostja vastuse lisa 3, lk 6), ei saa lugeda 60 000 euro, st vähem kui miljoni kroonine ebatäpsus isegi oluliseks ebatäpsuseks ning see ei ole põhjustanud bilansis kajastatu moondumist.
5.4.Arvestades, et majandusaasta aruande auditeerimisel ei kontrolli audiitor eraldi iga dokumenti, ei saa audiitori 14. juuli 2008. a aruandele tuginedes väita, et Võlgnik ei ole Kostjale vaidlusalust summat ekslikult suurema summana kui ette nähtud tasunud või et Kostjal ei ole üldse kohustust tagastada talle enam makstud 60 000 eurot.
6.Kostja poolt esitatud e-kiri ei tõenda, et pooled on lepingueelsete läbirääkimiste käigus sõlminud e-kirjas näidatud kokkuleppe.
6.1.Kostja on asja materjalide juurde esitanud tõendina e-kirja, mille 07. juunil 2007. a väidetavalt saatis Kostja juhatuse liige LI Võlgniku juhatuse liikmele EP’le (Kostja vastuse lisa 4).
6.2.Hageja on seisukohal, et esitatud tõend ei ole asjakohane, sest e-kirja kättesaamine ei ole tõendatud.
6.3.Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 21. detsembri 2007. a otsuse nr 3-2-1-123-07 p-s 12 asunud seisukohale, et „e-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse“. Sama kohtuotsuse p-s 14 selgitab kolleegium, et „e-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse“. Lisaks rõhutab Riigikohus, et saadetud e-kirja kättesaamise riski kannab kirja saatja, st tõendamiskoormis on pandud tahteavalduse saatjale, kes peab teadet saates mõtlema ka võimalikele viisidele teate kohale jõudmise tõendamiseks (viidatud otsuse nr 3-2-1-123-07, p 15). Eelnevast Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest nähtub, et niikaua, kui Kostja ei esita veenvaid tõendeid selle kohta, et Võlgniku juhatuse liige on talle väidetavalt saadetud e-kirja kätte saanud, ei saa selle alusel tuvastada lepingueelsete läbirääkimiste toimumist vaidlusaluse lepingupunkti nr 2.1 osas ning lähtuda tuleb vaid lepingus endas fikseeritust.
6.4.Isegi, kui Kostja esitab e-kirja saatmist ja Võlgniku esindaja poolt kättesaamist kinnitava tõendi, on Hageja ikkagi seisukohal, et e-kiri, milles on kirjeldatud mandaadilepinguga seotud tasusid, ei ole asjakohane. Nimelt, kui pooled on lepingus endas sõlminud kokkuleppe, mis on piisavalt selge ning ei vaja tõlgendamist, siis ei ole mingit vajadust ning seadusest tulenevat alust lepingu tõlgendamiseks.
7.Kostja vastuväited viivisearvestusele ei tugine seadusel ega kohtupraktikal.
7.1.Kostja väidab, et hagiavalduses esitatud viivisearvestus on vale ning juhul, kui Kostjal on kohustus avansiline makse (retainer fee) tagasi maksta, siis on viivist võimalik välja mõista kõige varasemalt alates 11. märts 2010. a.
7.2.Kostja väited viivise arvestamise alguse aja suhtes on vastuolulised. Ühelt poolt on Kostja Hagejaga justkui nõustunud, et viivist tuleb arvestada ajahetkest, mil Kostja sai talle alusetult tasutud summast teada. Samas ei lepi Kostja aga Hageja poolt toodud perioodiga, millal Hageja arvates tuleb lugeda Kostja teadlikuks sellest, et talle on 60 000 eurot alusetult tasutud.
7.3.Esmalt märgib Hageja, et ta on käesoleva vastuse p-s 4 kirjeldatud põhjendustel seisukohal, et Kostja oli teadlik, et tal ei ole õigust lisaks edukustasule ka avansilise makse tasumist Võlgnikult nõuda. Hageja jääb selles osas oma hagiavalduse p-s 2.8 toodud seisukohtade juurde ning ei soovi selles osas oma seisukohti muuta ega täiendada.
7.4.Kostja on esitanud väite, et ta on alusetult tasutud summast teada saanud alles talle 25. veebruaril 2010. a edastatud nõudekirjast, kuid samas on märkinud, et väidetavale teadasaamise hetkele tuleb omakorda lisada veel 14 päeva (?!). Hagejale jääb selline mõttekõik selgusetuks – kui Hageja poolt viidatud kohtulahendite kohaselt tuleb viivist arvestada alates ajahetkest, mil isik sai nõude olemasolust teada, miks on Kostja asunud seisukohale, et teadasaamise hetkele tuleb juurde arvestada veel arusaamatud 14 päeva. Olenemata sellest, kas Kostja on Hageja käsitlusest nõude olemasolust teadasaamise kohta (vt hagiavalduse p 2.8) kas valesti aru saanud või püüab Hageja väiteid teadlikult enda kasuks pöörata, tuleb Hageja hinnangul viivist arvestada alates 16. novembrist 2007. Kokkuvõtteks on Hageja seisukohal, et Mandaadilepingus on nõustamisteenuse eest tasumine fikseeritud piisava täpsusega ning seega ei vaja lepingus kokkulepitu täiendavalt tõlgendamist. Kui kohus asub siiski seisukohale, et vaidlusalused lepingupunktid vajavad täiendavat tõlgendamist, tuleb arvestada asjaoluga, et tõlgendamise juures ei saa tugineda poolte varasemale praktikale, sh ka lepingueelsetele läbirääkimistele, lähtudes Kostja poolt esitatud tõenditest. Lisaks ei ole Kostja lepingulistes suhetes lähtunud hea usu põhimõttest ning on käitunud teist lepingupoolt eksitusse viies. Hageja palub hagi rahuldada ning mõista Kostjalt välja talle Võlgniku poolt alusetult tasutud summa 60 000 eurot, millele lisandub viivis. Kostja vastus hageja 29.12.2010 seisukohtadele Käesolevaga esitab kostja vastuse hageja 29.12.2010. a seisukohtadele. Kostja jääb kõikide oma 23.11.2010. a esitatud vastuses toodud seisukohtade juurde. Kostja leiab, et hagi on alusetu ja põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastusena hageja 29.12.2010. a seisukohtadele peab kostja vajalikuks märkida lisaks veel alljärgmist. Hageja ja kostja vahel on tekkinud vaidlus Mandaadilepingu punkti 2.1 tõlgete üle ja sellest tulenevalt Mandaadilepingu tõlgendamise vajaduse üle. Peamiseks vaidlusküsimuseks on seejuures, kuidas tuleks tõlkida Mandaadilepingu punktis 2.1.1 sätestatud terminit retainer fee ja punktis 2.1.3 sisalduvat sõnaühendit shall be deductible ning kas Mandaadilepingu punktis 2.1 sisalduvad sätted on piisavalt täpsed ja selged kostjale tasu maksmise kohustuse osas või tuleks neid poolte tahte väljaselgitamiseks täiendavalt tõlgendada. Mandaadilepingu sätete tõlke erinevuste ja mitmeti mõistetavuse tõttu tuleb Mandaadilepingut ja poolte vastavaid suhteid tõlgendada, et seeläbi tuvastada, kas hageja kohustus kostjale maksma nõustamisteenuse eest ainult edukustasu või kohustus hageja tasuma nii edukustasu kui ka retainer fee (lepingulise makse).

Käesolevas tsiviilasjas on kohtule tõenditena esitatud juba kolm erinevat versiooni Mandaadilepingu punkti 2.1 tõlkest. Seejuures on hageja esitanud kohtule kaks erinevat tõlget, ühe vabas vormis ja teise vandetõlgi poolt tõlgitud versiooni ning kostja omalt poolt tõlk A. Pihlaku tõlke, mis on esitatud koos notari kinnitusega tõlkija allkirja õigsuse kohta. Esmalt peab kostja vajalikuks märkida, et kuigi kostja poolt esitatud tõlge ei ole kinnitatud vandetõlgi poolt, siis ei tohiks sellele omistada vähem tähtsust kui hageja poolt esitatud tõlkele. Notari poolt tõlkija allkirjaõiguse kinnitamine ei ole pelgalt formaalne ametitoiming, vaid eeldab ka seda, et notaril puuduvad kahtlused tõlgi ametipädevuses. Nimelt sätestab tõestamisseaduse § 39 lõige 6, et notaril on tõlkija allkirja kinnitamisel õigus kinnitamisest keelduda, kui ta ei tunne tõlkijat või kui ta kahtleb tõlke õigsuses. Seega tähendab notari poolt tõlkija allkirja õiguse kinnitamine sisuliselt seda, et tõlke teostanud tõlk on notari jaoks tuntud isik, notar on teadlik tõlgi ametialasest pädevusest ning notar ei kahtle tõlgi poolt esitatud tõlke õigsuses. Tõlk APon tunnustatud inglise-eesti keele tõlk, kes teostab oma tõlketöid kõrge professionaalsusega. Seejuures on ta lisaks sõnaraamatu autor ja õppejõud. Järelikult asjaolu, et tõlge ei ole kinnitatud vandetõlgi poolt, ei vähenda antud juhul kostja poolt esitatud tõlke õigsust ega selle tõenduslikku väärtust. Kuivõrd esitatud tõenditest nähtub, et terminile retainer fee on erinevad tõlgid leidnud mitmeid erinevaid eestikeelseid vasteid (hageja tõlgetest nähtuvalt võiks retainer fee eestikeelne vaste olla kas käsiraha või avansiline makse, kostja tõlke kohaselt on tegemist lepingulise maksega) ja väljendit shall be deductable on hageja ja kostja samuti tõlkinud erinevalt (hageja tõlke kohaselt tähendab see „arvatakse maha“, kostja tõlke kohaselt „on mahaarvestatav“), siis viitab juba ainuüksi nimetatud asjaolu sellele, et Mandaadilepingu punktis 2.1 sätestatu on mitmeti mõistetav. Kuna Mandaadilepingu sätteid, mis reguleerivad hageja tasu maksmise kohustust, on eeltoodust tulenevalt võimalik mitmeti mõista, siis tuleb pooltevahelise vaidluse lahendamiseks Mandaadilepingut ja poolte vastavaid suhteid tõlgendada. Tõlgendamise kaudu on võimalik tuvastada, kas hageja kohustus kostjale maksma nõustamisteenuse eest ainult edukustasu või kohustus hageja maksma kostjale nii edukustasu kui ka lepingulise makse. Arvestades, et hageja ja kostja on eriarvamusel retainer fee korrektse tõlke osas, siis on kostja hinnangul sellest tulenevalt väär lähtuda retainer fee mõiste sisustamisel mõiste erinevate eestikeelsete vastete üldlevinud tähendusest nagu hageja seda käesoleval juhul on teinud. Olukorras, kus ühele mõistele leidub selle tõlkimisel mitu erinevat vastet on põhjendamatu mõiste meelevaldne tõlkimine eesti keelde arvestamata seejuures, millist tähendust on omistatud mõistele vastaval tegevus- ja kutsealal, kus mõiste kasutust on leidnud. Kuna hageja ja kostja on erinevalt tõlkinud ja mõistavad erinevalt ka sõnaühendit shall be deductable (Mandaadilepingu p 2.13), siis on väär hageja väide selle kohta, nagu oleks sõltumata retainer fee tähendusest Mandaadilepingus piisava selgusega sätestatud, et retainer fee tuleb kindlasti edukustasust maha arvestada. Seega ei olegi retainer fee täpse eestikeelse vaste leidmine ja sõnaühendi shall be deductable tõlkimine eesti keelde niivõrd oluline, kui Mandaadilepingu punkti 2.1 sätete ja poolte vastavate suhete tõlgendamine avamaks täpsemalt hageja tasu maksmise kohustuse sisu. Eeltoodust tulenevalt on hageja väited täiendava tõlgendamise vajaduse puudumise kohta alusetud. Kuivõrd pooled vaidlevad selle üle, millised olid Mandaadilepingu punktist 2.1 tulenevalt hageja tasu maksmise kohustused, siis selleks, et oleks võimalik tuvastada, kas hageja kohustus kostjale maksma nõustamisteenuse eest ainult edukustasu või kohustus hageja maksma kostjale nii edukustasu kui ka lepingulise makse on vajalik Mandaadilepingut ja poolte vastavaid suhteid tõlgendada. Hageja kohustus kostjale Mandaadilepingu alusel tasuma nii lepingulise makse (retainer fee) kui ka edukustasu kogusummas 277 950 eurot.

Kostja on seisukohal, et poolte tahet, arusaama lepingulistest kohustusest ja muid asjaolusid arvestades tuleb jõuda järeldusele, et hageja kohustus kostjale maksma nii edukustasu kui ka lepingulise makse (retainer fee). Kuna kostja on vastuses hagiavaldusele (vt 23.11.2010. a vastuse punkt 3) näidanud, et pooled olid kokku leppinud, et hagejal oli kohustus kostjale Mandaadilepingu alusel maksta lisaks edukustasule ka lepinguline makse (retainer fee), mistõttu ei ole hageja kostja arvel alusetult rikastunud (vt 23.11.2010. a vastuse punkt 4), siis ei pea kostja vajalikuks selles osas oma seisukohti siinkohal korrata. Hageja seisukohtadele Mandaadilepingu ja poolte vastavate suhete tõlgendamise kohta märgib kostja järgmist. Esiteks oli hageja Mandaadilepingu sõlmimisel teadlik, et kostjale tuleb maksta nii edukustasu kui ka lepinguline makse (retainer fee) ning hageja käitus vastavalt. Kostja esitas hagejale nii lepingulist makset (retainer fee) kui ka edukustasu hõlmava arve Mandaadilepingu punktis 2.1 sisalduvate sätete alusel. Kuivõrd ka hageja mõistis Mandaadilepingu vastavaid sätteid selliselt, et tasumisele kuuluvad mõlemad summad, siis tasus hageja arve nr 265 (arve) (vt hagiavalduse lisa 2) täies ulatuses. Kuna arvelt tuleneb sõnaselgelt, millise osa tasumisele kuuluvast summas moodustab retainer fee ja millise osa edukustasu, siis ei ole kostja üritanud mitte mingilgi viisil ajada hageja seaduslikku esindajat eksitusse. Kostja on hagejaga arveldamisel lähtunud ainult poolte vahel kokkulepitust, mis oli nii Mandaadilepingu sõlmimisel kui ka arve esitamisel ning selle tasumisel nii hagejale kui ka kostjale üheselt arusaadav ja mõistetav. Lisaks peab kostja siinkohal vajalikuks täpsustada, et hageja 29.12.2010. a seisukohtade punktis 4.2 on hageja esitanud paljasõnalisi ja seejuures valesid väiteid kostja kunagise juhatuse liikme TH seotuse kohta hageja rahaasjadega tegelemisel. Hageja tasus kostjale arve 01.11.2007. a (vt kostja 23.11.2010. a vastuse lisa 2). Sellel ajal ei olnud TH enam kostja juhatuse liige (lisa 1), mistõttu ei ole kostjal arve tasumisega hageja poolt mitte mingisugust seotust. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et hageja poolt hageja 29.12.2010. a seisukohtade punktis 4.2 toodud väiteid tuleb käsitleda alusetu kuulujutu levitamisena ja hageja poolse pahatahtliku käitumisena, millega hageja üritab kohut eksitada ja kohtus väärettekujutusi tekitada. Hageja on 29.12.2010. a seisukohtades leidnud, et audiitori 14.07.2008. a aruanne hageja 2007. a majandusaasta aruande kohta ei võimalda väita, et hageja ei ole kostjale vaidlusalust summat ekslikult üle kandnud. Kostja hageja seisukohaga ei nõustu. Kuigi hageja bilansimaht moodustas 2007. a enam kui 270 miljonit krooni, siis oli see tingitud võlakirjaemissoni läbiviimisest ja enamuse bilansimahust moodustaski emiteeritud võlakirjade väärtus. Kuivõrd muud olulist tegevust hagejal sisuliselt sellel perioodil ei olnud, siis moodustas retainer fee ülejäänud bilansimahust märkimisväärse summa. Sellest tulenevalt ei ole kostjal alust kahelda, et nimetatud summa tasumine ei jäänud audiitoril märkamata ning kui audiitor oleks leidnud, et summa on tasutud alusetult, siis oleks sellele kindlasti ka tähelepanu pööratud. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et hageja oli teadlik hageja ja kostja kokkuleppest kostjale nõustamisteenuse eest tasu maksmisel, mõistis kokkulepet selliselt, et tasumisele kuulub nii retainer fee kui ka edukustasu ning käitus tasu maksmisel vastavalt kokkuleppele. Ühtlasi on hageja asunud seisukohale, et kostja 23.11.2010. a vastuse lisana 2 esitatud e-kiri ei ole tõendina asjakohane, sest e-kirja kättesaamist ei ole tõendatud. Samas ei ole hageja ka väitnud, et EP 07.06.2007. a e-kirja kätte ei saanud. Seega jääb kostjale arusaamatuks hageja väide tõendi asjakohatuse kohta. Kuivõrd antud juhul ei ole vaidlust selle üle, kas EP sai 07.06.2007. a e-kirja kätte või mitte, siis on ühtlasi alusetud hageja viited Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele nr 3-2-1123-07.

Võttes arvesse, et EP ei ole kunagi eitanud 07.06.2007. a e-kirja kättesaamist ja ka hageja ei ole väitnud vastupidist, siis tuleb eeldada, et EP sai e-kirja kätte. Täiendavalt esitab kostja käesolevaga kohtule ka EP vastuse nimetatud e-kirjale (lisa 2), mis samuti tõendab asjaolu, et EP sai 07.06.2007. a e-kirja kätte ning oli teadlik selle sisust. Kuivõrd 07.06.2007. a e-kiri on tõendiks hageja ja kostja vahel toimunud lepingueelsete läbirääkimiste kohta Mandaadilepingu sõlmimisel ning seletab lahti Mandaadilepingus sätestatud tasu maksmise põhimõtte, siis on tõend käesoleva vaidluse seisukohast olulise tähtsusega.. Hageja on 29.12.2010. a seisukohtades märkinud, et kostja ning DL ja ESH T vahel 02.07.2007. a sõlmitud mandaadilepingud on sõlmitud Mandaadilepingust erinevatel tingimustel ning ei tõenda pooltevahelist varasemat praktikat. Hageja on ka kostja ning DL ja ESH T vahel sõlmitud mandaadilepingute tasu maksmist reguleerivate sätete kohta esitanud vandetõlgi poolt koostatud tõlke. Kostja ei hakka siinkohal hageja tõlke õigsust kontrollima ega sellele vastuväiteid esitama, sest see ei ole antud asjas niivõrd oluline, kui on vastavate lepingusätete sisu mõistmine. Hageja 29.12.2010. a seisukohtadest nähtub, et hageja saab sarnaselt kostjaga kostja ning DL ja ESH T vahel sõlmitud mandaadilepingute punktidest 2 aru selliselt, et pooled leppisid kokku fikseeritud tasu maksmises (mandaadilepingutes sätestatud kui milestone payment) ja tulemustasu maksmises. Ühe tasu mahaarvestamist teisest tasust lepingud ette ei näinud (vt hageja 29.12.2010. a seisukohtade p 3.3 ja kostja 23.11.2010. a vastuse punkt 3.6.2). Järelikult tuleneb kostja ning DL ja ESH T vahel sõlmitud mandaadilepingutest põhimõte, mille kohaselt kuulusid kostjale nõustamisteenuse osutamise eest tasumisele nii mingi kindel fikseeritud summa kui ka edukustasu mingi kindla protsendina, kusjuures edukustasust lepingu sõlmimisel tasumisele kuuluv fikseeritud summa hiljem mahaarvamisele ei kuulu. Eeltoodust tulenevalt ei ole seega oluline, kas kostja ning DL ja ESH T vahel sõlmitud mandaadilepingud olid oma sõnastuselt identsed Mandaadilepinguga või mitte, vaid oluline on see, milline põhimõte nendest sätetest tasu maksmise osas tulenes. Eelkirjeldatud tasu maksmise põhimõte on ülekantav ka Mandaadilepingusse, sest võimaldab avada Mandaadilepingus sisalduva tasu maksmise kohustuse sisu viidates tavapärasele praktikale nõustamisteenuse eest tasu maksmise kokkulepete sõlmimisel. Ka viivisearvestuse kohta esitatud vastuväidete osas jääb kostja kõikide oma 23.11.2010. a vastuses esitatud seisukohtade juurde. Võttes arvesse, et kostja sai väidetavast alusetu rikastumise nõudest teada 25.02.2010. a ning ka hageja ise on kohtupraktikale tuginedes hagiavalduse punktis 2.8 leidnud, et mõistlik aeg lepingulise makse tagastamiseks on kaks nädalat, siis oleks juhul, kui kostjal oleks kohustus hagejale midagi tagasi maksta (sellist kohustust kostjal ei ole) võimalik viivist arvestada alates 11.03.2010. a ehk alates mõistliku aja möödumisest lepingulise makse tagastamiseks. Eeltoodust tulenevalt kohustus hageja maksma kostjale nii retainer fee kui ka edukustasu, mistõttu ei ole kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Seega on hageja vastavasisuline nõue kostja vastu alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja 02.02.2011 täiendavad seisukohad Käesolevaga esitab kostja oma täiendavad seisukohad. Kostja jääb kõikide oma varem esitatud seisukohtade juurde. Kostja leiab, et hagi on alusetu ja põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta täies ulatuses rahuldamata. Täiendavalt juba oma varem esitatud seisukohtadele peab kostja vajalikuks märkida alljärgmist. 23.11.2010. a vastuses ja 20.01.2011. a vastuses on kostja koos viidetega asjakohastele tõenditele näidanud, et hageja ja kostja leppisid kokku, et Mandaadilepingu alusel tuleb hagejal tasuda kostjale nii lepinguline makse (retainer fee) kui ka edukustasu kogusummas 277 950 eurot. Nimetatud

kokkuleppele viitavad nii Mandaadilepingu tasu maksmise kohustust reguleerivad sätted kui ka Mandaadilepingu tõlgendamise aluseks olevad asjaolud. VÕS § 29 lõige 5 punkti 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi. Alljärgnevaga näitab kostja täiendavalt, et ka lepingu sõlmimise asjaoludest ning lepingueelsetest läbirääkimist tuleneb üheselt, et hageja ja kostja leppisid kokku nii retainer fee ehk kindla fikseeritud summa maksmises kui ka sellele lisanduva edukustasu maksmises ilma igasuguseid mahaarvestamisi teostamata. 23.11.2010. a vastuses ja 20.01.2011. a vastuses on kostja viidanud kostja ja ESH T ’i (ESH T ) ning DL’iga ( DL) sõlmitud mandaadilepingutele (kostja 23.11.2010. a vastuse lisa 5 ja lisa 6) ning mandaadilepingust tulenevatele tasu maksmise põhimõtetele, mille kohaselt lepiti tasu maksmine kokku selliselt, et tasuda tuli nii kindel fikseeritud summa kui ka edukustasu ning täiendavaid mahaarvestamisi tasudest ei toimunud (vt kostja 23.11.2010. a vastuse p 3.6.2 ja 20.01.2011. a vastuse punkt 2.5). Kuigi hageja on 29.12.2010. a seisukohtade punktis 3.5 sisuliselt möönnud, et ESH T ’i ja DL’iga sõlmitud mandaadilepingud olid seotud Mandaadilepinguga, siis näitab kostja käesolevaga täiendavalt, et ESH T ’i ja DL’iga sõlmitud mandaadilepingutest tulenev tasu maksmise kokkulepe kandus üle ka Mandaadilepingusse, sest kõik kolm mandaadilepingut olid omavahel seotud ja sõlmitud sisuliselt samade kohustuste reguleerimiseks. Kostja mandaat hageja võlakirjade emissiooniks tulenes kostja poolt DL’iga ning ESH T ’iga sõlmitud mandaadilepingutest. Nimetatud mandaadilepingute alusel võttis kostja kohustuse korraldada emissiooni summas 16 500 000 eurot (kostja 23.11.2010. a vastuse lisa 5 whereas punkt a kohaselt seati eesmärgiks leida finantseerimist 6 640 000 euro ulatuses, kostja 23.11.2010. a vastuse lisa 6 whereas punkt a kohaselt seati eesmärgiks leida finantseerimist 9 860 000 euro ulatuses ehk kokku 16 500 000 eurot) DL’i ja/või ESH T ’i ja/või nende poolt määratud isiku väätpaberitele (kostja 23.11.2010. a vastuse lisa 5 ja lisa 6 whereas punkt b) seoses kinnisvara arendusega Bakuus, Aserbaidžaanis (lisa 1). Nii DL’i ja ESH T ’i kui ka hagejat esindas kostjaga mandaadilepingute (sh Mandaadilepingu) sõlmimisel EP. EPga peeti enne mandaadilepingute (sh Mandaadilepingu) sõlmimist ka lepingueelseid läbirääkimisi, mille käigus selgitati EPle ühtlasi emissiooniga seonduvalt kostjale tasumisele kuuluvate kulude jaotust (kostja 23.11.2010. a vastuse lisa 4). Pärast vastavasisulise kokkuleppe saavutamist sõlmiti esmalt mandaadilepingud DLja ESH T ’iga, kus jaotati lepinguline makse/korralduslik tasu DL’i ja ESH T ’iga sõlmitud lepingutes kaheks (mõlemas vastavalt 30 000 eurot ehk kokku 60 000 eurot (kostja 23.11.2010. a vastuse lisa 5 ja lisa 6 p 2.1.1)). Lisaks lepingulisele maksele/korralduslikule tasule koosnes kostjale makstav tasu ka edukustasust, mis oli 2,5% kogutud kapitalist (kostja 23.11.2010. a vastuse lisa 5 ja lisa 6 p 2.1.2). DLja ESH T ’iga sõlmitud mandaadilepingute lõpetamise kokkulepete kohaselt oli edukustasuks mõlema mandaadi alusel 108 975 eurot (hageja 29.12.2010. a seisukohtade lisade 3 ja 4 whereas punkt c) ehk kokku 217 950 eurot. Kuivõrd DL’i ja ESH T ’iga sõlmitud mandaadilepingute kohaselt võttis kostja kohustuse korralda emissioon DL’i ja/või ESH T ’i ja/või nende poolt määratud isiku väätpaberitele (vt käesoleva dokumenti p 2.3) siis sai vastavalt antud mandaadile DL’i ja ESH T i poolt määratud isikuks seotud ettevõte SRB (hageja), mille võlakirjadele korraldati emissioon ülalviidatud summas (16 500 000 eurot) ja ülalviidatud eesmärgi täitmiseks. Eelnimetatud asjaoludele viitavad otseselt ka hageja võlakirjaemissioonitingimused (lisa 2), mille punkti 5.4 kohaselt on emissiooni kavandatud maht 16 500 000 eurot. Ühtlasi tuleneb emissioonitingimuste punktist 2.1.31, et DLja ESH T (ühingu ärinimi ekslikult märgitud kui ESH T , registrikood vastav ESH T ’iga) on SPV-d, mis on moodustatud kinnisvaraprojekti realiseerimise eesmärgil. Emissioonide korraldamisel on praktikas tavaline, et emissiooni korraldamiseks ei sõlmita lepingut just emitendiga. Valdkonnaspetsiifikast tulenevalt ei teagi osapooled tihti ette, kuidas tehing välja

saab nägema, st. millisele kehale kapitali kogumine toimuma hakkab, samuti võib see keha tehingu käigus muutuda (nagu ka hageja võlakirjaemissiooni korraldamisel). Sellest tulenevalt on praktikas ka tavaline, et mandaadi alusel tasumisele kuuluva tasu maksab lõppkokkuvõttes see keha, millele raha hakatakse koguma ehk antud juhul hageja kui emitent.

Raamatupidamislikest ja maksuõiguslikest aspektidest lähtuvalt otsustasid osapooled ka antud juhul, et emissiooni korraldamise eest tasub kostjale Eesti juriidiline isik hageja (DLja ESH T on mõlemad Aserbaidžaani ettevõtted), millest tulenevalt sõlmisid hageja ja kostja 26.10.2007. a Mandaadilepingu (hagiavalduse lisa 1). Samal päeval sõlmis kostja DL’i ja ESH T ’iga kokkulepped DL ja ESH T ’iga sõlmitud mandaadilepingute lõpetamiseks (hageja 29.12.2010. a seisukohtade lisad 3 ja 4). Mandaadilepingute lõpetamise kokkulepetest tuleneb, et kostjale tasumisele kuuluv summa moodustub kindlast fikseeritud summast ning edukustasust, mis mõlema lepingu peale kokku moodustub vastavalt 60 000 eurot ja 217 950 eurot. Seega oli kostjale mandaadilepingute alusel tasumisele kuuluv summa kokku 277 950 eurot s.o täpselt sama summa, mis lepiti kokku ka Mandaadilepingus. Hageja on 29.12.2010. a seisukohtade punktis 3.4 ESH T ’i ja DL’iga sõlmitud mandaadilepingu lõpetamise kokkulepete kohta märkinud, et hagejale teadaolevalt nimetatud lepingute alusel üldse makseid ei tehtud. Kostja peab siinkohal vajalikuks selgitada, et nimetatud arveid ei tasutud just eelnevalt kirjeldatud põhjustel, millest nähtub, et kuivõrd lõppastmes sõlmiti Mandaadileping hagejaga, siis oli ka tasu maksmise kohustus hoopis hagejal. Kuivõrd osapooled leppisid omavahel kokku, et Mandaadileping sõlmitakse lõppastmes hagejaga, siis kandus ka ESH T ’i ja DL’iga sõlmitud mandaadilepingutes sätestatud tasu maksmise kokkulepe üle Mandaadilepingusse. Vastava kokkuleppe alusel esitas kostja hagejale arve kokkulepitud summa tasumiseks (s.o. nii retainer fee kui ka edukustasu) (hagiavalduse lisa 2), mille hageja ka koheselt kostjale tasus (kostja 23.11.2010. a vastuse lisa 2 maksekorraldus). Täiendavalt peab kostja vajalikuks selgitada, et ei nõustu hageja on 29.12.2010. a seisukohtade punktis 3.5 toodud seisukohaga, milles hageja on leidnud, et erinev sõnastus ESH T ’i ja DL’iga sõlmitud lepingute ja Mandaadilepingu tekstis väljendab poolte tahet leppida Mandaadilepingus varasemast kokkuleppest erinevalt kokku. Kuigi kostja möönab, et Mandaadilepingu tasu maksmise kohustust reguleerivad sätted on koostatud ja sõnastatud mõneti segaselt, siis tuleneb Mandaadilepingu tõlgendamisel üheselt ja selgelt välja, et pooltevaheline tasu maksmise kokkulepe hõlmas nii retainer fee kui ka edukustasu maksmist. Vigadele tasu maksmise kokkuleppe sõnastamisel viitab näiteks Mandaadilepingu punkt 2.1.1, milles on sätestatud, et edukustasuna kuulub tasumisele 2,5% tehinguväärtusest, kuid seejuures on sulgudesse kirjutatud sõnadega üks koma viis (1,5). Seejuures ei vasta tegelikkuses edukustasuna fikseeritud summa 217 950 eurot kummalegi väljatoodud protsendimäärale. Nimelt oleks 2,5% tehinguväärtusest (16 500 000 miljonit eurot) 412 500 eurot ning 1,5% tehinguväärtusest 247 500 eurot ehk mõlemal juhul rohkem, kui edukustasuna fikseeritud summa. Arvestades, et Mandaadilepingus kokkulepitud summad on üheselt võrdelised ESH T ’i ja DL’iga sõlmitud mandaadilepingute kokkulepete lõpetamisest tulenevate summadega, siis ei viita Mandaadilepingus sätestatud tasu maksmise kohustuse kokkulepe mitte kuidagi poolte kokkuleppele leppida kokku varasemalt erinevad tasu määrad, vaid sellest tuleneb otseselt, et varem sõlmitud kokkulepped jäid samaks. Eeltoodust tulenevalt kohustus hageja maksma kostjale nii retainer fee (lepingulise makse) kui ka edukustasu, mistõttu ei ole kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Seega on hageja vastavasisuline nõue kostja vastu alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja kohtukõne teesid Käesolev vaidlus on oma olemuselt väga kitsas ja konkreetne:

Vaidlus puudub selles, et kostja on õigustatud isikult saanud makseid kokku 267 950 EUR, mis vastab Mandaadilepingu p 2.1.1 ja 2.1.2 maksete summale; vaidlusaluse Mandaadilepingu p 2.1.3 sätestab väga üheselt, et p 2.1.1 makse arvatakse p 2.1.2 maksest maha ehk maksete summeerimine ei ole lubatud. Seega ei ole küsimus niivõrd Mandaadilepingu p 2.1.1 termini retainer fee tõlke õigsuses, vaid selles, et sõltumata tõlke sisust sätestab Mandaadilepingu p 2.1.3 reegli, et vastav retainer fee arvestatakse p 2.1.2 maksest maha ning et seda reeglit on rikutud (tõlge õigsusega seotud küsimusi on täiendavalt käsitletud teeside p 16-22). Hageja rõhutab siinkohal, et eeltooduga ei mööna hageja kostja esitatud tõlke õigsust – toimikus on jätkuvalt vaid üks vandetõlgi antud tõlge, mis toetab üheselt hageja väidet, et retainer fee tähendus on käsiraha. Kui vaidlusest üldse rääkida, siis vastavalt eeltoodule saab see taanduda vaid küsimusele, kas ja miks ei peaks Mandaadilepingu p 2.1.3 reegel kohalduma. Kostja on selleks esitanud järgmised argumendid: poolte vahel lepiti lepingueelsetel läbirääkimistel teisti kokku; õigustatud isik on makset aktsepteerinud, kuivõrd ei ole seda varem tagasi nõudnud; audiitor on majandusaasta aruannet kontrollides tasumise õigsust kinnitanud; pooltevaheline praktika oli teistsugune. Kostja väited lepingueelsetel läbirääkimistel teistsuguse kokkuleppe kohta on paljasõnalised. Kostja ei ole esitanud andmeid ja tõendeid selle kohta, millal, millisel viisil, kus kohas ja kelle vahel nimetatud küsimuses läbirääkimised toimusid ja teistsugune kokkulepe saavutati. Kostja vastuse lisad 6 ja 7 kinnitavad ca 5 kuud varem teistes õigustatud isikuga seotud Aserbaidžaani äriühingutega analoogiliste mandaadilepingute sõlmimist, kus kostja tasu osas on kokkulepped samuti sätestatud lepingute p 2.1.1- 21.3, kuid väga selge erinevusega käesolevast vaidlusest – puudub p 2.1.3 mahaarvamist kohustav reegel ja p 2.1.1 kasutab retainer fee asemel terminit milestone payment. Kui lepinguid isegi räägiti läbi ühtse tervikuna, siis regulatsioonide erisus on väga ühene ning saab viidata vaid sellele, et pooled soovisidki erinevaid õiguslikke tagajärgi. Samas ei ole vastav väidetav tervikuna läbirääkimine millegagi tõendatud ning see ei ole ka eluliselt usutav: Ainsa tõendina on esitatud 07.06.2007. a. hageja juhatuse liikmele E. P -le saadetud elektronkiri (kostja vastuse lisa 4). Mõned nädalad hiljem, täpsemalt 02. juulil 2007. a. sõlmiti mandaadilepingud kostja ja Aserbaidžaani äriühingu DLvahel ning kostja ja Aserbaidžaani äriühingu ESH T vahel. Mõlema äriühingu esindajaks oli EP, kes on märkinud nimetatud mandaadilepingutes enda e-posti aadressiks XXX ehk sama aadressi, millele kostja saatis elektronikirja (kostja vastuse lisa 4). Seega on ilmne, et elektronkirjavahetus võis toimuda seoses 02.07.2007. a. sõlmitud lepingutega, kuid mitte mingil juhul ligi 5 kuud hiljem sõlmitud Mandaadilepinguga. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et vastav e-kiri üldse E. P jõudnud on; Seejuures ei ole E. P väidetavast vastusest (kostja 19.01.11 seisukoha lisa 2) võimalik aru saada, mille kohta on E. P lubanud teada anda „hiljemalt homme hommikuks”. Kindlasti ei sisalda see aga millegi suhtes nõustumust.

26.oktoobril 2007. a. ehk samal päeval, kui sõlmiti Mandaadileping, lõpetasid kostja ja Aserbaidžaani äriühingud omavahelised mandaadilepingud ehk Aserbaidžaani äriühingutega mandaadilepingute lõpetamine oli seotud Mandaadilepingu sõlmimisega (need ei saanud kehtida samaaegselt). Seetõttu ongi võimatu väita, et 2007. a. juuni alguses võisid E. P ja kostja rääkida läbi Mandaadilepingu võimalikke tingimusi, need läbirääkimised võisid olla seotud 02. juulil 2007. a. sõlmitud mandaadilepingutega. Erineva sõnastusega lepingud erinevate isikute vahel ja erineva sõlmimisajaga ei tõenda kuidagi, et ajaliselt hiliseimat lepingut sooviti tegelikult sõlmida samadel tingimustel, nagu varasemaid. Õiguses kehtib üldjuhul vastupidine loogika – ajaliselt hilisem muudab/ ületab varasema. Nii on ka

antud juhul eraldi oluline silmas pidada, et kostja vastuse lisadeks 6 ja 7 olevad lepingud lõpetati samal päeval kui sõlmiti vaidlusalune Mandaadileping ehk vastavad lepingud langevad tegelikult erinevasse ajaperioodi ja nad ei ole isegi kunagi samaaegselt kehtinud. Sellises olukorras saavad kostja vastuse lisad 6 ja 7 tõendada tõesti vaid seda, et Mandaadileping tõi kaasa teadliku muudatuse. Tõde on see, et tehtud alusetut makset ei ole varem tagasi nõutud. Paraku on tegemist kõikide alusetu rikastumise olukordade immanentse tunnusega – makse tegemise ja selle tagasinõudmise vahele jääb alusetu rikastumise suhetes alati ajavahemik (ning kui see on pikem kui 3 aastat, võib sõltuvalt olukorrast ilmneda aegumise situatsioon). Tõde on ka see, et arve nr 265 maksti, kuid kui makseid ei tehtaks, siis ka alusetu rikastumise olukordi ei tekiks. Seega kostja väide, et hageja poolt arve nr 265 tasumine justkui kinnitavat Mandaadilepingu punkti 2.1. mõistmist kostjaga sarnaselt, ei vasta tegelikkusele. Hageja juhatuse liige E. P on kinnitanud algatatud kriminaalmenetluses, et hageja ja kostja vahelisi rahaasju ajas tegelikkuses mõlemalt poolt TH , kes oli emissiooni korraldamise ajal (juuli/august 2007) kostja juhatuse liige. Vastab tegelikkusele, et TH on kustutatud kostja registrikaardilt juhatuse liikmena 20.09.2007. a. Kuid TH oli 01.11.2007. a. seotud (ja on seniajani seotud) kontserniga, millesse kuulub kostja, millega on põhjendatav ka TH huvi 01.11.2007. a. alusetu ülekande tegemise vastu. THoli ja on AS GP aktsionäriks, AS GP oli ja on kostja ainuaktsionär. Seega on ebaõige kostja väide, et seoses tagasikutsumisega kostja juhatuse liikme kohalt puudub kostjal seotus arve tasumisega. TH oli arve tasumise ajal ja on ka käesoleva ajani seotud kontserniga, millesse kuulub kostja. Heaks näiteks kostja ja õigustatud isiku kooskõlastatud tegutsemisest on ka asjaolu, et kostja esitas arve nii avansilise makse (retainer fee) kui edukustasu tasumiseks korraga ning seda juba Mandaadilepingu sõlmimise päeval – kuigi edukustasu kuulus maksmisele alles Mandaadilepingu järgi väljamaksmisele alles Mandaadilepingu edukal täitmisel, milles lepingu sõlmimise ajal ei saanud küll veel mingit kindlust olla. Ebaõige on kostja poolt märgitu, et 2007. a. majandusaasta auditeerimisel oleks audiitor kindlasti tähelepanu pööranud, kui 01.11.2007. a. tasutud summa oleks tasutud alusetult. Audiitor ei anna majandusaasta aruande auditeerimisel (õiguslikku) hinnangut lepingutele, sealhulgas sellele, kas ühe või teise lepingulise makse tasumine on õiguslikult põhjendatud või mitte. Audiitoril puudub pädevus õiguslike hinnangute andmiseks (sealhulgas lepingute tõlgendamiseks). Ka siin kehtib tavapärane alusetu rikastumise loogika – tehingud/ maksed, mis hiljem alusetuks osutuvad, on eelnevalt kajastatud raamatupidamises kehtivatena (kuna teadliku alusetu rikastamise situatsioonid on ülimalt erandlikud) ning audiitor ei hinda neid omaalgatuslikult ümber alusetuteks. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et samade poolte vahel oleks üldse varasemalt mingeid õigussuhteid olnud, rääkimata nende analoogilisusest või pikaajalisusest. Kostja vastuse lisad 6 ja 7 on teiste isikute vahel toimunud ühekordset tehingud, mis erinesid selgelt Mandaadilepingust (vt teeside p 6-8). Lähtudes eeltoodust leiab hageja, et kostja vastuväited on põhjendamatud, hagi kuulub rahuldamisele ja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kohtu järeldused TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus, kuulanud ära hageja esindaja ning kostja esindaja seletused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Hagi kohaselt hageja on taotlenud kostjalt alusetult saadu tagastamist ja esitanud ka viivise nõude.

Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 3 sätestab võlasuhte tekkimise alused ning sama paragrahvi p 3 sätestab võlasuhte tekkimise alusetust rikastumisest. Alusetust rikastumisest tekkivate nõuete üheks liigiks on soorituskondiktsioon- teisele isikule alusetu sooritusega üleantu tagasinõudmine. Sooritus peab olema toimunud ilma õigusliku aluseta, st kohustust, mida üleandja täita soovis ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb pärast selle täitmist ära VÕS § 1028 lg 1. Vastav õiguslik alus võib tulla nii pooltevahelisest lepingust, seaduse alusel tekkivast võlasuhtest, nt käsundita asjaajamisest (Riigikohtu lahend 3-2-1-25-08 p 15), või seadusest. Soorituseks õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõuete esitamise. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja kohustus korraldama võlgniku võlakirjade emissiooni vastavalt emissioonitingimustele ning võlgnik kohustus osutatud teenuste eest kostjale maksma tasu vastavalt Mandaadilepingus kokkulepitule. Poolte vahel on tekkinud vaidlus aga selle üle, kas kostja poolt osutatud teenuste eest kokkulepitud tasu suuruseks tuleb lugeda 277 950 eurot, millest on kostja lähtunud arve esitamisel või 217 950 eurot nagu on võlgnik ja kostja kokku leppinud Mandaadilepingu punktis 2.1. Mandaadilepingu punktis 2.1. leppisid võlgnik ja kostja kokku, et konsultatsiooniteenuste osutamise eest tasutakse nõustajale järgnevalt: käsiraha summas 60 000 eurot (kuuskümmend tuhat eurot); tulemustasu 2,5% (üks koma viis protsenti) tehingu väärtusest so on 217 950 eurot. Lepingu punkt 2.1.1. märgib, et käsiraha arvatakse tulemustasust maha. Tulemustasu kuulub maksmisele peale tehingu lõpule viimist.“ Käesolevas vaidluses on olulisel kohal mandaadilepingu sisu, millest pooled teevad erinevaid järeldusi ja seepärast kohus peab hinnangu andma asjaolule, milline tõlge asja arutamisel aluseks võtta. Kohtuasjas on pooled viidanud erinevatele tõlgetele Mandaadilepingu punktist 2.1. Hageja poolt esitatud tõlke õigsust on kinnitanud inglise keele vandetõlk Erik T , kes on ametisse nimetatud 23. jaanuaril 2003. a. Eesti Vabariigi justiitsministri poolt. Seega puuduvad mistahes kahtlused vandetõlk Erik T pädevuses, tema pädevust teha tõlkeid inglise keelest eesti keelde ja vastupidi, on tunnustanud Eesti Vabariik (justiitsministeeriumi kaudu). Kostja poolt viidatud tõlke autoriks on AP, kelle kohta on kostja märkinud „tõlk AP on tunnustatud inglise-eesti tõlk, kes teostab oma tõlketöid kõrge professionaalsusega. Seejuures on ta lisaks sõnaraamatu autor ja õppejõud.” Sellisel juhul, mil kohtuasjas on viidatud erinevatele tõlgetele, kuid millest üks on tõlgitud Eesti Vabariigi poolt tunnustatud vandetõlgi poolt ja teine mitte, leiab kohus, et tuleb lähtuda vandetõlgi poolt esitatud tõlkest. Kostjal oli võimalus esitada ka enda poolt Eesti Vabariigi poolt tunnustatud mõne teise vandetõlgi tõlge, kuid kostja ei ole seda võimalust kasutanud. Kohtu hinnangul lähtudes eeltoodust on vaidluse lahendamisel Mandaadilepingu p. 2.1. üle võimalik juhinduda hageja poolt esitatud tõlkest, mille kohaselt on õige tõlge vandetõlgi poolt esitatu. Selles osas, et kohtul tuleks lähtuda kostja viidatud tõlgitud materjalist kohus ei saa nõustuda, kuna kohus on seisukohal, et vandetõlgi esitatud teksti õigsuses ei saa kahelda kuna tekst on tõlgitud Eesti Vabariigi poolt tunnustatud vandetõlgi poolt. Asjakohased ei ole kostja viited hageja ja kostja varasemale praktikale, kuna nn varasemad ärialased suhted ei ole toimunud mitte hageja ja kostja vahel, vaid teiste äriühingutega (DLja ESH T ) ning seetõttu kohus jätab need asjaolud tähelepanuta. Poolte vaidlus on selle üle, kas mandaadilepingu alusel hagejal tulnuks kostjale tasuda edukustasu 217 950 eurot. Hageja kandis kostjale üle arve nr 265 järgi 277 950 eurot, kas oleks tulnud sellest maha arvata nn käsiraha või lepingutasu ( pooled on seda erinevalt nimetanud) so 60 000 eurot.

Kostja poolt Mandaadilepingu alusel esitatud arvest nähtuvalt on arvel kajastatud summa kujunenud Mandaadilepingu punktis 2.1.1. ning 2.1.2. märgitud summade liitmisel. Kohus on seisukohal, et lähtuvalt lepingust kostjal puudus õiguslik alus käsiraha ja tulemustasu liitmiseks. Mandaadilepingu punktis 2.1.1. märgitu kohaselt kohustus võlgnik kostjale tasuma käsiraha 60 000 eurot. VÕS § 156 lg 1 kohaselt on käsirahaks ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt käsirahaga tagatud lepingu täitmise korral eeldatakse, et käsiraha arvestatakse võlgnetava kohustuse täitmise katteks, täitmise võimatuse korral aga käsiraha tagastatakse. Seega saab eelnevast järeldada, et lepingust tulenevate kohustuste täitmisel tuleb käsirahana tasutud summa arvata lepingus kokkulepitud tasu sisse. Et võlgnik ja kostja ei kaldunud VÕS-is käsiraha kohta sätestatust kõrvale, tõendab asjaolu, et Mandaadilepingu punktis 2.1.3. on pooled selgesõnaliselt kokku leppinud, et Mandaadilepingu punktis 2.1.1. märgitud käsiraha arvatakse tulemustasust maha. Selliselt sõnastatud poolte kokkulepe ei jäta kahtlust, et võlgnikul lasus Mandaadilepingust tulenevalt kohustus tasuda osutatud teenuste eest kostjale kokku 217 950 eurot. Hageja on kostja poolt esitatud arve alusel tasunud kostjale aga 277 950 eurot, so 60 000 eurot enam. Lepingu järgselt oli ettenähtud: avansiline makse summas 60 000 eurot (kuuskümmend tuhat eurot) ja edukustasu summas 2,5 % (üks koma viis protsenti) tehinguväärtusest. Pooled leppisid kokku, et edukustasu on 217 950 eurot. Mandaadilepingu punktidest 2.1.1. ja 2.1.3. nähtuvalt oli 60 000 euro näol tegemist avansilise maksega, mis pidi arvatama edukustasust maha. Mandaadilepingu p. 2.1.1 ja 2.1.3. on üheselt sätestatud ja seega puudub vajadus nende punktide tõlgendamiseks. VÕS § 1027 kohaselt peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Soorituskondiktsiooni VÕS § 1028 kohaldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) võlgnik peab olema rikastunud võlausaldaja arvel 2) rikastumine peab olema toimunud võlausaldaja soorituse kaudu Võlausaldaja soorituseks peab puuduma õiguslik alus, mis avaldub selles, et a) kohustust ei ole olemas b) kohustust ei teki või c) kohustus langeb hiljem ära Lepingust kohus järeldab kuna võlgnik ja kostja olid mandaadilepingus kokku leppinud, et võlgnik tasub võlakirjade emissiooni läbiviimise eest tulemustasuna kokku 217 950 eurot. Võlgnik tasus kostja poolt esitatud arve alusel 60 000 eurot enam, siis sellest järeldub, et kostja on rikastunud võlausaldaja ehk hageja arvel. Mandaadilepingust lähtuvalt 60 000 euro tasumise kohustust võlausaldajal ei olnud lähtuvalt lepingus sätestatust. Seega soorituskondiktsiooni eeldused on täidetud ning järelikult hageja poolt on tegemist alusetu sooritusega kostjale, mis omakorda toob kaasa õigusliku aluse üleantu tagasi nõudmiseks hagejale. Selles ka pooltel vaidlus puudub, et nimetatud summad oleksid teistsuguse suurusega, vaidlus on tagasimaksmise osas. Kostjal oli õiguslik alus summa 217 950 euro saamiseks, kuid hageja tasus kostjale 277 950 eurot, leiab kohus, et kostjal tuleb hagejale enammakstud summa 60 000 eurot tagastada. Poolte vahel on vaidlus selle üle millal poolte poolt alusetust rikastumisest teada saadi. Riigikohus lahendis 3-2-1-54-08 toodu kohaselt mõistliku aja pikkus alusetult saadu tagastamisel sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.

Kohus leiab, et kostja kui investeerimisühing, sai ja pidi teada saama alusetust rikastumisest 01.11.2007. a. alusetult tasutud summa laekumisel kostja arveldusarvele. Seejuures on oluline, et mandaadilepingu teksti valmistas ette kostja, mis kinnitab asjaolu, et kostja pidi teadma ülekande alusetust. Kohus nõustub hagejaga, et hageja, saanud kostjalt arve võis eeldada, et kostja kui investeerimisühing väljastab tasumiseks lepingutele vastavaid arveid ning et selliseks arveks on ka arve nr 265. Tulenevalt eeltoodust kostja sai ja pidi teada saama alusetust rikastumisest arve nr 265 tasumisel 01.11.2007. a. ning seega on alusetud kostja väited, et viivist juhul kui kohus seda arvestab, tuleks hakata arvestama 25.02.2010 so hetkest, mil alusetust rikastumisest teada saadi. Hagis toodud viivisenõue 10.11.11 seisuga on 21 662,05 eurot. Seisukoha võtmisel viivise osas kohus lähtub Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. juuni 2008. a otsusest nr 3-2-1-54-08 p-s 10 märkinud: Kuigi alusetu rikastumise sätetes (VÕS 52. ptk) ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. Viivise arvestus on hagis toodud summalt 60 000,00 eurolt alates 16.11.2004 kuni 10.11.2011 kokku summas 21 662.05 eurot, mis on kujunenud VÕS § 113 järgse viivisemääraga. Eeltoodust lähtuvalt kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele summas 21 662.05 eurot. Tulenevalt TsMS §-st 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise), mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Menetluskulud Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1,2,3 jätab kohus hageja menetluskulud 100%, sealhulgas riigilõivu, täielikult kostja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtunik Lukiina Vismann

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 30.06.20262-26-11482/5Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 28.06.20262-23-13685/19Tartu Maakohus Tartu kohtumaja