Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. märts 2012 Tartu
Tsiviilasja number
2-03-369
Tsiviilasi
AS Valga Külmutusvagunite Depoo (pankrotis) pankrotihaldur Heli Peetsmann hagi Vahur-Erko Raudava ja Aare Viira vastu kahjuhüvitise 1 688 382 krooni (107 907,28 eurot) välja mõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
107 907,28 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 31. mai 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS
Valga
Külmutusvagunite
Depoo
(pankrotis)
pankrotihalduri apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
28. veebruar 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): AS Valga Külmutusvagunite Depoo (pankrotis,RK: 10269341) pankrotihaldur Heli Peetsmann, esindaja advokaat Margo Lemetti Vastustajad (kostjad): Vastustaja/kostja 1: Vahur-Erko Raudava (IK: XXX) Vastustaja/kostja 2: Aare Viira (IK: XXX) Vastustajate esindaja: advokaat Andres Hallmägi
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 31. mai 2011 otsuse resolutsioon muutmata ja AS Valga Külmutusvagunite Depoo (pankrotis) pankrotihalduri hagi Vahur-Erko Raudava ja Aare Viira vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata ringkonnakohtu otsuses märgitud põhjendustel.
Jätta AS Valga Külmutusvagunite Depoo (pankrotis) pankrotihalduri apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Tühistada Tartu Maakohtu 31. mai 2011 otsus osas, millega maakohus määras kindlaks menetluskulude jaotuse ja jättis menetluskulud AS Valga Külmutusvagunite Depoo (pankrotis) kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista AS Valga Külmutusvagunite Depoo pankrotivarast õigusabikuluna 2482,64 (kaks tuhat nelisada kaheksakümmend kaks eurot ja 64 senti) eurot Aare Viira kasuks. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Valga Külmutusvagunite Depoo (pankrotis, edaspidi VKD) esitas 7. juulil 2003 hagiavalduse juhatuse liikme Vahur-Erko Raudava (kostja 1) ja nõukogu liikme Aare Viira (kostja 2) vastu ebalojaalse ja majanduslikult ebaotstarbeka tegevusega VKD-le tekitatud kahju eest hüvitise välja mõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt oli kostja 1 VKD juhatuse liige ning kostja 2 VKD nõukogu liige, samal ajal oli mõlemal piiranguteta üldvolitus Lonro Financial Company (edaspidi LFC) esindamiseks kõigis tehingutes ja toimingutes ning õigus LFC arveldusarve käsutamiseks Hansapangas. Volituse alusel teostasid kostjad LFC juhtimist juhatuse liikme esindusõigusele identse pädevusega. LFC asutati nn off-shore firmana ja registreeriti Iiri vabariigis kompanii numbri 246147 all 13. märtsil 1996, kuid selle tegelik juhtimine toimus Eestis, nt toimus Eestis Hansapanga vahendusel firma põhitegevus – finantsvahendusteenuse osutamine. Seega kohaldub RVEÕS § 14 lg 2 ja § 15 p 2 ja 3 alusel LFC kui juriidilise isiku tekke ja lõppemise ning õigusvõime kohta Eesti seadus. VKD ja LFC sõlmisid 16. oktoobril 1996 faktooringulepingu, millega VKD loovutas LFC-le nõude Venemaa Teedeministeeriumi vastu summas 27 800 000 krooni, LFC pidi lepingu kohaselt tasuma nõude eest 27 000 000 krooni hiljemalt 1. juuliks 1997. LFC kustutamisteade ilmus 28. Aprillil 2000 ja ta kustutati Iirimaal registrist 9. Juunil 2000. LFC oli nõude eest tasunud ebaregulaarsete maksetega ja võlgnes likvideerimise hetkel VKD-le 1 688 382 krooni. Kuna VKD juhatuse liikmed ei esitanud nõuet ka LFC likvideerimismenetluses, jäi VKD-l
saamata 1 688 382 krooni, mis on käsitletav otsese varalise kahjuna. VKD pankrot kuulutati välja 14. novembril 2000. Hüvitisnõude esitamine kostja 1 vastu on põhjendatud, kuna kahju tekkis tema kui VKD juhatuse liikme majanduslikult ebaotstarbeka ja ebalojaalse tegevuse tulemusena. V.-E. Raudava rikkus ÄS § 306 lg 2 tulenevat otstarbeka majandamise kohustust, jättes VKD jaoks majanduslikult raskes olukorras faktooringulepingust tuleneva kohustuse sisse nõudmata. VKD majanduslikult rasket olukorda tõendavad algatatud pankrotimenetlused. Lisaks rikkus kostja 1 juhatuse liikme lojaalsuskohustust. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-41-03 ja kostja 1 VKD juhatuse liikmeks oleku ajal kehtinud TsÜS § 108 lg 1 tulenevalt peab juhatuse liige oma tegevuses vältima ka enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti. VKD juhatuse liikmeks oleku ajal teostas kostja I LFC juhtimist juhatuse liikme esindusõigusele identse pädevusega, mistõttu ta teadis või pidid teadma LFC likvideerimismenetlusest ja võimetusest arveid tasuda. Kostja 1 ei teinud juhatuse liikmeks saamisest kuni VKD pankrotimenetluse algatamiseni (s.o perioodil 11.september 1997 kuni 15. august 2000) toiminguid LFC poolt tasumata võlgnevuste sissenõudmiseks. Kuna ta ei esitanud nõuet ka likvideerimismenetluses, võimaldas tema õigusvastane tegevus LFC-l säästa 1 688 382 krooni VKD arvelt. Järelikult eelistas kostja 1 LFC huve VKD huvidele ja rikkus TsÜS § 108 lg 1 tulenevat lojaalsuskohustust VKD ees. Kostja 2 oli VKD nõukogu esimees alates 11. septembrist 1997, lisaks oli tal juhatuse liikmele sarnase pädevusega volitus LFC esindamiseks. Nõukogu on üks aktsiaseltsi juhtimisorganitest, kuid saab oma juhtimisfunktsiooni täita üksnes siis, kui nõukogu liikmed on aktsiaseltsi suhtes lojaalsed, tegutsevad tavapärase hoolsusega ja heas usus TsÜS § 108 lg 1 mõttes. Nõukogu liige ei tohiks oma ametipositsiooni kasutada selleks, et teenida aktsiaseltsi arvelt endale või endaga seotud kolmandatele isikutele kasumit. Kuna kostja 2 oli samaaegselt nii VKD nõukogu esimees ja juhtis ka LFC-d ning omas juurdepääsu selle pangaarvele, pidi ta olema teadlik nii LFC maksevõimetusest kui ka likvideerimisest. Jättes VKD nõukogu ja juhatuse nimetatud asjaoludest teavitamata, rikkus ta nõukogu liikme otstarbeka majandamise kohustust ja lojaalsuskohustust. Võlgnevust mitte sisse nõudes käitus kostja 2 LFC huvides VKD arvelt. Kui kostjad 1 ja 2 oleksid oma kohustusi juhatuse ja nõukogu liikmena täitnud nõutava hoolsusega, oleks faktooringulepingu alusel summad tasutud ning poleks tekkinud kahju 1 688 382 krooni. Seega on kostjate I ja II õigusvastane tegevusetus ja VKD-le tekkinud kahju conditio sine qua non teooria kohaselt omavahelises põhjuslikus seoses ning VKD-le tekkinud kahju tuleb ÄS § 315 lg 1 alusel hüvitada. Samuti vastutavad kostjad solidaarselt, kuna nad põhjustasid kahju ühiselt, s.t et kahju tekkimiseni viis nende mõlema tegevusetus. Tõendamata on kostjate väide, et LFC-le laekuma pidanud summa vähendamise põhjuseks oli tasaarveldus VKD 1992-1993. aastal tekkinud võlgnevuste eest Venemaa Teedeministeeriumi Moskva raudteekonnale. Kostjate poolt viidatud audiitori märgukiri ei ole sellekohaseks tõendiks, kuna see ei sisalda tasaarvestust puudutavat informatsiooni. Lisaks jääb arusaamatuks, et kui väidetud tasaarvestuse teostamiseks esines alus, siis miks ei võetud seda asjaolu arvesse VKD ja LFC vahelise faktooringlepingu sõlmimisel, kus oleks saanud kajastada nõuete bilansilise suuruse vähenemist ja selle seost nõuete eest tasumisele kuuluva summaga. Järelikult olid 1992-1993 pärinevad VKD potentsiaalsed kohustused aegunud. VKD ja LFC vahelise faktooringulepingu sõlmimisega läksid nõuete sissenõutavuse riskid üle LFC-le. Seega puudub igasugune alus, nt tasaarvestusele viidates, vähendada LFC poolt VKD-le võlgnetavat summat. VKD ja LFC pole kunagi ka omavahelist lepingut muutnud. Vastupidi,
23.jaanuaril 1998 kinnitas LFC oma võlgnevust VKD ees summas 2 638 382 krooni. Nimetatud kinnituse andmine toimus seejuures pärast seda, kui Venemaa Teedeministeerium oli kostjate väite kohaselt peatanud viimaste graafikujärgsete maksete teostamise. Samuti on LFC oma käitumisega tunnistanud faktooringlepingu täitmise kohustust sõltumatult faktooringlepinguga omandatud nõuete sissenõutavusest, tasudes makseid ka 1998. aastal.
Juhatuse ja nõukogu kollegiaalne tegutsemine ei õigusta kostjate poolt majanduslikult ebaotstarbekat käitumist ja hoolsuskohustuse täitmata jätmist. Juhatuse ja/ või nõukogu liikme vastutus on solidaarne. Asjaolu, et VKD pankrotihaldur pole esitanud LFC likvideerimismenetluses nõudeavaldust, ei vähenda kostjate vastutust. Kostjad ei ole tõendanud, et LFC likvideerimismenetluse käigus oleks VKD võinud saada oma rahalisele nõudele rahuldust.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjate vastuväidete kohaselt: 1)meelevaldne on VKD järeldus, kostjad on samastatavad LFC juhatuse liikmetega ja LFC-d juhiti Eestist. Eesti õiguse kohaldamiseks pidanuks hageja tõendama, et LFC-d juhiti üksnes Eestist ja ainult kostjate poolt. Kostjad ei olnud kursis LFC majandustegevusega ja maksevõimega. Kostjad olid kursis osaliselt vaid enda poolt Eestis tehtud tehingutega; 2) nõude oleks pidanud esitama ajutine haldur. VKD pankrotimenetlus algatati 14. veebruaril 2000, 30. märtsil 2000 kuulutati välja esmakordselt VKD pankrot. LFC registrist kustutamise teade avaldati 28. aprillil 2000. Alates 14. veebruarist 2000 said juhatuse ja nõukogu liikmed majandusküsimustes otsuseid vastu võtta ajutise pankrotihalduri nõusolekul. Alates 30. märtsist 2000 puudusid kostjatel igasugused õigused VKD esindamiseks. LFC likvideerimismenetluses oli nõude esitamise õigus VKD pankrotihalduril. Pankrotihalduril puudus tahe nõudeavalduse esitamiseks, kuna ta ei pidanud seda otstarbekaks. Ajutise halduri aruandes oli nõue hinnatud perspektiivituks; 3)VKD-1 ei ole ka tegelikult kahju tekkinud, kuna lepinguga saadu ületas nõuete müügihinda.
1.oktoobril 1996 müüs VKD ebatõenäoliselt laekuvad nõuded Venemaa Teedeministeeriumi vastu 27 800 000 kr eest LFC-le. 1996. aasta oktoobris alustas Venemaa Teedeministeerium nõuete tasumist LFC-le. 1997. aastal peatas Teedeministeerium viimased graafikujärgsed maksed. Peatamise põhjuseks oli tasaarveldus 6 876 000 krooni ulatuses VKD võlgnevusega Venemaa Teedeministeeriumi Moskva raudteekonnale. Pärast LFC-le maksete lõpetamist väljastas Venemaa Teedeministeeriumi Moskva Raudteekond VKD-le kirja võlgnevuse täielikust kustutamisest. Kiri on VKD raamatupidamises ja pankrotihalduri valduses. Võlgnevuse summat 6 876 000 krooni VKD kellelegi tasuma ei pidanud ning see arvestati tuludesse. Nõuete müügihind oli 27 800 000 kr, rahas maksti 25 311 618 kr ja ärituludesse saadi nõudeid 6 876 000 kr. Kokku ületas lepingu läbi saadu oluliselt fikseeritud müügihinda. Arvelduste korraldamise küsimuses puudus nii VKD-l kui ka LFC-l nii otsustus kui nõudeõigus. Tuli lähtuda Vene Teedeministeeriumi otsustest. Nõudeõigus VKD vagunikasutustasude osas oli Eesti Vabariigil, volitatud isikuks oli RE Eesti Raudtee, kelle arvelduskeskuse kaudu oleks pidanud toimuma vagunite kasutustasude maksmine VKD-le. Koheselt pärast VKD aktsiate erastamist AS-le Kaha otsustas RE Eesti Raudtee nõukogu keelduda arveldamast teistest riikidest saada oleva vagunikasutustasu osas; 4)1998 a. alanud Vene majanduskriisi tõttu vähenes oluliselt nõudlus külmutatud kaupade vedude turul. VKD realisatsioonitulu vähenes ning kahjum kasvas. LFC võlgnevuse kustutamine oleks VKD 1998. a bilansis viinud omakapitali ja aktsiakapitali suhte mittevastavusse äriseadustiku nõuetega. Turusituatsiooni paranedes ning majanduskriisi lõppedes olnuks piisavalt aega bilansi korrastamiseks audiitorotsuse alusel; 5)otsused VKD juhtimise küsimustes võeti vastu juhatuse või nõukogu koosolekutel hääletamise teel. Otsuste majandusliku otstarbekuse hindamise kohustus ja võimalus oli igal juhatuse ning nõukogu liikmel eraldi. Kõik juhatuse ja nõukogu liikmed olid teadlikud faktooringlepingu tingimuste ja selle alusel saaduga. Keegi neist ei pidanud majanduslikult otstarbekaks ning õiguslikult võimalikuks selle alusel veel midagi täiendavalt saada. A.Viira ei ole rikkunud aktsiaseltsi nõukoguliikme juhatuse tegevuse otstarbeka järelvalve ning lojaalsuskohustust. LFC võlgnevus VKD bilansis oli kaetud Moskva Raudteekonna kreditoorse võlgnevuse kustutamisega LFC arvelt.
Hageja on väitnud, et tasaarvestuse teostamist kinnitavat tõendit ei ole. Samas ei tõenda hageja ühtegi muud põhjust, miks VKD võlgnevus kustutati ja miks LFC Venemaa Teedeministeeriumilt vähem raha sai.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohtu 31. mai 2011.a otsusega jättis kohus hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus lahendas vaidluse võlaõigusseaduse (VÕS) sätete alusel. Kohus tuvastas, et käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et VKD ja LFC sõlmisid 16. oktoobril 1996 faktooringulepingu, millega VKD loovutas LFC-le nõude Venemaa Teedeministeeriumi vastu. Vaidlusi on tekitanud see, kas kostjad on rikkunud juhatuse liikme kohustusi ning tekitanud seetõttu LFC esindajatena kahju VKD-le. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1 esimese lause kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited. Kahju hüvitamise nõude üldisteks eeldusteks on kehtiv võlasuhe poolte vahel; kohustuse rikkumine, mis ei ole vabandatav ega põhjustatud võlausaldaja poolt ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 101 lg 3; § 115 lg 1 ja § 127). Hageja peab tõendama kohustuse rikkumise, temal tekkinud kahju ning põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel. Käesolevas tsiviilasjas on hageja tõenditena esitanud faktooringulepingu, LFC volikirjad kostjatele LFC pangakontol tehtud toimingute väljavõtte, VKD pankrotimenetluses tehtud kohtulahendid, P. Kenny ütlused ja Suntiger Five International poolt pakutavate teenuste loetelu. Maakohus on seisukohal, et esitatud tõenditest ükski ei tõenda asjaolu, et kostja 1 tõepoolest rikkus juhatuse liikme seadusest tulenevaid kohustusi ja seetõttu on VKD-le kahju tekitanud. P. Kenny ütlused ja Suntiger Five International teenuste nimekiri ei tõenda mingil moel asjaolu, et kostjad olid tõepoolest ka LFC juhtimist teostavad isikud, samuti mitte seda, et LFC asutamist ja juhtimist korraldati Eesti Vabariigist. Kostjatele on antud volitused teatud toimingute tegemiseks. Tõendatud ei ole see, et kostjad LFC-d juhtisid. Samuti leidis maakohus, et kui nõuete müügihind oli 27 800 000 krooni ja hagejale tasuti rahas 25 311 618 krooni ning ärituludesse sai hageja nõudeid 6 876 000 krooni, ületas lepingu läbi saadu oluliselt fikseeritud müügihinda ning hagejale ei saanud varalist kahju faktooringulepingu alusel tekkida. Lisaks ei tõenda asjaolu, et kostja I ei nõudnud sisse võlgnevust hiljemalt 1998. aastal seda, et ta oli teadlik LFC majanduslikust olukorrast, kuid ei võtnud ette samme võlgnevuse likvideerimiseks ning jättis seetõttu täitmata juhatuse liikme lojaalsuskohustuse. Väide, et kostja 2 oli teadlik LFC faktilise tegevuse katkemisest ja kohustuste täitmise võime olulisest langusest ning rikkus seega aktsiaseltsi nõukogu liikme otstarbeka majandamise ning hoolsuse kohustust, on maakohtu hinnangul paljasõnaline ja tõendamata. Pärast VKD pankroti väljakuulutamist 14. novembril 2000 läks haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ja pankrotihalduril oli seadusest tulenevalt kohustus selgitada välja võlgniku vara (sealhulgas võlad) ning anda hinnang võlgniku varalisele seisundile. Sellest tulenevalt pidi VKD pankrotihaldurile olema teada võlgniku varaline olukord ja kohustused. Maakohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et pankrotihaldur oleks esitanud kostja vastu rahalisi nõudeid, samuti andmeid selle kohta, millistel kaalutlustel pankrotihaldur seda ei teinud. Seetõttu ei saa pidada ka juhatuse liikmete hoolsuskohustuse rikkumiseks vastava nõude varasemat mitteesitamist.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS Valga Külmutusvagunite Depoo esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 31. mai 2011 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Juhul kui kohus ei pea
võimalikuks ise uue otsuse tegemist, siis saata asi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule tagasi. Menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1)on esimese astme kohus otsust tehes oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ja ei ole oma otsust olulises osas põhjendanud. Samuti on apellandi hinnangul kohtu otsuse põhjendused vastuolulised. Tõendite hindamata ja käsitlemata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine, mis on aluseks kohtuotsuse tühistamisele; 2)kohtuotsusest ei selgu, miks ei ole kohus arvestanud hageja poolt esitatud tõendeid, mis tõendavad kostjate seotust LFC-ga. Kui kohus oleks kõiki tõendeid sisuliselt analüüsinud ja hinnanud, oleks ta jõudnud veendumusele, et kostjad olid vahetult seotud LFC-ga. Samuti ei ole maakohus analüüsinud põhjusliku seost kostjate käitumise ja tekkinud kahju vahel. Ekslik on kohtu järeldus selle kohta, et kostjad ei juhtinud tegelikult LFC-d. Hageja on esitanud tõenditena faktooringlepingu, mille on LFC nimel allkirjastanud kostja 2. Ainuüksi faktooringlepingu sõlmimine kostja 2 poolt tõendab kostja seotust LFC-ga. Kostjatele antud volikirjade puhul oli tegemist täisvolitusega, millest nähtuvat on kostjad olnud pädevad tegema mistahes toiminguid LFC eest ja nimel. Sellised täisvolitused on iseloomulikud off-shore piirkonnas registreeritud äriühingute tegevuses, kus tegelikele äriühingu juhtidele ja omanikele antakse kõik õigused äri juhtimisel. Seetõttu on täiesti põhjendamatu kohtu väide, et volitused on antud teatud toimingute tegemiseks ning ei ole tõendatud, et kostjad LFC-d juhtisid. Konto väljavõttest nähtuvalt on kostjad võtnud LFC pangakontolt välja suurtes kogustes sularaha, samuti teinud ülekandeid. Ei ole majanduslikult ja äriliselt usutav, et isikud, kes on õigustatud tegema pangatehinguid, ei oleks kursis äriühingu majandusliku olukorraga ega juhiks seda; 3) tõendavad P. Kenny seletus ja interneti väljatrükk off-shore teenuseid pakkuva firma kohta LFC juhtimist kostjate poolt. P. Kenny vastusest selgub, et LFC näol oli tegemist off-shore firmaga, mis asutati Iirimaal Eestis off-shore firmade asutamisteenust pakkuva isiku taotlusel; 4) on kohus jätnud vastamata hageja õiguslikule käsitlusele kostjate hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumise osas ning jätnud tähelepanuta isegi selle, et kostja 2 ei ole mitte VKD juhatuse liige vaid nõukogu esimees; 5) tegutsesid kostjad VKD huvide vastaselt, rikkudes seadusest tulenevat hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning kohustust tegutseda majanduslikult otsrabekalt. Kostjad ei ole vältinud huvide konflikti VKD ja LFC vahel. Olles samaaegselt LFC esindajad Eestis ja omades täielikku juurdepääsu LFC rahalistele vahenditele pangas, on nad eelistanud LFC huve VKD õigustatud huvidele. Maakohtu vastupidine järeldus ei ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega; 6) on maakohus ekslikult järeldanud, et kuna VKD kandis bilansiliselt ärituludesse 6 878 000 krooni, siis arvestades nõuete müügihinda ja lepingu alusel saadut, siis varalist kahju ei ole tekkinud. Nõuete bilansilisel väärtusel ei ole antud juhul mingit iseseisvat tähendust. 6 878 000 krooni kirjendamine raamatupidamises oli hinnanguline ja tegelikkuses andsid audiitorid soovituse käsitleda nõuete loovutamisest saadud kahju raamatupidamises kahjumina. LFC on esitanud kostja 2 isikus 23. jaanuaril 1998 saldovõrdluse, kinnitades võlgnevust VKD ees, mis kinnitab ka kahju olemasolu VKD-l. VKD sai kostjate õigusvastase käitumise tulemusena kahju vähemalt 1 688 382 krooni ja see kahju tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista; 7) on arusaamatu kohtu viide pankrotihalduri poolt kostja vastu nõude mitteesitamisele. Hagejale jääb selline etteheite tegemine arusaamatuks, kuna hageja on kostjate vastu nõude kohtumenetluse raames esitanud. Nõue on esitatud enne aegumistähtaega. Juhul kui kohus pidas silmas, et haldur oleks pidanud esitama nõude LFC vastu, siis leiab hageja, et selline etteheide on arvestades LFC off-shore staatust ja sisulise tegevuse lõppemist asjakohatu.
5.Kostjad apellatsioonkaebusega ei nõustu ja peavad maakohtu otsust seaduslikuks. Tõendeid ei ole esitatud. Pole teada, kuidas kellegi Paul Kenney ütlused saadi, mistõttu ei saa selline tõend olla asjas tõendiks. Alates 30. märtsist 2000 ei olnud kostjatel õigust VKD-d esindada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p 2 ́ muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.
7.Hagiavalduse kohaselt on hagejaks Valga Külmutusvagunite Depoo (pankrotis). Alates
1.jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 54` lg 1 alusel osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Maakohus on otsuse teinud pärast nimetatud seadusemuudatust 31. mail 2011, kuid jätkuvalt pidanud pooleks võlgnikku. Kuna pankrotiseadus sätestab alates 1. jaanuarist 2010 sõnaselgelt, et pankrotivaraga seotud vaidluses osaleb kohtumenetluses menetlusosalisena võlgniku asemel pankrotihaldur, oleks maakohus saanud asja menetlemise käigus hagiavalduses esitatud andmete alusel lugeda hagejaks pankrotihalduri, vaatamata sellele, et hageja ise vastavat taotlust kohtule ei esitanud. Ringkonnakohus loeb hagejaks käesolevas asjas Valga Külmutusvagunite Depoo pankrotihalduri.
8.Asja materjalidest ja ringkonnakohtu istungil antud poolte seletustest nähtub, et VKD pankrot kuulutati esmakordselt välja 30. märtsil 2000, vastav maakohtu otsus tühistati ringkonnakohtu poolt. Teist korda algatas kohus VKD pankrotimenetluse 15. augustil 2000 ja pankrot kuulutati välja 14. novembri 2000 kohtuotsusega. Kostja 1 oli VKD juhatuse liige ja kostja 2 oli VKD nõukogu liige alates VKD äriregistrisse kandmisest 11. septembril 1997. Maakohus on tuvastanud, et pooled sõlmisid 1. oktoobril 1996 faktooringulepingu, millega VKD loovutas nõude Venemaa Teedeministeeriumi vastu LFC-le. Maakohus tuvastas, et nõuete müügihind oli 27 800 000 krooni ja VKD-le tasuti rahas 25 311 618 krooni. Selles osas pole pooled maakohtu poolt tuvastatut apellatsioonimenetluses vaidlustanud.
9.Hageja leiab, et kostja 1 poolt tekitatud kahju seisneb selles, et kostja 1 tegutses VKD juhatuse liikmena majanduslikult ebaotstarbekalt ja aktsiaseltsi suhtes ebalojaalselt. Kostja 1 rikkus ÄS § 306 lg 2 sätestatud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustust ja TsÜS § 108 lg 1 sätestatud lojaalsuskohustust, mis toob kaasa juhatuse liikme vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi. Hageja leiab, et kostja 2 poolt tekitatud kahju seisneb selles, et kostja 2 tegutsedes VKD nõukogu liikmena käitus äriühingu suhtes ebalojaalselt, mis seisnes aktisaseltsi huve kahjustavas tegevusetuses, jättes teostamata järelevalve aktsiaseltsi juhatuse tegevuse üle (ÄS § 316 rikkumine) ja jättes andmata juhatusele korraldusi aktsiaseltsi juhtimise korraldamisel (ÄS § 317 lg 1 rikkumine). Nõukogu liikme lojaalsuskohustus aktsiaseltsi ees seisneb ka käsus hoiduda äriühingut kahjustavast ja ebalojaalsest tegevusest. Olles teadlik LFC kohustuste täitmise võime olulisest vähenemisest, jättis kostja 2 sellest VKD juhatuse teavitamata. Nimetatud kohustuste rikkumine tõi kostjale 2 kaasa ÄS § 327 alusel varalise vastutuse nagu juhatuse liikmelegi. Hageja heidab kostjatele ette lepingu järgse kohustuse LFC-lt sisse nõudmata jätmist perioodil 11. september 1997 – 15. august 2000. Kostjate kohustuste rikkumine õigusvastase tegevusetuse vormis võimaldas hageja arvates LFC-l säästa 1 688 382 krooni VKD arvelt.
10.Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha küsimuses, millise riigi õigust tuleb LFC-le kohaldada. Asjas ei ole vaidlust, et LFC oli registreeritud Iiri Vabariigis äriühingute registreerimiseks ettenähtud registris 13. märtsist 1996 numbri 246147 all ja kustutati registrist 9. juunil 2000.
Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et LFC suhtes ei tuleks kohaldada Eesti õigust. Samas on hageja ebaõigesti leidnud, et LFC õigusvõime väljaselgitamiseks tuleb kohaldada alates 1. juulist 2002 kehtima hakanud rahvusvahelise eraõiguse seaduse (RVEÕS) sätteid. Enne 1. juulit 2002 sisaldusid rahvusvahelise eraõiguse sätted kuni 1. juulini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (vana TsÜS), mille § 134 reguleeris välismaise juriidilise isiku õigusvõime ja teovõime suhtes kohaldatavat seadust. Nimetatud paragrahvi lõige 1 ja 2 kohaselt välismaise juriidilise isiku õigus- ja teovõime suhtes kohaldatakse selle maa seadust, kus asub tema juhtorgan. Kui välismaise juriidilise isiku põhitegevus ei toimu maal, kus asub tema juhtorgan, kohaldatakse selle maa seadust, kus toimub juriidilise isiku põhitegevus. VÕSRS § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama seaduse § 24 lg 1 kohaselt asjaolule, mis on tekkinud pärast
1.juulit 2002 ja toimingule, mis on tehtud pärast 1. juulit 2002 kohaldatav õigus määratakse vastavalt rahvusvahelise eraõiguse seadusele. Kuna LFC tegutses üksnes enne 1. juulit 2002, siis tuleb tema õigus- ja teovõime osas kohaldada vana TsÜS-i, sh § 134 sätteid. Samale järeldusele on jõudnud Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08. Ringkonnakohus leiab, et põhimõtteliselt on võimalik LFC tegevust lugeda kostjate tegevuseks ja tema kohustused VKD ees kostjate isiklikeks kohustusteks. Olulise viite selle kohta, et välismaist äriühingut juhiti tegelikult Eestist või et siin toimus tema põhitegevus, annab mh see, kui Eesti füüsilisele isikule on antud ühingu esindamise ja/või pangakonto käsutamise õigus ja Eestis on tehtud oluline osa äriühingu tehingutest ja/või pangatoimingutest, mh on Eestis võetud raha välja kontolt. Pooled vaidlevadki selles, kas LFC tegelik juhtimine ja/või põhitegevus toimus Eestis ja kas kostjad olid LFC juhtimist teostavad isikud. Hageja on esitanud tõenditena LFC tegutsemise kohta põhiliselt Eestis ja tema juhtimise kohta Eestist järgmised tõendid: LFC pangakonto nr 221007181125 väljavõtte Hansapangas, millest nähtub, et perioodil 1. jaanuar 1995 - 4. märts 2000 on arvele laekunud 63 269 296,83 krooni, 7 679 220 CHF-i, 1736 291,08 USD ja 10 000 FRF; täisvolitused kostjatele ja VKD juhatuse esimehele Vladimir Dobrovolskile LFC esindamiseks, volitused on allkirjastanud Paul Kenny; kostjate allkirjanäidised Hansapangale 8. juunist 1996 ja kontakttelefonideks on antud Eesti telefoninumbrid. Hageja on esitanud tõendina ka advokaat Paul Kenny ütlused 26. oktoobrist 2001 Mani saare politseile. Tõend on esitatud kohtule 14. novembril 2005 (II kd lk 1) ja taotlusest ei nähtu, kuidas on hageja tõendi saanud. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja esindaja, et oma ütlused Mani saare politseis on hagejale saatnud viimase palvel Paul Kenny ise. Vastustajad on Paul Kenny ütlused kahtluse alla seadnud, kuna hageja ei ole näidanud, kuidas, kust ja kelle poolt need ütlused on saadud. Ringkonnakohus leiab, et advokaat Paul Kenny ütlusi tuleb käsitleda dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 tähenduses. Kostjad ei ole vaidlustanud dokumendi ehtsust TsMS § 277 tähenduses. Tõend on esitatud hageja poolt 14. novembril 2005 ja kostjad ei ole nimetatud tõendi vastuvõtmisele kohtu poolt esitanud vastuväiteid enne kui hilinenud vastuses apellatsioonkaebusele. Kostjad on esitanud LFC ja SIA Anni A vahelise koostöölepingu 22. jaanuarist 1997, mille objektiks oli osavõtt ettevõtete privatiseerimisest Lätis. Selle lepingu p 5.1.1 kohaselt kohustus LFC kandma tehingu teisele poolele 500 000 LVL-i (I kd lk 79). Tõendeid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et LFC pangakonto väljavõte, kostjate allkirjanäidised ja kontakttelefonid pangale, kostjate volitused ja advokaat Paul Kenny kirjalikud ütlused kogumis tõendavad, et LFC põhitegevuskoht oli Eestis ja teda juhiti Eestist, sh kostjate poolt. Advokaat Paul Kenny ütlused tõendavad, et ta asutas LFC Eestist pärit tegutsenud Enn Heinsoo palvel, kellega seotud äriühing ostis ettevõtteid hulgimüügi alusel. LFC on
registreeritud Lõuna-Iirimaal advokaadi enda kontori aadressil. Mistahes korrespondents oleks saadetud Enn Heinsoo nimele Eestisse (II kd lk 5). Pangakontol liikunud rahast oli enamus Eesti kroonides, olulises ulatuse toimus ka valuuta konverteerimine Eesti kroonidesse. Raha on võtnud välja ka kostjad ise. Lisaks VKD-le on Eestis tegutsevatest isikutest tehtud raha üle kantud Veho Eesti AS-le, Keskerakonna Rapla büroole, VKD nõukogu liikmele Adelbertile, AS-le Kaha. LFC kontolt nähtuvad ka tehingud selliste juriidiliste isikutega nagu Rossar S.A., Kempton Management, kelle asukoht on kohtule teadmata. Kuna LFC põhitegevuseks oligi hageja väitel finantsvahendusteenuste osutamine, siis ei välista sellised tehingud ega ka koostöökokkulepe SIA Anni A-ga, et LFC põhitegevus ja juhtimine toimus Eestis. Maakohtu seisukoht, et asjas ei ole tõendatud, et LFC asutamist ja juhtimist korraldati Eesti Vabariigist ja kostjate poolt, on piisavalt põhjendamata ja hageja poolt esitatud tõendid on jäänud hindamata. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg 2 sätestatut. Maakohus ei ole otsuses üldse käsitlenud ja hinnanud LFC pangakonto Hansapangas väljavõtet ja pangakontol tehtud tehinguid, kontolt nähtuvat raha väljavõttu. Advokaat Paul Kenny kirjalikke ütlusi ei ole maakohus hinnanud sisuliselt. Seega tuleb LFC suhtes kohaldada Eesti õigust, samas ei vasta LFC Eesti eraõigusliku juriidilise isiku tunnustele, sest teda ei ole kantud siin äriühinguna äriregistrisse ja tal puudub Eestis õigusvõime ja õigussubjektsus. Seetõttu tuleb tema tegevus omistada isiku(te)le, kes tema eest tegutses(id), st see isik või need isikud vastutavad mh isiklikult tema kohustuste eest. Sama põhimõte tuleneb ka kehtiva rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 14 lg-st 2 (vt selle kohta Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03 p 35 ja Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08). Kuna LFC suhtes kohaldub Eesti õigus ja tal puudub Eestis õigussubjektsus, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta kõik hageja väited selles, et LFC õigusvõime lõppes tema registrist kustutamisega, mistõttu ei saanud pankrotihaldur esitada LFC vastu lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõuet. Samuti jätab ringkonnakohus samal põhjusel tähelepanuta poolte väited selles, kas H. Peetsmann (endine Ernits) ajutise haldurina või pankrotihaldurina sai esitada ja/või pidi esitama hagi LFC vastu LFC likvideerimismenetluses. Asjakohatud on maakohtu etteheited haldurile, et viimane jättis esitamata hagi LFC vastu pärast seda, kui kohus kuulutas VKD pankroti välja uuesti
14.novembril 2000. Kostjatele etteheidetavat õigusvastast käitumist ei saa sisustada tegevusetusega raha nõudmisel LFC-lt. ÄS § 317 lg 8 kohaselt pidi kostja 1 kui juhatuse liikmega otsustama õigusvaidluse pidamise aktsiaseltsi nõukogu ja määrama selleks ka aktsiaseltsi esindaja. Kostja 2 kui nõukogu liikmega õigusvaidluse pidamise ja esindaja määramise pidid otsustama ÄS § 298 lg 1 p 9 kohaselt aktsionärid. VKD pankroti välja kuulutamisel oleks haldur võinud esitada täitmise nõude kostjate vastu.
11.Edasi analüüsib ringkonnakohus aktsiaseltsi juhatuse liikme ja nõukogu liikme vastutuse ja hageja nõude rahuldamise üldisi eeldusi ning pooltevahelise tõendamiskoormise jaotust. Kuna hageja heidab kostjatele ette tegevusetust perioodil 11. september 1997 – 15. august 2000, siis VÕSRakS –st § 2 ja § 11 kohaselt on nõude õiguslikuks aluseks ÄS § 315 ja § 327 redaktsioonis, mis kehtis kuni 1. juulini 2002 (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05). Maakohus on asja lahendamiseks vääralt kohaldanud võlaõigusseaduse sätteid ja jätnud põhjendamatult kohaldamata äriseadustiku sätted, millega maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1 sätteid. Riigikohus on korduvalt leidnud (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-41-05, 3-2-1-39-05), et juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, pooltel on suhtest tulenevalt nii võlaõiguslikud õigused ja kohustused. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. Juhatuse liikme kohustusi hinnatakse esmajoones lepingulisele vastutusele omaste tunnuste alusel. Lähtuvalt ÄS § 315 lg–st 1 peab aktsiaseltsi juhatuse liikme
vastu kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema tuvastatud, et juhatuse liige rikkus oma ametikohustusi, rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu ja just rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. Aktsiaselts peab tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma ametikohustusi ja just rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. Eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu, süü puudumist peab tõendama juhatuse liige (TsK § 227 teine lause). Juhatuse liikme olulisimaks üldiseks kohustuseks on ÄS § 306 lg 2 järgi majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohus ehk nn üldine hoolsuskohustus. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi. Kuni
1.juulini 2002 kehtinud TsÜS § 108 lg –st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus. Sama kehtib ka nõukogu liikme õigussuhte kohta äriühinguga. Nõukogu liige vastutas aktsiaseltsile tekitatud kahju eest kuni 1. juulini 2002 kehtinud ÄS § 327 alusel.
12.Kostjad on seisukohal, et LFC-l puudus üldse täitmata kohustus VKD ees ja lepingu järgi saadu ületas fikseeritud müügihinda. 1997. aastal Venemaa Teedeministeerium peatas viimased maksed. LFC-le laekuma pidanud summa vähendamise põhjuseks oli tasaarvlemine depoo võlgnevuse eest Venemaa Teedeministeeriumi Moskva raudteekonnale. Seejuures viitavad kostjad audiitori märgukirjale, mille kohaselt oli VKD bilansis kajastatud 6 876 000 krooni ulatuses võlgu, tekkinud aastatel 1992-1993, millal on kantud kuludesse tekkepõhiselt erinevates riikides soetatud kütus, kuid seni ei ole leitud võlausaldajat, kes neid summasid oleks asunud välja nõudma (II kd lk 35). Maakohus tuvastas, et VKD sai ärituludesse nõudeid 6 876 000 krooni ja koos rahas saaduga (25 311 618 krooni) ületas lepingu läbi saadu oluliselt fikseeritud müügihinda ning VKD ei saanud varalist kahju. Selle maakohtu seisukoha on hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Hageja leiab, et kostjate poolt VKD-le tekitatud kahju on 1 688 372 krooni, ehk siis summa, mis jäi lepingu punktis 1.2 kokkulepitud hinda 27 000 000 krooni arvestades LFC-lt lepingu järgi saamata. Hageja väidab, et tasaarvestust kinnitavat tõendit ei ole olemas (II kd lk 58) ja kohtule ei ole sellist tõendit ka esitatud, mistõttu on kostjate väide tasaarvestuse toimumise kohta tõendamata. Samas ei ole hageja tõendanud oma väidet selles, et Venemaa Teedeministeerium on kogu Lepingus kokkulepitud rahasumma 27 800 000 krooni LFC-le tasunud, kostjad on selle väite vaidlustanud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et VKD-l ei ole lepingu täitmata jätmisega seoses tekkinud kahju. Maakohus ei ole selgitanud, milles seisnevad tema poolt arvesse võetud „nõuded ärituludesse.“ Audiitori märgukirjast 2. detsembrist 1996 nähtub (II kd lk 54), et VKD bilansis oli kajastatud 6 876 tuhat krooni ulatuses võlgu, mis on tekkinud aastatel 1992-1993, millal on kantud kuludesse tekkepõhiselt erinevates riikides soetatud kütus. Senini ei ole leitud võlausaldajat, kes neid summasid oleks asunud välja nõudma. Audiitor soovitas need võlad kajastada kasumiaruandes muude ärituludena kui aegunud kreditoorne võlgnevus. Antud kande aluseks raamatupidamises peab olema kirjalik tõendusmaterjal, mis tõendaks võlausaldajate puudumist. Seega nähtub audiitori märgukirjast, et VKD-l endal puudusid andmed ja kirjalikud tõendid selle kohta, kes oli 6 876 tuhande krooni osas võlausaldaja. Kostjad ei ole tõendanud, et pärast audiitori märgukirja selgitas VKD välja, et see teadmata võlausaldaja oli just Venemaa Teedeministeerium, kes sai selles osas teha tasaarvestuse. Vastavad kostja väited on jäänud paljasõnalisteks. Seega ei saanud audiitori soovitatud raamatupidamislik kanne viitvõlaga summas 6 876 tuhat krooni kuidagi mõjutada Venemaa Teedeministeeriumi või kostjate kohustust lepingu täitmisel.
TsK § 222 lg 2 järgi mõistetakse kahjuna võlausaldaja tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldaja poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks oma kohustust täitnud. Hageja sisustab kahju nõude ja selle ulatuse LFC-lt lepingu järgi saamata jäänud rahasummaga, mis juhtus VKD jaoks raskes majanduslikus olukorras ja VKD pankrotistus. Ringkonnakohus leiab, et TsK § 222 lg 2 järgi võib kahjuna käsitleda ka VKD poolt saamata jäänud makseid lepinguliste kohustuste täitmiseks (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-00), seega on VKD-l tekkinud kahju seoses kostjate poolt lepinguliste kohustuste täitmata jätmisega 1 688 382 krooni.
13.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 asunud seisukohale, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Võlgniku vastutuse määra võimaldab vähendada TsK § 229 lg 2, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatusest soodustas täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks. Hageja nimel võinuks seda teha ka pankrotihaldur, kes oli 2000. aastal kehtinud pankrotiseaduse § 31` järgi õigustatud ja § 31 lg 1 järgi ka kohustatud. Ringkonnakohus leiab, et kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks tulnuks hagejal VKD pankrotihaldurina esitada kostjate, kui LFC eest tegutsevate isikute vastu lepingu täitmise nõude. Lepingu täitmise tähtaeg oli 1. september 1997. Kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi ei olnud kohustuse täitmise nõue kostjate vastu pankroti väljakuulutamise hetkeks ka aegunud
14.Aktsiaseltsile kohustuste täitmata jätmine iseenesest ei too kaasa selle juhatuse liikme vastutust või nõukogu liikme vastutust tegevusetuse eest ÄS § 315 lg 2 ja § 327 alusel. Küll võib see kaasa tuua nimetatud isikute vastutuse siis, kui vaatamata sihtotstarbelise vara olemasolule kostjad ei rahuldanud võlausaldaja nõuet olukorras, kus puudusid teised võlausaldajad. Või kui oma vara või asukoha varjamise või vara raiskamisega või enda huvides kasutamisega tekitati olukord, kus võlausaldaja nõuet polnud võimalik täita. Nimetatud asjaolude esinemist peab tõendama hageja. Ringkonnakohus leiab, et kostjate käitumises võimaliku ebalojaalsuse väljaselgitamiseks on oluline tuvastada VKD ja LFC vahel sõlmitud lepingu eesmärk. Põhimõtteliselt ei vaidle pooled selles, et VKD loovutas nõude Venemaa Teedeministeeriumi vastu LFC-le seetõttu, et lihtsustada raha saamist Venemaalt, kuna olukorras kus Eesti ja Vene riigi ning Eesti Raudtee ja VKD suhted ei olnud kõige paremad, oli VKD-l endal seetõttu raske oma nõudeõigust maksma panna. Lepingu sõlmimise tulemusena tasus Venemaa Teedeministeerium LFC kaudu VKD-le olulise osa loovutatud nõude hinnast. Kostjad ei ole tõendanud tasaarvestuse toimumist LFC ja VKD kohustuse lõppemise alusena, samas ei ole hageja tõendatud ka lepingu eesmärgi täielikku realiseerumist ja Venemaa Teedeministeeriumi poolt kogu lepingu summa LFC arvele kandmist, mistõttu ei saa käsitleda kostjate tegevusetust õigusvastase, ÄS § 306 lg 1 sätestatud üldise hoolsuskohustuse rikkumisena ja ebalojaalse käitumisena. On õige hageja seisukoht selles, et lepinguga läksid nõude sissenõutavuse riskid üle loovutuse saajale, st antud juhul kostjatele, kellel oligi kohustus tasuda VKD-le kogu lepingu punktis 1.2 kokkulepitud summa. Hageja ei ole aga kostjate vastu täitmisnõuet esitanud. Antud olukorras saaks hinnata kostjate käitumist üksnes siis ebalojaalseks ja VKD-le kahju tekitavaks, kui kostjad oleksid saanud Venemaa Teedeministeeriumilt sihtotstarbelise raha ja jätnud selle VKD-le edasi kandmata. Viimast asjaolu hageja tõendanud ei ole. Asjas puuduvad tõendid, kust said ja kuhu kulutasid kostjad LFC pangakontole laekunud ülejäänud raha, mida ei kantud VKD-le.
15.Kuna kohus ei tuvastanud kahju hüvitamise alusena õigusvastast käitumist, siis puudub kohtul vajadus võtta seisukoht põhjusliku seose ja kostjate süü küsimuses.
16.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul
menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi on esitatud 7. juulil 2003. Seega on maakohus menetluskulude jaotuse määramisel kohaldanud asjas ebaõigesti kehtiva TsMS-i sätteid. Maakohtu otsus tuleb selles osas sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest tühistada. Ringkonnakohus teeb õigusabikulude väljamõistmise osas uue otsuse.
1.jaanuarini 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 kohaselt mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt kui pool ei olnud esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Maakohus on 22. märtsi 2011 määrusega määranud asja menetlemise kirjalikus menetluses ja andnud pooltele tähtaja täiendavate taotluste esitamiseks 29. aprillini 2011. Kostjate esindaja on esitanud maakohtule kostjate menetluskulude taotluse (lk 74), mille kohaselt paluvad kostjad hüvitada kostjale 2 õigusabikulud kokku 3580,16 eurot. Hageja ei ole õigusabikulude suurusele vastuväiteid esitanud. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb hagejalt välja mõista vastavalt kostjate taotlusele kostja 2 kasuks põhjendatud õigusabikulud maakohtus. Taotluse kohaselt on kostjate õigusabikulud 29. aprillil 2011 tasutud 1175,04 eurot 9,6 töötunni eest, tunnitasu määraga 102 eurot (ilma käibemaksuta, kulude nimekiri lk 81). Nimetatud kulu sisaldab ka sõidukulu Tallinn-Tartu-Tallinn 4,6 tundi sama tunnitasu määraga. 14. juuli 2010 arve nr 232 ja selle spetsifikatsiooni kohaselt on kostjate õigusabikulud 37 632 krooni ehk 2405,12 eurot. Esindaja on kulutanud arve nr 232 kohaselt 22, 4 töötundi tunnitasuga 1400 krooni (käibemaksuta). Nimetatud kulu sisaldab sõidukulu Tallinn-Valga Maakohus-Tallinn kokku 15, 2 tundi sama tunnitasu määraga. Ringkonnakohus leiab, et sõidukulu on ajaliselt küll põhjendatud, kuid sõidule kulunud aega tuleb hüvitada 50% ulatuses taotletud tunnitasu määrast, so arve nr 232 alusel 700 krooni tund (ilma käibemaksuta) ja 29. aprillil 2011 tasutu alusel 51 eurot (ilma käibemaksuta). Seega tuleb väljamõistetavat summat vähendada kokku 1097,52 euro võrra (koos käibemaksuga). Ülejäänud osas peab ringkonnakohus kulutusi õigusabile põhjendatuks. Õigusabi on kasutanud mõlemad kostjad, tsiviilasja menetlus on kestnud väga pikka aega ja on olnud keskmisest keerukam. Ringkonnakohus mõistab VKD pankrotivarast välja kostjate õigusabikuluna maakohtus 2482,64 eurot (koos käibemaksuga) vastavalt kostjate taotlusele kostja 2 kasuks.
17.Kuna pooled ei ole ringkonnakohtus menetluskulude nimekirja esitanud, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
18.Apellant on saanud apellatsioonkaebuse esitamisel osaliselt menetlusabi ja ta on vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 5891 eurot ja 16 senti tasumisest. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, peaks hageja kandma riigilõivu täies ulatuses. TsMS § 190 lg 7 alusel peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada hageja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.