Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

1(8)

väljamõistmiseks jäeti rahuldamata. Tühistatud osas saata tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

tähtajal tasumata jätmise korral kohustus kostja tasuma viivist 0, 1% tasumata summalt päevas. 2. aprillil 2008. a. avaldusega lõpetas kostja lepingu nr. 175 põhjendamatult. Kostja on alates 4. jaanuarist 2005. a. tarbinud ja tarbib jätkuvalt hageja poolt pakutavat teenust, kuid ei ole teenuse tarbimise eest hagejale täies ulatuses tasunud vaatamata suulistele ja 2. oktoobril 2008. a. ning 19. aprilli 2010. a. esitatud kirjalikele pretensioonidele. 2. mai 2008. a. seisuga on kostja jätnud lepingu alusel tarbitud teenuste eest hagejale tasumata 10.670 krooni. Ka alates sellest ajast on hageja kostjale õigusliku aluseta teenuseid osutanud, kostja on hageja poolt osutatud teenuseid tarbinud, kuid ei ole nende eest tasunud. Teenuste eest tasumata jätmisega on kostja hageja arvel 31. juuli 2010. a. seisuga säästnud 14.430 krooni. Alates 4. jaanuarist 2005. a. on osutatava teenuse tasuks olnud 555 krooni kuus, mis ei ole muutunud. Teenuse tasu suurus arutatakse läbi ja kinnitatakse üks kord aastahageja üldkoosolekul ning aluseks võetakse hageja poolt eelmisel aastal tehtud kulutused teenuse osutamisele. Hageja üldkoosolekul vastuvõetud otsused on tehtud Tiskre elanike enamuse poolt (MTÜ liikmeteks on 80% Tiskre elanikest) ning lähtuvalt reaalsetest kulutustest. Hageja rahaline nõue kostja vastu on 25.100 krooni ehk 1604, 18 eurot, mis sisaldab nii hageja kantud kulutusi kui lepingu lõpetamisel tasumata jäänud võlgnevust. Territooriumi siseste tänavate korrashoiuga seotudkulutused on kostja kohustatud hagejale hüvitama ka teeseaduse (TeeS) § 25 lõikest 4 ning § 37 lõikest 3 tulenevalt. KMG ja kosja vahel 17. aprillil 2001. a. sõlmitud ostu-müügilepingu punkti 7. 3 kohaselt oli kostja kohustatud sõlmima peale lepingu allakirjutamist elamu teeninduslepingu Tiskre Kinnisvarahoolduse OÜ-ga. AS Kodumajagrupp ja hageja sõlmisid 29. detsembril 2005. a. koostöölepingu Tiskres haldus- ja hooldusteenuste osutamiseks ning sellest lepingust tulenevalt oli alates 4. jaanuarist 2005. a. hageja isik, kellega kostja tema nõudmisel oleks pidanud haldus- ja hooldusteenuste lepingu sõlmima. Seni ei ole kostja uuesti taolist lepingut sõlminud ning on oma müügilepingu punktist 7. 3 tulenevat kohustust rikkunud. Hageja palub kohut kohustada kostjat hagejaga taolist lepingut sõlmima. Kostja vastuväited Urve Kaur hagi ei tunnistanud. Kostja sõlmis TKH-ga 15. juunil 2000. a. teeninduslepingu Tiskre asumis teenuste ja tööde kohta. Lepingus olid fikseeritud TKH kohustused, s. h. osutati mehitatud turvateenust. Tiskret haldava operaatori vahetusega vahetusid ka teenused nii olemuselt kui kvaliteedilt. Kostja ei nõusutnud tasuma turvateenuse eest, mis seisnes vaid tõkkepuu tõstmises. Selline teenus rikub kostja õigust omandile. Kostja täitis oma lepingust tuleneva kohustuse, tasudes iga kuu kuni lepingu lõppemiseni 305 krooni eelmisel kuul osutatud teenuse eest. Tasu pidi katma haldus- ja hooldusteenuse, tõkkepuu tõstmine ei kuulu kummagi alla, turvateenuse eest ei olnud kostja nõus tasuma juba lepingut sõlmides. Lepingu vorm on kõigile elanikele üks, suuliselt lisati lepingusse sõlmimisel kokkuleppe, et kostja tasub vaid haldus- ja hooldusteenuse eest. Leping ei sisaldanud kokkulepet tasu suuruses. Arvetel hakkas hageja kajastama võlga, keeldus läbirääkimistest ning seetõttu ütles kostja lepingu üles. Hagejal ei ole õigust takistada kostjat oma omandile juurde pääsemast, hagejal ei ole õigust kehtestada teenuseid, mis ei ole vajalikud objekti (maja) igapäevaseks funktsioneerimiseks. Kostjal ei ole kohustust tasuda teenuse eest, mida ta ei ole saanud. Leping hageja ja kostja vahel on lõppenud. Kostja kaasamine Kostja taotles maakohtult, et kohus kaasaks menetlusse kaaskostjana Toivo Keva, kes on kinnisasja kaasomanik. Hageja ei olnud sellele vastu ja maakohus kaasas 8. märtsi 2011. a. määrusega kostjana menetlusse Toivo Keva. Menetlusse kaasatud kostja seisukoht Toivo Keva hagile ei vastanud. 3(8)

Esimese astme kohtu otsus 17. juuni 2011. a. otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust, et kostjad on korteriomandi Kristeni 43 - 5 ühisomanikud. Hageja on vaidlusaluseid teenuseid osutanud ja kostjad on neid teenuseid ka saanud. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjatel on kohustus tasuda teenuste eest hagejale ning milline on võlakohustuse õiguslik alus. Pooled ei vaidle selle üle, et Urve Kaur on sõlminud hagejaga hoolduslepingu ja selle hilisemalt üles öelnud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt uuesti hoolduslepingu sõlmimist. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Tiskre elurajoonis asuvate teede alune maa ning haljasalad kuuluvad KMG-le. Erateed võib TeeS § 52 järgi kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal, kuid asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 alusel tuleb KMG-l võimaldada kinnisasjade omanikele ja seal sätestatud tingimustel juurdepääs oma kinnisasjadele avalikult kasutatavalt teelt. Pooled ei vaidle selle üle, et KMG-le kuuluvaid maatükke oleks koormatud kasutamiseks õigustavate asjaõigustega hageja või kostjate kasuks. Enne 4. jaanuari 2005. a. korraldas maa kasutamist ja hooldamist TKH KMG-ga sõlmitud lepingu alusel, kes omakorda oli sõlminud teenuste eest tasumiseks nn. teeninduslepingud Tiskre elanikega, 2000. aastal m. h. kostjaga. 29. detsembril 2004. a. sõlmis KMG koostöölepingu hagejaga hooldusteenuste osutamiseks Tiskres alates 4. jaanuarist 2005. a. Koostöölepingu p. 2. 2 järgi oli KMG kohustuseks anda haljasalad ja sotsiaalmaa hageja valdusse ja tasuta kasutusse. Hageja põhikohustuseks on lepingu punktide

Koostöölepingu p. 1. 3 sätestab, et hageja soovib alates 1. jaanuarist 2005. a. osutada haldus- ja hooldusteenust Tiskres. MTÜ soovib saada võimalust elanikega lepingu sõlmimiseks ja neile arvete saatmiseks haljastuse, valgustuse, prügiveo, valveteenuse jmt. eest, asudes ise täitma senise haldaja TKH funktsioone. Koostöölepingu p. 2. 3 sätestab, et omanik peab võimaldama teostada hagejal tänavatel sisse- ja väljapääsu reguleerimist turvalisuse tagamisel. Koostöölepingu punktid 1. 3 ja 2. 3 ei võimalda hagejal kehtestada TeeS mõttes tasu tee kasutamise eest ja koostöölepingu alusel ei ole teeomanik loovutanud hagejale ka nõudeõigust elanikelt tee kasutamise eest tasu saamiseks. Nõudeõigus peab olema piisavalt määratletud, seda koostöölepingust välja ei loe. Toivo Keva suhtes ei saa hageja oma nõude maksmapanekul lähtuda sõlmitud lepingust, vaid üksnes koostöölepingust. Kuna koostöölepinguga ei ole teeomanik ega ka haljasalade omanik loovutanud hagejale nõudeõigust, ei saa hageja ka Toivo Keva suhtes nõuet maksma panna. Hagi tuleb rahalises nõudes jätta rahuldamata mõlema kostja vastu, sest hagejal ei ole õigust, mida kohtu kaudu maksma panna: teeomanik ei ole seda õigust hagejale üle andnud, muud lepingust tulenevad kohustused, nagu tasu prügiveo eest jne., on Urve Kaur täitnud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et TKH ja Urve Kaur ning hiljem hageja ja Urve Kaur sõlmisid lepingu ja kostja on selle üles öelnud. Lepingu sõlmimise kohustus tulenes Urve Kaurile 17. aprillil 2001. a. sõlmitud ostu-müügilepingust. Lepingu p. 7. 3 sätestab, et ostja kohustub sõlmima elamu teeninduslepingu. Urve Kaur, kes ostu-müügilepinguga sellise kohustuse võttis, on selle ka täitnud, sest sõlmis TKH-ga 15. juunil 2000. a. teeninduslepingu Tiskre asumise teenuste ja tööde kohta. Koostöölepingus ei ole märgitud, et ostumüügilepingust tulenevad kohustused ja õigused on KMG-lt hagejale üle läinud. Ka siin tuleb lähtuda nõude loovutamise sätetest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et lepingu sõlmimise kohustuse täitmise nõue oleks KMG-lt hagejale üle läinud. Pealegi on Urve Kaur kohustuse ka täitnud, mis on VÕS § 186 lg. 1 alusel võlasuhte lõppemise aluseks. Ostumüügileping ega ka hilisemad TKH ja hagejaga sõlmitud lepingud ei keela lepingu ülesütlemist, ostu-müügileping ei sätesta ka lepingu sõlmimise kohustust korduva kohustusena selliselt, et igal juhul peab olema kogu aeg Urve Kauril kehtiv leping elamu teenindamiseks. Elamu teenindamine ei ole samastatav teeomanikule kuuluva tee kasutamise eest tasumisega või üldse teisele isikule kuuluva kinnisasja (mänguväljakud, haljasalad) hooldamisega. Urve Kauril oli kohustus sõlmida elamu teenindamiseks vajalik leping, mitte teisele isikule kuuluvate teede ja haljasalade hooldamise leping. Lepingu sõlmimise kohustuse osas tuleb hagi kostja 1 vastu jätta rahuldamata, sest see on täidetud ning Toivo Keva vastu tuleb see jätta rahuldamata, sest viimane ei ole ostu-müügilepingu pool. Alusetu rikastumise (säästmise) ja käsundita asjaajamise sätted ei kuulu kohaldamisele. Vahepealne menetlus Hageja esitas 18. augustil 2011. a. Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotles ühtlasi tähtaja ennistamist. Ringkonnakohus keeldus 25. augusti 2011. a määrusega hageja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Riigikohus tühistas 4. jaanuari 2012. a. määrusega ringkonnakohtu 25. augusti 2011. a määruse, rahuldas menetlustähtaja ennistamise taotluse ja saatis hageja apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus võttis 9. jaanuari 2012. a. määrusega hageja apellatsioonkaebuse menetlusse. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on menetlusõigust rikkudes jätnud kohaldamata alusetu rikastumise sätted.

5(8)

Maakohtu otsus on tehtud materiaalõiguse vastu oluliselt eksides ning jättes tähelepanuta Riigikohtu poolt tsiviilasjas 3-2-1-46-11 antud juhised analoogsete asjade lahendamiseks. Lisaks sellele on maakohtu otsus üllatuslik ning tehtud õiguslikul alusel, millele kumbki pool menetluses ei tuginenud ning mida ei olnud ka menetlusosalistega arutatud. Hageja tugines hagiavalduses ning ka hilisemas menetluses alusetu rikastumise sätetele, leides, et kostja, tarbides hageja poolt pakutud teenuseid, jättis nende eest tasumata ja on seetõttu hageja arvel alusetult rikastunud. Maakohus tegi oma otsuse, tuginedes ainult TeeS regulatsioonile. Kohtuotsuse kohaselt ei ole teeomanik ega ka haljasalade omanik koostöölepinguga loovutanud hagejale õigust nõuda tema kinnisasja kasutamise eest tasu, mistõttu hageja ei saa kostjate suhtes nõuet maksma panna. Otsuses ei sisaldu ühtegi asjakohast põhjendust, miks kohus leidis, et tsiviilasjas ei kuulu kohaldamisele alusetu rikastumise (säästmise) ja käsundita asjaajamise sätted. Ehkki kohtuotsuses on korrektselt viidatud, et hageja nõude aluseks on alusetu rikastumine, puudub kohtuotsuse põhjendavas osas igasugune selgitus selle kohta, miks alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise sätted kohaldamisele ei kuulu. Hageja tugines hagiavalduses ning kogu esimese astme kohtu menetluses lepinguväliste võlasuhete regulatsioonile, esitades oma nõude VÕS § 1028 alusel soorituskonditsioonina. Kohus ei ole võtnud seisukohta selle kohta, kas alusetu rikastumise või alternatiivselt käsundita asjaajamise eeldused on täidetud. Selle asemel nendib maakohus igasuguse põhjenduseta, et viidatud sätted ei kuulu kohaldamisele. Seega on rikutud TsMS § 436 lõikes 1 sisalduvaid nõudeid ja jäetud hageja põhiline nõue sisuliselt lahendamata. Tegemist on olulise menetlusõiguse normi rikkumisega. Iseenesest on muidugi õige, et TsMS § 436 lg. 7 ja § 438 lg. 1 kohaselt ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohaldab õigust omal algatusel. Samas on kohtul kohustus võtta seisukoht poolte poolt esitatud õiguslike seisukohtade osas ning anda neile omapoolne hinnang. Maakohus on jätnud lahendites 3-2-1-41-07 ja 3-2-1-4-10 märgitud kohustused tähelepanuta. Sealjuures on tegemist menetlusõiguse rikkumisega, mis ei ole ringkonnakohtus kõrvaldatav. Juhul, kui alusetu rikastumise nõuded lahendada ringkonnakohtus, tähendab see seda, et pooled jäävad vastavas osas ilma edasikaebevõimalusest. Lisaks eeltoodule on maakohus jätnud analüüsimata hageja ülejäänud nõuete põhjendatuse. Otsusest puudub igasugune põhjendus selle kohta, miks ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et kostja sai hagejalt valveteenust, mida tuleb käsitleda alusetult saaduna VÕS § 1028 mõistes. Valveteenuse saamine ei seondu TeeS alusel esitatavate nõuetega. Sisuliselt on maakohus jätnud kõik hageja põhiseisukohad tähelepanuta ning ei ole neid analüüsinud. Olukorras, kus kohus leidis, et hageja nõudel puudub lepinguline alus, oleks kohus pidanud võtma seisukoha lepinguvälise võlasuhte olemasolu kohta, millele hageja ka kogu menetluse vältel selgesõnaliselt tugines. Vastustaja seisukoht Urve Kaur vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Toivo Keva teatas, et ta selles elukohas praktiliselt ei ela ja ta tasus selle ajani, mil ta seal elas, kõik maksed vastavalt arvetele. Kui lepingut ei ole ja Urve Kaur teenust ei kasuta, ei ole vaja millegi eest ka maksta. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on kaebuse kohaselt vaidlustanud küll kogu otsuse, kuid kaebus ei sisalda põhjendusi selle kohta, miks ei nõustu apellant maakohtu otsusega osas, milles jäeti rahuldamata tema nõue tuvastada kostja kohustus sõlmida hagejaga leping. Et müügilepingu poolteks olid kostja ja KMG, oleks kostjalt lepingu sõlmimist saanud nõuda KMG, mitte hageja. Et lepingust tuleneva lepingu sõlmimise kohustuse täitmist saab nõuda üksnes lepingupool, on leidnud ka Riigikohus lahendites 3-2-1-44-11 (p. 10) ja 3-2-1-46-11 (punktid 6(8)

26 ja 27). Kolleegium leiab, et selles osas ei anna apellatsioonkaebus alust maakohtu otsust tühistada ja otsus tuleb tuvastusnõude osas jätta muutmata. Raha saamiseks esitatud nõuete osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg. 8 nõuetele. Maakohus ei ole tõendite hindamise alusel tuvastanud asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumit (TsMS § 656 lg. 1 p. 5), ei ole menetlusosalistega asjas olulisi vaidluse all olevaid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest arutanud (TsMS § 656 lg. 2 ja § 351 lg. 1) ega eelmenetluses menetlusosaliste faktilisi ja õiguslikke väiteid esitatud nõuete ja väidete kohta piisaval määral välja selgitanud (TsMS § 656 lg. 2 ja § 392 lg. 1 p. 3). Otsus tuleb selles osas kooskõlas TsMS § 656 lg. 1 punktiga 2 ja § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, tsiviilasi aga saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Arvestades eelmenetluses täitmata ülesannete mahtu ja asjaolu, et selle tulemusena on olulises ulatuses esile toomata asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud, ei pea ringkonnakohus võimalikuks otsustada hagi rahuldamise võimalikkuse üle uue sisulise otsusega. Hageja esitas rahanõude kostja vastu kahel erineval õiguslikul alusel: hageja soovis kostjalt võla väljamõistmist lepingu alusel osutatud ja tasumata teenuste eest summas 10.670 krooni ja pärast lepingu lõppemist osutatud teenuste eest alusetu rikastumise sätete alusel summas 14.430 krooni, kõik kokku taotles hageja kostjalt 25.100 krooni (1604, 18 eurot) väljamõistmist. Otsuses on maakohus hageja lepingul põhineva nõude kohta märkinud üksnes, et lepingu kehtivuse ajal on kostja jätnud tasumata turvateenuse eest ning et turvateenuse osutamist, mis seisnes eratee tõkkepuuga varustamises ja selle abil juurdepääsu võimaldamises, tuleb käsitleda kui eratee kasutamise võimaldamist, mis on teeomaniku õigus. Milliste asjaolude või tõendite alusel jõudis maakohus järeldusele, et turvateenust hageja kostjale tegelikult ei osutanud, nagu märgitut võib mõista, otsusest ei nähtu. Lisaks eespoolmärgitud üldisele järeldusele ei sisalda vaidlustatud otsus mingeid muid järeldusi ega ka faktilisi asjaolusid, mille alusel võiks hinnata hageja poolt kostja vastu esitatud lepingurikkumisel põhineva nõude põhjendatust. Nii ei ole tuvastatud sedagi, millal oli pooltel kehtiv leping teenuste osutamiseks, milliseid teenuseid pidi hageja selle alusel osutama, kas neid teenuseid tegelikult osutati, millal on hageja väidetav võlg tekkinud jmt., tõendite hindamisest või poolte väidetele vastamisest rääkimata. Hageja lepingust tuleneva nõude rahuldamata jätmist ei ole ka õiguslikult põhjendatud. Kostja Urve Kauriga sõlmitud lepingu kohta tõi hageja esile, et lepingu haldus- ja hooldusteenuste osutamiseks sõlmis kostja hagejaga 13. märtsil 2005. a., et U. Kaur on alates

mõista, tuli hagejale selgitada, et esile tuleb tuua faktilised andmed selle kohta, millal, millistel asjaoludel ja millise hinnaga on kostjale turvateenust osutatud, sealhulgas, milles see teenus seisnes ja kuidas on hind kujunenud, aga samuti, millise sisuga turvateenuse osutamises hageja hinnangul lepingus kokku lepiti. Seda maakohus ei selgitanud. Pärast eespoolkirjeldatud, hageja poolt asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude esiletoomist oleks hagejal tulnud olenevalt kostja vastuväidetest esitada oma faktiväidete kinnituseks ka tõendid, kostjal oleks aga olnud võimalik esitada omapoolseid hageja väiteid ümberlükkavaid faktiväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid. Kohtuistungil selgitas maakohus seevastu ekslikult, nagu peaks kostja olenemata hageja poolt esiletoodust tõendama oma väiteid kohustuse täitmise kohta (kd. I, tl. 154), eksitades seega pooli asjaolude esiletoomise ja tõendite esitamise kohustuse kohta. Vaidlusaluses asjas on hageja küll esitanud rea tõendeid oma kulutuste ja tema poolt kolmandatelt isikutelt tellitud teenuste kohta, kuid et menetlusõigusi käsutavad pooled ning üksnes nemad otsustavad, millistele asjaoludele oma nõuded ja vastuväited rajada (TsMS § 4 lg. 2, § 5 lõiked 1 ja 5, § 206 lg. 1, § 363 lg. 1 punktid 1 ja 2 jt.), siis ei ole kohus õigustatud poolte poolt esitatud tõenditest tuletama neid faktilisi asjaolusid, millele pool oma nõude alusena võiks tugineda. Lepinguvälise rahanõude rahuldamata jätmist on maakohus põhjendanud üksnes TeeS normidega ning kolleegium nõustub maakohtuga, et TeeS sätted ei anna hageja nõude rahuldamiseks alust. Apellandiga tuleb aga nõustuda selles, et alusetu rikastumise sätete alusel esitatud rahanõuet summas 14.430 krooni ei ole maakohus otsuses üldse käsitlenud, sest peale üldise järelduse selle kohta, et alusetu rikastumise sätted kohaldamisele ei kuulu, ei sisalda vaidlustatud otsus selle nõude kohta ühtegi järeldust, faktilistest asjaoludest rääkimata. Et maakohus leidis, et TeeS sätted hagi rahuldamiseks alust ei anna, kuid hageja oli oma nõude õigusliku alusena tuginenud VÕS §-le 1028, siis tuli kohtul käsitleda seda, kas hageja nõue on kvalifitseeritav alusetu rikastumise õigussuhtest tuleneva nõudena. Ka selle nõude osas ei ole hageja esile toonud seda, milliseid teenuseid ta on kostjale väidetavalt osutanud, milles seisneb kostja rikastumine iga teenuse puhul ja milline on selle rikastumise ulatus, aga samuti, millist olemasolevat või tulevast kohustust, mida kas ei olnud olemas, mis ei tekkinud või mis langes hiljem ära, tahtis hageja kostjale teenuste osutamisega täita. Maakohus ei ole sellele eelmenetluses hageja tähelepanu juhtinud ega teinud talle ettepanekut kirjeldatud asjaolud esile tuua. Asja uuel läbivaatamisel tuleb nii pooltel kui maakohtul arvestada Riigikohtu poolt lepinguvälise rahanõude lahendamise kohta esitatud seisukohtadega lahendites 3-2-1-44-11 ja 3-2-1-46-11, mis on tehtud vaidlusaluse asjaga sarnase olukorra kohta. Menetluskulud menetlusosaliste vahel tuleb jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele, arvestades kõiki lahendatud nõudeid.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.