Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Tsiviilasi nr 2-10-4304 Hageja nõue AS Eesti Viljasalv esitas 28.01.2010 Pärnu Maakohtule hagi Piirsalu Põllumajanduse OÜ vastu võlgnevuse 101 938, 10 krooni (6515, 03 euro) ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale kaupa (rapsikook ja Ms) krediiti. Kaupade üleandmise-vastuvõtmise kohta vormistati veosaatelehed, milles kajastus ostetud kauba kogus. Kostja poolt ostetud kauba kohta väljastas hageja kostjale 27.02.2009 ja 09.03.2009 arved nr 290184 ja nr 290218, kogusummas 132 643, 80 krooni. Hagi esitamise seisuga oli kostjal tasumata 101 938, 10 krooni. Eeltoodud summale lisandub seadusest tulenev viivis, mis seisuga 26.01.2010 oli 6953, 11 krooni. 08.10.2010 täpsustas hageja oma nõuet, taotledes kostjalt võla 96 705, 70 krooni ja viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest VÕS §-des 94 ja § 113 sätestatud määras päevas kuni nõude kohase täitmiseni. Hageja kinnitas, et arvest nr 290184 tasus kostja 18.09.2009 - 10 000 krooni ja 14.12.2009 veel 20 705, 70 krooni. 01.04.2010 esitatud menetlusdokumendis esitas hageja vastuseks kostja väidetele oma seisukoha. Arvest nr 290218 (saateleht nr 230) tasus kostja 08.03.2010 hagejale 5232, 40 krooni, kuid ülejäänud osas on see arve tasumata. Varasemad kaks makset kogusummas 30 705, 70 krooni on kostja tasunud arve nr 290184 alusel. Nimetatud arve osalist tasumist kostja aga enam ei tunnista. Hageja rõhutab, et TsÜS § 158 lg 2 kohaselt tähendab osaline tasumine nõude tunnustamist. Lisaks rõhutab hageja, et kostja ei ole kunagi esitanud hagejale müüdud kauba osas ühtegi suulist ega kirjalikku pretensiooni. Samuti ei ole kostja teavitanud hagejat mis tahes ekspertiisi läbiviimisest ega kutsunud hagejat selle juurde. Kostja ei ole kunagi avaldanud soovi kaupa hagejale tagastada. Vaatamata sellele, et kostja ei ole teatanud müüjale lepingutingimustele mittevastavusest ja on kauba eest esitatud arve osaliselt tasunud, on ta nüüd asunud väitma, et on söötnud oma loomadele toksilist sööta, mille tulemusel on tekkinud loomadel äge udarapõletik, mis põhjustas talle kahju. Hageja väitel sai talle teatavaks, et kostja lehmadel esines udarapõletik juba mitu kuud enne hagejalt rapsikoogi ostmist. Pealegi ei saa rapsikook kui lisasööt olla udarapõletiku põhjustajaks. Kliinilise udarapõletiku tekitavad 90% juhtudest läbi nisajuha udarasse tunginud haigustekitaja (peamiselt stafülokokid, streptokokid ja kolibakterid). Sööda kvaliteeti kui udarapõletiku ühte võimalikku põhjust ei ole erialakirjanduses üldse Mnitud. Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei vaidle vastu, et ta on kahel korral ostnud hagejalt teraviljasaadusi, kuid keeldus 27.02.2009 tarnitud rapsikoogi eest esitatud arve nr 290184 tasumisest, kuna kaup oli puudustega. Esiteks tarnis hageja kostja tellitud kuumpressi rapsikoogi asemel külmpressi rapsikoogi. Teiseks ja olulisemaks puuduseks oli see, et rapsikook oli toksiline ja põhjustas kostja lüpsikarja lehmadel udarapõletikku. Enam kui pool aastat kestnud haiguspuhang põhjustas kostjale oluliselt suuremat varalist kahju kui on hageja ostuhinna nõue. Kostja juhatuse liige esitas 13.03.2009 Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi Põllumajandusuuringute keskuse Taimetervise ja Mikrobioloogia laboratooriumile uuringuteks proovid loomadele söödetud loomasöödast: 1) hageja poolt 27.02.2009 tarnitud külmpress rapsikoogi proovi, 2) varem söödaks olnud, hageja poolt 29.01.2009 tarnitud kuumpress rapsikoogi proovi, 3) jõusööda - odrajahu proovi ning 4) hagejalt 06.03.2009 ostetud Msi proovi. Vastavalt teostatud uuringutele ning selle kohta koostatud katseprotokollile nr 09-001191-09-001194 oli proov nr 1 s.o hageja tarnitud rapsikook - toksiline. Kohe pärast laboriuuringute tulemuse saamist, s.o märtsis 2009, edastas kostja eelnimetatud informatsiooni telefoni teel hageja müügiesindaja M Mele. Samas kõnes teatas kostja juhatuse liige, et kostja keeldub toksilise rapsikoogi eest tasumast. Kostja hinnangul oli selle avalduse näol sisuliselt tegemist lepingust taganemise avaldusega, kuna lepingurikkumine oli oluline.

Tsiviilasi nr 2-10-4304 Kostjale 09.03.2009 tarnitud Msi eest tasumisele arve nr 290218 alusel kostjal vastuväiteid ei ole. Nimetatud arve järgi tasus kostja 18.09.2009 hagejale 10 000 krooni ning 14.12.2009 veel 20 705, 70 krooni. Arve oli seega tasumata 5232, 40 krooni osas, mis tasuti kirjaliku vastuse esitamisel. Msi ostuarve tasumine viibis peamiselt piimakarja haigestumisest tingitud ajutiste makseraskuste tõttu. Samuti selgitas kostja, et mõlemad varasemad maksed tehti Msi ostuhinna tasumiseks, sest Msi omaduste osas ei olnud kostjal müüjale etteheiteid. Kostja raamatupidaja on dokumentidele aga ekslikult märkinud rapsikoogi kui ajaliselt varasema arve rekvisiidid. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt välja põhivõlgnevus 96 705, 70 krooni ehk 6180, 61 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt VÕS §-s 94 ja § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et tegemist oli müügilepinguga VÕS § 208 mõistes, millega hageja müüs ja kostja ostis rapsikooki, mis anti kostjale üle veosaatelehega nr 198 ja mille eest kostja kohustus tasuma vastavalt hageja esitatud arvele nr 290184. Kostja on tasunud arve nr 290184 osaliselt, s.o summas 30 705, 70 krooni (18.09.2009 summas 10 000 krooni ja 14.12.2009 summas 20 705, 70 krooni), tasumata on 66 000 krooni. Hageja tarnis kostjale ka Msi, mille kohta esitati 09.03.2009 arve nr 290218, millest kostja on tasunud 5232, 40 krooni, tasumata seega 30 705, 70 krooni. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kahe esimese makse puhul oli maksekorraldusele märgitud vale arve number, tegelikult tehti makse Msi eest. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegelik tahe oli teistsugune. Antud juhul on hageja müüjana oma kohustuse täitnud. Kostja ei ole täinud oma kohustust kauba eest tasuda. Kostja leidis, et on õigustatud oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduma, kuna kaup ei vastanud lepingutingimustele. Telliti kuumpress rapsikook, toodi aga külmpress rapsikook, mis osutus ebakvaliteetseks. Tunnistaja M M ütlustega on tõendatud, et kuigi telliti kuumpress toodet, nõustuti külmpress rapsikoogiga, sest teist ei olnud. Kostja kaupa ei tagastanud, seega aktsepteeris ta saadud kaupa sellisena, nagu see üle anti. Kohus pidas põhjendamatuks sellise vastuväite esitamist alles peale nõue esitamist kohtumenetluses. Kostja tugines oma vastuväites asjaolule, et mõni päev pärast vaidlusaluse rapsikoogiga söötmise algust hakkas tema lehmade tervis halvenema. Piimas tõusis oluliselt somaatiliste rakkude arv, tekkisid udarapõletikud, misjärel selgus, et tegemist on toksilise söödaga. Massilise udarapõletiku (mastiit) lEmise tõttu ei olnud kostjal võimalik haigete lehmade piima realiseerida, mistõttu jäi kostjal saamata 195 074, 30 krooni. Varem eliiti läinud piima kvaliteet langes. Võrreldes eelmise aastaga suurenes oluliselt ka ravimite kulu udarapõletike raviks, mis oli hinnanguliselt umbes 17 628, 30 krooni, ning kostja vasikad surid. Kostja on esitanud kvaliteedi kontrollimise kohta katseprotokolli, mille kohaselt on kostja hoidlas 13.03.2009 võetud proovid erinevatest söötadest, kokku neli proovi, neist kaks rapsikoogist, millest üks oli toksiline, teine mitte. Dokumentidest ei selgu, et toksilise proovi andnud sööda puhul oli tegemist just 27.02.2009 hagejalt saadud rapsikoogiga. Hageja vaidles sellele vastu, väites, et kostja ei ole tõendanud, et hageja poolt talle toodud rapsikook oli toksiline. Hageja väitel on ta müünud sama rapsikooki erinevatele loomakasvatajatele ja ei ole varem negatiivset tagasisidet saanud. 27.01.2009 on hageja laost võetud proov, mille analüüs kõrvalekaldeid ei näidanud. Kostja on viimasele dokumendile küll esitanud vastuväite, et tegemist on võltsinguga, sest kuumpress asemel on parandusena märgitud külmpress, kuid kohus ei pidanud seda põhjendatuks. Asja arutamise käigus selgus, et valdavalt tarnis hageja vaidlusalusel ajavahemikul külmpressi rapsikooki, sest kuumpressi rapsikooki ei olnud. Sellest ka veaparandus. Hageja on

Tsiviilasi nr 2-10-4304 andnud tootele kaasa vastavusdeklaratsiooni, mis hageja väitel kinnitab, et kvaliteediga probleeme ei olnud. Kostja seevastu leidis, et ei analüüsid ega vastavussertifikaat ei välista sööda toksilisust. Kostja on esitanud kohtule rea tõendeid selle kohta, et toksiline sööt võib põhjustada loomadel mürgitust, millest suureneb mastiiti haigestumine. Kuna tegemist on juhtumi analüüsiga Kõljala POÜ-s, ei saa need dokumendid olla tõendiks käesolevas asjas. Kostja esitatud dokumentidest selgub, et somaatiliste rakkude arvu kasvu esines karjas juba detsembris 2008, s.o enne hageja poolt vaidlusaluse sööda tarnimist. Kuigi kostja väitel oli tegu üksikjuhtudega, ei ole välistatud, et suurem lEk algas just üksikutest isenditest, sest mastiit on väga nakkav ja enamikel juhtudel põhjustatud välisteguritest. VÕS § 219 lg 1 sätestab, et kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja üle vaatama või üle vaadata laskma, lg-st 2 tulenevalt võib ostja asja üle vaadata asja jõudmisel sihtkohta. VÕS § 220 lg 1 sätestab, et ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. VÕS § 220 lg 3 sätestab, et kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Kohtuotsuse kohaselt ei ole kostja tõendanud, et on müüjat kauba puudustest õigeaegselt teavitanud, mistõttu ei saa ta hiljem ka lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kuigi tunnistaja M M oma ütlustes tunnistas, et kostja helistas ja teatas kauba puudustest kui tekkis kahtlus, et loomade tervise halvenemine võib olla põhjustatud toksilisest söödast. Tõendatud ei ole, et teade jõudis selleks pädevate isikuteni. Tunnistaja ütluste kohaselt „sellest räägiti“ ja leiti, et on vaja teha analüüs. Mingeid pretensioone kuni hagi kohtusse esitamiseni kostja hagejale ei esitanud. Alles vastuses hagile esitas kostja vastuväite, et ei ole nõus maksma mittekvaliteetse sööda eest. Vaidlusaluse sööda eest osaliselt makstes ei ole kostja ka väitnud, et jättis arve osaliselt tasumata kauba kvaliteedi puuduste tõttu. Sööta selle vastuvõtmisel ei kontrollitud. Proovid võeti mitu nädalat hiljem ja ei ole selge, milline proovidest oli võetud 27.02.2009 kostjale saadetud kaubast ning kas üldse oli üks toksiline, teine mitte. Kuna kostja oli ostjana majandus- ja kutsetegevusega tegelev isik, sätestab VÕS § 219 ostjale müügilepingu objekti ülevaatamise kohustuse. Antud juhul oli ostetud toote kvaliteedi kontroll oluline juba põhjusel, et kostjal puudus varasem sama toote kasutamise kogemus. Kostjal tulnuks sööda kvaliteeti kontrollida enne selle kasutamist. Seega on tõendamata, et kauba lepingutingimustele mittevastavus oli olemas juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko ülemineku ajal ostjale. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hageja müüs talle toksilist sööta, mille söötmine tekitas kariloomade tervise halvenemise ja põhjustas massilist mastiiti haigestumist. Kuna kauba vastuvõtmisel ei ole selle kvaliteeti kontrollitud, võis see rikneda ka külmpressi rapsikoogile sobimatute hoiutingimuste tõttu (kile alla tekkinud niiskus vm). Ka on tunnistaja M Rahuorg kinnitanud, et somaatiliste rakkude arvu kasv kostja piimakarja piimas algas juba oktoobris 2008, s.o enne kui kõnealuse söödaga söötmist alustati. Kostja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu kahju ja talle müüdud kauba kvaliteedi vahel, seda isegi juhul, kui tunnistajate ütluste ja läbiviidud analüüside alusel lugeda müüdud sööda toksilisus tõendatuks. Enamikel juhtudel on mastiidi põhjustajaks välised tegurid (nakkus), mitte sööt.

Tsiviilasi nr 2-10-4304 Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et esitatud hagi kuulub rahuldamisele. Kostja on kohustatud tasuma hagejale arve nr 290218 alusel 30 705, 70 krooni, mille üle sisulist vaidlust poolte vahel ei ole, ja arve nr 290184 alusel maksmata 66 000 krooni, kuna kostja ei ole tõendanud, kas ja millises ulatuses oli talle tekkinud kahju seotud hageja poolt müüdud kauba kvaliteediga. Veel vähem on põhjendatud kostja vastuväide saamata tulu kohta. Tulenevalt maksmata arvetest on hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 järgi ka viivist. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses Pärnu Maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kaevatav kohtuotsus põhineb nii menetlusõiguse normi rikkumisel kui materiaalõiguse normi kohaldamata jätmisel. Maakohus on asja lahendades ja otsust tehes rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud normi, jättes kohtuotsuses teatud tõendid analüüsimata, samuti ei ole kohus kohtuotsuses ümber lükanud kõiki kostja poolt menetluses esitatud väiteid ja põhjendusi asja lahendamiseks oluliste asjaolude suhtes. Üksnes viidatud menetlusnormi rikkumiste tõttu ei tuvastanud kohus asja lahendamiseks olulisi faktilisi asjaolusid, mille alusel oli kostjal sööda ostjana õigus taganeda rapsikoogi müügilepingust hinna tasumise kohustuse osas seoses olulise lepingurikkumisega. Maakohus leidis ebaõigesti, et asjas ei ole tõendatud, et vaidlusalune toksiline rapsikook pärineb 27.02.2009 hagejalt ostetud partiist. Kohus on menetlusnormi rikkudes jätnud nimetatud asjaolu tuvastamisel analüüsimata ja motiveerimatult kõrvale kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate M R ja E Ui ütlused selle kohta, et Piirsalu Põllumajanduse OÜ-s hoitakse loomasöödad eraldi ja söödaproovid võeti ekspertiisiks eri söötade hulgast, pakendati eraldi kilekottidesse ja suleti ning pakendid nummerdati. Kohus rikkus menetlusnormi ka sellega, et jättis analüüsimata ja motiveerimatult kõrvale tunnistaja M Me ütlused. Kohus suhtus eelarvamuslikult kostja vastuväidetesse ja esitatud tõenditesse, rikkudes sellega TsMS §-st 7 tulenevat poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et ta soovis kaasata hagejat müüjana uuringutesse, teatades haiguspuhangust telefoni teel hageja kui müüja esindajale M M. Nimetatud isikul oli volitus võtta vastu teateid ja avaldusi seoses puudustega müüdud asjas. Kostja on järginud käibes piisavalt hoolt, teatades haiguspuhangust hagejale, pigem on hageja või tema lepinguline esindaja näidanud üles ebapiisavat hoolt, mille tõttu jäi hageja proovide võtmisse kaasamata. Kohus on tuvastanud, et 27.02.2009 tarnitud sööda nõuetelevastavust kinnitavad nii hageja esitatud 27.01.2009 proov, mille analüüs kõrvalekaldeid ei näidanud, ja vastavusdeklaratsioon, kuid jätnud seejuures analüüsimata ja ümber lükkamata kostja väite, et 27.01.2009 proovidega on proovide sisust nähtuvalt analüüsitud sööta üksnes toitainete sisaldusele, mitte aga toksilisusele. Samuti sisaldab vastavusdeklaratsioon andmeid sööda toitainete sisalduse kohta, mitte aga toksilisuse kohta. Kummaski dokumendis ei ole viidet toksilisusele analüüsimise kohta ega selle resultaate. Kohus on teinud tõendite põhjal vale järelduse. Põllumajandusuuringute keskuse Taimetervise ja Mikrobioloogia laboratooriumi 18.03.2009 katseprotokolli (tl 33) tulemuste usaldusväärsust ei vähenda asjaolu, et kasutatud meetod on akrediteerimata. Tegemist on tundliku ja kasutusel oleva meetodiga, mis annab esmase informatsiooni sööda kõlblikkuse kohta. Kohus oli seisukohal, et isegi kui sööt oli toksiline, võis see rikneda ka kostja hoiutingimuste tõttu. Seda asjaolu ei ole pooled menetluses esile toonud, mistõttu ei saanud sellele ka tugineda, pealegi näitab sellise oletuse otsusesse kirjutamine kohtu erapoolikust. Kohtule oli esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, kuidas sööta hoiti (tunnistajate ütlused), mille põhjal ei saanud järeldada, et hoiutingimused ei oleks taganud sööda säilimise. Neil asjaoludel on piisavalt tõendatud, et toksiline rapsikook pärines hageja poolt 27.02.2009 tarnitud kaubast.

Tsiviilasi nr 2-10-4304 Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostja ei kontrollinud sööda vastuvõtmisel 27.02.2009 selle toksilisust, võrdsustades kontrollimise ebaõigesti ostetud asja ülevaatamisega. Asjas on kostja seadusliku esindaja seletuse ja tunnistaja M M ütlustega tõendatud, et kostja esindaja vaatas ostjana ostetud asja üle ja tuvastas, et tellitud kuumpressi rapsikoogi asemel toodi kohale külmpressi rapsikook. Asja ehk sööda ülevaatamine ei ole võrdsustatav sööda kontrolli ja analüüsiga. Asja ülevaatamisel saab asja vastuvõtja tugineda üksnes visuaalsel vaatlusel ilmnevatele asjaoludele. Kohus tuvastas ebaõigesti, et kostja ei ole ostetud asja vastu võttes piisavalt üle vaadanud ning kohaldas seetõttu ebaõigesti VÕS § 219 lg-t 1. Kohus kohaldas ebaõigesti ka kohaldamisele mittekuuluvat VÕS § 220 lg-s 3 sätestatud müüja vastutust välistavat õigusnormi. Väär on kohtu seisukoht, et kostjal ei ole õigust asja mittevastavusele tugineda, kuna ta ei teatanud sellest müüjale mõistliku aja jooksul, vaid alles kohtumenetluses. Samas oli kohus tuvastanud, et kostja teatas puudustest M M, kes seda kohtus tunnistajana ka kinnitas. Hageja kasutas nimetatud isikut oma majandustegevuses esindajana müügitehingute sõlmimisel, mistõttu ei oma tähtsust, kellele tema teate edastas (otsuse kohaselt ei ole teada, kas see jõudis pädevate isikuteni). Seega tuvastas kohus ebaõigesti VÕS § 220 lgtes 1 ja 2 nimetatud asjaolude puudumise ning kohaldas seetõttu seadust valesti. Kohus on asja lahendades ebaõigesti tuvastanud, et hageja tarnitud sööda toksilisuse korral ei ole tuvastatud, et see võis põhjustada udarapõletikku ehk mastiiti. Kohus on nimetatud seose puudumist tuvastades jätnud menetlusnormi rikkudes motiveerimata ja analüüsimata tunnistajate M M ning M R ütlused ning kostja esitatud põllumajandusteadlaste arvamuse (TsMS § 442 lg 8). Kohus tuvastas otsuses ebaõigesti, et märtsis 2009 tekkinud haiguspuhang ei ole uus ja hageja söödast tingitud haiguspuhang, vaid tegu on juba 2008. aasta lõpus olnud haiguse E kogu karjas. Kohtule esitatud võrdlusmaterjal erinevate gruppide kohta näitab, et kostja karjas ei olnud detsembris 2008 terviklikku mastiidipuhangut. Haige oli ainult üks grupp, grupp 40 ja seda lüpsja valede töövõtete tõttu. Kohus on menetlusnormi rikkudes jätnud otsuses analüüsimata kostja 04.03.2011 menetlusdokumendile lisatud dokumentaalsed tõendid, mis tõendavad söödamürgistuse mõju kostja karjale: tegu ei olnud mitte üksnes mastiidipuhanguga, vaid toksikoosi ehk söödamürgistusega. Samuti ei arvestanud kohus põhjendamatult E U ütlusi tekkinud haiguspuhangu põhjuste kohta. Kohus luges kostja poolt tasutud raha eri kohustuste täitmiseks ebaõigesti. Kohus jättis kostja põhjendused seejuures kõrvale ega arvestanud, et kostja soovis kasutada õiguskaitsevahendit ja jätta ebakvaliteetse rapsikoogi eest tasumata (selleks ajaks oli kostja juhatusel juba piisavalt teavet, mis õigustas arve tasumata jätmist). Vastavalt VÕS § 88 lg-le 1 võib võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks ta raha maksab. Kostja tasus hageja 06.03.2009 arve nr 290218 tervikuna kolme maksega: 18.09.2009 maksega 10 000 krooni, 14.12.2009 maksega 20 705, 70 krooni ja 08.03.2010 maksega 5232, 40 krooni. Hageja 27.02.2009 arve nr 290184 on õiguskaitsevahendina jäetud täielikult tasumata. Oluline oli tuvastada, millist arvet soovis kostja tegelikult tasuda ja millist tasumata jätta, sest õigus kohaldada õiguskaitsevahendit laienes üksnes arvele nr 290184. Kirjeldatud asjaolude tuvastamata jätmise tulemusena jättis kohus kohaldamata VÕS §-s 116 sätestatud normid. Vastavalt VÕS § 116 lg-le 1 oli kostjal õigus lepingust taganeda, sest kostja oli rikkunud müügilepingut oluliselt. Müügilepingu rikkumise olulisus seisnes selles, et kostja rikkus kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kostja kui loomasööda ostja huvi püsimise eelduseks oli, et hageja müüb talle sihtotstarbeliseks kasutamiseks kõlblikku sööta. Ostetud sööda mittevastavuse suhtes ei saanud kohaldada VÕS § 222 lg-t 1. Analüüsitulemuste selgumise ajaks oli loomasööt olulises osas ära tarvitatud.

Tsiviilasi nr 2-10-4304 Vastustaja seisukoht. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, Pärnu Maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täpsustada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täpsustab põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium alljärgmist. Maakohus ei rikkunud asja menetlemisel protsessiõiguse norme. Apellandi sellekohane käsitlus ei ole kooskõlas toimiku materjaliga. Kohus tuvastas vaidluse lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud õigesti. Hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtade (tl 59-64, I köide) ning kostja vastuväidete põhjal vajas eelkõige tuvastamist, kas kostja on tema poolt väidetud õiguskaitsevahendi kohaldamisel järginud seadust. Hageja väitel oli kostja minetanud õiguse tugineda kauba väidetavale mittevastavusele, sest ei ole seda teinud õigeaegselt. Vaidluse lahendamisel viitas maakohus asjakohastele materiaalõiguse normidele. Hagi rahuldamisel tugines kohus õigesti VÕS § 219 kõrval ka VÕS §-le 220, mille lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama, lg 2 kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 220 lg 3). Vaid juhul, kui teatamata jätmise on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda kahju hüvitamist. Seega, enne kui hinnata tarnitud kauba kvaliteedi nõuetekohasust, tuli kohtul tuvastada poolte esiletoodud asjaolude põhjal, kas vaidlusaluse loomasööda väidetavatest puudustest teatati hagejale vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited. Kuna kostja tegutses oma majandustegevuses, siis olid tema kui ostja suhtes, kes väitis kauba lepingule mittevastavust, kõrgendatud nõudmised (VÕS § 220 lg 2). Kostja taotlusel kuulati kohtus tunnistajana üle hageja ettevõttes töötanud M M, kes tegeles müügilepingute sõlmimisega (loomasööda tarnimisega). Nimetatud tunnistaja ütluste kohaselt teatas kostja esindaja talle telefoni teel, et kostja karjal esineb piimtoodangu langus ja on haigestumisi, millest tunnistaja järeldas, et tegemist võib olla toksikoosiga. Tunnistajat kohale ei kutsutud. Asjaolu, kas tunnistaja andis kõne sisu edasi hageja juhtkonnale või mitte, ei oma antud juhul tähendust, apellandi vastav märkus on õige. Sama tunnistaja ütluste kohaselt saadeti talle ka proovide tulemused, kuid sööda eest tasumise kohta temale midagi ei öeldud. Ka kauba võimaliku tagastamise teemal tunnistaja väitel neil kostja esindajaga juttu ei olnud. Muid tõendeid väidetavatest puudustest hagejale teatamise kohta kostja kohtule ei esitanud. Hageja seevastu tugines asjaolule, et kostja ei ole hagejale esitanud müüdud kauba osas ühtegi kirjalikku ega suulist pretensiooni ning kauba eest esitatud arve nr 290184 on kostja osaliselt tasunud, mis seaduse kohaselt tähendab nõude tunnustamist (TsÜS § 158 lg 2). Maakohus tuvastas nende asjaolude põhjal õigesti, et kostjal ei ole õigus tugineda kohtumenetluses kauba puudustele seetõttu, et ta ei ole seda õigeaegselt ja seaduse nõuetele vastavalt teinud. Apellandi teistsuguse käsitlusega ei saa nõustuda. Kohtumenetluses tuvastatud asjaoludest nähtuvalt puudus kostjal õigus müügilepingust taganeda.

Tsiviilasi nr 2-10-4304 Kolleegium on maakohtuga sarnasel seisukohal, et kostja esindaja poolt telefoni teel hagejale edastatud informatsiooni ja e-postiga katseprotokolli saatmist ei saa pidada majandustegevuses tegutseva isiku poolseks nõuetekohaseks lepingule mittevastavusest teatamiseks. Seda pealegi olukorras, kus eelnimetatud teadetele ei järgnenud ühtegi selgitust, millest võiks järeldada, millisest söödast millistel tingimustel võeti proovid (protokolli kohaselt on kahe proovi puhul neljast analüüsitud rapsikooki). See, et kohtumenetluses on kostja asunud tõendama vaidlusaluse söödaga loomade söötmise kahjulikke tagajärgi, ei ole hinnatav VÕS § 220 lg 2 nõude täitmisena (kirjeldada teatamisel mittevastavust piisavalt täpselt). Ka arve osalist tasumist on maakohus hinnanud õigesti. Kohtumenetluses esitatud väide, et tegemist oli raamatupidaja eksimusega, ei ole usutav. Antud juhul oli kostjale väljastatud 27.02.2009 arve nr 290184 summas 96 705, 70 krooni (tasumise tähtaeg 29.03.2009), millest kostja tasus 18.09.2009 - 10 000 krooni (tl 26) ja 14.12.2009 - 20 705, 70 krooni (tl 27). Mõlemal juhul oli kostja märkinud maksekorraldusele arve numbri. Kuigi kostjal oli tasumata ka hageja esitatud teine arve (nr 290218 summas 35 938, 10 krooni), ei olnud siiski võimalik eelnimetatud makseid hinnata selle arve tasumiseks. Kostja sellekohased väited muudab ebausutavaks ka asjaolu, et teise maksena tasutud summa on sendise täpsusega (alates sajalistest) samane arvel nr 290184 märgitud summaga (96 705, 70 krooni 20 705, 70 krooni). Eeltoodud põhjustel ei omanud praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust tunnistajate poolt kohtus antud ütlused selle kohta, kuidas konkreetselt proove võeti, samuti kostja hilisemad väited söödast põhjustatud udarapõletik kohta, kasutamata jäänud sööda hävitamise jne kohta.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, jäävad TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.