Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Nr 038-00860 038-00892 038-00893 038-00894 038-00895 038-00896

Summa 793700 DEM 505033 USD 505033 USD 505033 USD 88195 USD 181300 DEM

Tähtaeg Kuni 14.12.08 Kuni 04.01.99 Kuni 04.01.99 Kuni 04.01.99 Kuni 04.01.99 Kuni 04.01.99

intress 9% aastas 9% aastas 9% aastas 9% aastas 9% aastas 9% aastas

Kõigi ülalmärgitud lepingute, v.a 13.12.1996 sõlmitud lepingu alusel kanti raha üle, milleks andis korralduse A K. 13.12.1996 lepingu alusel oli raha juba enne lepingu sõlmimist üle kantud. Lisaks sõlmisid AS Eesti Maapank ja Snoras Pank käenduslepingud, millega Maapank käendas kolmandate isikute kohustusi Snoras Panga ees. Lepingu sõlmis AS Eesti Maapank nimel A K. Käenduslepingud olid sõlmitud järgmiselt: Käenduslepingu kuupäev

Lepingu nr

Käendatav isik

13.12.96

037-00148

Fisco Investments Ltd

02.01.97

037-00145

Scartech Holding Ltd

02.01.97

037-00155

Coland Inc

02.01.97

037-00156

Rival Enterprises Ltd

02.01.97

037-00160

Rival Enterprises Ltd

Käendatava isiku ja Snoras Käendusega Panga vaheline leping seotud deposiitleping 13.12.96 laenuleping 031- Deposiitleping 99864, laen 78 5714,29 DEM, 038-0086 intress 10,98% aastas tagastamise tähtaeg 14.12.98 02.01.97 laenuleping nr 031- Deposiitleping 00889, 500 000 USD, intress 038-00893 10,98% aastas, tähtaeg 04.01.99 02.01.97, laenuleping 031- Deposiitleping 00890, laen 500 000 USD, 038-00894 intress 10.98% aastas, tähtaeg 04.01.99 02.01.97 laenuleping 031- Deposiitleping 00891, 103 284 USD, intress 038-00895 10,98% aastas, tähtaeg 04.01.99 02.01.97 laenuleping 0031- Deposiitleping 00898 177 000 DEM, intress 038-00896

2(15)

02.01.97

037-00154

Riverborn Company

10.89% aastas, tähtaeg 04.01.99 0201.97 laenuleping 031-0089 Deposiitleping 500 00 USD, intress 10,98% 038-00893 aastas, tähtaeg 04.01.99

Kõikide käenduslepingutega tagati ülalmärgitud kolmandate isikute kohustusi, sh laenu, intresside, leppetrahvide tasumise kohustust Snoras Pangas ees, sh omandas Snoras Pank õiguse mitte tagastada deposiiti tasutud summasid ja debiteerida AS Eesti Maapanga kontod laenusaajate poolt laenusumma, intresside või leppetrahvi mittetasumise korral Snoras Pangale. A K ei registreerinud eelnimetatud deposiit- ja käenduslepinguid. A K pidi tõendama Snoras Panga ees, et tal on Maapanga nimel õigus tehinguid teha, M E korraldas tagantjärgi panga 02.07.1997 juhatuse protokolli muutmise selliselt, et A Kel oli volitus teha panga nimel finantstehinguid, sh oli ta koos teiste kostjatega Snoras Pangas lepingute sõlmimise osas peetud nõudpidamistel, oli ise panga juhatuse esimees ja oli teadlik käendus -ja deposiitlepingute sõlmimise protsessist. Nõupidamistel deposiit- ja käenduslepingute ja laenulepingute skeemi loomisel osales P T H kui Maapanga nõukogu liige, kes osales esialgu lepingute sõlmimiseks peetud läbirääkimistel Maapanga esindajana, hiljem allkirjastas ülalmainitud käendatavate isikute nimel krediidilepingud Snoras Pangaga. Snoras Pank andis P-T H koodid, millega oli võimalik juurdepääs offshore firmade kontodele laekunud rahadele. P-T H on vähemalt korra võtnud offshore äriühingute raha Snoras Pangas asuvatelt kontodelt – ca 500 000 USD sularaha. Offshore firmadel ei olnud majandustegevust, seega puudus neil juba algselt võime majandustegevuse ja omavahendite puudumise tõttu reaalselt laenukohustust täita. Nende asutajateks ja esimesteks direktoriteks olid välismaa õiguskaitse organitele tuttavad isikud, kes olid paljude riiulifirmade juhtorganites ja asutajate nimistus. Deposiit- ja käenduslepingute sõlmimisega kaasnes Maapangale kohustus käendada nende offshore firmade kohustusi ja Snoras Pank sai õiguse deponeerida Maapanga kontosid Snoras Pangas rahuldamaks eelpool mainitud laenusaajate (offshore äriühingute) võlgu. 12.02.1998 saabus Maapanka Snoras Pangast kiri, millest nõuti offshore äriühingute kohustuste täitmist, sh tegi Snoras Pank hoiatuse, et kui Maapank käenduskohustust ei täida, asub Snoras Pank debiteerima vastavaid Maapanga kontosid, mida ka tehti summas 27 797 600 krooni. Deponeerimis- ja käenduslepingute sõlmimisega, millega kaasnes panga kohustus käendada offshore äriühingute laenulepingutejärgseid kohustusi ja Snoras Panga õigus debiteerida Maapanga kontosid, mis olid Snoras pangas, selleks, et rahuldada laenulepingutest tulenevaid nõudeid, tekitasid kostjad pangale kahju 27 797 600 krooni. A Ke vastutus A K oli deposiit- ja käenduslepingute sõlmimise ajal juhatuse liige. A K on rikkunud KAS § 40 lg-st 2, § 41 lg-st 1, § 42 lg-test 1 ja 2 tulenevaid kohustusi. A K ei teinud kindlaks kolmandate isikute maksevõimet ega vajaliku tagatise olemasolu. Nimelt on tagatislepingu sõlmimine laenu andmine KAS § 40 lg 1, 5 ja lg 1 p 6 järgi. Kontrollida oleks tulnud, kas offshore äriühingud on maksevõimelised ja kas Maapanga kohustus on tagatud, sest laenu ei tohi anda maksevõimetule, samuti ei või anda tagatiseta laenu. A K on rikkunud KAS § 41 lg-st 1 tulenevat kohustust, kuna piirmäärast suuremate laenude andmiseks tuleb saada krediidikomitee luba. Panga põhikirja järgi oli piirmääraks sätestatud 9% panga omavahenditest. KAS § 41 lg 2 järgi tuleb riske maandada kui laenude summa on üle 10% omavahendite summast. Omavahendite summa 31.12.1996 oli 79 289 000

3(15)

krooni, sellest 10% on 7 928 900 kroni. A Ke poolt Snoras Panga ees võetud kohustuste hulk 27 880 800 krooni oli 19 951 900 krooni enam kui 10% tollasest omavahendite summast. Seega oli võimalik käenduslepinguid sõlmida Ault krediidikomitee otsuse alusel. KAS § 42 lg 2 järgi ei tohi laenu anda ühele isikule või omavahel seotud osapooltele kokku, mis ületab 25% omavahendeid. 25% oleks 19 822 250 krooni. Offshore firmasid esindas P-T H ja seega olid isikud, keda käendati, panga suhtes omavahel seotud isikuteks KAS § 42 lg 3 p 2 tähenduses ning 27 880 800 kroonise käenduskohustuse võtmisega rikkus A K seaduses sätestatud keeldu. A K rikkus ka üldist juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. A K oli teadlik sellel ajal kui ta sõlmis deposiit- ja käenduslepingud, et offshore äriühingud on nn riiulifirmad ega oma reaalset majandustegevust. Sellega võttis ta pangale põhjendamatu majandusliku riski, mis tekitas varalise kahju. Juhatuse liikme varalise vastutuse eeldused on sätestatud ÄS § 215 lg-tes 1, 2 ja TsÜS § 46 lg-tes 1 ja 2. Maapank on tasunud 27 292 600 krooni (laen, intress) Snoras Pangale, mainitud offshore äriühingutelt ei ole laekunud ühtegi tagasimakset ja puudub alus eeldada, et käendatavad oma kohustuse täidaksid, sest neil puudus reaalne majandustegevus, asutajateks ja direktoriteks olid isikud, kes olid ka muudes äriühingutes, mille eesmärgiks oligi nn rahakantimiseks vajaminev juriidiline keha. Raha võeti nendest äriühingutest välja pärast Snoras Pangast laenusumma laekumist. Raha võeti välja ka sularahana. Üheks raha väljavõtjaks oli P-T H, mis leidis kinnitust kriminaalmenetluse raames. Hja arvates tegutsesid P-T H ja A K koos, kes mõlemad rikastusid deposiit-, laenu- ja käenduslepingute kaudu. A Ke tegevuse tulemusel tekkis Maapangal kohustus tagada offshore firmade kohustusi ja Snoras Pangal oli automaatselt õigus debiteerida Maapanga kontosid. Kui A K oleks oma kohustusi täitnud, ei oleks Maapank majandustegevust mitteomavate firmade laenu käendatud või ei oleks võetud tagatiseta võlakohustusi. A Ke poolsel kohustuste rikkumisel on põhjuslik seos Maapangal tekkinud kahjuga. A Ke süü seisneb kohustuse tahtlikus rikkumises. Ta pidi aru saama, et maksejõuetule isikule tagatiseta laenu andmine on vastuolus krediidiasutuse seaduse ja krediidiasutuse tegutsemise eesmärgiga, sealjuures summa oli krediidiasusutse jaoks kõrge riskiga. A K pidi teadma, et sellise riski võtmiseks peab olema panga juhtkonna heakskiit ja ta pidi aru saama, et käendusleping põhjustab Maapangale kahju. M E vastustus

M E oli juhatuse liige, selle esimees, kui sõlmiti deposiit- ja käenduslepingud. Oli vahetult seotud ja teadlik deposiit- ja käenduslepingu sõlmimisest ja oli teadlik ning pidi olema teadlik, et A Ke tegevus on vastuolus KAS §-des 40-42 sätestatuga ning pidi nõukogu teavitama A Ke tegevusest ning võtma tarvitusele abinõud kahju ärahoidmiseks, kuid ei teinud seda. Lisaks osales ta vahetult skeemi elluviimisel: tegi ettepaneku K. Lellepile muuta juhatuse protokolli 02.07.1996 nr 8 tagantjärgi, et nähtuks A Ke õigus teha panga nimel finantstehinguid, mis on aga tema lojaalsuskohustuse rikkumine, osutas sellega kaasabi kahjulike tehingute sõlmimisele, lisaks pärast deposiit- ja käenduslepingute sõlmimist osales P-T H ja A Kega nõudpidamisel Leedus. Seega on ta tahtlikult rikkunud seadusest tulenevalt juhatuse liikme kohustusi, on selles süüdi ja tekitanud Maapangale kahju 26 292 600 krooni ja on vastutav tekitatud kahju eest ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 46 lg 1 alusel. P-T H vastutus

Sellel ajal, kui A K sõlmis eelpoolmainitud käenduslepinguid, oli P-T H Maapanga nõukogu liige ja eelpoolmainitud offshore äriühingute esindaja, kirjutas Snoras Panga ja ülalpool mainitud offshore äriühingute vahelistele lepingutele alla offshore äriühingute nimel. Ei täitnud nõukogu liikme järelevalve kohustusi. Oli teadlik A Ke ja M E tegevusest, osales

4(15)

skeemi elluviimisel. Oli Snoras Pangas Maapanga esindajana läbirääkimistel, hiljem sõlmis offshore äriühingute nimel lepingud, sai Snoras Pangalt vastavad koodid raha väljavõtmiseks offshore äriühingute kontodelt ja võttis ka raha välja (koos T. J). Nõukogu kohustus on kontrollida juhatuse tegevust, üldkoosolekut teavitada juhatuse tegevusest, seega tuleb nõukogu liikmeil kriitiliselt hinnata juhatuse liikmete tegevust, tõstatada juhatuse ees küsimused kahluste olemasolu korral, nõukogu liige peab olema lojaalne ja hoolas oma tegevuses äriühingu ees, mis tuleneb käsundist nii TsK kui ÄS järgi. Ta oli teadlik käenduslepingute sõlmimisest, oli eelmAitud skeemi elluviimise üks juhte. Ta oleks pidanud teavitama teisi nõukogu liikmeid juhatuse poolt ette võetud ebaseaduslikest sammudest ning nõudma juhatuselt selgitusi. P-T H ei ole täitnud seega oma nõukogu liikme järelevalve kohustusi, see on kohustuse süüline täitmata jätmine, mille tõttu tekkis varaline kahju Maapangale. Põhjuslik seos on tekkinud kahju ja kohustuse rikkumise korral olemas ja Hja tugineb põhjusliku seosega seonduvatele asjaoludele sarnaselt sellega, mis on seostavad A Ke teoga. Palu-Toomas H on tekkinud kahjus süüdi, kuna on teadlikult ja sihipäraselt eiranud nõukogu liikme järelevalve kohustust, mööndes sellega pangale kahju tekkimise tõenäosust. Kostjad vastutavad solidaarselt Hjal tekkinud kahju eest ÄS § 327, § 315 lg 1, TsÜS § 46 lg 1 järgi. Kui asjas suhe panga ja kostjate vahel ei ole lepinguline, vastutavad kostjad delikti üldkoosseisu alusel TsK § 448 ja § 461 järgi. A Ke vastuväited hagile A K hagi ei tunnistanud. Kostjad ei ole teostanud Hja juhtorganite liikmetena Maapanga jaoks ebasoodsaid tehinguid ega tekitanud seeläbi Hjale kahju. Hja ei ole tõendanud, et A K oleks rikkunud oma kohustusi seltsi ees, et ta oleks süüdi rikkumises ja et rikkumisega oleks tekitatud Hjale kahju TsK § 222 lg 1, § 227, ÄS § 315 lg 1 järgi. A K ei ole käenduslepingutele alla kirjutanud, seega on need tühised, kostja arvates on need Snoras Panga poolt fabritseeritud. Käenduslepingute ja deposiidilepingute sõlmimisel ei ole rikutud krediidiasutuste seadust. Deposiidilepingute sõlmimisel paigutati raha teise panka, kus olid intressid kõrgemad, seega oli eesmärk kasumi teenimine. Kostja oli finantsdirektor ja seega oli deposiidilepingute sõlmimine tema töökohustus vastavalt Virumaa Kommertspanga 11.06.1996 otsusele. Kostja tegutses pädevuse piires ja kooskõlas panga põhikirja p 2.2.1, 2.3, 2.1, 2.2, mille kohaselt oli panga tegevuse eesmärk kasumi teenimine. Seega ei tekitanud märgitud lepingud pangale kahju. Kuivõrd Snoras Pank pidas võimalikuks laenu anda offhore äriühingutele, ei olnud kahtlust seega nende maksevõimes ja oli täidetud ka Hja poolt vastava kontrolli tegemine välismaiste äriühingute suhtes, kelle kohustust väidetavalt käendati. Käenduslepingute sõlmimisel ei pidanud olema krediidikomitee luba. Ühegi väidetava käenduslepingu puhul ei ületanud kohustustus 9% põhikirja p-s 10.2.2. sätestatud piirmäära. Käenduslepingute summa ei ületanud 25% omavahendeist. Rikutud ei ole ka KAS § 42 lg-st 1 tulenevat riskide maandamise kohustust, kus laenusumma puhul üle 10% oleks vajalik olnud krediidikomitee luba, kuna tegemist oli 6 erineva lepinguga ja arvestada ei saa nende kogusummat. KAS § 42 lg 2 mõtte kohaselt ei oleks tohtinud ühe ja sama isiku kohustuse käendus ületada 25% omavahendeist. Käesoleval juhul käendati erinevate isikute kohustusi. Tõendeid, et need oleksid omavahel seotud isikud, ei ole Hja esitanud. Seda, et neid esindas P-T H, ei kinnita äriühingute seotust. P-T H ei tegutsenud neis ühingutes ei nõukogu ega juhatuse liikmena ja KAS § 42 lg 3 p 2 mõttes ei ole tähtsust, kes neid ühinguid tehingute tegemisel esindas. Ajavahemikul 1996-1997 kehtinud ÄS ja TsÜS ei sätestanud eraldi juhatuse liikme ja nõukogu liikme üldist lojaalsus- ja hoolsuskohustust ning vastutus oli seotud konkreetse seadusest või põhikirjast tuleneva kohustuse rikkumisega. Kohustust ei ole rikutud. Lubamatu oli, et Snoras Pank debiteeris Maapanga kontosid, selline debiteerimine on tühine. A K ei saanud ette näha, et Snoras Pank debiteerib Hja kontosid ilma vastava Hja

5(15)

korralduse ja loata. Kahju tekitas Snoras Pank, kelle vastu nõue tuleks esitada. Hja ei ole midagi teinud raha tagasisaamiseks Snoras Pangalt või välismaa äriühingutelt ehk pole teinud kõikvõimalikku kahju tekkimise vältimiseks, vähendamiseks. Juhul kui kohus peaks leidma, et kahju tuleb välja mõista kostjalt, tuleb seda hüvitist vähendada. M E vastuväited hagile M E hagi ei tunnistanud. M E ei olnud AS Eesti Maapank juhatuse esimehena teadlik Snoras Pangaga sõlmitud laenu- ja käenduslepingustest, ta ei osalenud deposiidi-, laenu- ja käenduslepingute skeemi loomisel, tema ise ei rääkinud ja tema kuuldes ei räägitud Snoras Panga esindajatega läbi väidetavast deposiidi-, käendus- ja laenulepingute skeemi loomisest. Deposiidilepingute sõlmimine oli A Ke kui juhatuse liikme ja finantsdivisjoni direktori otsene töökohustus. Deposiidilepingute sõlmimiseks ei olnud A Kel vajalik saada juhatuse esimehe või nõukogu liikme nõusolekut. Raha paigutati Snoras Panka põhjusel, et märgitud pank pakkus soodsat intressi. M E ei mäleta ja seetõttu ei kinnita ega ka eita asjaolu, kas deposiitide paigutamisest Snoras Panka võidi juhatuses arutada. On kindel, et ta ei ole A Ke kohustuste valdkonda kuuluvat deposiitide paigutamist nõukogu liikme P-T Hga arutanud, sest selleks puudus vajadus ja ratsionaalne põhjus. Hja ei ole tõendanud väidet, mille kohaselt A K sõlmis deposiidilepingud M E ja P-T H teadmisel ja heakskiidul ja isegi kui see oleks tõendatud, ei saaks see olla M Ele etteheidetav, sest deposiitide paigutamine oli A Ke otsene töökohustus, deposiitide paigutamine ei olnud vastuolus seaduse ega Eesti Panga normatiividega, deposiitide paigutamine ei ole põhjuslikus seoses AS-le Eesti Maapank väidetavalt tekkinud kahjuga. Väidetavate käenduslepingute originaale kohtule esitatud ei ole. Käenduslepingud väidetavalt sõlminud A K lepingute sõlmimist eitab, väites, et tegu on võltsingutega. Kohtule esitatud väidetavate käenduslepingute koopiad ei vasta oma sisult ja vormistuslikult küljelt pankade poolt sõlmitud lepingute tavatasemele. Kuivõrd A K käenduslepingute sõlmimist eitab ning Hja poolt esitatud koopiate alusel ei ole võimalik dokumendi või käekirjaekspertiisi lepingu ehtsuse tõendamiseks teostada, siis järelikult ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kas käenduslepingud sõlmiti või tegu on võltsingutega ja käenduslepingute koopiad tuleb tõendite hulgast välja jätta. Kaaskostjad M E väidetavat osalust käenduslepingute sõlmimisel ei tõenda. Hja soovib M E osalust käenduslepingute sõlmimises tõendada Snoras Panga töötajate A.T ja A.S kriminaalasja eeluurimisel ja kohtus antud ütlustega, kuid ükski teine isik ei ole väitnud, et M E oleks olnud teadlik või mingilgi viisil olnud seotud pankadevaheliste lepingutega. Isikute ütlused on vastuolulised ega tõenda seotust, tunnistajad ei ole detailselt kirjeldanud, millal, kellega, kus ja millise sisuga kokkulepe deposiitide paigutamise, deposiitide arvelt laenude andmise ja laenude käendamise osas saavutati, samuti kelle poolt, kus, millal ja mida täpselt M Ele väidetavatest kokkulepetest räägiti. Tunnistajad on deposiidilepingute üheks pooleks oleva panga töötajad, kellel oli huvi kirjeldada olukorda oma tööandjale sobivas võtmes. M E ei mäleta, et ta oleks palunud muuta AS Eesti Maapank juhatuse 02.07.1996 otsust. Hja ei ole tõendina esitanud ei Eesti Maapanga juhatuse 02.07.1996 koosoleku protokolli esialgset redaktsiooni, ega ka M E ülesandel väidetavalt muudetud redaktsiooni. Väidetaval protokolli muutmisel ja AS-l Eesti Maapank väidetavalt tekkinud kahjul puudub põhjuslik seos, kuna A K oli AS Eesti Maapank juhatuse liige, tema esindusõigust ei olnud piiratud. A Ke poolt väidetavate lepingute sõlmimise ajal kehtinud ÄS § 307 lg 1 järgi aktsiaseltsi võis kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjas ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada aktsiaseltsi ühiselt. AS Eesti Maapank kehtinud põhikirja p 9.1 kohaselt oli panga esindamise õigus igal juhatuse liikmel. Seega A Ke tehtud tehingud kehtisid igasuguste täiendavate volitusteta.

6(15)

Kostja ei ole lojaalsuskohustust rikkunud. Juhatuse esimehelt ei saa mõistlikul viisil nõuda, et ta teaks kõiki panga majandustehinguid, oleks igapäevaselt kursis kõigi juhatuse liikmete tööga ja kontrolliks igapäevaselt kõigi juhatuse liikmete tegevust. Deposiidi-ja võimalike käenduslepingute sõlmimine ja raha deponeerimine ei ole Eesti Maapangale väidetavalt tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Maapangale võis kahju tekkida üksnes AS Eesti Maapank arve Snoras Panga poolt Maapanga konto ühepoolse debiteerimise tulemusena, omamata selleks õigust. Hja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et Snoras Pangal oleks olnud õiguslik alus AS Eesti Maapanga kontosid debiteerida. Tegemist oli tühiste tehingutega ning üksnes tühiste tehingute ja AS Eesti Maapank debiteerimisaegse juhatuse ja hilisemate pankrotihaldurite tegevusetuse, Snoras Panga seadusvastase tegevuse ja võimaliku kahju vahel esineb põhjuslik seos. Konkreetsel juhul ei ole Hja tõendanud M E käitumise õigusvastasust. Isegi kui märgitu oleks tõendatud, ei oleks hagi rahuldamine võimalik, sest puuduks põhjuslik seos teo ja kahju vahel: Snoras Pank debiteeris Maapanga kontot ilma Eesti Maapanga nõusolekuta, omamata selleks Maapanga volitust või maksekorraldust või täitedokumenti. Snoras Panga poolt Maapanga rahaliste vahendite omastamine on Maapangale kahju tekitamise otseseks põhjuseks ja allikaks. P-T H vastuväited P-T H palus jätta hagi rahuldamata. Seaduses ei ole ette nähtud (TsÜS ja ÄS) nõukogu liikme üldist lojaalsus- ja hoolsuskohustust. Selgelt fikseerimata õigusliku regulatsioonita on isiku vastutus välistatud ja kostja ei saanud kehtivat regulatsiooni ette näha ega saanud selle järgi oma käitumist kujundada. Nõukogu vastutust reguleeriv ÄS § 37 on blanketne, Hja ei ole esile toonud konkreetset seaduses ja põhikirjas sätestatud kohustuse rikkumist. Hja esitas sisekontrolli käsitleva dokumendi, mille kohaselt kuulub käendusele kooskõlastuse andmine põhikirja p 10.2.1. ja 10.3 krediidikomitee pädevusse. Nõukogus oli 11 liiget, kes pidid tegutsema kollektiivse organina ja üksikul nõukogu liikmel, s.t kostjal, ei olnud pädevust ja õigusi anda korraldusi juhatusele. Snoras Pangal puudus ühepoolse Maapanga konto debiteerimise õigus, käendus on lõppenud. Lõppenud käenduse alusel ei saanud Maapanga arvet debiteerida ja Snoras Panga arvet krediteerida. Käendus lõppes TsK § 211 ja ka Leedu TsK § 219 järgi, mis on sarnane Eestis kehtinud regulatsioonile. Snoras Pank ei olnud 3 kuu jooksul arvates põhikohustuse tähtajast kohtusse pöördud, vaid lõppenud käenduse alusel toimus raha ühepoolne debiteerimine ja oma arve krediteerimine, ja seega põhjustas kahju lõppenud/kehtetu lepingu alusel tegutsenud Snoras Pank, kelle vastu tuleks hagi suunata. Arusaamatu on Hja tegevusetus raha tagasinõudmisel. Viidatud käenduslepingute olemasolu on tõendamata, Hja ei ole esitanud nende originaale, kostja arvates on esitatud koopiad võltsitud. P-T H ei ole neid lepinguid sõlminud ega osalenud nende sõlmimisel. Kostjal puudus ka selline käenduslepingute sõlmimise pädevus. Sellist nõukogu otsust, kus oleks P-T H osalenud või mille juures ta oleks viibinud seonduvalt käenduslepingutega, ei ole. Kuivõrd tõendamata on käenduslepingute olemasolu, ei saanud kostja täita ka järelvalvekohustust. Mis puutub deposiidilepingutesse, mis viitavad juhatuse 02.07.1996 otsusele, siis kui selline eksisteeris, siis oli tegemist kollektiivse otsustusega ja kostjateks peaksid olema juhatuse liikmed, mitte P-T H ning kui seda protokolli pole, on deposiitlepingute deklaratsioon vale. Deposiitide hoidmine teises pangas on tavapärane majandustegevus. Kui kahju peaks kuuluma hüvitamisele, tuleb arvestada kostja olukorda ning hüvitist vähenda. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud AS Eesti Maapank (pankrotis) kanda. Kohus mõistis välja AS-lt Eesti Maapank (pankrotis) TsMS § 179 lg 1, 5 ja 9 alusel riigilõivu summas 26 521,03 eurot, mis tuleb tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest ning selle tasumisega viivitamise korral välja mõista AS-lt Eesti Maapank (pankrotis) viivis alates lahendi jõustumisest VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni 7(15)

menetluskulude tasumiseni. Maakohus tühistas Harju Maakohtu määrusega 03.05.2007 seatud järgmised hagi tagamise abinõud. Ajavahemikul 1996 november kuni 1997 veebruar kehtinud TsÜS § 46 sätestas juriidilise isiku organi vastutuse ning lõike 1 järgi vastutavad juhatuse või seda asendava organi liikmed, kes on oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud sellele juriidilisele isikule, juriidilise isiku ees solidaarselt. ÄS § 315 lg 1 sätestas, et juhatuse liikmed vastutavad seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama seaduse § 327 sätestas nõukogu liikme vastutuse, mille kohaselt vastutavad nõukogu liikmed seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt vastavalt käesoleva seadustiku §-s 315 sätestatule samamoodi nagu juhatuse liikmed. Nõukogu liige vabaneb vastutusest aktsiaseltsi ees, kui ta on ebaseadusliku tegevuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel jäänud eriarvamusele ning eriarvamus on kantud protokolli. Õige ei ole A Ke ja P-T H vastuväide, et lojaalsuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju eest ei ole ega saa nad vastutada põhjusel, et seda pole sätestatud ei panga põhikirjas ega seaduses. Lojaalsuskohustus on oma olemuselt võlasuhtes olevate isikute vaheline selline kohustus, mis kätkeb endas kohustust käituda selliselt, et mitte kahjustada võlasuhte teist poolt. Vaidlusalusel ajal kehtinud TsK § 394-397 mõtte kohaselt on volitatul kohustus ajada volitaja asja vastavalt juhenditele ning juhenditest kõrvalekaldumine on lubatud vaid volitaja huvides ja erandlikel juhtudele ilma volitaja nõusolekuta ning volinik peab andma aru käsundi täitmise kohta. Sisuliselt tähendab see volitajale lojaalseks olemist, sõltumata sellest, et seda pole otsesõnu seaduses väljendatud. Samuti vaidlusealusel perioodil kehtinud TsK § 173 lg 2 sätestas poolte kohustuse aidata kaasa teise poole kohustuse täitmisele ning täita oma kohustust kõige otstarbekamal viisil. Sisuliselt tähendavad eelpoolviidatud sätted koosmõjus seda, et volitatu, antud kaasuse puhul kostjad ehk panga nõukogu ja juhatuse liikmena pidid olema lojaalsed oma volitajale (pangale), sõltumata sellest, et seda pole otsesõnu seaduses ega panga põhikirjas väljendatud. Kui käsundisaaja käitub eelkõige kolmanda isiku huvides ja jätab seda tehes vaikivalt tähelepanuta oma käsundiandja huvid ning kui selliselt käitumine võib mõjuda käsundiandja huvidele negatiivselt, tähendab see seda, et käsundisaaja on lojaalsuskohustust rikkunud. Kui sellise lojaalsuskohustuse rikkumise tulemusel tekib kahju käsundiandjale, on käsundisaaja vastutav tekkinud kahju eest, kuid vaid juhul kui kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kohustuse rikkumisega või ei ja kas kahju tekkimine oli ettenähtav. Vaidlus puudus selles, et perioodil 13.12.2006-03.01.1997 sõlmis A K Maapanga nimel deposiitlepingud 27 797 600 krooni suuruses summas Snoras Pangas. Paga põhikirja kohaselt on panga eesmärk teenida kasumit ja pank võib teha hoiustamistehinguid (p 2, 2.2.). Hja ei ole väitnud, et märgitud deponeerimislepingud oleksid iseenesest olnud A Ke, M E ning P-T H kohustuse rikkumine. A Ke ja M E väidete kohaselt oli panga raha deponeerimine teises pangas A Ke tööülesanne ja selles puudus ka vaidlus ning seda, et Snoras Pangas raha deponeerimine oli kasumlik, ei ole Hja samuti seadnud kahtluse alla. Raha investeerimise kasumlikkust kinnitab ka R. K kui panga tollase valuutaturu diileri ja portfellihaldaja ütlus. Seega ei ole ülalmärgitud deposiitlepingute sõlmimine A Ke kohustuse rikkumine ega ka M E poolt oma lojaalsuskohustuse ning P-T H poolt nõukogu liikmena järelevalve kohustuse ja lojaalsuskohustuse rikkumine. Hja väitel on kahju tekkinud sellest, et kuivõrd Hja ja Snoras Panga vahel olid sõlmitud käenduslepingud, mis tagasid kolmandate isikute laenu ja kuivõrd need kolmandad isikud jäid Snoras Pangale võlgu, siis debiteeriski Snoras Pank Hja kontosid deponeeritud raha arvelt summas 27 797 600 krooni. Väidetav kahju sai tekkida sellest, et olid sõlmitud

8(15)

käenduslepingud, mis võimaldasid Snoras Pangal oma õigusi teostada ilma täiendava Maapanga nõusolekuta, korralduseta. Kostjad ise eitavad käenduslepingute sõlmimist. A K leiab, et tema allkiri nendele lepingutele on koopeeritud, kuna tema allkirja näidised olid Snoras Pangas olemas. Teised kostjad leiavad, et lepingud on võltsitud, originaallepinguid ei ole olemas ja neid ei ole esitatud ka nende suhtes varem toimunud kriminaalmenetluses. Väidetavate ülalnimetatud käenduslepingute sõlmimise ajal kehtinud TsK § 206 lg 3 kohaselt peab käendusleping olema sõlmitud kirjalikus vormis ning kirjaliku vormi mittejärgimine toob endaga kaasa käenduslepingu kehtetuse. TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli seaduses sätestatud tehingu vorminõuete rikkumise tagajärjeks selle tehingu tühisus. Seega pidi tehingust tulenevate õiguste, kohustuste saabumise eelduseks olema TsK § 206 lg 3 ja § 93 lg 1, TsÜS § 92 lg 3, TsK § 166 lg 1, 2 järgi vastavate poolte kirjalikud tahteavaldused, mida võidi teha allkirjadega kirjavahetuse, ühe dokumendi koostamise teel, millele pooled alla kirjutavad, telefonogrammide ja fakside jms vahetamise teel, millele pool, kes need saadab, on alla kirjutanud. Vastavalt lepingu sõlmimise ajal kehtinud Leedu tsiviilkoodeksi §-le 213 pidi käendusleping olema sõlmitud kohustuslikult kirjalikus vormis ja selle rikkumine tõi kaasa tühisuse (V kd tl 230-232, 241-246). Seega peab viidatud käenduslepingute puhul olemas olema dokument, millel on poolte omakäeliselt kirjutatud allkirjad. Väidetavatele lepingutele on alla kirjutanud A T, A K. Originaaldokumenti kohtule esitatud ei ole. Originaaldokumendi olemasolu tõendamiseks ei piisa A T ja A. S kirjalikest ütlustest ja tunnistaja ülekuulamise protokollidest, millede kohaselt oli käenduslepingute sõlmimisest juttu kõigi kolme kostjaga, et käisid küll läbirääkimised, kuid millal ühines käenduslepingute sõlmimisega A K, ei mäleta. A. S ütluste kohaselt ei kahtle ta käenduslepingute kehtivuses, käenduslepingud sõlmiti Leedus Snoras Pangas mitte ühe päeva jooksul, kuivõrd neid oli mitu ja samas ütleb, et need sõlmiti P-T H, M E ja A Ke poolt (I kd t/l 180,171,163, 179). Viidatud ütlused on vastuolulised, sest esitatud koopiate kohaselt on käenduslepingutele justkui alla kirjutanud A K, mitte teised kostjad. Sama tunnistaja A. Skiuatere (ülekuulatud kohtus tõendite kogumise korras kriminaalmenetluses, I kd t/l 178 jj) ütluste kohaselt toimus käenduslepingute allakirjutamine Leedus Snoras Pangas, järelikult peavad eksisteerima ka käenduslepingute originaaldokumendid, millel peavad olema nii Snoras Panga esindaja A T omakäeline kui ka A Ke omakäeline allkiri. Snoras Panga kirja 22.07.2009 nr P8439 (V kd tl 55 tõlge) kohaselt anti käenduslepingud 13.12.1996-02.01.1997 14.04.1999 arestimise akti alusel üle Vilniuse Linna prokurörile. Leedu Ringkonnaprokuratuuri andmete kohaselt tehti õigusabi korras võetus, mille käigus võeti ära Snoras Pangast mitmed dokumendid ja anti üle need I. Tibarile (IV kd tl 1261). Põhja Ringkonnaprokuratuuri andmete kohaselt 20.01.2010 PRP-13/10/54 (IV kd tl 1275) koguti kriminaalasja nr 00221000069 menetluse raames originaaldokumente ning kõik originaaldokumendid, mis uurijail õnnestus koguda, esitati kriminaalmenetluses asja materjalide juurde ning mäletamist mööda ei õnnestunud leida vaidlusaluste lepingute originaale. Politsei- ja Piirivalveameti kirja 21.01.2010 9.1-07/2278 (IV kd tl 1276) kohaselt ei ole nende käsutuses vaidlusaluseid dokumente. Arvestades tõendite kogumise korras saadud informatsiooni Eesti Prokuratuurist ning politseiametist, ei ole tegelikult saadud eelmAitud dokumentide originaale ning kõik, mis saadi, esitati kriminaalasja materjalide juurde. Mitte ükski menetlusosaline, sh Hja, kes oli kriminaalmenetluse raames tsiviilhagejana hagi esitanud, ei ole väitnud, et käenduslepingute originaalid oleksid olnud kriminaalaja materjalide juures, neid oleks kas tagastatud või oleks neid kuidagi hävitatud. Viidatud võetuse protokolli kohaselt ei ole aru saada ka, kas käenduslepingud nr 037-00148, 037-00155, mis saadi, olid originaaldokumendid või mitte. Äravõetud leping 037-00160 on faksi kujul, kuid sellest eksemplarist ei nähtu, et sellel oleks

9(15)

Snoras Panga esindaja allkiri. Eeltoodu alusel on alus kahelda nende kõigi käenduslepingute koopiate õigsuses, kuivõrd originaaldokumente, sõltumata võetuses tehtud viitest, ei ole tegelikult Eesti kohtule ei käesolevas tsiviilmenetluses ega ka kostjate suhtes käimas olnud kriminaalmenetluses esitatud. Viidatud koopiatest ei nähtu nende lõpuosast ühtegi viidet lepingut sõlminud panga esindajate nimede kohta seal, kus on allkirjad, samas kui nende väidetavate käenduslepingutega seotud krediitlepingutel on pitsati jäljendid, allkirjade kohal on märgitud ka esindajate andmed, nimed. Nendest käenduslepingute koopiatest nähtub, et tühjad kohad lepingutes on täidetud käsikirjaliselt. Iseenesest ei ole välistatud asjaolu, et lepingud on trafaretsed ja sisaldavad endas täidetavaid kohti, vormi enda, mille järgi veenduda poolte poolt dokumendi allkirjastamises kui ka sisu enda, milles on määratletud ka lepingu poolte kohustuse maht, ulatus (tagatava krediidi suurus, vääring, seos põhikohustusega/lepingu nr/), üle otsustamiseks on vajalik selliselt täidetud tekstiga lepingu originaali. Lepingutes on viide ka A Ke väidetavale õigusele, mis tuleneb juhatuse koosoleku protokollist 02.07.1996 ja mille võltsimisele olevat K. Lellepi ütluste kohaselt aidanud kaasa M E, ent sellist protokolli ei ole võetuse korras Snorast Pangast võetud ning sellist dokumenti ei ole ka olnud Maapanga käsutuses vastavalt A. Sarapuu ütlustele (I kd t/l 151 jj), Maapanga kirjale Eesti Pangale, politseiasutusele ja Maapanga nõukogule (I kd t/l 201 jj). Kostjate väidetel oli A Kel ilma igasuguste täiendavate volitusteta õigus teha panga nimel tehinguid ning selliseid piiranguid panga esindamiseks registriandmeist ega muudest kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu. A Ke esitatud Virumaa Kommertspanga juhatuse otsuse 11.06.1996 nr. 2.1 § 1.4 (III kd tl 792) järgi oli finantsdivisjoni direktoril, kelleks oli juhatuse liige A K, õigus alla kirjutada käenduslepingutele. Seega ei olnud tema esindusõigus piiratud. Eeltoodu alusel järeldub, et vajadus käenduslepingute koopiates viidata nimetatud protokollile, mille olemasolu eitavad kostjad ja mida ei ole ka Hjal, seab kahtluse alla koopia õigsuse. Ehkki tunnistajate A. S ja A T ütlustest nähtub käenduslepingute sõlmimise osas läbirääkimiste pidamine, ei tõenda need käenduslepingute sõlmimist sisult (õigused, kohustused, tähtajad ja muud tingimused) ja vormilt (kirjalikult allkirjastatud omakäeliselt) nagu see näib koopiatel. Hja esitas kohtule 02.03.1998 sisekontrolli akti (kd I t/l 147), milles viidatakse väidetavatele käenduslepingutele, ent sellest ei nähtu, kas kontrolli teostaja nägi ka käenduslepingute originaale. Aktist nähtub vaid see, et kontrollija nägi laenulepingute koopiaid. Seega ei ole ka sisekontrolli aktiga tõendatud käenduslepingute originaalide olemasolu. Kohtuistungil ütlusi andnud T. M ütluse kohaselt näidati sisekontrollis käinud isikutele lepinguid, aga koopiaid ei saanud (V kd t/l 147). Samas ei nähtu, et tema oleks käenduslepingute originaale näinud. Seega ei ole tema ütlused veenvad käenduslepingute originaalide olemasolust. L. P ütluste kui dokumentaalse tõendi kohaselt nägi ta sisekontrolli käigus käenduslepingud, samas ei nähtu, kas need olid originaalid. Seega ei ole veenvad ka tema ütlused käenduslepingute originaalide olemasolust. Eeltoodust järeldub, et Hja ei ole tõendanud käenduslepingute sõlmimist kirjalikus vormis sõltumata kohtule esitatud koopiaist, kuivõrd kostjad on tõstatanud nende võltsituse osas põhjendatud vastuväite. Kuna käesolevas vaidluses on tõendamata, et Snoras Panga ja Hja vahel oleks sõlmitud kirjalikus vormis hagis nimetatud käenduslepingud neis nimetatud kohustuste tagamiseks, siis ei vasta need TsK § 206 lg 3, TsÜS § 92 lg 1, 3, ja Leedu TsK § 213 sätestatule, on seega tühised TsÜS § 66 lg 2, 3, § 93 lg 1 ega oma õiguslikke tagajärgi ja neid ei pea täitma TsÜS § 66 lg 4 järgi. Kuivõrd Hja kahju põhjustas väidetavatest käenduselepingutest tulenev Snoras Panga poolne Hja raha debiteerimine deposiitkontodelt ja kuna käenduslepingute olemasolu ja kehtivus on tõendamata, siis puudub kahju tekitamist võimaldav tehing. Sellel põhjusel ei ole üldse tähendust poolte väidetel, kas käendus oli lõppenud või mitte. Samuti ei saa rääkida nende olematute käenduselepingute sõlmimisega kohustuste rikkumisest A Ke poolt, P-T H

10(15)

poolt vastava järelvalve ja lojaalsuskohustuse rikkumisest juhatuse üle kontrolli tegemata jätmisega tulenevalt käenduslepingute sõlmimisest ning M E poolt lojaalsuskohustuse rikkumisest käenduslepingute sõlmimise soodustamisel väidetava protokolli võltsimisega (et anda volitus A Kele käenduslepinguid sõlmida) ning käenduslepingutest teatamata jätmisega nõukogule. Eeltoodust tulenevalt võimalikul kahjul, mis Hjal seoses raha debiteerimisega tekkis, ei ole põhjuslikku seost kostjate tegevusega, kuna kohustuste rikkumist, mis väidetavat kahju põhjustas, ei ole aset leidnud ja sellel põhjusel tuleb jätta hagi rahuldamata ÄS § 315 lg 1, § 327, TsÜS § 46, TsK § 222 lg 1, § 227 järgi. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus AS Eesti Maapank (pankrotis) palub tühistada maakohtu otsus kogu ulatuses ning teha uus otsus, millega rahuldatakse hagi kogu ulatuses ning mõistetakse A Kelt, M Elt ja P-T Hlt solidaarselt välja 1 776 590,4 eurot või alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et menetluslikud rikkumised on olnud sellised, mis ei võimalda kohtul endal uut otsust teha, siis tühistada maakohtu otsus kogu ulatuses ning saata asi maakohtule uuesti läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta kogu ulatuses kostjate kanda. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht hagi rahuldamata jätmisel, et ei ole tõendatud kirjalike käenduslepingute, mille alusel anti Snoras Pangale AS Eesti Maapanga deposiitkontode debiteerimise õigus, olemasolu. Asjas on esitatud piisaval määral tõendeid, mis nii otse kui kaudselt kinnitavad nii käenduslepingute olemasolu kui nende sõlmimist A Ke poolt. Kirjalike käenduslepingute olemasolu ja allkirjastamist A Ke poolt kinnitavad käenduslepingute koopiad, mis pärinevad Harju Maakohtu arhiivist kostjate suhtes läbiviidud kriminaalasja materjalide juurest. Käenduslepingute allkirjastamist on A K kinnitanud korduvalt ka varasemas kriminaalmenetluses kriminaalasjade materjalide juures. Nimetatu nähtub nii 09.11.1999 A Ke tunnistajana ülekuulamise protokollist kui 21.01.2002 kriminaalasjas nr 1⁄2-2994/2000 koostatud kohtuistungi protokollist. Käenduslepingute allkirjastamist A Ke poolt tõendavad ka Snoras Panga esindaja A. S kriminaalasja kohtueelsel uurimisel antud ütlused, õigusabipalve korras Vilniuse Linnakohtu poolt läbiviidud tunnistajate ülekuulamise protokoll (A. S ja A. T ütlused), AS Eesti Maapanga 02.03.1998 sisekontrolli talituse poolt majasiseseks kasutamiseks koostatud kontrollraport nr 3, Maapanga juhatuse esildis Maapanga nõukogule, Eesti Pangale ja Keskkriminaalpolitseile, 01.10.2001 kriminaalasjas nr 1⁄2-2994/2000 koostatud kohtuistungiprotokoll, 04.12.1998 L. P ülekuulamise protokoll ja kriminaalasjas nr 00221000069 koostatud süüdistuskokkuvõtte. Seda, et käenduslepingud eksisteerisid, tõendavad kogumis Snoras Panga esindajate ja kostjate vaheline seos, deposiidi-, käendus- ja laenulepingute vaheline seos, kõigi kostjate seotus käenduslepingutega, P-T H poolt laenulepingute allkirjastamine ja varatu offshore ühingule laenu saamine ja selle sularahas väljavõtmine. Seega tuleb võtta arvesse tervikpilti. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et käenduslepingute olemasolu saab tõendada vaid algdokumentidega. Lepingulise suhte olemasolu saab tõendada mis iganes tõendite abil. Nõnda sätestab ka TSMS § 229 lg 1, mida täpsustab sama paragrahvi lõige 2. Hja on kohtule esitatud lepingute koopiad (dokumentaalsed tõendid) ja küsimus on pelgalt selles, et ei ole õnnestunud leida nende koopiate algdokumente. Samas koopiate autentsuse kinnituseks on Hja esitanud hulgaliselt teisi dokumentaasleid tõendeid. Originaaldokument on vaid üks tõend kogumis, millega on võimalik tõendada koopiate tegelikkusele vastavust – usaldusväärsust. Lisaks sellele on aga võimalik koopiate usaldusväärsust tõendada ka kõigi teiste tsiviilkohtumenetluses lubatud tõenditega. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et originaaldokumendi esitamata jätmisest johtub, et käenduslepinguid ei eksisteeri. Oluline on koopiate uurimisel hinnata, kas esineb usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid – kui jah, siis

11(15)

kas originaaldokumendi puudumisel on need kahtlust kummutatavad koos muude asjas kogutud tõenditega. Kohus on pidanud koopiaid ebausaldusväärseteks, asudes põhjendamatult võrdlema võrdlematuid lepinguid, jättes samas täiesti tähelepanuta samade poolte vahel samal ajal allkirjastatud deposiidilepingud. Maapanga ja Snoras Panga vahel on sõlmitud deposiidi- ja käenduslepingud, milliste vormiline pool on ühetaoline. Laenulepingute pooleks olid aga offshore ühingud. Võib mõistlikult eeldada, et kahe krediidiasutuse vahelises suhtluses eksisteerivad mõnevõrra madalamad tehingute vormistamise nõuded kui krediidiasutuse ja mittekrediidiasutuse vahel, seda enam suhetes offshore ühinguga. Seega on kohus tõlgendanud tõendeid valikuliselt ja eiranud tõendite igakülgse hindamise nõuet. Samuti on kohus valikuliselt ja kontekstiväliselt hinnanud käenduslepingutesse tehtud käsikirjalisi sissekirjutusi ning asunud põhjendamatule (ja seadusest mittetulenevale) seisukohale, et taoliste lepingute usaldusväärsuse tõendamiseks on vaja originaaldokumenti. Selgitamata sealjuures, millel rajaneb kohtu seisukoht, et miks on just „selliselt täidetud tekstiga lepingu“ puhul vältimatu tõendi usaldusväärsuse hindamisel kõrvutada seda originaaliga. Kohus ei ole ka arvestanud tollast aeg-ruumi, siis oli Baltimaade pangandus alles kujunemisjärgus, mistõttu oli ka standardlepingud ja tehingudokumentatsioon märkimisväärselt algelisem tänasega võrreldes. Eeltoodust on kohtu esitatud põhistused koopiate ebausaldusväärsuse osas valed. Hinnates käenduslepinguid nende allkirjastamise aegses ajas-ruumis ning võrdluses deposiidilepingutega, on tegemist tavapäraste lepingutega. Seda tuleb ka nende puhul eeldada ning kostjatel lasub vastupidise (s.t lepingute ebatavapärasuse) tõendamise koorem. Kostjad seda teinud ei ole. Samas ei saa koopiaid vaadata lahusseisvatena teistest asjas kogutud tõenditest ning eespool kirjeldatud tervikpildist. Kogumis nimetatud tõenditega (A Ke enda ütluste, tunnistajate T. M L, , A. T ja A. S ning Maapanga sisekontrolli talituse dokumentidega) ning kontekstis ülejäänud faktidega ei ole kahtlust, et koopiad kajastavad Maapanga ja Snorase vahel eksisteerinud käendussuhet. Maakohus on aga jätnud otsuses tõendid kogumis hindamata. Ka tunnistajate A. S ja A. T ütluste hindamisel on kohus taas kord eiranud tõendite kogumis ja kontekstipõhist hindamise nõuet, leides ekslikult, et tunnistajate ütlused on vastuolulised. Sisekontrolli akti hindamisel on kohus rikkunud tõendite kogumis hindamise nõuet. Tegemist on ühe tõendiga paljude hulgast, mis kinnitab käenduslepingute olemasolu. Väär on kohtu väide, et sisekontrolli aktist nähtub, et sisekontrolli talituse töötajatele tutvustati käenduslepingute koopiaid. 11.10.2010 istungil jättis kohus võtmata asja materjalide juurde dokumentaalsete tõenditena kriminaalasja raames koostatud 4 ülekuulamisprotokolli, kus kostjad olid ülekuulatavateks, 2 kohtuistungi protokolli, kus kostjad andsid ütlusi, ja süüdistuskokkuvõte. Kohtu väide, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei ole tsiviilasjas kasutatavad, on arusaamatu ja millel taoline väide rajaneb, kuna kehtiva kohtupraktika ja TsMS kohaselt on kriminaalasjas kogutud tõendid tsiviilasjas kasutatavad. Ükski TsMS-i paragrahv ei piira kriminaalasja kohtueelses menetluses kogutud tunnistajate ütluste kasutamist tsiviilasjas dokumentaalsete tõenditena. Lisaks toetab tsiviilkohtumenetluses kriminaalasja kohtueelsel uurimisel kogutud tunnistajate ütluste kasutamist dokumentaalse tõendina ka Riigikohtu praktika (3-2-1-17-06). Eeltoodust on maakohus olulisel määral rikkunud menetlusnorme, jättes osa asjas puutumust omavaid tõendeid asja materjalide juurde võtmata. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustest apellatsioonkaebusele paluvad kostjad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaevatava otsuse muutmata.

12(15)

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 22.06.2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus põhjendatult keeldus tõendina vastu võtmast kostja suhtes koostatud süüdistuskokkuvõtet, kostja A Ke kriminaalpolitseis 9.11.1999 koostatud ülekuulamisprotokolli ja 21.01.2002 koostatud Tallinna Linnakohtu kohtuistungi protokolli. Nimetatud dokumendid on lisatud ka apellatsioonkaebusele. Hja taotleb nimetatud dokumentide tsiviilasja materjalide juurde võtmist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-91-11 leidnud: „kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võiks kasutada faktiliste asjaolude tõendamiseks, kuid mitte faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmiseks. Samuti võib eelnimetatud dokumente kasutada dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning lisab, et eelöeldu kehtib ka kriminaalmenetlust lõpetavate määruste jm kriminaalmenetleja lahendite kohta“. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et Keskkriminaalpolitsei Majanduskuritegude osakonna ülemkomissari poolt 10.10.2000 koostatud ja Tallinna Prokuratuuri prokuröri poolt 8.12.2000 kinnitatud süüdistuskokkuvõte kriminaalasjas ei ole menetlust lõpetav dokument ega seega võrdsustatav kriminaalasjas tehtud lahendiga – määrus, otsus. Seetõttu maakohus keeldus põhjendatult nimetatud dokumendi vastuvõtmisest. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib olla tõendiks tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ja eksperdiarvamus. Hja esitas apellatsioonkaebuses taotluse võtta tõendina tsiviilasja materjalide juurde A Ke keskkriminaalpolitseis 9.11.1999 koostatud tunnistaja ülekuulamise protokolli. Kolleegium leiab, et maakohus keeldus põhjendatult nimetatud tõendit vastu võtmast, kuna A K on antud tsiviilmenetluses kostjaks, kelle seletused ei ole asjas tõendiks. Tõendiks loetakse vaid tsiviilasjas menetlusosalise vande all antud seletust. Tegemist ei ole lubatava tõendiga. Samal põhjusel ei ole lubatav tõend tsiviilmenetluses ka 22.01.2002 Tallinna Linnakohtu kohtuistungi protokoll. Kolleegium leiab, et ülaltoodu alusel tuleb keelduda apellatsioonkaebusele lisatud tõendite tsiviilasja juurde võtmisest ja need kuuluvad Hjale tagastamisele. Apellatsioonkaebuses palub Hja hagi täies ulatuses rahuldada viidates samadele tõenditele nagu hagiavalduseski märgitud ja lisadena toimikusse lisatud. Maakohus on hinnangu kõigile neile tõenditele andnud. Kolleegium leiab, et kaebuses toodud väited ei anna alust tõenditele kogumis teistsugust hinnangut anda. Apellant ei ole vastavalt TsMS § 631 lg-le 2 välja toonud, millist menetlusõiguse normi maakohus oluliselt rikkus ja kas see viis ebaõige lahendi tegemisele. Ka ei ole Hja apellatsioonkaebuses vaidlustanud materiaalõiguse kohaldamist. Kolleegiumi arvates ei ole esinenud olulisi menetlusõiguse normide rikkumisi asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel ega materiaalõiguse kohaldamisel. Ajavahemikul 1996 november kuni 1997 veebruar kehtinud TsÜS § 46 sätestas juriidilise isiku organi vastutuse. TsÜS § 46 lg 1 järgi vastutavad juhatuse või seda asendava organi liikmed, kes on oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt

13(15)

kahju tekitanud sellele juriidilisele isikule, juriidilise isiku ees solidaarselt. ÄS § 315 lg 1 sätestas, et juhatuse liikmed vastutavad seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. ÄS § 327 sätestas nõukogu liikme vastutuse, mille kohaselt vastutavad nõukogu liikmed seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt vastavalt käesoleva seadustiku §-s 315 sätestatule samamoodi nagu juhatuse liikmed. Nõukogu liige vabaneb vastutusest aktsiaseltsi ees, kui ta on ebaseadusliku tegevuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel jäänud eriarvamusele ning eriarvamus on kantud protokolli. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega. Maakohus leidis õigesti, et kuivõrd Hja on heitnud ette kostjatele, et nad pole täitnud oma kohustusi, mis neil olid just juhatuse ja nõukogu liikmena, ei vastuta nad seega Hja ees deliktiõiguse alusel. Juhatuse ja nõukogu liikme suhe äriühinguga on käsundilaadne suhe ning selle suhtepoole õigused ja kohustused tulenevad seega juhitava seltsi põhikirjast ja seadusest. Seega puudus õiguslik alus Hja väidetava alternatiivnõude rahuldamiseks deliktiõiguse alusel. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu Hja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus ei ole otsust tehes rikkunud nimetatud menetlusõiguse norme. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et hagi rahuldamisele ei kuulu. Maakohus leidis õigesti, et kuivõrd Hja ise on tuginenud asjaolule, et Hja ja Snoras Panga vahel olid sõlmitud käenduslepingud, mis tagasid kolmandate isikute laenu ja kuivõrd need kolmandad isikud jäid Snoras Pangale võlgu, siis debiteeriski Snoras Pank Hja kontosid deponeeritud raha arvelt. Viidatud debiteerimine toimus summas 27 797 600 krooni, mis on Hja väidetel kahju. Hja on ise väitnud, et just käenduslepingust tulenes Snoras Panga õigus debiteerida Hja kontosid. Seega sai väidetav kahju tekkida sellest, et olid sõlmitud käenduslepingud, mis võimaldasid Snoras Pangal oma õigusi teostada ilma täiendava Maapanga nõusolekuta, korralduseta. Lepingulise kohustuse rikkumise tõttu kahju hüvitamise kohustuse puhul on oluline nendevaheline põhjuslik seos nagu ka deliktiõiguse puhul. Kuna hagiavalduses nimetatud käenduslepingute sõlmimine usaldusväärsete tõenditega tõendamist ei leidnud, siis maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata. TsKS § 232 lg 1 alusel kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Seega oli maakohtul õigus hinnata tõendeid kogumis ja välja tuua, miks kohus peab üht või teist tõendit mitteusaldusväärseks. Apellatsioonkaebuses pole viidatud ühelegi õigusnormile, mis keelaks kohtul ühte või teist tõendit pidada vahenditus menetluses mitteusaldusväärseks. TsMS § 273 lg 5 kohaselt, kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui

14(15)

kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Põhjendatud on kostjate vastuses apellatsioonkaebusele väljendatud seisukoht, mille kohaselt on kõik kostjad vaidlustanud ca 15 aasta vanuste dokumentide ehtsust ja viidanud sellele, et sellekohaseid koopiad on produtseeritavad ka allkirja läbikopeerimise ja dokumendimontaaži teel (sealjuures pole ka selge, kas tegu on Ke allkirjaga) ning apellant ei ole tõendanud käenduslepingute originaalide olemasolu. Seega on oletuslik väide, et käenduslepingud sõlmis just A K. Ometigi tugines apellant kohtus Snoras Panga juhtide T ja S kirjalikele seletustele selle kohta, et allakirjutamine toimus Snoras Panga Vilniuse kontoris, kuhu olevat vastustajad tulnud ja ühiselt käendustele alla kirjutanud. Maakohus tegi vastavad järelpärimised nii pankadele kui ka Eesti ja Leedu õiguskaitseorganitele, kuid sellele vaatamata vaidlusaluste käenduslepingute originaale ei ole leitud. Maakohus leidis õigesti, et hagiavalduse kohaselt põhjustati Hjale kahju väidetavate käenduselepingutega, kuna just neist tulenes Snoras Panga õigus debiteerida Hja raha deposiitkontodelt ja kuna nimetatud käenduslepingute olemasolu ja kehtivus on usaldusväärsete tõenditega tõendamata, siis hagi rahuldamisele ei kuulu. Kuivõrd nende käenduselepingute originaale esitatud ei ole, samuti ei ole tõendatud nende sõlmimine muude tõenditega, siis puudub A. Ke ja P.T. H poolt järelevalve – ja lojaalsuskohustuste rikkumine juhatuse tegevuse üle kontrolli tegemata jätmisega, tulenevalt käenduslepingute sõlmimisest ning M. E poolt lojaalsuskohustuse rikkumisest käenduslepingute sõlmimise soodustamisel väidetava protokolli võltsimisega (et anda volitus A. Kele käenduslepinguid sõlmida) ning käenduslepingutest teatamata jätmisega nõukogule. Ülaltoodu alusel leiab kolleegium, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel Hja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Gaida Kivnurm

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.