Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Tervendamiskava koostamise eeldused ei olnud täidetud. Hageja on seisukohal, et mitte igasugune äriühingule kuuluv vara kogum ei moodusta ettevõtet, vaid ettevõttega on tegemist üksnes juhul, kui see vara kogum on seotud ka vastava organisatsioonilise struktuuriga ja tegeleb majandustegevusega. Pankrotihalduri poolt üldkoosolekul esitatud aruandest ja tervendamiskavast nähtuvalt taoline organisatsiooniline struktuur puudub (puuduvad muuhulgas töötajad) ning kostja ainus „majandustegevus“ seisneb kinnisvara omamises ja kinnisvara (pikaajaliste) lepingute alusel üürilaekumiste vastuvõtmises. Hageja on seisukohal, et äriühingule kuuluvad ning üürilepingutega koormatud kinnistud ning üürilepingute alusel üürilaekumiste vastuvõtmine ei moodusta ei VÕS § 180 lg 2 ega PankrS § 129 lg 1 mõttes ettevõtet. Siinjuures rõhutab hageja, et PankrS § 129 lg 1 mõttes tuleb ettevõtet tõlgendada kitsendavamalt võrreldes VÕS §-s 180 lg 2 defineerituga, kuivõrd siinjuures tuleb arvestada ka PankrS § 129 lg 1 eesmärkidest tulenevat eripära. Pankrotiseaduse mõttes on tervendamiskava koostamise eesmärgiks eelkõige ettevõtte kui varalise ja organisatsioonilise terviku võimalik säilitamine, et lisaks võlausaldajate nõuete rahuldamise ümberkorraldamisele tagada ka muuhulgas töökohtade jms. säilimine. Kuna kostja vara ei moodusta PankrS § 129 lg 1 mõttes ettevõtet, siis puudusid formaalsed eeldused tervendamiskava koostamiseks ning Üldkoosolekule hääletamisele panemiseks, mistõttu on üldkoosoleku vastav otsus ka nimetatud põhjusel seadusega vastuolus. Tervendamiskava tingimused, mis piiravad pandipidaja õigusi, on vastuolus seadusega. Kuigi tervendamiskava on oma sisult ebaselge ja ebatäpne, on sellest võimalik aru saada, et sellega soovitakse välistada või vähemalt piirata hageja kui pandipidaja õigust oma nõude rahuldamiseks panditud vara arvel kuni 31.12.2017.a. s.o. enam kui 6 aastat arvates tervendamiskava vastuvõtmise otsusest. Hageja kui pandipidaja hääletas tervendamiskavale vastu, kuid see kinnitati üldkoosolekul lihthäälteenamusega teiste kohal olnud võlausaldajate heakskiidul. Kuigi pankrotiseadus ei reguleeri täpsemalt tervendamiskava õiguslikke tagajärgi, on hageja seisukohal, et tervendamiskava tingimuste ja selle kinnitamise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada pankrotiseaduses kompromissi reguleerivate sätetega. Eeltoodut põhjendab muuhulgas PankrS §-s 129 lg 2 tehtud viide kompromissi tegemise võimalusele ning §-s 179 lg.1 tehtud viide tervendamiskavale. Samuti on kompromiss ja tervendamiskava oma olemuselt sarnased, kuid nende kehtestamise võimalikkus on erinevates pankrotimenetluse staadiumides. PankrS § 182 lg 2 kohaselt on kompromissi korral välistatud pandipidaja nõude panditud vara arvel rahuldamise edasilükkamine rohkem kui 1 aastaks, kui sellega ei nõustu pandipidaja. Hageja leiab, et sellest tulenevalt on ilmne, et ka tervendamiskavaga ei ole pankrotiseaduse ega selle mõtte kohaselt võimalik pandipidaja nõude panditud vara arvel rahuldamise edasilükkamine rohkem kui 1 aastaks ilma pandipidaja nõusolekuta. Hageja leiab, et seadust tuleb tõlgendada selliselt, et see oleks tervikuna sisemiselt loogiline. On ilmne, et kui kompromissi regulatsioon ei võimalda pandipidaja õiguste realiseerimist edasi lükata ilma pandipidaja nõusolekuta enam kui aastaks, siis ei saa seda teha ka tervendamiskavaga, sest vastasel korral muutuks kompromissi regulatsioon sisult mõttetuks. Oluline on siinjuures veel asjaolu, et kompromissi tegemise kvoorumi ja häälte arvestamise nõuded on oluliselt rangemad, kuid tervendamiskava puhul. Seetõttu on ilmne, et tervendamiskavaga ei ole seaduse ega selle mõtte kohaselt piirata pandipidaja õigusi suuremas ulatuses kui kompromissiga ning niiöelda madalama „lävendi“ alusel kui kompromissi korral. Kuna tervendamiskava kohaselt välistatakse või piiratakse hageja kui pandipidaja õigust pandi arvel oma nõude rahuldamiseks enam kui 6 aastaks, siis on tervendamiskava kinnitamine sellistel tingimustel selgelt vastuolus seadusega. Hageja rõhutab, et PankrS § 140 kohaselt tuleb pankrotimenetluses hüpoteegiga koormatud kinnisvara võõrandada 4 kuu jooksul ja muu pandiga koormatud vara 3 kuu jooksul arvates müügiõiguse tekkimisest. PankrS § 133 lg 1 kohaselt võis haldur alustada müüki käesolevas asjas 31.10.2011.a. Kuna hageja nõue on tagatud nii hüpoteekidega kui kommertspandiga, siis peab haldur seaduse kohaselt panditud vallasvara müüma hiljemalt 31. jaanuaril 2012.a. ja panditud kinnisvara hiljemalt 28.02.2012.a., milline asjaolu on aga piiratud ebaseaduslikult

kinnitatud tervendamiskavaga. Sellest tulenevalt on tervendamiskava vastuolus PankrS §-dega 140 ja 182 lg 2. Tervendamiskava tingimused seoses vara üürileandmisega on vastuolus seadusega. Tervendamiskava kohaselt eeldab tervendamiskava realiseerimine kostja vara üürileandmist. Vastavalt hageja ja kostja vahel kehtivatele hüpoteegi tingimustele (26.11.2009.a. notariaalne leping nr.4139, punkt 2.3.) on kostjal keelatud kinnisvara üürile andmine ilma hüpoteegipidaja (hageja) eelneva nõusolekuta, kui sellega väheneb hüpoteegiga koormatud vara väärtus või kahjustatakse hüpoteegipidaja huve muul viisil. Analoogiline põhimõte tuleneb AÕS §-st 333. Hageja leiab, et tervendamiskavas sätestatud tingimustel kinnistute üürilepingutega koormamine vähendab kõnealuse kinnisvara väärtust ja vähendab seetõttu pandieseme realiseerimisel selle võimalikku müügihinda. Kavandatavate üürilepingute sõlmimise aluseks on tervendamiskava, mis on käesolevas hagis kirjeldatud asjaoludel kinnitatud seadusevastaselt ning vastuolus hageja kui hüpoteegipidaja tahtega. Seetõttu on piisav alus väita, et selliselt kinnitatud tervendamiskava alusel üürilepingute sõlmimine kahjustab selgelt hageja kui hüpoteegipidajate huve, mistõttu on täidetud mõlemad lepingus ja seaduses sätestatud alternatiivsed eeldused üürilepingute sõlmimise välistamiseks ilma hageja nõusolekuta. Hageja käesolevaga taolist nõusolekut ei anna ja on seda selgelt väljendanud ka oma vastuväites üldkoosoleku protokollile. Ühtlasi rõhutab hageja asjaolu, et kostja pankroti väljakuulutamine ei muuda ega lõpeta seadusest ja lepingust tulenevaid hüpoteegi tingimusi. Tervendamiskava kinnitamine oli vastuolus heade kommetega ning seaduses sätestatud võlausaldajate kaitseks kehtestatud normiga. Tervendamiskava esitati kostja pankrotihalduri poolt üldkoosolekule tutvumiseks üldkoosoleku alguses koosolekule registreerimisel. Arvestades seda, et tegemist on mahuka dokumendiga, mis sisaldab märkimisväärses koguses arvandmeid, ei olnud sellega tutvumiseks jäänud aeg piisav, et asuda tervendamiskava kinnitamist otsustama. Kuna teised võlausaldajad on seotud kostjaga, siis on ilmne, et neile oli tervendamiskava ja selle sisu varem teada. Hagejale ei olnud enne üldkoosolekut teada, et tervendamiskava üldse esitada kavatsetakse, rääkimata selle sisust. Hageja lepinguline esindaja vestles telefonis samal päeval enne üldkoosolekut kostja pankrotihalduriga (ning ka varasematel päevadel mõnel korral) ning kostja pankrotihaldur ei maininud kordagi kavatsusest esitada tervendamiskava. Sellistel asjaoludel tervendamiskava esitamine üldkoosolekule otsustamiseks on ilmselgelt vastuolus heade kommetega ning heas usus käitumise nõudega. Kõik üldkoosolekul osalenud võlausaldajad peale hageja on otseselt seotud kostjaga, mistõttu on ilmne, et neil on ühine majanduslik huvi ja selged lähedased sidemed kostjaga. Võlausaldajate seotust kostja kui võlgnikuga kinnitab alljärgnev:

1) OÜ SS:

a) Asukoht kattub kostja asukohaga (XXX). b) Ainuosanik on V J , kes on ühtlasi kostja enamusosanikuks ja kelle vend A J on kostja juhatuse liikmeks. c) Osaühingu ja kostja kontakt e-posti aadressiks on XXX

2) OÜ RT:

a) Asukoht kattub kostja asukohaga ( XXX). b) 50 % osanik ja juhatuse liige KP oli kuni perioodil 07.01.2002 kuni 11.08.2011.a. kostja juhatuse liige. (Registriandmete kohaselt oli kostja juhatuse liige K J , kuid tema isikukood kattub KP isikukoodiga, mistõttu arvestades vastavate kannete ajalist järjestust on ilmne, et K J on abiellumise tõttu võtnud uueks perekonnanimeks P ). Seega on K J (P ) kostja osanike ja juhatuse liikmete lähisugulane. c) Osaühingu ja kostja kontakt e-posti aadressiks on XXX 3) Võlausaldaja V J on kostja enamusosanik ning kostja juhatuse liikme vend.

Arvestades eeltoodut on ilmne, et kõik 3 nimetatud võlausaldajat on otseselt seotud kostjaga ning käsitletavad kostja kui võlgniku lähikondsetena: 1) V J kui kostja enamusosanik on lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 2 kohaselt. 2) OÜ SS ja OÜ RT on lähikondsed PankrS § 117 lg 2 p 5 alusel, kuivõrd arvestades nimetatud osaühingute osanike ringi (seotus lähisugulus- ja hõimlussidemete kaudu), juhtorganite käesolevaid ja varasemaid koosseise, äriühingute asukohti ja kontaktandmeid on nendel selgelt ühine majanduslik huvi (sisuliselt on tegemist omavahel seotud „perefirmade kontserniga“. 3) Isegi kui asuda seisukohale, et PankrS § 117 lg 2 p 5 alusel puudub alus kahte viimati nimetatud võlausaldajat kostja lähikondseks lugeda, on viidatud sidemed piisavaks aluseks, et lugeda nimetatud isikud kostja lähikondseteks PankrS § 117 lg 3 alusel, mida hageja ka kohtult käesolevaga taotleb. Eeltoodust järeldub selgelt ja üheselt, et nimetatud 3 võlausaldajat (kes ainsana peale hageja osalesid üldkoosolekul) tegutsevad koostöös kostja kui võlgnikuga ning selgelt kostja kui võlgniku huvides. Nimetatud isikud langetasid otsused tervendamiskava kohta ühiselt (sealhulgas sellega üldkoosolekul sisuliselt tutvumata). Kostja pankrotihalduri selgituste kohaselt on kostja kui võlgnik soovinud ja algatanud tervendamiskava kinnitamise. Samas hääletas hageja kui pandipidaja tervendamiskava vastu. Seega on kostja kui võlgniku lähikondsed isikud koostöös eiranud hageja kui ainsa pandipidajast võlausaldaja seadusega kaitstud huve. Veelgi enam – võlgnik ja tema lähikondsetest võlausaldajad, teades, et hageja kui pandipidaja ei nõustu tervendamiskavaga, ning teades, et hageja häälte arv ei võimalda tervendamiskava kinnitamist ära hoida, hääletasid sellele vaatamata tervendamiskava kinnitamise poolt, mis näitab, et taolise tegevuse selgeks eesmärgiks oli kostja kui võlgniku huvides hageja huvide kahjustamine. Tegevus, mis on suunatud teise isiku huvide kahjustamisele, on õigusvastane (TsÜS § 138 lg 2). Kostja lõpetamata ja likvideerimata jätmine on vastuolus seadusega. Kuivõrd ülaltoodud asjaoludel on tervendamiskava kinnitamise otsus kas tühine või tuleb tunnistada kehtetuks, siis sellest tulenevalt on õigusvastane ka otsus ettevõtte tegevuse mittelõpetamise ning likvideerimata jätmise kohta, kuivõrd muid alternatiive pankrotiseadus võlausaldajate 1. üldkoosolekule ei jäta. Sellest tulenevalt tuleb ka nimetatud otsused tunnistada kehtetuks. Pankrotitoimkonna liikmete valimine on vastuolus seadusega. Üldkoosoleku otsuse kohaselt valiti pankrotitoimkonna liikmeteks Veljo K , Tõnis R ja Jaanus S. Hageja nimetatud toimkonna liikmete valimise poolt ei hääletanud. Hageja leiab, et nimetatud isikute pankrotitoimkonna liikmeks valimine oli vastuolus seadusega. PankrS § 74 lg 3 kohaselt ei või pankrotitoimkonda kuuluda võlgniku lähikondne. Üldkoosoleku protokollist (päevakorra punkti

võlgniku huvides, on ilmne, et sellises koosseisus valitud pankrotitoimkond ei esinda ega saagi esindada vastavalt PankrS §-le 73 lg 1 kõigi võlausaldajate huve. Kuivõrd pankrotitoimkonna liikmeks on valitud kostja kui võlgniku lähikondsed, on see vastuolus PankrS §-ga 74 lg 3 ja 73 lg 1 ning seetõttu tuleb üldkoosoleku vastav otsus tunnistada kehtetuks. Üldkoosoleku kõnealused otsused on samuti tühised ning hageja taotleb nende tühisuse tuvastamist alternatiivselt kehtetuks tunnistamisega. Hageja palub lugeda OÜ SS, OÜ E RT, Veljo K , Jaanus S ja Tõnis R OÜ GK(pankrotis) lähikondseteks PankrS § 117 lg 3 alusel, tuvastada OÜ GK(pankrotis) võlausaldajate 31. oktoobri 2011.a. esimese üldkoosoleku alljärgnevad otsuste tühisus või alternatiivselt tunnistada alljärgnevad otsused kehtetuks:

näidatud vähemalt a) tervendamise abinõud ja b) kas on otstarbekas sõlmida kompromiss. Mõlemad seaduses sätestatud tingimused on halduri poolt esitatud tervendamiskavas olemas: Esiteks on tervendamiskavas selgelt välja toodud tervendamiskava täitmiseks vajalik vara ( neli kinnisasja ) ning majanduslik tegevus, mille abil võlausaldajate nõudeid asutakse rahuldama (kinnisasjade üürilepingute täitmise jätkamine üürileandjale soodsamatel tingimustel ning seni koormamata vara üürile andmine ). Teiseks on tervendamiskava lk 2 sõnaselgelt märgitud, et pankrotihaldur peab mõistlikuks kompromissi tegemist. Seega on täidetud tervendamiskavas KÕIK PankrS § 129 lg 2 sätestatud tingimused - on ära toodud tervendamise abinõud kui ka pankrotihalduri seisukoht kompromissi osas. Justiitsministri 08.01.2010.a. määruses nr. 48 „ pankrotihalduri toimiku ja pankrotimenetluses koostatavate dokumentidele esitatavad nõuded „ ( edaspidi määrus nr. 48 ) § 8 on sätestatud veel täiendavad näitajad, mida peab PankrS § 129 alusel koostatav tervendamiskava sisaldama. Pankrotihalduri poolt koostatud ja võlausaldajate poolt kinnitatud tervendamiskavas on kõik nimetatud määruse nr 48 sätestatud kohustuslik informatsioon kajastatud. Nii on tervendamiskavas aruanne ettevõtte majandusliku seisundi, maksejõuetuse tekkimise põhjuste ja majandustegevuse jätkamise kohta ( v.t. tervendamiskava punkt I ja II ); majandustegevuse jätkamise kava ( v.t. tervendamiskava punkt II ); tervendamiseks vajalike finantsvahendite suurus ja allikad ( v.t. tervendamiskava punkt 2.1. ja 3.1. ); ettevõtte kasumi kujunemise prognoos, samuti arvamus tervendamise võimalike tagajärgede kohta ( v.t. tervendamiskava punkt 3.1., IV, lisa nr 1 ); halduri hinnang kompromissi tegemise otstarbekusele ( v.t. tervendamiskava lk 2 ); andmed tervendamiskava täitmise üle järelvalve teostamise osas ( v.t. tervendamiskava punkt V ); tervendamiskava täitmise aruannete esitamise kord ( v.t. tervendamiskava punkt V ); muud andmed ( siinkohal on lisatud põhjalik rahavoogude ja kulude tabel aastate lõikes ning tervendamiskavas on läbivalt kajastatud tervendamiskava täitmist ja sellega seonduvat ). Kostja on seisukohal, et kui hageja suudab aru saada tervendamiskava alguse ja lõppkuupäevast, siis ei tohiks valmistada ka hagejale raskusi aru saada tervendamiskava pikkusest, eriti, kui tegelikkuses on hagist ilmekalt näha, et hageja on aru saanud tervendamiskava pikkusest. Hageja on korduvalt hagis märkinud, et tervendamiskava pikkus on kuus aastat. Kostja leiab, et tervendamiskava pikkus on piisava põhjalikkusega tervendamiskavas esile toodud. Tervendamiskava koostamise eeldused olid/on täidetud ning tervendamiskava eesmärgiks on ettevõtte kui terviku säilitamine. PankrS § 129 lg 1 ei sisusta mõistet „ettevõte“. Samas on TsÜS § 66 1 sätestatud, et ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. VÕS § 180 lg 2 sätestab omakorda, et ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muuhulgas ettevõttega seotud lepingud. Kostja majandustegevuseks on olnud selle asutamisest saadik kinnisvara omandamine selle väljaüürimiseks. Kostja majandustegevus enne pankroti väljakuulutamist on olnud suunatud üüritulu teenimisele. Seega ongi kostja majandustegevuseks üüritulu teenimine kasutades selleks tema omandis olevat kinnisvara. Tegemist on ettevõttega, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Kostjale ei ole teada ühtegi seadust, mis sätestab töötajate kohustuslikkuse ettevõtte mõiste sisustamisel. Ainuüksi asjaolu, et kostjal ei ole töötajaid, ei anna alust väita, et tegemist ei oleks

majandusüksusega, mille kaudu isik tegutseb ehk ettevõttega. Kostja on seisukohal, et tervendamiskava koostamise eeldus on täidetud ning tegemist oli/on ettevõttega, mille terviklik säilimine tagatakse tervendamiskava täitmise kaudu. Tervendamiskava ei ole vastuolus seadusega ega piira pandipidaja õigusi rohkem, kui seadusandja on seda lubanud. PankrS § 133 lg 4 on erinormiks PankrS §-le 140, mis sätestab vara müügi üldised tähtajad, millest aga võib/tuleb erinormides toodud alustel kõrvale kalduda. Tervendamiskava lk 5 1. lõigus on selgelt märgitud, et ettevõtte tegevuseks mitte vaja minev vara võõrandatakse. Seega on hageja viited asjaolule, et haldur ei kavatase vara müüa, täiesti ebaõiged. Haldur müüb kooskõlas PankrS § 140 vara, mida ei lähe vaja ettevõtte tegevuse jätkamiseks. Varale, mis on aga vajalik ettevõtte tegevuse jätkamiseks ja mis on täpselt ja selgelt märgitud tervendamiskavas, sätestab eriregulatsiooni just PankrS § 133 lg 4, mis annab õiguse vara tervendamise ajal mitte müüa. PankrS on sätestatud kaks eraldi institutsiooni – „kompromiss“ ja „tervendamine“. Kumbki institutsioon on seaduseandja poolt sisustatud erinevalt ning selle otsustamiseks ja esitamiseks on sätestatud täiesti erinev kord. Juhul, kui seadusandja sooviks oleks „kompromiss“ ja „tervendamist“ samastada, oleks see ka seaduses sõnaselgelt väljendatud. Siinkohal rõhutab kostja, et pankrotimenetluse eesmärgiks on võlausaldajate nõuete rahuldamine, kuid seda mitte ainult vara müügi arvelt (likvideeriv pankrotimenetlus) vaid ka võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu (saneeriv menetlus). Pankrotiseaduse seletuskirjas on selgelt märgitud, et likvideeriva pankrotimenetluse peamiseks puuduseks on asjaolu, et reeglina jäävad asjaõiguslikku tagatist mitteomavad võlausaldaja nõuded peaaegu täielikult rahuldamata ning samuti saab võimalikuks majanduslike väärtuste ebaotstarbekas lõhkumine. Pankrotiseaduse seletuskirjas on just rõhutatud, et eelnõu eesmärgiks on vähendada likvideerivate menetluste arvu ning parandada ettevõtte tervendamise võimalusi, mis omakorda aitaks säilitada ettevõtte kui majandusliku terviku edasitoimimist. Nimetatud eesmärgi elluviimiseks on seaduseandja selgesõnaliselt andnud PankrS § 129 lg 3 ja 4 volituse ettevõtte tervendamise otsustamiseks võlausaldajate üldkoosolekule, kusjuures seaduseandja ei ole siinkohal andnud eripositsiooni asjaõiguslikku tagatist omavale isikule. Ettevõtte tervendamise otsustamine toimub võlausaldajate häälteenamusega, mistõttu teenib ka sellisel juhul ettevõtte tervendamine kõigi võlausaldajate ühiseid huve. Kostja leiab, et ka pandipidaja kui asjaõigust omav võlausaldaja peab samuti ühiselt teiste võlausaldajatega panustama pankrotimenetluse eesmärkide saavutamisse. Oluline on ka rõhutada, et tervendamiskavaga ei ole võimalik nõudeid vähendada, vaid olemasolevad nõuded rahuldatakse läbi ettevõtte majandamise (peamine erinevus kompromissist, kus on võimalik nõuete vähendamine). Seega teenib just tervendamine pankrotiseaduse peamist eesmärki, milleks on võlausaldajate nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses ilma toimivat ettevõtet lõhkumata. Nii ka antud juhul ei toimu tervendamiskavas nõuete vähendamist, vaid läbi ettevõtte tegevuse jätkamise saavad rahuldatud KÕIGI võlausaldajate nõuded, kusjuures säilib ka pandipidaja eelistatud positsioon – esimeses järjekorras tasutakse teenitud tulust pandipidaja nõue. Tervendamiskava tingimused ei ole samuti vastuolus asjaõigusseadusega ega hüpoteegilepinguga. Vastupidiselt hageja väitele ( et ilma hüpoteegi pidaja nõusolekuta on keelatud vara üürile andmine ) AÕS § 333 annab hüpoteegiga koormatud vara omanikule õiguse kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui see toimub korrapärase majandamise eesmärgil. Antud juhul on tegemist kinnisvara väljaüürimisega tegutseva ettevõttega, mistõttu on vara väljaüürimine ettevõtte korrapärane majandustegevus.

Hüpoteegilepingu punktis 2.3. ei ole pooled kokku leppinud, et kinnisasja omanikul oleks keelatud vara välja üürida. Pooled on kokku leppinud, et kui vara väljaüürimine ei toimu korrapärase majandustegevuse raamides, on selleks vajalik nõusolek. Antud juhul toimub vara väljaüürimine kostja korrapärase majandustegevuse raames. Kuna vara väljaüürimine oli/on kostja korrapärane majandustegevus, siis nii lepingust tulenevalt kui ka seadusest tulenevalt oli/on vara koormamine üürilepingutega lubatud. Hageja väide, et vara väljaüürimine tekitaks hüpoteegipidajale kahju on oletuslik ja tõendamata väide. Hageja ei ole nimetatud väidet TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud. Kostja selle väitega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Vara üürileandmine ei tekita mingil moel hagejale kahju. On üldteada asjaolu, et ärimaa/ äripinna väärtust reeglina suurendab sellelt teenitav üüritulu. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et vara väljaüürimise tulemusena saab ta kahju, mistõttu palub kostja jätta antud hageja väite tähelepanuta. Kostjale kuuluvast varast oluline osa ( kinnistu XXX) on üürile antud juba enne tervendamiskava kinnitamist ja enne pankrotimenetluse algust korrapärase majandustegevuse käigus. Nimetatud vara üürimisest laekub ka oluline osa tervendamiskava tuludest: 12 000 eurost kuus laekub 10 000 eurot just nimetatud kinnisasja väljaüürimisest. Seega tervendamiskava olulises osas üksnes jätkab senist tegevust, kusjuures soodsamatel tingimustel, kui seda enne pankrotimenetlust tehti ( tervendamiskava kehtivuse ajal ei ole üüritud asja kõrvalkulude kandmise kohustust mitte üürileandjal vaid üürnikul). Tervendamiskava kinnitamine ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja ei ole täpsustanud, millise võlausaldajate kaitseks kehtestatud normiga konkreetselt on vastuolus tervendamiskava kinnitamine. Kostja on seisukohal, et ainuüksi asjaolu, et osad võlausaldajad on kaudselt läbi ühe osaniku seotud võlgnikuga, ei ole aluseks väita, et tervendamiskava kinnitamine on vastuolus heade kommetega. Võlgniku lähikondseks oleval võlausaldajal on samad õigused võlausaldajana kui teistel võlausaldajatel. Kostja on seisukohal, et nii PankrS kui kõigist muudest seadustest tulenevalt on võlgniku lähikondseks oleval võlausaldajal võlgniku pankrotimenetluses samad õigused, mis teistel võlausaldajatel, s.h. õigus otsustada võlgniku tervendamine. Nimetatud otsuse tegemisel peab võlausaldaja siiski lähtuma enda kui võlausaldaja huvidest ning on seda ka antud juhul teinud. Hageja etteheited, et kõik võlausaldajad peale hageja enda tegutsevad võlgniku huvides, on samuti ebaõige. Võlausaldajad, kes hääletasid tervendamiskava poolt, ei ole mitte eiranud pandipidaja seadustega kaitstud huvisid ja tegutsenud võlgniku huvides, vaid on vastupidiselt tegutsenud KÕIGI võlausaldajate ÜHISTES huvides. Nimetatud tegevuse eesmärgiks ei ole kahju tekitamine ühele võlausaldajale, vaid püüe läbi ettevõtte tervendamise kaitsta võlausaldajate ÜHISEID ( s.h. ka pandipidajast võlausaldaja ) huve ning saavutada sealjuures pankrotimenetluse eesmärk kõigi võlausaldajate panustamisega. Võlausaldajad on käitunud antud juhul seadusega antud võimaluste piires ja tegemist ei ole seadusevastaselt pandipidaja õiguste piiramisega. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole nõus tervendamiskavaga, ei muuda tervendamiskava kinnitamist heade kommete vastaseks. Hageja peab arvestama käesolevas menetluses lisaks pandipidaja täiendavatele õigustele ka oma nõude suurusega, mis paraku ei ole piisav häälteenamuse saamiseks. Hageja väited, et tal ei olnud võimalik tutvuda piisavalt tervendamiskavaga, ei ole tõsiseltvõetavad. Hageja ei esitanud koosolekul selles osas ühtegi ettepanekut ega soovinud nimetatud küsimuse otsustamise edasilükkamist või täiendavat aega kavaga tutvumiseks. Hagejal oli oma esindaja kaudu võimalik tutvuda tervendamise põhimõtetega juba ka varasemalt. Nimelt oli ajutise pankrotihalduri poolt kajastatud aruandes selgesõnaline viide tervendamisele ja selle

võimalikele abinõudele. Samuti ei ole käesolev tervendamiskava sedavõrd keeruline, et nõuaks pikaajalist analüüsi. Pankrotitoimkonna liikmete valimine on kooskõlas seadusega. Ebaõige on hageja väide, et Veljo K on OÜ E RT esindajaks. Hageja poolt viidatud protokollist on näha, et OÜ E RT esindajaks oli üldkoosolekul hoopis Tõnis R . OÜ E RT tegi ettepaneku valida väikse võlausaldaja esindajana toimkonna liikmeks Veljo K . Toimkonna liikme kandidaadina ülesseadmine võlausaldaja poolt ja võlausaldaja esindamine ei ole kuidagi samastatavad. Hageja ei ole esitanud kooskõlas TsMS § 230 lg 1 tõendeid, et toimkonna liikmetel oleks ühine majanduslik huvi võlgnikuga, mistõttu on tegemist hageja oletusliku seisukohaga. Võlausaldaja lepinguline esindaja tegutseb võlausaldaja enda huvides ning hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et võlausaldajate lepingulised esindajad tegutseksid võlgniku huvides. Lisaks ei ole piisav PankrS § 117 lg 2 p 5 ja/või lg 3 alusel võlausaldaja lepingulise esindaja võlgniku lähikondseks tunnistamiseks pelgalt asjaolu, et võlgniku ja võlausaldaja üks mitmest osanikust kattub. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pankrotihalduri seisukoht Tervendamiskava koostamisel on haldur arvestanud kõigi võlausaldajate huvidega, kuid tagades pandiga tagatud nõuet omavale võlausaldajale eelistatuse. OÜ R (oma esindaja kaudu) oli teadlik võlgniku pankrotimenetlusest (sh pankroti väljakuulutamisest) ja seda on ta ka kinnitanud oma 19.10.2011.a. nõudeavalduses. OÜ R esindaja on vandeadvokaat, kes tegutseb ka pankrotihaldurina (kantud pankrotihaldurite nimekirja). Seega on OÜ R teadlik vähemalt alates 19.10.2011.a. pankroti väljakuulutamisest ja ajutise halduri aruande olemasolust. Kuigi OÜ Roma esindaja kaudu oli teadlik, et ajutise pankrotihalduri aruanne peab käsitlema ka võlgniku ettevõtte tervendamist, ei avaldanud nimetatud võlausaldaja kordagi soovi viidatud aruandega tutvuda. Pankrotihalduril oli 31.10.2011.a. enne võlgniku võlausaldajate esimest üldkoosolekut vestlus OÜ R esindajaga, kus ta pakkus, et edastab ajutise halduri aruande. Viidatud aruanne esitati elektrooniliselt 10.42. Tervendamiskava tulukomponendid ja nende suurusjärgud on samased, mis ajutise pankrotihalduri aruandes. PankrS ei sätesta, et haldur on kohustatud tervendamiskava esitama enne üldkoosolekut. Haldur on esitanud tervendamiskava vastavalt PankrS § 129 lg 3. Üldkoosolekul küll OÜ R esindaja esitas seisukoha, et tegemist ei ole ettevõttega PankrS § 129 mõttes, kuid haldur väljendas seisukohta, et ettevõtte määratlemisel tuleb arvestada ka teisi õigusakte, eelkõige VÕS sätteid. Tervendamiskava anti halduri poolt kõigile üldkoosolekul osalenud võlausaldajatele kätte enne üldkoosolekut ja selgitati seda ka detailselt vastava päevakorrapunkti all. Juhul kui OÜ R esindaja vajas tervendamiskavaga tutvumiseks, nõupidamiseks, vms. rohkem aega, siis oleks ta

pidanud esitama koosoleku juhatajale ka vastava taotluse. OÜ R esindaja vastavat taotlust ei esitanud. Ühtegi ettepanekut tervendamiskava muutmiseks ükski võlausaldaja ei teinud. Vara, mis on vajalik võlgniku ettevõtte tervendamiseks, ei saa võõrandada, kuna siis ei saa tervendamiskava täita. Lisaks tulenevalt PankrS § 141 lg 1 sätestatust ei saa haldur ettevõtet ega selle organisatsiooniliselt iseseisvat osa müüa ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta (toimkonna puudumisel täidab selle ülesandeid üldkoosolek). Vastavat nõusolekut tervendamiskava arutelu ajal ei olnud (ei ole ka praegu). Samuti sätestab piirangu PankrS § 133 lg 4, mille kohaselt võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise korral, ei või vara müüa, kui see takistab ettevõtte tegevuse jätkamist Võlgniku majandustegevus on sisuliselt alates kinnisasjade omandamisest nende väljaüürimine (seda on esmaselt ka käsitletud ajutise pankrotihalduri aruandes). Kinnisasja(de) omandamiseks on ka võetud laenud (hetkel laenuandjaks nõuded omandanud pankrotivõlausaldaja OÜ R ). Seega oligi võlgniku majandustegevus suunatud üüritulu teenimisele. Samuti on sõlmitud vastavad lepingud (sh elektrienergia). Seega ongi võlgniku põhiliseks majandustegevuseks üüritulu teenimine, kasutades selleks tema omandis olevaid kinnisasju ja seega on tegemist ettevõttega, mille kaudu võlgnik tegutseb. Mitte ükski õigusakt ei sätesta, et ettevõtte koosseisus ei või olla kinnisasju. OÜ R püüab samastada tervendamist kompromissi tegemisega, kuid haldur on seisukohal, et tegemist ei ole samaste menetlustega. (Nt tervendamiskava raames nõudeid ei vähendata, tervendamiskava kinnitamine ei ole aluseks pankrotimenetluse lõpetamisele, kuid kompromiss on jne.). Lisaks näeb ka tervendamiskava oma olemuselt ette lõppfaasis kompromissi sõlmimise võimalikkuse. PankrS ei reguleeri detailselt ettevõtte tervendamisega seonduvat, kuid kui seadusandja oleks pidanud vajalikuks ettevõtte tervendamisel (sh selle üle otsustamisel) eelistada pandipidajat, siis oleks ta ka PankrS § 182 lg 2 kohase eelistuse sätestanud PankrS-es ettevõtte tervendamisega seonduvalt. Seega ei ole tervendamiskava kinnitamine üldkoosolekul vastuolus seadusega. OÜ R esindaja käsitlus, et ei ole võimalik ilma OÜ R nõusolekuta pankrotivara koormata, ei põhine õigusaktidel ja ei ole ka üldises kontekstis asjakohane. Võlgniku vara Pärnu mnt 555, Saku vald oli üürile antud juba enne pankrotimenetluse algust. Nimetatud üürilepingu alusel laekub oluline osa tervendamiskava tuludest (10 000 eurot). Kui enne oli üürnikul õigus teha tasaarvestusi elektri ja küttekulude osas, siis haldur sai üürnikuga kokkuleppele, et sellist võimalust enam tervendamiskava kinnitamise korral ei ole. Isegi kui enne pankrotimenetlust võlgnikul oli keeld ilma võlausaldaja (nt pank) nõusolekuta vara üürile anda, ei too selle keelu rikkumine kaasa üürilepingu tühisust. Võlausaldaja ei saa otsustada pankrotivara valitsemisega seonduvat ja seda milliseid lepinguid haldur peaks täitmisele võtma või mitte. OÜ R tugineb oma käsitluses võlgniku ja võlausaldaja vahelistele lepingutele märkimata, millised need on. Haldur eeldab, et tegemist on pandilepingutega (sh hüpoteegid). Haldur ei ole neid täitmiseks võtnud ega saagi seda teha. Pankrotivara koormamiseks üürilepinguga ei ole pankrotivõlausaldajast pandipidaja nõusolekut vaja. Kui võlgnik on üürileandja, reguleerib halduri tegevust seoses üürilepingu täitmisega peale PankrS § 46 ka PankrS § 50. Seega ei ole asjakohane OÜ R käsitlus seoses üürilepingutega. Tervendamiskava oma olemuselt ei ole mahukas ja keerukas dokument. OÜ R oli võlausaldajana ise ülimalt passiivne oma õiguste realiseerimisel.

Haldur andis üldkoosolekul hääled vastavalt PankrS sätetele. OÜ-l Roli võimalik esitada vastuväited, kuid seda ta ei teinud. Seega ei ole asjakohane käsitlus selle üle, kui palju ja miks keegi võlausaldajatest hääli sai. Otsused võeti vastu vastavalt PankrS sätetele. Haldur jätab tähelepanuta OÜ R kui võlausaldaja emotsioonid, mis tulenevad talle üldkoosoleku otsuste mittesobivusest ja tema vähesest häälte arvust. Ilmselt on OÜ R sooviks võlausaldajana teha nii haldurile, toimkonnale kui ka võlausaldajatele, et järgitaks ainult tema huve. See on aga vastuolus pankrotimenetluse eesmärkidega. OÜ R on kui pandiga tagatud nõude omanik võrreldes teiste võlausaldajatega seadusega võimaldatud eelistatud seisundis ja seda on arvestatud ka tervendamiskava koostamisel. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolt seisukohad ja tutvunud tsiviilasjas esitatud pankrotihalduri seisukohtade ja dokumentaalsete tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. PankrS § 83 lg 1 sätestab, et võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. PankrS § 129 lg 1 kohaselt, kui pankrotivarasse kuulub ettevõte, koostab haldur ettevõtte tegevuse jätkamise kava (tervendamiskava) või teeb ettepaneku ettevõtte tegevus lõpetada. Sama paragrahvi lõike 2 alusel nähakse ettevõtte tervendamiseks vajalikud abinõud ette tervendamiskavas. Tervendamiskavas tuleb samuti ära näidata, kas on otstarbekas teha kompromissi. PankrS § 129 lg 3 alusel esitab haldur tervendamiskava kinnitamiseks või ettepaneku ettevõtte tegevuse lõpetamiseks võlausaldajate esimesele üldkoosolekule. Sama paragrahvi lõike 4 alusel üldkoosolek kas kinnitab halduri esitatud tervendamiskava või otsustab, et ettevõtte tegevus lõpetatakse. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et tervendamiskava on ebaselge ja seetõttu ei vasta see seadusele. Tervendamiskava vastab PankrS § 129 lg 2 sätestatud nõuetele, selles on ette nähtud ettevõtte tervendamiseks vajalikud abinõud, need on arusaadavad ja nende täitmine on kontrollitav. Samuti on tervendamiskavas haldur ära näidanud, et otstarbekas on teha kompromiss. Samas PankrS § 180 lg 2 alusel saab kompromissotsuse teha pärast nõuete kaitsmist. Käesolevaks ajaks võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmist toimunud ei ole. Tervendamiskavast nähtuvalt on selles välja toodud tervendamiskava täitmiseks vajalik võlgniku vara, milleks on neli kinnisasja ning majandustegevus, milleks on kinnisasjade üürilepingute täitmise jätkamine üürileandjale soodsamatel tingimustel ning seni koormamata vara üürile andmine. Tervendamiskavast nähtuvad ka tervendamiseks vajalike finantsvahendite suurus ja allikad, ettevõtte rahavoogude prognoos ja kulude arvestus aastate lõikes ning selgitused selle juurde, samuti arvamus tervendamise võimalike tagajärgede kohta. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et tervendamiskavast ei ole võimalik aru saada, milliseks perioodiks see on kehtestatud. Ka hageja ise märkinud tervendamiskava pikkuse, milleks on 6 aastat. Tervendamiskavale on lisatud prognoositavad rahavood aastatel 2012 kuni 2017, milles

on märgitud tulu, kulu ning kujunev kasumisumma. Tervendamiskavas on ka märgitud, et tagamaks pandipidaja eelistatud seisundit ning lähtudes kõigi võlausaldajate ühistest huvidest, tuleb tervendamisel esmalt tasuda pandipidaja nõue ning alles seejärel teiste võlausaldajate nõuded: 2015.a. keskpaigaks laenu põhiosa ja allesjäänud 2,5 aasta jooksul (seega 31.12.2017.a.) kõrvalnõuded nagu intress, leppetrahv ja viivised. Kohus ei nõustu hagejaga, et tervendamiskava koostamise eeldused ei ole täidetud, kuna pankrotivarasse ei kuulu ettevõte. TsÜS § 66 1 sätestab, et ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. VÕS § 180 lg 2 sätestab omakorda, et ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muuhulgas ettevõttega seotud lepingud. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et võlgniku majandustegevuseks on olnud kinnisvara omandamine selle väljaüürimiseks, seega on kostja majandustegevuseks üüritulu teenimine olemasoleva kinnisvara üürileandmise kaudu. Antud juhul ongi tegemist ettevõttega, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Seadusest ei tulene, et ettevõttesse peaks kuuluma töötajad. Seega ei välista töötajate puudumine ettevõtte olemasolu. Kohus on seisukohal, et tegemist on ettevõttega, mille säilitamiseks on tervendamiskava koostatud ning mis tagab kõigi võlgniku võlausaldajate huvide kaitse pankrotimenetluses. Kohus ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda pandieseme sundmüüki nelja kuu jooksul arvates 31.10.2011.a. PankrS § 140 alusel. PankrS § 140 sätestab, et kui pankrotivarasse kuuluv ese on koormatud pandiõiguse või muu asjaõigusega, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda koormatud eseme sundmüüki, müüb haldur koormatud eseme kolme kuu jooksul, koormatud kinnisasja aga nelja kuu jooksul arvates ajast, millal haldur võis alustada müüki, arvestades §-des 133 ja 134 sätestatut. PankrS § 133 lg 4 sätestab, et kui ettevõtte tegevust jätkatakse, ei või vara müüa, kui see takistab ettevõtte tegevuse jätkamist. Seega annab PankrS § 133 käesoleval juhul õiguse kõrvale kalduda vara müügi üldistest tähtaegadest selle vara osas, mis on vajalik ettevõtte tegevuse jätkamiseks. Kinnisasjad on tervendamiskava kohaselt ettevõtte tegevuse jätkamiseks ja tuluteenimiseks vajalikud. Samas on tervendamiskava lk 5 1. lõigus on märgitud, et ettevõtte tegevuseks mittevajalik vara võõrandatakse. Kohus leiab, et hageja viited pankrotiseaduse kompromissi reguleerivatele sätetele ei ole asjakohased, kuivõrd käesoleva juhul on tegemist tervendamiskava mitte kompromissotsuse vastuvõtmisega võlausaldajate poolt. Kohus leiab, et seadusandja on sätestanud kompromissi reguleerivad normid eraldi pankrotiseaduse 12.peatükis ning nende normide kohaldamine tervendamiskava vastuvõtmisele ei ole põhjendatud. Seaduseandja on andnud PankrS § 129 lg 3 ja 4 alusel ettevõtte tervendamise otsustamise võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse, kusjuures pandipidajast võlausaldajale ei ole kehtestatud hääletamisel mingit eristaatust. Ettevõtte tervendamise üle otsustamine toimub võlausaldajate lihthäälteenamusega, mis tagab kõigi võlausaldajate ühiste huvide . Tervendamiskavaga ei ole võimalik nõudeid vähendada, samas ei välista tervendamiskava vastuvõtmine pankrotimenetluse hilisemas staadiumis kompromissotsuse vastuvõtmist vastavalt PankrS §-le 180. Küll aga on tervendamiskavas käesoleval juhul arvestatud pandipidaja eelisõigusega, kuivõrd tema nõue rahuldatakse esmajärjekorras. AÕS § 333 sätestab, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul on õigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi muul viisil, välja arvatud juhul, kui see toimub korrapärase majandamise tulemusena. Kohus on seisukohal, et AÕS § 333 ei keela hüpoteegiga koormatud vara omanikul kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui see toimub korrapärase majandamise eesmärgil. Käesoleval juhul toimub vara väljaüürimine ettevõtte korrapärase majandustegevuse

raames ja seda ei keela ka hüpoteegilepingu punkt 2.3., milles on pooled kokku leppinud, et hüpoteegiga koormatud vara suhtes üüri-, rendi-, ja muude kasutuslepingute sõlmimiseks, kui sellega väheneb hüpoteegiga koormatud vara väärtus või kahjustatakse hüpoteegipidaja huve muul viisil on vajalik hüpoteegipidaja eelnev nõusolek, välja arvatud juhul, kui see toimub korrapärase majandamise tulemusena. Seega ka hüpoteegilepingus ei ole pooled kokku leppinud, et kinnisasja omanikul oleks keelatud vara välja üürida. Üksnes sellisel juhul, kui vara väljaüürimine ei toimu korrapärase majandustegevuse raames, on selleks vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Hageja ei ole esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et vara väljaüürimine tekitaks hüpoteegipidajale kahju. Kahju tekkimise tõendamise kohustus on vastavalt TsMS § 230 lg 1 hagejal kui antud väite esitajal. Kohus leiab, et tervendamiskava kinnitamine ei ole vastuolus heade kommetega ega seaduses sätestatud võlausaldajate kaitseks kehtestatud normiga. TSÜS § 38 lg 2 sätestab, et juriidilise isiku organi otsus on tühine, kui see on vastuolus heade kommetega või kui see rikub juriidilise isiku võlausaldajate kaitseks kehtestatud sätet. Hageja ei ole esile toonud, millise võlausaldajate kaitseks kehtestatud normiga tervendamiskava otsuse vastuvõtmine vastuolus on. Kohus on seisukohal, et võlgniku lähikondseks oleval võlausaldajal on teiste võlausaldajatega võrdsed õigused pankrotimenetluses ja ei saa asuda seisukohale, et antud võlausaldajate tervendamiskava poolt hääletamine oleks vastuolus heade kommetega. Kohus on seisukohal, et tervendamiskava vastuvõtmine kõigi võlausaldajate ühistes huvides ja eesmärgiks ei ole hagejale kahju tekitamine. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole nõus tervendamiskavaga, ei muuda tervendamiskava kinnitamist heade kommete vastaseks. Hageja väited, et tal ei olnud võimalik tutvuda piisavalt tervendamiskavaga, ei anna alust väiteks, et üldkoosoleku otsus oleks vastuolus seadusega. Vastavalt PankrS §-le 129 lg 3 esitab pankrotihaldur tervendamiskava kinnitamiseks võlausaldajate üldkoosolekule, mida ka haldur tegi. Vaidlus puudub selles, et juba ajutise pankrotihalduri aruandes oli märgitud võlgniku tervendamisvõimalus. Ajutise halduri aruanne oli hagejale kättesaadav. Seega ei saanud võlgniku tervendamiskava hagejale üllatuseks olla. Kuivõrd tervendamiskava ja võlgniku tegevuse jätkamise otsus on vastu võetud kooskõlas seadusega, siis puudub alus võlgniku kui juriidilise isiku tegevuse lõpetamiseks, mistõttu on ka vastav üldkoosoleku otsus kooskõlas seadusega. Kohus leiab, et pankrotitoimkonna liikmete valimine on kooskõlas seadusega. Asjaolu, kas võlausaldaja, kes osales üldkoosolekul toimkonna valimisel, oli võlgniku lähikondne, asja lahendamisel tähendust ei oma. Selles osas seadus piiranguid ei sea. Hageja ei ole esitanud kooskõlas TsMS § 230 lg 1 tõendeid, et toimkonna liikmetel Veljo K ul, Jaanus Sal ja Tõnis Rebasel oleks võlgnikuga ühine majanduslik huvi, mistõttu on tegemist hageja oletusliku väitega. Võlausaldaja lepinguline esindaja tegutseb võlausaldaja huvides ning hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et võlausaldajate lepingulised esindajad tegutseksid võlgniku huvides. Seega on nimetatud hageja väide paljasõnaline ja tõendamata. Kohus on seisukohal, et PankrS § 117 lg 2 p 5 ja lg 3 alusel ning tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab hageja esile tooma ja tõendama väidetava ühise olulise majandusliku huvi, märkides milles see konkreetselt väljendub, kuidas tegutsetakse ühise majandusliku huvi saavutamiseks. Kohtu hinnangul ei ole ka piisav üksnes hageja viide võimalikule käsunduslepingule. Tuginedes eeltoodule, leiab kohus, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 386 lg 4 alusel tuleb 17.11.2011.a. kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud tühistada, kuna hagi jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.