Tiskre Elanike MTÜ hagi Leili Meelaku vastu lepingu sõlmimise kohustamiseks ja alusetult säästetud 24 420 krooni väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.09.2010.a otsus
Tsiviilasja hind maakohtus/ apellatsioonimenetluses
49 420 krooni (3 158,51 eurot)/ 3 158,51 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tiskre Elanike MTÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Tiskre Elanike MTÜ (registrikood: 80205147; asukoht: Tallinn) tehinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik; Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Leili Meelak (isikukood: xxxxxxxxxx; elukoht: xxxxxxxx) tehinguline esindaja vandeadvokaat Andres Past
Kohtuistungi toimumise aeg
22.02.2012.a
Istungil osalenud isikud
Hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik, kostja tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Anna Fedurko
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 21.09.2010.a otsuse resolutsioon muutmata, arvestades käesolevas otsuses esitatud põhjendusi.
3.Jätta kogu menetluse kulu hageja, Tiskre Elanike MTÜ kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses
1(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-607 Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.08.01.2009.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus kohustada kostjat sõlmima hagejaga haldus- ja hooldusteenuste leping ja mõista kostjalt välja alusetult säästetud 24 420 krooni. Hagiavalduse kohaselt rajas Kodumajagrupi aktsiaselts kinnisvaraarendajana Tiskere elurajooni ja võõrandas kinnistud Tiskre elanikele. Elurajooni tänavate, valgustuse, üldkasutatavate haljasalade ja mänguväljakute omanik Kodumajagrupi aktsiaselts oli kohustatud hoolitsema nende korrashoiu eest. Enne 04.01.2005 osutas Tiskres haldus- ja hooldusteenuseid TISKRE KINNISVARAHOOLDUSE OÜ. 29.12.2004 sõlmisid hageja ja Kodumajagrupi aktsiaselts koostöölepingu, mille p 3.1 kohaselt oli hagejal alates 04.01.2005 õigus ja kohustus sõlmida teenuse osutamiseks haldus- ja hooldusteenuste lepinguid Tiskre elanikega. Kostja, kes on Tiskres asuva kinnistu omanik, ei nõustunud hagejaga lepingut sõlmima. Samas kasutas kostja iga päev Tiskre tänavat oma kinnistule pääsemiseks ja tarbis alates 04.01.2005 hageja pakutavaid teenuseid, mille eest ta ei tasunud. 22.09.2008 seisuga oli kostja hagejale võlgu 44 kalendrikuu eest, olles alusetult säästnud 24 420 krooni. Kalendrikuu teenustasu oli 555 krooni, tasu suurus kinnitatakse üks kord aastas hageja üldkoosolekul. Teenustasu suuruse aluseks võetakse eelmise aasta teenuse osutamise kulud. Tarbitud teenuse eest tasumata jätmisel kulutuste kokkuhoidmine on alusetu rikastumine VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Kostja on kohustatud hüvitama hagejale elurajooni tänavate korrashoiuga seotud kulutused ka TeeS § 25 lg 4 ja § 37 lg 3 alusel. Koostöölepinguga andis Kodumajagrupi aktsiaselts hagejale üle kohustuse korraldada tänavate korrashoidu ja tagada ohutu liiklemine ning õiguse küsida selle eest hüvitist. Kuna hageja pakutavast teenusest saavad kasu eelkõige Tiskre elanikud, on mõistlik ja põhjendatud, et nad kannavad ka korrashoidmise kulud. Hageja igakuised kulutused ei sõltu elanike arvust, vaid territooriumi suurusest, haljasalade ja mänguväljakute arvust, ilmastikuoludest, kolmandate isikute pakutavatest hindadest jm-st. Samas sõltub teenustasu suurus lepingud sõlminud elanike arvust. Kostja tarbitud teenustele tehtud kulutuste igakordne sissenõudmine alusetu rikastumise sätete alusel on ebapraktiline ja kulukas, otstarbekam on sõlmida haldus- ja hooldusteenuste leping. Koostöölepinguga andis Kodumajagrupi aktsiaselts hagejale üle õiguse ja kohustuse osutada Tiskre haljasaladel ja sotsiaalmaal haldus- ja hooldusteenust, sh tagada tänavate ja kraavide korrashoid, tänavavalgustuse hooldus ja ekspluatatsioon, välispiirde ja väravate korrashoid, korraldada parkimist jms. Hagejale üleantud kohustused tulenevad seadusest, mistõttu on hagejal kohustus neid täita ning õigus nõuda elanikelt kohustuste täitmise kulude hüvitamist. Kuna Kodumajagrupi aktsiaselts andis tee omanikuna TeeS § 25 lg-st 4 tulenevad tee hooldamisega seotud kohustused üle hagejale, loovutas Kodumajagrupi aktsiaselts hagejale ka TeeS § 37 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuda tee korrashoiu kulutuste hüvitamist elamurajooni elanikelt.
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-607
Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole hagejaga ühtegi lepingut sõlminud ning tal ei ole kohustust hageja teenuste eest tasuda. Koostöölepingu p 3.1 sätestab, et teenuste osutamise maht, hind ja tähtajad on reguleeritud hageja ja elanike vahel sõlmitavate uute lepingutega. Koostööleping ei pane kostjale kohustusi. Ükski hageja sooritus ei ole suunatud kostjale, mistõttu ei ole kostja alusetult säästnud ega rikastunud. Kinnistu omanik ei ole kohustatud hageja teenuseid tarbima. Hagi rahuldamise korral oleks ainus võimalus hageja teenustest loobuda omandit võõrandades, mis piiraks omaniku õigusi. Asjas ei kohaldu teeseadus, sest hageja ei ole eratee omanik. Tee omanikul (Kodumajagrupi aktsiaselts) ei ole tee hooldusega kulutusi tekkinud. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliseid TeeS § 37 lg-s 3 sätestatud kulusid ta kandis. Hageja esitas arved Indrek Meelakule, neid ei saa sisse nõuda kostjalt. Kostjal ei ole kohustust astuda hageja liikmeks. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus põhiseadusega. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 21.09.2010.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlus puudub selles, et 29.12.2004 sõlmisid Tiskre Elanike MTÜ ja Kodumajagrupi aktsiaselts koostöölepingu, mille kohaselt osutab hageja Tiskre elurajoonis haldus- ja hooldusteenuseid. Kostja on Tiskre elurajoonis asuva kinnistu Kotlepi 26 omanik. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustatud sõlmima hagejaga haldus- ja hooldusteenuste lepingu. Igaühel on õigus ja vabadus otsustada, kas, kellega ja millistel tingimustel leping sõlmida. Lepinguvabadust võib piirata ainult äärmise vajaduse korral avalikes huvides ja seaduse alusel. Kostja ei ole teinud tahteavaldust hagejaga lepingu sõlmimiseks. Seetõttu ei ole asjakohased hageja viited teistele kinnistuomanikele, kes on müügilepinguga võtnud endale lepingu sõlmimise kohustuse. Kostjale ei tulene kohustusi teiste isikute vahel sõlmitud lepingutest (nt koostöölepingust) ega hageja põhikirjast, sest kostja ei ole hageja liige. Ka seadusest ei tulene kostja kohustus sõlmida hagejaga leping. Kuivõrd kostja ei ole võtnud kohustust sõlmida hagejaga leping ja sellist kohustust ei tulene ka seadusest, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjat sõlmima hagejaga haldus- ja hooldusteenuste leping. Hageja on tegelenud elamurajooni haljastuse, valgustuse, valveteenuse vahendamise jm-ga ning leiab, et kõik kinnistu omanikud peavad osalema elukeskkonnaga seotud kulutuste kandmisel. Hageja 16.12.2004 üldkoosoleku otsusega kinnitati mitteliikmete halduskorralduse kuutasuks 230 krooni ja valveteenuse tasuks 325 krooni. 13.05.2009 jättis üldkoosolek muutmata mitteliikmete igakuise tasu suuruse, 555 krooni. Kuumakse ei ole kulupõhine, hagejal ei ole õigust nõuda fondipõhist tasu. Seadus sätestab kulu hüvitamise kohustuse, kulu suuruse määramisel ei saa tugineda üldkoosoleku otsusele. Hageja ei ole kostjale ega tema omandile teinud sooritust, mida saaks alusetu rikastumise sätete alusel välja nõuda. Hageja tegi soorituse kolmandate isikute omandile ja kostjal ei ole kohustust hüvitada kolmandate isikute omandi hooldamist. Kui hageja teeks soorituse kostjale, oleks tal õigus nõuda kulude hüvitamist kulupõhiselt, mitte üldkoosoleku otsuse alusel. Kuigi üldjuhul ei ole omanikul kohustust hüvitada kolmanda isiku omandile tehtud kulutusi, võib seaduses sätestada erandeid. Vaidlus puudub selles, et kostja kinnistuni jõudmiseks kasutatav elamurajooni sisene tee kuulub Kodumajagrupi aktsiaseltsile. TeeS § 25 lg 4 järgi on eratee omanikul kohustus korraldada tema omandis oleval teel teehoidu ja tagada
3(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-607 tingimused ohutuks liiklemiseks. Asjas ei kohaldu TeeS § 37 lg 3, mille järgi on tee omanikul õigus nõuda eratee kasutajalt hüvitist tee kasutamisega seotud kulude katteks. Kuigi tee omaniku nõudeõigus on iseenesest VÕS §-de 164 ja 166 järgi loovutatav, hagejal sellist nõudeõigust ei ole. Koostöölepinguga ei ole hagejale antud õigust kostja eest või nimel nõuda tee kasutamisega seotud kulude hüvitamist. Seadusest tuleneva nõudeõiguse loovutamine peaks olema sõnaselgelt kirjas. See nõue saab põhineda tegelikult kantud kuludel, mitte kuutasul. Kostja ei vaidlustanud teehoolduskulusid, kuid palus jätta hagi tervikuna rahuldamata. Kohtul ei ole võimalik teehooldusega seotud kulusid kostjalt eraldi välja mõista, sest hageja tugines rahalises nõudes üldkoosoleku otsusega kehtestatud kuutasule, mitte konkreetsetele tekkinud kuludele. Hagejal ei ole selleks nõudeõigust, seetõttu tuleb jätta rahuldamata ka hageja nõue 24 420 krooni saamiseks. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja poolt VÕS § 1028 lg 1 alusel esitatud tasunõude esmaseks eelduseks oleks pidanud olema hageja poolt otseselt kostjale tehtud kulutused. Alusetu rikastumise õiguse alusmõisteks on sooritus, mis hõlmab kõike rikastunud isiku poolt saadut. Soorituse juures ei ole oluline, et see oleks tehtud isikule vahetult või otseselt, vaid et sooritus oleks isikut rikastanud. Hageja on teinud kulutusi kostja kinnisasjaga piirnevale ja kostja poolt kasutatavatele kinnisasjadele - elamurajooni sisesed teed, haljasalad, mänguväljakud jms. Viidatud asjadele kulutuste tegemine on otseselt rikastanud kostjat, kuivõrd kostja on saanud kasutada paremat elukeskkonda, kui see oleks olnud vastava soorituse tegemiseta. Asjakohatu on maakohtu väide, justkui oleks hageja nõue välistatud, kuna hageja on kulutusi teinud mujale kui vahetult kostja kinnistule. Hageja on teinud soorituse otseselt kostjale, mitte tema kinnisasjale. Hagejal on nõudeõigus kostja vastu ka kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu täitmisena üleantu tagasinõudmise regulatsioonist lähtuvalt. VÕS § 1030 lg 1 järgi, kui üleandja on saajale midagi üle andnud saaja kasuks sõlmitud lepingu täitmisena, võib üleandja sama seaduse § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul saajale üleantu tagastamist nõuda ka teiselt lepingupoolelt või isikult, keda ta ekslikult pidas lepingupooleks. Hageja ja Kodumajagrupp aktsiaseltsi vahel 29.12.2004 sõlmitud koostöölepingut tuleb lugeda kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguks, kuivõrd sellega on pandud hagejale kohustus hoolitseda Tiskre elurajooni elanike heaolu ja turvalisuse eest. Seetõttu on hagejal kostja vastu nõudeõigus ka lähtuvalt VÕS § 1030 lg 1 ja § 1028 lg 1 koostoimest. Koostöölepingu p 1.3 kohaselt on üheks lepingu eesmärgiks osutada haldus- ja hooldusteenuseid Tiskres. Koostöölepingu p 3.2 järgi kohustub Tiskre Elanike MTÜ lepinguga tagama Tiskres haldus- ja hooldusteenuste teostamise tingimustel, mis tagavad elanikele heausksuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte. Punktides 3.2.1 - 3.3.4 on nimekiri osutatavatest hooldusteenustest. Üldistatult kohustub Tiskre Elanike MTÜ tagama tänavate korrashoiu ning elamurajooni valgustuse, valve ja korrashoiu. Viidatud sätetest tuleneb, et poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et Kodumajagrupi aktsiaselts lõpetab kõik tegevused Tiskre elamurajoonis ning hageja võtab need tegevused täies mahus üle. Nii tõlgendasid seda ka pooled ise. Lepingu p 3.2.1 järgi võttis hageja enda kanda ka tänavate üldise korrashoiu ehk siis TeeS § 37 lg-s 1 sätestatud avalikult kasutatava tee omaniku kohustused. Seetõttu on loogiline ja kooskõlas koostöölepingus sätestatuga, et koos vastavate kohustuste ülevõtmisega sai hageja ka TeeS § 37 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuda tee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist. Analoogselt on Tiskre Elanike MTÜ võtnud üle ka kõik muud
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-607 Kodumajagrupi aktsiaseltsi kohustused Tiskre elamurajoonis ja omandanud õigused, eelkõige tasunõude teenuste pakkumisel. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja nõue saaks olla vaid kulupõhine, mis on otseses vastuolus VÕS §-s 1032 sätestatuga. VÕS § 1032 lg 1 esimese lause kohaselt võib üleandaja VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Saadu, osutatud teenuste, faktiline tagastamine ei ole objektiivselt võimalik. Seetõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 1032 lg 2, mille järgi saaja peab hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Seadus ei sea alusetust rikastumisest tuleneva nõude ulatust sõltuvusse kulupõhisusest, vaid harilikust väärtusest. Hageja on menetluse käigus tõendanud konkreetsete lepingute ja kuluarvestustega, et kostjalt nõutud haldus- ja hooldusteenuste maksumus selliste teenuste eest on mõistlik ja tavapärane tasu, mis on kooskõlas saadu hariliku väärtusega. Hageja vaidleb vastu ka kohtu käsitlusele, et kostja ei võtnud endale kohustust hagejaga lepingut sõlmida ja selline kohustus ei tulene ka seadusest. Kostja on alates 04.01.2005 tarbinud ning tarbib jätkuvalt hageja poolt osutatud teenust, kuid ei ole teenuse eest tasunud. Kuivõrd hageja pakutavast teenusest Tiskre korrashoidmisel saavad kasu eelkõige Tiskre elanikud, on mõistlik ja põhjendatud, et korrashoidmisega seonduvad kulud kannavad Tiskre elanikud ning otstarbekas on sõlmida hagejaga haldus- ja hooldusteenuste leping, millega määratakse kindlaks konkreetne tasu maksmise viis. Nimetatud lepingu sõlmimine on ka kostja huvides. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluse käik
6.Tallinna Ringkonnakohus tegi asjas 21.04.2011.a otsuse, millega jättis maakohtu otsuse muutmata. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus tegi 16.11.2011.a otsuse, millega jättis muutmata Tallinna Ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi lepingu sõlmimiseks kohustamise nõudes. Rahalises nõudes esitatud hagi rahuldamata jätmise osas tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja selle nõude osas saatis Riigikohus asja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades käesolevas otsuses esitatud põhjendusi. Algselt esitati hagi kahes nõudes- lepingu sõlmimiseks kohustamise nõudes ja rahalises nõudes. Esimese nõude osas jäeti hagi rahuldamata ja selle nõude osas on maakohtu otsus Riigikohtu 16.11.2011.a otsusega jõustunud. Seega tuleb käesoleva otsusega lahendada hagi üksnes rahalise nõude osas.
8.Riigikohus oma 16.11.2011.a otsusega, millega saateti käesolev tsiviilasi rahalise nõude osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, andis ringkonnakohtule juhised, mida tuleb ringkonnakohtul asja lahendamisel järgida. Viidatud otsuses märkis Riigikohus, et ringkonnakohus jättis õigesti rahalises nõudes esitatud hagi rikastumisõiguse alusel rahuldamata (vt RKTKo 3-2-1-111-11 p 11). Sellest tulenevalt ringkonnakohus käesoleva otsuse raames rahalist nõuet rikastumisõiguse alusel enam ei kontrolli. Viidatud otsuse p-i 12
5(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-607 raames märkis Riigikohus, et pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel ei ole sõlmitud lepingut, millest tulenevalt võiks käesolevas menetluses esitatud rahaline nõue rahuldamisele kuuluda ning et kostja ei ole hageja liige, mistõttu ei saa hageja kostja suhtes liikmesusest tulenevat nõuet esitada. Samas punktis märkis Riigikohus veel, et ühe mittetulundusühingu üldkoosoleku otsus ei saa luua ühingu liikmeks mitteolevate isikute suhtes kohustusi. Nendel põhjustel ei kontrolli ringkonnakohus rahalist nõuet ka lepingulisel ega liikmesusest tuleneval alusel.
9.Viidatud otsuse p-s 16 andis Riigikohus ringkonnakohtule juhise, mille kohaselt tuleb ringkonnakohtul asja uue arutamise käigus kontrollida, kas Kodumajagrupi AS loovutas hagejale koostöölepinguga AÕS § 156 lg-s 1 ettenähtud õiguse nõuda tee kasutamise tasu ja TeeS § 37 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuda tee kasutamisega seotud kulude hüvitamist. Seejuures märkis Riigikohus (vt viidatud otsuse p-i 16 lg 3), et juhul kui tuvastamist leiab, et nimetatud nõudeõigus on hagejale üle läinud, tuleb teha kindlaks, millised kulutuste hüvitamise nõuded talle koostöölepinguga loovutati. Riigikohus märkis, et hagejal on õigus nõuda kostjalt üksnes nende kulutuste hüvitamist, mille nõudeõigus on talle loovutatud ning millises osas kostja tee omaniku ees AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 järgi vastutab. Kuivõrd hagi jäeti algse otsusega rahuldamata ja Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse, millega jäeti maakohtu otsus muutmata, esitades konkreetsed juhised kindla õigusliku aluse kontrollimiseks, mille rahuldamise korral võib hagi rahuldamisele kuuluda, kontrollib ringkonnakohus rahalise nõudega hagi põhjendatust Riigikohtu otsuses esitatud juhistest lähtuvalt.
10.Esmalt tuleb hinnata, kas Kodumajagrupi AS loovutas 29.12.2004 sõlmitud koostöölepinguga (t I kd lk 16-17) hagejale AÕS § 156 lg-st 1 ja TeeS § 37 lg-st 3 tulenevad võimalikud nõuded. Hageja väitis 22.02.2012.a toimunud kohtuistungil, et see on ainuke alus, millega nõuded loovutati. Hageja väitis juba maakohtus, et koostöölepinguga nõuded loovutati, kostja vaidles sellele vastu. Esmalt tuleb määratleda, millised tõendid saab ringkonnakohus vastava asjaolu tuvastamisel aluseks võtta. Vastava asjaolu tuvastamisel saab tõenditena aluseks võtta üksnes viidatud koostöölepingu. Kuigi hageja esitas kassatsioonimenetluses Riigikohtule uue tõendi, leiab ringkonnakohus, et vastavat tõendit ei saa käesolevas apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel aluseks võtta. Viidatud tõend (t II kd lk 149) esitati hageja poolt Riigikohtule vastuseks vastustaja vastusele. Riigikohus võttis tõendi vastu ja jättis selle toimikusse. Tõendi tagastamise kohta määrust tehtud ei ole. Samas Riigikohtu otsuses seda tõendit ei puudutata ning selle tõendi osas juhiseid ei anta. Ringkonnakohus leiab, et sellises menetluslikus olukorras, kus Riigikohus võttis uue tõendi vastu ja köitis selle tsiviilasja toimikusse ning ei teinud tõendi vastuvõtmisest keeldumise osas määrust (TsMS § 238 lg 4), ei saa ringkonnakohus Riigikohtu poolt toimikusse võetud tõendi vastuvõtmisest keelduda, kuid ringkonnakohtul tuleb vastav tõend jätta arvestamata (TsMS § 238 lg 5 koosmõjus lg 3 p-ga 3). Ringkonnakohus võtab tsiviilasja lahendamisel aluseks üksnes menetlusosaliste poolt maakohtus kohtu ette toodud asjaolud ja üksnes maakohtus kogutud tõendid (TsMS § 652). Uusi asjaolusid ja tõendeid saab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel arvestada üksnes seaduses ammendavalt loetletud erandjuhtudel (TsMS § 652 lg 3). Riigikohus on korduvalt leidnud, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada olulise menetlusnormi rikkumise tõttu siis, kui ringkonnakohus ilma küllaldase õigusliku aluseta arvestas hilinenult esitatud taotlustega või hilinenult esitatud väidetega (vt näit hiljem kui apellatsioonkaebuses esitatud aegumise vastuväite arvestamise õigusvastasena käsitlemise osas RKTKo 3-2-1-136-10 p-d 12 jj). Seega esineb põhjapanev erisus võrreldes sellega, kas Riigikohus saadab asja uueks arutamiseks tagasi maakohtule või ringkonnakohtule. Juhul, kui
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-607 Riigikohus saadab tsiviilasja tagasi maakohtusse, on menetlusosalistel võimalik kohtu ette tuua uusi asjaolusid või esitada uusi tõendeid või taotleda uute tõendite kogumist. Aga kui Riigikohus saadab asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, tuleb ringkonnakohtul asi lahendada maakohtu menetluses kohtu ette toodud asjaolude ja maakohtus kogutud tõendite alusel. Uusi asjaolusid ja tõendeid saab ringkonnakohus arvestada üksnes erandjuhtudel, näiteks siis, kui asjaolu jäi maakohtus kohtu ette toomata või tõend jäi maakohtus kohtule esitamata maakohtupoolse olulise menetlusnormi rikkumise, näiteks selgitamiskohustuse rikkumise tõttu või muul seaduses ammendavalt sätestatud alusel. Kuid ka sellisel erandlikul juhul saavad menetlusosalised tuua (ringkonna)kohtu ette üksnes selliseid uusi asjaolusid ja esitada üksnes selliseid uusi tõendeid, mille esitamata jätmine oli tingitud nendest erandlikest asjaoludest. Muid asjaolusid ja tõendeid ringkonnakohtus kohtu ette tuua ja esitada ei saa. Samuti on oluline, et menetlusosaline tugineks maakohtupoolsele menetlusnormi rikkumisele juba algses apellatsioonkaebuses või esimeses vastuses apellatsioonkaebusele, sest Riigikohtu poolt ringkonnakohtusse tsiviilasja uueks arutamiseks saatmisel jätkub menetlus sealt, kus see oli enne ringkonnakohtus asja sisulise arutamise lõpetamist, st asja uuel läbivaatamisel saab ja tuleb ringkonnakohtul lähtuda üksnes sellest apellatsioonkaebusest, mis esitati maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse tähtaja jooksul või sellest vastusest apellatsioonkaebusele, mis esitati kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Seevastu maakohtus saaksid pooled asja uue arutamise käigus esitada kõikvõimalikke asjassepuutuvaid uusi asjaolusid ja uusi tõendeid.
11.Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et uut tõendit (t II kd lk 149) käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamisel arvesse võtta ei saa. Ringkonnakohus arutas menetlusosalistega kujunenud menetluslikku olukorda 22.02.2012.a istungil ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada põhjused, mis saaksid tingida Riigikohtu poolt toimikusse võetud uue tõendi arvestamist ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et selliseid aluseid esile toodud ei ole, samuti ei nähtu selliseid aluseid ka tsiviilasja toimikust. See, et 2004ndal aastal koostöölepingu juriidiliste isikute seaduslike esindajatena allkirjastatud isikud koostasid kinnituse alles käesolevas tsiviilasjas toimunud kassatsioonimenetluse ajal, ei ole tõendi vastuvõtmist võimaldavaks erandlikuks asjaoluks TsMS § 652 lg 3 tähenduses. Hageja tugines sellele, et Kodumajagrupi AS loovutas talle koostöölepinguga AÕS § 156 lg-st 1 ja TeeS § 37 lg-st 3 tulenevad nõuded, juba maakohtu menetluses. Maakohus leidis, et selline loovutus on tõendamata. See oli ka üks põhjus, miks maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtupoolset asjaolude tuvastamist muuhulgas ja põhjusel, et leidis, et maakohus eksis, kui leidis, et koostöölepinguga nõuet ei loovutatud. Hageja märkis juba maakohtus aga ka apellatsioonkaebuses, et tema hinnangul ei eelda nõude loovutamine selgesõnalist tahteavaldust, vaid see võib tuleneda ka poolte tahtest. Puudub mõistlik põhjus, miks ei oleks hageja saanud juba maakohtus aga erandlike asjaolude esiletoomise korral ka veel hiljemalt apellatsioonkaebuses esitada 2004ndal aastal koostöölepingu allkirjastanud isikute poolt antud kinnitust või selgitust selle kohta, mida vastavad isikud lepingu allkirjastamisel mõtlesid või silmas pidasid. Nendel põhjustel leiab ringkonnakohus, et nõude loovutamise asjaolu tuvastamisel ei saa arvestada hilinemisega esitatud tõendit, sest see oleks Riigikohtu senise praktika kohaselt oluline menetlusnormi rikkumine.
12.Ringkonnakohus leiab, et koostöölepingu alusel (t I kd lk 16-17) tuleb tuvastatuks lugeda, et Kodumajagrupi AS loovutas hagejale 29.12.2004.a koostöölepinguga võimalikud tulevikus tekkida võivad nõuded, mis Kodumajagrupi AS-l võivad teedega piirnevate kinnisasja omanike, sh ka kostja suhtes AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 alusel tekkida. Viidatud lepingust, eriti punktidest 1.3 ja 3.2 nähtub selgesti, et hageja kohustus tagama teede korrashoiu, sh ka puhastuse ja lumekoristuse ning libeduse tõrje. Sellel eesmärgil soovis
7(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-607 hageja lepingu kohaselt saada ka kõiki sellega seotud õigusi, sh elanikele arvete saatmise õigust. Kuivõrd hageja ei pidanud koostöölepinguga jääma Kodumajagrupi esindajaks, tuleb hagejale arvete esitamise õiguse üleandmist käsitleda nõuete, sh tulevikus tekkivate nõuete loovutamisena AÕS § 156 lg-st 1 ja TeeS § 37 lg-st 3 tulenevate nõuete osas. Kuivõrd hageja võttis koostöölepinguga endale TeeS §-s 25 sätestatud kohustused ning sai selle tõttu endale õiguse, mida nö tavakeeles väljendati arvete esitamise õigusena, kuid mille õiguslikuks sisuks tuleb lugeda ringkonnakohtu hinnangul tulevikus tekkida võivate nõuete loovutamist, tuleb lugeda, et hagejale loovutati erateeomaniku kohustuste täitmisel tekkida võivad nõuded, so võimalikud AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 alusel tekkida võivad nõuded.
13.Eespool toodust tulenevalt tuleb kontrollida kas ja kui siis millises osas kostja tee omaniku ees AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 alusel vastutab. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toodud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et kostja vastutaks teeomaniku ees AÕS § 156 lg-st 1 ja TeeS §37 lg-st 3 tulenevalt. Riigikohtu praktikast (vt RKTKm 3-2-1-44-11 p 28) tulenevalt saab teeomanik AÕS § 156 lg-st 1 tuleneva tasu nõude olemasolu korral nõuda tasu raames mh ka TeeS § 37 lg-s 3 sätestatud kulutuste hüvitamist. Ka käesolevas tsiviilasjas tehtud Riigikohtu lahendis, millega anti ringkonnakohtule uueks arutamiseks konkreetsed juhised, viidati korduvalt, et võimalik tasunõue saab tulla kõne alla koos AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud nõudega (igakordselt viidati, et võimalik tasunõue saab tulla kõne alla AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 alusel). Seisukohale, et erateeomanikul on õigus nõuda teed kasutavalt isikult tasu AÕS § 156 lg 1 järgi, viitas Riigikohus ka varem (vt näit RKTKo 3-2-1-90-11 p 11 lg 2 aga ka RKTKm 3-2-1-44-11 p 28). Seega sõltub käesolevas menetluses esitatud rahalise nõude rahuldamine sellest, kas teeomanikul on kostja suhtes AÕS § 156 lg-st 1 tulenev tasunõue. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.
14.AÕS § 156 lg-st 1 tulenev tasunõue saab kõne alla tulla üksnes siis, kui kinnisasja omanikul on tekkinud juurdepääsuõigus AÕS § 156 lg 1 alusel. Üksnes siis, kui juurdepääsuõigus on tekkinud just AÕS § 156 lg 1 alusel, saab nõuda tasu selle sätte alusel, sest AÕS §156 lg 1 näeb tasu ette üksnes selles kontekstis, üksnes selle õigussuhte raames. Juhul, kui juurdepääsuteed kasutatakse mingil muul õiguslikul alusel või kui AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud olukorda ei ole tekkinud, ei saa ka sellel alusel tasu nõuda.
15.AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsuõiguse tekkimise esmaseks eelduseks on kinnisasjale juurdepääsu puudumine. Kusjuures juurdepääs peab puuduma igasugusel õiguslikul alusel. Juhul, kui kinnisasja omanikul on talle kuuluvale kinnisasjale juurdepääs mingil muul õiguslikul alusel, ei esine AÕS § 156 lg 1 olukorda. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjal õigus pääseda oma kinnisasjale muul õiguslikul alusel kui AÕS §156 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul tuleneb kostja õigus pääseda oma kinnisasjale kostja ja Kodumajagrupi AS-i vahel sõlmitud kinnisasja müügilepingust (vt t I kd lk 18 jj). Viidatud lepinguga ostis kostja tee omanikult kinnisasja. Hageja on ise käesoleva menetluse raames viidanud sellele, et teeomanik müüs elanikele maatükid ja rajas ka vajaliku infrastruktuuri, sh teed. Kinnisasja müügilepingu eesmärki tuleb mõista selliselt, et kostja soovis saada mitte üksnes kinnisasja aga ka võimalust oma kinnisasjale juurde pääseda ning see oli ilmselgelt ka see põhjus, miks Kodumajagrupi AS rajas kostja kinnisasjani kaasaegse ja valgustatud tee. Ilmselgelt ei oleks kostja konkreetset kinnisasja Kodumajagrupi AS-lt ostnud, kui talle ei oleks selle lepinguga lubatud ka kinnisasjale juurdepääsu. Sellele, et kostjale lubati kinnisasja müügilepinguga ka juurdepääs, viitab ka kostja ja Kodumajagrupi AS-i vaheline aastatepikkune praktika, mille vältel kostja teed kasutas ja Kodumajagrupi AS ega keegi muu vähemalt kuni viidatud koostöölepingu sõlmimiseni kostjalt tee kasutamise ega korrashoidmise eest tasu ega hüvitist
8(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-607 ei küsinud. Viidatud asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kinnisasja müügilepingu eesmärk hõlmas ka juurdepääsutee kasutamise õigust. Seda hoolimata sellest, et nimetatud leping sõnaselgelt juurdepääsuõigusele ei viita. Ringkonnakohus arutas pooltega hageja poolt kohtule esitatud tõendile sellise sisu andmise võimalust ka 22.02.2012.a kohtuistungil. Kuivõrd kostjal on õigus pääseda oma kinnisasjale muul õiguslikul alusel, ei ole AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud esimene eeldus – juurdepääsuõiguse igasugusel õiguslikul alusel puudumine, täidetud ning seetõttu ei esine AÕS § 156 lg 1 olukorda, mistõttu ei saa eksisteerida ka AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasu nõuet.
16.AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasu maksmise kohustust ei lasu kostjal ka seetõttu, et Eesti kõrgeima kohtu praktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud juurdepääsuõigus tekib kas poolte kokkuleppega või AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud juurdepääsuõigust andva kohtulahendiga (kehtiva õiguse järgi hagita menetluses tehtav lõpplahend). Seega on Riigikohus käsitlenud juurdepääsuõigust õigusena, mida tuleb realiseerida mitte sooritushagiga vaid kujundushagiga, st hagiga, millega taotletav õiguslik tagajärg tekib alles vastava lõpplahendi jõustumisega. Käesoleval juhul ei ole menetlusosalised kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks sõlminud lepingu, millega ta võttis endale tasu maksmise kohustuse AÕS § 156 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole kostja suhtes tehtud kohtulahendit, millega oleks kostjale antud AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsuõigus või mõistetud kostjalt välja juurdepääsu tasu AÕS § 156 lg 1 alusel. Kuigi põhimõtteliselt on võimalik ka olukord, kus teeomanik ilma juurdepääsuta kinnisasja omanikule juurdepääsu ei takista, kuid soovib saada juurdepääsu eest tasu AÕS § 156 lg 1 alusel, siis ka sellisel juhul tuleb teeomanikul esitada kinnisasja omaniku suhtes tasu nõue kohtusse AÕS § 156 lg 1 alusel. Ei saa olla nii, et juurdepääsuõigus saab tekkida ainult kas vastavasisulise kokkuleppe või kohtulahendi alusel ja alles kohtulahendi jõustumisest alates aga tasu saab nõuda ka aja eest, kui juurdepääsuõigust AÕS § 156 lg 1 alusel tekkinud ei olnud. AÕS §156 lg-s 1 sätestatud tasu saamise õigus on lahutamatus seoses AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud juurdepääsuõigusega. Käesoleval juhul nõutakse kostjalt tasu või hüvitist perioodi eest, mis jääb käesoleva hagi esitamise eelsesse aega (hüvitist nõutakse perioodi eest kuni 22.09.2008.a aga hagi esitati 06.01.2009.a). Samuti kinnitas hageja esindaja 22.02.2012.a toimunud kohtuistungil, et kostjalt ei ole enne kohtusse pöördumist raha nõutud. Kindlasti ei saa AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasunõue tulla kõne alla perioodi eest, kus kostjalt ei ole raha nõutud. Põhimõtteliselt võiks teeomanik nõuda AÕS § 156 lg 1 alusel tasu ka perioodi eest, mis jääb tasu maksmise kohustust ettenägeva kohtulahendi tegemise eelsesse aega, kuid teeomanik saaks sellisel juhul tasu nõuda üksnes juhul, kui ta esitab kinnisasja omaniku suhtes tasunõude AÕS § 156 lg 1 alusel ja taotleb menetluse käigus esialgse õigussuhte reguleerimise korras kohtumenetluse ajaks tee kasutamise eest tasu maksmise kohustuse määramist. Juhul, kui esialgselt kinnisasja omaniku ja teeomaniku vahelist õigussuhet reguleeritud ei ole, saab tasu maksmise kohustus tekkida alles kohtulahendi jõustumisest, sest Riigikohus on leidnud, et juurdepääsuõigus saab tekkida vaid kokkuleppe või kohtuotsusega. Juhul kui ei ole juurdepääsuõigust ei saa olla ka sellise juurdepääsu õiguse eest tasumisele kuuluvat tasu maksmise kohustust. Käesolevas menetluses ei ole esitatud esialgset õigussuhte reguleerimise taotlust, samuti tuleb rõhutada, et käesoleva hagiasja raames nõutakse raha kohtusse pöördumisele eelnenud perioodi eest, kuid esialgselt saaks kohus õigussuhet reguleerida ex nunc, mitte ex tunc, st õigusuhte esialgse reguleerimise kohta määruse tegemisest alates. Nendel põhjustel leiab ringkonnakohus, et kostjal ei lasu AÕS § 156 lg 1 alusel tasu maksmise kohustust.
17.Ringkonnakohus leiab, et TeeS § 37 lg 3 alusel saaks kostja suhtes nõude esitada üksnes juhul, kui kostjal lasuks AÕS § 156 lg 1 alusel tasu maksmise kohustus.
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-607 Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb selline järeldus senisest kohtupraktikast, sh ka käesolevas tsiviilasjas tehtud Riigikohtu otsusest. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi esindaja poolt 22.02.2012.a toimunud kohtuistungil, kus kohus menetlusosalistega vastavaid küsimusi arutas, esitatud väitega, et TeeS § 37 lg 3 on eraldiseisev nõude alusnorm, mille alusel saab kostjalt hüvitise välja mõista ka siis, kui AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasu maksmise kohustust ei eksisteeri. Selliselt tuleb TeeS § 37 lg-t 3 sisustada järgmistel põhjustel. Kuigi TeeS § 37 lg 3 räägib sellest, et tee omanikul on õigus nõuda eratee kasutajalt hüvitist tee kasutamisega seotud kulude katteks, on vastav seadusesäte eraldiseisvalt liiga abstraktne, et seda saaks käsitleda eraldiseisva nõudenormina, mis võiks eraldivõetuna luua rahalise nõude esitamise õiguse. Viidatud sättest ei saa mõistliku pingutusega aru, kas tee omanik võib nõuda hüvitist siis, kui isik kasutab teed ühe korra või korduvalt, kas tasu saab nõuda siis, kui teed kasutatakse autoga või ka siis, kui teed kasutatakse jalgrattaga või ka siis, kui teed kasutatakse jalgsi. Sättest ei nähtu, kas hüvitise maksmise kohustus sõltub sellest, kas tee kasutaja teab, et tegemist on erateega või võib hüvitist nõuda ka siis, kui tee kasutaja seda ei tea. Sättest ei selgu, kas hüvitise nõudmine peaks sõltuma mingi hoiatussildi olemasolust või faktilisest kasutusest. Samuti ei selgu, kas ja kuidas jagada hüvitist siis, kui teed kasutatakse üks kord ja siis, kui teed kasutatakse mingi perioodi vältel. Nendel põhjustel on TeeS § 37 lg 3 eraldivõetuna sedavõrd abstraktne, et see ei saa eraldivõetuna olla nõudenorm. Sellel põhjusel on tõlgendus, mille kohaselt saab TeeS § 37 lg-s 3 sätestatud hüvitist nõuda üksnes siis, kui on täidetud ka AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud koosseis, igati mõistlik ja põhiseaduspärane, sest antud juhul tuleb TeeS § 37 lg 3 sisustamisel kohaldada põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit, mille kohaselt tuleb seaduse tõlgendamisel eelistada tõlgendust, mis viib põhiseaduspärase lahenduseni ning juhul, kui TeeS § 37 lg-t 3 lugeda eraldiseisvaks nõudenormiks, tuleks see õigusselgusetuse tõttu jätta põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata, kuid antud juhul saab põhiseaduskonformse tõlgenduse abil seda olukorda vältida.
18.Isegi siis, kui TeeS § 37 lg 3 peaks olema eraldiseisev nõudenorm, tuleb käesolev hagi jätta rahuldamata põhjusel, et käesolevas hagis esitatud nõude rahuldamine oleks hea usu põhimõtte vastane (TsÜS § 138 lg 2, VÕS § 6 lg 2). Käesoleva menetluse raames tuleb tuvastada, et hageja nõuab kostjalt hüvitist tagasiulatuvalt. Kostja kasutas teed ning mitte keegi ei viidanud sellele, et kostjalt võidakse tee kasutamise eest tasu nõuda. Kostja sai alles hagiavaldusest teada, et tema käest nõutakse tagasiulatuvalt tasu või hüvitist. Olukorras, kus eratee omanik talub pidevat ja regulaarset tee kasutamist ja ei viita vähimalgi määral, et ta kavatseb tee püsikasutajalt TeeS § 37 lg 3 alusel hüvitist nõuda, ning esitab siis kohtusse nõude tagasiulatuvalt, mitte etteulatuvalt, on selline nõude esitamine igal juhul hea usu põhimõtte vastane, sest kostjaga sarnane mõistlik isik ei saanud teeomaniku käitumisest lähtuvalt arvestada võimalusega, et ta peab tee kasutamise eest hüvitist tasuma. Sellise järelduse tegemisel ei muuda asja see, et hageja nõudis enne kohtusse pöördumist tasu kostja abikaasalt. Kostja ja kostja abikaasa vahel eksisteerib varalahusus. See, kui kinnisasja omaniku abikaasalt nõutakse tasu, ei tähenda, et kinnisasja omanik peaks arvestama, et selline suhtlus võiks omada õiguslikke tagajärgi ka tema suhtes. Kui lähtuda TeeS § 37 lg 3 grammatilisest sõnastusest, siis seal ei seota hüvitise nõuet mitte teega külgneva kinnisasja omanikuks olekuga vaid tee kasutamisega. Seega võis heas usus tegutsev kostja järeldada, et kui tasu nõuti tema abikaasalt, kes samuti teed kasutas, et siis raha tahetigi vastavalt tee kasutajalt põhjusel, et abikaasa teed kasutas ja mitte põhjusel, et kostja on kinnisasja omanik.
19.Hagi tuleb valdavas osas jätta rahuldamata veel ka seetõttu, et hageja nõuab kostjalt tasu 44 kuu eest summas 555 krooni kuu, millest 325 krooni kuu kohta moodustab hüvitis
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-607 valveteenuse eest. Kuid valveteenuse tasu ei ole TeeS § 37 lg-ga 3 ega ka mitte AÕS § 156 lgga 1 hõlmatud.
20.Hagi tuleb valdavas osas jätta rahuldamata ka põhjusel, et hageja ei ole kulutusi, mis tehti perioodil enne 2008ndat aastat, tõendanud. Sellele, et hagejale tehti korduvalt ettepanekuid kulutuste suuruse osas selgete asjaolude kohtu ette toomiseks ja tõendamiseks, viitas ka Riigikohus (vt käesolevas asjas tehtud otsuse p 16). Sellest hoolimata ei esitanud hageja kulutuste osas selgeid väiteid ega tõendeid, kuigi AÕS §156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 alusel hagetava hüvitise suurust ehk siis tee korrashoiu kulutusi on põhimõtteliselt võimalik tõendada. Ainukesed tõendid, millest saaks lähtuda on 2008nda aasta kohta esitatud teehoolduse hinnapakkumine (t I kd lk 247) ja seal olevad tabeli kuluread nr 2 ja võib olla ka nr 1. Kuid kuivõrd kohus jätab hagi eespool toodud põhjustel rahuldamata, puudub vajadus ka vastavate tõendite hindamiseks. Menetluskulude jaotus
21.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kõik senised menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ülle Jänes
Kaupo Paal
Ande Tänav
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.