Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

taotleb menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõuded ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt Agrochema Eesti OÜ (hageja) ja K. L. (kostja) on sõlminud 01.11.2009 käenduslepingu, millega kostja käendas FIE I. U. ja hageja vahel sõlmitud müügilepingust AT 3408 tulenevaid hageja nõudeid I. U. vastu. Nimelt sõlmisid I. U. ja hageja 12.03.2008 põllumajandustarvikute müügilepingu nr AT 34-08, mille alusel hageja müüs I. U. müügilepingu 14.03.2008 ja 21.04.2008 lisades kindlaks määratud koguses ja liiki põllumajandustarvikuid ning kohustus tegema võimalikuks nende omandi ülemineku ostjale. Hageja on oma lepingulised kohustused I. U. ees täitnud. I. U. seevastu on jätnud lepingust tulenevad arved hagejale tasumata. I. U. võlgnevus hageja ees on 121613,42 eurot (s.o 1902836,60 krooni), millest põhivõlgnevus moodustab 105803,09 eurot ja kõrvalnõuded 15810,33 eurot. Tartu Maakohtu 04.10.2010 kohtumäärusega kuulutati välja FIE I. U. pankrot. Põhivõlgniku I. U. pankrotimenetluses esitas hageja võlausaldajana oma nõude I. U. vastu ka pankrotiseaduses ettenähtud korras. Samuti esitas kostja I. U. pankrotimenetluses käenduslepingust tuleneva tingimusliku nõude I. U. vastu. I. U. pankrotimenetluses 20.06.2011 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul leidis nii hageja 121613,42 euro suurune nõue kui ka kostja tingimuslik nõue I. U. vastu tunnustamist. Seoses põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega 04.10.2010 sai selgeks, et I. U. ei ole võimeline oma kohustusi hageja ees täitma. Pankroti väljakuulutamisega muutus seega koos põhivõlgnevusega sissenõutavaks ka käendusest tulenev 3195,58 euro suurune nõue kostja vastu. Kostjale 15.10.2010 esitatud nõudekirjas nõudis hageja kostjalt käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist, s.o 3195,58 euro (ehk 50000 krooni) maksmist ning palus kohustuse käenduslepingu p 2 alusel täita 2 nädala jooksul. Hageja 15.10.2011 saadetud nõudekirja on kostja kätte saanud 28.10.2010. Seega pidi kostja võlgnetava summa hagejale tasuma hiljemalt 12.11.2010. Kostja vastuses nõudekirjale kostja tunnistas võlgnevust hageja ees ja tegi hagejale kompromissiettepaneku, mis oli ebamõistlik ja osalt ka arusaamatu. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt välja põhivõla katteks 3195,58 eurot, viivise katteks ajavahemiku 13.11.2010. kuni 28.11.2011 eest 268,74 eurot ja mõista välja põhinõudelt viivis alates 29.11.2011 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS §-s 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja on hagiavalduses kinnitanud ka, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja seisukoht Kostja on kohtule 31.01.2012 esitanud kirjaliku vastuse (tl 60-61), milles vaidleb hagile vastu osaliselt. Kostja ei vaidle hagile vastu põhivõlgnevuse osas. Kostja leiab, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga, mistõttu kostja vastutab käenduslepingu punktis 1.2 määratud summa so 50000 krooni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt saab hageja nõuda kostjalt üksnes 3195, 58 eurot. Hageja poolt märgitud viivised ületavad kostja vastutuse rahalist maksimumsummat (s.o 3195,58 eurot) ning sellest tulenevalt ei ole hagejal õigus neid kostjalt nõuda. Peale selle on kostja seisukohal, et käenduslepingu punkti 5.5 näol on tegemist kohtualluvuse kokkuleppega TsMS § 104 tähenduses, mistõttu asja peab lahendama Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas. Samas on kostja kinnitanud ka, et on nõus kirjaliku menetlusega.

2 (6)

Kostja vastusest tulenevad hageja täiendavad seisukohad Hageja oma 17.02.2012 esitatud seisukohas (tl 67-68) ei nõustu kostja arvamusega, et hagejal ei ole kostjalt õigus nõuda rohkem kui 3195,58 eurot. Hageja viivisenõue ei põhine mitte I. U. poolsel kohustuse rikkumisel, vaid kostja enda kohustuse rikkumisel. Hageja nõuab kostjalt I. U. poolt täitmata jäetud kohustuste eest 3195,58 eurot ning viiviste maksmist kostja poolt nimetatud summa õigeaegselt hagejale maksmata jätmise eest. Käenduslepingu p-s 2 leppisid pooled kokku, et kostja on kohustatud käenduslepingust tuleneva kohustuse täitma kahe nädala jooksul alates hagejalt vastavasisulise kirjaliku teate kättesaamisest. Hageja saatis 15.10.2011 kostjale 3195,58 euro suuruse nõudekirja, mille kostja sai kätte 28.10.2010. Viimatinimetatud kuupäevast hakkas kostjal kulgema 2 nädala pikkune kohustuse täitmise tähtaeg. Seega pidi kostja võlgnetava summa hagejale tasuma hiljemalt 12.11.2010. Kuna kostja seda summat kokkulepitud tähtajaks hagejale ei maksnud, sattus kostja selle kohustuse täitmisega viivitusse ning hagejal tekkis õigus viiviseid nõuda. Hageja arvates on antud juhul asjakohane kõnealust olukorda võrrelda tavalise tähtajalise laenulepinguga. Vaidlus puudub selle üle, et kostja oli/on kohustatud hagejale 3195,58 eurot maksma. Kui käendussummaga lugeda hõlmatuks ka kostja enda kohustustest tulenev vastutus hageja ees, jõuaksime sisuliselt lahenduseni, kus ka tähtajaks kokkulepitud rahasumma mittetagastamisel ei oleks võlausaldajal õigust võlgnikult viiviste maksmist nõuda. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et tema viivisenõue on seaduslik ning kuulub rahuldamisele. Seoses kostja tõstatud vaidlusega kohtualluvuse küsimuses leiab hageja, et kostja viide kohtualluvuse kokkuleppele ja TsMS §-le 104 ei ole käesoleval juhul asjakohane. Hageja arvates on pooltevaheline kohtualluvuse kokkulepe tühine TsMS § 106 lg 1 p 1 kohaselt, kuna on vastuolus TsMS §-s 104 lg 1 sätestatuga. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada kirjalikus menetluses tulenevalt TsMS §-st 403 lg 1. Viimases on sätestatud, et poolte nõusolekul võib asja lahendada seda kohtuistungil arutamata. Hageja on juba hagiavalduses väljendanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kostja on 31.01.2012 vastuses hagile kinnitanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohus on 20.02.2012 pooli teavitanud asja lahendamisest kirjalikus menetluses ja teinud ettepaneku soovi korral esitada oma täiendavad taotlused kohtule hiljemalt 05.03.2012. Pooled kohtu poolt antud tähtajaks mingeid täiendusi ja taotlusi enam ei esitanud. Seoses poolte vaidlusega tsiviilasja kohtualluvuse küsimuses märgib kohus järgmist. Hageja on hagi esitanud kostja elukoha järgi, mis on kohtu hinnangul kooskõlas TsMS §-ga 79 lg 1. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et pooltevaheline kohtualluvuse kokkulepe on tühine. Hageja nõude aluseks oleva käenduslepingu ( tl 7-8) punktis 5.5 on pooled kokku leppinud, et vaidlused lahendatakse Tartu Maakohtu Põlva kohtumajas. TsMS § 104 lg 1 kohaselt kohus võib kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega, peab teiseks pooleks olema riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik, või mõlemaks pooleks peab olema avalik-õiguslik juriidiline isik. TsMS § 106 lg 1 p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus sama seadustiku §-s 104 lg 1 sätestatuga. Kohtu hinnangul ei ole pooltel ei vaidlust, et hageja nõude aluseks oleva käenduslepingu puhul on tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 mõttes. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping oli käendusleping, kus käendajaks on tarbija. VÕS § 34 kohaselt on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või

3 (6)

kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakäenduse sätete kohaldamine on materiaalõiguse kohaldamine, mida kohus saab teha ilma poole nõudeta. Kohtu käsutuses ei ole asjaolusid ega tõendeid, mis annaks alust asuda pooltevahelise lepingu olemuse hindamisel pooltest teistsugusele seisukohale. Kuna poolte vahel on sõlmitud olnud tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 mõttes, on poolte kokkuleppe kohtualluvuse küsimuses tühine, sest vaidlus ei ole seotud mõlema poole majandusvõi kutsetegevusega. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu ( tl 7-9) ja kostja omaksvõtuga on tõendatud, et pooled on 01.11.2009 sõlminud käenduslepingu, mille punkti 1.1 kohaselt kostja käendas FIE I. U. ja hageja vahel 12.03.2008 sõlmitud müügilepingust AT 34-08 tulenevaid hageja nõudeid I. U. vastu ( sh põhivõlgnevus 1 655 458,70 krooni ja lisanduvad intressid), mis 01.11.2009 seisuga oli 1 904 836,60 krooni. Müügilepingu ( tl 11-14) ja kostja omaksvõtuga on tõendatud, et I. U. ja hageja sõlmisid 12.03.2008 põllumajandustarvikute müügilepingu nr AT 34-08, mille alusel hageja müüs I. U. müügilepingu 14.03.2008 ja 21.04.2008 lisades kindlaks määratud koguses ja liiki põllumajandustarvikuid ning kohustus tegema võimalikuks nende omandi ülemineku ostjale. Pooltel ei ole vaidlust ka selle üle, et hageja oma müügilepingust tulenevad kohustused täitis. Kliendivõlgnevuse aruanne ja arved ( tl 16-36) tõendavad I. U. võlgnevust hageja ees summas 1 902 836,60 krooni so 121 613,42 eurot (millest põhivõlgnevus 105 803,09 eurot ja kõrvalnõuded 15810,33 eurot). Nõudeavaldusest (tl 38) nähtub, et I. U. pankrotimenetluses esitas hageja võlausaldajana oma nõude I. U. vastu. Kostja ei ole käesolevas menetluses vaidlustanud hageja väidet ja nähtub ka kostja 04.11.2010 kompromissi taotlusest hagejale (43), et I. U. on pankrotis. Kohtute Infosüsteemi (KIS) vahendusel on kohtule teada, et Tartu Maakohtu 04.10.2010 määrusega tsiviilasjas 2-10-32129 on välja kuulutatud füüsilise isiku Indrek uusi pankrot. PankrS § 43 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega kõigi võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäeva saabunuks. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa oma nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesoleval juhul ei ole lepingu pooled kokku leppinud solidaarvastutuse kohaldamata jätmises. Pooltevahelise käenduslepingu p 1.2 kohaselt kostja kohustus käendajana vastutama solidaarselt põhivõlgnikuga so FIE I. U. hageja nõude rahuldamise eest summas 500 000 krooni. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et lepingu tekstis näidatud summa puhul tegemist eksitusega ja tegelikuks käendaja vastutuse rahaliseks piirmääraks tuleb lugeda 50 000 krooni so käesoleval ajal 3195,58 eurot. VÕS §-de 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb VÕS § 82 lõike 2 alusel kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS §-s 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Pooltel ei ole sisulist vaidlust selle üle, et kuna FIE I. U. on hagejaga 12.03.2008 sõlmitud müügilepingust AT 34-08 tulenevad kohustused kauba eest tasumisel jätnud täitmata, on hagejal poolte vahel 01.11.2009 sõlmitud käenduslepingust tulenevalt tekkinud õigus nõuda nende täitmist kostjalt ja seda lepingu punktis 1.2 kokkulepitud ulatuses so 3195,58 eurot. Käenduslepingu p-s 2 on pooled kokku leppinud, et kostja on kohustatud käenduslepingust

4 (6)

tuleneva kohustuse täitma kahe nädala jooksul alates hagejalt vastavasisulise kirjaliku teate saamisest. Hageja on 15.10.2011 saatnud kostjale nõudekirja ( tl 41), milles nõudis käenduslepingu alusel 50 000 krooni tasumist hiljemalt 2 nädala jooksul. Hageja väitel, mida ei ole kostja vaidlustanud, sai kostja teate kätte 28.10.2010 ja pidi seega käenduslepingust tuleneva võla hagejale tasuma hiljemalt 12.11.2010. Kostja seda käesoleva ajani teinud ei ole, mistõttu hageja nõuab kostjalt põhivõlana 3195,58 euro väljamõistmist. See hageja nõue tuleb VÕS §-de 76 lg 1, 101 lg 1 p 1, 108 ja 142 lg 1, 145 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist). VÕS §-s 113 lg 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooltel on vaidlus selle üle, kas lisaks käenduslepingus punktis 1.2 märgitud summale hageja võib kostjalt nõuda viivist käenduslepinguga võetud kohustuse tähtajaks täitmata jätmise eest. Hageja nõuab kostjalt alates 13.11.2010 viivist VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja leiab, et käenduslepingu punktis 2 märgitud summa on käendaja vastutuse absoluutne maksimumsumma. VÕS § 142 lg 3 kohaselt käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Nagu kohus eespool tuvastas, et on kostja käendus piiratud rahasummaga so 3195,58 euroga. Hageja viivisenõude näol on kohtu hinnangul tegemist mitte põhivõlgniku kohustuse täitmise nõudega käendaja poolt, vaid justkui käendaja iseseisva kohustusega hageja ees. Kohtu arvates ei ole selline hageja nõue kooskõlas käenduse olemusega, milleks on käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS §-st 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses sh ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Samas VÕS § 142 lg 3 kehtestab erandi § 145 lõigetest 1 ja 2. Kohus, erinevalt hagejast leiab, et käendajal ei teki lisaks põhivõlgniku kohustuse ( sh viivise maksmise kohustuse) täitmisele veel täiesti iseseisvat viivise maksmise kohustust. Kuna käesoleval juhul on poolte vahel käenduslepingust tulenevad suhted, ei ole kohtu arvates kohane olukorda võrrelda laenulepinguga nagu seda teinud hageja. Eeltoodu alusel jätab kohus hagi viivise nõudes rahuldamata. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS §-le 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul on tegemist hagi osalise rahuldamisega. Hageja nõue hagi esitamisel oli kokku 3464,32 eurot, millest kohus on rahuldanud hageja nõude 3195,58 euro so 92 % ulatuses. Riigilõivu suurus sõltub hagi hinnast, mis TsMS §-st 133 lg 1 tulenevalt arvutatakse põhinõude järgi. Kuna hagi põhinõude osas on täielikult rahuldatud, tuleb hageja menetluskuludest riigilõiv jätta täielikult kostja kanda. Tulenevalt hageja nõude rahuldamise ulatusest tervikuna jätab kohus

5 (6)

muudest hageja menetluskuludest 92 % kostja kanda ja kostja menetluskuludest 8 % hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib pool nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumist. Tartu Maakohtu 14.12.2011 määruse alusel on hagi tagamiseks Agrochema Eesti OÜ kasuks sisse kantud kohtulik hüpoteek summas 3195, 58 eurot K. L. kuuluva kinnistu asukohaga xxxxxxxxxxxxx registriosa nr xxxxxxx neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale ( tl 53). Kuna kohus hagi selles ulatuses rahuldab, tuleb hagi tagamine jätta kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni. Hagile lisatud maksekorraldusest ( tl 5) nähtuvalt hageja on 12.12.2011.a. tasunud Tartu Maakohtu riigilõivude kontole kokku 681,31 eurot sh hagilt ettenähtud riigilõiv 479,33 eurot, hagi tagamise avalduselt ettenähtud riigilõiv 28,76 eurot ning ka hagi tagamise tagatise katteks 173,22 eurot. Kohtu korraldusel on viimane 14.12.2011 ümber tõstetud kohtu tagatiste kontole ( tl 55). Hagi tagamise tagatise tagastamist saab hageja nõuda TsMS §-s 391 lg 1 ja 2 sätestatud ajal ja korras.

Kohtunik Rita Kulberg

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.