Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik
Kohtuasi
Agrochema Eesti OÜ hagi Kalev Laanesaare vastu käenduslepingust tuleneva võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-60925
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Agrochema Eesti OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
354 eurot 23 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Agrochema Eesti OÜ (registrikood 11139178), esindaja vandeadvokaat Paul Varul Kostja Kalev Laanesaar
Asja läbivaatamise kuupäev
11. veebruar 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2012. a otsus osas, millega jäeti Agrochema Eesti OÜ hagi Kalev Laanesaare vastu viivise saamiseks rahuldamata. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Kalev Laanesaarelt Agrochema Eesti OÜ kasuks välja viivis 12. märtsi 2013. a seisuga 597 eurot 81 senti ja võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhinõudelt, s.o 3195 eurolt 58 sendilt alates 13. märtsist 2013 kuni põhinõude rahuldamiseni. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: 3.1 Välja mõista Kalev Laanesaarelt Agrochema Eesti OÜ kasuks põhivõlgnevus 3195 eurot 58 senti ja viivis 597 eurot 81 senti (kokku 3793 eurot 39 senti). 3.2 Välja mõista Kalev Laanesaarelt Agrochema Eesti OÜ kasuks võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhinõudelt, s.o 3195 eurolt 58 sendilt alates
13.märtsist 2013 kuni põhinõude rahuldamiseni. 3.3 Hagi tagamiseks Tartu Maakohtu 14. detsembri 2011. a määrusega Agrochema Eesti OÜ
kasuks Kalev Laanesaarele kuuluva kinnistu asukohaga Tartu Tedre 6 registriosa nr 1383603 neljandasse jakku esimesele järjekohale seatud 3195 euro 58 sendi suurune kohtulik hüpoteek jätta kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni. 3.4 Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Kalev Laanesaare kanda.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada.
5.Tagastada Agrochema Eesti OÜ-le kassatsioonikautsjon 100 eurot, mille Advokaadibüroo VARUL AS tasus 31. oktoobril 2012.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Agrochema Eesti OÜ (hageja) esitas 12. detsembril 2011 Tartu Maakohtule hagi Kalev Laanesaare (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3195 eurot 58 senti, viivise 268 eurot 74 senti (ajavahemiku eest 13. novembrist 2010 kuni 28. novembrini 2011) ja viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 29. novembrist 2011 kuni võlgnevuse tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. novembril 2009 käenduslepingu, millega kostja käendas füüsilisest isikust ettevõtja Indrek Uusi ja hageja sõlmitud põllumajandustarvikute müügilepingust tulenevaid nõudeid Indrek Uusi (edaspidi võlgnik) vastu. Võlgnik jättis müügilepingust tulenevad arved tasumata ja võlgneb hagejale kokku 121 613 eurot 42 senti (põhivõlgnevus ja kõrvalnõuded). Tartu Maakohus kuulutas 4. oktoobri 2010. a määrusega välja võlgniku pankroti. Hageja esitas võlausaldajana oma 121 613 euro 42 sendi suuruse nõude võlgniku vastu võlgniku pankrotimenetluses. Samuti esitas kostja võlgniku vastu viimase pankrotimenetluses käenduslepingust tuleneva tingimusliku nõude. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati mõlemat nõuet. Võlgniku pankroti väljakuulutamisega muutus seega sissenõutavaks nii põhivõlgnevus kui ka käendusest tulenev 3195 euro 58 sendi (50 000 krooni) suurune nõue kostja vastu. Hageja nõudis kostjalt 15. oktoobril 2010 käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist kahe nädala jooksul sellekohase nõude kättesaamisest. Kostja sai hageja nõudekirja kätte 28. oktoobril 2010, kuid jättis võlgnevuse tähtpäevaks (12. novembriks 2010) tasumata. 4. novembril 2010 saatis kostja hagejale kompromissiettepaneku, milles tunnistas, et on hagejale võlgu.
2.Kostja tunnistas hagi põhivõlgnevuse osas, kuid vaidles vastu viivise nõudele. Tegemist on tarbijakäenduslepinguga, mistõttu kostja vastutab käenduslepingu p-s 1.2 määratud 50 000 krooni ehk 3195 euro 58 sendi ulatuses. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt viivist, sest see ületab käenduslepingus märgitud kostja vastutuse maksimumsummat.
3.Tartu Maakohus rahuldas 14. detsembri 2011. a määrusega hageja taotluse hagi tagada ning seadis hageja kasuks kostja Tartus Tedre 6 asuvale kinnistule (registriosa nr 1383603) 3195 euro 58 sendi suuruse kohtuliku hüpoteegi.
4.Tartu Maakohus rahuldas 12. märtsi 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla katteks 3195 eurot 58 senti. Hageja nõue kostja vastu viivise saamiseks jäi rahuldamata. Maakohus märkis, et hagi tagamiseks hageja kasuks kostja kinnistule seatud hüpoteek
jääb kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et võlgnik on müügilepingust tulenevat kohustust rikkunud ja hagejal on käenduslepingust tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist kostjalt. Käenduslepingu p 1.2 kohaselt kohustus kostja käendajana vastutama solidaarselt võlgnikuga hageja nõude rahuldamise eest 500 000 krooni ulatuses, kuid pooled ei vaidle selle üle, et lepingus märgitud summa on vale ja tegelik käendaja vastutuse piirmäär on 50 000 krooni ehk 3195 eurot 58 senti. See summa tuleb VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108, § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 alusel kostjalt hagejale välja mõista. Hageja nõue viivise saamiseks tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 142 lg 3 kohaselt võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Kostja käendus on piiratud 3195 euro 58 sendiga. Hageja viivisenõue ei ole käendajale esitatud nõue täita võlgniku kohustus, vaid on justkui käendaja iseseisev kohustus hageja vastu. Hageja viivisenõue ei ole kooskõlas käenduse olemusega, see on käendaja kohustusega vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kuigi VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh ka viivise maksmise eest, kehtestab VÕS § 142 lg 3 erandi VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 kohta. Käendajal ei teki lisaks põhivõlgniku kohustuse (sh viivise maksmise kohustuse) täitmisele veel täiesti iseseisvat viivise maksmise kohustust.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis kostjalt viivise välja mõistmata. Hageja palus teha uue otsuse, millega hageja viivisenõue rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 5. oktoobri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks neid kõiki tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata. Ringkonnakohtu põhjendustel andis maakohus hinnangu kõikidele tõenditele ning kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Käenduslepingu p-s 1.2 märgitud vastutuse rahalises maksimumsummas kokkuleppe saavutamises väljendus käendaja vastutuse piiramise ja käendaja hoiatamise eesmärk ning käendajal oli sellisel juhul juba käenduslepingu sõlmimisel teada enda vastutuse ulatus. Käendaja ei pea vastutama ka käenduskohustuse täitmisega viivitamise eest. Kuigi viidatud lepingupunktis võttis käendaja endale kohustuse täita käenduskohustus kahe nädala jooksul arvates võlausaldaja sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest, ei tähenda see, et käendaja vastus saaks ületada 50 000 krooni. Viivisenõue oleks õigustatud juhul, kui pooled oleks käenduslepingus täiendavalt kokku leppinud, et käenduskohustuse õigeks ajaks täitmata jätmise korral on käendaja kohustatud tasuma võlausaldajale viivist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsus, millega jäeti tema
apellatsioonkaebus rahuldamata, ja teha uus otsus, millega hageja viivisenõue rahuldada ning mõista kostjalt välja seisuga 26. märts 2012 viivis 354 eurot 23 senti ning alates 27. märtsist 2012 viivis VÕS §-s 113 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 142 lg-d 1 ja 3. Käenduslepingus sätestatakse käendussumma selleks, et piirata käendaja vastutust üksnes põhivõlgniku kohustuse täitmisega, ning sellega ei vabastata käendajat temast endast sõltuva kohustuse rikkumisega kaasnevast vastutusest. Viidatud sätte eesmärgiks ei ole võimaldada käendajal sanktsioone kartmata jätta täitmata käenduslepinguga endale võetud kohustust.
8.Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud kostja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles jäeti hageja viivisenõue rahuldamata. Kolleegium teeb tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist käenduslepinguga võetud kohustuse tähtajaks täitmata jätmise eest. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud TsMS § 456 lg 4 järgi osas, milles rahuldati hageja käendussumma (3195 eurot 58 senti) nõue, sest selles osas pole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud.
11.Käenduslepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud allpool loetletud kohustustes. Käenduslepingu p 1.2 kohaselt kohustus kostja käendajana vastutama solidaarselt võlgnikuga hageja nõude rahuldamise eest 50 000 krooni ehk 3195 euro 58 sendi ulatuses (pooled ei vaidle selle üle, et lepingus märgitud summa 500 000 krooni on ekslik). Käenduslepingu p-s 2 sätestatakse, et juhul kui võlgnik ei tasu oma võlgnevust tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib hageja kui võlausaldaja nõuda eelnimetatud kohustuse täitmist omal äranägemisel kas käendajalt või võlgnikult ja käendajalt ühiselt, ning käendaja on kohustatud täitma võlgniku kohustuse kahe nädala jooksul arvates võlausaldaja sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest.
12.Kohtud rahuldasid hageja 3195 euro 58 sendi suuruse põhivõla nõude, kuid jätsid hageja viivisenõude rahuldamata, leides viidatud lepingupunktidele ja VÕS § 142 lg-le 3 tuginedes, et kostja vastutus on piiratud käenduslepingus märgitud summaga ning kostjal ei ole lisaks võlgniku kohustuse täitmisele viivise tasumise kohustust. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. VÕS § 142 lg-s 1 sätestatakse, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama sätte lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käendaja vastutust sätestava VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab
üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kolleegium leiab, et eeltoodud sätted kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Eeltoodu ei piira aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Kolleegium on selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on jätnud arvestamata, millisest õigussuhtest tulenevast raha maksmise kohustusest viivisenõue tulenes. Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Küll aga on võlausaldajal õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest. Hageja nõuab viivist tulenevalt kostja kohustuse rikkumisest, tuginedes käenduslepingu p-le 2. Maakohus tuvastas, et hageja saatis 15. oktoobril 2010 kostjale kirja, milles nõudis viidatud lepingupunkti alusel 50 000 krooni tasumist hiljemalt kahe nädala jooksul. Samuti on tuvastatud, et kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et kostja sai selle kirja kätte 28. oktoobril 2010 ja pidi hageja nõude täitma käenduslepingust tulenevalt hiljemalt 12. novembriks 2010. Kostja ei ole oma kohustust täitnud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et tuvastatud asjaoludel saab hageja nõuda käenduslepingu p 2 alusel viivist juhul, kui pooled oleks selles viidatud lepingupunktis täiendavalt kokku leppinud. Võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist tuleneb VÕS §-st 113, st kui pooled ei ole lepingus viivise määras kokku leppinud, kohaldub seadusjärgne viivise määr.
13.Tulenevalt eeltoodust tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. Viivise arvutamiseks vajalikud asjaolud on asjas tuvastatud. Kolleegium saab väljamõistetava viivise (ajavahemiku eest
13.novembrist 2010 kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni 12. märtsil 2013) kindlaks määrata ja teha selle kohta uue otsuse. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga
aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2010 ja 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas). Seega oli 2010. a teisel poolaastal ja 2011. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 7 = 8% aastas. Ajavahemikul 13. novembrist 2010 kuni
30.juunini 2011, s.o 230 päeva eest oli 3195 euro 58 sendi suurust nõudesummat ja 365-päevast aastast arvestades viivis 161 eurot 9 senti (3195,58 * 0,08 / 365 * 230). Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,25% (aastas), st 2011. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1,25 + 7 = 8,25% aastas. Ajavahemiku
1.juulist 2011 kuni 31. detsembrini 2011, s.o 184 päeva eest oli 3195 euro 58 sendi suurust nõudesummat ja 365-päevast aastast arvestades viivis 132 eurot 90 senti (3195,58 * 0,0825 / 365 * 184). Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2012 kuni 30. juunini 2012 ja 1. juulist 2012 kuni 31. detsembrini 2012 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas). Seega oli 2012. aastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 7 =8% aastas. Ajavahemikul 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2012, s.o 366 päeva eest oli 3195 euro 58 sendi suurust nõudesummat ja 366-päevast aastast arvestades viivis 255 eurot 65 senti (3195,58 * 0,08 / 366 * 366). Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2013 kuni 30. juunini 2013 on Eesti Panga teatel 0,75% (aastas). Seega on 2013. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,75 + 7 = 7,75% aastas. Ajavahemiku 1. jaanuarist 2013 kuni 12. märtsini 2013, s.o 71 päeva eest on 3195 euro 58 sendi suurust nõudesummat ja 365-päevast aastast arvestades viivis 48 eurot 17 senti (3195,58 * 0,0775 / 365 * 71). Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras 12. märtsi 2013 seisuga seega 597 eurot 81 senti. Seega tuleb kostjalt välja mõista 12. märtsi 2013. a seisuga 597 eurot 81 senti viivist. Ajavahemiku eest alates 13. märtsist 2013 kuni põhinõude rahuldamiseni mõistab kolleegium TsMS §-le 367 tuginedes kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuselt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
14.Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna hageja kassatsioonkaebus ja hagi rahuldatakse, tuleb kõigi kohtuastmete menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja eest on tasunud kautsjoni Advokaadibüroo VARUL AS. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada hagejale. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.