Tsiviilasja number Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtukoosseis Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
2-09-22021 Tallinna Ringkonnakohus 06.03.2012, Tallinn Ulvi Loonurm, Imbi Sidok, Tiit Kollom Silver Ermeli hagi Eesti Vabariigi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks 364 eurot 30 senti
vastu
Harju Maakohtu 27.08.2010 kohtuotsus Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus 23.02.2012 Hageja Silver Ermel (isikukood xxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin; Kostja Eesti Vabariik (Kaitseministeeriumi kaudu), esindaja Agnes Jõe.
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 27.08.2010 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta asjas kantud menetluskulud kostja kanda.
3.Rahuldada Eesti Vabariigi esindaja Agnes Jõe taotlus 23.02.2012 kohtuistungi protokolli parandamiseks ja parandada protokolli 2. lehel olevad trükivead ning ebatäpsused ja asendada sõna „teenistus“ sõnaga „töötatud aeg“ ja sõna „kaitsejõud“ sõnaga „kaitsevägi“ ning 30.06.2002 asemel kirjutada 01.07.2002.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1.14.05.2009 esitas Silver Ermel (hageja) Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu, kostja) vastu üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks. Hageja töötas kaadrikaitseväelasena Eesti kaitseväes. 15.10.2003 sõlmisid hageja ja kostja tööandja eluruumi üürilepingu ning hageja sai oma perekonna kasutusse eluruumi Tallinnas Maleva 1-52. 10.05.2005 käskkirjaga vabastati hageja ametist salajaste dokumentidega töötamise loa puudumise tõttu ja arvati reservi. 13.04.2009 saatis Kaitseväe logistikakeskus hagejale teate alates 15.07.2009 üürilepingu ülesütlemise kohta. Üürilepingu lõpetamine on lepingu p 6.5 järgi võimalik vaid mõjuval põhjusel, milleks on tegevteenistuslepingu lõpetamine üürniku algatusel või üürniku tegevteenistuslepingu rikkumine. Salajaste dokumentidega töötamise loa puudumine ei ole käsitatav teenistuslepingu rikkumisena. 30.10.2009 esitatud hagiavalduse täienduses tõi hageja hagi alusena välja uue asjaolu, et 30.06.2002, mil lõppes ES § 60 kehtivus, oli hageja teenistusstaaž Eesti Vabariigi kaitsejõududes enam kui kümme aastat, mistõttu tuli tema suhtes kohaldada ES § 60 lg 4 p
1.Hageja ainsaks tööandjaks oli kuni 2005 maini Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi ning tema allasutuste kaudu. Hagejat saadeti teenistusperioodil korduvalt ühest teenistuskohast teise, millega on alates 1998.a katkematult kaasnenud ka tööandja eluruum hagejale ning tema pereliikmetele. Asjaolul, et hageja on kaitseväelase ametikoha spetsiifikast tulenevalt kasutanud erinevaid tööandja eluruume, ei ole asja lahendamisel õiguslikku tähendust. Hagejat ei puuduta ka 01.07.2002 jõustunud VÕS sätestatud erinevad tööandja eluruumi kasutavate isikute tagatised, kuna hageja oli selleks ajaks olnud Eesti Vabariigi teenistuses juba enam kui kümme aastat. ES § 60 lg 4 p 1 sätestas hageja õiguse saada väljatõstmise korral vastu teine eluruum ja VÕS-i jõustumine ei võta tagasiulatuvalt hagejalt seda õigust ära. Hageja palus tunnistada üürilepingu ülesütlemine tühiseks. Kostja seisukoht
2.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Üürilepingu p 6.4 kohaselt oli lepingupooltel õigus leping korraliselt üles öelda. Tähtajatu üürilepingu korralist ülesütlemist reguleerivad VÕS §-d 311 ja 312. Üürilepingust ei tulene piiranguid selle korralisele ülesütlemisele, ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Oluline ei ole mitte hageja kaitseväeteenistuse staaž, mis arvutatakse kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 190 alusel, vaid kaitseväes töötatud aeg. Hageja oli kuni 01.07.2002 töötanud kostja juures ES § 60 lg 4 p 1 tähenduses üheksa aastat ja kuus kuud. Ajateenistuses oldud aega ei arvestata kostja juures töötamise ajana. Maakohtu otsus
3.27.08.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ning tuvastas eluruumi ülesütlemise tühisuse. Menetluskulud jäid kostja kanda. VÕSRS § 15 lg 4 sätestab, et isikut, kes kasutas enne 01.07.2002 ES §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 01.07.2002 ES § 60 lg-s 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. ES § 60 lg 4 p 1 sätestab, et üürilepingu lõppemisel ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt kümme aastat. KVTS § 5 lg 3 järgi tuleb teenistusaja alguseks lugeda tegevteenistusse võtmise käskkirjas märgitud kuupäeva, milleks on hageja puhul 02.07.1992. KVTS § 190 lg-d 1-3 sätestavad kaitseväeteenistuse staaži arvestamise alused ning teenistusstaaži hulka arvatakse nii
tegevteenistuses, ajateenistuses kui ka reservkogunemisel osaletud aeg. Seega on ES § 60 lg 4 p-s 1 nimetatud "töötamine" tõlgendatav kui kogu tööandja juures töötatud aeg ehk tööstaaž, hageja puhul siis teenistusstaaž. Kohtule esitatud teenistuslehe kohaselt on esimene kanne kostja kohta tehtud 06.02.1992, millal kostja asus Kaitseliidu juhtivkaadri kahekuulistele kursustele, mille ta lõpetas 16.04.1992 ja asus 02.07.1992 teenistusse Kuperjanovi ÜJP jalaväerühma vanemaks. Eeltoodust tulenevalt oli hageja 30.06.2002 kuupäeva seisuga töötanud kostja juures üle kümne aasta ning tema suhtes kehtis ES § 60 lg 4 p-s 1 ja VÕSRS § 15 lg-s 4 märgitud piirang. Üürilepingu p-s 6.4 on sätestatud üürilepingu korralise ja erakorralise ülesütlemise õigus. Praegusel juhul on tegemist korralise ülesütlemisega. Hageja võib kostjaga sõlmitud üürilepingu korraliselt üles öelda ja kostja saab tööandja eluruumist välja tõsta, kuid üksnes teist eluruumi vastu andes. Ülesütlemise puhul ei ole täidetud VÕS § 325 lg 2 p 3 tingimus. Ülesütlemise õigusliku aluse üheks tingimuseks on teise eluruumi vastu andmine. Hageja ei ole kostjale teist eluruumi vastu andnud ning seetõttu on ülesütlemine tühine. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti ES § 60 lg 4 p 1. Viidatud sättes on silmas peetud kaitseväeteenistuse staaži. Kaitseväeteenistuse staaž arvutatakse KVTS § 190 toodud metoodika kohaselt, st tegemist on menetlusnormiga õigusaktides sätestatu rakendamiseks. Kaitseväeteenistuse staaž saab õiguste tekkimise aluseks olla ainult juhul, kui see on õigusaktides otseselt ette nähtud (näiteks pensioni arvutamisel). Seega ei puutu antud juhul asjasse üürniku kaitseväeteenistuse staaž, vaid üürileandja juures töötatud aeg, kuna ES § 60 lg 4 p 1 ei seo õiguse tekkimist staažiga, vaid otseselt tööandja juures töötatud ajaga. Seda tõlgendust toetab ka asjaolu, et kaitseväeteenistuse staaži arvestamise aluseks ei ole ainult tegevteenistus kaitseväes, vaid muuhulgas näiteks ka reservväelasena õppekogunemisest osavõtu aeg või Teise Maailmasõja ajal Eesti Vabariigi iseseisvuse ja põhiseadusliku korra kaitsmisel osalemise aeg jne. Seega arvestatakse kaitseväeteenistuse staaži arvutamisel ka muude seadusandja poolt Eesti Vabariigi huvides oluliseks peetud isiku tegevusi. ES kõnealuse sätte mõtteks on siiski arvestada otseselt konkreetse tööandja juures töötatud aega ja kaitseväeteenistuse staaž ei ole antud juhul asjakohane. Vastustaja seisukoht
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik
6.18.05.2011 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.22.11.2011 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud. Ringkonnakohtu otsus
8.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657
lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei ole selles, et kostja ütles 13.04.2009 avaldusega korraliselt üles poolte vahel 15.10.2003 sõlmitud Tallinnas, Maleva 1-52 asuva tööandja eluruumi üürilepingu, tuginedes VÕS § 311 lg-le 1, § 312 lg-le 1 ja § 325 lg-tele 1 ja 2. Hageja vaidlustas lepingu ülesütlemise seaduslikkuse. VÕSRS § 15 lg 4 järgi ei saa isikut, kes kasutas enne 01.07.2002 ES §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 01.07.2002 ES § 60 lg-s 4 nimetatud tingimustele, sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Seega tuli üürilepingu ülesütlemise kehtivuse üle otsustamisel kontrollida, kas hageja kasutas tööandja eluruumi enne 01.07.2002 ja kas tema suhtes oli täidetud ES § 60 lg-s 4 sätestatud tingimus. Hageja esitas 13.01.2012 ringkonnakohtule poolte vahel 10.09.2001 sõlmitud tööandja eluruumi üürilepingu (t.lk 174-181), mille pooled lõpetasid 29.08.2003. Seejärel sõlmisid pooled 15.01.2003 üürilepingu Tallinnas, Maleva 1-52 asuva tööandja eluruumi kasutamiseks. Riigikohus on vaidlusaluses asjas selgitanud, et oluline ei ole, et tegemist oleks ühe ja sama eluruumiga, vaid oluline on sama tööandja antud eluruumi kasutamise kestvusel. Seega on hageja isikuks, kes kasutas enne 01.07.2002 tööandja eluruumi. Samuti leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas õigesti, et hageja on isikuks, kes vastas enne 01.07.2002 kehtinud ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud tingimusele, s.t ta oli töötanud eluruumi andnud tööandja juures vähemalt kümme aastat. Riigikohtu 08.11.2011 otsuse nr 3-2-1-84-11 p-s 13 väljendatud seisukoha järgi omab tähtsust sama tööandja juures töötatud aeg ja ES § 60 lg 4 p-s 1 ei kasutata mõistet teenistusstaaž. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Kaitseliidu kursustel viibimise aega tuleb arvata hageja töösuhte kestuse aja hulka, sest nimetatud kursustel viibimise aeg oli kantud hageja teenistuslehele (t.lk 81) kaitseliidu juhtivkaadri sõjalise väljaõppe ja täienduskursustena, mille järgselt määrati hageja Kupejanovi ÜJP jalaväerühma vanemaks. Kostja esindaja esitas ringkonnakohtu istungil uue tõendina hagejaga 01.07.1992 sõlmitud kaitseväelase tegevteenistuse lepingu, milles olid pooled kokku leppinud, et hageja asub tegevteenistusse alates 01.07.1992. Ka nimetatud tõendist nähtuvalt oli hageja enne 01.07.2002 töötanud kostja juures kümme aastat ja ta vastas ES § 60 lg 4 tingimusele ning teda ei saa vaidlusalusest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Seega oli hagejaga sõlmitud üürilepingu korraline ülesütlemine tühine, kuna ei olnud täidetud VÕS § 325 lg 2 p 3 tingimus, s.t kostja ei pakkunud hagejale lepingu ülesütlemisel teist eluruumi.
9.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitatakse asja järgnevana menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohus jättis 27.08.2010 otsusega menetluskulud kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud kaebaja kanda. Kostja kanda jäävad ka hageja kassatsioonkaebuse menetlemisega kantud kulud, kuna Riigikohus rahuldas 22.11.2011 otsusega hageja kassatsioonkaebuse ja otsuse p-s 13 jättis TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi jättis
menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada. TsMS § 162 lg 2 kohaselt kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
10.Apellant esitas taotluse 23.02.2012 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Vastustaja nõustus sellega, et apellant on rääkinud läbivalt töötatud ajast, mitte aga teenistusstaažist. Vastustaja selgitas, et apellant esitas tõendina hageja teenistuslepingu, millest nähtus, et nii teenistuslepingu sõlmimise kui teenistusse astumise aeg oli 01.07.1992. Kuna apellant möönis kohtuistungil, et töötatud aja (teenistuses oldud aja) arvestamine algab tööleasumise päevast, mitte sellele järgnevast, ning nimetatu leidis kajastamist ka protokollis, ei näe vastustaja vajadust protokolli parandamiseks. Apellandi taotlus tuleb rahuldada. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga poolte veel lahendamata taotlused.
Ulvi Loonurm
Imbi Sidok
Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.