Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

2-13-13212

Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud XXXkanda.

Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel vastavalt TsMS § 632 lõikele 1 õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

I Menetluse käik

II Hageja nõue

2-13-13212 Hageja võeti 29.05.1992 teenistusse Kalevi Üksik-jalaväepataljoni (tl 10), seega oli tema kaitseväeteenistuse staaž seisuga 30.06.2002 üle kümne aasta. Hageja on kasutanud tööandja eluruumi alates 03.07.1998, mis nähtub eluruumi üürilepingust nr 8 (tl 6-9). Hageja arvab, et 03.07.1998 sõlmitud tööandja üürilepingut nr 8 ei saa üles öelda ilma teist eluruumi vastu andmata ning Kaitseväe poolt 22.02.2013 esitatud tööandja üürilepingu ülesütlemisavaldus tuleb tunnistada tühiseks. XXXon 16.08.2013 esitanud täiendavad dokumendid hagi tagamise osas, mis sisaldavad õiguskantsleri 10.2007 kirja nr 7-4/070852/0706557, kus tuuakse esile kaitseväeteenistuse seaduse § 191 lg 1, kus ajateenistuses viibitud aeg tõendatakse kaitseväeteenistuse staaži kandega teenistuslehel. Samuti on hageja esitanud kohaliku omavalitsuse 13.08.2013 vastuse (tl 158), mille kohaselt ei ole Jõelähtme Vallavalitsusele esitatud ehitusloa taotlust ehitise lammutamiseks aadressil Jägala küla 148, Jõelähtme vald. Hageja on 29.08.2013 kohtuistungil välja toonud (tl 159), et 28.06.1993 on aeg, mil hageja jäi üleajateenijaks peale ajateenistuse lõppu, mis läheb ka ajateenistuja aja hulka. Hageja on seisukohal, et tegevteenistus ja ajateenimine on üks ja seesama ja Eesti Vabariigi esimese kaitseliidu seaduse § 24 punkti 7 kohaselt arvatakse kaitsejõudude tegevteenistuse aeg üldise ja pideva tööstaaži hulka. Hageja arvates läheb ühe paragrahvi alla, et tegevteenistus ja ajateenistus on tegevteenistus. Kohtuistungil on hageja välja toonud, et praegune kehtiv üürileping sõlmiti 2001. aastal, ülesütlemise tühistamises peab silmas 03.07.1998 üürilepingut ja 1998. aasta üürileping on tähtajatu.

III Kostja vastuväited

IV Kostja vastuhagi

2-13-13212

V Hageja vastuväited kostja vastuhagile

VI Avalikku huvi kaitsma õigustatud isiku seisukohad

VII Kohtu põhjendused

2-13-13212 juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 312 lg 1 kohaselt võib kinnisasja, elu- või äriruumi, laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud õhusõiduki üürimise puhul kumbki lepingupool tähtajatu üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. VÕS § 334 lg 1 kohaselt peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) § 15 lg 4 kohaselt isikut, kes kasutas enne 1. juulit 2002 elamuseaduse §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 1. juulit 2002 elamuseaduse § 60 lõikes 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Elamuseaduse (edaspidi ES) (redaktsioon kuni 01.07.2002) § 58 lg 1 kohaselt tööandja eluruum on määratud isiku majutamiseks, kes on eluruumi omaniku või valdajaga töö- või teenistussuhetes. ES (redaktsioon kuni 01.07.2002) § 60 lg 4 p 1 kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat. Kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi KVTS) § 3 lg 2 p 1 ja 2 kohaselt kaitseväeteenistus jaguneb kaitseväeteenistuskohustuse täitmiseks ja tegevteenistuseks. KVTS § 5 lg 1 kohaselt on kaitseväeteenistuskohustuse täitmine kaitseväekohustuslase kohustus läbi teha kindlaksmääratud ajavahemikul ajaja reservteenistus Kaitseväes. Kaitseväeteenistuskohustust täitev isik on kaitseväeteenistuskohustuslane.

XXXhagi Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) vastu

2-13-13212 seisuga üle kümne aasta. Hageja arvab, et 03.07.1998 sõlmitud tööandja üürilepingut nr 8 ei saa üles öelda ilma teist eluruumi vastu andmata ning Kaitseväe poolt 22.02.2013 esitatud tööandja üürilepingu ülesütlemisavaldus tuleb tunnistada tühiseks. Kostja ei pea hagiavaldust õigeks ja vaidleb hagile vastu. Kostja arvates hagejal tekkis tegevteenistussuhe (töösuhe) Kaitseväega 28.06.1993 ja hagejal oli seisuga 01.07.2002 Kaitseväega teenistussuhte (töösuhte) pikkuseks 9 aastat ja 3 päeva, seega ei kuulu Hageja isikute hulka, kelle suhtes kuulub kohaldamisele elamuseaduse § 60 lg 4 p 1. Riigikohus on 08.11.2011 lahendi nr 3-2-1-84-11 punktis 13 seisukohal, et teenistusstaaži pikkusest saab lähtuda sellistel juhtudel, mil mingi õiguslik tagajärg on selgelt seotud teenistusstaažiga. ES § 60 lg 4 p 1 ei kasuta mõistet teenistusstaaž, vaid selles on õigusliku tagajärje saabumine seatud sõltuvusse tööandja juures töötatud ajast. Elamuseadus on küll vastu võetud ja jõustunud varem kui kaitseväeteenistuse seadus, milles võeti kasutusele kaitseväeteenistuse staaži mõiste, kuid kui seadusandja oleks soovinud siduda ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud tööandja eluruumist väljatõstmise keeldu teist eluruumi vastu andmata teenistusstaažiga, oleks ta saanud seda sätet muuta või kehtestada vastava rakendussätte. Sama seisukohta on Riigikohus kinnitanud 22.11.2011 lahendi nr 3-2-1-105-11 punktis 12. VÕSRS § 15 lg 4 kohaselt isikut, kes kasutas enne 1. juulit 2002 elamuseaduse §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 1. juulit 2002 elamuseaduse § 60 lõikes 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. ES (redaktsioon kuni 01.07.2002) § 60 lg 4 p 1 kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat. Hageja on 29.08.2013 kohtuistungil arvamusel, et ajateenistuse ja tegevteenistuse eristamisel tuleb lähtuda Eesti Vabariigi esimese kaitseliidu seaduse § 24 punktis 7 toodud lähenemisest. Kohus leiab, et hageja viited varasemate seaduste redaktsioonide kohaldamise kohta on seostamata ning hageja ei ole põhjendanud, miks peaks kohaldamisele kuuluma seaduste varasemad redaktsioonid. Kohus leiab, et kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seadus ja kaitseliidu seaduse rakendussätted ei näe ette erisusi varem kehtinud ajateenistuse ja tegevteenistuse liigituse ülemineku kohta ning põhjendatud on asja lahendamisel TsMS § 6 kohaselt lähtuda otsuse tegemise ajal kehtivatest seadustest. Kohus leiab, et hageja viited Tallinna Ringkonnakohtu 06.03.2012 otsusele tsiviilasjas 2-0922021 ei ole asjakohased tsiviilasjas nr 2-13-13212, kuna tsiviilasjade asjaolud on erinevad. Tsiviilasjas nr 2-09-22021 on Tallinna Ringkonnakohus käsitlenud Kaitseliidu kursustel viibimise aja arvestamist töösuhte kestuse aja hulka ja täiendavalt on tsiviilasjas nr 2-09-22021 esitatud tõendeid lepingulise tegevteenistuse alguse kohta 01.07.1992. Kohus leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 06.03.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-09-22021 ei ole käesolevas menetluses kohaldatav, kuna poolte vahel on vaidlus ajateenistuse aja arvamise kohta tööandja juures töötatud aja arvestusse ES § 60 lg 4 p 1 kohaselt. XXXon 16.08.2013 esitanud täiendavad dokumendid hagi tagamise osas, mis sisaldavad õiguskantsleri 10.2007 kirja nr 7-4/070852/0706557 (tl 155-157), kus tuuakse esile kaitseväeteenistuse seaduse § 191 lg 1, kus ajateenistuses viibitud aeg tõendatakse kaitseväeteenistuse staaži kandega teenistuslehel. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud õiguskantsleri kiri ei oma tsiviilasjas nr 2-13-13212 täiendavat tähendust, ei ole seostatud hageja seisukohtadega ja ei selgita hageja poolt vastava materjali lisamise asjaolusid ja seost hageja nõudega TsMS § 338 lg 1 p 6 kohaselt. Kohus leiab, et õiguskantsleri kiri nr 74/070852/0706557 käsitleb ajateenistuses viibitud aja arvestamist kaitseväeteenistuse staaži sooduskorras kolmekordselt ja ei anna täiendavaid selgitusi käesolevas asjas vaidlusaluse

2-13-13212 küsimuse kohta, kas ajateenistuses viibitud aeg on arvestatav tööandja juures töötatud ajana. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hageja poolt esitatud õiguskantsleri kiri (tl 155-157) tuleb jätta asja lahendamisel tähelepanuta. Kohus leiab, et XXXkaadrikaitseväelase teenistuslehe (tl 4) ja teenistuskäigu väljavõttega (tl 10) on tõendatud, et XXXvõeti ajateenistusse 29.05.2013 Kalevi Üksik-jalaväepataljoni ja XXXvõeti kaadrikaitseväelasena lepingulisse teenistusse 28.06.1993 käskkirjaga nr 127. Kohus leiab, et ES § 60 lg 4 p 1 kohaldamisel tuleb eristada teenistusstaaži ja töötamise aega ja põhjendatud on töötamise aja määratlemisel lähtuda töö- või teenistussuhte algamise momendist, seega XXXtegevteenistussuhte algamise momendist. Kohus leiab, et kaitseväekohustusteenistus ehk ajateenistus ei ole kehtiva KVTS § 3 lg 2 kohaselt tegevteenistus. KVTS § 7 lg 1 kohaselt on tegevteenistus avaliku teenistuse eriliik, mistõttu kohus leiab, et tegevteenistus on käsitletav tööandja juures töötamisega. Võttes arvesse KVTS § 3 lg 2 eristust kaitseväekohustusteenistuse ja tegevteenistuse vahel, puudub KVTS § 7 lõikest 1 tulenevalt kohtu hinnangul alus võrdsustada kaitseväekohustusteenistust tööandja juures töötamisega ES § 60 lg 4 p 1 mõistes, kuna kaitseväekohustusteenistuse osas ei ole sätestatud, et tegemist oleks avaliku teenistuse eriliigiga või et kohaldub avaliku teenistuse seadus. Kohus leiab eeltoodust ja Riigikohtu lahendite nr 3-21-105-11 ja 3-2-1-84-11 seisukohtadest tulenevalt, et igasugune teenistusstaaž ei saa olla tööandja juures töötamise ajana arvestatav ES § 60 lg 4 p 1 tähenduses ja käesoleval juhul on XXXteenistuslehega tõendatud, et tööandja juures töötamise aja alguseks on 28.06.1993, kui XXXkaitseväelasena lepingulisse teenistusse nimetati. Eeltoodust tulenevalt oli XXXkostja juures 01.07.2002 seisuga töötanud 9 aastat ja 3 päeva ja hageja ei vasta ES § 60 lg 4 p 1 sätestatud nõuetele. Kohus leiab, et kostjal puudus kohustus anda hagejale 22.02.2013 eluruumi üürilepingu ülesütlemisel ES § 60 lg 4 p 1 alusel teine eluruum vastu. Kohus leiab, et kuna 22.02.2013 ülesütlemise avaldus ei ole vastuolus ES § 60 lg 4 p 1 sätestatuga, tuleb hageja nõue Kaitseväe poolt 22.02.2013 esitatud tööandja üürilepingu ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks jätta rahuldamata. Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) vastuhagi XXXvastu

2-13-13212 03.07.1998 üürilepingu punkti 2.1. kohaselt leping kehtib kuni üürniku teenistussuhte lõppemiseni või lõpetamiseni. 03.07.1998 üürilepingu punkti 9.4.5. kohaselt üürileandja võib nõuda üürilepingu lõpetamist ning väljakolimisest keeldumise korral üürniku ja temaga koos elavate isikute väljatõstmist teist eluruumi vastu andmata, kui lepinguobjektiks olev eluruum remondi käigus ei jää alles, oluliselt väheneb või suureneb. 03.07.1998 üürilepingu punkti 9.5. kohaselt tööandja eluruumi üürilepingu lõppemisel ei saa üürniku ja tema perekonna liikmeid välja tõsta teist eluruumi vastu andmata elamuseaduse § 60 lg 4 sätestatud alustel. Vaidlus puudub selles, et 22.02.2013 eluruumi üürilepingu ülesütlemise avaldus vastab vorminõuetele. Vastukostja on vaidlustanud eluruumi üürilepingu ülesütlemise tulenevalt vastuolust ES § 60 lg 4 p 1 regulatsiooniga ja asjaolust, et hoone on heas seisukorras ning põhjus hoone lammutamiseks puudub. Kohus leiab, et vastuhageja on tõendanud, et hoone lammutamise tõttu 22.02.2013 eluruumi üürilepingu ülesütlemisavaldusega (tl 5) määrati eluruumi üürilepingu lõppemise päevaks 01.07.2013 ja 27.03.2013 käskkirjaga nr 223P (tl 61) vabastati XXXlepingulisest teenistusest. Kohus on eelnevalt käesoleva otsuse punktis 9 leidnud, et XXXei ole isik, kes vastab ES § 60 lg 4 p 1 sätestatud nõuetele. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et täiendavalt tuleb käsitleda vastukostja vastuväiteid, mille kohaselt on ekslik arvata, et vaidlusalune korter on kõlbmatu ja tuleb maha kanda, kuna korter ja maja on renoveeritud 1996. aastal ja heas korras. Kohus leiab, et vastukostja poolt esitatud materjalid (tl 131-137, 158, 164-165) tõendavad vaidlusaluse hoone olukorda ja asjaolu, et riigikaitse arengukava 2013-2022 ei sisalda viiteid Jägala linnakule, kuid ei ole kooskõlas vastuhageja poolt esitatud kaitseministri 07.05.2013 käskkirjaga nr 141 (tl 94-95), mille kohaselt vaidlusalune elumaja (kinnisvararegistri objektikoodiga XXX) tunnistatakse kõlbmatuks, kantakse maha ja lammutatakse. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et 09.07.2013 kohtumäärusega on hagi tagamise abinõuna keelatud kostjal vaidlusaluse elumaja lammutamine. Kohus leiab, et asjaolu, et ehitusloa taotlust ehitise lammutamiseks ei ole veel esitatud, et tõenda asjaolu, et hoone osas käivate vaidluste lahendamisel seda ei esitataks. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab tõendeid kaaludes, et ka juhul, kui üldine riigikaitse arengukava 2013-2022 ei näe vastavaid töösid ette ja hageja kui hoone elaniku hinnangul on hoone heas korras, on põhjendatud lähtuda kaitseministri 07.05.2013 käskkirjas nr 141 ja 22.02.2013 eluruumi üürilepingu ülesütlemise avalduses toodud põhjendustest, mille kohaselt kostja plaanib ning kaitseminister on kinnitanud Jägala 148-7, Jõelähtme vald asuva hoone lammutada. Kohus leiab, et vastukostja vastuväited hoone hea seisukorra kohta ja 22.02.2013 üürilepingu ülesütlemise avalduse aluste puudumise kohta ei ole piisavalt tõendatud ja ei saa mõjutada 22.02.2013 üürilepingu ülesütlemise avalduse kehtivust. Kohus leiab, et kuna vaidlus puudus üürilepingu ülesütlemise avalduse vorminõuetele vastavuses ja vastukostja on 22.02.2013 eluruumi ülesütlemise avaldusele vastu vaielnud ehitise heast olukorrast tulenevalt, tuleb eeltoodust lähtuvalt vastuhageja hagi rahuldada ja tuvastada, et Kaitseväe poolt 22.02.2013 XXXsaadetud eluruumi ülesütlemisavaldus nr XXXon kehtiv. Kohus toob täiendavalt välja, et 03.07.1998 üürilepingu punkti 2.1. kohaselt on üürileping kehtiv kuni teenistussuhte lõppemiseni. 27.03.2013 käskkirjaga nr 223P (tl 61) vabastati XXXlepingulisest teenistusest. Kohus leiab, et kuna käesoleva otsuse punktis 9 toodud põhjendustel ei vasta XXXES § 60 lg 4 p 1 sätestatud tingimustele, kaasneks vaatamata 22.02.2013 eluruumi üürilepingu ülesütlemisele 31.03.2013 teenistusest vabastamisega 03.07.1998 üürilepingu kehtivuse lõppemine ja lepingu punktist 7.1.7. tulenev kohustus üürilepingu lõppemisel vabastada lepingu objektiks olev eluruum 14 päeva jooksul alates lepingu lõppemise kuupäevast. Kohus leiab, et Kaitseväe poolt 22.02.2013 XXXsaadetud eluruumi ülesütlemisavaldus nr XXXon põhjendatud (tl 5, 94-95) ja kehtiv ning vastuhagi tuleb rahuldada. Eeltoodust tulenevalt

2-13-13212 ja VÕS § 334 lg 1 alusel kohus leiab, et XXXkohustub vabastama ja tagastama Kaitseväele tema valduses ja kasutuses olev eluruum asukohaga XXX, kohtuotsuse jõustumisele järgneval päeval. Vastuhageja on taotlenud kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramist. Kohus leiab, et ebamõistlik on kohustada vastukostjat vabastama ja tagastama Kaitseväele tema valduses olevad eluruumid kohtuotsuse jõustumisele järgnevalt päeval, kuna apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamise võimalusest tulenevalt ei ole võimalik kohtuotsuse jõustumise aega üheselt kindlaks määrata, vastukostja on elanud vaidlusalustes eluruumides alates 03.07.1998 ning otsuse jõustumisega kaasnevad ja elukorraldust muutvad tagajärjed võivad saabuda vastukostjale ettenägematul ajahetkel. Kohus leiab, et TsMS § 445 lg 1 alusel on põhjendatud kohustada vastukostjat vabastama ja tagastama eluruumid 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohus leiab, et TsMS § 445 lg 1 alusel tuleb kohtuotsuse täitmise viisina määrata, et otsuse vabatahtlikult täitmata jätmisel tõsta XXXvälja eluruumist asukohaga XXX.

Menetluskulud

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.