Harju Maakohus
Kohtunik
Meelis Eerik
Otsuse tegemise aeg ja koht
05. märts 2012.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-11-27242
Tsiviilasi
AS N (registrikood xxx, asukoht xxx) hagi pankorithaldur Maire Armi (Arm, T AS pankrotihaldur, asukoht Advokaadibüroo Kraavi ja Partnerid, Narva mnt 5 10117 TALLINN), ABC G AS (registrikood xxx, asukoht xxx) ja T AS (pankrotis, registrikood xxx, asukoht xxx) vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
65,82 eurot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Hageja nõue ja selle põhjendused
10.06.2011 esitatud hagis palub hageja tunnustada tema nõuet T AS (pankrotis) pankrotimenetluses summas 210 972,76 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. 08.12.2006 sõlmisid hageja ja ABC VAS kinnistu mõttelise osa müügilepingu, mille objektiks oli XXX asuv kinnistu hinnaga 79 060 000 krooni (koos käibemaksuga). Asjaõiguslepingu kohustusid pooled sõlmima 30.04.2007. 24.05.2007 sõlmisid hageja, ABC VAS ja T AS (pankrotis, edaspidi võlgnik) võlaõigusliku lepingu ülevõtmise lepingu ja lepingu muutmise lepingu. Lepinguga anti ABC VAS kõik õigused ja kohustused üle võlgnikule, võlgnik kohustus tasuma hagejale 3 953 000 krooni (koos käibemaksuga) hiljemalt 30.06.2007 ja ülejäänud osa summas 75 107 000 krooni (koos käibemaksuga) hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise päevaks. Asjaõiguslepingu sõlmimine pidi toimuma hiljemalt 15.10.2007. Võlgnik ei ole müügihinna tasumise kohustust täitnud ning on tasunud vaid esimese osa summas 3 953 000 krooni, ülejäänud ostuhind summas 76 380 000 krooni ehk 4 881 571,72 eurot on siiani tasumata. Müügilepingu p 3.3 on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 0,025% ostuhinnast (arvestatakse käibemaksuta summalt) päevas iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Võlgnik on perioodil 19.11.2007-15.08.2008 tasunud hagejale leppetrahvi 4 320 243,60 krooni. Hageja on arvestanud leppetrahvi perioodi 16.10.2007-10.02.2011 eest 20 334 500 krooni, millest võlgnik on vaid osa ära maksnud. Võlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga moodustab leppetrahvi nõue 16 014 256,40 krooni ehk 1 023 497,53 eurot. Võlgniku pankrot kuulutati välja 10.02.2011. 14.01.2009 esitas võlgnik Harju Maakohtule hagiavalduse müügilepingu lõppemise tuvastamiseks ja müügilepingu alusel üleantu tagastamiseks ja intressi tasumiseks (tsiviilasi 209-1638). Kohtuvaidlus on pooleli. 25.02.2011 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 5 905 069,24 eurot, millest 4 881 571,72 eurot moodustab müügihinna tasumise nõue ja 1 023 497,53 eurot leppetrahvi nõue. Põhinõude ja osa leppetrahvi nõudest esitas hageja tingimuslikuna, kuna see sõltub kohtuvaidlusest, kuid leppetrahvi nõue summas 210 972,76 eurot esitas hageja ilma tingimuseta, sest selle nõude õigus on hagejal sõltumata kohtuvaidlusest. 11.05.2011 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus hageja nõudele vaidlesid vasetu kostjad. Hageja leiab, et nõue summas 210 972,76 eurot pidanuks leidma tunnustamist, sest selle leppetrahvi tasumise kohustus tekkis enne võlgniku poolt taganemisavalduse tegemist ning on kehtiv sõltumata võlgniku taganemise kehtivusest. Vastuseks kostjate vastusele märgib hageja, et hageja ei kanna riski, kas lepingupool sõlmib krediidiasutusega lepingut või mitte. Müügihinna tasumise tähtpäev oli sama kuupäev mis asjaõiguslepingu sõlmimisel, kuid ajaliselt varem tagamaks asjaõiguslepingu sõlmimise. Lepingu muutmise üle läbirääkimiste pidamise fakt ei muuda lepingust tulenevaid kohustusi.
Kostjate vastus
ABC G AS ja T AS (pankrotis) vaidlesid hagile vastu. Müügilepingust tulenevalt oli leppetrahviga tagatud vaid müügilepingu p 3.2.2 tulenevad kohustused, kuid võlgnik ei ole seda kohustust rikkunud. Hageja ei esitanud leppetrahvi nõuet ka mõistliku aja jooksul pärast väidetavast lepingurikkumisest teadasaamist, s.o esitas üle 3 aasta hiljem. Lepingu p 3.2.2 rikkumine eeldaks, et ostja on kinnistu ostuks kasutanud krediidiasutuse vahendeid ja pank on laenusummas välja maksnud, on sõlmitud kirjalik asjaõigusleping, ostja ei ole tasunud laenu arvelt kinnistu müügihinda 3 päeva jooksul asjaõiguslepingu sõlmimisest ja esinevad p 3.2.2
Esmalt tuvastab kohus, kas lepingu järgi on võlgnikul leppetrahvi tasumise kohustus või mitte. Leppetrahvi nõudmise õigus tuleneb müügilepingu p-st 3.3, mille järgi lepingu p 3.2.2 nimetatud kohustuse mittetäitmisel või mittenõuetekohasel täitmisel on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 0,025% ostuhinnast (arvestatakse ilma käibemaksuta summalt) päevas iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Lepingu p 3.2.2 sätestas esialgselt, et juhul, kui ostja kasutab lepingu eseme ostmiseks krediiti ja kreeditoriks on Eesti Vabariigis registreeritud krediidiasutus, sealhulgas Eesti Vabariigis registreeritud välismaa krediidiasutuse filiaal, kohustub ostja krediidi arvelt tasutava rahasumma tasuma müüja või müüja poolt näidatud isiku kontole hiljemalt 3 pangapäeva jooksul asjaõiguslepingu sõlmimise päevast arvates. /.../ Hageja väidab, et lepingu p 3.2.2 on muudetud, kostjad seda eitavad. 24.05.2007 lepingu p 4.1 järgi on pooled muutnud lepingu p 3.2.2 sõnatust järgmiselt: ostuhinna osa summas 63 650 000 krooni (lisandub käibemaks 11 457 000 krooni) ning koos käibemaksuga kohustub ostja tasuma ostuhinna osa summas 75 107 000 krooni müüja arveldusarvele enne asjaõiguslepingu sõlmimist või kandma asjaõiguslepingut tõestava notari kontole enne asjaõiguslepingu sõlmimist /.../. Kohus nõustub hagejaga, et lepingu p 3.2.2 on muudetud 24.05.2007 lepinguga ning tuleb lähtuda sellest sõnastusest. Selles lepingus on selgelt märgitud, et lepingu p 3.2 (sh p 3.2.2) muudetakse (mitte ei täiendata) uues sõnastuses. Seetõttu ei oma enam tähendust kostjate käsitlus krediidi saamisest ja sellega seotud tõendid (t lk 99-100). Puudub vajadus käsitleda ka lepingu taganemisest tulenevaid küsimusi, sest lepingust taganemine on lahenduse leidnud kohtulahendites. Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2011 otsusega tsiviilasjas 2-09-1638 muudeti Harju Maakohtu 31.01.2011 otsust vaid menetluskulude osas. Maakohus leidis, et võlgnik on lepingust kehtivalt taganenud (t lk 199210). Riigikohus tühistas 21.12.2011 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, milles leidis, et lepingust taganemine ei olnud põhjendatud (nr 3-2-1-136-11). Seega on vaidlusalune leping kehtiv. Seega tuli lepingu p 3.2.2 järgi tasuda 75 107 000 krooni enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Asjaõiguslepingu sõlmimise tähtaeg oli lepingu p 4.1 järgi 15.10.2007 tingimusel, et ostja poolt on täidetud mh p 3.2.2 kohustus, s.o ostuhinna tasumise kohustus. Puudub vaidlus selles, et ostuhinda võlgnik ei tasunud ning asjaõiguslepingut ei sõlmitud. Võlgnik ei ole kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna kantud (t lk 211-215). Tuginedes lepingu sõnastusele leiab kohus, et ostuhind pidi olema tasutud hiljemalt 15.10.2007, sest see oli selgesõnaline eeldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks samal kuupäeval. Selles osas nõustub kohus hageja seisukohaga. Pooled ei ole muutnud lepingu p 3.3, mis sätestas hageja õiguse nõuda leppetrahvi, kui p 3.2.2 sätestatud kohustus jääb täitmata. Kuivõrd võlgnik ei ole tasunud hiljemalt 15.10.2007 ostuhinda, leiab kohus, et hagejal on lepingu p 3.3 alusel õigus nõuda leppetrahvi 0,025% ostuhinnast (ilma käibemaksuta) päevas iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Hageja nõuab leppetrahvi summas 3 301 006,40 krooni ehk 210 972,76 eurot. Järgmisena analüüsib kohus kas esineb asjaolusid, mis välistaksid leppetrahvi nõude või annaksid aluse selle vähendamiseks. Kostjad leiavad, et leppetrahv on ebamõistlikult suur. Kohus selle väitega ei nõustu. Võlgniku poolt tasutav ostusumma pidi olema 63 650 000 krooni (ilma käibemaksuta), leppetrahvi nõue on 3 301 006,40 krooni. Kohtupraktika on aktsepteerinud kõrvalnõudeid põhinõude ulatuses. See põhimõte kehtib vaatamata summade suurusele ka käesoleval hetkel ning kohus ei leia, et
5,2% ulatuses täitmata kohustuselt leppetrahvi nõudmine oleks ebamõistlikult suur. Leppetrahvi ei anna alust vähendada ka kostjate esile toodud fakt, et võlgnik on kohustust täitnud summas 81 970 243,60 krooni või 95,9 miljonit krooni (t lk 28-37, 135, 137) täitnud. Kohtu arvates ei puutu nimetatud fakt leppetrahvi nõudesse, sest leppetrahvi leppisid pooled konkreetselt kokku asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks tasutava ostusumma suhtes. Seega oli poolte tahe suunatud just selle konkreetse kohustuse osa tagamiseks leppetrahviga ning teised lepingust tulenevad kohustused ei puutu antud juhul asjasse. Samuti ei puutu asjasse teiste lepingute täitmine. Kohtu hinnangul ei pea hageja leppetrahvi nõudmiseks tõendama kahju olemasolu, sest see ei tulene ei lepingust ega seadusest. Kohus on eelnevalt leidnud, et 5,2% suuruse leppetrahvi nõudmine täitmata kohustusest ei anna alust leppetrahvi vähendamiseks. Seetõttu ei ole vaja analüüsida ka kostjate väidet, et hagejale ei ole kahju tekkinud. Kohus ei pea põhjendatuks kostjate väiteid, et leppetrahvi tuleb vähendada seetõttu, et müügihind jäi tasumata ülemaailmse finants- ja majanduskriisi situatsioonis ning selle nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega (t lk 142-194). Riigikohus on antud lepingu üle peetud vaidluses leidnud, et muutunud majanduskeskkond ei andnud alust lepingust taganemiseks ning kohus võtab selle seisukoha aluseks ka leppetrahvi küsimuse üle otsustamisel. Leping kehtib kõigi tingimustega. Kohus ei näe nendel kaalutlustel alust leppetrahvi alandamiseks ega ka vastuolu hea usu põhimõttega. Kostjad leiavad, et leppetrahvi nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumisest teadasaamisest. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kohustuse täitmise tähtpäev oli 15.10.2007. 15.12.2008 on hageja võlgnikule esitanud leppetrahvi nõude, kahju nõude ja andnud kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja (t lk 38-40), millele võlgnik on 15.01.2009 vastanud (t lk 101-104). Kostjad leiavad, et nõude esitamine kohtuväliselt 1,2 aasta pärast on ebamõistlik. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Nagu kostjad ka märgivad, et mõistliku aja näol tegemist määratlemata õigusmõistega, mis tuleb kindlaks teha konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades. Käesoleval juhul on pooled lepingus kokku leppinud tähtajad, mis ei ole arvutatavad päevades, vaid kuudes (esialgne leping sõlmiti 08.12.2006, asjaõiguslepingu lõplik sõlmimise kuupäev oli 15.10.2007) ning seetõttu ei ületa leppetrahvi nõudmisest teatamine 1,2 aasta pärast mõistliku aja kriteeriumi seda enam, et vahepeal pidasid pooled läbirääkimisi lepingu muutmiseks. On arusaadav, et läbirääkimiste õnnestumise või ebaõnnestumiseni ei esita lepingu pool oma nõudeid. Kohus leiab, et arvestades selle lepingu asjaolusid oleks hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue aegumistähtaja jooksul ilma, et tekiks küsimus mõistliku aja ületamisest, sest reeglina ei saa aegumistähtaja jooksul olla teist tähtaega, mil isik kaotab oma nõudeõiguse. Asjaolu, et pooled pidasid läbirääkimisi, ei muuda kehtetuks sõlmitud lepingut ega anna alust seda mitte täita. Kuivõrd läbirääkimiste tulemusel uute tingimuste osas kokkuleppele ei jõutud, kehtivad juba kokku lepitud tingimused, sh leppetrahvi osas. Kohus leiab, et võlgnik on rikkunud lepingu p 3.2.2 ning hagejal on õigus nõuda leppetrahvi lepingu p 3.3 alusel. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb võetud kohustusi täita. Seega leiab kohus, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
Kohus jätab kõrvale teises tsiviilasjas antud tunnistajate ütlused kui kõlbmatud tõendid (t lk 105-107, 195-197). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 järgi saab kohus tugineda üksnes antud asjas uuritud tõenditele. Isikuline tõendi allikas kuulub vahetuse põhimõtte alusel ülekuulamisele ning seetõttu oleks õigeks tõendi vormiks olnud nende isikute kohtuistungil ülekuulamine. Samas ei muuda see midagi, kuna tunnistajate ülekuulamiseks puudus vajadus, sest läbirääkimiste fakti üle pooled ei vaielnud ning see asjaolu oli tuvastatud ka ilma tunnistajate ülekuulamiseta. TsMS § 162 ja 165 lg 1 järgi jäävad menetluskulud kostjate kanda võrdsetes osades. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Meelis Eerik kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.