Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.09.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-27242
Tsiviilasi
AS NEXILIS hagi Tungren AS-i (pankrotis), Tungren AS-i (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi ja ABC Grupi AS-i vastu nõude tunnustamiseks Tungren AS-i pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.03.2012 otsus
Kohtuistungi toimumise aeg
05.09.2012
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tungren AS-i (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi, ABC Grupi AS-i ja Tungren AS-i (pankrotis) apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant Tungren AS-i pankrotihaldur Maire Arm (asukoht AB Kraavi ja Partnerid Narva mnt 5 Tallinnas) Apellant ABC Grupi AS (registrikood 10419384, asukoht Laki t 25 Tallinnas) Apellant Tungren AS (pankrotis, registrikood 10349471, asukoht Jahu t 1-28 Tallinnas) Apellantide lepinguline esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer Vastustaja AS NEXILIS (registrikood 10239179, asukoht Kõivu tee 31 Tallinnas), lepingulised esindajad vandeadvokaat Taivo Saks ja Hindrek Haarde
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 05.03.2012 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt apellantide kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.10.06.2011 esitas AS NEXILIS hagi Harju Maakohtusse 210 972.76 euro suuruse nõude tunnustamiseks Tungren AS-i pankrotimenetluses pankrotihalduri Maire Armi, ABC Grupp AS-i ja pankrotivõlgniku vastu.
2.08.12.2006 sõlmisid hageja ja ABC Vara AS Haabneemes Randvere tee 6 asuva kinnistu hinnaga 79 060 000 krooni (käibemaksuga) mõttelise osa müügilepingu. Asjaõiguslepingu kohustusid pooled sõlmima 30.04.2007. 24.05.2007 sõlmisid hageja, ABC Vara AS ja Oma Varahalduse AS (praegune ärinimi Tungren AS (pankrotis)) võlaõigusliku lepingu ülevõtmise lepingu ja lepingu muutmise lepingu. Lepinguga anti kõik ABC Vara AS-i õigused ja kohustused üle nüüdsele pankrotivõlgnikule, kes kohustus tasuma hagejale 3 953 000 krooni (käibemaksuga) hiljemalt 30.06.2007 ja ülejäänud osa 75 107 000 krooni (käibemaksuga) hiljemalt 15.10.2007. Võlgnik tasus müügihinnast 3 953 000 krooni, ülejäänud ostuhind 76 380 000 krooni on tasumata.
3.Müügilepingu p 3.3 kohaselt on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 0,025% ostuhinnast (arvestatakse käibemaksuta summalt) päevas iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Võlgnik tasus perioodil 19.11.2007 - 15.08.2008 leppetrahvi kokku 4 320 243.60 krooni. Hageja arvestas leppetrahvi perioodi 16.10.2007 - 10.02.2011 eest kokku 20 334 500 krooni. Võlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga 10.02.2011 moodustas leppetrahvi nõue 16 014 256.40 krooni.
4.14.01.2009 esitas võlgnik Harju Maakohtule hagiavalduse 08.12.2006 müügilepingu lõppemise tuvastamiseks ja lepingu alusel üleantu tagastamiseks koos intressiga (tsiviilasi nr 2-09-1638). 25.02.2011 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 5 905 069.24 eurot, millest 4 881 571.72 eurot on müügihinna tasumise nõue ja 1 023 497.53 eurot leppetrahvi nõue. Põhinõude ja osa leppetrahvi nõudest esitas hageja tingimuslikuna, kuna see sõltub kohtuvaidlusest, kuid leppetrahvi nõude 210 972.76 eurot õigus on hagejal sõltumata kohtuvaidlusest. 11.05.2011 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus hageja nõudele vaidlesid vastu kostjad.
5.Hageja leppetrahvi nõue 210 972.76 eurot pidanuks leidma tunnustamist, sest selle tasumise kohustus tekkis enne võlgniku poolt taganemisavalduse tegemist ning on kehtiv sõltumata võlgniku taganemise kehtivusest. Hageja ei kanna riski, kas lepingupool sõlmib krediidiasutusega lepingu või mitte. Müügihinna tasumise tähtpäevaks oli sama kuupäev, mis asjaõiguslepingu sõlmimisel, kuid ajaliselt varem, tagamaks asjaõiguslepingu sõlmimise. Lepingu muutmise üle läbirääkimiste pidamine ei muuda lepingust tulenevaid kohustusi. Kostjate vastuväited
6.Pankrotivõlgnik, pankrotihaldur ja võlausaldaja ABC Grupi AS vaidlesid hagile vastu. Müügilepingust tulenevalt oli leppetrahviga tagatud vaid müügilepingu p-st 3.2.2 tulenevad kohustused, kuid võlgnik ei ole seda kohustust rikkunud.
7.Lepingu p 3.2.2 rikkumine eeldaks, et ostja on kinnistu ostuks kasutanud krediidiasutuse vahendeid ja pank on laenusumma välja maksnud, on sõlmitud kirjalik asjaõigusleping, ostja ei ole tasunud laenu arvelt kinnistu müügihinda 3 päeva jooksul asjaõiguslepingu sõlmimisest ja esinevad p 3.2.2 teisest lausest tulenevad asjaolud. Hageja ei ole neid asjaolusid tõendanud. Võlgnik ei rikkunud leppetrahviga tagatud kohustusi.
8.Hageja ei esitanud leppetrahvi nõuet ka mõistliku aja jooksul pärast väidetavast lepingurikkumisest teadasaamist, see on esitas üle 3 aasta hiljem. Kohtuväliselt esitas hageja nõude esmakordselt 1,2 aastat pärast nõude väidetavat sissenõutavaks muutumist. Hageja esitas leppetrahvi nõude ka läbirääkimise aja eest, mil pooled arutasid maksete vähendamist või peatamist. Kui hageja oleks soovinud nõuda leppetrahvi ka nimetatud aja eest, oleks ta pidanud esitama nõude mõistlikul ajal pärast võlgniku poolt hagejale viimase makse tegemisest augustis 2008, kuid hageja esitas selle nõude alles 3 kuud hiljem, mis on ebamõistlik.
9.Võlgnik sõlmis hagejaga veel kaks sama kinnistu mõttelise osa lepingut ja tasus 74 300 000 krooni ning koos vaidlusaluse lepinguga on võlgnik hagejale tasunud 95 900 000 krooni. Hagejale ei ole kahju tekkinud. Kinnistu väärtus on vähenenud enam kui 50% ja sellega seoses on leppetrahv ebamõistlikult suur. Nimetatu välistab hageja leppetrahvi nõudmise õiguse või annab aluse selle vähendamiseks. Esimese astme kohtu otsus
10.05.03.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tunnustas AS-i NEXILIS nõuet Tungren AS-i pankrotimenetluses suuruses 210 972.76 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Kohus jättis menetluskulud kostjate kanda.
11.Vaidlus puudus selles, et 08.12.2006 kinnistu mõttelise osa müügilepingu kohaselt müüs hageja ABC Vara AS-le Haabneemes Randvere tee 6 asuva kinnistu hinnaga 79 060 000 krooni (käibemaksuga). Asjaõiguslepingu sõlmimine pidi toimuma hiljemalt 30.04.2007. 24.05.2007 sõlmisid hageja, ABC Vara AS ja Tungren AS (pankrotis, endine ärinimi Oma Varahalduse AS) võlaõigusliku lepingu ülevõtmise lepingu ja lepingu muutmise lepingu. Lepinguga anti kõik ABC Vara AS-i õigused ja kohustused üle võlgnikule, võlgnik kohustus tasuma hagejale 3 953 000 krooni (käibemaksuga) hiljemalt 30.06.2007 ja ülejäänud osa 75 107 000 krooni (käibemaksuga) hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise päevaks. 25.02.2011 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, millele nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid vastu kostjad.
12.Leppetrahvi nõudmise õigus tuleneb müügilepingu p-st 3.3, mille järgi lepingu p-s 3.2.2 nimetatud kohustuse mittetäitmisel või mittenõuetekohasel täitmisel on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 0,025% ostuhinna käibemaksuta summalt päevas iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Lepingu p 3.2.2 sätestas esialgselt, et juhul, kui ostja kasutab lepingu eseme ostmiseks krediiti ja kreeditoriks on Eesti Vabariigis registreeritud krediidiasutus, sealhulgas Eesti Vabariigis registreeritud välismaa krediidiasutuse filiaal, kohustub ostja krediidi arvelt tasutava rahasumma tasuma müüja või müüja poolt näidatud
isiku kontole hiljemalt 3 pangapäeva jooksul asjaõiguslepingu sõlmimise päevast arvates. Kohus leidis, et lepingu p 3.2.2 on muudetud 24.05.2007 lepinguga ning tuleb lähtuda sellest sõnastusest. Selles lepingus on selgelt märgitud, et lepingu p 3.2 (sealhulgas p 3.2.2) muudetakse (mitte ei täiendata) uues sõnastuses. Seetõttu ei oma enam tähendust kostjate käsitlus krediidi saamisest ja sellega seotud tõendid.
13.Kohus leidis, et puudub vajadus käsitleda ka lepingu taganemisest tulenevaid küsimusi. Tsiviilasjas nr 2-09-1638 leidis Riigikohus, et lepingust taganemine ei olnud põhjendatud (lahend nr 3-2-1-136-11). Seega on vaidlusalune leping kehtiv ja lepingu p 3.2.2 järgi tuli tasuda 75 107 000 krooni enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Asjaõiguslepingu sõlmimise tähtajaks oli lepingu p 4.1 järgi 15.10.2007 tingimusel, et ostja poolt on täidetud muuhulgas p-s 3.2.2 reguleeritud kohustus, see on ostuhinna tasumise kohustus. Puudub vaidlus selles, et ostuhinda võlgnik ei tasunud ning asjaõiguslepingut ei sõlmitud. Võlgnik ei ole kinnistusraamatusse omanikuna kantud. Tuginedes lepingu sõnastusele, leidis kohus, et ostuhind pidi olema tasutud hiljemalt 15.10.2007, sest see oli selgesõnaline eeldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks samal kuupäeval.
14.Pooled ei ole muutnud lepingu p 3.3, mis sätestas hageja õiguse nõuda leppetrahvi, kui p-s 3.2.2 sätestatud kohustus jääb täitmata. Kuivõrd võlgnik ei ole tasunud hiljemalt 15.10.2007 ostuhinda, on hagejal lepingu p 3.3 alusel õigus nõuda leppetrahvi 0,025% käibemaksuta ostuhinnast päevas iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Hageja nõuab leppetrahvi 3 301 006.40 krooni ehk 210 972.76 eurot.
15.Kohus leidis, et leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur. Võlgniku poolt tasutav ostusumma pidi olema 63 650 000 krooni (käibemaksuta), leppetrahvi nõue on 3 301 006.40 krooni. Kohtupraktika on aktsepteerinud kõrvalnõudeid põhinõude ulatuses. See põhimõte kehtib vaatamata summade suurusele ning 5,2% ulatuses täitmata kohustuselt leppetrahvi nõudmine ei ole ebamõistlikult suur. Leppetrahvi ei anna alust vähendada ka see, et võlgnik on kohustust täitnud. Nimetatud fakt ei puutu leppetrahvi nõudesse, sest leppetrahvi leppisid pooled konkreetselt kokku asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks tasutava ostusumma suhtes. Seega oli poolte tahe suunatud just selle konkreetse kohustuse osa tagamiseks leppetrahviga ning teised lepingust tulenevad kohustused ja nende täitmine ei puutu asjasse.
16.Leppetrahvi nõudmiseks ei pea hageja tõendama kahju olemasolu, sest see ei tulene lepingust ega seadusest. 5,2% suuruse leppetrahvi nõudmine täitmata kohustusest ei anna alust leppetrahvi vähendamiseks. Seetõttu ei ole vaja analüüsida ka kostjate väidet, et hagejale ei ole kahju tekkinud. Põhjendatud ei ole kostjate väited, et leppetrahvi tuleb vähendada seetõttu, et müügihind jäi tasumata ülemaailmse finants- ja majanduskriisi situatsioonis ning selle nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohus on lepingu üle peetud vaidluses leidnud, et muutunud majanduskeskkond ei andnud alust lepingust taganemiseks ning kohus võttis selle seisukoha aluseks ka leppetrahvi küsimuse üle otsustamisel. Leping kehtib kõigi tingimustega. Nimetatud kaalutlustel ei ole alust leppetrahvi alandamiseks ega ka vastuolu hea usu põhimõttega.
17.Kostjad leiavad, et leppetrahvi nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumisest teadasaamisest. Kohustuse täitmise tähtpäevaks oli 15.10.2007. 15.12.2008 on hageja võlgnikule esitanud leppetrahvi nõude, kahju nõude ja andnud kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, millele võlgnik on 15.01.2009 vastanud. Mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb kindlaks teha konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades. Praegu olid pooled lepingus kokku leppinud tähtajad, mis ei ole arvutatavad päevades, vaid kuudes (esialgne leping sõlmiti 08.12.2006, asjaõiguslepingu lõplik sõlmimise kuupäev oli 15.10.2007) ning seetõttu ei ületa leppetrahvi nõudmisest teatamine 1,2 aasta pärast mõistliku aja kriteeriumi, seda enam, et vahepeal pidasid pooled läbirääkimisi lepingu muutmiseks. On arusaadav, et läbirääkimiste õnnestumiseni või ebaõnnestumiseni ei esita lepingu pool oma nõudeid. Kohus leidis, et arvestades selle lepingu asjaolusid, oleks hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue aegumistähtaja jooksul ilma, et tekiks küsimus
mõistliku aja ületamisest, sest reeglina ei saa aegumistähtaja jooksul olla teist tähtaega, mil isik kaotab oma nõudeõiguse.
18.Asjaolu, et pooled pidasid läbirääkimisi, ei muuda kehtetuks sõlmitud lepingut ega anna alust seda mitte täita. Kuivõrd läbirääkimiste tulemusel uute tingimuste osas kokkuleppele ei jõutud, kehtivad juba kokkulepitud tingimused, sealhulgas leppetrahvi osas.
19.Kohus leidis, et tunnistajate ülekuulamiseks puudus vajadus, sest läbirääkimiste fakti üle pooled ei vaielnud ning see asjaolu oli tuvastatud ka tunnistajate ülekuulamiseta. Kohus jättis TsMS § 436 lg 2 alusel kõrvale teises tsiviilasjas kogutud tunnistajate ütlused kui kõlbmatud tõendid (t lk 105-107, 195-197), leides, et kohus saab tugineda üksnes antud asjas uuritud tõenditele ning isikuline tõendi allikas kuulub vahetuse põhimõtte alusel ülekuulamisele ning seetõttu oleks õigeks tõendi vormiks olnud nende isikute kohtuistungil ülekuulamine. Apellatsioonkaebus
20.Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks, leppetrahvinõude rahuldamise korral vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.
21.Apellant on seisukohal, et esimese astme kohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõigusnorme ja kohaldanud valesti materiaalõigust, kohus on rikkunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg-t 1, § 159 lg-t 2 ja § 161 lg-d 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1, § 436 lg-t 3 ja § 438.
22.Vastustaja ei ole esitanud leppetrahvi nõuet mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumisest teada saamisest. Pooltel ei ole vaidlust asjaolu osas, et kohustus muutus sissenõutavaks 16.10.2007 ning vastustaja esitas kirjaliku leppetrahvi nõude alles 15.12.2008, see on ligemale 1,2 aastat pärast kohustuse rikkumisest teada saamist.
23.Maakohus on lahendi tegemisel lähtunud ekslikest faktilistest asjaoludest, kuivõrd müügilepingu p 3.3 kohaselt (mille alusel arvestas hageja oma nõude suuruse) on pooled leppinud kokku leppetrahvi arvestuses päevades. Ka hageja ise on oma hagiavalduses märkinud, et müügilepingu p 3.3. kohaselt on hagejal ostuhinna tasumise kohustuse mittetäitmisel või mittenõuetekohasel täitmisel õigus nõuda ning võlgnikul kohustus tasuda leppetrahvi 0,025% ostuhinnast (arvestatakse käibemaksuta summalt) päevas iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Kordagi ei ole kohtumenetluse jooksul olnud vaidluse all küsimus, kas poolte tegelik tahe oli suunatud tähtaegade arvutamisele päevades või kuudes.
24.Teise asjaoluna, miks ei pea kohus mõistlikku tähtaega möödunuks, on otsuses märgitud, et läbirääkimiste õnnestumiseni või ebaõnnestumiseni ei esita lepingu pool oma nõudeid. Selles osas ei esitanud kohus aga täiendavaid selgitusi ega viita ühelegi õigusnormile või varasemale kohtupraktikale, mis võimaldaks apellandil aru saada, millistele kaalutlustele tuginedes kohtunik taolisele veendumusele jõudis. Veelgi enam, asjaolu, et ka läbirääkimiste ajal on nõude esitamine mõistlik, on kinnitanud ka hageja ise, viidates, et väidetavate läbirääkimiste pidamine ei muuda hageja õigust nõuda leppetrahvi tasumist.
25.Seadusandja ei eelda (VÕS § 159 lg 2), et kahjustatud pool esitab võlgnikule nõude (kuigi ka nõue ise tuleb esitada mõistliku aja jooksul arvates rikkumisest teadasaamisest), vaid teavitab, et ta kavatseb leppetrahvi nõuda. Hageja leppetrahvinõude esitamisest kostjat ei teavitanud. Nimetatud asjaolu on kinnitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-15-08, märkides, et teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist, nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Leppetrahvi nõue on eraldiseisev kohustuse täitmise nõudest, mida on kinnitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-91-09. Pooled pidasid läbirääkimisi kohustuse täitmise nõude osas ja kohus jättis tuvastamata, kas pooled pidasid läbirääkimisi ka leppetrahvi
tasumise üle. Kuivõrd kohus ei ole nimetatud asjaolu tuvastanud, ei saanud kohus otsuse tegemisel ka tugineda eeldusele, et võlausaldaja ei pidanud asjaolusid arvestades esitama leppetrahvi nõudmise teatist. Olukorras, kus võlgnik on eksitanud võlausaldajat ning läbirääkimistega eesmärgipäraselt venitanud, et vältida võlausaldaja poolt teatise esitamist mõistliku tähtaja jooksul, saab võlausaldaja nõuda VÕS § 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 2 alusel tähtaja möödumise vastuväitele tuginemise tõkestamist. Seda aga hageja teinud ei ole.
26.Kohus ei ole tuvastanud läbirääkimiste pidamise täpset aega, eelkõige läbirääkimiste algust. Kohus jättis alusetult kostja poolt taotletud tunnistaja ülekuulamata ja tähelepanuta asjaolu, et pooltel puudus vaidlus selle üle, et läbirääkimised algasid alles 2008. aasta suve alguses, juunikuus. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kohus ka tuvastada, et läbirääkimiste pidamise tõttu on 1,2 aastat hiljem esitatud teatis esitatud mõistliku aja jooksul. Kohustuse sissenõutavaks muutumisest oli läbirääkimiste alguseni möödunud ligemale 8 kuud. Selle aja jooksul oleks pidanud hageja esitama vastustajale teatise, kuivõrd ei esinenud kohtu poolt viidatud põhjust teatise esitamata jätmiseks. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-15-08 leidis, et üldjuhul saab pidada mõistlikuks ajaks kuni 1/10 aegumistähtajast ehk ka käesoleval juhul 3 kuud kohustuse rikkumisest. Teatud juhtudel saab aga isegi seda aega pidada ebamõistlikult pikaks. Eelnevast tulenevalt oleks hageja pidanud esitama teatise hiljemalt 16.01.2008, et mahtuda mõistliku aja piiridesse. Asjaolu, et kostja on vahepealsel perioodil tasunud hagejale viivist, ei oma mingisugust tähtsust otsustamaks selle üle, kas leppetrahvi nõue on esitatud või sellest on teatatud.
27.Eelnevast tulenevalt on kohus käsitlenud faktilisi asjaolusid ekslikult ning seetõttu jõudnud lõppastmes ka ebaõigele seisukohale. Ühtlasi on maakohus oluliselt rikkunud selgitamiskohustust ning jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud. Kokkuvõtvalt on kostjad seisukohal, et hageja ei esitanud leppetrahvi nõuet ega teavitanud kostjat selle esitamisest VÕS § 159 lg 2 mõttes mõistliku aja jooksul arvates väidetava rikkumise toimumisest ja rikkumise avastamisest. Seetõttu on hageja kaotanud õiguse nõuda kostjalt leppetrahvi.
28.Leppetrahvi alandamine on küll kohtu diskretsiooniotsus, kuid kui üks menetlusosaline on esitanud nõude ulatuses vähendamise vastuväite, peab kohus kaalutluse teostama ning seda võlgniku ja võlausaldaja huve arvestades. Kohus ei ole sisuliselt kaalunud nõude ulatust muust aspektist kui protsentuaalselt põhinõude suurusest ning nentinud, et tegemist on mõistliku vahekorraga. Tegelikkuses on pooltevahelised suhted keerulised ja mitmetahulised, kus AS NEXILIS ja ABC Grupi AS (kelle kohustused apellant üle võttis) sõlmisid mitu erinevat võla- ja asjaõigustehingut ühe ja sama kinnistu erinevate mõtteliste osade võõrandamiseks. Kohtu käsitlus, mille kohaselt ei puutu asjasse kompleksse tehingu teised lepingud, ei ole õige. Kaalutluse teostamisel tuleb ühelt poolt arvestada asjaolu, et vastustaja ei ole kahju kandnud ning ta on saanud kokku märkimisväärse summa kinnistu eest, mida ta ise käesoleval hetkel endiselt omab ja kasutab. Samal ajal ei ole apellant tehingute tulemusena ühtegi vastusooritust saanud. Vastustajal oli võimalus tehingust taganeda ning võõrandada kinnistu mõtteline osa kellelegi teisele. Seda võlausaldaja teha ei soovinud, mis ka puhtloogilisest aspektist on mõistetav. Vastustaja jaoks oli kujunenud olukord äärmiselt soodne - hoone omand ja otsene valdus olid jätkuvalt tema käes ning ta esitas pahatahtlikult pärast enam kui aastast perioodi apellandile ebamõistlikult suure leppetrahvinõude. Riigikohus otsuses nr 3-2-1-78-05 leidis, et kui tasutav leppetrahv on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on tsiviilkoodeksi (TsK) § 194 lg 1 kohaselt kohtul õigus seda vähendada. Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda ilmselgelt ülekohtuseks olukorda, kus apellant peab lisaks juba tasutud üle 8 miljoni krooni suurusele summale, veel täiendavalt üle 3 miljoni krooni leppetrahvi maksma. Kohus on vastavad asjaolud oma otsuses ebaõigesti kaalumata jätnud.
29.Riigikohus lahendis nr 3-2-1-78-05 selgitas, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole
kooskõlas hea usu põhimõttega ja otsuses nr 3-2-1-66-05, et leppetrahvi eesmärgiks on kompenseerida kohustuse rikkumisega tekitatud kahju kokkulepitud suuruses sõltumata tegeliku kahju suurusest ja lihtsustada sellega kahjuhüvitise nõude tõendamist. Seega on leppetrahvil selgelt ka õiguskaitsevahendi funktsioon ning kahju tekkimise fakti ja selle ulatust võlausaldaja osas tuleb kahtlemata arvestada leppetrahvi väljamõistmisel. Kahju tekkimise puudumine ja hageja rikastumine kostja arvel on eelnevast tulenevalt selgelt leppetrahvi vähendamise aluseks ja kohus oleks pidanud sellega ka igal juhul arvestama. Sellest tulenevalt oleks kohus pidanud ka väga põhjalikult motiveerima, miks ei pea kohus käesoleval juhul (hoolimata kahju puudumisest) leppetrahvi ulatuse vähendamist võimalikuks. Kohus on oluliselt õigusnorme rikkudes kõik leppetrahvi vähendamist õigustavad faktilised ja õiguslikud asjaolud alusetult tähelepanuta jätnud.
30.Lisaks ei pea apellant õigeks kohtu seisukohta, mille kohaselt on vastustajal lepingust tulenev alus leppetrahvi nõudmiseks. Lepingu muutmise lepingus ei ole pooled fikseerinud, et muudetakse ka p 3.3, mis sätestab leppetrahvi nõudmise alused ja eeldused. Seega tuleb lähtuda lepingu p-s 3.3 märgitust, mis ütleb selgelt, et arvestama peab varasema lepingu redaktsiooni p 3.2.2. Teistsuguse käsitluse korral tuleb asuda seisukohale, et pooled kaotasid lepingu muutmisega üldse õiguse leppetrahvi nõudele, kuivõrd kehtivuse kaotasid selle eeldused ning lepingu muutmisega ei avaldanud pooled, et nn uues p-s 3.2.2 sätestatud tingimuste rikkumisel on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi. Lepingu p-s 3.3 sätestatud leppetrahvi nõue ei olnud universaalne, vaid seotud konkreetse kohustuse sisuga. Kuna selle kohustuse sisu muudeti, oleks pidanud muutma ka leppetrahvi nõudmise aluseid. Kuna pooled seda ei teinud, ei saa ka nö automaatselt rakendada lepptrahvi uue lepingutingimuse osas. Algse lepingu p 3.2.2 sätestab, et juhul, kui ostja kasutab lepingu eseme ostmiseks krediiti ja kreeditoriks on Eesti Vabariigis registreeritud krediidiasutus, kohustub ostja krediidi arvelt tasutava rahasumma tasuma müüja kontole hiljemalt kolme pangapäeva jooksul asjaõiguslepingu sõlmimise päevast arvates. Lisaks näeb sama lepingupunkt ette, et ostja kohustub müüja nõudmisel enne asjaõiguslepingu sõlmimist esitama müüjale dokumendid, mis tõendavad nimetatud krediidilepingu kehtimist ja hiljemalt samaaegselt asjaõiguslepingu allkirjastamisega jõustama ja andma üle vastava maksekorralduse krediidiasutusele ning mitte tegema tahteavaldusi sellise maksekorralduse muutmiseks või tagasi võtmiseks. Kuna ostja ei ole kinnistu ostuks krediidiasutuse vahendeid kasutanud, ei ole võimalik tugineda ka lepingu p 3.2.2 võimalikule rikkumisele. Eeltoodust tulenevalt on ka vastustaja leppetrahvinõue alusetu. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
32.Kolleegium, kuulanud istungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll aga tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi mõistliku aja arvestamise ja teises asjas ülekuulatud tunnistaja ütluste protokolli tõendina kasutamise võimaluse kohta. Ülejäänud osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide selliseid rikkumisi, mis annaksid aluse otsuse tühistamiseks. Ka ei tuvastanud kolleegium materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist maakohtu poolt. Kolleegium võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
33.Iseenesest asjakohane on apellantide käsitlus selle kohta, et maakohus eksis, kui leidis, et pooled olid vaidlusaluses lepingus leppinud kokku leppetrahvi arvestamise aja kuudes, mitte päevades. Vastav osa maakohtu põhjendustest tuleb muuta ning asendada ringkonnakohtu järgmiste põhjendustega: 08.12.2006 lepingu p-s 3.3 (t I kd lk 15) oli lepitud kokku müüja õigus nõuda ja ostja kohustus tasuda leppetrahvi iga p-s 3.2.2 kokkulepitud kohustuse täitmisega viivitamise päeva eest. P 3.2.2 muudeti 24.05.2007 selliselt, et ostja kohustus tasuma ostuhinna osa suuruses 75 107 000 krooni (käibemaksuga) müüjale enne asjaõiguslepingu sõlmimist (t I kd lk 25). Puudub vaidlus, et muudetud p-s 4.1 võeti kohustus sõlmida asjaõigusleping hiljemalt 15.10.2007. Samuti puudub vaidlus, et alates 19.11.2007 kuni 13.06.2007, samuti 15.08.2008 tegi ostja igakuiseid makseid müüjale selgitusega „viivis periood lep 24.05.07“ (maksedokumendid t I kd lk 29-37). Hageja on selgitanud, et tegemist oli leppetrahvi tasumisega vastavalt lepingu p-le 3.3 poolte kokkuleppel (hagiavalduse p 1.4). Et tasuti nimelt leppetrahvi, on ostja kohtumenetluses möönnud (t I kd lk 134). Seega täitis ostja leppetrahvi tasumise nõuet vabatahtlikult kuni 15.08.2008 ja müüjal puudus mistahes vajadus esitada teadet, et ta hakkab leppetrahvi nõudma. VÕS § 159 lg 2 eesmärgiks on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgniku positsiooni lepingulises suhtes. Teate eesmärgiks omakorda on anda võlgnikule võimalus valmistuda maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ja annab talle ka selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Olukorras, kus võlgnik tegi peale kaheksakuulist regulaarset tasumist viimase vabatahtliku makse 15.08.2008, ei saa kuidagi lugeda ebamõistlikuks hagejapoolset neljakuulist ootamist enne, kui esitas 15.12.2008 kirjaliku leppetrahvi tasumise nõude. Seda enam, et puudub vaidlus, et sel perioodil pidasid pooled ka läbirääkimisi müügilepingu muutmiseks. Läbirääkimiste ajal nõude mitteesitamine tõendab müüja käitumise mõistlikkust ja kooskõla hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlgnik ja võlausaldaja käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Vastutulekut lepingut rikkunud poolele ei ole õige tõlgendada vastutulnud poole kahjuks. Eeltoodu alusel ei saa kolleegium kuidagi nõustuda apellantide seisukohaga, mille kohaselt ei oma vahepealsed maksed tähtsust otsustamaks, kas leppetrahvinõue oli esitatud mõistliku aja jooksul või mitte.
34.Maakohus on asjakohaselt asunud seisukohale, et kui läbirääkimiste tulemusena lepingut ei muudetud, siis kehtib see senises sõnastuses ja läbirääkimiste täpsem sisu konkreetse vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma. Seega ei pidanud maakohus ka tuvastama läbirääkimiste täpset aega ja seda, kas pooled pidasid läbirääkimisi ka leppetrahvi tasumise üle ega koguma nimetatud asjaolusid tõendavaid tõendeid. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.
35.Kolleegium ei nõustu apellantide etteheitega, nagu puuduksid maakohtu otsuses sisulised kaalutlused, mis arvestaksid võlgniku huvide ja olukorraga ja nagu oleks maakohus jätnud sisuliselt diskretsiooni teostamata. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda tasumiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus arvestas, et rahalise kohustuse suuruseks, mille täitmisega viivitamisest tuleneb menetletav leppetrahv, oli 63 650 000 krooni (käibemaksuta). See on täies ulatuses tasumata. Nõutav leppetrahv ei ületa põhivõlgnevust. Apellantide poolt esile toodud 95,9 miljonit krooni olid eelnevalt tasutud teiste lepingute alusel. Vaidlusalune leping jäi lõpuni viimata mitte müüja, vaid ostja poolt lepingust lubamatu taganemise tõttu, nagu tuvastas Riigikohus ostja ja müüja vahelises vaidluses (lahend nr 3-2-1-136-11). Mõistlikud on ka vastustaja selgitused, et kuna poolte eesmärgiks oli kogu kinnistu omandi üleminek ostjale
ja eelnevate lepingutega läks omand üle kahe mõttelise osa osas ning osa, mille ostmisest ostja loobus ja milline on senini hageja omandis, asub kasutuskorra kohaselt ostja mõtteliste osade vahel, on selle võõrandamine kolmandale isikule ilmselt oluliselt raskendatud ja lisaks on see mõtteline osa langenud kinnisvarahindade tõttu nüüd oluliselt vähemväärtuslik kui 08.12.2006 lepingus kokkulepitud ostuhind. Nimetatud asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et hagejal puudub igasugune kahju. Samas VÕS § 161 lg 1 kohaselt võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi lepingu rikkumise korral tegelikust kahjust sõltumata. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega lisaks põhjusel, et müügilepingus kokkulepitud leppetrahvi päevamäär oli sisuliselt isegi väiksem tol ajal seaduses sätestatud viivisemäärast. Nimelt oli 2007. aastal seadusjärgseks viivisemääraks 11%, mis arvestatuna päevamääraks oli 0,030%, pooled olid leppinud kokku aga 0,025% päevas.
36.Kolleegium peab vajalikuks parandada maakohtu otsuses sisalduv seisukoht, millest jääb ekslik mulje, nagu ei saaks kohus kasutada tõendina teises kohtumenetluses ülekuulatud isiku ütlusi sisaldavat protokolli. TsMS § 251 lg 2 kohaselt on see võimalik, kui kohus otsustab tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega põhjusel, et see ilmselt lihtsustab menetlust ja võib eeldada, et kohus saab protokolli vajalikul määral hinnata ka tunnistaja vahetu ülekuulamiseta. Sellisel juhul on protokolli näol tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 1 mõttes. Samas nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et kuna asjaolud, mille tõendamiseks kostjad need tõendid soovisid esitada, käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma (vt otsuse p 34), siis maakohtu ebatäpne põhjendus tõendite kõlbmatuse kohta ja nende arvestamata jätmine ei viinud sisuliselt ebaõige lahendi tegemiseni ega anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
37.TsMS § 171 lg 1 ja § 173 lg 4 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellantide kanda solidaarselt.
Ulvi Loonurm
Tiit Kollom
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.