Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

saanud õiguskaitse identsete või samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks, kui on tõenäoline kaubamärkide äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas kaubamärgi assotsieerumine varasema kaubamärgiga. Kaubamärk E ei tekita äravahetamise tõenäosust tarbijate seas kaubamärgiga E . KaMS tõlgendamisel on analoogia alusel kohaldatavad Euroopa Kohtu lahendid seoses Esimese Nõukogu direktiiviga 89/104/EEC 21.12.1988 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (C-39/97, C-251/95). Mõlemad kaubamärgid on sõnamärgina esitatud tehissõnad, reproduktsioonil esitatud läbivates suurtähtedes ning koosnevad kahest osast. Eesliidetest “ECO-” ja “EURO-” ning identsest sufiksist “-SPERSE”. Kaubamärk E koosneb üheksast tähest ja kaubamärk E kümnest tähest. Kaebuse esitamise hetkel oli Ühenduse kaubamärgi andmebaasis kaubamärke eesliitega “EURO” 4441 tk ja “ECO-” 1566 tk. Seega on põhjust väita, et tegemist on laialt kasutuses olevate eesliidetega, mida tarbija on harjunud nägema kui esimest kaubamärgi osa. Järelikult on eesliited “ECO-” ja “EURO-” tavapärased ning eelmainitud kaubamärkides visuaalselt kergelt tarbija poolt tuvastatavad ja eristatavad. Tavaliselt eeldatakse, et tarbija ei analüüsi erinevaid märgi elemente ja tajub märki tervikuna. Erandina võib eeldada, et eesliidete laia kasutuse tõttu on tarbija võimeline ilma lisatähelepanu kasutamata kergelt tuvastama, et antud juhul on tegemist märkidega, mis koosnevad kahest kokkukirjutatud osast. Järelikult tarbijal on lihtne taibata E ja E kaubamärkide visuaalset erinevust. Avaldaja ei ole kunagi väitnud, et eristusvõimetute sõnade kasutamine tuhandetes kaubamärkides muudab kaebaja tähise eristusvõimeliseks. Avaldaja on esile toonud asjaolu, et eesliidete rohke kasutuse tõttu on visuaalsel vaatlusel tarbijal kerge poolitada sõna kaheks osaks. Antud argument ei ole seotud avaldaja kaubamärgi eristusvõimega ja toob esile vaid asjaolu, et tarbija on võimeline liitsõnades E ja E ilma lisatähelepanuta kergelt tuvastama, et antud juhul on tegemist märkidega, mis koosnevad kahest kokkukirjutatud osast. Seega on Apellatsioonikomisjoni argumendid ja seisukoht rajatud meelevaldsele avaldaja argumentide tõlgendusele. Kaubamärkide visuaalne erinevus tuleneb eelkõige nende esimestest osadest “ECO” ja “EURO”, nimelt tähe “C” ja tähtede “U” ja “R” erinevustest. Arvesse võttes võrreldavate kaubamärkide eesliidete tavapärasust ja tähtedest “C” ja “UR” tulenevaid erinevusi, on avaldaja seisukohal, et E ja E puhul on tegemist visuaalselt erinevate kaubamärkidega. Mõlemad kaubamärgid koosnevad neljast silbist. Võrreldavate kaubamärkide esimesed kaks silpi on häälduse poolest märkimisväärselt erinevad. Arvestades kaubamärkide algusosade olulisust foneetilisel eristamisel on esimeste silpide erinevus oluliselt tähtsam, kui viimaste silpide identsusest tulenev sarnasus. Lähtudes eeltoodust on võimalik järeldada, et sõnad omavad tähtsamaid foneetilisi erinevusi kui sarnasusi ja seepärast on foneetiliselt erinevad. Avaldaja on arvamusel, et eesliited “ECO-” ja “EURO-” on laialt levinud ning nõrga eristusvõimega. EURO viitab Euroopale, Euroopa Liidule, Euroopa standarditele, Euro rahale, aga ECO ökoloogiale, ökonoomsusele. Samas avaldaja ei nõustu Patendiameti ja Apellatsioonikomisjoni poolt pakutud sõna “SPERSE” tõlgendamisega. Nii Patendiamet kui ka Apellatsioonikomisjon jätab tähelepanuta asjaolu, et tegemist on kasutuses oleva sihilise tegusõnaga “SPERSE”, mida on esimest korda kasutatud Inglise literatuuris juba aastal 1596 ja mis tähendab to disperse (pulveriseerima, hajutama, laiali puistama). Patendiamet oma 16.11.2006 vastuses väidab, et “sõna SPERSE ei ole inglise keeles kasutusel, üksnes Webster Dictionary (1828) andmetel viitab sõna SPERSE sõnale disperse, pulveriseerima, hajutama, laiali puistama.” Avaldaja ei ole nõus sellise Patendiameti meelevaldse järeldusega. Patendiamet väidab ilma ühegi argumendita, et maailma tuntud sõnaraamatus Webster Dictionary toodud ingliskeelne

sõna ei ole kasutusel. Lisaks jättis Patendiamet tähelepanuta, kas tahtlikult või kogemata, et avaldaja esitatud väljatrükkides on sõnale SPERSE viidatud lisaks ka Webster Dictionary 1913 aasta versioonis. Elektrooniline sõnaraamat www.dictionary.com, mis põhineb Webster Dictionary 1996 aasta versioonil, sisaldab sõna SPERSE. Seega ei saa nõustuda Patendiameti põhjendamatu ning meelevaldse järeldusega, et sõna SPERSE ei ole inglise keeles kasutusel.i Kaubamärkide äravahetamise tõenäosuse hindamise üks kriteeriumeid on semantiline analüüs, milles hinnatakse sh ka sõnade tähendust. Asjaolu, et tähised SPERSE on identsed ja kaubad on samaliigilised ei välista mingil juhul vajadust hinnata sõna SPERSE tähendust. Euroopa Kohus on korduvalt öelnud, et äravahetamise tõenäosust peab hindama globaalselt, arvesse võttes kõiki tegureid, mis on asjakohased juhtumi asjaoludega. Globaalne hinnang kaubamärkide visuaalse, foneetilise ja semantilise sarnasuse üle peab tuginema kaubamärkide üldmuljele, arvestades nende eristavaid ja domineerivaid komponente. Seega tuleb hinnata, kas sõnal SPERSE on tähendus ja kui see tähendus on tähistatud kaupade osas kirjeldav, siis sellest sõnast ei saa tekkida kaubamärgiomanikule ainuõigusi. Kui lähtuda Apellatsioonikomisjoni tõlgendusest, siis on võimalik omandada ainuõigusi kirjeldavate tähiste osas, sest semantiline analüüs ei ole vajalik situatsioonis, kus sõnad on identsed ja kaubad on samaliigilised. See on ilmselgelt vastuolus KaMS § 9 lg 1 p 3 ja kehtiva kohtupraktikaga. Nii Patendiamet kui ka Apellatsioonikomisjon on puudulikult hinnanud kaubamärkide äravahetamise tõenäosust, kuna ei arvestatud sõna SPERSE tähendust. Eesliidetest “ECO-” ja “EURO-” tulenev erinevus on piisav vältimaks võrreldavate kaubamärkide kontseptuaalset sarnasust. Mõlemad kaubamärgid koosnevad kahest eraldiseisvast nõrga eristusvõimega osast. Seetõttu on mõlema kaubamärgi domineerivaks ja eristavaks osaks vastavad sõnad tervikuna, mitte nende üksikud elemendid. Sellest tulenevalt ei oma ka vaadeldavad märgid kokkulangevaid eristavaid elemente. Kaubamärk E on registreeritud klassis 2 kuuluvate kaupade osas - pigmendid ja dispersioonid. Kaubamärk E tähistab klassi 2 kuuluvaid kaupu - sideaineta veel põhinevate pigmentide valmissegu töötlevale tööstusele. Kaubamärgi E kaupade loetelu on piiratud ning juba loetelus mainitakse, et tegemist on spetsiifilise töötlevale tööstusele mõeldud kaubaga. Seega on võimalik eeldada, et E kaubamärgiga tähistatud kaupu müüakse ainult töötlevale tööstusele kui toorainet ja mitte tavatarbijale kui lõpp-produkti. Järjelikult on tegemist spetsiifilise produktiga, mille tarbijateks on selle eriala teadmistega spetsialistid, kes on tähelepanelikumad kui tavatarbijad ning on harjunud eristama erinevate ettevõtjate tooteid, mille nime koosseisus on sõna “SPERSE”. Sideaineta veel põhinevate pigmentide valmissegu kui toode ei ole mõeldud tavatarbijale, tegemist on töötlevale tööstusele mõeldud toorainega ning arvatavasti müüdavad miinimumkogused välistavad tavatarbijat kui toodete sihtgruppi. Seega kaebaja kaupade tarbijaks on selle eriala teadmistega spetsialistid. Avaldaja nõustub seisukohaga, et varasema kaubamärgiga tähistatud toodete tarbijateks võivad olla nii tavatarbijad kui ka teadmistega spetsialistid. Kuid antud vaidluses tuleb äravahetamise tõenäosust hinnata teadmistega spetsialistide seas, kuna vaid selles osas võrreldavate kaubamärkide tarbijad kattuvad. Juhindudes TÕAS § 63 lg 1 ja KaMS § 10 lg 1 p 2 taotleb avaldaja T 30.09.2010 otsuse nr 1015-o tühistamist ja rahvusvahelise kaubamärgi E õiguskaitset välistavate asjaolude puudumise tuvastamist kaubamärgiseaduse § 10 lg 1 p 2 alusel ning puudutatud isikult avaldaja menetluskulude väljamõistmist. 04.11.2011 esitas avaldaja kohtule Siseturu Ühtlustamise Ameti 04.05.2011 otsuse kaubamärgi E registreeringu tühistamise kohta. Seega on ära langenud alus, millest võiksid tuleneda avaldaja kaubamärgi õiguskaitset välistavad asjaolud.

Puudutatud isiku seisukoht Harju Maakohtule esitatud avalduses leiab avaldaja sarnaselt apellatsioonikomisjonile esitatud kaebusele, et kaubamärk E ei ole äravahetamiseni sarnane ja assotsieeruv varasema kaubamärgiga E . Harju maakohtule esitatud avalduses kordab kaebaja varasemalt esitatud seisukohti ja kaalutlusi kaubamärkide visuaalsest, foneetilisest ja semantilisest erinevusest. Apellatsioonikomisjon analüüsis otsuses nr 1015-o tähiste E ja E äravahetamiseni sarnastust põhjalikult jäädes käesolevas menetluses otsuses tuvastatud asjaolude ja seisukohtade juurde. Otsuses kirjeldatud seisukohtade ja tuvastatud asjaolude kordamiseks puudub ilmselt vajadus, millest tulenevalt puudutatud isik palub kohtul otsuse tegemisel arvestada otsuse nr 1015-o kaalutlusi. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt asjaomaste tähiste visuaalse, kontseptuaalse ning foneetilise sarnasuse osas peab äravahetamise sarnasuse, sh assotsieerumise tõenäosuse igakülgne hindamine rajanema üldmuljele, võttes eelkõige arvesse kaubamärkide eristavaid ja domineerivaid elemente. Kaubamärgile õiguskaitse andmisel tuleb analüüsida tähiste domineerivaid ja eristavaid elemente, sest tegemist on peamiste teguritega kaubamärgi üldmulje kujunemisel. Apellatsioonikomisjoni otsuse punktis 23 põhjendati, et kaubamärkide domineerivad identsed osad mõjutavad kaubamärgi eristusvõimet ning kui tähiste ülejäänud elemendid on tavapärased ja eristusvõimetud, nagu käesoleval juhul, siis muudavad identsed osad kaubamärgi tervikuna äravahetamiseni sarnaseks, sh assotsieeruvaks. Sellest tulenevalt hindasid Patendiamet ja apellatsioonikomisjon kaubamärke tehes kindlaks nende olulised ja domineerivad elemendid (punktid 22-25). Kaubamärgi eristavate ja domineerivate elementide kindlakstegemine on kaubamärkide sarnasuse hindamise üheks oluliseks osaks. Apellatsioonikomisjon järeldas, et mõlemad kaubamärgid koosnevad tehissõnadest, kus sõnade algusosad vastavalt ECO ja EURO on eristusvõimetud eesliited. Sõna ECO viitab tavapäraselt ökoloogiale, looduslikule; sõna EURO on üldiselt Euroopale või Euroopa Liidu institutsioonile viitav eesliide (punkt 22). Samale seisukohale on asunud ka avaldaja ja Patendiamet. Avaldaja ei ole vaidlustanud Patendiameti ja apellatsioonikomisjoni järeldust, et kaubamärkide E ja E domineerivaks ja eristusvõimelisemaks elemendiks on sõnaosa „SPERSE“. Seetõttu on Patendiameti otsuses õigesti tuvastatud, et kaubamärkide E ja E eristusvõimeliseks osaks on sõnaosa „-SPERSE“, mis on aga mõlemal tähisel identne. Ennekõike köidavad käesoleval juhul tarbijate tähelepanu kaubamärkide domineerivad elemendid, mille põhjal tekib kaubamärgist üldmulje ning tarbija ei identifitseeri kaubamärke ja nendega tähistatavaid tooteid sadades kaubamärkides kasutatavate sõnade „ECO“ ja „EURO“ kaudu. Sõnade algusest tulenevaid kaubamärkide tervikpildis suhteliselt tagasihoidlikke erinevusi vähendab seegi, et domineerivad elemendid on täiesti identsed. Ebaõige ja eksitav on avaldaja väide, et nii Patendiamet kui apellatsioonikomisjon on puudulikult hinnanud kaubamärkide äravahetamise tõenäosust, kuna ei arvestatud sõna „SPERSE“ tähendust. Apellatsioonikomisjon hindas sõna „SPERSE“ tähendust eraldivõetuna kui ka tervikuna „E“. Apellatsioonikomisjoni otsuse punktis 22 tuvastati, et sõnal „SPERSE puudub eesti keeles konkreetne tähendus. Igal juhul puudub eesti keeles tähendus sõnal „E“ (otsuse lk 5). Samuti on apellatsioonikomisjon seisukohal, et sõnal „E “ ei ole eestikeelset tähendust. Avaldaja ei ole neid seisukohti ümber lükanud. Sõnad „E“ ja „E “ on tehissõnad ja sellisel kujul pole neil tähendust ka inglise keeles. Seetõttu on tõenäoline, et tarbija pöörab tähelepanu sõnade domineerivatele elementidele („-SPERSE“), kuid selle tähendus jääb mõlema kaubamärgi puhul samaks, sest tegemist on identsete osadega. Sellest tulenevalt on apellatsioonikomisjon jätkuvalt seisukohal, et avaldaja kaubamärgile E õiguskaitse andmisel ei oma tähtsust taotleja arutlus selle üle, kas sõnal „SPERSE“ on mingi konkreetne tähendus ja kas see on tänapäeval igapäevaselt kasutusel või mitte. Avaldaja on jätnud tähelepanuta, et Patendiamet on kaubamärgi ekspertiisi käigus nimelt tuvastanud, et mõlema kaubamärgiga tähistatavad kaubad on identsed ja samaliigilised. Varasema kaubamärgi E registreering klassis

2 nimetatud kaupade suhtes (pigments and dispersions) hõlmab taotleja kaubamärgiga tähistatavaid tooteid (aqueous pigment preparation without binders for the processing industry). Siittulenevalt ei oma tähendust, kas sõnal „SPERSE“ on inglise keeles konkreetne tähendus, sest identse sõna ja samaliigilise kauba puhul tajuks tarbija kaubamärki ikka samamoodi. Kui sõnal „SPERSE“ oleks tähendus, siis saaks see mõlemal kaubamärgil olla vaid ühesugune. Lisaks analüüsis apellatsioonikomisjon kaubamärgile õiguskaitse andmist olukorras, kui sõnale „SPERSE“ omistada mingi tähendus. Arutlus, mille avaldaja on esitanud sõna „SPERSE“ ja tähistavate kaupade kontekstis tekkivatele seostele, kehtib sarnaselt mõlema vastandatud tähise puhul, sest tähistatavad tooted on identsed ja samaliigilised. Eristusvõimetute sõnade kasutamine tuhandetes kaubamärkides ei muuda kaebaja tähist eristusvõimeliseks. Eesliiteid „ECO-„ ja „EURO-„ kasutatakse kaubamärkides rohkesti. Mingi eesliite või sõna massiline kasutamine kaubamärgi koosseisus igal juhul vähendab eristusvõimet ja muudab selle tähise osa tarbija jaoks pigem tavapäraseks, mille tõttu tarbija ei pruugi selle tunnuse alusel ühe isiku kaupu või teenuseid teiste omast eristada. Seetõttu ei ole tõenäoline, et tarbija identifitseeriks asjaomaseid kaubamärke eesliidete „ECO-„ ja „EURO-“ alusel. Apellatsioonikomisjon on otsuses kontrollinud kaupade sarnasust ning selgitanud, et Patendiamet õigesti teinud kindlaks, et varasem kaubamärk hõlmab nii tavatarbijale kui ka tööstusele müüdavaid identseid ja samaliigilisi tooteid. Järelikult on neil mõlemal täpselt sama sihtgrupp. Vaatamata sellele, et hilisema kaubamärgi omanik on oma toodete loetelu kitsendanud tööstusele mõeldud sihtgrupiga, ei välista see siiski sama sihtgruppi olemasolu varasemal tähisel, kuivõrd varasema kaubamärgi omanik ei ole oma kaupade loetelu kitsendanud, hõlmates sihtgrupina nii tavatarbijaid kui ka vastava eriala spetsialiste. Kaubamärkide äravahetamiseni sarnasuse osas on apellatsioonikomisjoni otsuses igakülgselt põhjendatud, et kaubamärkide E ja E domineerivad osad (-SPERSE) on identsed; tähiste alguosad EURO ja ECO on eristusvõimetud ning ei oma kaubamärgi ja toodete identifitseerimisel arvestatavat kaalu; mõlema kaubamärgiga tähistatavad kaubad on identsed ja samaliigilised. Apellatsioonikomisjoni hinnangul ei ole kaubamärkide erinevused piisavad välistamaks tähiste segiajamist ning selle kaudu varasema kaubamärgiomaniku õiguste rikkumist. Vastandatud kaubamärkide sarnasused on oluliselt suuremad, kui nende üksikud erinevused, millest tulenevalt on tõenäoline, et asjaomane avalikkus võib kaubamärgid ja kaubad omavahel ära vahetada. Apellatsioonikomisjoni otsuses on võrreldud tähiseid tervikuna ning pööratud tähelepanu kaubamärkidele tervikuna (vt nt otsuse punktid 23 ja 25). Sellest tulenevalt puudub avalduse rahuldamiseks alus. Vaidlustatud otsus on kooskõlas otsuse tegemise ajal kehtinud õigusaktidega. Uus asjaolu, et Siseturu Ühtlustamise Ameti 04.05.2011 otsusega tühistati kaubamärgi E registreering, ei muuda kehtetuks kaubamärgi varasemat õiguskaitset. Kohtumääruse põhjendused Kooskõlas TsMS § 476 lg 1 esitas avaldaja kohtule hagita menetluse avalduse huvitatud isikuna. Hagita asjad on TsMS § 475 märgitud asjad ning selle paragrahvi lg 1 p 17 järgi muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad. Tulenevalt kaubamärgiseadusest on tegemist hagita asjaga. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kooskõlas TsMS § 477 lg 2 vaatab kohus asja läbi ja lahendab kohtuistungit pidamata, kuna seadus ei sätesta antud liiki asja puhul kohtuistungi korraldamise kohustust. Avaldaja on kohtus vaidlustanud Tööstusomandi Apellatsioonikomisjoni (TOAK) 30.09.2010

otsuse nr 1015-o ja taotleb selle tühistamist ning kaubamärgi E õiguskaitset välistavate asjaolude puudumise tuvastamist. Nimetatud otsusega jättis TOAK muutmata Patendiameti otsuse avaldaja poolt taotletud tähise E kaubamärgina registreerimata jätmise kohta. Avaldaja poolt taotletud tähise E kaubamärgina registreerimisest keeldus Patendiamet 12.06.2006 otsusega KaMS § 10 lg 1 p 2 alusel. Tööstusomandi Apellatsioonikomisjon (TOAK) jättis 30.09.2010 otsusega nr 1015-o Patendiameti otsuse jõusse. Nii Patendiamet kui TOAK leidsid, et tähis E ei saa õiguskaitset kaubamärgina KaMS § 10 lg 1 p 2 alusel tulenevalt varasemast kaubamärgist E . Puudutatud isik Eesti Vabariik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu leiab, et avaldus ei ole põhjendatud ning taotleb avalduse rahuldamata jätmist. Asjaolu, et varasema kaubamärgi E registreering on tühistatud pärast vaidlustatud otsuse tegemist, ei muuda vaidlustatud otsust ja Patendiameti otsust tagasiulatuvalt õigusvastaseks. Avaldajal on õigus esitada Patendiametile taotlus kaubamärgi registreerimiseks seoses muutunud asjaoluga. Kohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja esitatud tõenditega, leiab, et avaldus tuleb rahuldada. Avaldaja juhindus avalduse esitamisel KaMS § 10 lg 1 punktist 2. KaMS § 10, mis sätestab suhtelised õiguskaitset välistavad asjaolud, lg 1 p 2 kohaselt ei saa õiguskaitset kaubamärk, mis on identne või sarnane varasema kaubamärgiga, mis on saanud õiguskaitse identsete või samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks, kui on tõenäoline kaubamärkide äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas kaubamärgi assotsieerumine varasema kaubamärgiga. Kaubamärgiseaduse (KaMS) § 3 alusel on kaubamärk tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. Sellest tulenevalt on kaubamärgi põhiülesandeks eristada kaubamärgi omanikule kuuluvaid tooteid või teenuseid konkurentide omadest – toote individualiseerimine. Kaubamärgi individualiseeriv toime tähendab seda, et tarbijal oleks võimalik eri märkidega varustatud kaupu üksteisest eristada märgi alusel, mis võimaldab tal kergemini ostuotsust teha. Kaubamärgi ülesandeks on ka anda tarbijale teavet kauba kvaliteedi kohta ja kaubamärgi alusel võib tarbija luua endale eelistusi eri toodete vahel ning see võimaldab tal korduvas olukorras leida turult kergesti soovitud toote. Vaidlus puudub selles, et enne avaldaja poolt esitatud taotlust registreerida kaubamärgina tähis E, oli SCC nimele registreeritud kaubamärk E (tlk 20-22). Nimetatud registreering on käesolevaks ajaks tühistatud. Tühistamine toimus Siseturu Ühtlustamise Ameti (OHIM) 04.05.2011 otsusega (tlk 90-92), seega pärast Patendiameti poolt vastuvõetud otsust avaldaja kaubamärgi registreerimisest keeldumise kohta ja ka pärast vaidlustatud T otsuse tegemist. Kohus nõustub puudutatud isiku seisukohaga, et asjaolu, mis tekkis pärast vaidlustatud otsust, ei saa mõjutada avalduse lahendamist. Avaldusega on avaldaja vaidlustanud T 30.09.2010 otsuse, seega tulenevalt TsMS § 3 lg 1 peab kohtusse avaldusega pöördumise ajaks olema rikutud kohtusse pöörduja õigust või huvi. Sellest seisukohast tulenevalt peab kohus lahendama avalduse KaMS § 10 lg 1 p 2 alusel ning kohus peab tuvastama avaldaja poolt esile toodud asjaolude ja puudutatud isiku vastuväidete alusel kaupade ja kaubamärkide sarnasusse puutuva ning kaubamärkide tarbija poolt äravahetamisse puutuva. Kuna KaMS § 10 lõikes 2 märgitud varasema kaubamärgi omaniku kirjalik luba avaldajal puudus, tuleb kindlaks teha, kas esinevad KaMS § 10 lg 1 p 2 nimetatud identsus või sarnasus varasema kaubamärgiga ning, kas on tõenäoline kaubamärkide äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas kaubamärgi assotsieerumine varasema kaubamärgiga.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on kaubamärk vastuolus varasema kaubamärgiga, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et üldsus võib need omavahel segi ajada või tekitada seoseid varasema kaubamärgiga (C-251/95 p 22). Segiajamise tõenäosust tuleb hinna terviklikult, võttes arvesse kõiki asjassepuutuvaid tegureid – märkide visuaalset, kõlalist, kontseptuaalset sarnasust (C-39/97). Samuti peab arvestama, et tarbija tajub märki tervikuna ning ei analüüsi märgi iga elementi eraldi (C-251/95 p 22). Viidatud kohtuasjades tegi Euroopa Kohus järelduse, et mida eristusvõimelisem ja tuntum on varasem märk, seda suurem on segiajamise tõenäosus. Arvestada tuleb ka keskmisele tarbijale asjaomasest märgist jäävat muljet. Keskmine tarbija on isik, keda saab pidada mõistlikult informeerituks, tähelepanelikuks ja valvsaks, kuid kelle mälu pole kindlasti täiuslik, ja kuna erinevate kaubamärkide vahetuks võrdluseks on harva võimalust, peab tarbija usaldama oma ebatäiuslikku mälupilti. Keskmise tarbija tähelepanuastme kõikumine on reeglina vastavuses tarbijale esitletavate kaupade ja teenuste liikidega (liidetud kohtuasjad C108/97 ja C-109/97). Seega tuleb Euroopa Kohtu seisukohti arvestades hinnata kaubamärkide visuaalset, foneetilist ja kontseptuaalset sarnasust lähtudes kaubamärkidest kui tervikutest pöörates tähelepanu nende eristusvõimelistele ja domineerivatele osadele. Tuleb otsustada kui oluline on iga aspekt arvestades konkreetseid kaupu ja nende turustamise tingimusi (C- 342/97 p 27). Vastavalt WIPO juhiste („Introduction to Trademark Law and Practice. The Basic Concepts”, Genf 1993) punktile 6.2.2 on kaubamärk äravahetamiseni sarnane varasema kaubamärgiga, kui neid kasutatakse samaliigiliste kaupade tähistamiseks ja kaubamärk on varasema kaubamärgiga nii sarnane, et on tõenäoline tarbija eksitamine kauba päritolu suhtes. Oluline pole ei eksitamise tahtlus ega ka tegelik eksitamine, vaid selle tõenäosus. Euroopa Kohtu praktika kohaselt kujutab endast äravahetamise tõenäosust risk, et tarbijad eeldavad kaupu või teenuseid pärinevat samalt ettevõttelt või asjaoludest sõltuvalt majanduslikult seotud ettevõttelt (C-342/97, p 17). Seega tuleb analüüsida, kas on tõenäoline, et kaubamärkide sarnasus võib tarbijat eksitada kauba päritolu suhtes. WIPO juhiste p 6.2.2.1. kohaselt tarbija üldjuhul ei kõrvuta kaubamärke. Keskmisel tarbijal on ka keskpärane mälu. Esmapilgul tarbija tavaliselt ei märka kaubamärkide vahelisi erinevusi, mida ta pakutavat toodet hoolikamalt uurides võiks tähele panna, seega on otsustav kaubamärgi esmamulje. Põhimõtteliselt sama seisukoht tuleneb ka Euroopa Kohtu praktikast (nt C-251/95, p 23). Nii avaldaja kui varasema kaubamärgi puhul on tegemist kaupade ja teenuste rahvusvahelist klassifikatsiooni käsitleva Nizza kokkuleppe alusel klassi 2 kaupadega. Avaldaja kaubamärgi puhul sideaineta veel põhinevate pigmentide valmissegu töötlevale tööstusele ning puudutatud isiku puhul pigmentide ja dispersioonidega. Seega on toodete, millega klassi 2 kaupu tähistada soovitakse, tarbijad erinevad. Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktika näeb ette, et hinnata tuleb kahe erineva märgi konflikti tõenäosust turul, mitte registris, mistõttu tuleb arvesse võtta kõiki kaupade turustamist puudutavaid asjaolusid. Varasema kaubamärgiga tähistatud toodete puhul on tarbijaks tavatarbijad ja avaldaja toodete puhul töötlev tööstus. Seega on avaldaja toodete tarbijaks mitte lai tarbijaskond vaid avaldaja tooted on suunatud üksnes töötlevale tööstusele. Nimetatud asjaolu tõttu ei ole tõenäoline kaubamärkide segiajamine. Tarbijad on erinevad. Kaupade turustamise kanalid on erinevad, samuti müügikohad. Asjaolu, et varasema kaubamärgiga tähistatud toodete tarbijad langevad kokku, ei mõjuta kaubamärkide segiajamise tõenäosust, kuna avaldaja toodete tarbijate spetsiifiline teadlikkus ei muutu tavatarbijana toodet ostes olematuks. Tema suurem tähelepanelikkus erinevate toodete ostmisel säilib. Kuna KaMS § 10 lg 1 p 2 kohaselt ei saa õiguskaitset kaubamärk, mis on identne või sarnane

varasema kaubamärgiga, mis on saanud õiguskaitse identsete või samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks, kui on tõenäoline kaubamärkide äravahetamise tarbija poolt, sealhulgas kaubamärgi assotsieerumine varasema kaubamärgiga ning ülalmärgitud põhjendustel asus kohus seisukohale, et kaubamärkide äravahetamine tarbijate poolt ei ole tõenäoline, ei analüüsi kohus kaubamärkide sarnasusse puutuvat. Avalduse rahuldamiseks piisab KaMS § 10 lg 1 p-s 2 märgitud kaubamärkide tarbija poolt äravahetamise tõenäosuse puudumise tuvastamisest. Tulenevalt TsMS § 172 lg 1 jätab kohus seoses avalduse rahuldamisega menetluskulud puudutatud isiku kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on avaldajal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtumääruse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.