2.Tunnustada PT, isikukood XXX, nõuet PR, isikukood XXX, pankrotimenetluses summas 111967 (sada üksteist tuhat üheksasada kuuskümmend seitse) eurot teises järgus. Menetluskulude kindlaksmääramine Menetluskulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest (10.02.2012), kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise
2-11-9800 eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.PT(edaspidi hageja) esitas 08.03.2011.a Harju Maakohtule hagi PR(pankrotis) (edaspidi kostja) vastu nõude tunnustamiseks PR ́a (pankrotis) pankrotimenetluses (tl 2-6). Hagiavalduse kohaselt algatati hageja ja kostja suhtes kriminaalmenetlus kriminaalasjas nr 1-066941, milles hagejat süüdistati KrK § 1481 lg 10 järgi maksuhaldurile deklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamises ja kostjat KrK § 17 lg 6 ja KrK § 1481 lg 10 järgi nimetatud kuriteole kaasaaitamises. 09.10.2006.a esitas Põhja Maksu- ja Tollikeskus tsiviilhagi Eesti Vabariigile eelnimetatud kuriteo toimepanemisega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Menetluse käigus tuvastati, et Eesti Vabariigile on tekitatud varalist kahju summas 1 380 737,51 krooni. Eesmärgiga, et hageja suhtes saaks kriminaalmenetluse kriminaalasjas nr 1-06-6941 KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetada ja kostja suhtes saaks kokkuleppemenetlust kohaldada, nõustusid hageja ja kostja Eesti Vabariigile kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamisega. Nimetatud asjaolu oli nii hageja suhtes kriminaalasjas nr 1-06-694 kriminaalmenetluse oportuniteediga lõpetamise kui ka kostja suhtes kokkuleppemenetluse kohaldamise eelduseks. Kuivõrd kostjal ei olnud piisavalt rahalisi vahendeid, leppisid kostja ja hageja kokku, et viimane hüvitab Eesti Vabariigile kuriteoga tekitatud varalise kahju mõlema solidaarvõlgniku eest täies ulatuses. Lähtudes eeltoodud asjaoludest sõlmisid hageja ja kostja omavahelise kokkuleppel 27.11.2006.a laenulepingu, mille punkti 1 kohaselt sai kostja hagejalt laenu summas 600 000 krooni. Tegelikkuses hageja laenusummat kostjale mõlemale teadaolevalt ja eelneva kokkuleppe alusel üle ei andnud. Pooled fikseerisid seeläbi kostja kohustuse hageja ees, mis tulenes mõlema poole solidaarvastutuse põhimõttest tsiviilhagi hüvitamisel. Saanud lepingu näol kostjalt garantii, et viimane hüvitab solidaarvõlgnikuna vastavalt lepingu punktile 3 hiljemalt 22.11.2007.a tema eest Eesti Vabariigile kahjuhüvitisena tasutud summa, tegi hageja 28.11.2006.a Maksu- ja Tolliametile ülekande summas 1 000 000 krooni ja 29.11.2006.a summas 380 737,51 krooni, millega rahuldas täies ulatuses Eesti Vabariigi tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. Kahju tekkimine ja selle tasumine hageja poolt on tõendatud Harju Maakohtu 15.01.2007.a määrusega. 12.12.2006.a sõlmisid kostja, viimase kaitsja ning prokurör kokkuleppe, mille punkti 3 kohaselt pani kostja toime KrK § 17 lg 6 ja KrK § 1481 lg 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kokkuleppe punkti 5 kohaselt nõudis prokurör kostjale 1 aasta ja 8 kuu pikkust vangistust ning määras vastavalt KarS § 73 lõigetele 1 ja 3, et tingimisi jäetakse karistus süüdimõistetu suhtes kohaldamata. Kokkuleppe punkti 4 kohaselt oli kuriteoga tekitatud Eesti Vabariigile varaline kahju summas 1 380 737,51 krooni. Kokkuleppe punkti 6 kohaselt oli kokkuleppe sõlmimise eelduseks, et süüdistatav ja tema kaitsja nõustusid kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus süüdistuse sisu, kuriteo kvalifikatsiooni, tekitatud kahju laadi ja suurusega ning jõudsid kokkuleppele prokuröri poolt kohtus nõutava karistuse liigis ja määras. Eeltoodu tõendamiseks esitas hageja Harju Maakohtu 15.01.2007.a otsuse, mis tõendab kirjeldatud kokkuleppe sõlmimist. Hageja ja kostja vahel 27.11.2006.a sõlmitud laenulepinguga on pooled fikseerinud solidaarvõlgnike omavahelise kokkuleppe, millega on määranud kindlaks, millises osas vastutab solidaarvõlgnike omavahelistes suhetes Eesti Vabariigile kuriteoga tekitatud kahju eest hageja ning millises osas kostja. Võlgnik ei ole oma lepingust tulenevaid kohustusi hagiavalduse esitamise hetkeni täielikult täitnud. Kostja on laenusummast tasunud 10 000 krooni. Hageja palub tunnistada PT nõuet PR pankrotimenetluses summas 111 967 eurot teises järgus ning palub jätta menetluskulud kostja kanda.
2-11-9800
2.Oma 18.05.2011.a seisukohas hageja ei nõustu kostja vastuses toodud seisukohtadega (tl 60-67). Hageja ei nõustu, et laenulepingu puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Ebaõige on kostja väide, et ta ei ole tulenevalt kriminaalmenetlusest kriminaalasjas nr 1-06-6941 kohustatud hüvitama Eesti Vabariigile kuriteoga tekitatud varalist kahju. Samuti on väär kostja väide, mille kohaselt ei ole Eesti Vabariigi tsiviilhagi täies ulatuses rahuldanud hagejal õigus nõuda solidaarvastutuse põhimõttest tulenevalt kostjalt tagasinõudeõiguse korras 50% Eesti Vabariigile tasutud kahjuhüvitisest. Eesti Vabariigile kuriteo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, et Põhja Maksu- ja Tollikeskus esitas tsiviilhagi üksnes hageja vastu ning ei kaasanud tsiviilkostjana menetlusse kostjat. Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-34-05 tulevalt ei oma tähtsust, kas kannatanu esitab kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude kõikide kahju tekitamise eest vastutavate isikute vastu või üksnes mõne vastu neist. Kriminaalasjas nr 1-06-6941 valis kannatanu tsiviilkostjaks hageja kui OÜ E juhatuse liikme ja nimetatud äriühingu osaniku. Kuid maksuhaldurile deklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamisele kaasa aitamises esitati KrK § 1481 lg 10 järgi süüdistus ka kostjale, millist faktilist asjaolu ei saa viimane vaidlustada. Samuti ei saa kostja vaidlustada Eesti Vabariigi tsiviilhagi hüvitamist hageja poolt kui eeltingimust viimase suhtes oportuniteedi ja kostja suhtes kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Seega on kostja tegevuse, süüdistuse ning tsiviilhagi vahel otsene ja vaieldamatu seos. Käesoleva tsiviilasja raames omab tähtsust, et vastavalt VÕS § 65 lg 1 ja VÕS § 66 lg 1 tegi hageja solidaarvõlgnikuna 28. novembril 2006. a Maksu- ja Tolliametile ülekande summas 1 000 000 krooni ja 29. novembril 2006. a ülekande summas 380 737,51 krooni, millega rahuldas täies ulatuses Eesti Vabariigi nõude kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. Nimetatud asjaoluga on tõendatud, et hageja hüvitas kuriteoga Eesti Vabariigile tekitatud kahju mõlema solidaarvõlgniku eest. Eeltoodust tulenevalt tekkis hagejal VÕS § 69 lõike 3 kohaselt tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud kostja vastu osas, mis langes sellele kostjale solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. Nimetatud tagasinõudeõiguse vormistasid pooled laenulepingus, mis on ühtlasi käesoleva hagiavalduse aluseks. 12. detsembri 2006. a kokkuleppe sõlmimine kriminaalasjas nr 1-06-6941 kostja, viimase kaitsja ning prokuröri vahel oli võimalik eelkõige tingituna asjaolust, et hageja hüvitas kannatanule kuriteoga tekitatud varalise kahju. Kostja väljendas oma nõustumust kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks kokkuleppe allkirjastamisel, mille punkti 6 kohaselt süüdistatav ja tema kaitsja nõustusid kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus süüdistuse sisu, kuriteo kvalifikatsiooni, tekitatud kahju laadi ja suurusega ning jõudsid kokkuleppele prokuröri poolt kohtus nõutava karituse liigis ja määras.
27.11.2006. a laenulepingu sõlmimine oli hageja poolt Eesti Vabariigi varalise kahju hüvitamise nõude täieliku rahuldamise eelduseks. 12.12.2006.a kostja, viimase kaitsja ning prokuröri vahelise kokkuleppe sõlmimine selles sätestatud tingimustel oli võimalik üksnes seetõttu, et hageja oli hüvitanud Eesti Vabariigile kuriteoga tekitatud kahju mõlemale isikule inkrimineeritud kuriteo eest. Seejuures on tähelepanuväärne, et hageja suhtes lõpetati menetlus oportuniteedi põhimõttel ehk tulenevalt KrMS § 202 lõikest 1 ei olnud tema süü suur, puudus avalik menetlushuvi, kuriteoga tekitatud kahju oli kannatanule täies ulatuses hüvitatud jne. Oportuniteedi õiguslik olemus tähendab isikule karistusõiguslikult karistuse määramata jätmist. Kostjat karistati kokkuleppemenetluses aga tingimusliku vabaduskaotusliku karistusega. Seega on kostja kuriteos otseselt süüdi tunnistatud, mistõttu peaks eelkõige kostja vastutama kuriteoga Eesti Vabariigile tekitatud varalise kahju eest. Lähtudes kostja vastuolulistest väidetest on ta teinud 27.11.2006.a laenulepingu alusel korduvalt makseid olematu võlakohustuse alusel. Nimelt on kostja tasunud hagejale 09.08.2007.a 2000 krooni, 10.09.2007.a 1000 krooni, 10.10.2007.a 3500 krooni ja 13.11.2007.a 3500 krooni. Samas ei ole kostja kuni käesoleva ajani väidetavalt alusetult makstud raha osas esitanud võlausaldajale ühtegi nõuet raha tagastamiseks enam kui kolme ja poole aasta jooksul. Kostja selline käitumine
2-11-9800 on vastuolus tema väidetega ning viitab selgelt võlakohustuse tunnistamisele. Alternatiivselt on hageja seisukohal, et hagiavalduse aluseks oleva laenulepingu näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, millega kostja mitte ei tunnistanud oma kohustuse olemasolu Põhja Maksu- ja Tollikeskuse ees, vaid võttis endale uue kohustuse tasuda laenulepingus sätestatud summa, et kergendada temale määratavat karistust. Siinkohal ei ole oluline, kas tsiviilhagi kostja vastu oleks samas ulatuses või üldse rahuldatud. Oluline on, et kostja uskus laenulepingu sõlmimise hetkel, et tsiviilhagis nõutud kahju hüvitamine kergendab temale määratavat karistust kokkuleppemenetluses ning oli sellise riski vältimiseks nõus võtma endale vaidlusaluse kohustuse. Laenulepingu sõlmimisega lõi kostja endale kohustuse tasuda laenulepingus nimetatud summa hoolimata tsiviilhagis esitatud nõudest. Kostja otsene eesmärk oli leevendada oma kriminaalkaristust, mida ta pidas õigeks teha läbi tsiviilhagiga esitatud nõude rahuldamise. Hageja on seisukohal, et kostja ning hageja vahel sõlmitud võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus, millega kostja võttis endale kohustuse tasuda 600 000 krooni, millele lisandub intress ja viivis. (tl 60-67)
3.Oma 25.07.2011.a vastuses ja 17.01.2012 kohtuistungil jäi hageja oma varasemate seisukohtade juurde (tl 87-89, 146-147).
Kostja vastuväited
4.Kostja oma vastuses hagi ei tunnista (tl 43-48). Kostja ei nõustu, et ta oleks nõustunud Eesti Vabariigile kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamisega ning ta ei ole ka selleks kunagi olnud kohustatud, vastupidiselt hagejale, kelle vastu tsiviilhagi kriminaalasja raames esitati ning kes vabatahtlikult ka tsiviilhagi rahuldas. Ka ei nõustu kostja hageja väitega, et kostjaga kriminaalasja raames kokkuleppemenetluse kohaldamise eelduseks oli varalise kahju hüvitamine. Hageja poolt viidatud kriminaalasja menetlemise vältel paluti kostjal allkirjastada laenuleping. Kostjale väideti, et laenulepingu allkirjastamine on vajalik põhjusel, et väidetavalt on kostja kriminaalasjas esitatud tsiviilhagiga välja nõutavast summast, mis hageja riigile hüvitab, kohustatud tasuma hagejale poole. Tegelikkuses kostjal sellist kohustust ei olnud. Hageja hüvitas tsiviilhagiga nõutava summa omal vabal tahtel ning omal algatusel. Kriminaalasja menetlemise käigus oleks võinud tsiviilhagi jääda ka rahuldamata juhul kui sellele oleks vastu vaieldud. Kostja suhtes tsiviilhagi ei ole rahuldatud ning solidaarkohustust ei ole tekkinud. Kostja ei nõustunud tsiviilhagiga ning sõlmis kokkuleppe vaid kriminaalõigusliku karistuse osas. Olemuselt oli allkirjastatud laenulepingu näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostja tunnistas temale lasuvat kohustust rahuldada hagejale võidetavast solidaarvõlasuhtest (esitatud tsiviilhagist) tulenev tagasinõue. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivuseks peab olema aga kehtiv ka kohustus, mille olemasolu võlatunnistusega tunnistati. Kostja hinnangul sellist kohustust ei eksisteerinud ega eksisteeri, mistõttu ei kehti ka sellise kohustuse olemasolu kinnitav deklaratiivne võlatunnistus. Sõlmitud laenuleping võlatunnistusena on tühine ka tulenevalt asjaolust, et laenulepingus ei ole järgitud tarbijakrediidilepingu sätteid. Ka võlatunnistuse andmisel, kui see ei toimu kohustatud isiku majandus- ja kutsetegevuse raames, tuleb järgida tarbijakrediidile kehtestatud nõudeid. Hageja seevastu tegutsedes riigile kahju hüvitades oma majandus- ja kutsetegevuses, hüvitas riigile läbi oma majandus- ja kutsetegevuse tekitatud kahju, mille ta tekitas E OÜ juhatuse liikmena. Kriminaalasjas kostja suhtes tehtud lahendist nähtub, et kostjale esitatud süüdistus esitati KarS § 22 lg 2 ja § 386 lg 1 alusel. Hageja suhtes kriminaalasjas tehtud lahendist, millega hageja suhtes oportuniteedi kaalutlustel kriminaalasi lõpetati, nähtub, et hagejale esitatud süüdistus esitati KarS § 386 lg 1 alusel. Nimetatust nähtub, et kostjat süüdistati üksnes maksukuriteole kaasaaitamises, kuid hagejat maksukuriteo otseses toimepanemises. Kuivõrd maksukuriteost sai kasu otsene maksukuriteo toimepanija – on vaieldamatult ka kostja panus riigile kahju tekitamises kümneid kordi väiksem kui et mitte olematu, mitte aga pea pool riigile tekitatud kahju kogusummast, mille tasumist hageja kostjalt nõuab. Seetõttu pidi väiksem olema ka kostja osa solidaarkohustuses riigi
2-11-9800 ees või puudus see temal üldse. Kostjat karistati kurteole kaasaaitamise eest, seevastu hagejale oli esitatud süüdistus aga kuriteo otseses toimepanemises. On ilmselge, et kuriteole kaasaaitaja ei saa vastutada kahju tekitamise eest pooles ega poolele ligilähedaseski ulatuses, vaid tema rahaline vastutus kahju tekitamises saab olla vaid marginaalne kui et mitte olematu. Kostja on seisukohal, et Eesti Vabariik pööras kriminaalasja 1-06-6941 raames tsiviilhagi just hageja vastu, kuivõrd pidas hagejat otseselt kuriteost kasu saanud isikuks. Maksude väärarvutustega, milleks kostja muretses vaid fiktiivseid kuludokumente – vähendas just hageja oma ettevõtte maksukoormust. Ebaseaduslikult vähendatud maksukoormus tagastati aga hageja poolt kriminaalasjas kahju hüvitamisega. Seega hageja lihtsalt tagastas riigilt enda kasuks välja petetud vahendid, panustamata seejuures tsiviilhagi hüvitamisse isiklikke vahendeid. Kriminaalasja puudutavast kahest kohtulahendist ei nähtu, et kostja oleks kasu kuriteo toimepanemisele kaasaaitamisest üldse saanud ning vastupidist ei ole tõendanud ka hageja. Seega arvestades hageja käsitlust, mille kohaselt hageja ja kostja on teineteise suhtes solidaarvõlgnikud, tuleb nende vastutuse omavahelisel jagamisel ja hageja väidetava tagasinõude suuruse üle otsustamisel lähtuda just eelkirjeldatud asjaoludes. Juhul kui ilmneb, et kostja deklareeris sõlmitud laenulepinguga suuremat kohustus kui tal tegelikult oli või kohustust, mis tal üldse puudus – on laenuleping võlatunnistusena oma deklaratiivse iseloomu tõttu tühine – kuivõrd tühine ja/või olematu on kohustus, mille olemasolu deklareeriti. Kostja on seisukohal, et oluline on rõhutada ka asjaolu, et hageja enda käsitluse kohaselt leppisid pooled kokku mõlema poole solidaarvastutuse põhimõttes tsiviilhagi hüvitamisel. Arvestades sõlmitud kokkuleppe sisu ja eesmärki, tasuks kostja kokkuleppe alusel ja seda täites hagejale poole hageja poolt Eesti Vabariigile tekitatud kahjust. Tekiks olukord, kus hageja kostja arvelt avastatud ja seetõttu nurjunud maksupettuse arvelt rikastuks ning mille tulemusena saaks hageja kostjalt hüvitise justkui maksupettuse nurjumise eest. Sellekohane kokkulepe on kostja hinnangul aga ka heade kommetega vastuolus olev ja tühine, mida kostjal ei tule täita. Kostja on esitanud vastuväite ka hageja poolt esitatud tunnustatava nõude suurusele. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
5.27.06.2011.a esitatud täiendavas vastuses vaidleb kostja jätkuvalt vastu, et kriminaalasja nr 106-6941 raames tuvastatud asjaoludest tuleneb kostja kohust hüvitada Eesti Vabariigile tekitatud kahju (tl 78-82). Hageja tõlgendus kostja ja tema kaitsja poolt 12.12.2006.a sõlmitud kokkuleppele on ülimalt meelevaldne ja ka asjakohatu. Hageja poolt viidatud kokkuleppe punktist 4 ei nähtu kuidagi, et hageja poolt tekitatud kahju hüvitamine oleks olnud mingilgi viisil kostja karistust kergendanud asjaoluks. Kokkuleppe punktist 6 tulenevalt ei ole võimalik kuidagi järeldada ka asjaolu, et kostja oleks nõustunud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisega. Kokkuleppe punktis 6 on märgitud üksnes süüdistatava ja tema kaitsja nõustumus tekitatud kahju laadi ja suurusega, mitte aga nõustumus selle hüvitamiseks kostja poolt. Kostja nõustub, et asjaolu, mille kohaselt lõpetati kriminaalmenetlus hageja suhtes oportuniteedi põhimõttel ning hageja suhtes rakendati kriminaalkaristust on tõepoolest tähelepanuväärne. Küll ei nõustu kostja aga, et nimetatud tähelepanuväärsus oleks indikatsiooniks suurema hüvituskohustuse panemisele just kostjale. Vastupidi – oportuniteedi rakendamine hageja suhtes oli tingitud asjaolust, et hageja oli riigile hüvitanud tema poolt tekitatud kahju, mis on nähtav sõnaselgelt ka kohtumäärusest, millega hageja suhtes kriminaalmenetlus lõpetati. Kostja poolt peale laenulepingu sõlmimist hagejale teostatud rahaülekanded ei mõjuta kostja poolt antud võlatunnistuse ega selle aluseks olnud kohustuse kehtivust. Asjaolu, et kostja ei ole nimetatud summade tagastamist nõudnud ei tähenda kostja poolt hageja nõude tunnustamist. Laenulepinguga antud võlatunnistuse konstitutiivsele iseloomule vaidleb kostja vastu juba tulenevalt asjaolust, et hageja poolt esile toodud võlatunnistuse andmise eesmärk ja nn kergendava asjaolu loomine kriminaalasjas ei olnud kostja suhtes kuidagi saavutatav ning nimetatud eesmärgi saavutamise taotlus ei ole laenulepingust ka kuidagi tuletatav. Ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kostja karistust mingilgi viisil seoses hageja poolt kahju hüvitamisega üldse kergendati.
2-11-9800
6.Kostja poolt 19.08.2011.a esitatud täiendavas vastuses vaidleb kostja hageja arvamusele vastu. Kostja soovib hageja poolt varem esitatud seisukoha osas, mille järgi kostjale kohaldati karistust kergemas määras hageja poolt riigile kahju hüvitamise tõttu, märkida, et KarS § 22 lg 5 kohaselt võib kaasaaitaja puhul kohus kohaldada karistust KarS §-s 60 sätestatu järgi kergemas määras. Ei ole kuidagi tõendatud, et kostjale kohaldati kergemat karistust just hageja poolt kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise tõttu (tl 97-99).
7.17.01.2012 kohtuistungil jäi kostja oma varasemate seisukohtade juurde (tl 146-147).
Kohtuotsuse põhjendused
8.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos hageja ja kostja täiendavate seisukohtadega, kuulanud poolte esindajad ära kohtuistungil ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
9.Kohus on asjas tuvastanud järgmised asjaolud: - 27.11.2006.. sõlmisid hageja kui laenuandja ja kostja kui laenusaaja laenulepingu, mille p 1 kohaselt laenusaaja kinnitab oma allkirjaga, et on laenuandjalt kätte saanud 600 000 krooni. Punkt 2 kohaselt laenusaaja tasub laenuandjale intressi 12 % aastas. Intressi arvestatakse tagasimaksmata laenusummalt. Intressi tasutakse jooksvalt iga kuu lõpus, hiljemalt järgneva kuu 5-ndal päeval. Punkt 3 kohaselt laenusaaja kohustub tagastama laenu summas 672000 krooni koos intressidega 22.11.2007 (tähtaeg). Punkt 4 kohaselt laenusaaja kohustub tasuma viivist 0,25 % tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud kalendripäeva eest (tl 8); - 12.12.2006 sõlmis kostja oma kaitsja osalusel Põhja Ringkonnaprokuratuuriga kokkuleppe kriminaalasjas 1-06-6941, mille kohaselt kostjat süüdistati selles, et ta olles 10.12.1999 kuni 23.10.2000 variettevõtte OÜ CT juhatuse liige ja seaduslik esindaja, väljastas selle äriühingu nimelt OÜ E ajavahemikul jaanuar kuni september 2000 fiktiivse sisuga müügiarveid, milliste alusel sai OÜ E alusetult suurendada soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu (sisendkäibemaksu) ning enda poolt arvestatud käibemaksust maha arvata soetatud kaupade eest tasumisele kuuluvat käibemaksu ning milliste arvete alusel suurendas hageja OÜ E nimelt esitatud käibe-deklaratsioonidel real 6 seadusliku aluseta soetamisel tasutud käibemaksu ning tekitas riigile varalist kahju 805210,19 krooni; samuti kostja, juhtides praktiliselt varifirma OÜ G tegevust, esitas selle äriühingu nimelt maist detsembrini 2000 ja märtsis 2001 OÜ E sisult fiktiivseid müügiarveid, mille alusel kajastas hageja kui E juhatuse liige OÜ E nimelt esitatud käibedeklaratsioonidel real 6 seadusliku aluseta soetamisel tasutud käibemaksu ning tekitas riigile varalist kahju 225396,94 krooni; samuti kostja, juhtides praktiliselt varifirma OÜ A tegevust, esitas selle äriühingu nimelt maist juunis 2001 OÜ E sisult fiktiivseid müügiarveid, mille alusel kajastas hageja kui E juhatuse liige OÜ E nimelt esitatud käibedeklaratsioonidel real 6 seadusliku aluseta soetamisel tasutud käibe-maksu ning tekitas riigile varalist kahju 104766 krooni. Nimetatud tegevusega aitas kostja kaasa hageja kui OÜ E juhatuse liikme poolt käibemaksuseaduse § 10 p 2, § 18 lg 1 p 1 rikkumisele, aidates seega kaasa maksuhaldurile deklaratsioonides valeandmete esitamisele, pannes toime KrK § 17 lg 6- 1481 lg 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo, millega tekitati Eesti Vabariigile kahju summas 1 380 737,51 krooni, kuid milline kahju on hageja poolt täies ulatuses hüvitatud. Karistuseks KrK § 17 lg 6- § 1481 lg 10 järgi nõuab prokurör kohtus süüdistatavale karistuseks 1 a ja 8 kuud vangistust, juhindudes KarS §-st 73 lg 1 ja 3 tingimisi jäetakse karistus süüdimõistetu suhtes kohaldamata ja määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 4 aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu (tl 69-74) ;
2-11-9800 -
-
-
Harju Maakohtu 15.01.2007 kohtuotsuse kohaselt kriminaalasjas 1-06-6941 kostja süüdistuses KrK § 1481 lg 10-§ 17 lg 6 (KarS § § 22 lg 3-§ 386 lg 1) järgi kohus tuvastas kokkuleppemenetluses, et kostja väljastas äriühingute nimelt hageja poolt juhitavale äriühingule ajavahemikul jaanuar kuni september 2000 fiktiivse sisuga müügiarveid, millest käibemaks moodustas 805210,19 krooni; maist detsembrini 2000 ja märtsis 2001, millest käibemaks moodustas 225396,94 krooni; juunis 2001, millest käibemaks moodustas 104766,10 krooni, millised käibemaksusummad kogusummas jäeti maksuhaldurile üle kandmata ning millega kostja aitas kaasa hageja poolt maksuhaldurile deklaratsioonides valeandmete esitamisele. Kuriteoga on tekitatud varaline kahju Eesti Vabariigile 1 380 737,51 krooni, milline kahju oli täies ulatuse hüvitatud hageja poolt. Kostjat karistati vangistusega 1 a 8 kuud ja KrS § 73 sätteid kohaldades karistust ei pöörata täitmisele kui kostja ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu (tl 9-12); Harju Maakohtu 15.01.2007 määruse kohaselt kriminaalasjas 1-06-6941 hageja süüdistuses KrK § 148 1 lg 10 järgi kohus tuvastas, et hageja deklareeris 2000 jaanuarist kuni 2001 juuni fiktiivsete arvete alusel hageja juhitava äriühingu poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu lubatust vähem kokku summas 1975 096 krooni, tekitades sellega riigile varalist kahju summas 1380 737,51 krooni, millise summa hageja täies ulatuses hüvitas. Prokurör taotles kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetamist hageja suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel, sest süüdistatav on tasunud kogu tema suhtes esitatud tsiviilhagi summas 1 380 738 krooni ja tasunud riigi tuludesse määratud summa 350 000 krooni ning tema suhtes puudub avalik menetlushuvi. Kohus rahuldas prokuröri taotluse(tl 28-36); Kostja suhtes võlanõuete kaitsmise koosolekul 29.03.2010 esitas hageja nõudele summas 1551910 krooni vastuväite summas 351910 krooni pankrotihaldur ja nõudele täies ulatuses vastuväite kostja (tl 13);
10.Ülaltoodud tõendite alusel loeb kohus usutavaks ja tõendatuks hageja väite, et kriminaalasjas 1-06-6941, milles maksukuriteo toimepanemises olid süüdistatavad nii hageja kui kostja, oli asjaolu, et hageja poolt oli täielikult hüvitatud hageja ja kostja poolt ühiselt riigile tekitatud kahju summas 1 380 737,51 krooni, määravaks eelduseks nii hageja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisele oportuniteediga kui kostja suhtes kokkuleppemenetluse rakendamiseks ja tema karistamiseks lühemaajalise tingimisi vangistusega. Nimetatud asjaolu, nii kuriteoga riigile tekitatud varaline kahju summas 1 380 737,51 krooni kui selle hüvitamine kriminaalmenetluse vältel hageja poolt, on välja toodud nii hageja suhtes tehtud kohtumääruses kui kostja suhtes koostatud kokkuleppes ja kohtuotsuses. Kostja suhtes mingeid muid vastutust kergendavaid asjaolusid välja ei ole toodud, mis oleks õigustanud tema suhtes kokkuleppemenetluse rakendamist ja karistuse kergendamist.
11.Kohus loeb paljasõnaliseks kostja vastuväite, et vaatamata 27.11.2006 kirjaliku laenulepingu sõlmimisele, millega on määratud kostja võlgnevus hagejale summas 672 000 krooni, ei ole ta nõustunud hageja poolt Eesti Vabariigile kuriteoga tekitatud varalise kahju 1380 737,51 krooni hüvitamisega ega ole kahju hüvitamiseks ka omapoolselt kohustatud olnud. Juhul kui kostja enda arvates selleks kohustatud ei olnud, on küsitav, miks ta hagejale laenulepingu näol vastava võlatunnistuse andis, mingeid muid mõistlikke selgitusi pole kostja selle kohta esitanud.
12.Asjaolu, et riigipoolne tsiviilhagi esitati kriminaalmenetluse käigus üksnes hageja vastu ja hageja tsiviilhagi ainuisikuliselt rahuldas, ei tähenda, et kostja suhtes kohustust kuriteoga tekitatud kahju hüvitada ei eksisteerinud. Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisel vastutavad kuriteost osavõtjad, nii täideviija kui kaasaaitaja,solidaarselt (VÕS § 137 lg 1) ja solidaarvastutuse põhimõtete kohaselt võib võlausaldaja (kannatanu) nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kas võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1). Kohustuse täitnud solidaarvõlgnikul on tagasinõudeõigus teiste solidaarvõlgnike vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg 3). Kohus nõustub hagejaga, et
2-11-9800 nimetatud hageja tagasinõudeõigus kostja vastu ongi pooltevahelises laenulepingus summaga 672 000 krooni määratud. Rahalise kohustuse vormistamine laenuna ei ole seaduse kohaselt keelatud.
13.Kohtu hinnangul kostja vastuväide, et laenulepingut tuleks käsitleda tarbijakrediidilepinguna, ei ole põhjendatud, kuna hageja puhul ei ole tegemist majandus - või kutsetegevuses tegutseva krediidiandjaga (VÕS § 402). Mis puudutab kostja vastuväidet, et laenuleping on heade kommete vastane ja tühine, kuna kostja kui maksukuriteole kaasaaitaja rahaline vastutus ei saa olla võrdne hageja kui maksukuriteo täideviija rahalise vastutusega riigile tekitatud kahju hüvitamisel, siis kohus leiab, et see asjaolu ei ole pooltevahelise laenulepingu kehtivuse seisukohalt oluline. Nii hageja kui kostja suhtes esitatud süüdistustes on kohus sedastanud riigile ühiselt tekitatud kahju suurusena 1380 737,51 krooni ja pooltevahelises laenulepingus on kostja nõustunud, et temapoolne kohustus hageja kui riigile kahju hüvitanud solidaarvõlgniku suhtes on määratletud summaga 672 000 krooni. Seega on pooled omavahelise vastutuse jagunemises eelnevalt kokku leppinud ja kohtul puudub alus sellega mittearvestamiseks. Kohus nõustub hagejaga täiendavalt ka selles, et laenulepinguga poolte omavahelise rahalise vastutuse jagamisel ei ole pooled lähtunud mitte niivõrd hageja ja kostja kui solidaarvõlgnike vastutuse proportsioonidest riigile tekitatud kahju hüvitamisel, kuivõrd karistusõiguslikust aspektist kahju hüvitamise kui kriminaalvastutust kergendava asjaolu loomisel.
14.Kostja vastuväite osas, et arvestades pankrotihalduri vastuväidet võib hageja nõude maksimaalseks suuruseks olla 76693,98 eurot, kohus leiab, et tulenevalt PankrS § 104 lg 1, lg 2 ei kuulu pankrotihalduri vastuväide nõude suuruse hindamisel täitedokumendina (PankrS § 168) arvessevõtmisele.
15.Kostja ei ole vaidlustanud, et ta on tasunud 27.11.2006 pooltevahelisest laenulepingust tulenevalt hagejale 10000 krooni, mistõttu tema võlgnevus on 590 000 krooni, samuti et võttes arvesse võlgnevuse osalist tasumist on kostja võlgnevus intresside osas 71855 krooni ning viiviste võlgnevus alates 23.11.2007 kuni pankroti väljakuulutamiseni 1090 025 krooni, kokku nõue kostja vastu 111967,46 eurot. Juhindudes eeltoodust kohus rahuldab hagi.
Menetluskulude jaotus
16.TsMS § 161 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.