Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Selgitused:

Tallinna Linnakohtu 31.08.2004 kohtuotsuse nr 2/276-2916/04 kohaselt sõlmis kostja hageja nimel 18.06.2003 OÜ-ga Fort Oil naftasaaduste tarnimise lepingu nr 1806-03P, mille kohaselt kohustus hageja müüma ja OÜ Fort Oil ostma bensiini E95 kuni 3000 tonni maksetähtajaga kuni 45 päeva. 2003. aastal ostiski OÜ Fort Oil hagejalt 3000 tonni bensiini. Linnakohtu otsuse kohaselt jätkusid lepingulised suhted lepingu nr 1806-03P alusel ka hilisemal ajal. OÜ Fort Oil võlgneb hagejale 19.11.2003-10.02.2004 tarnitud kütuse eest 19 147 759,50 krooni. Hageja nõue saab pankrotimenetluses rahuldatud tõenäoliselt maksimaalselt 3 552 999,32 krooni ulatuses. 26.02.2004 kavatsuste protokolli alusel AS Semiramis, hageja, OÜ Vanenum, OÜ Moonlink, AS Sar-Bens, OÜ Wete Invest ja AS Klemet vahel jäi tehing sõlmimata, sest see ei oleks olnud hageja huvides, kuna puudus majanduslik põhjendus. Samuti oli hagejale AS Semiramis 100% osanikuna selge, et põhjendamatu äririsk on AS Semiramis kui 2003. ja 2004. aastal majandustegevuseta äriühingu laenukohustuse tagamine. 2003. aasta naftasaaduste tarnelepingute sõlmimisel ning tarnimisel ei uurinud kostja piisava põhjalikkusega lepingupartnerite majanduslikku tausta ja maksevõimet, ei küsinud ettemaksu või tagatist, võlgnevuse ilmnemisel ei peatanud või ei lõpetanud tarneid, ei rakendanud riskide maandamiseks organisatoorseid tingimusi. Meetmeid võlgnevuse vähendamiseks tulnuks kostjal ette võtta varem, laskmata lepingupartneritel tekkida võlgnevusi. Kostja aga jätkas naftatoodete tarneid OÜ-le Fort Oil kahekordses mahus, s.o 19 147 759,50 krooni, eesmärgiga anda äriühingule võimalus vähendada tekkinud võlgnevust 6 000 000 krooni võrra. Ebaefektiivseks meetmeks tuleb pidada ka nõude loovutamist koos garantiiga, kuna leping on tühine ja garandilt ei ole võimalik tekkinud kahju sisse nõuda. Naftasaatuste tarnelepingud äriühingutega OÜ Penta Trade ja OÜ Fort Oil olid hagejale rahalises mahus olulised, samas ei olnud lepingupartnerid usaldusväärsed tegevusajaloo ja finantsnäitajate poolest. Kostja tegevuse (tegevusetuse) ja kahju tekkimise vahel on olemas põhjuslik seos. Hageja tegi kõik endast oleneva, et vähendada kahju. Kahju vähendamiseks ja/või ärahoidmiseks ei saa lugeda kostja poolt hagejale etteheidetavat: nõude loovutamise lepingu ja garantii täitmise nõudmist ning kavatsuste protokolli sõlmimata jätmist (kostja toetas, hageja nõukogu oli vastu). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust: avalikest registritest kättesaadav teave lepingupartnerite majandusliku seisukorra kohta ja senine koostöökogemus ei andnud alust kahelda lepingupartnerite usaldusvääruses, konkurentsitihedal kütuseturul ei olnud võimalik rangematel tingimustel kui konkurendid naftasaadusi müüa, makseperiood pikkusega 30 või 45 päeva oli tavapärane väikehulgimüügi turul. Hageja ei ole ise teinud kõike omalt poolt vajalikku kahju ärahoidmiseks või selle vähendamiseks: hageja on nõude OÜ Penta Trade vastu 14 459 732,05 krooni loovutatud täielikult „Niles“ AS-le (praeguse ärinimega EKSTRAN AS) ja EKSTRAN AS on tasunud hagejale vähemalt 4 500 000 krooni. Nõudeõiguse loovutamise leping on kehtiv, kohus ei ole üheski lahendis tuvastanud selle tühisust. Lisaks on hagejal õigus nõuda nõudeõiguse loovutamise lepingust tulenevate kohustuste täitmist ka AS-lt Petroimpex kui garandilt.

Võlgnevuse ilmnemisel asus kostja aktiivselt tegutsema eesmärgiga saavutada OÜ Fort Oil võlgnevuste likvideerimine: kokkuleppe kohaselt jätkas hageja naftasaaduste tarnet tingimusel, et lisaks uue tarnitava kütuse eest tasumisele likvideerib OÜ Fort Oil ka varasemaid võlgnevusi, mille tulemusena saavutas kostja võlgnevuse kustutamise umbes 6 000 000 krooni ulatuses. Hageja majanduslik tegevus oli 2002. ja 2003. aastal kasumlik, seda vaatamata asjaolule, et OÜ-ga Penta Trade ja OÜ-ga Fort Oil seotud nõuded kui ebatõenäoliselt laekuvad kanti kuludesse. Kostja tegevuse üle teostatud kontrolli käigus ei tuvastatud minetusi tema tegevuses. Hageja nõukogu keeldus kostjale andmast nõusolekut OÜ Fort Oil võlgnevuse kustutamiseks suunatud kokkuleppe sõlmimiseks: 26.02.2004 kavatsuste protokoll AS Semiramis, hageja, OÜ Vanenum, OÜ Moonlink, AS Sar-Bens, OÜ Wete Invest ja AS Klemet vahel. Hageja tütarettevõtja AS Semiramis oleks omandanud OÜ-ga Fort Oil seotud ettevõtetelt OÜ Fort Oil poolt opereeritavad tanklad ning hagejalt viimase nõudeõiguse OÜ Fort Oil vastu refinantseerides vastavad kohustused Eesti krediidiasutuselt võetava laenu abil, mis kokkuvõtvalt võimaldanuks hagejal saavutada enda nõuete rahuldamine ja vältida mistahes kahju tekkimise seoses OÜ Fort Oil võlgnevusega. Sarnase kokkuleppe sõlmimisega saavutas teine võlausaldaja Õliekspress Grupp enne OÜ Fort Oil pankrotimenetluse algatamist enda nõuete rahuldamise täies ulatuses. Esimese astme kohtu otsus 07.07.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis Vladimir Kleinrilt hageja kasuks välja 319 558,24 eurot, menetluskulud jättis kohus kostja kanda. ÄS § 315 järgi vastutab juhatuse liige oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest äriühingule, juhul kui ta on rikkunud hoolsuskohustust. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel VÕS § 115. Kahju hüvitamiseks peab äriühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud, et äriühing on saanud kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127). Juhatuse liikme lepingust ning äriühingu põhikirjast nähtuvalt ei ole pooled soovinud juhatuse liikme vastutust äriühingu ees modifitseerida, mh näinud ette vastutuse nt üksnes süüliste või raskelt hooletute tegude eest. Seega oli kostjal hageja juhatuse liikmena üldine hoolsuskohustus, s.o kohustus tegutseda parimal viisil ja heas usus hageja huvides. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kostja oli hageja juhatuse liige 15.03.2001-17.12.2004, sh kuni 21.10.2004 ainus juhatuse liige. Äriseadustiku § 315 lg 1 ja VÕS § 103 lg 1 järgi peab juhatuse liige vastutusest vabanemiseks tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav, s.o ta tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja müüs OÜ-le Penta Trade diiselkütust ja kütteõli ning OÜ Penta Trade jättis kütte eest osaliselt tasumata. OÜ Penta Trade 2001. ja 2002. a majandusaasta aruandega on tõendatud, et 2001. a oli äriühing kasumlik ning märtsis 2003. a lepingut sõlmides ei saanud kostja teada suvel avaldatavat 2002. majandusaasta aruande seisu (kahjum). Samas, sõlmides OÜ-ga Penta Trade kevadel 2002. a lepingu ja tarnides naftasaadusi mahus, mis ilmselgelt ületasid kordades tema viimase majandusaasta aruandes avaldatud käivet, käitus kostja hageja suhtes majanduslikult ebaotstarbekalt, rikkudes sellega hoolsuskohustust. Kostja ei pidanud vajalikuks 2000. aastal asutatud äriühingu puhul (endine ärinimi OÜ Taffoil) suuremahuliste tehingute korral tagatist nõuda. Kostjat pidanuks hoolsuskohustuse järgimisel tähelepanelikuks tegema asjaolu, et OÜ-le Penta Trade kuuluval äriühingul OÜ-l Oktaan Ekspert, kellega hagejal olid pikemaajalised lepingusuhted, oli

seisuga 31.12.2002 viivise võlgnevus hageja ees 1 471 821,19 krooni ja 132 930,93 USA dollarit. Paljasõnaline on kostja väide, et 2003.-2004. aastal ei olnud tagatiste nõudmine naftatoodeteturul tavapärane. Vastupidist tõendavad garantiilepingud, mh 2004. a lõpust, mil lisaks kostjale nimetati hageja juhatuse liikmetena ametisse Audrius Stropus ja Aleksandras Lepandinas ning üldteadaolevalt 2003. ja 2004. a oli olukord Eesti majanduses stabiilne. Tunnistaja Valeri Makarovi ütlustega on tõendatud, et tagatisi nõuti. Samuti on hageja juhatuse liige Audrius Stropus 2005. aastal sõlminud mh faktooringlepinguid riskide maandamiseks. Üldteadaolevalt ei muutunud Eesti majandus drastiliselt ka 2005. aastal võrreldes 2004. ja 2003. aastaga, mil kostja oli hageja juhatuse ainsaks liikmeks. Kõike eelnenut kinnitab 12.11.2004 A. Stropuse käskkiri, et varasemalt ei olnud kostjal konkreetselt kokkulepitud kontraagentidega lepingute sõlmimise korda, sh puudus reguleeritud usaldusväärsuse kontroll. Seega hageja tõendas, et välistatud ei olnud lisatagatistes, sh käendus või garantii kokkuleppimine. Tootmis- ja majandustegevuse audit (2004. aasta lõpus), mille koostamise aluseks oli hageja juhtkonna poolt esitatud dokumendid ja teave, tõendab samuti asjaolu, et lepingupartnerite tausta ei ole kontrollitud, kontraagentidega on ebarahuldav töö, mis on toonud kaasa ebareaalselt sissenõutavad võlad. Võlgnevuste tekkepõhjuseks on eelkõige tagatiste vormistamata jätmine. UAB „Lukoil Baltija“ BaltiValgevene projektijuhi kinnitus kostja hea töö kohta septembrist 2004 ei lükka ümber hageja juhatuse tegevuses vajakajäämisi 2003-2004. aastal, millele juhitakse tähelepanu auditis. Seega tõendas hageja kahju teket ning seda, et kahju tekke ja kostja tegevuse (tegevusetuse) vahel on põhjuslik seos. Kostja leidis, et hageja on 19.08.2004 nõude loovutanud „Niles“ AS-le (praeguse ärinimega EKSTRAN AS), mida garanteeris AS Petroimpex ning hagejal on õigus nõuda võlgnevust nõude loovutamise lepingu alusel. Vaidlus puudub selles, et hageja poolt allkirjastas nimetatud lepingu kostja ning et lepingu alusel tasus EKSTRAN AS hagejale 4 500 000 krooni maksegraafiku alusel kuni 28.02.2006. EKSTRAN AS vaidlustas nimetatud lepingu Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtus ning 15.05.2009 arbitraažikohtu otsuse kohus kinnitas sõlmitud kompromissi, mille kohaselt loevad pooled 19.08.2004. aasta lepingu tühiseks (kehtetuks algusest peale) ning hagejal puudub kohustus tagastada EKSTRAN AS-le juba temalt saadud 4 500 000 krooni, kuid kokkulepe ei välista mõlemal poolel kahjunõuete esitamist kostja vastu. 19.08.2004 sõlmitud lepingus on kokkulepitud kohustuste ebaproportsionaalsus, võlgniku poolt igasuguse majandusliku otstarbekuse puudumine antud lepingus, lisaks ei omandanud EKSTRAN AS seda enda nimele, vaid omandas kohustuse tasuda OÜ Penta Trade võlg hagejale. Kostja ise kinnitas vande all nimetatud nõude loovutamise lepingu näilisust. Seega sõlmis kostja, olles hageja juhatuse liige, lepingu, mis ei arvesta hageja huve parimal viisil. Ainult asjaolu, et EKSTRAN AS nimetatud lepingu alusel hagejale 4 500 000 krooni tasus, ei muuda kostja käitumist hoolduskohustust täitnuks ja põhjendatuks. Kostja vande all antud ütlused selle kohta, et teda kui hageja juhatuse liiget sunniti nimetatud nõude loovutamise lepingut sõlmima, ei ole usutavad tõendite koosmõjus. Hagejal ei ole võimalik võlgnevust garandilt välja nõuda, kuna garantii on lõppenud VÕS § 155 lg 4 p 3 alusel garantiikirja AS-le Petroimpex tagastamisega. Asja materjalidest ei nähtu, kas hageja tagastas garantiikirja AS-le Petroimpex ajal, mil kostja oli hageja juhatuse liige või mitte. Hagejaga väide, et vaid seetõttu, et kostja on AS Petroimpex asutaja, endine juhatuse liige ja pragune enamusaktsionär, on kostja ise enda huvides garantiikirja tagastanud, on tõendamata. Samas on garantiikiri nõude loovutamise lepingu osa, mis on välja antud lepingu alusel, mille lepingupooled on lugenud kehtetuks selle sõlmisest peale. Seega puuduks hagejal õigus ka garantiikirja olemasolu korral nõuda AS-lt Petroimpex võlgnevuse tasumist.

Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kostja on oma juhatuse liikme hoolsuskohustust rikkunud ning hagejal ei ole võimalik omalt poolt teha enamat kahju vähendamiseks. Harju Maakohus lõpetas 26.03.2010 määrusega OÜ Penta Trade pankrotimenetluse raugemisega. OÜ Penta Trade pankrotihaldur on esitatud dokumendid selle kohta, et hageja ei ole raha saanud. OÜ-ga Penta Trade seoses tuleb kosjal hagejale hüvitada 800 000 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 18.06.2003 sõlmis kostja hageja nimel OÜ-ga Fort Oil naftasaaduste tarnimise lepingu. 2003. a oli kostjal alus pidada OÜ Fort Oil usaldusväärseks lepingupartneriks. Hilisemalt, s.o ajavahemikul 19.11.2003-10.02.2004 tarnis hageja veel naftasaadusi 19 147 759,50 krooni ulatuses, esitades samas summas arveid. OÜ Fort Oil ei ole pankrotimenetluse käigus vaidlustanud arvetes märgitud summas võlgnevuse olemasolu. Kohus leidis, et usaldusväärsed ei ole kostja vande alla antud ütlused ja tunnistaja Tarmo Ratas ütlused, kes kinnitasid suulise lepingu olemasolu võlgnevuse kustutamiseks, mistõttu jätkati tarnetega, kui rahaliselt samas mahus toimub võlgnevuse kustutamine võrreldes jätkuvate tarnetega. Isegi kui eeldada, et selline kokkulepe oli, mistõttu tarnetega jätkati, siis sellist tegevust ei saa pidada riskide optimaalseks maandamiseks ja hageja parimas huvis tegutsemiseks, kuna võlgnevust sellega sisuliselt ei vähendatud, vaid suurendati: kui enne 19.11.2003 täiendavaid tarneid oli OÜ Fort Oil võlgnevus 10 682 922,33 krooni, siis tarnete jätkamisel kasvas see 19 147 759,50 kroonini. Võlgnevus summaliselt vähenes 25 257 091,43 kroonilt 19 147 759,50 kroonini, kuid oli pea kaks korda suurem kui enne täiendavaid tarneid. Kostja ei pidanud vajalikuks 2000. aastal asutatud äriühingu puhul suuremahuliste tehingute korral tagatist nõuda olukorras, kus ostja 2001. ja 2002. a majandusaasta aruannetega on tõendatud, et äriühing tegutses pidevalt kahjumiga, mis ületas kahekordselt omakapitali, pidevalt kasvasid lühiajalised kohustused ning käibevara ja lühiajaliste kohustute suhe muutus järjest negatiivsemaks. Tootmis- ja majandustegevuse audit (2004. aasta lõpus) tõendab samuti, et, lepingupartnerite tausta ei ole kontrollitud, kontraagentidega on ebarahuldav töö, mis on toonud kaasa ebareaalselt sissenõutavad võlad. Seega on hageja tõendanud kahju teket ning kahju tekke ja kostja tegevuse (tegevusetuse) vahel on põhjuslik seos. 26.02.2004 allkirjastamata kavatsuste protokolli kohaselt AS Semiramis, hageja, OÜ Vanenum, OÜ Moonlink, AS Sar-Bens, OÜ Wete Invest ja AS Klemet vahel oleks hageja tütarettevõtja AS Semiramis omandanud OÜ-ga Fort Oil seotud ettevõtetelt OÜ Fort Oil poolt opereeritavad tanklad ning hagejalt viimase nõudeõiguse OÜ Fort Oil vastu refinantseerides vastavad kohustused Eesti krediidiasutuselt võetava laenu abil, mis kokkuvõtvalt võimaldanuks hagejal saavutada enda nõuete rahuldamine ja vältida mistahes kahju tekkimise seoses OÜ Fort Oil võlgnevusega. Usaldusväärsed ei ole kostja vande all antud ütlused ja tunnistaja Martin Krupi ütlused selle kohta, et just ja ainult hageja nõukogu vastumeelsuse tõttu jäi nimetatud protokoll allkirjastamata. Kostja ei ole tõendanud, et AS Semiramis saanuks krediidiasutuselt vajalikus määras laenu ning et kõik teised osalised oleks selle mööndusteta allkirjastanud. Pigem võib kostja entusiasmist seda allkirjastada välja lugeda soovi hageja huve eirates liialt suure äririski võtmiseks. Seega püüdis hageja ise kahju suurust vähendada 26.02.2004 kavatuste protokolli allkirjastamata jätmisega. Kohus leidis, et kostja on oma juhatuse liikme hoolsuskohustust rikkunud ning hagejal ei olnud võimalik omalt poolt teha enamat kahju vähendamiseks. Hageja esitas tõendid selle kohta, et OÜ Fort Oil pankrotimenetlusest on võimalik kõige enam saada 3 568 778,07 krooni, kostja ei tõendanud, et nimetatud summa saaks olla suurem. Seega, OÜ-ga Fort Oil seoses tuleb kostjal hagejale hüvitada 4 200 000 krooni.

Apellatsioonkaebus Vladimir Kleiner palub Harju Maakohtu otsuse tühistada, jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Analüüsides seadusest tulenevaid ning juhatuse liikme lepinguga ja hageja põhikirjaga määratud juhatuse liikme ametikohustusi, jõudis maakohus järeldusele, et pooled ei soovinud juhatuse liikme vastustust äriühingu ees modifitseerida, mh näinud ette vastutuse nt üksnes süülise või raskelt hooletute tegude eest. Maakohus tuvastas, et 2003. a märtis OÜ-ga Penta Trade lepingut sõlmides ei saanud kostja teada OÜ Penta Trade 2002. a majandusaasta aruande seisu (kahjum). Seejuures pidas maakohus kostja hoolsuskohustust rikkunuks hageja suhtes sellega, et OÜ-le Penta Trade tarnitud naftasaaduste maht ületas kordades tema viimase, s.o 2001. a majandusaasta aruandes (mis kohtu tuvastatu järgi oli kasumlik) avaldatud käivet. Kohtu tehtud järeldus ei ole kooskõlas kohtu enda poolt tuvastatud asjaoluga, s.o kostja teadmatusest OÜ Penta Trade kahjumist lepingu sõlmimisel ja vedelkütuse tarnimisel ning äritegevuse põhimõttega, mille kohaselt on äritegevuse põhieesmärgiks müügimahtude suurendamine suurema kasumi teenimise eesmärgil. Arusaamatu on kohtu järeldus, et kostja väide tagatiste mittenõudmisest naftatoodeturul 20032004. aastal on paljasõnaline, kuna vastupidist tõendavad 2004. a lõpust garantiikirjad ning hageja juhatuse liikme A. Stropuse 12.11.2004 käskkiri ja 2005. aastal sõlmitud faktooringulepingud. Esiteks ei tõenda ülaltoodud dokumendid tagatiste kasutamist naftatoodeturul 2003. aastal ning teiseks ei olnud kostjal objektiivset võimalust tõendada negatiivset asjaolu, s.o tagatise mittekasutamist naftatoodeturul 2003. aastal. Maakohus ei ole piisava põhjalikkusega analüüsinud tootmis- ja majandustegevuse auditit ning kasutas selles toodud järeldusi ja asjaolusid valikuliselt eesmärgiga toetada hageja nõuet. Kohtu erapoolikusele viitab asjaolu, et kohus jättis täiesti arvestamata auditi lk 13 avaldatud faktid, ehk OAO „Lukoil» korporatiivset julgeolekut puudutavatest normatiivsetest dokumentidest hagejale mitteteatamine Balti-Valgevene projektijuhi I. Paleitchiku poolt. Hinnates nimetatud fakti ning asjaolu, et 2004. a septembris hindas Balti-Valgevene projektijuht (kes oli ka hageja nõukogu liikmeks) kostja tööd positiivselt, on alust järeldada, et hageja (Balti-Valgevene projektijuhi näol) ise ei ole teinud kõike endast olenevat kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Maakohtu otsuses puudub mistahes põhjendus, mis õigustaks kohtu otsustust kostja vande all antud ütluste ja tunnistaja T. Ratase ütluste mitteusaldusväärseteks pidamiseks. Kohtu järgnev järeldus sellest, et võlgnevus summaliselt vähenes 25 257 091,43 kroonilt 19 147 759,50 kroonini viitab hageja ja OÜ Fort Oil vahelisele võlgnevuse kustutamise kokkuleppele ning sellele kokkuleppele vastavasisulisele tegevusele. Kostjal puudus vajadus OÜ-lt Fort Oil lisatagatisi nõuda, kuna tegemist oli AS-i Letofin sidusettevõttega, kellega hagejal oli pikkemaajalisem koostöökogemus ning 2003. aasta algul täitis OÜ Fort Oil tema ja hageja vahelist lepingut korrektselt. Kohus pidas täiesti põhjendamatult ebausaldusväärseteks kostja vande all antud ütlusi ja tunnistaja M. Krupi ütlusi selle kohta, et just ja ainult hageja nõukogu vastumeelsuse tõttu jäi 26.02.2004 kavatsuste protokoll allkirjastamata. Maakohtu paljasõnaline hinnang kostja ning kostja taotlusel menetlusse kaasatud tunnistaja ütlustele viitab jätkuvalt kohtu erapoolikusele asjaolude kontrollimisel. Selliselt tekitas maakohus olukorra, mis andis kohtule võimaluse jätta kontrollimata hageja enda tegevust kavatsuste protokolli allkirjastamata jätmisel ning

panna kogu vastutus kostjale. Ülaltoodud kohtu tegevus viis kokkuvõttes selleni, et kohus ei nõustunud kostjaga selles, et hageja ei püüdnud ise kahju suurust vähendada 26.02.2004 kavatsuste protokoll allkirjastamata jätmisega. Seejuures on märkimisväärne ka tootmis- ja majandustegevuse auditi lk 28 märgitud etteheide, et OÜ Fort Oil pankrotiperioodil ei kasutanud ühing ära võimalust olemasoleva võla kustutamiseks võlgniku omanduses oleva 18 tankla võõrandamise teel, mis üheselt viitab sellele, et auditi teostanud asjatundjate hinnangul oleks kavatsuste protokolli allkirjastamine ning OÜ-le Fort Oil kuuluvate tanklate soetamine kavatsuste protokollis märgitud skeemi alusel kooskõlas hageja huvidega kui OÜ Fort Oil võlgnevuse kustutamise viis. Arvestades aga sellega, et maakohtul ei tekkinud kahtlusi ei kostja kavatsuses sõlmida nimetatud protokolli ega kostja entusiasmis seda täita, on üheselt arusaadav, et just nõukogu vastumeelsus ei võimaldanud kostjal vähendada hageja kahju seoses OÜ-le Fort Oil tarnitud naftasaadustega. Eeltoodut arvestades on väär ka maakohtu arusaam, et kavatsuste protokolli allkirjastamise näol oleks tegemist hageja huve eirates liialt suure äririski võtmisega. Esiteks ei vasta kohtu selline loogika auditi läbiviinud asjatundjate arvamusele, teiseks aga ei ole kohtuotsusest võimalik välja lugeda, milles seisneks see väidetav hageja huvide eiramine ning liialt suur äririsk. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada. Kolleegiumil on võimalik teha uus otsus, millega tuleb hagi jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle, et tehingud, millega hagejale väidetavalt kahju tekitati, tehti 2003. ja 2004. aastal. Maakohus on ebaõigesti viidanud otsuses alates 10.01.2006 kehtivale äriseadustiku redaktsioonile. 2003. ja 2004. aastal kehtis ÄS § 315 lg 1 sõnastuses, mille kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Seega pidi ÄS § 315 lg 1 (12. oktoobrini 2005 kehtinud redaktsioon) järgi aktsiaselts tõendama, et talle on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus juhatuse liikme kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile kahju. Alles pärast nende asjaolude tõendamist läheb juhatuse liikmele üle vabandatavuse tõendamise koormus VÕS § 103 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22). Eeltoodust tulenevalt peab hageja tõendama lisaks sellele, et talle on tekitatud kahju, ka kostja rikkumise ning põhjusliku seose kostja rikkumise ja kahju vahel. Esiteks tuleb tuvastada, kas hagiavalduse aluseks olevatest ja hageja poolt tõendatud asjaoludest saab järeldada, et hagejale on tekkinud kahju. Kolleegium nõustub hageja käsitlusega, mille kohaselt on see, kui äriühingule jätab tema lepingupartner müüdud kauba eest tasumata, VÕS § 128 järgi äriühingu kahju. Hageja on teinud ise kulutusi kauba soetamiseks ja lisaks selle sisaldab müüdava kauba hind tavapäraselt ka kasumit, mille saamist on hageja kavandanud. Järelikult ostja poolt müüdud kauba eest tasumata jätmisel on müüjal tekkinud nii otsene varaline kahju kui ka on jäänud saamata tulu. Pooled ei vaielnud selle üle, et OÜ Fort Oil jättis hagejale tasumata müüdud naftasaaduste eest 19 147 759,50 krooni ja hageja nõue saab pankrotimenetluses rahuldatud tõenäoliselt maksimaalselt 3 552 999,32 krooni ulatuses. OÜ Penta Trade võlgneb hagejale 4 091 603 krooni ja 816 787,43 USA dollarit, s.o kokku 16 104 538,64 krooni ning OÜ Penta Trade pankrotimenetlus lõppes raugemisega. Seega oli hagejale tekkinud kahju.

Järgnevalt tuleb tuvastada, kas kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi. Vaidlust ei ole, et kostja oli hageja juhatuse liige 15.03.2001-17.12.2004, sh perioodil 15.03.2001-21.10.2004 ainus juhatuse liige. Juhatuse liikme kohustused tulenesid kahju tekkimise ajal ÄS §-st 306, TsÜS §-st 35, hageja põhikirja p-st 11.2 (I kd lk 53) ja 01.03.2003 sõlmitud juhatuse liikme lepingu p-dest 6.1-6.7 (I kd lk 27-28). Hageja ei väida, et kostja juhatuse liikmena oleks rikkunud põhikirjast või juhatuse liikme lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja väitel ei täitnud kostja juhatuse liikme kohustusi piisava hoolsusega, s.t ei tegutsenud parimal viisil ja heas usu hageja huvides. Tegemist oli TsÜS §-st 35 tuleneva juhatuse liikme üldise hoolsuskohustuse rikkumisega. Eeltoodut tuli TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada hagejal. Hageja väitis, et kostja ei kontrollinud piisava põhjalikkusega OÜ Fort Oil ja OÜ Penta Trade majanduslikku tausta, ei nõudnud neilt müügilepingute sõlmimisel tagatisi ja jätkas müüki pärast seda, kui OÜ Fort Oil ja OÜ Penta Trade olid jätnud hagejale tasumata. Eeltoodu andis hageja arvates aluse järelduseks, et kostja ei olnud juhatuse liikmena piisavalt hoolas. Kolleegium leiab, et kostjapoolse hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamisel tuleb lähtuda neist nõuetest, mis olid kostjale kahju tekkimise ajal esitatud hageja nõukogu poolt, tuleb hinnata, kas kostja kogus otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informatsiooni ja tegi kõik endast oleneva, et vältida põhjendamatute riskide võtmist. Samuti tuleb arvestada üldist ärilist käitumist ja tavasid samas sfääris tegutsevates äriühingutes ajal, kui kahju tekkis. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kostja ei kontrollinud OÜ Penta Trade majanduslikku seisundit piisava põhjalikkusega ja oleks pidanud OÜ-ga Penta Trade tehinguid tehes nõudma OÜ-lt Penta Trade tagatisi. Maakohus on ise otsuses tuvastanud, et äriregistrist ja muudest avalikest teabeallikatest nähtuvate andmete järgi oli OÜ Penta Trade eelnev äritegevus kasumlik. Asjaolu, et OÜ Penta Trade tehingud ületasid tema omakapitali, ei sea kolleegiumi arvates üldreeglina kahtluse alla äriühingu võimet tasuda müüdud kauba eest, kuna omakapitali suurus ei määra äriühingu maksejõulisust. Tehingud OÜ-ga Penta Trade toimusid 26.03.-13.05.2003. OÜ-le Penta Trade kütuse müümisel pidi hagejale tasumine toimuma 30 päeva jooksul pärast kütuse üleandmist. Hageja on küll väitnud, et tegemist oli ebamõistlikult pika maksetähtajaga, kuid hageja ei ole esile toonud, millised olid tavapäraselt hageja sõlmitud lepingute maksetähtajad ja kas OÜ-le Penta Trade antud maksetähtaeg ületas tavapärast tähtaega. OÜ Penta Trade osa hageja müügimahust 2003. a moodustas 2,38% (IV kd lk 73). Seega ei olnud tegemist olulise lepingupartneriga. Tunnistaja Valeri Makarovi ütluste kohaselt (VII kd lk 143), kes töötas hageja kommertsdirektorina maikuuni 2003 ja vastutas hulgimüügi eest, sõlmiti faktooringlepingud ainult suurte klientidega ja ettemaksu nõuti ainult uutelt klientidelt. Pankadega sõlmitud faktooringlepingud olid hagejale kahjulikud, kuna pank küsis kütusemüüjalt igal juhul raha tagasi. Tunnistaja selgitas, et 2003. aastal oli kütuse hulgimüügiturul väga suur konkurents ja selleks, et kindlustada enda positsiooni, ei olnud võimalik klientidele täiendavaid tingimusi esitada. Konkurents ei võimaldanud dikteerida müügitingimusi ja hageja omanik nõudis, et turuosa tuleb suurendada. Turuosa suurendamise plaanile viitab ka hageja poolt esitatud auditi p. 5.2 , mille järgi oli plaanitud müügimaht oluliselt suurem, kui tegelikult saavutati. Tunnistaja Valeri Makarovi ütluste kohaselt tegutsesid sellel ajal kõik kütuse hulgimüüjad samal viisil ja võtsid samasuguseid riske. Maakohus on viidanud Eesti majanduse stabiilsusele 2003. ja 2004. aastal kui üldteada asjaolule. Kolleegiumi arvates ei ole maakohtu viide kooskõlas tunnistaja ütlustega, mille kohaselt toimus just 2003. ja 2004. aastal oluline konkurentsivõitlus kütuse hulgimüügiturul. Hageja on selgitanud, et just siis tulid turule uued ja olulised kütuse

hulgimüüjad ja turgu asuti ümber jagama. Seega pole õige maakohtu järeldus, et kütuse hulgimüügituru areng oli sellel perioodil stabiilne. Vastavalt hageja põhikirja p-le 10.2.2 pidi nõukogu teostama järelevalvet juhatuse tegevuse üle ja 10.1 järgi planeeris nõukogu seltsi tegevust ja korraldas seltsi juhtimist. Tunnistaja Valeri Makarov selgitas, et äriühingu nõukogule esitati igakuiselt aruandeid ja Lukoil Baltija, kellelt hageja sai korporatsiooni siseselt korraldusi, esindajad käisid Eestis nõupidamistel ja arutamas debitoorseid võlgnevusi ning olid kursis kõigi tehingutega. Eeltoodust järeldub, et hageja nõukogu oli teadlik kostja poolt tehtud tehingutest. Kostja vande all antud seletusest tuleneb, et tehing OÜ-ga Penta Trade toimus nõukogu teadmisel ja eesmärgil, et arendada hulgimüüki Lõuna Eestis (VII kd lk 216). Kolleegiumi arvates on kostja vande all antud seletus kooskõlas tunnistaja V. Makarovi ütlustega selle kohta, et hageja plaanis 2003. a oma turuosa laiendada. Kolleegium järeldab eeltoodust, et hageja nõukogu oli teadlik kostja poolt vastu võetud ärilistest otsustest ja nende tegemise ajal nõustus tehingutega. Arvestades turusituatsiooni 2003. a ja hageja soovi tiheda konkurentsi tingimustes laiendada turgu, on tõenäoline, et äriühingul tuli esitatud eesmärgi täitmiseks sõlmida riskantsemaid tehinguid, millest võisid tekkida võlgnevused ja äriühingu nõukogu pidi sellise strateegia valikul arvestama võimalike kahjudega. Seda, kas kostja oleks pidanud nõudma naftasaaduste müümisel OÜ-lt Penta Trade tagatisi, tuleb kolleegiumi arvates hinnata mitte lähtudes sellest, et alates 2004. aasta lõpust on hageja tehingute tegemisel nõudnud lepingupartneritelt tagatisi ja sellekohane juhend on juhatuse poolt välja antud 12.11.2004 (I kd lk 50), vaid sellest, kuidas oli korraldatud ja tavaks sõlmida tehinguid 2003. aasta alguses. Hageja ei ole tõendanud, et 2003. aastal oleks ta ostjatelt nõudnud tagatisi või et neid oleks tulnud nõuda tulenevalt äriühingu nõukogu poolt antud juhistele või et kütuse hulgimüügiturul oleks olnud tavapärane, et ostjalt nõutakse müüdud kütuse eest tasumise kindlustamiseks tagatisi. Ainult eeltoodud asjaolude esinemisel oleks saanud hagejale ette heita oma juhatuse liikme kohustuste hooletut täitmist. Kuna hageja ei ole eeltoodud asjaolusid esile toonud ega tõendanud, siis on ebaõige maakohtu järeldus, et kostja käitus hooletult seetõttu, et ta ei nõudnud OÜ-le Penta Trade kütust müües tagatist. Maakohus on tuvastanud, et kostja hageja juhatuse liikmena ei ole piisavat hoolsust üles näidanud ka siis, kui OÜ Penta Trade võla nõudeõigus anti hageja poolt üle AS-le Niles ja AS Niles poolt hagejale võla tasumist garanteeris AS Petroimpex. Kolleegium ei nõustu selles osas maakohtuga. Hageja on loovutanud 19.08.2004 lepinguga (II kd lk 102-108) AS-le Niles õiguse nõuda võlga OÜ-lt Penta Trade ja AS Niles on kohustunud tasuma hagejale kogu OÜ Penta Trade võla. Vaidlust ei ole, et AS Niles tasus võlast 4 500 000 krooni. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et hageja sõlmis eeltoodud lepingu viisil, kus ta ei pidanud silmas hageja huvisid. 19.08.2004 nõude loovutamise lepingu alusel oli hagejal õigus nõuda kogu võlg vastavalt maksegraafikule AS-lt Niles ja samuti oli garantii kohustuse täitmiseks andnud AS Petroimpex. Kohtule esitatud AS Niles ja AS Petroimpex majandusaasta aruannete järgi olid mõlemad maksejõulised äriühingud. Vaidlust ei ole, et 4 500 000 krooni ulatuses oli leping ka AS Niles poolt täidetud ja seda ei pidanud hageja AS-le Niles tagastama. Asjaolu eest, et AS Niles hilisemalt lepingu arbitraažikohtus vaidlustab, ei saanud vastutada kostja. Samuti ei saa kostjale ette heita seda, et ta oleks pidanud lepingut sõlmides ette nägema, et 2009. aastal lepivad arbitraažimenetluse käigus AS Niles ja hageja kokku, et 19.08.2004 leping on tühine ja seda ei pea täitma. Asjaolu, et kostja andis AS Petroimpex poolt hagejale antud garantiikirja tagasi ja loobus sellega garantiist tulenevatest õigustest, ei ole hageja tõendanud. Maakohus on eeltoodu õigesti tuvastanud. Ebaõige on aga maakohtu tõdemus, et garantiikirja

kehtivus lõppes igal juhul seoses nõude loovutamise lepingu tühisuse tunnustamise kohta sõlmitud kompromissiga. VÕS § 155 lg 2 järgi garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest. Eeltoodust tuleneb, et hageja poolt esitatu ei tõenda, et kostja ei järginud OÜ-ga Penta Trade tehinguid tehes juhatuse liikmele vajalikku hoolsust ja rikkus sellega juhatuse liikme kohustusi. Seega pole alust kostjalt hageja kasuks välja mõista kahju 800 000 krooni, millises osas hageja seostas oma nõude kostja vastu OÜ-le Penta Trade kütuse müügiga ja OÜ Penta Trade poolt tasumata jätmisega. Järgnevalt tuleb analüüsida hageja väiteid selles osas, mis on seotud OÜ-ga Fort Oil tehtud tehingutega ja sellega hagejale kahju põhjustamisega. Hageja on müünud OÜ-le Fort Oil naftasaadusi alates 2002. aastast, kuid sellel perioodil olid müügimahud väiksed. 2003. aastal müügimahud suurenesid. Hageja on nõude alusena välja toonud, et 18.06.2003 sõlmiti hageja ja OÜ Fort Oil vahel müügileping kuni 3000 tonni bensiini müügiks ja pärast lepingu täitmist jätkas hageja novembrist 2003 OÜ-le Fort Oil kütuse müüki kuni 2004. a veebruarini ja tasumata jäi selle perioodi eest 19 243 908 krooni. Hageja väidete kohaselt sai selline võlg tekkida ainult seetõttu, et kostja ei kontrollinud OÜ Fort Oil tausta ja jätkas tarnetega, ilma et oleks nõudnud tagatisi või ettemaksu ka pärast seda, kui OÜ Fort Oil ei suutnud müüdud kütuse eest tasuda (VII kd lk 24-25). Kostja väitis, et OÜ Fort Oil jättis osaliselt tasumata suvel 2003 toimunud tarnete eest ja novembris 2003 leppisid hageja ja OÜ Fort Oil kokku tarnete jätkumises tingimusel, et OÜ Fort Oil tasub nii vana võlga kui ka müüdud naftasaaduste eest. OÜ Fort Oil omanik AS Letofin oli hageja kauaaegne ja kindel äripartner, mistõttu usaldas kostja ka OÜ Fort Oil. OÜ-ga Fort Oil sõlmitud tehingute puhul on oluline hinnata esiteks, kas müügilepingu sõlmimine OÜ-ga Fort Oil oli tavapärane majandustegevus ja kas kostja lepinguid sõlmides käitus vastavalt tavapäraselt juhatuse liikmelt nõutavale hoolsusstandardile ning teiseks, kas müügi jätkamise otsustamine seisus, kus oli juba tekkinud suur võlgnevus, oli otsustus, mille tegemisel kostja rikkus tavapärast hoolsuskohustust ja ei hinnanud äririske piisava põhjalikkusega. Kolleegium leiab, et kostjale ei saa ette heita hoolsuskohustuse rikkumist juunis 2003 OÜ-ga Fort Oil müügilepingu sõlmimisel. Hageja poolt esitatud andmete kohaselt oli koostöö hageja ja OÜ Fort Oil vahel alanud juba enne 2003. aastat ja pole andmeid, et OÜ Fort Oil oleks eelneval perioodil jätnud müüdud kauba eest tasumata. Kostja selgitas, et OÜ Fort Oil omanik oli AS Letofin, kes oli pikka aega kütuseturul tegutsenud ja usaldusväärne firma. Seda kinnistas ka tunnistaja Valeri Makarov (VII kd lk 144). See, et OÜ Fort Oil majandustegevus on 2001. ja 2002. aastal kandnud kahjumit, ei tähenda alati seda, et äriühingul oleks makseraskused. Ka asjaolu, et OÜ Fort Oil osa hageja partnerite hulgas 2003. a suurenes, ei anna alust järelduseks, et teda oleks tulnud kontrollida rohkem. Turuosa suurendamine oli tulenevalt hageja omaniku poolt antud juhistest kostja ülesandeks. Eeltoodut on kolleegium analüüsinud eelnevalt. Hageja ei ole esile toonud, et OÜ Fort Oil suhtes oleks tehtud müügitehinguid teistest partneritest erinevatel, OÜ-le Fort Oil soodamatel tingimustel või hagejale kahjulikel tingimustel. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas kostja hageja juhatuse liikmena täitis oma ülesandeid nõutava hoolsusega ajal, kui OÜ-l Fort Oil oli tekkinud hageja ees võlgnevus. Kolleegium nõustub, et

situatsioonis, kus ostjal on suur võlg müüja ees, peab olema otsustus tarneid jätkata majanduslikult eriliselt põhjendatud. Tarnete jätkamine sellises seisus on äririsk, mida tuleb juhatusel alati hoolega kaaluda. Arvestades hageja poolt OÜ-le Fort Oil müüdud kütuse kogust, siis 20 miljoni krooni suurune võlgnevus võis tekkida väga kiiresti, umbes paari kuu jooksul. Kolleegiumi arvates ei ole täpne hageja väide, et ligi 20 miljoni krooni suurune võlg tekkis OÜ-l Fort Oil tarnete eest alates 2003 november kuni 2004 veebruar. Pigem on õige kostja väide, et võlgnevus, mille suurus oli ca 30 miljonit krooni, oli tekkinud varem ja alates novembrist 2003 lepiti kokku tarnete jätkamises tingimustel, kus OÜ Fort Oil tasub hagejale nii müüdud naftasaaduste eest kui ka vana võlga. Kolleegiumi arvates kinnitavad kostja väite õigsust hageja ja OÜ Fort Oil saldokinnitus seisuga 31.12.2003, mille kohaselt oli OÜ Fort Oil võlg hagejale seisuga 31.12.2003 25 257 091,43 krooni, ja Harju Maakohtu 31.08.2004 otsus, millega kuulutati välja OÜ Fort Oil pankrot ja mille kohaselt oli OÜ Fort Oil võlg hageja ees seisuga 31.03.2004 19 147 759,50 krooni. Seega oli OÜ Fort Oil võlg 2004. aasta esimese nelja kuuga vähenenud üle 5 miljoni krooni. Selgituse 2003. a lõpust tarnete jätkamise kohta on andnud tunnistaja Tarmo Ratas, kes oli OÜ Fort Oil juhatuse liige, ja Martin Krupp, kes oli OÜ Fort Oil likvideerija alates 2003. a lõpust kuni pankroti väljakuulutamiseni 31.08.2004, ning kostja. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus ei ole oma järeldust, mille kohaselt ta pidas tunnistajate ütlusi ja kostja vande all antud seletust mitteusaldusväärseks, põhjendanud. TsMS § 238 lg 5 järgi võib kohus jätta tõendi selle hindamise järel arvestamata, kui see on ilmselt ebausaldusväärne, kuid kolleegiumi arvates peab kohus oma sellekohast järeldust põhjendama ja viitama asjaoludele, mis annavad alust tõdeda, et tunnistaja ütlused või poole seletus ei ole usaldusväärne. Eelkõige võib selliseks asjaoluks olla tunnistaja ütluste või poole seletuse vastuolu teiste asjas esitatud tõenditega või näiteks tunnistaja ilmne huvi asja lahendi vastu. Käesolevas vaidluses ei ole tunnistajate ütlused ja poole seletus vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Asjaolu, et tunnistajad on seotud OÜ-ga Fort Oil, ei muuda nende ütlusi iseenesest mitteusaldusväärseteks. Seda, et tunnistajatel võiks olla huvi käesoleva asja lahendi vastu, kolleegiumil alust järeldada ei ole. Järelikult oleks maakohus pidanud hindama tunnistajate M. Kruppi ja T. Ratase ütlusi. Samuti ei ole asjaolusid, mille tõttu saaks jätta arvestamata kostja vande all antud seletuse. Kolleegium leiab, et maakohtu eeltoodud menetlusnormi rikkumine on võimalik kõrvaldada ja arvestada ringkonnakohtu poolt otsuse tegemisel tunnistajate ütlustega ja kostja vande all antud seletusega. Tunnistaja M. Kruppi ütluste kohaselt (VII kd lk 212-214) pärast tema OÜ Fort Oil likvideerijaks nimetamist lepiti kokku naftasaaduste müügi jätkamises tingimustel, et koos müüdu eest tasumisega tuleb tasuda ka vana võlga. Sama selgitas ka kostja oma vande all antud seletuses (VII kd lk 217). Tunnistaja M. Krupi ütlused ja kostja seletus on kooskõlas järeldusega, mille ringkonnakohus tegi OÜ Fort Oil koguvõla vähenemise kohta 2004. a alguses. Kolleegium leiab, et tingimustel, kus müügi jätkamine andis võimaluse vähendada võlga 5 miljoni krooni võrra, oli müügi jätkamise otsustamine küll riskantne, kuid hagejale lõppkokkuvõttes soodne otsustus, kuna juba tekkinud kahjum vähenes. Maakohus on kostjale ette heitnud ka liigse riski võtmise soovi 26.02.2004 AS Semiramis, hageja, OÜ Vanenum, OÜ Moonlink, AS Sar-Bens, OÜ Wete Invest ja AS Klemet vahelise protokolli alusel tehingu tegemiseks. Kuna protokolli eesmärgiks olev tehing tanklate võõrandamiseks ja selle arvelt võla kustutamiseks tegelikkuses ei realiseerunud, siis on kolleegiumi arvates raske hinnata, milline oleks võinud olla selle mõju OÜ Fort Oil võla

vähenemisele. Küll on aga hageja äritegevuse kohta tehtud auditis ette heidetud tanklaketi omandamisega võla kustutamise võimaluse kasutamata jätmist (I kd lk 103). Protokollis kokkulepitu jäi teostamata selle tõttu, et hageja nõukogu ei nõustunud tehinguga, mistõttu ei olnud oluline, kas tegelikkuses oleks hageja tütaräriühing AS Semiramis pangast laenu saanud või mitte ja kas protokolli koostamises osalenud äriühingud oleksid ka vastavale lepingule alla kirjutanud. Küll aga on õige, et kostja soovis 26.02.2004 protokollis kokkulepitud tehinguga kahju suurust vähendada. Kokkuvõtvalt saab esitatud tõenditest järeldada, et tehingutest OÜ-ga Penta Trade ja OÜ-ga Fort Oil tekkis hagejale kahju, kuid arvestades kütuseturu situatsiooni aastatel 2003-2004 ja hageja omanike suuniseid, ei olnud äririski realiseerumise põhjuseks kostja poolt juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine. Kostja tegevuse suhtes etteheidete puudumine tuleneb ka hageja omaniku OAO Lukoil Balti-Valgevene projektijuhi I. Paleitchiku 15.09.2004 kirjast OAO Lukoil asepresidendile A. Bakovile, milles I. Paleitchik kinnitab, et tal pole etteheiteid hageja tööle vara säilimise osas (II kd lk 220). Kuna kostja ei ole rikkunud juhatuse liikme kohustusi, siis ei ole täidetud kahju tekkimise ajal kehtinud ÄS § 315 lg-s 1 sätestatud eeldus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega ja hagi rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

Ülle Jänes

Reet Allikvere

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.