Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 16.01.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-10-42316/26
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 16.01.2012
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2934

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2012. a., Tallinn

Tsiviilasja number

2-10-42316

Tsiviilasi

Ain Nemvaltsi hagi Juhan Voitese, Sven Voitese, Aimar Voitese ja Margarita Voitese vastu 291, 23 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. mai 2011. a. otsus

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

291, 23 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ain Nemvaltsi apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja) Ain Nemvalts (IK xxxxxxxxx, elukoht xxx xx - xx, xxxxxx), lepinguline esindaja adv. Indrek Veso Vastustaja (kostja) Juhan Voites (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xxx x, xxxxx xxxx, xxxxxx xxxx), Vastustaja (kostja) Sven Voites (IK xxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxx xx, xxxxxxxx, xxxxx xxxx) Vastustaja (kostja) Aimar Voites (IK xxxxxxxxx, elukoht x. xxxxxxxx xx -xx, xxxxxxxx) Vastustaja (kostja) Margarita Voites (IK xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx xxx x, xxxxx xxxx, xxxxxxx xxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 30. mai 2011. a. otsuse lõppjäreldus Ain Nemvaltsi hagis Juhan Voitese, SvenVoitese, Aimar Voitese ja Margarita Voitese vastu 291, 23 euro väljamõistmiseks, arvestades põhjenduse osas ringkonnakohtu otsuses märgitut. 1(7)

2.

Sarnased lahendid

Asjaõigus

2010. a. oma advokaadist esindajaga kohtumas ning dokumente üle andmas. Kokku on hageja pidanud kostjate kohustuse täitmata jätmise tõttu alusetult Tallinnas käima 10 korda. Üldteada on, et Rakvere ja Tallinna vahemaa on 100 kilomeetrit, seega on hageja sõitnud kostjate tõttu alusetult 2000 km. Arvestades hageja auto keskmiseks kütusekuluks 7, 6 l/100km ja diiselkütuse hinnaks sellel perioodil 17 krooni, on hageja sõidukuludest tulenev kahju 2.584 krooni (7, 6 x 17 x 2000 / 100). Hageja ei esita kütusekulu tõendamiseks tšekke, sest see oleks ebaproportsionaalne tõendamiskoormise panemine hagejale. Hageja ei ole raamatupidamiskohustuslane, mistõttu ta ei säilita tšekke oma kõikvõimalike kulutuste kohta. Kuivõrd ka tšekkide esitamisel tuleks kohtul kontrollida distantsi, kütusekulu ja kütuse maksumust, on esitatud tõenditega nõue piisavalt tõendatud. Kostjate arvutus bussihindade kohta on ekslik, sest arvestatud on nelja reisiga, tegelikult oli ühe-otsa reise kokku 20 (10 edasi-tagasi reisi Rakverest Tallinna). Seega tuleks bussiga reisides sõidukuluks 1900 krooni, mis ei ole oluliselt odavam hageja autosõidukuludest. Samuti nõuab hageja kostjatelt notaribüroodes käimise tõendamiseks palutud kohalviibimise tõendite maksumuse hüvitamist summas 1.200 (4 x 300) krooni ja notari Priidu Pärna poolt kohaloleku tõendi ning lepingu ettevalmistamise eest esitatud arve nr. 6231 summas 772, 80 krooni hüvitamist. Kostjate nõudmisel tuli vahetada notaribürood, mistõttu notarile Priidu Pärnale tuli tasuda lepinguprojekti koostamise eest. Kokku on hageja teinud kulutusi 4.556, 80 krooni (2.584 + 1.200 + 772, 80). Kui kostjad oleksid täitnud oma kohustused juba 15. veebruaril 2010. a. Rakvere notaribüroos, ei oleks hageja neid kulutusi kandnud. Kostja vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjad teavitasid alati õigeaegselt hagejat ja notarit, kui nad ei saanud kokkulepitud kohtumisele tulla või kui hageja ei olnud nõus lepinguprojektiga. Mitmete kohtumiste ärajäämise tingis Juhan Voitese tervislik seisund. Hagejal ei olnud põhjust sõita Rakverest Tallinnasse. Sõidukulude arvestamisel tuleks aluseks võtta keskmise bussireisi hind 85 - 95 krooni. Kostjad oleksid nõus tasuma hagejale nelja reisi kulu ehk 380 krooni (4 x 95). Hageja nõudis tehingu tegemist ainult Priidu Pärna notaribüroos, kostjad nõustusid ja koostati lepinguprojekt, mille eest kostjad on tasunud. Leping ei sobinud hagejale ja seetõttu lepiti kokku kohtumine notari Gunnar Savisaare büroos. Bürood vahetati sellepärast, et kokkusaamise aeg muutus ja notar läks vahepeal puhkusele. Pooled pöördusid Gunnar Savisaare büroosse, hageja vastuseisu tõttu pöörduti tagasi Priidu Pärna notaribüroosse. Kostjad peavad seetõttu hageja nõuet lepinguprojekti koostamise eest pahauskseks. Menetluskulud palusid kostjad jätta poolte endi kanda. Esimese astme kohtu otsus 30. mai 2011. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Pooltel puudub vaidlus, et 28. mai 2009. a. määrusega tsiviilasjas 2-07-60186 kinnitatud kompromissi täitmine venis. Kostjad ei ole vaidlustanud, et hageja viibis hagis nimetatud kuupäevadel notari, kohtutäituri või advokaadi vastuvõtul, vaidlustatud ei ole ka erinevate notariaalsete lepinguprojektide koostamist. Kohus luges need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Kostjad ei ole vaidlustanud ja kohus luges TsMS § 231 lg. 1 järgi üldtuntuks ning tuvastatuks hageja esitatud andmed Tallinna ja Rakvere vahelise vahemaa ning autokütuse hindade kohta vaidlusalusel perioodil. Pooltel on vaidlus hageja Rakvere - Tallinn sõitude ja kantud kulude põhjendatuse üle ning selle üle, kas need kulutused olid põhjustatud kostjate käitumisest. Hageja nõuab kostjatelt väidetavalt nende kohustuse rikkumise tõttu kantud kulutuste hüvitamist:

sõidukulud summas 2.584 krooni, kulud notari kohalviibimistõenditele 1.200 krooni ja kulud notariaalse lepinguprojekti koostamisele 772, 80 krooni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Nimetatud sätte kohaldamise esmaseks eelduseks on kahju olemasolu. Tõendatud ei ole sõidukuludega seonduva kahju esinemine. Sõidukulusid tõendab hageja notari kohalolekutõendite, auto kütusekuluandmete ja väljavõtetega kütusehindade kohta. Notari tõenditest nähtub tõepoolest, et hageja viibis nimetatud kuupäevadel Tallinnas. Esitatud ei ole aga ühtegi tõendit, mis kinnitaks, kuidas või millal hageja Rakverest Tallinnasse tuli, millist transpordivahendit ta kasutas ning kas tema sõitude eesmärk oli üksnes notari, kohtutäituri või advokaadi vastuvõtul viibimine (VÕS § 127 lg. 5 järgi tuleks kahjust maha arvata osa, mis vastaks hageja muudele asjatoimetustele Tallinnas). Hageja ei ole pidanud lisatõendite esitamist vajalikuks. Esitatud tõenditega ei ole tõendatud hageja kütusekuluga seonduv kahju. Tõendatud on hagejapoolne kulutuste kandmine seoses notari kohalolekutõenditega ja lepinguprojektiga (tl. 42 - 51). VÕS § 127 lg. 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kostjate väidetava notaribüroodesse ilmumata jäämisega ei ole piisavalt seotud kohalolekutõendite kulu. Kostjate kohaleilmumise korral ei oleks hageja tõesti tõendeid võtnud, kuid hageja poolt kohalolekutõendite võtmine ei ole kostjate teo vältimatu tagajärg. Tõendite võtmine notaribüroost ja seonduvate kulude kandmine oli hageja vaba valik. Hagejal puudus kohustus tõendada enese viibimist notaribüroos ning puudus vajadus tõendada kohalolekut just nimelt notari väljastatava kohalolekutõendiga. Tõendamata on ka põhjuslik seos lepinguprojektiga seotud kulu ja kostjate teo vahel. Hageja väitel nõudsid büroovahetust, mis tingis eelnevale notarile projekti eest tasumise, kostjad. Kostjate väitel vahetati bürood kokkuleppel, notari puhkuse tõttu. Kumbki pool ei ole oma väidete kinnitamiseks tõendeid esitanud. Kohtul ei ole esitatud materjalide põhjal võimalik usaldusväärselt tuvastada, kelle tegevuse tulemusel bürood vahetati. Puudub alus pidada ühe poole paljasõnalisi väiteid teise omadest kaalukamaks, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et põhjuslik seos on tõendamata. Vastavalt 7. aprilli 2011. a. eelistungil kohtu poolt väljendatule oli hagejal võimalik eeltoodud ebaselgus kõrvaldada täiendavate tõenditega, seda aga hageja ei teinud. Eelnevast lähtudes tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud sõidukulude tõttu tekkinud kahju esinemist ja põhjuslikku seost kostjate tegude ning notaribüroos tehtud kulutuste vahel. Arvestades, et hageja loobus mahukast nõusolekute andmise kohustuse tuvastamise nõudest seoses nõude täitmisega kostjate poolt, tuleb jätta menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kohus jättis põhjendamatult hagi täies ulatuses rahuldamata, ilma et oleks otsuses analüüsinud kostjate omaksvõttu hüvitada hagejale 380 krooni ulatuses sõidukulusid Tallinnasse. Kuna kostjad hoidusid kõrvale notariaalse lepingu sõlmimisest tsiviilasjas 2-07-60186 sõlmitud kompromissi alusel, siis sellise kostjate tegevusetuse tulemusena kandis hageja kahju kokku 291, 23 eurot. Hageja ei oleks pidanud käima Rakverest Tallinnas kümnel korral ning võtma notarist kohaloleku tõendeid ning tasuma alusetult notari lepingu koostamise tasu, mis kostjatest tulenevalt sai tasutud topelt. Kuigi kohus tuvastas, et kompromissi sõlmimine venis ja hageja käis korduvalt Tallinnas kinnistu jagamise eesmärgil, leidis ta ikkagi, et hageja 4(7)

kahju pole tõendatud. Kostjad ei ole vaidlustanud, et kinnistu jagamine venis just nende tõttu ning hageja pidi alusetult, lootuses jagada kinnistu, käima korduvalt Tallinnas ning tegema kulutusi kohalolekutõendite kogumisel. Kohus on tõendeid hinnanud ebaadekvaatselt. Kuna hagejal on oma isiklik sõiduauto, siis ei pidanud ta kasutama bussi või mõnda muud transpordivahendit Tallinnasse sõitmiseks. Kuigi hageja ei ole kütusetšekke kogunud, ei tähenda see, et hageja ei ole tühisõitudega Tallinnasse kandnud kahju. Kahju arvestamiseks ei piisa pelgalt kütusetšekist, vaja on teada auto keskmist kütusekulu. Hageja on kütusetšekita adekvaatselt tõendanud Tallinnasse tühisõitudega tekitatud kahju suuruse. Kohaloleku tõendite võtmine hageja poolt on kohtu hinnangul hageja vaba tahe, kuid samas kütusetšekkide esitamata jätmisel ei ole tõendatud hageja kahju. Hageja ei oleks pidanud kohaloleku tõendeid hankima, kui kostjad oleksid heauskselt täitnud oma kohustuse ning kompromissi kohaselt jaganud kinnistu ilma vaidlusaluse hagita. Maakohtu põhjendustest jääb mulje, et kui keegi hoidub oma kohustuste täitmisest kõrvale, siis kannatanupoolne tegevus, sundimaks kohustatud isikuid oma kohustusi täitma, millega kaasnevad ka kulud, on kannatanu vaba tahe. Isegi kui kahju hüvitamise nõue ei ole kogu ulatuses tõendatud, siis TsMS § 168 lg. 4 kohaselt tuleb hageja menetluskulud jätta kostjate kanda, sest menetluse on tinginud kostjate pahatahtlik kinnistu jagamisega venitamine, mida kostjad ka ise 7. aprilli 2011. a. kohtuistungil tunnistasid. Vastustaja seisukoht Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll tuleb otsuse põhjendust kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 21 täpsustada. Apellatsioonkaebust ei saa rahuldada. Hagi on esitatud kahjuhüvitise saamiseks. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on kohustuse rikkumine, olgu siis tegemist lepingulise või lepinguvälisest võlasuhtest tuleneva kohustusega, sealhulgas deliktiga. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjatel on hagejale tekkinud kahju hüvitamise kohustus. Hageja leidis, et kostjad on talle tekitanud kahju sellega, et on kaheksal korral jätnud ilmumata notari juurde kaasomandi lõpetamise avalduse sõlmimiseks ja vaidlusaluse kinnistu jagamiseks. Kostjad leidsid, et hagejal ei olnud põhjust vaidlusalustel kordadel notaris käia ning et neid käike ei olnud põhjustanud nemad. Hagiavalduses ei ole hageja oma nõuet täpsemalt kvalifitseerinud ega märkinud, millisele nõudenormile tuginedes on ta oma kahju hüvitamise nõude esitanud (VÕS § 127 näol, millele hageja hagiavalduses on osundanud, ei ole tegemist kahju hüvitamise nõude alusnormiga), aga samuti, kas tegemist on lepingulisest või lepinguvälisest suhtest tuleneva nõudega. Tulenevalt VÕS § 1044 lõikest 2 ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist VÕS-i 53. peatükis (kahju õigusvastane tekitamine) sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab VÕS-i 53. peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Seega tuleb esmalt kontrollida, kas hageja poolt esiletoodu annaks alust järeldusele lepingulise kohustuse rikkumise kohta kostjate poolt. Kolleegium leiab, et hageja poolt esiletoodud asjaolud selleks alust ei anna. Kostjate kohustust hageja väidetud aegadel notaribüroosse ilmuda poolte kompromissileping, mille kohus on 28. mai 2009. a. määrusega kinnitanud ja millele hageja hagiavalduses on viidanud, ei sisalda. Samuti ei nähtu sellest, et pooled oleksid kokku leppinud selles, millise notari poole asjaõiguslepingu koostamiseks pöördutakse. Hageja ei ole esile toonud ka faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda alust järeldusele selle kohta, et pooled on pärast eespoolosundatud 5(7)

kompromissilepingu sõlmimist kokku leppinud ilmuda hageja poolt nimetatud aegadel tema poolt nimetatud notaribüroodesse. Seega ei saa küsimust lepingulise kohustuse rikkumisest kerkida. Kuna hageja kahju hüvitamise nõude aluseks ei saa eespooltulenevalt olla lepingurikkumine, tuleb hinnata seda, kas hageja nõue võiks olla põhjendatud deliktiõiguse alusel. Hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha, kas esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused. Taolise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on õigusrikkumine ehk lepinguvälisest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine. Taoline kohustus võib olla sätestatud seaduses või tuleneda üldisest hoolsuskohustusest. Seadusesättele, millest võiks nähtuda kostjate kohustus ilmuda hageja poolt väidetud eesmärgil tema poolt märgitud aegadel tema poolt nimetatud notaribüroodesse, ei ole hageja osundanud, kolleegiumi arvates ei tulene niisugust kohustust kostjatele ühestki õigusnormist. Ka ei tulene niisugune kohustus iseenesest käibes järgida tulenevast hoolsuskohustusest. Seega ei põhine hageja nõue kostjate rikkumisel ning tuleb juba ainuüksi sellest tulenevalt jätta rahuldamata. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega kostjate omaksvõtu kohta. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse (TsMS § 231 lg. 2 lause 2). Eespoolkäsitletud asjas oluliste asjaolude, eelkõige mingi kohustuse rikkumise omaksvõttu kostjate vastus hagile ei sisalda. Kostjate vastuses hagile (kd. I, tl. 126) sisalduvat lauset, mille kohaselt kostjad on nõus hüvitama hagejale kahel korral notaris käigu summas 380 krooni, ei saa mõista ülejäänud vastuse kontekstist väljarebituna ja kolleegium leiab, et selles hagi osalist õigeksvõttu ei sisaldu (TsMS § 440 lg. 1). Hagi õigeksvõtmine eeldab ühemõttelist tahteavaldust hagiga nõustumise kohta, kostjate vastusest aga nähtub, et nad ei pea end hageja poolt tehtud kulutuste eest vastutavaks. Arvestades vastuse ülejäänud konteksti – kostjate soovi jõuda kompromissile ja seda, et 380 kroonist räägitakse ühistranspordile tehtavate kulutuste kontekstis, ei saa seda lauset iseenesest pidada hagi osaliselt õigeksvõtuks. Ka

7.aprilli 2011. a. istungi protokoll (kd. I, tl. 152 – 153) ei sisalda kostjate kinnitust hagi osalise õigeksvõtu kohta. Sellel istungil oleks hageja poolel olnud võimalik kostjate vastuses sisalduvat väidet täpsustada, et välja selgitada, kas tegemist on hagi osalise õigeksvõtuga, hageja pool seda aga ei teinud. Ka maakohus ei ole pidanud kostjaid hagi osaliselt õigeks võtnuks ning vastuses apellatsioonkaebusele leiavad kostjad, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta on õige. Vaidlustatud otsusega jättis maakohus esimese astme menetluskulud kummagi poole enda kanda. Kostjad otsust ei vaidlustanud, seega saab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse alusel TsMS § 651 lg. 1 kohaselt otsuse õigsust selles osas kontrollida üksnes ulatuses, millega hageja menetluskulusid ei jäetud kostjate kanda. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ega asja materjalid ei anna alust jätta hageja maakohtu menetluses kantud menetluskulusid kostjate kanda. Nii jättis kohus hagi kahjuhüvitise saamiseks rahuldamata, TsMS § 162 lg. 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ka ei saa nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, nagu annaks TsMS § 168 lg. 4 hagejale alust nõuda, et kostjate kanda jäetaks need hageja menetluskulud, mis olid seotud tahteavalduste andmise kohustuse tuvastamise nõudega. TsMS § 168 lg. 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Osundatud normis sätestatakse hageja üldine kohustus kostja menetluskulude kandmiseks hagist loobumise või selle tagasivõtmise puhuks ja erand, millal hageja kostjate menetluskulusid kandma ei pea. Et kostjad ei ole soovinud hagejalt menetluskulude hüvitamist, siis ei ole viide sättele asjakohane. Kolleegium leiab, et hagejal ei ole alust eespoolosundatud nõudega seotud menetluskulude hüvitamist kostjatelt nõuda ka TsMS § 168 lg. 5 alusel, mille kohaselt juhul, 6(7)