Võlaõigus › Võõrandamislepingud

1(8)

S e l g i t u s e d:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(8)

tasus kostja arvest 52.197, 83 krooni, märkides maksekorraldusel selgituseks arve 253 osaline. Ülejäänud 40.000 krooni on hagi esitamise seisuga tasumata. 11. märtsil 2010. a. loovutas OÜ Tee&Maa nõude kostja vastu hagejale. 15. märtsil 2010. a. esitas hageja kostjale võlateatise. Lepingukohase tasu osalise maksmata jätmisega on kostja rikkunud lepingut. Kuna kostja on viivitanud arve tasumisega, on hagejal õigus nõuda kostjalt ka viivist. Pooled on viivisemääras 0, 5% iga viivitatud päeva eest kokku leppinud arvel nr. 253. Kuna kostja on osa nimetatud arvest tasunud, siis on ta arvel märgitud viivisemääraga nõustunud. Hagi esitamise seisuga on kostja viivisevõlgnevus 184.000 krooni, kuid soovib viivise väljamõistmist summas 39.999 krooni. Kostja ei ole varem kui kohtumenetluses müüdud kruusa koguseid vaidlustanud. Kostjale müüdi kaupa arvel märgitud kogustes. Kostja on arvel märgitud tingimustega nõustunud, asudes arvet maksma. Seega saab lugeda kostja nõustunuks arvel märgitud koguste ja tingimustega ja lugeda tõendatuks kaubakoguste üleandmise. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt – põhivõlgnevuse 7380 krooni osas. Ülejäänud põhivõla osas, samuti viivise osas palus kostja jätta hagi rahuldamata. Kostja ja OÜ Tee&Maa sõlmisid tõepoolest suulise lepingu, mille kohaselt OÜ Tee&Maa kohustus andma kostjale 2007. a. detsembris purustatud kruusa (koos laadimisega) vastavalt kostja vajadusele. Kruusa kogust eelnevalt kokku ei lepitud, kruusa pidi kostja Kõrsa karjäärist välja vedama oma transpordiga. Peale kruusa väljaveo lõppu pidi OÜ Tee&Maa esitama kostjale arve vastavalt kostjale tegelikult laaditud kruusa kogusele.

3(8)

Otsuse kohaselt oli poolte vahel sõlmitud suuline ostu-müügi leping, mille puhul on pooltel väga raske tõendada, millistes tingimustes ja kogustes kokku lepiti ja kuidas oli reguleeritud ostetu ning asja dokumentide üleandmine. Poolte esitatud dokumentaalsetes tõendites ja tunnistaja Vahur Otsmani seletustes on olulised lahknevused (tl. 53 – 56, 37 - 39). Hageja väitel veeti 3. detsembril kostjale kruusa kokku 361, 5 tonni, kostja väitel sai ta aga 157, 25 tonni kruusa. Seega on kaotsi läinud kokku 204, 2 tonni kruusa.

4(8)

veetud kruusakoormate kohta ning luges tõendatuks vaid veod, kus tunnistaja ütlused ja kostja väited ühinevad. Seega on kohus käsitlenud võrdsena kostja esindaja väiteid ning tunnistaja ütlusi, jättes selgitamata, miks ta ei lähtunud tõendist - tunnistaja ütlusest. Kostja esindaja selgitused ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg. 2 kohaselt tsiviilmenetluses tõendiks. Seega on kohus ilmselgelt tõendeid valesti hinnanud ning jätnud sellise tõendite hindamise põhjendamata. Maakohtu hinnangul ei ole kostja arvet aktsepteerinud ning osaline tasumine selgitusega „osaline“ ei tähenda tingimata arvega nõustumist. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et kostja ise loeb arvel sätestatud tingimusi endale siduvaks. Kohus on jätnud sisuliselt käsitlemata viivisenõude ning kohtuotsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, miks puudub hagejal alus viivise nõudmiseks. Isegi viivise kohaldamises eraldi kokkuleppe puudumisel on hagejal õigus nõuda viivist vastavalt VÕS § 113 lõikele 1. Hageja võib ainult oletada, millistel põhjustel jättis kohus viivisenõude rahuldamata, kuigi põhinõue osaliselt rahuldati. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostja tasus 28. detsembri 2007. a. arvest nr. 253 maksetähtajaga 14 päeva 52.197, 83 krooni alles 11. juulil 2008. a. Seega on kostja olnud viivituses olenemata osast, milles hagi jäeti rahuldamata, põhinõude summas 52.197, 83 krooni, millele lisandub õigeksvõetud osa summas 7380 krooni. Seega saab viivitusintressi arvestada summalt 59.577, 83 krooni vastavalt viivitatud ajavahemikele. Seadusest ei tulene kohustust, et viivisenõude esitamiseks tuleb koostada arve. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada osas, millega viivisenõue jäeti rahuldamata, viivisenõue tuleb osaliselt rahuldada, mõistes kostjalt hageja kasuks välja viivise 1646, 70 krooni. Ostuhinna tasumist puudutavas osas on maakohtu otsuse lõppjäreldus õige ja tuleb jätta muutmata, küll tuleb muuta otsuse põhjendust, tehes otsuse ringkonnakohtu otsuse põhjendusel. Menetluskulud tuleb ümber jaotada, jättes hageja kanda 88, 7% ja kostja kanda 11, 3% menetluskuludest. Pooled ei vaidle selle üle, et OÜ Tee&Maa ning kostja sõlmisid 2007. a. detsembris suulise müügilepingu, mille kohaselt hageja kohustus müüma kostjale purustatud kruusa ja seda laadima, kostja aga kohustus hagejale selle eest tasuma. Müüdava kruusa kogustes kokku ei lepitud. Kruusa üleandmine toimus 2007. a. detsembris Kõrsa karjääris, kust kostja vedas kruusa välja oma transpordiga. Müüja esitas kostjale 28. detsembri 2007. a. arve nr. 253 kogusummas 92.197, 83 krooni (koos käibemaksuga 18%). Arvele märgitu kohaselt on see esitatud 746, 4 tonni purustatud kruusa (koos laadimisega) eest hinnaga 100 krooni (käibemaksuta) tonn ja 46, 7 tonni kruusa eest (koos laadimisega) hinnaga 75 krooni tonn; arve maksetähtaeg on 14 päeva ja viivis 0, 5% iga viivitatud päeva eest viivisarve esitamisel (tl. 6). Arvest tasus kostja 11. juulil 2008. a. 52.197, 83 krooni, tasumata on 40.000 krooni.

5(8)

et ei ole hagejalt kruusa tema poolt märgitud ulatuses saanud; kostja väitel sai ta hagejalt purustatud kruusa hinnaga 100 krooni tonnist kokku 504, 9 tonni maksumusega 59.578, 20 krooni (koos käibemaksuga), millest seni tasumata on 7380, 37 krooni suurune osa, milles kostja hagi tunnistab. Viivisenõude osas kostja hagi ei tunnistanud. Seega vaidlevad pooled eelkõige selle üle, millises ulatuses andis müüja kostjale üle purustatud kruusa ning kas kostjal on kohustus lisaks tema poolt õigeksvõetud summale hagejale kruusa eest veel midagi tasuda. VÕS § 208 lg. 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmsitatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Nii oli lepingu poolte vahelise müügilepingu järgi müüja põhikohustuseks anda kostjale üle purustatud kruusa ühes laadimisega, tehes võimalikuks kruusa omandi ülemineku, kostja põhikohustuseks oli aga tasuda kruusa (ja laadimise) eest ning võtta müüdud kruus vastu. Kumbki pool ei ole tuginenud sellele, nagu oleksid müügilepingu pooled lepingu sõlmimisel leppinud kokku ostuhinna tasumise täpse aja. Seega tuleb kooskõlas VÕS § 82 lõikega 5 lähtuda sellest, et kostja ostuhinna tasumise kohustuse eelduseks oli müüjapoolne kohustuse täitmine: müüja sai nõuda kostjalt ostuhinna tasumist alates ajahetkest, mil ta oli purustatud kruusa kostjale üle andnud. Hageja nõue põhineb asjaolul, et müüja on kostjale kruusa väidetud ulatuses üle andnud, kooskõlas TsMS § 230 lõikega 1 peab hageja oma seda hagi aluseks olevat asjaolu tõendama. Hageja väitel mingeid kirjalikke dokumente kruusa üleandmise kohta ei koostatud. Oma müügieseme üleandmist puudutavate väidete tõendamiseks on hageja palunud tunnistajana üle kuulata müüja juhatuse liikme Vahur Otsmanni (tl. 58) ning esitanud tema käsikirjalised mustandmärkmed ajavahemikul 3. kuni 20. detsembrini 2007. a. karjääris toimunud kruusa laadimiste kohta (tl. 53 – 56). Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt osundatud tõendid ei ole piisavad, et tuvastada müüja poolt kostjale hagis väidetud kogustes kruusa üleandmine. Nii ei saa otsust ainuüksi hagejale nõude loovutanud müüja juhatuse liikme Vahur Otsmanni ütlustele rajada juba ainuüksi sellest tulenevalt, et nimetatu on ilmselgelt huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks, tema ütlusteta ei ole aga ka tema mustandmärkmetel tähendust. Pealegi ei esitatud laadimise käigus tunnistaja märkmeid kostjale ning ainuüksi tunnistajast sõltus see, mida ta oma märkmetes kajastas. Samas oleks kostjal vastavalt VÕS § 95 lg. 1 lausele 1 olnud kohustus anda müüjale tõend müüdud kruusa vastuvõtmise kohta, kui müüja oleks niisugust tõendit nõudnud. Nii peab võlausaldaja VÕS § 95 lg. 1 lause 1 kohaselt kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Niisugust tõendit ei ole müüja kostjalt nõudnud, selle nõudmata jätmine on temast sõltuv asjaolu, mis iseenesest ei tohiks tuua kaasa negatiivseid tagajärgi vastaspoolele. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et müüja poolt esitatud arve on kostja kätte saanud ja osaliselt tasunud. Kostja ei ole vaidlustanud ka arvel märgitud purustatud kruusa hinda 100 krooni tonnist. Kolleegium ei nõustu aga hageja käsitlusega, nagu saaks kostja poolt arve osalist tasumist pidada arves märgituga täielikuks nõustumiseks, sest hageja ei ole tõendanud, nagu oleks kostja teinud tahteavaldusi, millest nähtuks nõustumine arvel märgitud kaubakogustega. Eespooltoodud põhjendusel ei ole taolise tahteavalduse tõendamiseks piisav tunnistaja Vahur Otsmanni kinnitus, et telefoni teel kostja arvel märgitud kaubakogustele vastu ei vaielnud. Viivisenõude saab rahuldada samuti osaliselt, 1646, 70 krooni ulatuses. Viivisenõude alusena on hageja tuginenud müüja ja kostja vahelisele viivisekokkuleppele, kusjuures taolise kokkuleppe peab hageja sõlmituks tulenevalt sellest, et viivisemäära 0, 5% oli hageja märkinud arvele nr. 253, millest kostja oli osa tasunud; hageja arvates järeldub kostja poolt arve osalisest tasumisest kostja nõustumine kõigega, mis arvele

6(8)

märgitud, sealhulgas viivisemääraga. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu. Hageja ei ole tuginenud sellele, nagu oleksid müüja ja kostja müügilepingu sõlmimisel viivisemääras või selle tasumise tingimustes kokku leppinud. Pooled võivad küll ka pärast müügilepingu sõlmimist lepingutingimusi muuta, sealhulgas viivisemääras kokku leppida, niisugust kokkulepet ei saa aga lugeda sõlmituks üksnes sellest tulenevalt, et arve on kostjani jõudnud ja kostja on sellest osa tasunud. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid lepingupoolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokku leppimata tingimustes, kostja käitumisest peaks aga selgelt nähtuma, et ta on nende tingimustega nõustunud. Asjaolu, et kostja tasus osa arvel märgitud ostuhinnast, ei võimalda järeldada, et kostja on nõustunud ühtlasi viivise kohta käivate tingimustega. Ka kohtumenetluses kostja poolt tehtud tahteavaldustest, mille kohaselt kostja on hagile esitatud vastuses viivisenõudele täies ulatuses vastu vaielnud (tl. 36) ning on ka istungil kinnitanud, et ta ei ole arvele märgituga täielikult nõustunud (tl. 68), ei saa teha teistsugust järeldust. Et ainuüksi kostjale edastatud arvele viivisemäära märkimisest lepingupoolte sellekohase kokkuleppe sõlmituks lugemiseks ei piisa, on leidnud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-14409 (punkt 11), kostja aga ei ole teinud tegusid (näiteks viivise osaline tasumine vmt.), mis võiksid anda alust järeldusele, et ta on kaudse tahteavaldusega arvele märgitud viivisemääraga nõustunud. Nii ei ole hagejal alust nõuda kostjalt viivist lepingu alusel. VÕS § 113 lg. 1 lausete 1 ja 2 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni; viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg. 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatisoonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eespool tuvastas kolleegium, et kostja on jätnud hagejale ostuhinnast tasumata 7380, 37 krooni, selles osas rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest on hageja õigustatud nõudma kostjalt seadusjärgset viivist. Viivist on hageja hagiavaldusele lisatud arvestuse kohaselt nõudnud alates 12. jaanuarist 2008. a. ning et vaidlust ei ole, et selleks ajaks oli kostjale müügilepingu alusel müüdud kruus üle antud, siis oli selleks ajaks müügihinna nõue sissenõutavaks muutunud ja seaduses sätestatud viivist tuleb põhinõudelt 7380, 37 krooni arvestada alates sellest ajast. Viivisenõude on hageja esitanud 20. juuli 2010. a. seisuga ja et selleks ajaks ei olnud kostja hageja põhinõuet rahuldanud, tuleb viivist arvestada selle ajahetkeni (s. o. 19. juuli kaasaarvatud). Arvestades VÕS § 94 lõikes 1 märgitud intressimäära, olid VÕS § 113 lg. 1 lauses 2 märgitud viivisemäärad järgmised: ajavahemikul 12. jaanuarist kuni 30. juunini 2008. a. 11% aastas, ajavahemikul 1. juulist kuni 31. detsembrini 2008. a. 9, 5% aastas ning ajavahemikul

7(8)

maakohus jätnud selle nõude alusetult rahuldamata. Nii ei või kohus TsMS § 439 kohaselt otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Nii maakohtu kui apellatsioonimenetluse menetluskuludest tuleb jätta hageja kanda 88, 7% ja kostja kanda 11, 3%. Et hageja esitas hagis rahalise nõude 79.999 krooni, millest rahuldati nõue 9.027, 07 krooni, siis rahuldati hageja nõudest 11, 3%. TsMS § 163 lg. 1 alusel tuleb menetluskulud jaotada poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.