Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

kostja, et ükski hageja advokaat ei ole talle õigusteenust osutanud. Hageja esindaja ei ilmunud õigel ajal kohtusse, mistõttu tekkis kostjale kahju. 15.03.2010 esitatud vastuväidete kohaselt on hageja kostjale eelnevalt õigusteenust osutanud, kuid suhted lõpetati detsembrikuu lõpus 2007, kuna hageja oli tekitanud kostjale kahju. Esitatud arved ei tõenda teenuse osutamist. Kohtuistungil täiendas kostja, et Kalle-Kaspar Sepperile on tasutud teenuse eest sularahas. Esimese astme kohtu otsus 16.05.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled sõlmisid 17.12.2007 kliendilepingu, mille kohaselt kostja volitas hagejat esitama kostja nimel OÜ ONIX Invest vastu nõudeid Eesti kohtutesse ja institutsioonidesse ning esindama ennast kõikides vaidlustes OÜ-ga ONIX Invest. Tulenevalt AdvS § 49 lg-st 1 osutab advokaadibüroo kaudu õigusteenust advokaat, § 55 lg 1 kohaselt sõlmib advokaadibüroo pidaja isikuga õigusteenuse osutamiseks kliendilepingu, milles lepitakse kokku õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr. Vastavalt kliendilepingule volitab advokaadibüroo nimetatud toiminguteks vandeadvokaat Jüri Sirelit. Järelikult olid pooled kokku leppinud, et kostjat esindab õigusteenuse osutamisel vandeadvokaat Jüri Sirel. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et õigusteenust osutas kostjale Kalle-Kaspar Sepper. Kliendilepingust ei nähtu poolte kokkulepet selle kohta, et kostjale võib õigusabiteenust osutada Kalle-Kaspar Sepper. AdvS § 55 lg 2 sätestab, et advokaadibüroo pidaja ei või volitada kliendile õigusteenust osutama advokaadibüroo töötajat, kes ei ole advokaat, ega anda ühisvolitust õigusteenuse osutamiseks advokaadile ja isikule, kes ei ole advokaat. Kalle-Kaspar Sepper on advokatuuri liige alles alates 22.09.2009, seega puudus hagejal õigus volitada kostjale õigusteenuse osutamist edasi advokaadibüroo juristile Kalle-Kaspar Sepperile. AdvS § 40 lg 3 kohaselt ei või advokaadibüroo kaudu või vahendusel õigusteenust osutada isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed, välja arvatud patendivolinikud AdvS § 40 lõikes 4 sätestatud tingimustel. Hageja väide selle kohta, et kuna kostja on allkirjastanud volikirja Kalle-Kaspar Sepperi nimele, siis on tal õigus nõuda tasu õigusabiteenuse eest, on asjakohatu, kuna nimetatud volituse andmine ei võimalda tulenevalt AdvS § 40 lg-st 3 ja § 55 lg-st 2 hagejal nõuda kostjalt tasu advokaadibüroo juristi poolt osutatud õigusabiteenuse eest. Apellatsioonkaebus AB Sirel & Partnerid OÜ palub tühistada maakohtu otsuse, uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, täpsemalt AdvS § 40 lg 3 ning sealjuures rikkunud ka menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1, 3 ja 4, § 438, § 442 lg 2 p 8), tuginedes oma otsuses asjaoludele, mille kohta ei olnud pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Pooled sõlmisid õigusteenuse osutamiseks kliendilepingu, lisaks volitas vastustaja eraldi antud volitusega apellandi töötajat jurist Kalle-Kaspar Sepperit esindama ennast kõikides õigustoimingutes. Vastustaja leidis, et tema ei ole eraldi volitust enda esindamiseks apellandi nimel Kalle-Kaspar Sepperile andnud ning viimane esindas teda eraldi kokkuleppe alusel ja advokaadibüroo väliselt. Lisaks on vastustaja väitel Kalle-Kaspar Sepperile ka tsiviilasjas nr 02-08-2911 raames osutatud õigusteenuse eest sularahas tasutud. Vastustaja ei ole mitte üheski maakohtus esitatud menetlusdokumendis võtnud seisukohta või viidanud

Kalle-Kaspar Sepperi võimatusele teda apellandi nimel esindada seoses AdvS sisalduvate piirangutega. Apellant osutas Kalle-Kaspar Sepperi isikus vastustajale õigusteenust ajavahemikul 18.01 19.03.2008 ning nimetatud ajavahemikul kehtinud AdvS ei sisaldanud praegu kehtivas AdvS § 40 lg-s 3 sätestatud ja maakohtu poolt viidatud piirangut, mille kohaselt ei või advokaadibüroo kaudu või vahendusel õigusteenust osutada isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed. Nimetatud säte jõustus alles 01.01.2010. Seega juhindus apellant vastustajale õigusteenuse osutamisel õiguspäraselt kehtivast seadusandlusest, mis võimaldas ka juristidel osutada õigusteenust läbi advokaadibüroo juhul, kui klient on selleks eraldi volituse andnud. Apellandil oli vastustajaga sõlmitud kliendileping ning lisaks oli vastustaja poolt antud eraldi volitus Kalle-Kaspar Sepperile tema esindamiseks apellandi nimel. Nimetatud asjaoludest tulenevalt oli Kalle-Kaspar Sepperil õigus apellandi nimel vastustaja esindamiseks ja talle õigusteenuse osutamiseks ning seega kuuluvad apellandi poolt vastustajale selle eest esitatud arved tasumisele. Maakohtul tuli hinnata esitatud asjaolude ja tõendite valguses, kas Kalle-Kaspar Sepperile oli vastustaja poolt volitus antud või mitte, kuivõrd nimetatud küsimus oli see, mille osas pooled olid erinevatel seisukohtadel. Kuid isegi sellisel juhul ei ole võimalik mööda minna asjaolust, et vastustajale osutati apellandi poolt Kalle-Kaspar Sepperi isikus õigusteenust, mille eest ta ei ole seniajani tasunud ja mida sellisel juhul tuleks käsitleda käsundita asjaajamisena. Maakohus on aga eelnimetatud asjaolud ja ka selles osas esitatud tõendid jätnud oma otsuses hindamata ilma, et ta seda oleks põhjendanud ja on tuginenud sealjuures otsuse tegemisel sellisele materiaalõiguse normile, mida ei ole võimalik käesoleva tsiviilasja asjaolusid arvestades kohaldada. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud otsust tehes menetlusõiguse norme. Poolte vahel ei ole vaidlust, et nad sõlmisid 17.12.2007 kliendilepingu, mille kohaselt kostja volitas hagejat esitama kostja nimel OÜ ONIX Invest vastu nõudeid Eesti kohtutesse ja institutsioonidesse ning esindama kostjat kõikides vaidlustes OÜ-ga ONIX Invest. 18.01.2008 volitas kostja hageja töötajat Kalle-Kaspar Sepperit esindama ennast kõikides õigustoimingutes. Volikirjale on alla kirjutanud kostja juhatuse liige Hazhem Bazli. Hageja palus kostjalt välja mõista kliendilepingu täitmiseks osutatud õigusteenuse eest 21 063 krooni ja lepingus kokkulepitud viivise. Kostja vaidles hagile vastu põhjendusel, et hageja ei ole tõendanud lepingu täitmist, mistõttu puudub kostjal kohustus tasuda. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et lepingu kohaselt pidi õigusteenust osutama advokaat Jüri Sirel ja AdvS § 55 lg 2 järgi ei tohi advokaadibüroo pidaja volitada kliendile õigusteenust osutama advokaadibüroo töötajat, kes ei ole advokaat. Kuna Kalle-Kaspar Sepper ei olnud õigusteenuse osutamise ajal advokaat, siis ei saanud volitada õigusteenust osutama Kalle-Kaspar Sepperit ning AdvS § 40 lg 3 ja § 55 lg 2 ei võimalda hagejal küsida tasu advokaadibüroo juristi poolt osutatud teenuse eest.

Õige on kaebuse väide, mille kohaselt on maakohus otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut, kuna jättis hagi rahuldamata põhjendustel, mida ta ei olnud eelnevalt pooltega arutanud. Advokatuuriseadusele tuginevatele vastuväidetele ei olnud kostja tuginenud. Seega oli tegemist pooltele üllatusliku otsusega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus küll poolte õiguslike väidetega seotud, kuid samas ei tohi maakohus kohaldada seadust pooltele üllatuslikult. Lisaks eeltoodule on maakohus kohaldanud seadust ebaõigesti, kuna kohtu poolt viidatud AdvS § 40 lg 3, mille kohaselt ei tohi advokaadibüroo kaudu või vahendusel õigusteenust osutada isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed, jõustus 01.01.2010. Kuni 01.01.2010 kehtinud AdvS §-s 40 sellist keeldu ei olnud. Pooltevahelise vaidluse aluseks olevad sündmused on toimunud 2007. ja 2008. aastal. Teenuse osutamise ajal kehtinud AdvS § 55 lg 2 alusel ei olnud advokaadibüroo töötajale, kes ei olnud advokaat, sätestatud keeldu osutada õigusteenust advokaadibüroo vahendusel, kui selline isik esindas klienti viimase antud volikirja alusel. Küll aga oli viidatud sätte järgi keelatud olukord, kus selline isik esindas klienti advokaadibüroo pidaja antud volikirja alusel. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva AdvS § 40 lg 3 alusel keelustati advokaadibüroo töötajal, kes ei ole advokaat, õigusteenuse osutamine advokaadibüroo vahendusel täielikult, s.t kui selline isik esindab klienti viimase antud volikirja alusel, siis saab ta esindada klienti ainult enda nimel, mitte aga advokaadibüroo vahendusel. 18.01.2008 volikirja kohaselt on kostja volitanud õigusteenust osutama hageja töötaja Kalle-Kaspar Sepperi. Volikiri on vormistatud vastavuses enne 01.01.2010 kehtinud AdvS § 40 lg-ga 3 ja Kalle-Kaspar Sepperi poolt oli kostjale õigusteenuse osutamine kooskõlas advokatuuriseadusega. Kolleegium leiab, et pooltevahelisele suhtele tuleb kohaldada võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid, millele on oma hagis tuginenud ka hageja. VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 622 järgi eeldatakse, et käsundisaaja peab täitma käsundi isiklikult. Käsundisaaja võib käsundi täitmisel kasutada kolmanda isiku abi. TsMS § 230 lg 1 järgi peavad pooled tõendama oma väidete ja vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. Seega pidi hageja tõendama, et ta on käsundi täitnud. Kuna eelnevalt on kolleegium leidnud, et hageja võis käsunduslepingust tulenevad ülesanded täita Kalle-Kaspar Sepperi poolt kostjale teenuse osutamisega, siis tuleb tuvastada, kas Kalle-Kaspar Sepper on kostjale teenust osutanud. Hageja on esitanud kohtule kostja 18.01.2008 hagiavalduse OÜ ONIX Invest vastu ja kostja 26.02.2008 vastuse OÜ ONIX Invest poolt Harju Maakohtule esitatud seisukohtadele. Eeltoodud dokumendid on koostatud hageja blanketil ja neile on alla kirjutanud kostjat esindanud Kalle-Kaspar Sepper. Hageja poolt kostjale esitatud arvete nr 2801095 (31.01.2009) summas 12 537,50 krooni ja nr 2802071 (29.02.2009) summas 8 525,50 krooni tööde kirjelduses on toodud eeltoodud dokumentide koostamine ja koostamiseks vajalikus mahus dokumentidega tutvumine. Kostjale õigusabiteenuse osutamist Kalle-Kaspar Sepperi poolt tõendab ka Kalle-Kaspar Sepperi ja kostja juhatuse liikme Hashem Bazli vaheline e-kirjavahetus (lk 130-134) ja Harju Maakohtu 29.01.2008 määrus kostja hagi menetlusse võtmise kohta, millest nähtub, et kostjat esindas hagi esitamisel KalleKaspar Sepper (lk 135-136). 09.02.2011 toimunud kohtuistungil on kostja esindaja selgitanud, et ta ei pea jurist Kalle-Kaspar Sepperi poolt teenuse osutamist kohaseks, kuna teenust pidi osutama advokaat. Hageja on tõendanud, et poolte vahel oli juba varem välja kujunenud tava, et hageja osutas kostjale õigusabi Kalle-Kaspar Sepperi kaudu. Eeltoodut tõendavad Tallinna Ringkonnakohtu 13.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 2-06-10952, kus kostjat esindas Kalle-Kaspar

Sepper, ja dokumendid, mille alusel on kostja hagejale eelnevalt osutatud teenuste eest tasunud. Seega on ka enne 17.12.2007 lepingu järgi teenuse osutamist olnud poolte vahel tavaks, et õigusteenust osutab kostjale Kalle-Kaspar Sepper. Kolleegium märgib, et viimastes menetlusdokumentides kostja ei vaidlustanud, et teenust osutas talle Kalle-Kaspar Sepper. Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et hageja on käsundi täitnud ja kostja on kohustatud saadud õigusteenuse eest tasuma. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks tasunud osutatud teenuste eest ja seda, et tal oleks Kalle-Kaspar Sepperiga olnud eraldi sõlmitud käsundusleping õigusabi osutamiseks. Vastavalt 14.12.2007 sõlmitud lepingule pidi kostja tasuma hagejale osutatud õigusteenuse eest 1 700 krooni tund, millele lisandub käibemaks. Hageja arve nr 2801095 kohaselt on kostjale teenuse osutamiseks tehtud esindaja poolt tööd 6,25 tundi ja arve nr 2802071 järgi 4,25 tundi. Teenuse osutamise mahule ja kestusele ei ole kostja vastu vaielnud. Kolleegium leiab, et kostja on kohustatud hagejale osutatud teenuse eest tasuma 17.12.2007 lepingu ja VÕS § 619 järgi kokku 1 346,17 eurot (21 063 krooni). VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on 17.12.2007 lepingus kokku leppinud, et teenuse eest tasumata jätmisel tuleb kohustust rikkunud poolel tasuda viivist 0,15% päevas. Kuna kostja ei ole senini teenuse eest tasunud, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. Hageja on esitanud kohtule 02.02.2010 viivise arvestuse, mille kohaselt oli seisuga 02.02.2010 viivise suuruseks 22 265,19 krooni, kuid hageja piiras oma viivise nõude põhivõla suurusega. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 1 346,17 eurot (21 063 krooni). Kuna ringkonnakohus rahuldab nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.