OÜ Revalfi hagi Erki Heina vastu 26 400 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
2 205,90 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Revalfi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): OÜ Revalfi (registrikood: 10878784), esindaja Jaanus Silm
esindajad
Tartu Maakohtu 6. aprilli 2011 otsus
Vastustaja (kostja): Erki Hein
RESOLUTSIOON
(isikukood: XXXXXXXXXXX)
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2.Täiendada Tartu Maakohtu 6. aprilli 2011 otsust ja mõista Erki Heinalt OÜ-u Revalfi kasuks välja viivis summas 716,32 eurot ning alates 06.12.2011 kuni põhivõlgnevuse 153,39 eurot tasumiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ja määrata kindlaks menetluskulude jaotus.
3.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 6. aprilli 2011 otsus muutmata.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1. Rahuldada hagi osaliselt.
4.2.Välja mõista Erki Heinalt OÜ-u Revalfi kasuks üürivõlg 153,39 eurot (ükssada viiskümmend kolm eurot 39 senti).
4.3.Välja mõista Erki Heinalt OÜ-u Revalfi kasuks viivis summas 716,32 eurot (seitsesada kuusteist eurot 32 senti) ning alates 06.12.2011 kuni põhivõlgnevuse 153,39 eurot tasumiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
4.4.Jätta menetluskulud maakohtus 90,91% ulatuses OÜ-u Revalfi kanda ja 9,09% ulatuses Erki Heina kanda.“
5.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Revalfi esitas hagi Erki Heina vastu 26 400 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt sõlmisid 01.09.2003 MTÜ Varaparsnike Selts ja OÜ Revalfi korteri aadressil XXX Jõgeva üürilepingu. 06.11.2003 sõlmisid OÜ Revalfi ja E. Heina tähtajatu eluruumi aadressil XXX Jõgeva üürilepingu. Lepingu p 4.1. kohaselt kohustus üürnik tasuma järgneva kuu korteriüüri igakuiselt ühekordse maksena jooksva kalendrikuu 12. kuupäevaks üürileandja pangaarvele. Kostja on tasunud üüri 15.12.2003 900 krooni (üür ja kulud), 04.02.2004 1000 krooni, 08.03.2004 300 krooni (osaline üür), 12.04.2004 400 krooni (kommunaalkulud). Üürnik ei ole tasunud üüri 2003 detsembri eest 100 krooni, 2004 jaanuari eest 1000 krooni, 2004 märtsi eest 700 krooni, 2004 aprilli eest 600 krooni, ning alates 2004 maist kuni üürisuhte lõppemiseni s.o 2006 aprillini, on tasumata üür 24 000 krooni (24 kuud x 1000 krooni), kokku 26 400 krooni. Pooltevaheline üürisuhe lõppes 2006 aprillis, kui hageja lõpetas üürilepingu. Alates 2006 läks korter Eesti Vabariigi omandisse. Pärast üürilepingu
lõppemist on kostja tasunud võlgnevusi mitmel korral ja hageja on neid summasid nõude juures arvestanud. Üüri nõudele lisandub viivis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest summas 10 515 krooni ja viivised 15 krooni päevas kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks üürilepingu lõpetamisest ja korteri vabastamisest hagejale teada andnud, ei ole tõendatud, et väidetav üürilepingu lõpetamine toimus hageja initsiatiivil. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks lepingu üles öelnud. Kostja ei ole teatanud hagejale kui üürileandjale, et soovib üürilepingut lõpetada. Alles 2006 aprillis avastas hageja, et kostja ei kasuta üüritud ruume. Nimetatud ajani oli poolte vahel kehtiv üürisuhe ja eluruum oli nimetatud ajani kostja valduses. Alles 2006 aprillis taastas korteri omanik valduse.
2.Kostja E. Heina vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt sai korter vabastatud üürileandja soovil 01.03.2004. Edasisi nõudeid kostja ei tunnista. Perioodil 01.03.2004 – 04.2006 elas kostja aadressil XXX. Kostja seletuse järgi esindas hagejat üürilepingu sõlmimisel M.P. . Hageja jäi 2004 kevadel ühe kuu üüri võlgu ja tal paluti korter vabastada. 2004 märtsis vabastas kostja korteri M.P. e nõudel ja kostja arvates lõppes üürileping 1. märtsil 2004. Üürilepingu p 6.1.6 kohaselt lõpeb üürileng automaatselt, kui üürnik ei maksa üüri ühe kuu jooksul. Kostja püüdis võtta ühendust hageja esindaja M.P. ega, kuid kuna viimane ei vastanud kõnedele ega sõnumitele, ei saanud kostja võtit üle anda. Kostja ei ole kirjalikku avaldust lepingu lõpetamise kohta teinud, sest seda polnud kellelegi esitada. Võti jäi korterisse ja lukk sulgus. Kostjalt nõuti üüri, aga kommunaalteenuste eest tasu ei nõutud. Kui kostja korteris elas, maksis ta üüri ja kommunaalteenuste eest. Kui kommunaalmaksed olid makstud kahe aasta jooksul, siis pidi keegi korteris elama. Tema aadressil pole tulnud ühtegi kirja. Kinnistusraamatu järgi oli korteri omanik MTÜ Varaparsnike Selts ja Voorevaraselts. Kostjale ei teavitatud, et ta oli allüürnik, mitte üürnik. Üürileandja soovil tegi kostja korteris remonti. Kostjalt nõuti üüri soovitavalt sularahas ja kostja maksis üüri M.P. ele. Tunnistaja M.P. e kohtuistungil antud ütluste kohaselt tegeles ta OÜ-s Revalfi üürile andmisega perioodil 2003 – 2006. Kostjaga on kokku puutunud seoses korteri üürimisega, lepingu sõlmimisega ja veel korteris ühel korral mingi probleemi pärast. Lepingu lõpetamist pole toimunud. Kostjal tekkisid üürivõlgnevused. Ta proovis kostjaga võtta ühendust. Saatis kirja Viljandi aadressil. Võttis ka korra telefoniga ühendust. Kirjaliku üürilepingu lõpetamise teate saatis kostjale üürilepingus olevale aadressile, kuid kiri tagastati. Kommunaalmakse maksis korteri omanik. Kostja on maksnud M.P. ele üüri sularahas. Kostja teavitas teda oma makseraskustest 2003. Kostja ei mäletanud, kas ta käskis lepingu suusõnalisel lõpetamisel korter vabastada, kuid tunnistaja arvates ta võis niimoodi teha. Tunnistaja ei mäletanud, kas sai kostja sõnumi kätte, et võtmed on korteris. Hageja ütles lepingu üles 2006 ja hageja sai korteri enda valdusse 2006 kevadel.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus 6. aprilli 2011 otsusega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Erki Heinalt OÜ Revalfi kasuks välja 153,39 eurot. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, millal üürileping lõppes ja sellest tulenevalt, kas kostjal on üürivõlg hageja ees või mitte. Kohus leidis, et kumbki pool ei ole teisele poolele esitanud üürilepingu ülesütlemisavaldust kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja ei ole tõendanud, et ta saatis kostjale kirjaga lepingu ülesütlemisavalduse. Kohus leidis, et hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et ta on üürilepingu üles öelnud 2006 aprillis VÕS § 325 lg 1 sätteid järgides. Üürilepingu ülesütlemine saab toimuda mingi kindla
kuupäeva seisuga. Hageja on väitnud kogu aeg, et üürileping öeldi hageja poolt üles 2006 aprillis, samas ei saanud ta kuupäeva täpsustada. Tunnistaja M.P. e ütluste järgi saadeti kostjale kiri, kuid see tuli tagasi. Tõendeid kirja saatmise ja selle tagastamise kohta kohtule esitatud ei ole. Kohus leidis, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärne tõend nõuetekohase üürilepingu ülesütlemise kohta hageja poolt. Kostja tunnistas, et ta ei ole üürilepingut kirjalikult üles öelnud. Ta tegi seda üürilepingu p-i 6.1.6. järgi, mis sätestab, et üürnik kohustub punktis IV määratletud üüri mittetasumisel ühe kuu jooksul vabastama eluruumi. Hageja esindaja seletas, et kostja on maksnud pärast üürilepingu lõpetamist veel võlgnevusi mitmel korral kokku summas 2 600 krooni. Kostja oli nõus hageja nimetatud summadega, nimetatud summad ta maksis ülekandega. Sularahas maksmise kohta tal mingit paberit ei ole. Kohus leidis, et ei ole usaldusväärne hageja väide, et alles 2006 aprillis avastas hageja, et kostja ei kasuta üüritud ruume. Kuna ei ole usaldusväärselt tõendatud, et pooled oleks üürilepingu lõpetanud nõuetekohase üürilepingu ülesütlemise avaldusega või üüritud korteri nõuetekohase üleandmisega, tuleb üürilepingu lõppemise aeg tuvastada muude tõendite alusel. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta 2006 aprillis avastas, et kostja korteris ei ela. Kohtuistungil on tõendatud, et viimase makse tegi kostja hagejale 12.04.2004. Seda asjaolu tunnistavad mõlemad pooled. 2006 aprilliks ei olnud kostja tasunud üüri ega kommunaalmakseid juba 24 kuud. Üürilepingu p 6.1.6. järgi üürnik kohustub punktis IV määratletud üüri mittetasumisel ühe kuu jooksul vabastama eluruumi omal kulul. Kohus leidis, et kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et ta lõpetas üürilepingu 1. märtsist 2004. Ta on tasunud üüri pärast seda kuupäeva veel 08.03.2004 300 krooni (osaline üür), ja 12.04.2004 400 krooni (kommunaalkulud). Kostja ei ole tõendanud, milliste kuude eest need maksed on teostatud ja, et need maksed on tehtud eelmiste kuude võlgade katteks. Kohus leidis, et esitatud üüri makse tõenditega on tõendatud, et kostja kasutas korterit kuni 01.04.2004. Hageja on esitanud nõude, et nimetatud kuupäevani on kostjal tasumata üür summas 2 400 krooni. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et tal kuni nimetatud kuupäevani on makstud kogu üür. Kohus leidis, et haginõue tuleb rahuldada osaliselt ja kostjalt välja mõista üürivõlg kuni 01.02.2004 2 400 krooni (153.39 eurot). Nõue üürivõla osas perioodi 01.05.2004 – 04.2006 eest summas 24 000 krooni tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et ta on omapoolselt üürilepingu nõuetekohaselt 2006 aprillis üles öelnud. Hagiavaldus kohtusse üürivõla nõudes kostja vastu on esitatud 01.04.2008. Hageja ei ole esitanud kohtule ka tõendeid, et ta oleks kostjale varem esitanud nõude üürivõla tasumiseks ja, et kostja on jätnud selle nõude tähelepanuta. Kohus leidis, et nendel asjaoludel ei ole põhjendatud välja mõista kostjalt viivist.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Revalfi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 6. aprilli 2011 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Maakohus leidis, et üürilepingut ei ole kummagi poole poolt enne 2006 aprilli üles öeldud, mistõttu tuleb üürilepingu lõppemine tuvastada muude tõenditega. Kohus ei ole oma otsuses aga tuvastanud, millal üürileping poolte vahel lõppes. Kohus on tuvastanud üksnes, et kostja kasutas üüritud ruume kuni 01.04.2004.
OÜ Revalfi on seisukohal, et ruumide kasutamine ja üürilepingu lõppemine ei ole samastatavad. Üürilepingu lõppemine on võimalik seaduses ja/või lepingus ettenähtud juhtudel, ennekõike aga läbi kirjaliku ülesütlemise. Kohus on aga hagi rahuldamata jätmisel tuginenud just üüritud ruumide kasutamise faktile, mis on aga ebaõige ja vastuolus VÕS-s sätestatuga. Olenemata sellest, kas üürnik kasutab üüritud ruumi või mitte, on lepingu kehtivuse ajal tal kohustus tasuda üüri. Üürinõue tuleneb poolte vahel sõlmitud üürilepingust, mille kohaselt oli kostjal õigus ja võimalus üüritud ruume kasutada. Kas ja kui palju kostja neid faktiliselt kasutas, on kostja enda õigus ja vabadus. Küll aga ei vabasta ruumis viibimine või mitteviibimine üürnikku kehtiva üürilepingu alusel üüri tasumise kohustusest. Seega on maakohtu seisukoht, et kostja kasutas üüritud ruume kuni 01.04.2004 ja nimetatud kuupäevast alates ei ole kostjal kohustust üüri tasuda, õiguslikult põhjendamata ning vastuolus VÕS §-ga 271 ja VÕS § 325 lg-tega 1 ja 5. Viidatud sätete kohaselt ei ole võimalik üürilepingu lõpetamine muus vormis, kui kirjalikus ning seega, kui kohus on tuvastanud, et aprillis 2006 või enne seda ei ole ülesütlemist toimunud, on ka üürileping kehtiv vähemalt kuni aprillini 2006 ja pooltel lasuvad sellest üürilepingust ja VÕS §-st 271 tulenevad kohustused sh kohustus tasuda üüri; 2) on kohus valesti hinnanud tõendeid. Kohus on leidnud, et kostja poolt tehtud maksetega on tõendatud korteri kasutamine ja valdamine. Nimetatud tõendid ei saa tõendada asjaolu, kas ja kui palju ja millise aja vältel kostja üüritud korteriomandit kasutas. Täiesti arusaamatu on kohtu seisukoht, et pärast üüri tasumise lõpetamist ei ole kostja ka üüritud ruume kasutanud; 3) põhinevad kostja vastuväited hagile väitele, et korter sai vabastatud üürileandja esindaja soovil 01.03.2004 ning, et perioodil 01.03.2004 - 04.2006 on kostja elanud teisel aadressil. Hageja on seisukohal, et kostja meelevaldsed ja tõendamata väited ei anna alust hagiavalduse rahuldamata jätmiseks ja nimetatud vastuväited oleks tulnud jätta maakohtu poolt tähelepanuta. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks üürilepingu lõpetamisest ja korteri vabastamisest hagejale teada andnud, veelgi enam, ei ole tõendatud, et väidetav üürilepingu lõpetamine toimus 01.03.2004 hageja initsiatiivil; 4) on tõendatud, et üürilepingut ei olnud enne aprilli 2006 üles öeldud, seega oli üürileping kehtiv ja kostjal lasus üürnikuna kohustus tasuda üüri vastavalt lepingus sätestatule. Seda, et kostjal ei oleks olnud võimalik üüritud ruume kasutada, antud menetluses ei ole väidetud ega tõendatud, mistõttu oli hageja poolt ka täidetud üürileandja põhikohustus anda üüritud ruumid üürniku kasutusse ja valdusse ning tagada nende kasutamise võimalus; 5) on kohus jätnud tähelepanuta hageja poolt esitatud viivisnõude. Hageja on esitanud maakohtule ka viivise väljamõistmise nõude summas 10 515 krooni ning taotluse mõista viivised välja ka TsMS § 367 alusel. Vastavalt üürilepingu punktile 4.3 on hagejal õigus nõuda üüri tasumisega viivitamise eest viivist 15 krooni päevas. Hagi rahuldamisel osaliselt summas 2 400 krooni oleks kohus pidanud mõistma kostjalt välja kohustuse täitmise rikkumise eest viivise viivitatud aja eest kuni hagi esitamiseni, ehk siis põhinõudega võrdses osas 2 400 krooni ja edasi lepingus fikseeritud määras 15 krooni päevas kuni kohustuse täitmiseni.
5.E. Hein vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) sai korter vabastatud üürileandja esindaja soovil 01.03.2004 ja seda tunnistas ka üürileandja esindaja maakohtus; 2) on kostja elanud perioodil 01.03.2004 – 01.04.2006, mille kohta on hageja nõude esitanud, aadressil XXX.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus täiendab Tartu Maakohtu 6. aprilli 2011 otsust ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 716,32 eurot ning alates 06.12.2011 kuni põhivõlgnevuse 153,39 eurot tasumiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Samuti määrab ringkonnakohus kindlaks menetluskulude jaotuse. Muus osas tuleb jätta maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Antud juhul on maakohtu otsust vaidlustatud osas, millega hagi on jäetud osaliselt rahuldamata, vaidlustatud ei ole hagi rahuldatud osa (s.o üürivõla 153,39 väljamõistmist).
7.Poolte vahel oli 06.11.2003 sõlmitud tähtajatu eluruumi üürileping (tl 6-7). Vastavalt VÕS § 325 lg-le 1 võivad üürileandja ja üürnik elu- või äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Õige on apellandi väide, et tõendatud ei ole kostja poolt üürilepingu ülesütlemine märtsis 2004. Samas aga kostja ei olegi tuginenud sellele, et ta oleks esitanud hagejale märtsis 2004 üürilepingu ülesütlemisavalduse. Kostja seisukoha kohaselt lõppes üürileping 1. märtsil 2004 seoses sellega, et ta jäi 2004 kevadel ühe kuu üüri võlgu ning hageja esindaja M.P. nõudis talt üürilepingu p-i 6.1.6. alusel eluruumi vabastamist ja kuna ta vabastas eluruumi ning jättis võtmed korterisse, siis üürileping lõppes. Tunnistaja M.P. e ütlustest nähtub (tl 64), et ta tegeles hageja nimel ruumide üürile andmisega aastatel 2003-2006 ning sõlmis ka kostjaga üürilepingu; kostja teavitas teda oma makseraskustest, kuid seda, kas ta käskis kostjal korteri vabastada, ei mäleta; samuti ei mäleta, kas sai kätte kostja sõnumi, et võtmed on korteris. Eluruumi üürilepingu p-i 6.1.6. järgi üürnik kohustub punktis IV määratletud üüri mittetasumisel ühe kuu jooksul vabastama eluruumi omal kulul; juhul kui eluruumi vabastamine toimub üürileandja kulul, kohustub üürnik hüvitama kõik kulud. Kostja väitel nõudis hageja eluruumi vabastamist üürilepingu p 6.1.6. alusel ning tema vabastaski eluruumi. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja väitele, vaid üürisuhtes hageja esindajana tegutsenud M.P. e ütluste kohaselt võis ta nõuda korteri vabastamist, sest tahtis, et võlgnevus tasutakse ja soov oli saada korteri võti tagasi. Ringkonnakohus leiab, et kostja ja hageja tegevus 2004 märtsis on vaadeldav poolte kokkuleppena lõpetada üürileping. Hageja tegi üürilepingu p 6.1.6. alusel kostjale ettepaneku üürilepingu lõpetamiseks ning kostja nõustus sellega, kolides eluruumist välja ja vabastades üüritud eluruumi. Seda, et üürileping lõpetati poolte kokkuleppel märtsis 2004, kinnitab ka hageja järgnev käitumine - hageja ei ole nõudnud alates märtsist 2004 kuni hagi kohtusse esitamiseni 04.06.2008 kostjalt kordagi üürilepingus kokkulepitud üüri tasumist. Kui lepingu lõpetamine toimub poolte kokkuleppel, siis VÕS §-s 325 sätestatut järgima ei pea. Maakohus on leidnud, et kostja kasutas korterit kuni 01.04.2004 ning sellest lähtuvalt välja mõistnud üürivõlgnevuse. Ringkonnakohus leiab, et kuigi on võimalik tuvastada üürilepingu lõpetamine poolte kokkuleppel märtsis 2004, ei ole siiski võimalik kindlaks teha lepingu lõpetamise aega kuupäevaliselt ning seetõttu on maakohus õigesti välja mõistnud kostjalt üürivõlgnevuse seisuga 01.04.2004.
8.Kuna üürileping lõpetati poolte kokkuleppel märtsis 2004, siis ei olnud hagejal enam võimalik 2006 aprillis üürilepingut üles öelda. Samuti on selles osas õige maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud üürilepingu ülesütlemist aprillis 2006. Hageja väitel ütles ta üürilepingu üles 2006 aprillis, kuid oma väidet ei ole ta tõendanud, sest ei ole esitanud maakohtule kirjalikku ülesütlemisavaldust. Kuna seadus nõuab üürilepingu ülesütlemisel ülesütlemisavalduse esitamist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, siis ei saa ülesütlemisavalduse esitamist tõendada tunnistaja ütlustega, nagu on hageja leidnud ekslikult apellatsioonkaebuses.
9.Iseenesest õige on apellandi väide, et olenemata sellest, kas üürnik kasutab üüritud ruumi või mitte, on lepingu kehtivuse ajal tal kohustus tasuda üüri. Samas aga ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 7 üürilepingu lõpetamise poolte kokkuleppel märtsis 2004 ning pärast üürilepingu lõpetamist (ja korteri vabastamist) ei ole kostjal kohustust tasuda üüri.
10.Apellandi väide, et kostja elamine perioodil 01.03.2004 - 04.2006 teisel aadressil ei tõenda üürilepingu lõpetamist, on õige, kuid antud juhul on tuvastatav üürilepingu lõpetamine asjas esitatud asjaoludega, samuti asjas olevate tõenditega (eluruumi üürileping, tunnistaja M.P. e ütlused).
11.Õige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta hageja poolt esitatud viivise nõude. Hageja on esitanud maakohtule vastava nõude 25.09.2008 (tl 19). Hageja on tuginenud viivise nõude esitamisel üürilepingu p-le 4.3, mille kohaselt üüri ja teenuse eest tasumisega viivitamisel tasub üürnik viivist 15 krooni tasumisega viivitatud päeva eest. Ringkonnakohus leiab, et üürilepingu p-s 4.3. sätestatut ei ole käsitletav viivisena, tegemist võiks olla leppetrahvi kokkuleppega, kuid leppetrahvi ei ole hageja nõudnud. Viivitusintress (viivis) on oma olemuselt rahaliselt kohustuselt teatud perioodi järgi protsendina arvestatav kõrvalkohustus, kuid antud juhul ei ole üürilepingus kokku lepitud protsendina arvestatavat viivist. Kuna puudub kokkulepe viivise suuruse üle, siis tuleb lähtuda seaduses sätestatud viivisemäärast. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt nõuab apellant kostjalt viivist alates aprill 2006 kuni hagi esitamiseni hagi rahuldatud osas, s.o summas 153,39 eurot. Kuigi seadusjärgne viivis oleks suurem, kui apellant nõuab, lähtub ringkonnakohus apellandi nõudest ning mõistab kostjalt välja viivise perioodi 01.04.2006 - 04.06.2008 eest 153,39 eurot. Alates 05.04.2008 on apellant nõudnud viivist 15 krooni päevas. Apellandi nõuet arvestades oleks viivis perioodi 05.06.2008 – 05.12.2011 eest 1196,43 eurot. Seadusjärgne viivis on aga selle ajavahemiku eest 562,93 eurot, s.o apellandi poolt nõutust vähem, ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks seadusjärgne viivis 562,93 eurot. Seadusjärgse viivitusintressi arvestus on järgmine: periood 04.06.2008-30.06.2008 - 14,56 eurot; periood 01.07.2008-31.12.2008 101,22 eurot; periood 01.01.2009-30.06.2009 – 87,42 eurot; periood 01.07.2009-31.12.2009 – 73,62 eurot; periood 01.01.2010-30.06.2010 - 73,62 eurot; periood 01.07.2010-31.12.2010 – 73,62 eurot; periood 01.01.2011-30.06.2011 – 73,62 eurot; periood 01.07.2011-05.12.2011 – 65,25 eurot. Kokku tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivitusintress perioodi 05.06.2008 – 05.12.2011 eest summas 716,32 eurot ning alates 06.12.2011 kuni põhivõlgnevuse 153,39 eurot tasumiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
Kostja ei ole menetluse kestel esitanud vastuväiteid seoses viivise nõudega.
12.Lisaks leiab ringkonnakohus, et isegi juhul, kui ei oleks tuvastatav üürilepingu lõpetamine poolte kokkuleppel, oleks hageja üürivõlgnevuse nõue perioodi 01.04.2004-aprill 2006 eest hea usu põhimõtte vastane ning tuleks ka seetõttu jätta rahuldamata. Kostja mõistis üürilepingu p-i 6.1.6. nii, et juhul, kui ta ei tasu üüri ühe kuu jooksul, peab ta vabastama eluruumi ning sellega lõpeb ka üürileping. Olles võlgu ühe kuu üüri, kostja vabastaski eluruumi, s.o käitus vastavalt üürilepingu p-le 6.1.6. Kuna üürilepingust tulenevalt jäi kostjale mulje, et üürivõlgnevuse korral üks kuu üürileping lõpeb, sest ta peab eluruumist välja kolima, siis on hageja poolt hea usu põhimõtte vastane nõuda üüri selle perioodi eest, mil kostja oli juba eluruumist välja kolinud.
13.Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis menetluskulud maakohtus jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel 90,91% ulatuses hageja kanda ja 9,09% ulatuses kostja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Menetluskulude poolte endi kanda jätmisel arvestab ringkonnakohus sellega, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt viivise nõudes, kuid põhinõude osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.