Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hageja nõue OÜ Vlaeri esitas 29.11.2010 Harju Maakohtusse hagi AS Swedbank Liising vastu alusetult saadud summa 15 724, 68 euro (246 037, 76 krooni) tagastamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16.07.2008 järelmaksuga müügilepingu maastur Porshe Cayenne, hinnaga 47 294, 62 eurot, omandamiseks. Lepingus kokkulepitud tingimuste kohaselt pidi hageja lepingu nõuetekohasel täitmisel saama lepingu esemele omandiõiguse. Eseme omandiõiguse saamiseks pidi hageja igakuiseid makseid tegema kuni 15.07.2013. Eseme üleandmise-vastuvõtu aktiga nr 01105047L andis kostja hagejale 16.07.2008 lepingu eseme üle ning 17.07.2008 tasus hageja kostjale lepingus kokkulepitud esimese osamakse summas 200 000 krooni ja lepingutasu 6000 krooni ning igakuiseid makseid alates augustist kuni novembrini 2008 kogusummas 40 477, 84 krooni. Politsei võttis 15.12.2008 hagejalt asitõendina kriminaalasjas nr 08230114905 ülalnimetatud sõiduki ning paigutas selle valvega parklasse. 18.06.2009 teavitas Põhja Ringkonnaprokuratuur hagejat, et sõiduk on eeluurimiskohtuniku määruse alusel tagastatud selle omanikule KRAVAG Allgemeine Versichterungs AG-le. Kuna lepingu ese võeti hagejalt ära, sest see oli algselt omanikult varastatud, esitas hageja kostja vastu nõude lepingu alusel tasutud raha tagasi saamiseks. Kuna sõiduk oli varastatud Saksamaalt, siis oli selle omandamine ja edasimüümine kostja poolt välistatud, mistõttu ei pea hageja kostjale järelmaksuga müügilepingu alusel osamakseid tasuma ning juba tasutud maksed kuuluvad hagejale tagastamisele, sest maksete tegemise alus on ära langenud (VÕS § 1028 lg 1). Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ja kostja vahel sõlmitud järelmaksuga müügilepingu nr 01105047L näol on tegemist liisingulepinguga võlaõigusseaduse tähenduses. Liisingulepingu näol on omakorda tegemist krediidilepinguga, kus liisinguandja on üksnes krediteerija rollis. Seetõttu ei vastuta VÕS § 363 lg 3 kohaselt liisinguandja liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest. Kostja tugines liisingulepingu nr 01105047L üldtingimuste punktile 2.1.2, mille kohaselt oli hagejal liisingueseme vastuvõtmisel muu hulgas kohustus hoolikalt kontrollida eseme õiguslikku staatust. Kostja oli seisukohal, et ta on omapoolsed liisingulepingust tulenevad kohustused täitnud, tagades hageja kasutusse antud eseme omandamise finantseerimiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu. Eelnevast tulenevalt ei pea kostja hageja nõuet kahju hüvitamiseks põhjendatuks. Maakohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et pooltevaheline leping vastab liisingulepingu tunnustele. VÕS § 217 lg 2 p 4 ja VÕS § 362 lg 3 kohaselt ei vastuta liisinguandja liisinguvõtja ees (toodud eranditega), kui kolmandal isikul on liisingueseme suhtes heauskset omandamist välistav vindikatsiooninõue. Pooled ei vaidle selle üle, et liisinguese ei vastanud müügilepingu tingimustele, sest kolmandal isikul oli selle suhtes heauskset omandamist välistav vindikatsiooninõue. Kostja vastutust liisingueseme mittevastavuse eest reguleerib nii VÕS § 362 lg 3 kui ka müügilepingu p 7.3, mis sätestab, et liisingfirma ei vastuta, kui /---/ ese ei vasta müügilepingu tingimustele ja/või sellel on puuduseid. Kohus leidis, et kostja ei vastuta liisingueseme puuduste eest VÕS § 362 lg-st 3 kui ka müügilepingu p-st 7.3 tulenevalt. Hageja on hagiavalduses asunud seisukohale, et pooltevaheline järelmaksuga müügileping on tühine, kuna kostja ei saanud eseme omanikuna seda müüa. Kuigi müügileping ei saa muutuda tühiseks

Tsiviilasi nr 2-10-59876

seetõttu, et müüja ei olnud eseme omanik või et esemel olid puudused, on hageja oma avaldusega väljendanud soovi lepingust taganeda ja seega tuleb hageja avaldust käsitleda avaldusena lepingust taganemiseks. Lepingust taganemise eelduseks on aga kostjapoolne lepingu rikkumine. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostja ei vastuta liisingueseme puuduste eest, ei ole kostja lepingut rikkunud ning hagejal puudub alus lepingust taganeda, mistõttu ei too taganemisavaldus kaasa õiguslikke tagajärgi. Kohus jättis arvestamata hageja 22.02.2011 kirjalikus seisukohas esitatud väited ja taotluse arutada asja kohtuistungil ning kuulata üle hageja seaduslik esindaja. 08.02.2011 on kohus edastanud hagejale kostja vastuse ning andnud pooltele tähtaja kõikide esitamata tõendite, väidete ja seisukohtade või allkirjastatud kompromissi esitamiseks hiljemalt 21.02.2011. Hageja esitas oma seisukoha päev pärast nimetatud tähtaega. Hageja on väitnud, et ei suutnud tähtaega järgida esindaja haiguse tõttu, kuid ei ole takistust põhistanud, selle olemust täpsemalt kirjeldanud ega esitanud takistuse kohta ühtegi tõendit. Kohus leiab, et mõjuva põhjuse olemasolu on põhistamata ja seetõttu tuleb hageja hilinemisega esitatud avaldus jätta menetlemata. Siiski märgib kohus, et isegi kui oleks võimalik hageja hilinemisega esitatud väiteid arvestada, siis ei tooks see kaasa hagi rahuldamist. Kohus ei pidanud tõeseks hageja väidet, et enne lepingu sõlmimist oli sõiduk kostja nimele registreeritud. Kohtul ei ole alust järeldada, et sõiduki valis kostja. Hageja väiteid ei saaks tõendada ka hageja seaduslik esindaja, kuivõrd TsMS § 403 lg 2 kohaselt ei oleks hagejal olnud õigust kirjalikuks menetluseks antud nõusolekut tagasi võtta (menetluslik olukord ei ole oluliselt muutunud, ka ei ole selleks kostja andnud oma nõusolekut). Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohus on otsuses ebaõigesti tuvastanud pooltevahelise lepingu olemuse, kuna on pooltevahelise lepingu liisingulepinguks lugemisel lähtunud asjaolust, et hageja ja kostja sõlmisid 16.07.2008 järelmaksuga müügilepingu. Seda tehes pidi kohus, tulenevalt VÕS §-st 361 tuvastama, et kostja omandas lepingu eseme hageja poolt määratud müüjalt, et kostja andis lepingu eseme hageja kasutusse ning kostja kohustus maksma tasu lepingu eseme kasutamise eest. Lepingus aga puudub säte kostja kohustusest lepingu eseme omandamiseks ning lepingu punktis 1.1.2 sisalduv viide müüjale ei tõenda, et lepingu eseme müüja oleks määranud hageja. Lepingu punktis 1.1.2 nimetatud müüja ei ole müügilepingu pooleks. Hagejale ei ole teada, millal ja millistel tingimustel kostja müüjaga lepingu sõlmis, kuid hageja käsutuses olevate ja hagiavaldusele lisatud tõendite kohaselt pidi see leping olema sõlmitud hiljemalt 16.07.2008, sest samal päeval andis kostja koos müüjaga hagejale aktiga üle müügilepingu eseme. Eeltoodust tulenevalt on väär kohtu tuginemine lepingu punktile 6.1, mille kohaselt kostja kohustus müüjaga eseme omandamiseks müügilepingu sõlmima 15 päeva jooksul, pärast hageja poolt esimese osamakse tasumist, sest hageja tasus esimese osamakse 17.07.2008, kuid lepingu ese anti talle üle 16.07.2008 ehk samal päeval kui sõlmiti järelmaksuga müügileping. Hageja kohustus kostjale tasuma vastavalt maksegraafikule osamakseid ning nende täielikul tasumisel pidi talle üle minema lepingu eseme omandiõigus. Hageja ei pidanud maksma tasu lepingu eseme kasutamise, vaid selle omandamise eest. Sisuliselt sõlmisid pooled omandireservatsiooniga müügilepingu. Müügileping ja liisinguleping on oma olemuselt täiesti erinevad lepingud. Lugedes hagi aluseks oleva müügilepingu liisingulepinguks, on kohus jätnud tähelepanuta lepingus sisalduva poolte kokkuleppe lepingu kohasel täitmisel ja osamaksete ning intressi tasumisel lepingu eseme omandiõiguse üleminekuks hagejale ning et lepingu sõlmimise päeval andis kostja koos müüjaga hagejale aktiga üle lepingu eseme (vt ka Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-21-06 ja nr 3-2-1-105-05).

Tsiviilasi nr 2-10-59876

Kohus tuvastas, et pooltevahelise lepingu ese ei vastanud lepingutingimustele, kuid kostja selle eest ei vastuta. Hagejale müüs lepingu eseme kostja, kes lepingu eseme lepingutingimustele mittevastavuse eest vastutab. Kostja vastutab hageja ees isegi juhul, kui vaidlusalust lepingut tuleks käsitleda liisingulepinguna, sest lepingu sõlmimisel oli lepingu eseme omanikuks kostja ning vastavalt VÕS § 362 lg 3 p-le 1 liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja. Hageja ei ole lepingu eseme müüjat välja valinud ning selline viide puudub poolte vahel sõlmitud järelmaksuga müügilepingus. Kohus on jõudnud otsuses vastuolulistele seisukohtadele. Esiteks, kohtuotsuse kohaselt kohus hageja 22.02.2011 vastuväiteid ja taotlusi ei menetle, kuivõrd hageja ei pidanud kinni kohtu määratud tähtajast ning tähtaja järgimata jätmine esindaja haiguse tõttu on põhistamata. Hageja teatas kohtule 22.02.2011, et alates 04.02.2011 hageja esindaja haigestus ning on töövõimetuslehel ka käesoleval ajal ja et vastav arstitõend on võimalik kohtule esitada 28.02.2011. Vastava arstitõendi sai hageja 04.03.2011. Teiseks on kohus leidnud, et hagejal ei ole võimalik tagasi võtta varasemat nõusolekut asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Samuti leidis kohus, et hageja seadusliku esindaja ülekuulamiseks on vajalik kostja nõusolek, mis hagejale on teadmata. Siinjuures on kohus jätnud arvestamata TsMS § 403 lg 2, mille kohaselt võib pool nõusoleku asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses tagasi võtta menetlusliku olukorra olulisel muutumisel ja TsMS § 268 lg 1, mille kohaselt kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Hageja hinnangul, tulenevalt kostja vastusest, menetluslik olukord muutus oluliselt, mistõttu hageja soovis täiendava tõendiga tõendada, et hagi aluseks olev 16.07.2008 poolte vahel sõlmitud järelmaksuga müügileping on müügileping VÕS § 208 lg 1 tähenduses. Kohus jättis alusetult rahuldamata taotluse hageja seadusliku esindaja vande all ärakuulamiseks. Kohus eksis TsMS § 442 lg 5 kohaldamisel, kuna jättis arvestamata hageja taotlused, samas aga lähtus nendest otsuse tegemisel. Seega tugineb kohtuotsus oletustel, on motiveerimata ega rajane kohtus kontrollitud ja kohtule esitatud tõenditel. Vastustaja seisukoht AS Swedbank Liising palub jätta OÜ Vlaeri apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid pooled 16.07.2008 järelmaksuga müügilepingu, mille puhul lähtuti hageja soovist omandada müüja poolt võõrandatavat eset ning kostja nõusolekust finantseerida eseme tulevikus omandamise tehingut. Nii sellest lepingust kui vara üleandmisevastuvõtu aktist võib järeldada, et kostja omandas sõiduki eesmärgiga anda see hageja kasutusse, võimaldamaks tal tulevikus lepingu ese ka omandada. Nende tõendite põhjal võiks järeldada, et 16.07.2008 sõlmitud leping vastab liisingulepingu tunnustele VÕS § 361 tähenduses. Kuigi vaidluse lahendamise ajaks ei olnud esitatud tõendeid selle kohta, et lepingu ese oleks kuulunud lepingu sõlmimise ajal kostjale või et kostja ei omandanud seda hageja juhiste järgi, ei olnud maakohtul siiski alust jätta menetlemata hageja poolt 22.02.2011 esitatud menetlusdokumenti ja lahendamata selles sisaldunud taotlusi. Ühepäevase hilinemisega esitatud dokumendis on hageja muu hulgas põhjendanud tähtaja möödalaskmist esindaja haigestumisega: kostja vastuse koos nõudekirjaga sai

Tsiviilasi nr 2-10-59876

hageja kätte 08.02.2010, kuid esindaja oli juba eelnevalt, s.o 04.02.2011, haigestunud ning oli jätkuvalt töövõimetu ka menetlusdokumendi esitamise ajal. Tulenevalt TsMS § 331 lg-st 1 ei ole kohtul õigust keelduda menetlemast avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, kui menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kindlasti on selliseks põhjuseks esindaja haigus, mis apellatsioonkaebusele lisatud tõendi kohaselt algas 04.02.2011 ja kestis kuni 04.03.2011. Asjaolu, et hageja ei lisanud haigestumise kohta koheselt tõendit, vaid märkis, et esitab selle kohtule 28.02.2011, ei võimalda järeldada mõjuva põhjuse põhistamata jätmist. Eeltoodud menetlusnormi rikkumise tõttu jäid kohtul käsitlemata hageja väited vaidlusaluse tehingu sisulise olemuse kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita eelmenetluse ülesanded. Tulenevalt TsMS §-st 392 on eelmenetluse eesmärgiks valmistada asja arutamine ette niisuguse põhjalikkusega, et asja saaks katkematult lahendada ühel kohtuistungil (lg 2), eelmenetluse ülesannete täitmiseks võib kohus nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda (lg 3). Nimetatud ülesannete nõuetekohane täitmine on eelduseks asjas tähtsust omavate asjaolude õigeks tuvastamiseks ning vajalike tõendite kogumiseks. Kohtul tuleb selgitada välja nii hageja nõuded ja nende põhjendamiseks esitatud väited kui kostja vastuväited, samuti väidete tõendamiseks esitatavad tõendid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht hageja väite osas, et sõidukit pakkus avalikult müügiks kostja, kes oli nii sõiduki kui selle müüja juba ise eelnevalt välja valinud, ning hagejale ei olnud teada, millistel tingimustel oli kostja sõlminud müüjaga lepingu. Nende väidete ja vastavate tõendite põhjal tuleb maakohtul anda hinnang, kas poolte vahel sõlmitud järelmaksuga müügilepingu puhul võis olla tegemist müügilepinguga VÕS § 208 lg 1 tähenduses või on see siiski hinnatav liisingulepinguna. Lisaks lepingu teksti tõlgendamisele tuleb asja õigeks lahendamiseks hinnata kõiki esitatud tõendeid kogumis. Kohus peab tuvastama, mis tähendus on asjaolul, et lepingu kohaselt ei pidanud hageja maksma tasu lepingu eseme - maasturi Porshe Cayenne - kasutamise eest, vaid selle omandamise eesmärgil ning poolte vahel vormistati järelmaksuga müügileping. Järelmaksuga müügilepingu nr 01105047L punkti 14 kohaselt kohustus kostja andma hagejale üle lepingu eseme omandiõiguse, kui hageja on lepingu tingimused kohaselt täitnud, s.o osamaksed ja intressi täielikult tasunud. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et lepingu esemeks olnud sõiduk osutus varastatuks ning see võeti kriminaalmenetluse käigus hageja valdusest ära. Vaidlust ei ole ka selles, et kuni sõiduki hageja valdusest ära võtmiseni täitis hageja pooltevahelist lepingut nõuetekohaselt, pärast seda ei ole ta kokkulepitud makseid aga enam tasunud ning kostja ei ole maksete tasumist hagejalt ka nõudnud. Kuigi hageja ega kostja ei ole teinud selgesõnalist avaldust lepingu ülesütlemiseks, on nendevaheline leping lõppenud. Ülesütlemine kui kujundusõigus on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 195 lg 1 ei sätesta ülesütlemisavaldusele vorminõuet, seega on võimalik ka näiteks järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena. Toimiku materjali põhjal võib järeldada hageja tahet leping üles öelda kaudse tahteavaldusega (eelkõige lepingujärgsete maksete tasumise lõpetamisega). Seega võimaldavad lepingu lõpetamise tahet järeldada asjaolud, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata, nagu ka lepingu tagasitäitmise nõude esitamine. Praegusel juhul võeti sõiduki valdus kriminaalmenetluse käigus hagejalt ära, sest sõiduk oli omanikult varastatud. AÕS § 95 lg 3 kohaselt ei toimu asja üleandmisega asja heauskset omandamist, kui asi on omaniku valdusest välja läinud varguse tõttu. Kuna kostja ei saanud lepingu eseme omanikuks, puudus tal võimalus järelmaksuga müügilepingut hageja suhtes täita: kostja jaoks oli võimatu täita lepingust tulenevat kohustust anda lepingu eseme valdus hagejale üle ning hageja poolt lepingus toodud tingimuste kohasel täitmisel anda hagejale üle ka eseme omandiõigus. Kui

Tsiviilasi nr 2-10-59876

asja uuel läbivaatamisel leiab tuvastamist, et tegemist on liisingulepinguga VÕS § 361 tähenduses, tuleb kohtul hinnata, kas eelmärgitud asjaolude esinemisel on võimalik kohaldada VÕS § 362 lg-t 3. Kui tegemist oli liisingueseme puudusega viidatud sätte tähenduses, tuleb kohtul tuvastada, kas esinevad asjaolud, mille puhul ei ole liisinguandja vastutus välistatud. Kuna pooltevaheline leping on lõppenud, tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda tasutud maksete tagastamist. Juhul kui tegemist on liisingulepinguga, siis selle lõppemise tagajärgede kohta on seaduses erinorm, s.o VÕS § 367. Nimetatud sättes on arvestatud mõlema liisingulepingu poole huve ning selle kohaldamise vältimatuks tulemuseks ei ole see, et liisinguvõtja ei saa nõuda tasutud liisingumaksete tagastamist. Hindamaks hageja võimalusi tasutud liisingumaksete tagasisaamiseks, vajab muu hulgas selgitamist, mida oleks hageja pidanud VÕS § 367 järgi kostjale tasuma. Kuna liisinguandja on krediteerija rollis, ei pea ta üldjuhul kandma liisinguga ostetud esemega seotud riski. Liisinguvõtja huvide tasakaalustamiseks näeb seadus erandina ette võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müügilepingust tulenevaid (primaarselt liisinguandjale kuuluvaid) nõudeid müüja vastu. VÕS § 365 lg 2 järgi on liisinguvõtjal võimalik müügilepingust taganeda aga üksnes liisinguandja nõusolekul. Hagejale 18.06.2009 adresseeritud kirjas teatas Põhja Ringkonnaprokuratuur, et vaidlusalune sõiduk oli Saksamaalt varastatud ning Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku määruse alusel omanikule tagastatud. Sama kirja kohaselt on toimunust teatatud sõiduki omanikule - kostjale - ja ta on kaasatud kriminaalmenetlusse. Milliseid toiminguid on kostja teinud ostjana müüja suhtes, ei ole teada. Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus ei ole tuvastanud ega hinnanud. Isikute kaebeõigus oleks ebaproportsionaalselt piiratud, kui teise astme kohus asuks esmakordselt tuvastama faktilisi asjaolusid. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.