Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19.05.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0801987/15st (edaspidi leping). Lepingu järgi on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 23.86% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingus leppisid pooled kokku, et põhitingimuste alusel kohaldatakse lepingule Balti Investeeringute Grupi Pank ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kostja ei tasunud vaatamata korduvatele meeldetuletustele ning lepingu ülesütlemishoiatusele kolme järjestikust makset. Hageja andis kostjale võla tasumiseks vähemalt kahenädalase tähtaja, mille jooksul kostja lepinguliste kohustuste nõuetekohase täitmisega ei reageerinud ning hageja ütles 23.10.2008 kostjale saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Lepingu põhitingimuste kohaselt jäi põhivõlgniku käsutusse 91 364.77 krooni krediiti. Ülaltoodud krediidisumma väljamaksmine toimus tasaarvestuse teel, mille tulemusena krediidisummast 91.364.77 krooni tasaarvestati krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud krediidilepingust nr 0600547/15st. Uue krediidilepinguga (nr 0801987/15st) on eelmisest krediidilepingust (nr 0600547/15st) tulenevad kohustused VÕS § 396 lg 2 alusel ümber vormistatud. Varasemate kohustuste laenuks ümbervormistamise käigus on eelmisest krediidilepingust (nr 0600547/15st) tulenevad kohustused VÕS § 186 ja §197 alusel lõpetatud ning pooled on VÕS § 30 lg 1 alusel omandanud uue krediidilepinguga (nr 0801987/15st) uued õigused ja kohustused. Hageja palub kostjalt välja mõista 162 276.44 krooni, millest 91 364.77 krooni on tagastamata krediidisumma, 13 161.03 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 45 074.82 krooni viivis, 913.65 krooni lepingu sõlmimise tasu ja 11 762.17 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista alates 16.11.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 23.86% tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOHTUISTUNG

Hageja lepinguline esindaja Artur Maljukov jäi kohtuistungil esitatud haginõud juurde ja palus hagi rahuldada. Kostja ei ole käesoleva ajani laenu summat tagastanud ega ühtegi osamakset tasunud. Uus laen vormistati kostja taotluse alusel ning kostja on ümbervormistamisega oma võlga tunnistanud. Kohus kohustas kostjat Margus Meigast tulema 26.10.2011.a kohtuistungile Tartu Maakohtusse Kalevi 1, Tartus. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjale on kohtukutse 4.07.2011 avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg 5 alusel loeb kohus kostjale kohtukutse kätte toimetatuks 3.08.2011. Kostja kohtuistungile ei ilmunud ja kohtule oma mitteilmumise põhjusest ei teatanud.

KOHTU SEISUKOHT

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 414 lg 1 kohaselt kui pooled või üks pool kohtuistungilt puudub, võib kohus lahendada asja sisuliselt, kui hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates sellise otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud. Kohus lahendab antud tsiviilasja sisuliselt TsMS § 414 lg 1 alusel. Hageja on esitanud nõude poolte vahel 19.05.2008 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0801987/15st tuleneva tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud intresside, viivise, võla sissenõudmisega seotud kulude ja lepingu sõlmimise tasu sissenõudmiseks. Nimetatud tarbijakrediidilepingu kohaselt on krediidisummaks 91 364.77 krooni ning lepingujärgselt summalt on hageja arvestanud ka viivist ja intressi. Lepingu järgi on põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 23.86% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingule on kohaldatavad krediidilepingute üldtingimused S. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohustuse rikkumine on võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 416 lõige 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seaduses sätestatud põhimõtet on korratud üldtingimuste punktis 5.1.1. Toimikumaterjalidest nähtuvalt (tl 21-23) on hageja VÕS § 416 lõike 1 ja üldtingimuste punkti 5.1.1 nõuded täitnud, seega oli hagejal õigus leping üles öelda. Hageja ütles lepingu kostjale üles 23. oktoobri 2008.a kirjaga (tl. 24). Üldtingimuste punkti 5.3 kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise ja muud võimalikud kohustused. Lepingu ülesütlemisavalduses nõudis hageja kostjalt tagastamata krediidisumma 91 364.77 krooni tasumist. Toimiku materjalidest nähtub, et pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostja krediidisumma katteks ühtegi makset tasunud, seega on tagastamata krediidisummaks 91 364.77 krooni so. 5 839.27 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 alusel välja mõista. Tarbijakrediidilepingus nr 0801987/15st alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 23.86% krediidisummast ühe aasta kohta. VÕS § 397 lõike 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Hagiavalduse kohaselt nõudis ülesütlemisavalduses hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 13 161.03 krooni, mis on tasumata perioodi eest 16.06.2008 – 23.10.2008. Kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, tuleb kostjalt VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 alusel välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 13 161.03 krooni so. 841.14 eurot.

Lepingu alusel kohustus kostja tasuma hagejale 913.65 krooni so. 58.39 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kostja ei ole hagejale lepingu sõlmimise katteks midagi tasunud, seega tuleb üldtingimuste ja lepingu põhitingimuste ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kostjalt välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas 58.39 eurot. Hageja nõudeks on kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud, mis koosnevad hageja poolt kostjale saadetud sissenõudekirjade ja lepingu ülesütlemise avalduse eest hageja poolt kantud kulust 1000 krooni ja inkassomenetlusega seotud võla sissenõudmise kulust summas 10 762.17 krooni, kokku 11 762.17 krooni so. 751.74 eurot. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Lepingu üldtingimuste punkti 6.6 kohaselt krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kohtule esitatud hinnakirjast (tl 25) nähtub, et meeldetuletuskirja maksumuseks on 200 krooni, ja lepingu ülesütlemise teade maksab 400 krooni. VÕS § 35 lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tarbijakrediidilepingust nähtub, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi S, mis võimaldavad kasutada krediidiandja hinnakirjas kehtestatud hindasid. Eelnevast tuleneb, et krediidilepingute üldtingimusi S tuleb pidada tüüptingimusteks. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus leiab, et hageja poolt hinnakirjas kindlaksmääratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur. Seega on VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 alusel tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude sissenõudekirjade ja lepingu ülesütlemise avalduse kulude hüvitamiseks summas 1000 krooni so. 63.91 eurot. Hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0801987/15st põhitingimustes on eritingimusena välja toodud, et kostja kohustub maksegraafiku alusel tasuma krediidiandjale muuhulgas inkassomenetlusega seotud võla sissenõudmisekulud summas 10 762.17 krooni. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab muuhulgas kulusid kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nimetatud säte võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt ka inkassokulude hüvitamist nõuda, kuid selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 leidnud, et kui inkassoteenuse kasutamine on asjaolusid arvestades mõistlik, on sellest tulenevad mõistlikud kulud käsitatavad võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisest tuleneva kahjuna. Samas ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit, mille pinnalt saaks kohus sellises summas inkassotasu väljamõistmise põhjendatust hinnata. Kohus on seisukohal, et hagejale ei ole kahju summas 10 762.17 krooni so. 687.83 eurot tekkinud. Ainuüksi asjaolu, et kõne all oleva krediidilepingu

sõlmimine toimus inkassomenetluse raames ja kostja kohustub lepingu kohaselt tasuma inkassomenetlusega seotud võla sissenõudmise kulud 10 762.17 krooni so. 687.83 eurot, ei tõenda, et hagejale tegelikult nimetatud summas ka kahju tekkis. Hageja ei ole kohtule tõendanud, kuidas selline inkassokulu kujunes ja kes hagejale inkassoteenust osutas. Kohus leiab, et inkassokulude hüvitatavust tuleb jaatada eeldusel, et nad on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes, s.t nad on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud ning ei riku VÕS § 139 lgs 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise kohustust. Kohus on seisukohal, et inkassofirma poole pöördumisel oli tegemist hageja täiesti vaba tahte teostamisega, kuid sellega ei teinud hageja kohtu arvates omapoolselt mõistlikult vajalikku, et väidetavat kahju ära hoida või vähendada, kui kaasas nõude maksmapanekuks inkassofirma, kellel ei ole reaalset sunnijõudu. Üldjuhul võib mõistlikuks ja põhjendatuks pidada seda, et iga tsiviilkäibes osalev mõistlik isik teostab oma õigusi riiklikku sunnijõudu omava kohtusüsteemi kaudu. Seetõttu ei saa hageja inkassokulusid pidada mõistlikeks VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Kohus on seisukohal, et kuna hageja ei ole kohtule tõendanud, et ta on selles summas kahju kandnud, samuti on kohus eelpool asunud seisukohale, sellises summas inkassokulud ei ole mõistlikud, jätab kohus inkassotasu summas 10 762.18 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmata. Hageja nõudeks on kostjalt välja mõista rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivis summas 45 074.82 krooni so. 2 880.81 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on laenulepingus kokkuleppinud, et intressimääraks on 23.86% võlgnetavalt summalt aastas. Seega on poolte vahel kokkulepitud viivisemääraks 23.86% võlgnetavalt summalt aastas. 23.10.2008 seisuga oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 42.15 krooni. Hageja on arvestanud viivist alates pooltevahelise laenulepingu ülesütlemisest so 24.10.2008 kuni 16.11.2010 so. kuni hagi nõude täpsustamiseni. Nimetatud perioodi eest on viivise summaks 45 032.67 krooni. Kohus on seisukohal, et hageja viivise nõue on põhjendatud. Kostjalt kuulub seega väljamõistmisele viivis perioodi eest 24.10.2008 – 16.11.2010 summas (91 364.77 krooni x 23.86%/365 päevaga x 754 päeva) 45 032.67 krooni so. 2 878.11 eurot. Lisaks on hageja palunud hagiavalduses kostjalt välja mõista seisuga 23.10.008 so. lepingu ülesütlemise ajaks juba sissenõutavaks muutunud viivise summas 42.15 krooni so. 2.69 eurot. Kohus leiab, et see taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kokku kuulub hageja viivise nõue rahuldamisele summas (2 878.11 + 2.69) 2 880.80 eurot. Hageja taotleb kostjalt ka lisanduva viivise väljamõistmist alates 16.11.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, viivisemääraga 23.86% tagastamata krediidisummalt aastas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eespool toodud põhjenduste kohaselt kuulub hageja nõue selles osas rahuldamisele pooltevahelises lepingus sätestatud viivisemääras. Ja kuna sissenõutavaks muutunud viivise arvestus on tehtud perioodi 24.10.2008. a – 16.11.2010. a kohta, tuleb lisanduv viivis mõista välja alates 17.11.2010. a. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise tagastamata krediidisummalt alates 17.11.2010. a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 23.86% tagastamata krediidisummalt (5 839.27 eurot) aastas. Samas kohus seisukohal, et lõplik kostjalt väljamõistmisele kuuluv viivisesumma ei tohi ületada krediidisummat 5 839.27 eurot. Kohus leiab, et võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise

lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõutakse põhivõlast suuremat viivist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, siis tuleb viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei ole lisanduva viivise nõuet põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab lisanduva viivise summa selliselt, et mõistab kostjalt välja viivise alates 17.11.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 23.86% tagastamata krediidisummalt aastas, kuid mitte rohkem kui põhinõude summa ulatuses, st 5 839.27 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 9 619.60 eurot (krediidisumma 5 839.27 eurot + sissenõutavaks muutnud tasumata intressi 841.14 eurot + lepingu sõlmimise tasu 58.39 eurot + viivise summa 2 880.80 eurot) ja viivise alates 17.11.2010 kuni põhinõude täitmiseni 23.86 % krediidisummalt 5 839.27 eurolt aastas, kuid mitte rohkem kui 5 839.27 eurot (krediidisumma).

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta (9 619.60 eurot (rahuldatud osa nõudest)/ 10 371.35 (hageja nõue) x 100 ) 93 % ulatuses kostja ning 7 % ulatuses hageja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.