Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

tagastamata krediidisummast, 7576,24 krooni suurusest tasumata intressi summast, 10 032,14 krooni suurusest viivisest, 1 680 krooni suurusest inkassotasust ning 14 629,40 krooni suurusest leppetrahvist. Kostjalt tuleb välja mõista tagastamata krediidisumma 57 446,99 krooni. Kostja võlasumma hulka ei võinud hageja uue kokkuleppe sõlmimisel (leping nr 0801987/15st) arvestada viivist ja intressi selliselt, mis võimaldab hagejal veelkord nõuda nendelt summadelt intressi ja viivist. Tarbijakrediidilepingust nr 0600547/15st tulenevate kohustuste rikkumine on kostja poolt eritingimuste allakirjutamisega õigeks võetud, mistõttu hageja nõue 10 032.14 krooni suuruse viivise väljamõistmiseks on põhjendatud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist alates tarbijakrediidilepingu nr 0801987/15st ülesütlemisest ja laenu tagastamise kohustuse rikkumisest alates 23.10.2008, kusjuures hageja saab nõuda viivist summalt 58 360,64 krooni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest intressimäärast suurem intressimäär, siis on kostja kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressimäära alusel, see on 23,86% aastas. Hageja ütles lepingu üles 23.10.2008 ja soovib viivise väljamõistmist alates 24.10.2008 kuni 03.12.2008 summas 3277,47 krooni arvutatuna 122 304,72 krooni suuruselt nõudelt. Kohus leidis, et viivist saab arvutada 58 360,64 krooni suuruselt summalt. Kostjalt kuulub seega väljamõistmisele viivis summas 1564,16 krooni ajavahemiku 24.10.2008 kuni 03.12.2008 eest. Hageja palus kostjalt välja mõista seisuga 23.10.2008, s.o lepingu ülesütlemise ajaks juba sissenõutavaks muutunud, viivise summas 42,15 krooni. Kohus leidis, et see taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Riigikohus on lahendis 3-2-1-120-08 leidnud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise puhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. See tuleneb VÕS § 415 lg-st 1, mis ei näe ette leppetrahvi nõudmise võimalust. Seega ei ole leppetrahvi väljamõistmine kostjalt põhjendatud ja hageja sellesisulise nõude jätis kohus rahuldamata. Lepingu alusel kohustus kostja tasuma hagejale 913,65 krooni lepingu sõlmimise tasu. Kostja pole seda summat tasunud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leidis, et lepingu sõlmimise tasu väljamõistmine ning selle tasu maksmisega viivitamise tõttu viivise väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-120-08 leidnud, et kõne alla võib tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue. Seega rahuldas kohus hageja taotluse välja mõista kostjalt tasu temale saadud kirjade eest. Kohus ei rahuldanud nõuet välja mõista inkassomenetlusega seotud kulud, sest hagiavalduses ei olnud esitatud tõendeid, mille pinnalt saaks kohus taotlevas summas inkassotasu väljamõistmise põhjendatust hinnata. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Kohus asus seisukohal, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb hageja menetluskulud 65% ulatuses kanda kostjal, 35% ulatuses hagejal endal. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduselt ja ärakirjade saatmise eest kokku 5 772 krooni, seega tuleb M. Meigaselt välja mõista hageja menetluskulude katteks 3 751.80 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

osas, väljamõistetud intressi ja viivise (s.h tulevikus sissenõutavaks muutunuva viivise arvestuse) osas, menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 407 lg-t 1. Seadus võimaldab kohtul tagaseljaotsusega asja lahendada üksnes juhul, kui ta nõustub hagiavalduses märgitud ning seal õiguslikult põhjendatud asjaoludega. Sel juhul kuulub hagi rahuldamisele hagiavalduses näidatud ulatuses; 2) on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 440 lg-t 1, mis sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kostja hagiavaldusele kohtu poolt määratud tähtajaks omapoolset seisukohta ei esitanud, sh ei ole kostja hagiavaldusele ka vastu vaielnud. Seega tuleb lugeda hageja poolt esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Tulenevalt kostja poolt hagis esitatud nõuete õigeksvõtmisest summas 138794.19 krooni pidanuks kohus hagi kostja poolt õigeksvõetud osas ka rahuldama; 3) on maakohus rikkunud TsMS 436 lg-tes 1, 2 ja 4 sätestatut. Maakohus on rajanud oma otsuse valdavas osas asjaolule, mida menetluses ei ole arutatud ega kajastatud ning jõudis lõppjäreldustes poolte arvamusest oluliselt erinevale järeldustele. Kohus on ebaõigesti hinnanud asjas olevad lepingud. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et leping nr 0600547/15st ei ole lõppenud ning hagi aluseks olevat nõuet tuleb asuda ümber kujundama vastavalt poolte vahel sõlmitud esialgsele lepingule. Kohus on seega alusetult eiranud fakti, et leping nr 0600547/15st on lõppenud uue lepingu nr 0801987/15st allakirjutamisega ning vana lepingut ei ole võimalik antud hagimenetluse raames ümber kujundada. Poolte vahel ainsaks jõusolevaks õigussuhteks lepingust nr 0801987/15st tulenev krediidisuhe; 4) on maakohus rikkunud TsMS §-is 439 sätestatut. Kohus, vaadates läbi esitatud hagiavaldust, mõistis kostjalt välja lepingust nr 0600547/15st tuleneva intressi ja viivise, kuid hagi aluseks ei ole leping nr 0600547/15st. Seega on kohus ületanud nõude piire ja tegi otsuse nõude kohta, mida ei ole esitatud; 5) on maakohus rikkunud VÕS § 13 lg-t 1 ning § 29 lg-d 1 ja 4. Kohus on pooltevahelistele õigussuhetele materiaalõiguse normi kohaldamisel eksinud, jõudes järeldusele, et poolte tahe, mis oli suunatud uue lepingu sõlmimisele, uue krediidisumma väljastamisele, tasaarvestuse teostamisele ja võlasuhete korrastamisele, ei olnud pooltele siduv. Sellise seisukoha tulemusena on kohus sisuliselt asunud valikuliselt lepingut nr 0801987/15st ümber kujundama, millega aga rikkus VÕS § 13 lg 1 nimetatud poolte lepinguvabadust ning õigust omavahelise lepingu tingimusi muuta. Kohus on asunud seisukohale, et pooltevahelise lepinguga ei ole pooled määratlenud krediidisummat. Sellega on kohus rikkunud VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglid. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kohus on eiranud antud lepingu poolte tahet ja tahteavaldusi; 6) on maakohus rikkunud TsÜS § 75 lg-t 1. Kohus on hagi läbivaatamisel jätnud täielikult kõrvale hageja ja kostja vahel lepingust nr 0801987/15st tuleneva võlasuhte ja ekslikult asunud seisukohale, et leping nr 0801987/15st on käsitletav kokkuleppena lepingust nr 0600547/15st tuleneva võlasuhte reguleerimiseks. Kuna hagi aluseks oli leping nr 0801987/15st, siis puudus kohtul õigus kõrvale kalduda hagiavalduses esitatud nõuetest. Seega oleks pidanud kohus hagiavalduse ka intressi ja viivise osas rahuldama hageja poolt taotletud ulatuses; 7) on menetluskulud määratud valesti ning neid tuleb panna poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kohtunik Andra Pärsimägi eriarvamus: Leian, et TsMS § 407 lg-d 1 ja 6 ei välista maakohtu õigust leida kohaldamisele kuuluv õigusnorm ning selle rakendamisel anda hinnang esitatud faktiväidetele.

Nõustun maakohtuga, et krediidiks ei saa lugeda kogu tarbijakrediidilepingus nr 0801987/15st märgitud krediidisummat 91 364,77, sest lepingu eritingimuste kohaselt koosneb nimetatud summa: 1) 57 446,99 krooni suurusest tagastamata krediidist; 2) 7576,24 krooni suurusest tasumata intressist; 3) 10 032,14 krooni suurusest viivisest; 4) 1 680 krooni suurusest inkassotasust; 5) 14 629,40 krooni suurusest leppetrahvist. Õige on maakohtu järeldus, et kostja võlasumma hulka ei võinud hageja uue kokkuleppe sõlmimisel (leping nr 0801987/15st) arvestada viivist ja intressi selliselt, mis võimaldab hagejal veelkord nõuda nendelt summadelt intressi ja viivist. Maakohtu viide VÕS § 113 lg 6 on õige. Krediidiandjal on kohustus nõustada krediidisaajat kõige sobivama toote valikul, hinnates eelnevalt laenusaaja võimekust krediidi tagasimaksmisel, millele viitab ka VÕS § 416 lg 2. Samas, kui krediidisaaja maksejõulisus on probleemne, siis ei tohi krediidiandja kasutada oma positsiooni, et sõlmida uus leping, millega sisuliselt refinantseeritakse eelmine leping krediidiandja seatud tingimustel ning krediidisaaja seostakse talle üldse sobimatu, kulukama ning tühiseid kokkuleppeid sisaldava tootega. Sellisel juhul toimib krediidiandja vastutustundetult. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Leian, et hageja rikkus uut krediidilepingut sõlmides KAS § 83 lg 3. Samuti rikkus hageja VÕS § 421, mille kohaselt käesolevas jaos (tarbijakrediidileping ja sellega seotud lepingud) sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel.

Kohtunik Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.