Viktor Somelari hagi Jelena 295 000 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
959,07 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viktor Somelari apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
4. oktoober 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Viktor Somelar XXXXXXXXXXX), esindaja Valli Murde
esindajad
RESOLUTSIOON
Omelina
vastu
Tartu Maakohtu 30. detsembri 2010 otsus
(isikukood:
Vastustaja (kostja): Jelena Omelina (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Irina Nossova Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 30. detsembri 2010 otsus muutmata. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Viktor Somelari kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline
esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Viktor Somelar esitas hagi Jelena Omelina vastu 295 000 krooni väljamõistmiseks. Hagivalduse kohaselt 20.11.2006 leppisid pooled kokku, et hageja kannab kostja pangakontole 350 000 krooni ja kostja abikaasa A.K. alustab üksikelamu ehitamist hagejale kuuluvale kinnistule, asukohaga Loigu 29 Rae vald Harjumaa. Kokkulepe vormistati „Tellimuse kinnitusena“. Hageja täitis oma kohustuse ja kandis 07.11.2006, 20.12.2006 ja 03.04.2007 kostja pangakontole kokku 295 000 krooni. Planeeritud ehitamist aga ei toimunud ja hageja arvates töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 tähenduses jäi sõlmimata. Asjaolu, et poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping, ilmnes alles kostja 18.01.2010 vastusest hagile, kuid hageja arvates poolte suhteid ei ole võimalik kvalifitseerida töövõtuna. Hageja ise ehitas oma maja. Kostja abikaasa ehitas samal maatükil midagi ka teistele isikutele. Vundamendi ehitasid hageja poolt palgatud töölised. Ehitamise ja tehnika rentimise eest maksis hageja A.K. sularahas umbes 150 000 krooni. Mais 2007 leppisid pooled kokku, et kostja poolt saadud raha võlgnetakse laenuna ja kostja kohustub selle rahasumma tagasi maksma hiljemalt 2007 detsembriks. Laenu andmine ja elamu ehitamine ei ole kuidagi omavahel seotud. Laenu saamise eesmärgiks oli osta sõiduauto Jeep Cherokee. Hageja ütles hagi esitades laenulepingu üles ja nõudis laenu tagastamist.
2.J. Omelina vaidles hagile vastu. Vastuväidete „Tellimuse kinnituse“ näol on tegemist OÜ Balthanza Grupp hinnapakkumisega hagejale üksikelamu vundamendi ehitamiseks aadressil Loigu 29 Rae vald. OÜ Balthanza Grupp juhatuse liige on kostja abikaasa A.K. . Tegemist on lepingueelsete läbirääkimiste käigus koostatud dokumendiga. Kuivõrd hageja pidas pakkumist liiga kalliks, siis ei soovinud ta nimetatud hinnapakkumisega nõustuda. Hageja on kostja ja tema abikaasa lähedane tuttav ja soovis, et kostja abikaasa ehitaks temale ise maja vundamendi. Suuliselt lepiti kokku, et osa teenuseid osutab OÜ Balthanza Grupp ja ülejäänud tööd teeb kostja abikaasa eraisikuna. Lepiti kokku, et hageja kannab vajalikud rahasummad ca 300 000 krooni kostja arvele. Raha kanti J. Omelina arvele, sest A.K. arved olid arestitud. Seega oli hageja poolsete ülekannete ainus eesmärk tasuda Loigu 29 asuva maja vundamendi ehituse eest ning hageja poolt kostja arvele kantud raha kulus vundamenti ehitusele. Ehituse lõppjärgus aga selgus, et ülekantud rahast ei piisa ehituse lõplikuks teostamiseks, kuivõrd hageja ei olnud taganud elektrivarustust objektile, mis tingis täiendavaid varustuse rendikulusid. Maapind oli pehme ja algselt planeeritud liiva ja kruusa kogused suurenesid. Vundamenti ehitamise lõppmaksumuseks kujunes 310 991 krooni. A.K. soovis ehituse eest lisaraha, mida hageja ka lubas, kuid ei täitnud oma lubadust. Sellest tekkis tüli hageja ja A.K. vahel. Hageja võttis kostja abikaasa ehitatud vundamendi vastu ja ei esitanud pretensioone. Laenulepingut ei ole pooled sõlminud ei kirjalikus ega suulises vormis. Kostja ei ole endale soetanud sõiduautot Jeep Cherokee.
Tunnistaja A.K. ütluste kohaselt on ta ehitanud hagejale Tallinna juures maja vundamendi hinnaga umbes 290 000 krooni. Hind läks lõpuks suuremaks. Lepiti kokku, et hageja kannab raha tööde ja materjalide eest tunnistaja abikaasa J. Omelina arvele. Tunnistaja maksis objektil töötanud meestele palka. J. Omelina ei ole hagejalt laenu võtnud. Muid objekte tunnistajal Loigul ja selle läheduses ei olnud. Objektil teostati kõik tööd vundamendi osas ja hageja võttis tööd vastu kevadel. Hagejaga läks tunnistaja tülli seetõttu, et soovis veel täiendavalt töö eest 20 000 krooni.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus 30. detsembri 2010 otsusega jättis hagi rahuldamata. Kohus jättis kõik menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt menetluskuludena riigituludesse välja 15 000 krooni ja määras, et menetluskulu kuulub tasumisele viie osamaksena summas 3 000 krooni. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja on kandnud 07.11.2006, 20.12.2006, 03.04.2007 kostja pangaarvele kokku 295 000 krooni. Pooled vaidlevad selles, kas hageja kandis raha kostja pangaarvele suulise laenulepingu alusel või kostja abikaasa A.K. iga sõlmitud Loigu 29 kinnistule ehitatava vundamendi töövõtulepingu täitmiseks. Tuginedes Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-146-05 ja nr 3-2-1-11-08 väljendatud seisukohtadele leidis kohus, et kostja peab tõendama, et tal ei ole kohustust raha hagejale tagasi maksta, kuna ta on saanud selle mitte laenuna, vaid mingi muu kohustuse täitmiseks. Kohus leidis, et kostja on asjas tõendanud, et hageja ja kostja abikaasa A.K. sõlmisid kinnistule Loigu 29 Rae vald vundamendi ehitamiseks töövõtulepingu VÕS § 635 lg 1 tähenduses ja hageja on teinud rahaülekanded kokku 295 000 krooni selle töövõtulepingu täitmiseks. Nimetatud asjaolud ja lepingujärgsete kulude suurus on tõendatud järgmiste tõenditega kogumis: − hageja ja OÜ Balthanza Grupp vahel 20.11.2006 sõlmitud tellimuse kinnitus Loigu 29 Rae vald Harjumaa üksikelamu vundamendi ehitamiseks, tööde maksumusega 350 000 krooni (ilma käibemaksuta); − fototabelid vundamendi ehitustöödest. Tunnistajad A.D. ja A.K. kinnitasid, et 2006 sügisel teostati töid Tallinna lähedal just nimetatud objektil; AS-i Peri ja OÜ Balthanza Grupp vahel 05.01.2007 sõlmitud rendileping 9292 koos kahe arvega, kus on märgitud tellimuse täitmise objektiks Loigu 29 Rae vald; − OÜ Ekskavar arved 15.12.2006 nr 3430 ja 01.02.2007 nr 232 ekskavaatori kasutamiseks OÜ-le Balthanza Grupp. Arvete aluseks on tellimused, kus on objektiks märgitud Loigu 29 Raeküla; − Elme Trans 30.11.2006 arve nr 075080 traktori rentimiseks, aluseks tellimus, millel märgitud objektiks Rae vald Loigu küla; − AS Rudus Eesti 19.12.2006 sularaha arve OÜ-le Balthansa Grupp 11 kuupmeetri betooni eest objektile Loigu 29; − kostja pangakonto väljavõte perioodil 26.02.2007 – 25.03.2007, millelt nähtub 30 000 krooni tasumine J.M. liiva ja transpordi eest. Hageja ei vaidlustanud, et J.M. tema kinnistule liiva vedas; − Partner Kinnisvara eksperthinnang nr 0774/057H, hindamine teostatud perioodil 29.05.2007 – 04.06.2007 Harju maakonnas Rae vallas Rae külas Loigu tee 29. Eksperthinnangu adressaat oli AS Swedbank, kes andis hagejale ehitamiseks laenu. Eksperthinnangu objektiks oli ehitusjärgus elamu, mille ehitust oli alustatud 2006. Vundamendiks betoonist lintvundament, mis on valminud. Valminud oli veel I korruse ja osalt ka katusekorruse välisseinad, kandvad siseseinad. Tuginedes tellija poolt esitatud ehituskulude andmetele on teostatud ehitustööde maksumus suurusjärgus ca 620 000 krooni. Kohus leidis, et eksperthinnanguga on tõendatud, et 2007 mai lõpuks oli vundament hagejale kuuluval kinnistul valmis ja hageja poolt vastu võetud;
− kostja pangakonto väljavõte perioodil 07.11.2006 – 01.12.2007, millest nähtub, et nimetatud perioodil on A.K. ile üle kantud vähemalt 64 000 krooni ja kostja arvelt on välja võetud erinevatel aegadel sularaha vähemalt 186 000 krooni. Lisaks on J.M. üle kantud liiva ja transpordi eest 30 000 krooni. Kostja 23.08.2010 menetlusdokumendi kohaselt tasus A.K. vundamendi ehitusega seoses kulusid sularahas 119 500 krooni ulatuses. Ka − A.K. tasus töötajatele sularahas. Kostja pangakonto väljavõte ei tõenda millegagi hageja väidet, et kostja kasutas temalt saadud raha kinnistu või sõiduauto ostmiseks; − tunnistaja A.K. ütlused selle kohta, et tema sõlmis hagejaga lepingu vundamendi ehitamiseks, millise töö tegi ta ka valmis ja andis hagejale üle. Hageja pretensioone ei esitanud ja võttis vundamendi vastu. Pooled leppisid kokku, et lepingu täitmine hageja poolt toimub A.K. abikaasa J. Omelina pangaarvele, kuna A.K. enda arved olid trahvide tõttu arestitud ja hageja ei soovinud sõlmida lepingut OÜ-ga Balthanza Grupp, kus A.K. oli juhatuse liige, kuna soovis odavamat teenust. Ühtegi teist objekti Loigu tänava kandis Rae vallas tunnistaja samal ajal ei ehitanud ja mingeid muid rahasid hageja käest sularahas vundamendi ehitamise eest ei ole saanud; − tunnistaja A.D. ütlused selles, et 2006 sügis - 2007 algus sõlmis ta A.K. iga lepingu elumaja vundamendi ehitamiseks Tallinna lähedal. Palka maksis A.K. sularahas. Pooled ei vaidle töövõtulepingu täitmise üle, vaid selle üle, kas kostja peab tagastama talle väidetavalt laenuna üle antud raha. Hageja ei ole mitte millegagi tõendanud oma väidet, et töid vundamendi ehitusel teostasid ehitajad Tallinnast, keda valvas A.K. , kes sai sel otstarbel tööde korraldamiseks ja tasumiseks eraldi veel sularahas 150 000 krooni, samas kui kostja arvele ülekantud raha oli antud laenuna. Hageja ei ole tõendanud, et hageja kinnistule rajatud vundamenti on võimalik valmis ehitada 150 000 krooni eest. Hageja seletused menetluse käigus raha ülekandmise asjaolude osas on olnud ka vastuolulised. Oluline on tõendite hindamisel arvestada ka asjaoluga, et hageja on raha üle kandnud osade kaupa vastavalt ehitustööde kulgemisele. Kohus leidis, et kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. 14.10.2009 määrusega vabastas kohus hageja riigilõivu tasumisest osaliselt 50% ulatuses. Hagihinnalt 295 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 30 000 krooni. Hageja on tasunud riigilõivuna osade kaupa (3000 kroonised osamaksed) 15 000 krooni. TsMS § 190 lg-te 2 ja 4 alusel mõistis kohus hagejalt riigituludesse välja riigilõivu osa, mille tasumisest hageja oli hagi esitamisel vabastatud, st 15 000 krooni. Hageja avaldas, et ta töötab ning saab palka 17 000 krooni. Kohus leidis, et arvestades hagejapoolseid vastuolulisi seisukohti nõude esitamisel ja selle menetlemisel, samuti tema igakuise sissetuleku suurust, puuduvad asjaolud, mis tingiksid hageja vabastamise menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Arvestades aga tasumisele kuuluva riigilõivu (15 000 krooni) suurust võrreldes hageja igakuise sissetulekuga, nägi kohus ette kulude tasumise osade kaupa viie kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V. Somelar esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 30. detsembri 2010 otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas ja uue otsuse tegemist, millega menetluskulud jäetakse poolte endi kanda.
Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:
1) hindas kohus asjas olevaid tõendeid ühekülgselt ning jättis kohaldamata TsMS § 162 lg 4. Kohtu peamine argument menetluskulude jaotuse otsustamisel oli, et hageja seletused menetluse käigus raha ülekandmise asjaolude osas on olnud vastuolulised. Seega mõjutas menetluskulude jaotuse otsustamist hageja väidetavalt vastuoluline käitumine menetluse jooksul. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, sest hageja on algusest peale väitnud, et 295 000 krooni on ta andnud kostjale võlgu ning võla andmine ei ole kuidagi seotud sellega, et kostja abikaasa A.K. osutas hagejale teenust elamu ehitamisel ning hageja on A.K. ile selle eest eraldi tasunud; 2) ei ole kohus tunnistajate A.K. ja A.D. ütlusi põhjalikud analüüsinud. Näiteks jättis kohus tähelepanuta, et tunnistaja A.D. ütluste kohaselt „ehitusobjekt oli keeruline. Alustasime sügisel, talvel oli seisak ning jätkasime kevadel“, kuid kohtu poolt aktsepteeritud kirjalikust dokumentidest nähtub, et kõik ehitustranspordi vahendid on tellitud talvel, konkreetselt ajavahemikul november – jaanuar 2007. Sama tunnistaja avaldas kohtule, et talvel tööd ei olnud, sest tehnika ei saanud liikuda. Kohus jättis tähelepanuta selle, et kostja väidete kohaselt oli põhitöötajaks objektil J.M. , aga tunnistaja A.D. ei tunne üldse sellenimelist isikut; 3) jättis kohus tähelepanuta ka hageja väite, et 2006 on A.K. sõlminud töövõtulepingud V.B. , I.E. ja J.L. ga ning sai nende isikute käest kokku ca 3 200 000 krooni, mistõttu on küsitav kohtu järeldus, et kostja pangakontolt A.K. poolt võetud rahalised vahendid on kulutatud just hageja elamu ehitamiseks. Eriti arvestades asjaolu, et pangaülekandest ei nähtu, mis otstarbel on raha võetud. Hageja palus võtta materjalide juurde V.B. i, I.E. ja J.L. aga sõlmitud lepingud ning üle kuulata J.L. tunnistajana, kuid maakohus jättis hageja taotlused rahuldamata ja võttis sellega hagejalt ära võimaluse tulenevalt TsMS §-st 230 tõendada asjaolusid, millele tuginesid tema nõuded. Hageja on seisukohal, et kui kohus oleks järginud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud reegleid, siis oleks ta menetluskulude jaotamisel teinud õiglase otsuse.
5.J. Omelina vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-142-10 leidnud, et TsMS § 162 lg-s 4 sätestatud menetluskulude jaotuse erandi kohaldamine on õigustatud vaid siis, kui kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, on poolt äärmiselt koormav ja ebamõistlik. Hageja aga ei ole millegagi põhjendanud, et menetluskulude jaotus on tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Vastupidi, hageja on esimese astme kohtumenetluse käigus mitmel korral väitnud, et tema igakuine sissetulek ületab keskmist kuupalka. Samuti on hageja omandis kinnisasi, mille väärtust suurendab sellel asuv ehitis. Kõik eespooltoodud asjaolud annavad põhjendatud aluse järeldada, et hageja on maksevõimeline isik, kelle suhtes ei ole TsMS § 162 lg-s 4 sätestatud menetluskulude jaotuse erireegli kohaldamine seaduslik ega põhjendatud; 2) oleks menetluskulude teistsugune jaotus põhjendamatu ja ebaõiglane kostja suhtes. Nimelt oli just hageja see, kes kohtumenetluse lausa pahatahtlikult algatas, ning kostja kantud menetluskulud on tingitud eeskätt ja ainuüksi hageja käitumisest. Lisaks materiaalsetele kulutustele kohtumenetluses on kostja, noor lapseema, pidanud taluma ka kohtumenetlusega kaasnenud närvipinget, mida ei hageja ega keegi teine kompenseerida ei suuda. Ka apellatsiooni esitamisega on hageja lükanud edasi kostjale seadusega tagatud võimaluse saada asjatule kohtumenetlusele kulutatud vahendid tagasi. Ainuõige menetluskulude jaotus käesoleval juhul on seadusliku üldreegli ehk TsMS § 162 lg 1 kohaldamine; 3) ei pea kostja vajalikuks anda hinnangut teistele hageja kaebuses toodud väidetele, millega hageja on üritanud põhjendada esimese astme kohtu minetusi hageja tõendusmaterjali käsitlemisel. Kostja leiab, et tegemist on asjassepuutumatute väidetega, millele on ka maakohus mitmel korral hageja esindaja tähelepanu juhtinud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
30.detsembri 2010 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on apellatsioonkaebuses vaidlustanud vaid menetluskulude jaotust ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid menetluskulude jaotuse osas. Kuna Tartu Maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Maakohus on õigesti jaotanud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel ning jätnud kõik menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas on tehtud otsus hageja kahjuks ning seega jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel tema kanda.
8.Ebaõige on apellandi väide, et menetluskulude jaotusel oleks pidanud juhinduma TsMS § 162 lg-st 4. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-10 punktis 10 asunud seisukohale, et „Kolleegium nõustub hagejaga selles, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti.“ Antud juhul ei ole apellant oma apellatsioonkaebuses esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et menetluskulude jätmine hageja kanda oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Apellandi väited seoses sellega, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistajate A.K. ja A.D. ütlusi, oleksid asjakohased sel juhul, kui apellatsioonkaebuses oleks vaidlustatud hagi rahuldamata jätmist, kuid antud juhul ei ole seda tehtud. Samas apellandi nimetatud väited ei anna alust asuda seisukohale, et hagejalt menetluskulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
9.Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on poolte vahel menetluskulude jaotuse otsustamisel arvestanud apellandi väidetavalt vastuolulist käitumist menetluse kestel. Maakohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et „arvestades hagejapoolseid vastuolulisi seisukohti nõude esitamisel ja selle menetlemisel, samuti tema igakuise sissetuleku suurust, puuduvad sellised asjaolud, mis tingiksid hageja vabastamise menetluskulude riigituludesse tasumise kohustuses“, s.o maakohus on mingis osas arvestanud hageja vastuolulisi seisukohti menetluskulude riigituludesse väljamõistmisel, kuid mitte menetluskulude jaotamisel poolte vahel.
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.