Võlaõigus › Võõrandamislepingud

kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Hageja ja kostja sõlmisid 03.06.2010 lepingu XXX kauba ostmiseks kostjalt ja tarnimiseks hagejale. Konkreetsed kauba kogused, hind ja tasumine määrati kindlaks kauba spetsifikatsioonidega. 20.09.2010 esitas kostja hagejale spetsifikatsiooni, mille alusel teatas, et kohustub saatma hagejale kauba koguse 41,340 tonni hinnaga 36 792,60 eurot. Hageja tasus kogu summa, kuid sai vastu kaupa üksnes 18 162,23 eurot väärtuses. Kauba tarnimise tähtajaks oli kokkuleppe järgi 17.10.2010. Vaatamata hageja nõudele ei tagastanud kostja raha ega tarninud ka puudu olevat kaupa. Hageja saatis kostjale korduvalt pretensioone, kuid kostja ei ole siiani oma kohustust täitnud. Hageja leiab, et kostjal ei ole õigust esitada hagejale tasaarvestus avaldusi, mis on seotud väidetava hageja partnerfirmaga. Hageja soovib enammakstud summa tagasi saada. Pooled on lepingus p 8.2 kokku leppinud viivisese määras 0,1 % päevas. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 18 630,37 eurot ja viivis alates 18.10.2010 kuni kohustuse täitmiseni summas 18,63 eurot päevas.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb selle vastu. Hageja ja kostja sõlmisid küll raamlepingu, kuid kauba tarnimine pidi toimuma spetsifikatsioonide alusel. Hageja ei ole tõendanud kauba koosseisu ja maksumust. Kostjale jääb selgusetuks, millisel õiguslikul alusel nõuab hageja võla tasumist. Väidetavalt ei ole kostja täitnud endale müügilepinguga võetud kohustusi. Kostja arvates ei saa hageja esitada müügilepingu rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet. Kui hageja sooviks enammakstu tagastamist, peaks ta müügilepingust esmalt taganema, kuid hageja seda teinud ei ole. Kostjale jääb arusaamatuks hageja nõue viiviste osas. Hageja väidab, et ei ole kaupa saanud, kuid samas esitab leppetrahvi nõude kauba tarnimisega hilinemise eest. Müügilepingust taganemisel puudub hagejal õigus nõuda leppetrahvi lepingu p 8.2 alusel vaid üksnes viivist seaduse sätestatud ulatuses. Lisaks ei ole leppetrahvi nõutud mõistliku aja jooksul, seega on hageja minetanud õiguse leppetrahvi nõuda. Hageja tegevus ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja äripartner austria äriühing PGH võlgneb kostjale 11 488,00 eurot. Hageja ja PGH omanikering kattub, kas toimus kauba tarnimine varasemalt Austria äriühingu kaudu. Kuna Austria äriühingul tekkis võlg kostja ees, asus hageja tarnima kaupa otse kostjalt ettemaksu alusel. Hageja ja PGH on omavahel majanduslikult soetud äriühingud, tehinguid sõlmivate isikute ring kattub.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja uurindu kohtule esitatud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid raamlepingu kauba müümiseks. Pooled vaidlevad tarnitud kauba mahu ja maksumuse üle. Samuti vaidlevad pooled selle üle, millisel õiguslikust alusest tuleneb kostja kohustus. Pooled vaidlevad ka leppetrahvi kohaldamise ja viivise määra üle.

VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 217 lg 1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Kohtule esitatud 20.09.2010 sertifikaadist nähtub, et hageja soovis kostjalt saada 41,340 tonni pabertooteid maksumusega 36 792,60 eurot. Kohtule esitatud 24,09.2010 maksekorraldusest nähtub, et hageja on selle summa tasunud. Kohtule esitatud 4.10.2010 müügi arvest nähtub, et kostja on hagejale tarninud 20,407 tonni paberitooteid kogusummas 18 162,23 eurot. Kohus asub seisukohale, et kostja ei ole oma müügilepingust tulenevat kohustust lepingule vastavalt täitnud, sest on ostjale üle andnud kokkulepitud kogusest väiksema koguse kaupa. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks oma müügilepingust tuleneva kohustuse täitnud. VÕS § 101 lg 1 p 1-6 loetleb õiguskaitsevahendid, mida saab kohustuse täitmata jätmisel kasutada. Kohus möönab, et hageja ei ole oma hagiavalduses ega ka pretensioonis sõnaselgelt märkinud, millist õiguskaitsevahendit ta kasutab. Samas on nii hagist kui ka pretensioonist võimalik üheselt aru saada, et hageja nõuab kostjalt lepingu täitmise asemel raha maksmist VÕS § 108 lg 6 alusel, mis sätestab, et õigus nõuda kohustuse täitmist hõlmab ka võlausaldaja õiguse nõuda mittekohase täitmise parandamist, asendamist või muul viisil heastamist niivõrd, kuivõrd seda võib võlgnikult mõistlikult oodata. Kohtule esitatud pretensioonidest nähtub, et hageja on andnud kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks täiendava tähtaja jooksul oma kohustuse täitnud. Kohus leiab, et hageja on VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel õigustatud nõudma kohustuse täitmist ja saab selle asendada raha maksmisega lepingu täitmata ulatuses. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 18 630,37 eurot. Pooled on lepingu p 8. leppinud kokku poolte vastutuse, muuhulgas kohustuse tasuda leppetrahvi 0,1% tasumata summalt päevas kauba eest maksmisega viivitamisel ning kauba tarnimisega viivitamisel. VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses on sätestatud viivise mõiste, millest tulenevalt leiab kohus, et viivis ongi oma olemuselt leppetrahv e sellel on karistuslik iseloom kohustuse täitmata jätmisel. Kohus leiab, et pooled on lepingu p 8.1 ja 8.2 leppinud kokku viivise suuruse VÕS § 113 lg 1 viimase lause mõttes. Viivise maksmise kohustus tekkis kostjal VÕS § 113 lg 2 järgi ajahetkest, mil ta sai teada kohustuse rikkumisest. Hageja on andnud kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks oma 04.02.2011 kirjaga, kus on märgitud raha tagastamise tähtajaks 18.02.2011. Kohus leiab, et sellest ajast tuleb hakata arvestama ka viivist, seega tuleb hageja viivise nõue rahuldada osaliselt. Viivise suurus ei tohi ületada põhinõude suurust, sest see oleks hea usu põhimõtte vastane. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis alates 19.02.2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni summas (18,63*242) 4508,46 eurot ning alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast viivis 0,1 % tasumata põhinõudelt päevas kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Kostja väite kohta, et hageja kasutab oma õigust pahauskselt ja seetõttu ei saaks ta kohtulikku kaitset TsÜS §138 lg 2 alusel. Tunnistaja DP ütlustest nähtub, et kostja sõlmis algselt lepingu paberi tarnimiseks PGH-ga ning seejärel, äriühingu makseraskuste tekkimisel hagejaga, kuigi mõlemas äriühingus tegutsesid samad isikud. Kohus leiab, et selline tehingute sõlmimine ei ole hea usu põhimõtte vastane. Kostjal on oma kohustuse täitmata jätnud isiku suhtes võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid ning asjaolu, et nende õiguskaitsevahendite kasutamiseks peab pöörduma Austria kohtu poole, pidi olema kostjale lepingu sõlmimisel teada. Ka hageja on välismaine äriühing, kuid kohtualluvus on lepingus kokku lepitud kostja asukoha järgi.

TsMS § 163 lg 1 ja § 174 lg 1 järgi tuleb kõik kostja menetluskulud jätta kostja kanda ning 90 % hageja menetluskuludest samuti kostja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb kohtule esitada 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.