Vastustajad (puudutatud isikud): Matti Must (isikukood:
XXXXXXXXXXX),
Silja Must (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja Maia Ploom Puudutatud isik: Tabivere Vallavalitsus (registri nr: 75002078)
esindajad
kasutatavale
teele
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. mai 2011 määrus muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Merle Leineri kanda.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Merle Leiner esitas kohtule avalduse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu võimaldamiseks. Avalduse kohaselt kuulub avaldajale kinnistu, asukohaga XXX, registriosa nr 797335, millele pääseb lähimalt avalikult kasutatavalt teelt mööda teed, milline asub Matti Mustale ja Silja Mustale kuuluval kinnistul, asukohaga XXX, registriosa nr 1731635. M. Must takistab avaldajal teel liikumist. Tee serv on hooldamata, mis segab oluliselt talvist lumetõrjet teel. Käesoleval talvel on M. Must keelanud nimetatud teel lumetõrje tegemise. Samuti ei luba M. Must teed hooldada ega parandada. M. Musta toimingud takistavad avaldajal ja tema pereliikmetel liiklemist teel, milline on ainus ühendustee tema kodu ja lähima avalikult kasutatava tee vahel. Tabivere Vallavalitsus teatas avaldajale, et nimetatud tee on eratee ning sellele on jäänud kitsendus määramata arvatavasti maamõõtja hooletuse tõttu, mistõttu ei kajastu see maa erastamist puudutavates korraldustes. Avaldaja leidis, et kuna juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele on olemas ja see on lähim tee tema koduni, siis arvestades mõlema poole huve, on see kõige vähem koormavam variant tema kinnistule juurdepääsu seadmiseks. Avaldaja palus kohtul määrata juurdepääsuõigus tema kinnistult avalikult kasutavale teele tähtajatuna ning ta oli valmis tasuma juurdepääsuõiguse kasutamise eest 1,50 eurot aastas. Lisaks palus avaldaja kohtul määrata juurdepääsuõigus alljärgnevatel tingimustel: 1) tee (laiusega 4 m) kasutamise õigus peab olema ka sõidukitega liiklemiseks; 2) juurdepääsutee määrata kuni tee põhjapoolse punktini, kuna avaldaja kinnistu metsa väljaveotee asub tema kinnistu põhjapoolses küljes; 3) kinnistu, registriosa nr 1731635, igakordne omanik peab hoiduma tegudest, mis võiksid takistada tee kasutamist kinnistu registriosa nr 797335 igakordse omaniku või teiste isikute poolt; 4) määrata teekaitsevöönd (tee teljest idapoolses küljes kuni registriosa nr 1731635 kinnistu piirini ja läänepoolses küljes tee teljest 5 m), kus kehtib teeseadusest tulenev teekaitsevööndi regulatsioon; 5) määrata avaldajale tee hooldamise ja korrashoiu õigus (avaldaja oli nõus kandma sellega seonduvad kulud, mis oleks hüvitiseks juurdepääsuõiguse eest, kuivõrd ka M. Must kasutab nimetatud teed) ja palus kanda märkuse juurdepääsuõiguse tagamiseks kinnistu registriosa nr 797335 igakordse omaniku kasuks.
2.M. Must ja S. Must tunnistasid M. Leineri nõuet osaliselt. Vastuse kohaselt ei ole avaldaja pöördunud M. Musta ja S. Musta poole juurdepääsutee võimaldamise konkreetsete ettepanekutega. M. Must ja S. Must ei vaidle juurdepääsu võimaldamisele vastu, kuid nad ei ole nõus kõigi avaldaja poolt toodud tingimustega juurdepääsu õiguse võimaldamiseks. Antud juhul on tegemist 3 m laiuse täidetud põlluteega. M. Must ja S. Must ei olnud nõus, et olemasolevat teed laiendatakse. Laiem tee ei ole tavatranspordiga läbimiseks vajalik. Mingit kaitsevööndit teele vaja ei ole. Kaitsevöönd takistaks M. Mustal ja S. Mustal väga suures ulatuses oma kinnistu kasutamist. Võimalikus kaitsevööndis kasvavate puude maharaiumine kahjustaks puudutatud isikute omandiõigust. M. Must ja S. Must soovisid, et avaldajal ja tema õigusjärglasel oleks kohustus 3 m laiust teed hooldada ja remontida selliselt, et tee on aastaringselt läbitav. M. Must ja S. Must olid nõus, et juurdepääsutee kulgeks avaldaja õuealani. Edasi on M. Must ja S. Must istutanud puid teest avaldaja kinnistu poolsesse külge. Avaldajal puudub vajadus liigelda avalikult kasutatavalt teelt kaugemale kui oma õue. Tee peaks olema liiklemiseks vaba mõlema
kinnistu omanikule. Puudutatud isikud soovisid saada tasu 100 eurot aastas juurdepääsutee kasutamise eest.
3.Tabivere Vallavalitsus oli seisukohal, et probleem on kõige otstarbekam lahendada M. Mustale kuuluvale kinnistule servituudi seadmisega M. Leineri kasuks. Servituudi seadmise tingimused peaksid pooled omavahel kokku leppima. Vallavalitsus on teinud pooltele ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks ja pakkunud abi kokkuleppe tingimuste ettevalmistamiseks. Pooled olid ettepanekuga nõus, kuid kokkusaamist seni toimunud ei ole.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus 18. mai 2011 määrusega rahuldas M. Leineri avalduse. Kohus määras tähtajatu juurdepääsu XXX avalikult kasutatavalt teelt (nr 14230, katastritunnus 77302:002:2002) XXX kinnistule (registriosa nr 797335) alljärgnevatel tingimustel: juurdepääs algab avalikult kasutatavalt teelt nr 14230 ja kulgeb ca kolme meetri laiuselt XXX kinnistult (registriosa nr 1731635) XXX kinnistu (registriosa nr 797335) piirini ja sealt kuni XXX kinnistu majavalduse juurde viiva olemasoleva kolmanda sissesõiduteeni; XXX kinnistu omanikul on õigus ja kohustus korraldada vajadusel juurdepääsutee remonti ja hooldust omal kulul (sh lume lükkamine talvel) selliselt, et tee oleks aastaringselt läbitav sõidukiga; mõlemale poole teed jäetakse teetsoon, mis tagaks lume lükkamise võimaluse ja tee hooldamise võimaluse vastavalt selle töö tegemise vajadustele; XXX kinnistu omanik kohustub maksma juurdepääsutee kasutamise eest tasu 50 eurot aastas. Kohus otsustas kanda juurdepääsuõigus kinnistusraamatusse kinnistu XXX registriossa nr 1731635 märkusena XXX kinnistu (registriosa nr 797335) igakordse omaniku kasuks kohtumääruses märgitud tingimustel. Kohtumääruses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole asjas vaidlust selle üle, et on põhjendatud avaldajale kuuluvalt kinnistult liikumine avalikult kasutatavale teele just avaldaja poolt taotletud juurdepääsuteed mööda. M. Must ja S. Must ei vaidle tee kasutamise vastu. Menetlusosaluste vahel on vaidlus tee kasutamise tingimuste üle ja nad ei ole selles osas kokkuleppele jõudnud. Kohus leidis, et juurdepääsutee kasutamise õiguse tingimuste määramisel tuleb arvestada mõlema kinnistu omanike huve. Kohus tegi paikvaatluse käigus kindlaks, et juurdepääsutee avalikult kasutatavalt teelt XXX kinnistule kulgeb läbi XXX kinnistu. Tee asub kinnistu piiril ja teest vasakul on looduslikult kasvav noorendik. Tee on ca 3 m lai täidetud ja tugevalt kinnisõidetud kruusatee, mille pikkus XXX kinnistu piirini on 200 - 205 meetrit. Tee sõidurada on selgelt arusaadav ja selle seisukord ei ole paikvaatluse ajal liiklusohtlik. Teelt on avaldaja XXX kinnistu majavalduse juurde kolm sissesõiduteed: üks kinnistu piiril, teine 64 sammu eemal, teisest kolmanda sissesõiduteeni on 50 sammu. Esimest sissesõiduteed kinnistu piirilt avaldaja sõidukitega sissesõitmiseks ei saa kasutada, kuna tee on märg ja kohati suurte autodega sõitmiseks sobimatu. Avaldaja kasutab peamiselt teist sissesõiduteed. Kolmas sissesõit on vajalik avaldajale metsa väljaveoks ja kõrgemate autode juurdepääsuks. Teise sissesõidu kohal on madalad juhtmed, mis takistavad kõrgemal masinal sealt alt läbi sõita. Kohtu arvates juurdepääsutee tingimused tuleb määrata selliselt, et avaldajal on võimalik kasutada kõiki kolme praegusel ajal olemasolevat sissesõiduteed. Suurte autode juurdepääs majavalduse juurde on vajalik. Seega määras kohus, et juurdepääsutee kulgeb XXX kinnistu piirini ja sealt kuni majavalduse juurde viiva kolmanda olemasoleva sissesõiduni. Sammudes mõõdetuna on see 114 sammu ehk umbes 80 meetrit. Kohus tegi kindlaks, et juurdepääsutee servas on vaba vöönd, millel ei kasva täiskasvanud puid ega muud püsiväärtuslikku. Osaliselt on tee servast ca 50 cm kaugusele istutatud puid ja toodud
kive. Kohtu hinnangul umbes 50 cm kaugusele teest istutatud männiistikud saavad talvel lume lükkamise ajal kahjustada ja istikute kasvamisel puuks lõhuvad nende juured teed. Vahetult tee ääres olevad suured kivid takistavad samuti tee hooldamist ja sõidetavana hoidmist. XXX kinnistu omanik M. Must sai aru, et männiistikud võivad tee vahetus ligiduses kahjustatud saada ja avaldas valmisolekut need sealt mujale istutada, samuti kärpida tee ääres kasvavate puude oksi. Seega ei pidanud kohus vajalikuks kindlaks määrata juurdepääsutee kaitsevööndit. Samas tuleb kinnistu omanikul arvestada, et juurdepääsutee vajab läbipääsetavuse tagamiseks hooldamist. Et teehooldustööd on vältimatud ja ettenähtavad, tuleb määrata, et teehoolduse ja korrashoiu tagamiseks tuleb tagada teetsooni olemasolu mõlemal pool teed ulatuses, mis tagaks lume lükkamise sellele teele vastava mehhanismiga ja tee hooldamise vastavalt selle töö teostamise tavalistele vajadustele. Kinnistusraamatusse tuleb kanda juurdepääsuõiguse tagamine märkusena AÕS § 63 lg 1 p 4 alusel. AÕS § 156 lg 1 kohaselt määrab kokkuleppe puudumisel juurdepääsu kasutamise tasu kohus. M. Must ja S. Must taotlevad tasu määramist summas 100 eurot aastas. Avaldaja on nõus maksma tee kasutuse eest tasu 1,50 eurot aastas ehk umbes sellele teele vastava maamaksu osa. Kohtu hinnangul oli avaldaja poolt pakutud summa, s.o 1,50 eurot aastas marginaalne ega ole vastavuses puudutatud isikute talumiskohustuse ja piirangutega. Tasu määramisel võttis kohus arvesse, et juurdepääsuõiguse määramine toob kaasa selged ja püsivad kohustused ka kinnistu omanikule. Kuna teest vasakul kasvab looduslik noorendik (kohati võsa), jääb koormatava kinnisasja omanikule kohustus hoida ära selle kasvamine teetsooni ja teele. Kuna juurdepääsuõigus määratakse tähtajatult, jääb koormatava kinnistu omanikule ja tema õigusjärglastele kestvalt kohustus arvestada kinnistu arendamisel ja planeerimisel tee ning vajaliku teetsooni hoidmisega. Kohus leidis, et kaaludes mõlema poole huve ja kohustusi seoses juurdepääsutee võimaldamisega, on mõistlik ja proportsionaalne tasu 50 eurot aastas.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.M. Leiner esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. mai 2011 määruse tühistamist juurdepääsu tasu osas ja palub määrata tee tasuta kasutamiseks. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei ole XXX kinnistule juurdepääsu puudumine tingitud kinnistu omaniku käitumisest, vaid tuleneb maakorralduslikest otsustest maa erastamise korraldamisel, mil jäeti XXX kinnistul asuvale teele märkimata kitsendus, et tegemist on avalikult kasutatava teega; 2) tuleb tasu määramisel lähtuda eelkõige eeldusest kompenseerida koormatava maatüki omanikule ebamugavuste talumine ning enamasti on siin aluseks võetud teealuse maa maksustamishind. Puudutatud isikute maamaks kinnisajal asuva tee aluse maa eest on 2-2,50 eurot aastas. Kohtu poolt määratud juurdepääsu tasu summas 50 eurot puhul peaks XXX kinnistu omanik omal kulul teed hooldama, sest ta kasutab ka ise seda teed ning tema õiguste kitsendamist ei toimu. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas selline summa on vastavuses tee kasutusõigusega ja omaniku piiranguga. Samuti puudub määruses info tee remondiga seotud kulude kohta. Tasu suurus peab sõltuma võõra kinnisasja kasutamise ulatusest. Antud juhul kasutavad kõnealust teed vähemalt kolme kinnistu (XXX , XXX , XXX) elanikud, aga tee korrashoiu ja lumetõrje kulud kannab 288 meetrisel teelõigul XXX kinnistu omanik; 3) ei ole puudutatud isikud tõendanud, millised on nende kulutused seoses juurdepääsu võimaldamisega. M. Must ja S. Must oleks pidanud tee kasutamisest tuleneva koormisega
arvestama juba maa erastamisel, samuti varasema kinnisasja tasuta kasutamise tavaga. Tegemist on ajalooliselt väljakujunenud avalikult kasutatava teega, mille kasutamine kohalike elanike poolt ei põhjusta ebamugavusi XXX kinnistu omanikule; 4) on avaldaja korduval pakkunud tee aluse maa ära osta ja kõik teega seotud kulud enda kanda võtta, kuid puudutatud isikud on sellest keeldunud; 5) on vaidlustatud määruses rida faktivigu: kohus leidis, et XXX kinnistule puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teele. Tegelikult on juurdepääs olemas. Vahemaa XXX-XXX-XXX teelt XXX kinnistuni on 215 meetrit ja XXX kinnistult kolmanda sissesõiduteeni 288 meetrit. Kohus leidis, et esimest sissesõiduteed ei saa kasutada terve aasta jooksul, mis ei vasta tõele. Esimest sissesõiduteed ei saa kasutada ainult varakevadel ja sügisel porisel ajal. Kohus leidis, et avaldaja kasutab peamiselt teist sissesõiduteed. Avaldaja kasutab teist sissesõiduteed peamiselt varakevadel ja sügisel porisel ajal, mitte aastaringselt. Kohus leidis, et teise sissesõidu kohal on madalad juhtmed, mis taksitavad kõrgemal masinal sealt alt läbi sõita. Tegelikult elektripost on majale sedavõrd lähedal, et sealtkaudu ei mahu auto maja ja elektriposti vahelt läbi sõitma. Elektriliini juhtmed ei saa nii madalal asuda, et sealt poleks autoga võimalik alt läbi sõita.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
6.M. Must ja S. Must vaidlevad määruskaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei oma maa erastamise ajalugu asja lahendamisel tähtsust; 2) ei ole tasu 50 eurot aastas ülemäära suur. Kohus on õieti leidnud, et AÕS § 156 lg 1 kohaselt määrab kokkuleppe puudumisel juurdepääsu kasutamise tasu kohus. Tasu määratakse kinnisasja kasutamise eest. Käesoleva avalduse lahendamise tulemusena saab M. Leiner endale võõra kinnisasja kasutamise õiguse ja peab maksma selle eest tasu. Asjaolu, et M. Leiner peab tegema seoses juurdepääsu faktilise kasutamisega kulutusi (tee korrashoiu- ja hoolduskulud) ei vabasta teda tasu maksmisest võõra kinnisasja kasutamise eest. Samuti M. Leiner oli nõus tee hooldamisega. Tasu määramisel võttis kohus arvesse, et juurdepääsuõiguse määramine toob kaasa selged ja püsivad kohustused ka kinnistu omanikule. Kuna teest vasakul kasvab looduslik noorendik (kohati võsa), jääb koormatava kinnisasja omanikule kohustus hoida ära selle kasvamine teetsooni ja teele. Kuna juurdepääsuõigus määratakse tähtajatult, jääb koormatava kinnistu omanikule ja tema õigusjärglastele kestvalt kohustus arvestada kinnistu arendamisel ja planeerimisel tee ja vajaliku teetsooni hoidmisega. M. Must ja S. Must ei pea enda poolt teostatavaid kulutusi tõendama. M. Must ja S. Must peavad aastaringselt tee korras hoidma ja selle töö maksumus on suurem kui 50 eurot. Siia lisandub pidev vajadus arvestada M. Leineri ja tema pere ning külalistega. Asjaolu, et ka vastustajad liiklevad teel, ei oma tähtsust. Antud asja lahendamisel ei oma tähtsust, millised on vastustajate materiaalsed kulutused; 3) ei ole M. Leiner konkreetset tee aluse maa ostupakkumist koos hinnapakkumisega teinud; 4) ei ole vastustajad teel liiklemist takistanud. Hoopis M. Leiner ja tema pereliikmed parkisid talvel ja kevadel oma autodega kogu tee sissesõiduala kinni; 5) ei ole M. Leineri poolt esile toodud oletatavad faktivead asjassepuutuvad. Kohus on otsuse teinud lähtuvalt kohtuistungi ja paikvaatluse protokollist ning neid ei ole M. Leiner seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud. Pealegi ei oma kaebuses väljatoodud nn faktivead asja lahendamisel põhimõttelist tähtsust. Juurdepääsu pikkus avalikult kasutatavalt teelt on
fikseeritud kohtutoimikus oleval plaanis, tee remondiga oli M. Leiner ise nõus. Seega ei ole asja otsustamisel vajalik tee remondiga seotud kulude infot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. mai 2011 määrus muutmata. Vastavalt TsMS §-le 659 ringkonnakohtusse määruskaebuse esitamisele ja seal menetlemisele kohaldatakse apellatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui käesolevast peatükist ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuses on vaidlustatud Tartu Maakohtu 18. mai 2011 määrust osas, millega määrati kindlaks XXX kinnistu omaniku kohustus tasuda juurdepääsutee kasutamise eest tasu
eurot aastas ning lähtudes TsMS §-st 659 ka § 651 lg-st 1 ringkonnakohus kontrollib maakohtu vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust vaid tasu suuruse kindlaksmääramise osas. Seetõttu ei ole asjakohased määruskaebuses esitatud väited seoses määruses väidetavalt esinevate faktivigadega ning ringkonnakohus jätab need tähelepanuta.
8.Maakohus on õigesti kaalunud koormatud kinnisasja omaniku ja ühendustee saanud kinnisasja omaniku huve ning põhjendatult määranud juurdepääsu kasutamise tasuks 50 eurot aastas ja ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole aluseks selle muutmiseks. Juurdepääsu kasutamise eest makstava tasu suurus ei sõltu sellest, kas maa erastamise käigus jäeti või ei jäetud erastamise korraldaja poolt täitmata maakorralduslikud nõuded. Tasu on hüvitis koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest. Juurdepääsu määramisega kitsendatakse koormatud kinnisasja omaniku õigusi ja seetõttu tekib tal hüvitise nõue. Asjaolu, et M. Leiner peab tegema seoses juurdepääsu faktilise kasutamisega kulutusi (tee korrashoiu- ja hoolduskulud) ei vabasta teda tasu maksmisest võõra kinnisasja kasutamise eest. Tasu suuruse määramisel on maakohus õigesti arvestanud seda, et juurdepääsuõiguse määramine toob kaasa kohustusi ka koormatud kinnistu omanikule. Kuna juurdepääsuõigus määratakse tähtajatult, jääb koormatud kinnisasja igakordsele omanikule kestvalt kohustus arvestada kinnistu arendamisel ja planeerimisel tee ning vajaliku teetsooni hoidmisega. Asjaolu, et koormatud kinnisasja omanik kasutab ka ise juurdepääsuteed, ei välista tema õiguste kitsendamist. Omaniku õiguste kitsendamine seisneb selles, et juurdepääsu kasutavad kolmandad isikud. Samuti ei ole tasu vähendamise aluseks määruskaebuse esitaja väide, et kõnealust juurdepääsuteed kasutavad vähemalt kolme kinnistu (XXX , XXX , XXX ) elanikud. Antud juhul on juurdepääsu avalikult kasutatavale teele taotlenud avaldaja ning kuna talle määrati juurdepääs, siis on koormatud kinnisasja omanikul tema vastu AÕS § 156 lg 1 alusel tasu nõue.
9.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja enda kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.