Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Asjaolud ja hageja nõue Pärnu Maakohtu 07.11.2006 otsusega tsiviilasjas 2-06-16568 rahuldati Jarmo Steinbergi hagi ning tunnistati kehtetuks MTÜ Takso Arensburg juhatuse 15.03.2006 otsus Jarmo Steinbergi MTÜ-st väljaarvamise kohta. Pärnu Maakohtu 10.01.2008 otsusega tsiviilasjas 2-07-21201 rahuldati Jarmo Steinberg hagi ning tunnistati kehtetuks MTÜ Takso Arensburg juhatuse 01.12.2006 otsuse p 1, mille kohaselt arvati Jarmo Steinberg ühingust välja. Kohtuotsused on jõustunud. Jarmo Steinberg esitas 31.03.2009 Pärnu Maakohtule hagi MTÜ Takso Arensburg, Fred Nelma ja Meelis Kivi vastu kahju hüvitamiseks. Hageja väitel on kostjad tekitanud talle kahju 755 001 krooni, millest palus välja mõista kostjatelt solidaarselt 100 000 krooni. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt I välja 100 000 krooni ning sama summa kostja I kasuks solidaarselt kostjalt II ja kostjalt III. 13.04.2010 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti (tl 2-11, II köide). Hageja väitel on kostjad tekitanud talle kahju ajavahemikus 01.04.2006 kuni 22.12.2008 (ka kuni 20.12.2008 tl 96), kuna nimetatud perioodil ei saanud hageja teostada oma õigusi kostja I liikmena. 24.05.2010 menetlusdokumendis (tl 32) suurendas hageja nõuet 250 000 kroonini. Hageja osutas taksoteenust alates märtsist 2005, mil ta sai MTÜ Takso Arensburg liikmeks, kuni 31.03.2006, mil juhatus ta liikmete hulgast välja arvas. Kostja I tegeles taksoteenust vajavatelt klientidelt tellimuste vastuvõtmisega ja oma liikmetele tellimuste jagamisega. Liikmetel oli õigus seista ja võtta vastu pakkumisi klientidelt KOV-lt üüritavates taksopeatustes „Lossi 3” ja „Torni 2”, mis olid oma asukohalt paremad kui teised taksopeatused Kuressaare linnas. Peatuste üürilepingud sõlmiti taksojuhtide huvide eest seisva ühinguga, kuna iga füüsilisest isikust ettevõtjaga ei peetud üürilepingute sõlmimist otstarbekas. Liikme staatusest väljaarvamisega on hagejal taksoteenuse osutamine olnud oluliselt piiratud. Hageja ei saanud kostjalt I taksoteenust vajavate isikute tellimusi ning tal ei lubatud seista taksopeatustes „Lossi 3” ja „Torni 2”. Hageja sai kasutada taksopeatusena vaid KOV poolt taksoveoluba omavatele isikutele ettenähtud taksopeatusi Uue tänava parklas ja Mooni tänava Säästumarketi juures, mis ei olnud nii atraktiivsed kui kostja I renditud peatused. Nimetatud peatuste kõrvalisus ei taganud hagejale sellist sissetulekut, nagu kostja I renditud maa-alal klientide ootamine. Kuna ettevõtmine oli kahjumis, peatas hageja alates aprillist 2007 taksoteenuse osutamise. Hageja alusetu liikmest väljaarvamisega on talle tekitatud kahju, mis väljendub saamata jäänud sissetulekus, mida ta oleks liikme õigusi kasutades tõenäoliselt saanud, samuti otsene varaline kahju, kuna hageja ei saanud töötajaid tööga kindlustada. Hageja tulud perioodil 01.01.2006 kuni 31.03.2006 moodustasid kokku 64 294 krooni. Kasum oli samal perioodil kokku 14 071 krooni. Kõige suurema tuluga oli 2006. a märtsikuu, mille tulu oli kokku 37 354 krooni ja kasum 7754 krooni. Nimetatud tulu tagas 9-kohalise bussiga taksoteenuse osutamine, mille hageja rentis märtsis 2006, kuna nõudlus oli just suurema istekohalise sõiduki järele. Prognoositavalt oleks suvekuudel, mil Saaremaal on turiste rohkem, taksoteenuse osutamine oluliselt suuremat tulu toonud. Arvestades Kuressaares teiste sama tegevusalaga isikute (OÜ Saare Takso) tulu aastas, moodustub hageja saamata jäänud tulu, millest on maha arvatud säästetud kulud, perioodil 01.04.2006 kuni 31.12.2006 kokku 329 958 krooni ja perioodil 01.01.2007 kuni 31.12.2007 kokku 393 000 krooni. Ka 2008. a tulu oleks sama kui 2007. a. Kokku moodustub 01.04.2006 kuni 22.12.2008 saamata jäänud tulu, millest on maha arvatud säästetud kulu, 1 115 958 krooni. Säästetud kuluna ei ole arvestatud kahele töötajatele maksmisele kuuluvat töötasu (kummalegi

7000 krooni kuus). Kuna hagejal ei olnud võimalik töötajatele töötasu maksta, lõpetati 14.09.2007 A. K tööleping TLS § 82 alusel, kusjuures hageja võlgneb A. K lisaks kahe kuu keskmisele palgale (18 620 krooni) veel 17,5 kuu töötasu ning A. A 33 kuu töötasu, mis on koos sotsiaalmaksu ja töötuskindlustuse maksuga kokku 472 381 krooni. Nimetatud nõue on kostjate tegevuse tõttu hagejale tekkinud kahju. MTÜ Takso Arensburg juhatuse liikmed Fred Nelma ja Meelis Kivi on rikkunud oma kohustuste täitmisel või õiguste teostamisel hoolsuskohustust. Tahtlikult ja heade kommete vastaselt arvasid juhatuse liikmed hageja kahel järjestikusel korral kostja I liikmete hulgast välja, takistades sellega hagejal realiseerida liikme õigusi, millega tekitati hagejale kahju. Lähtuvalt asjaolust, et kostja I on isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine, võib kostjal I vara puududa või olla ebapiisavas ulatuses, et hageja nõudeid rahuldada. Kuna kostja I juhatuse liikmed tekitasid oma kohustuste rikkumisega kahju, tuleb neil hüvitada tekitatud kahju solidaarselt. Kostjate vastused Kostjad vaidlesid hagile vastu. Alates 11.11.2003 on kostja I juhatus üheliikmeline, juhatuse liige on Fred Nelma. Hageja väljaarvamine kostja I liikmete hulgast oli kostja I seisukohalt oluline, sest hageja kahjustas oma tegevusega ühingu mainet. Hageja tegeles oma MTÜ loomisega, kutsudes kostja I liikmeid sinna tööle ja hageja töötajatena osutasid taksoteenust A. A ja A. K, kes rikkusid kostja I mainet. Hageja läks vastuollu kostja I põhikirja p-s 3.2.a ettenähtud kohustusega järgida ühingu põhikirja ja häid tavasid. Sellest tulenevalt oli kostjal II seadusest tulenev kohustus kutsuda kokku MTÜ üldkoosolek ja anda hageja liikmete hulgast väljaarvamise küsimus lahendamiseks üldkoosolekule. Kostja I 15.03.2006 üldkoosolek otsustas hageja liikmete hulgast välja arvata. Asjaolu, et 15.03.2006 võttis samas küsimuses MTÜ üheliikmeline juhatus vastu esemetu juhatuse otsuse hageja väljaarvamise kohta, ei muuda üldkoosoleku kui MTÜ kõrgema organi otsust kehtetuks. Hageja arvati kostja I liikmete hulgast välja 15.03.2006 toimunud MTÜ üldkoosoleku otsusega. Seda otsust ei ole vaidlustatud. Seega ei kuulu hageja alates 15.03.2006 kostja I liikmete hulka. Hagejal ei tekkinud varalist kahju kostja I liikmete hulgast väljaarvamisega. Hageja esitatud kahjunõue on meelevaldne ja tõendamata, samuti on väidetav taksoteenuse osutamise eest saadud tulu ilmselt ülepaisutatud ega ole tõendatud. Hageja ei ole arvestanud, et saamata jäänud tulu ei võrdu käibe suurusega. OÜ Saare Takso teenitud tulu ei ole võrreldav taksoteenust osutanud FIEde tuluga, sest lisaks taksoteenuse osutamisele tegeles OÜ Saare Takso ka muu valdkonnaga. On ebaselge, milline oli hageja tegelik seaduslik sissetulek taksoteenuse osutajana kuni 01.04.2006, samuti ei ole võimalik hinnata tema sissetuleku muutumist peale 01.04.2006. Hagejale 19.04.2005 väljastatud taksoveoluba kehtis kuni 19.04.2007. Ebamõistlik oleks lubada kahjustatud isikul nõuda kahju tekitajalt sellise kahju hüvitamist, mille tekkimist oleks ta mõistlike abinõude tarvituselevõtuga saanud vältida. Esiteks, vaatamata sellele, et hagejal puudus alates 19.04.2007 taksoteenuse osutamise õigus, pidas ta töölepingu alusel tööl taksojuhte. A. K ja A. A sõlmitud töölepingute p 1.1 kohaselt alustasid töötajad hageja juures tööd 15.03.2006, s.o päeval, mil tehti otsus hageja MTÜ liikmete hulgast välja arvamiseks. Kui hageja nägi, et ta ei suuda taksoteenust osutava FIE-na teenida niipalju, et ta suudaks taksojuhtidele töötasu maksta, oleks ta pidanud võtma tarvitusele vastavad abinõud. Hageja pidi 15.03.2006 teadma, et ta ei suuda maksta taksojuhtidele töölepingus ettenähtud palka, sest tema senine majandustulem taksoteenuse osutamisel oli negatiivne. Eelkirjeldatud käitumisega läks hageja vastuollu hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Pealegi oli hagejal võimalik väidetavat kahju vältida: tsiviilasjas 2-06-16568 oleks hageja võinud taotleda õigussuhte esialgset reguleerimist ja seega ka kahju tekkimist vältida (taotleda kostja I poolt renditud taksopeatuste ja dispetšerteenuse

kasutamise viisi reguleerimist selliselt, et tal oleks säilinud võimalus neid kasutada). Kuna hageja seda ei teinud, jättis ta tahtlikult kahju tekkimise tõrjumata. Kolmandaks - hageja jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule. Kostja I põhikirja p 3.1.d, mis annab ühingu liikmetele õiguse kasutada ettenähtud korras ühingu vara ning saada liikmetele ettenähtud soodustusi, ei ole kaitsenorm. Kostja ei võtnud endale hageja MTÜ liikmeks vastuvõtmisel tema kahjude kandmise riski. Kostja II tegutses juhatuse liikmena hageja kostja I liikmete hulgast väljaarvamise otsuse tegemisel 15.03.2006 vastavalt üldkoosoleku õiguspärasele ootusele. Kostja II ei ole oma kohustusi MTÜ ees rikkunud ja tema puhul ei tõstatu tema kui juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutuse küsimus. Käibearusaamade järgi oli tema kui juhatuse liikme hoolsus tavaline. Kostja Meelis Kivi asus 2003.a sügisel tööle ja elama Helsingisse. Sellega seoses, et tema töö- ja elukoht muutus, puudus kostjal III võimalus edasiselt osaleda kostja I juhatuse töös. Seega tegi kostja III MTÜ-le suulise ettepaneku enda tagasikutsumiseks juhatuse liikme kohalt. 11.11.2003 tegigi kostja I üldkoosolek sellekohase otsuse, kutsudes kostja III juhatuse liikme kohalt tagasi. Vaatamata sellele, et juhatuse liikme kanne kostja III kohta on registrist kustutatud suure hilinemisega, ei kuulunud ta juhatuse liikmete hulka alates 11.11.2003. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis MTÜ-lt Takso Arensburg hageja kasuks välja 14 071 krooni. Kohus jättis rahuldamata hagi Fred Nelma ja Meelis Kivi vastu. Jarmo Steinbergi menetluskulud jättis kohus 5,63% ulatuses MTÜ Takso Arensburg kanda ning Fred Nelma ja Meelis Kivi menetluskulud täielikult Jarmo Steinbergi kanda. Maakohtu 05.07.2010 täiendava otsusega jäeti MTÜ Takso Arensburg menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamata jätmise ulatusega Jarmo Steinbergi kanda. Kohus hindas ebausaldusväärseks kostjate väidet ja vastavaid tõendeid, mille kohaselt hageja liikmete hulgast väljaarvamisega võttis kostja I juhatus vastu esemetu otsuse, sest hageja oli üldkoosoleku otsusega samal päeval liikmete hulgast välja arvatud. Tsiviilasjades nr 2-06-16568 ja nr 2-07-21201 ei ole kostja I tuginenud 15.03.2006 üldkoosoleku otsusele. Vaidlusaluse protokolli on kostja I esitanud kohtule kui juhatuse koosoleku protokolli ja on seda nii ka tõlgendanud. Kohus nõustus kostjatega, et hageja lõpetas taksoteenuse osutamise 19.04.2007, sest Kuressaare Linnavalitsus andis hagejale taksoveoloa 19.04.2005 korraldusega nr 260 kehtivusajaga 19.04.2007 ning seega lõppes sel kuupäeval hageja seaduslik õigus taksoteenuse korraldamiseks. Järelikult saab võimaliku kahju tekkimise perioodina hageja poolt vaadelda vaid ajavahemikku 01.04.2006 kuni 19.04.2007. Kohus asus seisukohale, et kostja I poolt hageja liikmete hulgast väljaarvamine ja seetõttu tema liikmeõigustest ilmajäämine saab olla põhjuslikus seoses hagejal osaliselt taksoteenuse osutamisest saamata jäänud tuluga, mida ta oleks saanud perioodil, mil tema taksoteenuse osutamine oli osaliselt (s.o taksopeatuste „Lossi 3 ja „Torni 2“ kasutamise osas) kostja I tegevuse tõttu seiskunud. Kostja I sai hagejale põhjustada kahju saamata jäänud tulu näol üksnes ajavahemikul, mis hagejal mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et alustada taksoteenuse osutamisega mujal (VÕS § 139 lg 2). Seega sai hageja kostja I poolt Kuressaare linnalt renditud kahest taksopeatusest ja dispetšerteenusest kui taksoteenuse osutamisest saadavast tulust ilma jääda vaid ajutiselt. Põhjendatud oleks seega hageja saamata jäänud tulu osas keskmiselt 3 kuu eest, kuna sel perioodil oleks olnud võimalik hagejal mõistlikult tegutsedes taksoteenuse osutamine ümber korraldada ja alustada taksoteenuse osutamisega mujal. Kohus leidis, et saamata jäänud tulu arvestuse aluseks saab antud juhul võtta hageja liikmest väljaarvamisele eelnenud kolme kuu, s.o jaanuar-märts 2006

puhaskasumi. 2006. a tulude ja kulude kassapõhisest koondaruandest nähtuvalt moodustusid hageja tulud perioodil 01.01.2006-31.03.2006 kokku 64 294 krooni. Kasum oli samal perioodil kokku 14 071 krooni. Seega, arvestades taksoteenuse osutamise eripära, võiks väljamõistetav kahju piirduda kolme kuu kasumi määraga 14 071 krooni. Maakohus leidis, et hageja nõue kostja II ja kostja III kui juhatuse liikmete vastu tuleb jätta rahuldamata. Kohus tugines Riigikohtu praktikale. Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist saab hinnata sellest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumisena ja kohaldada ei saa VÕS § 1043 sätteid. Juhatuse liige saab võlausaldaja ees vastutada deliktiõiguse alusel vaid siis, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. TsÜS § 37 lg 1 kohaselt vastutavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, juriidilise isiku ees solidaarselt. Juhtorgani liige ei vastuta, kui ta tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele ootusele. Tuginedes tõenditele (hageja ja kostja III vande alla antud seletus, tunnistajate ütlused) leidis kohus, et 15.03.2006 toimus kostja I liikmete koosolek, kus enamus otsustas hageja liikmete hulgast välja arvata. Samal päeval võttis juhatuse liige - kostja II - vastu juhatuse otsuse arvata hageja ühingu ridadest välja. Seega tegutses kostja II vastavalt kostja I liikmete tahtele ja ootustele arvata hageja liikmete hulgast välja. Kostja II ei ole seega oma kohustusi kostja I ees rikkunud ja tema puhul ei tõusetu tema kui juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutuse küsimus. Asja materjalidest nähtuvalt kutsuti 11.11.2003 koosoleku otsusega juhatuse liikme kohalt tagasi kostja III, mistõttu polnud tal sellest ajast enam juhatuse liikme volitusi. Ka kostja I 2006. a majandusaasta aruandele on alla kirjutanud juhatuse liikmena vaid kostja II ning kostja III vande all antud seletuse kohaselt ei olnud ta 2006. a enam kostja I juhatuse liige. MTÜS § 79 lg 1 kohaselt tehakse registrikanne mittetulundusühingu juhatuse avalduse põhjal. Seega ei vastuta kostja III selle eest, et registrikanne tema juhatuse liikmete hulgast tagasikutsumise kohta tehti hilinemisega. MTÜS § 10 lg 2 kohaselt esitab juhatus avalduse registrisse kantud andmete muutmisel muudatuste registrisse kandmiseks. Riigikohus on lahendis 3-2-1-18-08 asunud seisukohale, et juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal. Kuna äriühingu juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov (Riigikohtu lahend 3-2-1-54-05 p 17), siis ei ole pärast juhatuse liikme volituste lõppemist äriühingu juhatuse liikme poolt toime pandud deliktid käsitatavad äriühingu deliktidena sõltumata sellest, mis nähtub äriregistrist. Analoogsed põhimõtted on kohaldatavad kõigi juriidiliste isikute juhatuse liikmete volituse lõppemise suhtes. Jarmo Steinbergi apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse ja selle täpsustuse kohaselt palub hageja maakohtu otsuse tühistada ning tema hagi rahuldada 100 000 krooni (6391, 16 euro) ulatuses kõigi kostjate vastu solidaarselt. 15.04.2011 esitatud menetlusdokumendis vähendas hageja hagi eset 150 000 krooni võrra, s.o 100 000 kroonini. Seega on hageja vaidlustanud hagi rahuldamata jätmist nimetatud summa ulatuses kostja II ja kostja III vastu, kostja I vastu aga summas 85 929 krooni (5491, 86 eurot). Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja ise taksoteenust ei osutanud, vaid tal oli selleks palgatud kaks taksojuhti. Hageja töötajad täitsid töölepingust tulenevaid töökohustusi, mitte ei osutanud taksoteenust. Taksoteenust osutas vaid FIE-na Jarmo Steinberg. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega, et hageja peatas taksoteenuse osutamise aprillis 2007. a, kuna ettevõtmine oli kahjumis. Nimetatu tõendamiseks esitas hageja 2006.a ja 2007.a tulude ja kulude kassapõhised koondaruanded, samuti andis ütlusi tunnistaja A. K ja vande all seletusi hageja. Kuna

hageja kulud ületasid tulusid, ei olnud enam majanduslikult võimalik taksoteenuse osutamine. Kuna hageja oli liikmestaatustest välja arvatud ja kohtumenetlus selle otsuse kehtivuse üle kestis, ei olnud hageja majanduslikust seisust tulenevalt enam otstarbekas taksoteenust osutada. Kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja lõpetas taksoteenuse osutamise 19.04.2007 seetõttu, et Kuressaare Linnavalitsuse antud taksoveoloa kehtivus lõppes. Hagejal oli õigus taotleda uut luba. Seetõttu tegi kohus ka ebaõige järelduse, et kahju tekkimise perioodina saaks vaadelda vaid ajavahemikku 01.04.2006 kuni 19.04.2007. Kohus ei põhjendanud, millistel asjaoludel ta leiab, et hageja sai kostja I poolt Kuressaare linnalt renditud kahest taksopeatusest ja dispetšerteenusest kui taksoteenuse osutamisest saadavast tulust ilma jääda vaid ajutiselt kolmeks kuuks ja et hageja oleks saanud alustada taksoteenuse osutamisega mujal. Samuti ei ole kohus seejuures hinnanud, kas mujal alustamine ja tegutsemine oleks taganud sellise sissetuleku. Hageja jäi kostja I poolt Kuressaare linnalt renditud kahest taksopeatusest ja dispetšerteenusest ilma 01.04.2006 kuni 22.09.2008. Hagejal ei olnud võimalik alustada taksoteenuse osutamist mujal, kuna kohaliku omavalitsuse poolt on kõik taksopeatused välja renditud, välja arvatud Uue tänava parkla ja Mooni tänava Säästumarketi juures olevad taksopeatused. Meelis Kivi ütlustega on tõendatud, et füüsilisel isikul ei olnud võimalik ise taksopeatusi KOV-lt rentida, vaid ainult läbi selleks loodud mittetulundusühingu. Samuti ei saanud hageja rentida KOV-lt muid taksopeatusi, kuna neid ei olnud. Kõik taksopeatused olid välja renditud kolmandatele isikutele. Kohus on eeltoodud asjaolud ja tõendid jätnud täielikult tähelepanuta ja hindamata. Kohus ei ole põhjendanud, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes ta leidis, et hagejal oleks olnud võimalik mõistlikult tegutsedes taksoteenuse osutamine ümber korraldada ja alustada taksoteenuse osutamisega mujal kolme kuu jooksul. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ta võttis saamata jäänud tuluna arvesse hageja viimase kolme kuu keskmise kasumi, kuid mitte prognoositava tulu, mille ta kõigi eelduste ja ettevalmistuste tõttu oleks saanud ja kulu, mida hageja kokku ei hoidnud (s.o töötajate palgad, mis jäid maksmata). Kohus on jätnud tuvastamata, et hageja alusetu liikmest väljaarvamisega on kostjad tekitatud hagejale kahju, mis väljendub saamata jäänud sissetuleku näol, mida oleks hageja vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuse tõttu, taksoteenuse osutamisel kasutades liikme õigusi tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud, samuti otsene varaline kahju, mis tekkis hagejale seoses A. K poolt töölepingu lõpetamise tõttu TLS § 82 alusel (kuna kostjate tegevuse tõttu ei suutnud hageja A. K tööga kindlustada ja töötasu maksta). Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et saamata jäänud tulu on kasum, mitte kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud. Kohus võttis aluseks hageja eelneva kolme kuu kasumi, mitte prognoositava kasumi, mis ta oleks arvestades tehtud investeeringuid ja ettevalmistusi tõenäoliselt saanud. Samuti on kohus jätnud tuvastamata, et säästetud kuluna ei saa arvestada töötajatele maksta tulevaid töötasusid, kuna need tuleb hagejal töötajatele tasuda. Kohus on jätnud täielikult analüüsimata hagi eseme aluseks oleva otsese varalise kahju 18 620 krooni, mis tekkis hagejale seoses A. K töölepingu lõpetamisega TLS § 82 alusel. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja esitatud prognoositud tulu alates 01.04.2006, vaid on aluseks võtnud hageja viimase kolme kuu keskmise kasumi enne hageja väljaarvamist MTÜ-st. Kohus on hageja poolt toodud asjaolud (tehtud ettevalmistused, investeeringud ja suvekuudel osutatav teenuse maht) täielikult tähelepanuta jätnud. Samuti ei ole kohus arvestanud, et hageja esimese aasta tulu investeeriti põhivarasse, mistõttu oli kasum äärmisel väike või puudus. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja MTÜ liikmena oleks saanud samasugust tulu kui teised MTÜ liikmed. Nähtuvalt tunnistaja A. K ütlustest, hageja vande all antud seletustest, tunnistajate V. V ja A. A ütlustest jagati kliente MTÜ liikmetele, kes tööl olid, järjekorras, graafikujärgselt, nädalavahetustel võisid kõik autod sõita. Samuti nähtuvalt kostja

seletustest ja tunnistaja A. A ütlustest osutas hageja taksoteenust enne väljaarvamist iga päev, kuid mõned liikmed vaid 8-9 päeva kuus. Kohus on jätnud põhjendamata, mille alusel ta leidis, et kostja II tegutses vastavalt MTÜ liikmete tahtele ja ootustele arvata hageja kostja I liikmete hulgast välja ning ei ole seega oma kohustusi MTÜ ees rikkunud ja tema puhul ei tõstatu tema kui juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutuse küsimus. Tõenäoliselt tugines kohus TsÜS § 37 lg 1 teisele lausele. Kohus on jätnud hindamata, kas juhatuse liikme otsuse heakskiitmist MTÜ liikmete poolt saab tõlgendada kui muu pädeva organi õiguspärast otsust. Kohus on jätnud seejuures hindamata tunnistajate A. A ja V. V ütlused, et 15.03.2006 toimus üks koosolek ja see protokolliti. Samuti nähtub V. V ütlustest, et liikmed andsid oma allkirjad juba valmis tehtud juhatuse otsusele. Tulenevalt eeltoodust ei saa järeldada, et juhtorgani liige tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele otsusele. Nimetatu oli mõnede liikmete heakskiit pärast juhatuse otsuse tegemist. Kohus jättis seejuures kohaldamata MTÜS 32 lg-d 1 ja 2. Kostja I juhatuse liige ei ole tõendanud, et ta on oma kohustusi täitnud juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Samuti ei tugine juhatuse 15.03.2006 otsus ühelegi pädeva organi eelnevale otsusele. Ebaõige on kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et kostjal III ei olnud alates 11.11.2003 juhatuse liikme volitusi. Kohus on jätnud arvestamata kõik hageja esitatud asjaolud ja tõendid, et kostja III oli hageja liikmete hulgast väljaarvamisel 15.03.2006 juhatuse liige. Nimetatut tõendavad tunnistaja A. A ütlused koosmõjus 15.03.2006 juhatuse koosoleku protokolliga, mille kostja I esitas asjas 206-16568. Seega on alusetu kostja III väide, et ta ei ole hageja ees vastutav isik. Liiatigi olukorras, kus 15.03.2006 juhatuse otsusele on ta isiklikult alla kirjutanud. Hageja esitatud nõude esemeks on kahju nõue saamata jäänud tulu näol. Saamata jäänud tuluks on VÕS § 128 lg 4 kohaselt eelkõige kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kuna saamata jäänud tulu näol on tegemist tulevikus tekkiva kahjuga ehk oletusliku tuluga, on selle konkreetset ulatust sageli äärmiselt raske tõendada. Ka kohtul on võimalik seda hinnata vaid ligilähedaselt. Tulenevalt eeltoodust on esitatud nõude ulatus oletuslik, mitte faktiliselt tõendatav suurus. Lähtuvalt poolte esitatud asjaoludest vaidlesid pooled peamiselt kahju olemasolu ja selle põhjuslikku seose üle kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel, mitte selle ulatuse suuruse üle. Tuginedes eeltoodule ja lähtudes TsMS § 162 lg-test 1 ja 4, on hagi rahuldamata osas menetluskulude väljamõistmine hagejalt äärmiselt ebaõiglane. Liiatigi olukorras kus kohus tuvastas, et juhatuse liikmed tegid otsuse hageja suhtes oma liikmete soovitusel ja olukorras, kus hagejale ei olnud hagi esitamisel teada, et juhatuse liige kostja III ei olnud enam juhatuse liige. Kostjatel on õigus, olenemata asjaolust, et kostja I suhtes hagi väikeses osas rahuldati, nõuda enda kantud menetluskulusid hagejalt, s.h kostjal I 94,37% ulatuses. Arvestades hagi iseloomu ja eeltoodut, oleks see äärmiselt ebaõiglane. Kostja menetluskulud moodustuvad kordades suurema summa kui hagiese summaliselt ise. MTÜ Takso Arensburg vastuapellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kahjunõude rahuldamise eelduseks on, et hagejal on tekkinud kahju, kahju tekitamine oli õigusvastane ning esineb põhjuslik seos hagejal kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel. Hageja esitatud kahjunõue on meelevaldne ja tõendamata. Hagejal MTÜ liikmete hulgast väljaarvamisega kahju ei tekkinud, sest hageja sissetulek ega tulu ei vähenenud. Hageja ei teeninud kasumit MTÜ liikmena. Hageja enda koostatud, üksnes kohtule esitatud ja muudele tõenditele mittetuginev koondaruanne ei vasta tegelikkusele. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et ta sai kostja I liikmena

taksoteenust osutades tulu ja et ta oleks seda saanud ka tulevikus. Seega ei ole maakohtu järeldus hageja kasumi saamise kohta põhjendatud ja sellest tulenevalt ei ole põhjendatud 14 071 krooni väljamõistmine. Kohtule esitatud tõenditest ei selgu, kui suur oli hageja tegelik sissetulek taksoteenuse osutamise eest kuni 01.04.2006, s.o päevani, kui hageja arvati liikmete hulgast välja Hageja esitatud tõendid on vastuolulised. Hageja 2006. a tuludeklaratsiooni p-s 2.6 on märgitud, et FIE J. Steinberg maksis oma töötajatele 2006. a kokku töötasu 6000 krooni. Tuludeklaratsiooni real nr 3 (ettevõtluse tulem) on märgitud, et hageja ettevõtlusest saadud kasum kogu 2006. a oli kokku 10 640 krooni. Ridadest 2.7 ja 2.8 nähtub, et töötajatele tehtud väljamakselt on makstud sotsiaalmaksu 1980 krooni ja töötuskindlustusmakse 18 krooni. Tsiviilasja 2-06-16568 toimiku lk 57 on Maksu- ja Tolliameti tõend, milles on märgitud, et FIE J. Steinberg maksis 2006.a jaanuaris A. A 3000 krooni ja A. K 3000 krooni töötasu. Veel on nimetatud tõendis märgitud, et mõlema töötasu maksmisel peeti kinni tulumaks 210 krooni, töötuskindlustuse makse 18 krooni, kogumispensioni makse 60 krooni ja sotsiaalmaksu 990 krooni. Hageja väljaminek 6000 krooni töötasu maksmisel oli seega 7998 krooni. Hageja 2006. a kassapõhises koondaruandes on jaanuari tuluna märgitud 10 724 krooni, millest on maha arvatud kulud ilma töötasuta 4909 krooni ja töötasu ainult 1200 krooni ja selle põhjal arvestatud kasum 4615 krooni. Kuna Maksu- ja Tolliameti tõendis on märgitud, et hageja maksis oma töötajatele 2006. a jaanuaris töötasu kokku 6000 krooni, millele lisandusid kohustuslikud maksud, ei ole koondaruandes märgitud 2006. a jaanuari kasum tegelikkusele vastav, vaid -2183 krooni. Seega oli hagejal 2006. a jaanuaris taksoteenuse osutamisel kahjum 2183 krooni. Koondaruandes on märgitud, et 2006. a veebruaris oli hageja tulu 16 216 krooni. Sellelt summalt on maha arvatud kulu ilma töötasuta 12 934 krooni ja töötasu 1580 krooni ja veebruari kasum on 1702 krooni. 2006. a märtsi tuluna on märgitud 37 354 krooni, millest on maha arvatud 10 938 krooni kulu ilma töötasuta ja töötasu 18 662 krooni, ning kasumiks on märgitud 7754 krooni. Kuna hageja 2006. a tuludeklaratsioonist ei nähtu, et lisaks 2006. a jaanuaris makstud töötasule 6000 krooni, on hageja töötajatele 2006. a rohkem töötasu maksnud, ei ole hageja kassapõhine koondaruanne usaldusväärne, kuna see on vastuolus hageja 2006. a tuludeklaratsiooni ja asjas 2-06-16568 Maksu- ja Tolliameti esitatud tõendiga. Seetõttu ei saa hageja 2006. a kassapõhist kulude ja tulude aruannet võtta kohtuotsuse tegemisel aluseks tema tulude kindlakstegemisel. Hageja on esitanud kohtule töölepingud, mis ta on sõlminud A. K ja A. A 10.03.2006. Nimetatud töölepingud on esmased, sest töölepingute p-s 3.2 on märgitud, et tööstaaži tööandja juures hakatakse arvestama 15.03.2006. A. A on tsiviilasjas 2-06-16568 väitnud, et ta töötas hageja juures varasemalt töövõtulepingu alusel. Hageja tuludeklaratsioonist ei nähtu, et ta on peale töölepingu sõlmimist maksnud oma töötajatele töötasu ja et ta oli suuteline maksma neile kuus põhipalka 7000 krooni. Hageja väidetav taksoteenuse osutamisest loodetud tulu on ilmselt üle paisutatud. Võrdluseks on viie MTÜ liikmeteks oleva taksojuhti sissetulekutele aastatel 2006 - 2008, mis kajastub nende tuludeklaratsioonides. OÜ Saare Takso teenitud tulu ei ole võrreldav taksoteenust osutanud FIE-de tuluga. Kahju hüvitamise nõudeks ei anna alust ainuüksi asjaolu, et kohus on tunnistanud hageja MTÜ-st väljaarvamise otsuse kehtetuks. Põhjuslik seos hageja väidetava kahju ja tema MTÜ liikmete hulgast väljaarvamise vahel puudub. Kostja I on mittetulundusühing, kelle eesmärgiks ei ole tulu teenimine. Kostja I ei võtnud endale kohustust hageja enda liikmete hulka võtmisel tagada tal tulu saamine. Kahju on tekkinud hageja enda käitumisest tulenevalt. Maakohus ei ole lähtunud üldisest hea usu põhimõttest. Riigikohus on lahendis 3-2-1-137-05 asunud seisukohale, et kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks ega karistuseks kohustust rikkunud poolele. Eelviidatud põhimõte välistab hageja võimaluse tugineda õiguskaitsevahendile üldisest hea usu põhimõttest tuletatud keelust kuritarvitada seadusest tulenevaid õigusi. Hageja ei ole kostjaid kahju tekkimisest teavitanud. Ebamõistlik on lubada kahjustatud isikul nõuda väidetavalt kahju tekitajalt sellise

kahju hüvitamist, mille tekkimist oleks ta mõistlike abinõude tarvituselevõtuga saanud vältida. Hageja käitumises esineb enesekahjustamise tahtlus. Tekkinud kahju vähendavad toimingud VÕS § 139 lg 2 mõttes on sellised toimingud, mida samasuguses olukorras teeks kahju vähendamiseks mõistlik isik. Selliseid toiminguid hageja ei teinud. Vastus apellatsioonkaebusele Pooled vaidlevad üksteise apellatsioonkaebustele vastu. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ja tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust Pärnu Maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb muuta otsuse põhjendusi. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, seega 100 000 kroonise (6391, 16 eurot) kahju hüvitamise nõude osas. Ülejäänud osas ei ole esimese astme kohtu otsust vaidlustatud. Hageja on esitanud kostjate vastu kahju hüvitamise nõude, tuginedes asjaolule, et kostja I ebaseadusliku otsuse tõttu jäi tal ajavahemikus 01.04.2006 kuni 22.12.2008 tulu saamata ning põhjustati otsene varaline kahju (töölepingutest tulenevad väljamaksed). Seega tuli kohtul vaidluse lahendamiseks eelkõige tuvastada, kas hagejale on väidetavatel asjaoludel kahju tekkinud. Maakohus, tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-137-05, asus seisukohale, et hageja väljaarvamine kostja I liikmete hulgast (liikmeõigustest ilmajäämine) võib olla põhjuslikus seoses hagejal tulu saamata jäämisega, kuid seda siiski vaid ajutiselt. VÕS § 127 lg 1 kohaselt tuli vaidluse lahendamisel arvestada eelkõige kahju hüvitamise eesmärki, milleks on kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Maakohus märkis siinkohal õigesti, et hageja arvati kostja I liikmete hulgast välja 15.03.2006 juhatuse otsusega, mitte aga sama kuupäeva kandva üldkoosoleku otsusega, sest varasemates menetlustes ei ole vastavale protokollile tuginetud. Jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud, et hageja liikmest väljaarvamise otsused on kehtetud. See, et tunnistajate ütlustest nähtuvalt on kostja I liikmed 15.03.2006 koos olnud ja asja arutanud, ei võimalda teha järeldust, et sel päeval toimus seaduse ja põhikirja nõuetele vastav, otsuseid vastu võtma pädev kostja I üldkoosolek ning et seal vastav otsus ka vastu võeti. Ringkonnakohtul ei ole alust anda kostjate sellekohastele väidetele maakohtust erinevat hinnangut. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I liikmelisuse kaudu oli hagejal taksoteenuse osutamisel kasutada teatud eelised: kasutada kostja I poolt linnavalitsuselt renditud kahte taksopeatust ning saada dispetšerteenust klientide leidmisel. Saamata jäänud tulu, mis on käsitletav varalise kahjuna (VÕS § 128 lg 2), suuruse tõendamiseks tulnuks hagejal näidata, millises ulatuses jäi tal tulu alates 01.04.2006 saamata. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et taksoteenuse osutamine oleks hagejal olnud pärast 01.04.2006 võimatu. Maakohus märkis õigesti, et taksoteenuse osutamine oli hagejal sellest ajast alates piiratud (kostja I tegevuse tõttu osaliselt - kahe taksopeatuse ja dispetšerteenuse kasutamise osas - takistatud). Kolleegium nõustub eeltoodud hinnanguga ning leiab, et teatud ulatuses oli hagejal võimalik teenust osutada ka ilma kostja I poolt pakutava abistava teenuseta. Pealegi oli hageja seda varemgi teinud. Nii nähtub tunnistajate ütlustest, et kostja I liikmete tööaega reguleeriti graafikuga (tunnistaja A. A „...meie töötajate vahel on ära jaotatud kuu, kui palju keegi tööd teeb...“ - tl 95, II köide), kusjuures nii öiste kui päevaste vahetuste arv oli piiratud: ühe auto kohta tehti kuus kümmekond päeva (tunnistaja V. V - tl 92, II köide). Tunnistajate ütluste kohaselt võisid kostja I liikmed kasutada dispetšerteenust ja seista

vaidlusalustes taksopeatustes vaid siis, kui olid tööl graafikujärgselt, küll võisid nädala-vahetusel tööle tulla kõik soovijad. Samas nähtub tunnistaja A. A ütlustest, et hageja osutas teenust oluliselt enam, kui see oli graafiku järgi võimalik, seega kasutamata kostja I vahendatavat teenust („...probleemid J.Steinbergiga hakkasid üsna kohe. Ta võttis omale tööle kaks autojuhti, kes sõitsid ööd ja päevad jutti...“). Eeltoodust nähtuvalt osutas hageja taksoteenust ka väljaspool kostja I koostatud graafikut, seega oli tal võimalik jätkata olulises osas tegevust ka pärast mittetulundusühingu liikmete hulgast väljaarvamist. Seetõttu ei ole asja materjaliga kooskõlas hageja väited selle kohta, et kostja I tegevuse tõttu lõpetas ta taksoteenuse osutamise. Pealegi ei ole hageja järjekindel taksoteenuse lõpetamise (peatamise) aja osas. Apellatsioon-kaebuse kohaselt toimus see aprillis 2007, maakohtus vande all antud seletuse järgi aga juba 2006. a, viimast väidet kordas hageja veel ka vastuseks kostja esindaja küsimusele (tl 86 pöördel, II köide). Ka muus osas on hageja seisukohad ja kohtule esitatud tõendid vastuolulised. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuses sisalduva käsitlusega, et kahju suuruse tõendamiseks esitatud majandustegevuse koondaruanded on hageja enda poolt koostatud ja mitmete tõenditega vastuolus. Nii on kostjad õigesti märkinud, et hageja koondaruandes märgitud andmetes ja 2006. a tuludeklaratsiooni andmetes on erinevusi (vastavalt tl 173, I köide ja tl 62-65, II köide). Õige on küll hageja kaebuses sisalduv viide varalise kahju suuruse kindlaksmääramise metoodikale (diferentsihüpoteesile), mille kohaselt võrreldakse isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle hüpoteetilise olukorraga, mis oleks eksisteerinud juhul, kui kahju tekitanud sündmust (lepingu rikkumist) poleks toimunud (kahe varalise olukorra vahe), kuid toimiku materjali põhjal seda vahet välja tuua ei olnud võimalik. Hageja esitatud andmed olid selleks liialt puudulikud. Kahju suuruse osas on hageja tuginenud eelkõige teiste isikute vastavatele andmetele, jättes seejuures näitamata, milline oli tema varaline olukord eelmisel perioodil (aastal). Väide selle kohta, et eelneval perioodil tegi hageja vaid kulutusi, eesmärgiga hakata hiljem teenima tulu, ei ole tõendatud. Saamata jäänud tulu nõude puhul tuli kohtul hinnata just tõenäosust, millal ja millises suuruses oleks tulu saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud (kui hagejat ei oleks kostja I liikmete hulgast välja arvatud). Kolleegium nõustub hageja väitega, et kohtu seisukoht, nagu oleks nõude esitamine (suurus) ajaliselt piiratud taksoveoloa kehtivusega, ei ole õige, sest vastava tähtaja möödumisel oli võimalik taotleda uut luba. Seetõttu on ebaõige ka maakohtu seisukoht, et võimaliku kahju tekitamise perioodina saaks vaadelda vaid ajavahemikku 01.04.2006-19.04.1997. Eeltoodu aga ei tähenda, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel ei oleks kohtul võimalik vajaduse korral kasutada diskretsiooni. Kui kohus leiab, et teatud kahju on isikule teise isiku poolt põhjustatud, kuid selle suurust ei ole võimalik adekvaatselt määrata, võib kohus seda võimalust kasutada. Maakohus märkis õigesti, et kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine ega tohi see olla ka kannatanu rikastumise allikaks. Kahjuhüvitisnõude kontrollimine kahju hüvitamise eesmärgi kaudu tähendabki põhjusliku seose olemasolu tuvastamist. Antud juhul ei ole võimalik kohtule esitatud tõendite põhjal tuvastada, et kostja I käitumine oleks põhjustanud hagejale oluliselt suuremat kahju, kui maakohus selle välja mõistis. Et kohus lähtus hüvitamisele kuuluva summa määratlemisel kolme viimase kuu kasumist, ei ole hinnatav hageja apellatsioonkaebuses käsitletud viisil. Antud juhul ei saanud kohus võtta kahju suuruse määramisel aluseks hageja prognoositud tulu, sest tõendid sellise tulu tõenäolist saamist ei kinnitanud. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpsest suurust ei saa näiteks tõenduslike raskuste tõttu

kindlaks teha, siis on kohtul võimalik, lähtuvalt TsMS § 233 lg-st 1 ja VÕS § 127 lg-st 6, kasutada kahjuhüvitise suuruse määramisel talle antud diskretsiooniõigust. Sel juhul otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kostja I juhatuse liikmete vastu esitatud nõude jättis maakohus rahuldamata õigesti. Asja materjaliga kooskõlas ei ole aga kohtu järeldus, et Meelis Kivi ei olnud 15.03.2006 otsuse vastuvõtmise ajal enam juhatuse liige. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega kostja II vastu esitatud nõude rahuldamata jätmise osas ning leiab, et samadel põhjendustel tuleb jätta hagi rahuldamata ka kostja III suhtes. Asjas kogutud tõendite põhjal ei saa järeldada, et juhatuse liikmed oleksid rikkunud oma kohustusi ühingu ees. Maakohus märkis õigesti, et juhatuse liikme suhe ühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, mistõttu saab juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata eelkõige sellest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumisena. Antud juhul ei saa väita, et juhatuse liikmed oleksid tegutsenud vastuolus ühingu ootustega. Kohtus ülekuulatud tunnistajad kinnitasid, et sama päeval, kui võeti vastu juhatuse otsus, olid kogunenud ka teised ühingu liikmed, kellest valdav enamus toetas arutlusel olnud küsimuses hageja liikmest väljaarvamist. Seda, et ühingu huve kostja II ja kostja III ei kahjustanud, kinnitab ka kostja I positsioon käesolevas menetluses. Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellantide endi kanda, kostja II ja kostja III vastavad kulud aga hageja kanda.

Ü. Jänes

M. Merimaa

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.