Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

asjaolusid iseseisvalt ja arvestada asjaoluga, et jalgrattur ise rikkus liikluseeskirjanõudeid – ei andnud teed reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul paremalt liikunud sõidukile, mille tagajärjel sai vigastada. Kostja on pärast liiklusõnnetuse toimumist andnud hagejale 500 krooni ja uue jalgratta. Kostja täiendava seisukoha kohaselt on hageja mittevaralise kahju alusena esitanud üksnes asjaolu, et hageja heaolu oli tunduvalt piiratud ja langenud võrreldes liiklusõnnetuse eelse ajaga. Seega on hageja kohustuseks esitada tõendid selle kohta, missugune oli tema liiklusõnnetuse eelne heaolu ja kuivõrd ta langes vaidlusalusel perioodil ning millises suuruses, võrreldes liiklusõnnetuse eelse olukorraga. Kostja on seisukohal, et hageja oma sellekohase väite tõenduseks vastavaid tõendeid esitanud ei ole. Kostja poolt esitatud hageja tervisekaardi kohaselt töötas hageja enne liiklusõnnetust koristajana. Kostjale teadaolevalt jätkas hageja samal ametikohal töötamist ka pärast liiklusõnnetust. Muudele alustele so eelkõige kahjustatud isiku füüsilisele ja hingemisele valule või kannatustele (VÕS § 128 lg 5) ei ole hageja oma hagiavalduses tuginenud. Kostja leiab, et ainult liiklusõnnetuse toimumise fakt ei anna alust hagi rahuldamiseks, kuna vastavalt Seesam Kindlustuse liikluskahju hüvitamise otsusele on hagejale hüvitatud liiklusõnnetusega seotud mittevaraline kahju 6000 krooni. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja esitas oma vastusele tõenditena kostja Seesam liikluskindlustuse tavalepingu poliisi (tl 37), liikluskahju hüvitamise otsuse (tl 38), väärteoasja otsuse (tl 39), liiklusõnnetuse skeemi (tl 40), juhiloa ja sõiduki registreerimistunnistuse (tl 41), tunnistaja ülekuulamiseprotokolli ( tl 42), kindlustuse vastuskirja ja e-maili väljavõtte (tl 44), päring Sillamäe Linnavalitsusele ja vastus (tl 69-71). Kohtumenetluse käik Kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Hageja täpsustas hüvitise suurust-hageja peab mõistlikuks hüvitiseks 36 000 krooni. Hageja nõustus kostja olukorraga, et viimane omandab kõrgharidust ja on töötu, mistõttu võib tasuda hüvitise osade kaupa pärast kõrghariduse omandamist. Kostja vastuväidete kohaselt jätkas hageja töötamist koristajana. Hageja taotles hagi rahuldamist ning kostja hagi rahuldamata jätmist. Kohus uuris kõiki kohtule esitatud dokumente. Maakohtu otsuse põhjendused TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et 29.08.2006 kell 22.14 Sillamäe linnas Viru pst 21 toimus liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai hageja kehavigastusi. Mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks tuleb kohaldada liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud VÕS § 130 lg-t 2, mille järgi tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist. Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude korral peab kohus (nagu varalise kahju hüvitamise nõude korralgi) otsustama, kas esineb põhjuslik seos hageja

väidetud ja tõendatud mittevaralise kahju ja kostja teo vahel (VÕS § 127 lg 4).(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-85-08). VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg –st 1 tuleneb ja VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, v.a. VÕS § 1057 p-des 1-5 loetletud juhud. Käesoleval juhul vastutab kostja kui suurema ohu allikat –mootorsõidukit valitsenud isik hageja kehavigastuste tekitamise eest. Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses mootorsõiduki otsese valdaja tegevusest liiklusõnnetuse põhjustamisega hagejale kehavigastuste tekitamisel. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 130 lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-07 p13). Hageja kinnitas, et liiklusõnnetuse tõttu sattus ta haiglasse, ei saanud ise aiamaal toimetada, tööl käia, elada väärikat elu, puhata, oli sunnitud käima arstide juures, seda kolme aastase perioodi vältel. Pärast liiklusõnnetust ei saanud ise ilma kõrvalise abita korteris liigelda, toiminguid kodus teha. Hageja väite kohaselt liiklusõnnetuse tõttu üks käsi ei saanud normaalselt liikuda, valutas, hageja ei saanud ilma kõrvalise abita riidese panna. Kaebused lõppesid alles 2008 aastal pärast rangluu operatsiooni. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 127 lg 6 kohaselt kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-85-08 on väljendatud seisukohta, et hageja võib TsMS § 366 alusel nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" ( Riigikohtu lahend nr 3-2-1-19-08 p 13, 14) VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida enne võlaõigusseaduse jõustumist kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa

kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise ( Riigikohtu lahend 3-2-1-81-05 p 17). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Selle sätte sõnastust ja eesmärki arvestades tuleb kehavigastuse tekitamise korral eeldada mittevaralise kahju olemasolu. Mittevaralise kahju hüvitise suurus tuleb kohtul aga otsustada oma siseveendumuse kohaselt, arvestades kõiki asjaolusid ning lähtudes mõistlikkuse põhimõttest. Asjaoludena tuleb arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid sarnaseid asjaolusid. Õiglase hüvitise väljamõistmiseks peab kohus ka kaaluma, kas esineb alus hüvitist vähendada. Kohus tuvastas, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja Eduard Martirosjan, kes rikkus liikluseeskirja § 123 nõudeid, mille tõttu teda karistati väärteokorras. Rikkumise on kostja toime pannud hooletusest kui ei valinud teeoludele vastavat ohutut kiirust ja sõitis otsa jalgratturile. Liiklusõnnetuse skeemilt on näha, et kokkupõrge toimus sõidukiga küljelt, mistõttu kohus leiab, et kostja Eduard Martirosjan pani väärteo toime hooletusest. KarS § 18 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kostja oleks pidanud sirgel valgustatud teel ohutu sõidukiiruse juures märkama jalgratturit ja vältima liiklusõnnetust. Kohus ei tuvastanud kannatanu enda osa liiklusõnnetuse põhjustamises. Kostja Eduard Martirosjan ei oma püsivat sissetulekut, ta omandab kõrgharidust, kostja keskmist majanduslikku seisundit hageja ei vaidlustanud. Hageja nõustus seetõttu ka hüvitise väljamõistmisega osade kaupa. Hageja majanduslik olukord on samuti Eesti keskmisel tasemel. Kohus tuvastas, et hageja olid liiklusõnnetuse tõttu järgmised vigastused: vasaku õlavarreluu suure köpru murd ja postraumaatlise õlaliigese kontraktuur, mille tõttu ta viibinud lühiajaliselt ravil Sillamäe Haiglas 2006 aastal, 2007 aastal SA Ida-Viru Keskkhaiglas ning 2008 aasta oktoobris on talle teostatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas õlaliigese operatsioon. Hagejale on ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju hüvitatud Seesam Kindlustuse poolt perioodidel 29.08.2006-30.11.2006 ja 06.10.2008-15.12.2008 kokku summas 7059,20 krooni, esitatud arvete alusel ravikulud 832,30 krooni ja liiklusõnnetusega seotud mittevaralise kahju 6000 krooni ulatuses. Kohus leiab, et arvestades kostja rikkumise laadi ja raskust, kostja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, mittevaralise kahju hüvitamist kindlustuse poolt ja hageja poolt pärast liiklusõnnetuse põhjustamist ( 500 krooni ja uus jalgratas), on kohane mittevaralise kahju hüvitis kannatanule tekitati kehavigastuse eest hagejale hüvitatud. Kohus leiab, et hageja ei tõendanud suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Juhindudes eeltoodust, tuleb jätta hageja hagi rahuldamata.

Hagi hind Hageja nõudeks on mittevaraline nõue. TsMS § 132 lg 1 kohaselt, mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 1595 eurot. Hagihind on 1595 eurot. Riigilõivuseadus § 22 lg 1 p 11 alusel riigilõivu ei võeta kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamise eest. Sellest tulenevalt on nii hageja kui kostja vabastatud riigilõivu tasumisest. Kohtukulude jaotusest TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise korral tuleb asjas esinenud kostja menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus selgitab, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Kohtuotsuse kuulutamine TsMS § 452 lg 1 kohaselt tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg 1 ja 2 kohaselt kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemine ei välista ega piira kohtu kohustust toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte, kui seda ei anta talle kätte TsMS § 453 lõikes 1 nimetatud viisil. Eeltoodud põhjendustel tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis 04. oktoobril 2011.a. ja toimetatakse menetlusosalistele kätte. Kohus juhindus TsMS § 173, 174, 436, 442, 452,453, 630-632 nõudeist.

Kristel Vedro Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.