Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kostjate vastuväited Osaühing V tunnistas võlgnevust. Ž K ja AK vaidlesid hagile vastu. Arvete tasumata jätmine ei too automaatselt kaasa juhatuse liikmete vastutust. Hagejaga lepingu sõlmimise ajaks ei olnud veel põhjendatud pankrotiavalduse esitamine. Seda tehti siis, kui oli selge, et ettevõtte majandustegevust ei suudeta piisavalt majanduskriisi oludes parandada. 2008.a tegeleti aktiivselt ettevõtlusega. Sellel ajal, kui sõlmiti leping hagejaga, Osaühingu V majanduslik seis paranes. Omakapitali puudujääk tekkis 2009.a.

Menetluse vahepealne käik Harju Maakohtu 17.06.2010.a otsusega mõisteti Osaühingult V hageja kasuks välja 37 483,40 krooni. Ž K ja AK vastu esitatud hagi jäeti rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.12.2010.a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti hageja nõue Ž Kja AK vastu rahuldamata ja asi saadeti tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega rahuldati hageja nõue Osaühingu V vastu. Kohtu põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Vaidlust ei ole, et Ž K ja AK olid Osaühingu V juhatuse liikmed. ÄS § 176 sätestab, et kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui käesoleva seadustiku §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud otsustama: 1) osakapitali vähendamise või suurendamise tingimusel, et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt käesoleva seadustiku §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse või 11) muude abinõude tarvitusele võtmise, mille tulemusena osaühingu netovara suurus moodustaks vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt käesoleva seadustiku §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse; 2) osaühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või 3) pankrotiavalduse esitamise. Nimetatud norm seab kohustusi küll osanikele, mitte juhatuse liikmetele. Samas järeldub ÄS § 176 lõikest 3, et ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurusest väiksem netovara suurus viitab osaühingu maksejõuetusele. Vaidlusalusel ajal kehtinud ÄS § 136 redaktsiooni kohaselt pidi osakapital olema vähemalt 40 000 krooni. Osaühingu V osakapital oligi 40 000 krooni. Osaühingu V 2007.a raamatupidamise aruande kohaselt oli osaühingu netovara suurus 31.12.2007.a seisuga -58921 krooni. Osaühingu V bilansi kohaselt oli osaühingu netovara suurus 30.06.2008.a seisuga 108 682,04 krooni ja 31.08.2008.a seisuga -48 366,44 krooni. Seega on tõendatud, et Osaühingu V netovara oli alla ÄS § 136 sätestatud määra alates 31.12.2007.a kuni 31.08.2008.a. Selle kohta, et hilisemalt oleks netovara suurus tõusnud seadusega nõutavale tasemele, ei ole AK ja Ž K tõendeid esitanud. Harju Maakohtu 16.08.2010.a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-21042 lõpetati osaühingu V pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Määruses kajastatud ajutise halduri arvamuse kohaselt süvenes Osaühingu V maksejõuetus alates 2008.a. Kohus leiab, et kuna Osaühingu V netovara oli alla seaduses nõutud määra alates 31.12.2007.a ning seadusega nõutud tasemele see ei tõusnud, siis tuleb asuda seisukohale, et osaühingu vara ei katnud tema kohustusi ning see seisund ei olnud ajutine. Eeltoodust võib teha järelduse, et Osaühing V oli juba 31.12.2007.a maksejõuetu ning ta ei muutunud maksejõuliseks ka hagejalt

kaupade ostmise ajaks. Kohtu hinnangul oleksid Ž K ja AK pidanud hiljemalt 20.01.2008.a esitama pankrotiavalduse. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 7 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Žan K ja AK rikkusid ÄS § 180 lg 51 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustust. Osaühing V ostis hagejalt perioodil 2008.a juuni – 2008.a august kaupu 18 983,40 krooni eest. Arvetest nähtuvalt muutus hageja tasunõue sissenõutavaks samuti perioodil 2008.a juuni – 2008.a august. Kaupade eest Osaühing V ei tasunud. Kui juhatuse liikmed oleksid õigeaegselt esitanud pankrotiavalduse, siis ei oleks hageja Osaühinguga V tehinguid teinud ning maksmata arvete näol kahju saanud. Kuna AK ja Ž K olid Osaühingu V juhatuse liikmed, siis pidid nad olema teadlikud, et osaühing oli juba enne hagejalt kaupade ostmist maksejõuetu. Seega on Ž K ja AK õigeaegselt pankrotiavalduse esitamata jätmisega tekitanud hagejale kahju summas 18 983,40 krooni. Vaidlus puudub selles, et hageja ei ole Osaühingult V võlgnevuse katteks midagi saanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb Ž K ja AK solidaarselt kahju hüvitamiseks välja mõista 1213,26 eurot. Hageja on Žan Kilt ja AKilt palunud välja mõista ka viivise 0,5 % põhivõlalt päevas summas 18 500 krooni. Kohus leiab, et kuna poolte vahel puuduvad lepingulised suhted (leping oli hageja ja Osaühingu V vahel), siis ei saa AK ja Ž K välja mõista lepingujärgset viivist 0,5 % päevas. Kuna AK ja Ž K on viivitanud kahju hüvitamisega, siis tuleb AK ja Ž K välja mõista viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 07.09.2009.a seisuga võlgnevad kostjad viivist 2048,32 krooni. Seega tuleb AK ja Ž K hageja kasuks välja mõista viivis 130,91 eurot. Kokku tuleb AK ja Ž K solidaarselt hageja kasuks välja mõista 1344,17 eurot. Seega kuulub AK ja Ž Kvastu esitatud hagi rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb AK ja Ž K vastu esitatud nõudega seotud hageja menetluskulud jätta 56 % ulatuses solidaarselt AK ja Ž K kanda ja 44 % ulatuses hageja enda kanda. AK ja Ž K menetluskulud tuleb jätta 44 % ulatuses hageja kanda ja 56 % ulatuses AK ja Ž K enda kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.