Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

05.11.2009 oli viivis 10 päeva eest 1000 krooni, kuivõrd seadusjärgne viivise määr oli 0,02% päevas. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Hageja laenas viidatud 500 000 krooni isalt, mille andis laenuks kostjale. Tõendid: võlakiri, tunnistaja AS ütlus, hageja pangakonto väljavõte. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda. Tõendamata on 500 000 krooni üleandmine kostjale, äriühingus ei ole sellise raha vastuvõtmist dokumenteeritud. Kostja juhatuse liige AL ei ole võlakirja allkirjastanud. Hageja ei ole kostjale 500 000 krooni andnud, hagejal ei ole sellist raha olnud. Poolte vahel olid rahalised suhted, st et kostja sai hagejalt laenu 187 2000 krooni, mis on ära makstud. Rohkem võlasuhteid pole. Tõendid: kostja konto väljavõte, ekspertiis, tunnistaja AS ütlus, maksekorraldused, laenuleping 010406. Kohtu algatusel kostja vande all antud ütlused. Kohtu põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS §100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse (VÕS) §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 396 lg 1 järgi on laenuleping leping, mille kohaselt kohustub üks pool teisele andma laenu rahas või asendatav asja, laenusaaja kohustub laenu või samas koguses asju tagastama. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: - Hageja nõudis kostjalt kohustuse täitmist, st raha 500 000 krooni tagastamist 26.10.2009. - Kostja ei ole hagejale 500 000 krooni tagastanud. - Viivis on perioodi 27.10.2009 - 05.11.2009 eest on 1000 krooni, viivise seadusjärgne määr oli sellel ajal 0,02% päevas. - AL oli 01.04.2006 ja on käesoleval ajal AS AT juhatuse liige. Kostja väitis, et tema juhatuse liige AL pole esitatud vaidlusalusele dokumendile alla kirjutanud. Kostja taotluse alusel läbiviidud ekspertiisi tulemuste kohta koostatud aktist (lk 121) nähtub, et vaidlusalusele dokumendile „võlakiri 01.04.2006“ (lk 5 koopia, valges ümbrikus, toimikus lk 257) on AS AT poolt tõenäoliselt AL alla kirjutanud. AL ütluste kohaselt ei ole ta sellele alla kirjutanud, ES ütluste kohaselt on AL sellele alla kirjutanud. Kohus leiab, et neid tõendeid (dokumentaalne tõend 01.04.2006, ES ütlus, ekspertiisiakt), millest nähtuvalt on kostja seaduslik esindaja AL alla kirjutanud 01.04.2006 dokumendile, on kogumis rohkem. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kostja pole ümber lükanud hageja väidet sellest, et AL pole kostja nimelt 01.04.2006 dokumendile alla kirjutanud. Seega on kostja nimelt nn võlakirjale 01.04.2006 alla kirjutanud AL. 2 (4)

Kostja väitis, et tema ei ole raha 500 000 krooni saanud. Esitatud 01.04.20067 dokumendist nähtub, et ATAS AL isikus on saanud ES vaba tahte alusel enda käsutusse 500 000 krooni, et see võlakiri on koostatud 1-s eksemplaris ja see jääb kuni nimetatud summa täieliku tasumiseni ES valdusse. Võlakirja sisu ja tekst on üheselt arusaadav selles, et ATAL isikus on märgitud 500 000 krooni saanud enda käsutusse. Kostja seadusliku esindaja AL ütluste kohaselt ei ole ta seda raha saanud. Kostja taotlusel ülekuulatud hageja ES ütluste kohaselt palus kostja äritegevuseks hagejalt laenuks raha. Selle 500 000 krooni, mille ta laenas kostjale, sai ES omakorda laenuks oma isalt AS. Selle isalt saadud rahasumma andis ES oma ütluste kohaselt isiklikult üle AL viimase kabinetis sularahas ning hageja koostas selle kohta vaidlusaluse 01.04.2006 dokumendi, millele AL alla kirjutas. Hageja tunnistaja AS ütlustest nähtub, et poeg ES palus laenata AT majandustegevuseks raha ja kuna ta usaldas oma poega ning teadis, et pojal on AL head suhted, siis nõustus märgitud rahasumma laenamisega pojale. Tunnistaja ütluste kohaselt toimus see 2006.a. ja raha sai pojalt tagasi 2007.a Hageja poolt kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest (t lk 234-245) nähtub, et märgitud 500 000 krooni on kostja tasunud tunnistajale 16.02.07. Hageja tunnistaja AS ütlus, mis kinnitavad raha andmist hagejale selleks, et see anda laenuks üle 500 000 kr kostjale hageja esitatud dokumentaalne tõend 01.04.2006, millele on AL alla kirjutanud (vt otsus eelpool) ja mille sisu järgi kinnitas viimane selgelt raha saamist, tõendavad laenu andmist kostjale ja laenuks antud raha üleandmist kostjale seadusliku esindaja AL vahendusel. Kostja enda taotlusel ülekuulatud ES ütlus ei kinnitanud kostja väiteid, justkui poleks hagejal olnud raha kostjale laenamiseks. Selline kostja väide on ümber lükatud hageja tunnistaja AS ütlustega ja hageja pangakonto väljavõttega. Viidatud tõendid kinnitavad tunnistaja ja ES omavahelist laenusuhet 500 000 krooni ning kinnitavad rahaandmist ES selleks, et seda laenata kostjale. Kui kostja raamatupidamisdokumentides või muudes dokumentides on mingil põhjusel rahasumma 500 000 laekumine kajastamata, ei tähenda märgitu seda, et sellist rahasummat poleks tegelikult saadud. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et AL kostja seadusliku esindaja pole 01.04.2006 dokumendile alla kirjutanud ning et ta pole 500 000 krooni saanud, siis on õiged ja tõendatud hageja väited sellest, et hageja sõlmis kostjaga laenulepingu 500 000 krooni kohta VÕS § 396 lg 1 tähenduses ja et hageja on laenulepingu alusel laenuks antud rahasumma 500 000 krooni AL kui ATOÜ juhatuse liikmele üle andnud VÕS § 396 lg 1 järgi. Vaidlus puudus selles, et hageja nõudis kostjalt laenu tagastamist ehk kohustuse täitmist 26.10.2009. Seega muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks 26.10.2009 VÕS § 82 lg 3, 7 järgi. Kuna kostja ei ole laenu 500 000 krooni tagastanud, on kostja kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses. Eeltoodu tõttu on hagejal õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 396 lg 1 alusel kostjalt sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmist e. laenu 500 000 kr e. 31955,82 eurot tagastamist. Märgitud 31955,82 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuivõrd kostja ei ole seni võlga ära tasunud, on kostja viivituse e. rikub kohustus VÕS §100 tähenduse. Selle tõttu on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 ning § 113 lg 1 II lause järgi seaduses sätestatud ulatuses viivist, mis on VÕS § 94 sätestad määr, millele lisandub 7% aastas. Vaidlust ei olnud selles, et perioodil 27.10.2009-05.11.2009 oli vastav määr arvutatuna päevas 0,02% ja viivis1000 krooni e. 63,91 eurot. Seega tuleb kostjalt viivis 63,91 eurot hagejale välja mõista. VÕS § 367 alusel võib võlausaldaja nõuda veel sissenõutavaks mittemuutunud viivist protsendina kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus viivise välja mõista alates 06.11.2009 seaduses sätestad määras. Seega tuleb kostjalt alates 06.11.2009 viivis välja mõista põhivõlalt 31955,82 eurot VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Mis puutub poolte väidetesse, kas 01.04.2006 dokumendi näol on tegemist võlatunnistusega, siis leiab kohus, et viidatud 01.04.2006 nn „võlakirja“ näol on tegemist dokumendiga, mis kinnitab laenulepingu alusel soorituse tegemist kostjale e. laenulepingu täitmist hageja poolt kostjale. Poolte õiguslikud kvalifikatsioonid suhetele ei ole kohtule siduvad. Lisaks: asjaolu, et poolte vahel oli varasemalt laenusuhe, mille järgi sai kostja hagejalt laenu 187 200 krooni ja mis on 3 (4)

hagejale tagasi makstud koos intressidega, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust (puudub vajadus anda seega täiendavat hinnangut ka laenulepingule ja vastavatele maksedokumentidele, t lk 82, 159-170), sest sellest tulenev laenusuhe on poolte enda kinnitusel nende vahel lõppenud, küll aga ei tähenda märgitud seda, et poolte vahel ei olnud teisi laenusuhteid, sh ülalmärgitud 500 000 kroonist laenusuhet, millele kohus andis ülalpool hinnangu. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tsiviilasja hind Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1, § 123 ja § 133 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind selle esitamise ajal põhivõla nõude hind e. 500 000 krooni e 31955,82 eurot.

Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.