Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Tsiviilasi nr. 2-09-20960

Menetluse käik Hageja A S 08.05.2009 esitatud hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale kahetoaline korteriomand XXXXXXX XXXXXX XXXX X/X. XXXXX X - XX, kus ta on aastaid üürinud välja ühte tuba. Alates 2003. aastast üüris hagejalt tuba kostja E A. 07.11.2003 on vormistatud notariaalselt tõestatud volikiri, mille kohaselt A S volitas E A kinkima hagejale kuuluv korter XXXXXXXXX XXXXXX XXX XX/XXXXXXX X-XX iseendale, tingimusega, et volitaja kasuks seatakse tähtajata ja tasuta isiklik kasutusõigus. Volikiri kehtivusega üks aasta andis kostjale õiguse osta hageja nimele 1-toaline mugavustega korter või korteriomand Tallinnas. A S saadud volituse alusel sõlmis E A 13.11.2003 hageja nimel korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu kinnisomandi üleandmiseks kostjale. Hageja isiklik kasutusõigus vaidlusalusele korterile lõpetati 22.12.2009. Praeguseks on kostja korteriomandi võõrandanud. 29.12.2008 on hageja üle seatud eestkoste, hageja eestkostjaks määrati pojapoeg V S, kes ei ole hageja poolt tehtud tehingut heaks kiitnud. 06.02.2009 taganes hageja A S kinkelepingust, viidates tehingu vastuolule heade kommetega ning oma piiratud teovõimele, millest tulenevalt ei olnud ta võimeline mõistma oma tegude tähendust. 07.04.2010 esitatud täpsustatud hagiavalduses palub hageja tuvastada poolte vahel 13.11.2003 sõlmitud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu tühisus ning mõista kostjalt välja alusetu rikastumise sätete alusel korteriomandi eest hüvitus 70 302, 81 eurot. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel ei olnud hageja teovõime tehingu tegemise ajal piiratud. Harju Maakohtu 29.12.2008 määrusega hagejale määratud eestkoste ei saa omada tagasiulatuvat jõudu, millega saaks lugeda kinkeleping sõlmituks ilma esindaja nõusolekuta. Volikirjaga ei ole kostja võtnud endale kohustust omandada hagejale ühetoaline korter, vaid hageja on avaldanud, et kui ta soovib omandada korterit, siis kostja vormistab selle tehingu tema nimel. Vaidlusaluses kinkelepingus ei sisaldu koormatist või tingimust, millega oleks kinge seotud. Samuti ei oma õiguslikku jõudu kinkelepingust taganemise avaldus. Kinkelepingust võib taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil kinkija sai teada oma taganemise õiguse tekkimisest. Hageja on oma taganemise avalduses ja hagis märkinud, et sai teada korteriomandi kinkimisest 2008. aasta sügisel. Kostja leiab, et hagi on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegunud. Maakohtu otsus Harju Maakohtu otsuse kohaselt on hagi rahuldatud, kuid otsuse resolutsioon sisaldab vaid otsustust rahalise nõude kohta. Tõendite põhjal jõudis kohus järeldusele, et hageja nõue on põhjendatud. Nii V S vande all antud seletusest ja tunnistaja I A ütlusest kui kaudselt ka kohtupsühhiaatrilisest ekspertiisiaktist eeldas kohus, et 2003. aastal oli A.S piiratud teovõimega. Nimetatud tõenditega on ümber lükatud E.A vande all antud seletus, et hageja oli tehingute tegemise ajal psüühiliselt normaalses seisundis. Seega, tuginedes kohtule esitatud tõenditele, asus kohus seisukohale, et volikirja vormistamise ja tehingu tegemise ajal ei võimaldanud hageja vaimne tervis tal aru saada oma tegude tähendusest. A S suhtes on 2008. a teostatud kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mille käigus ilmnes hagejal nõrgamõistuslikkus täpsustamata dementsuse kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, ta ei suuda mõista kirjalikke dokumente ega saa aru keerulisematest suulistest selgitustest. Ekspert on määranud hagejale diagnoosiks: täpsustamata dementsus luululiste ja hallutsinatoorsete sümptomitega. Ekspertiisiaktis on märgitud, et kuni 2000. aastani sai hageja ise oma elu korraldamisega hakkama. Muu hulgas tugines kohus V.S kinnitusele, et hageja otsis ta üles 2001. a ning et juba sel ajal oli hagejaga raske suhelda: kui V.S püüdis vanaemaga millestki rääkida, siis sai ta aru, et viimane

Tsiviilasi nr. 2-09-20960

tegelikult teda ei mõista, samuti kaebas vanaema häälte kuulmise ja nägemuste nägemise üle. V S vande alla antud seletus kinnitab eksperdi arvamust, et hageja vaimne seisund võis muutuda 2003. a. Kohus eelistas tunnistaja I A ütlusi tunnistaja P D ütlustele: esimene neist rääkis, et hageja ei olnud temaga suheldes 2001. a adekvaatne, teine väitis, et hageja psüühiline seisund oli 2000. a igati hea. Kohus pidas kostja seletust vastuoluliseks, sest viimane väitis, et tutvus hagejaga umbes aastatel 2001-2002, siis kui hageja poeg veel elas, kuid selleks ajaks oli poeg surnud. TsÜS § 11 lg 1 kohaselt piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. A S seadusliku esindaja V S poolt tehingu heakskiitu ei ole järgnenud. Eelnevast lähtudes on 13.11.2003 tehtud kinkeleping tühine, kuna see on tehtud ilma eestkostja nõusolekuta isiku poolt, kelle teovõime oli piiratud ning tehingut ei ole eestkostja hiljem ka heaks kiitnud. Kuna eeltoodu alusel on 13.11.2003 tehtud kinkeleping tühine, siis ei pea kohus vajalikuks enam käsitleda heade kommete vastasust. Käesolevaks ajaks on kostja vaidlusaluse korteriomandi võõrandanud, seega ei ole saadud asja võimalik alusetu rikastumise sätete alusel tagastada. VÕS § 1032 lg 2 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt saadu hüvitamist harilikus väärtuses. Hageja on näidanud südalinnas asuva 55 m2 korteri väärtuseks 70 302, 81 eurot. Kostja ei ole korteriomandi väärtuse suurust vaidlustanud. Kostja viide aegumisele on alusetu. Tehingust tuleneva nõude aegumise kohaldamise eelduseks on kehtiv leping või tehing. Antud juhul on tegemist tühise tehinguga. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud olulisel määral menetlusõiguse norme, hinnanud valesti asjas kogutud tõendeid ning jätnud kohaldamata vajalikud materiaalõiguse normid. Maakohtu otsus on rajatud vaid tõendamata asjaoludele ja hageja seadusliku esindaja ja tema sõbra kohtuistungil antud seletustele. Kostja esiletoodud asjaolud jättis kohus täielikult arvestamata. Kohtuotsusest ei selgu, millena on hageja kasuks 70 302, 81 eurot kostjalt välja mõistetud. Kostja leiab, et hageja poolt 05.04.2010 esitatud hagiavalduse täpsustus on käsitletav hagi muutmisena TsMS § 376 mõttes. Esialgses hagiavalduses on hagi hind 900 000 krooni (57 520, 48 eurot), hagiavalduse täpsustuse kohaselt nõudis hageja kostjalt 1 100 000 krooni (70 302, 81 euro) väljamõistmist. Riigikohus on lahendi 3-2-1-48-08 punktis 14 leidnud, et nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. Korteri tagastamise nõude asemel taotles hageja selle väärtus hüvitamist rahas. Seega on tegemist erinevate nõude aluseks olevate asjaoludega ja materiaalõiguse normidega. Tulenevalt TsMS § 392 lg-st 1 peab kohus eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes; menetlusosaliste taotlused ja vajaduse korral teiste menetlus-osaliste seisukohad nende suhtes. Ei nähtu, et kohus oleks oma seadusest tulenevat kohustust täitnud. Hageja ei ole esitanud tõendit korteriomandi väärtuse kohta, mille väljamõistmist ta taotles. Maakohus ei selgitanud pooltele, et hageja nõue korteriomandi tagastamisest on muutnud alusetuks ja hageja nõude aluseks on õigusliku aluseta saadu tagastamine, tagastamise võimatuse tõttu hüvitamine hariliku väärtus tagasinõudmise tekkimise ajal tulenevalt VÕS § 1032 lg-st 2. Maakohus on üksnes märkinud, et kostja ei ole korteriomandi väärtuse suurust vaidlustanud. Maakohus ei ole 01.11.2010 kohtuistungil tõendeid uurinud (protokoll tl 208-216). Protokollist ei nähtu, et kohus oleks avaldanud asja materjalid. Kohus on rikkunud TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi

Tsiviilasi nr. 2-09-20960

nõuete kohta. TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Kohus ei ole otsuse resolutsioonis lahendanud hageja nõuet kinke ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise kohta. Kohus on hagiavalduse rahuldamisel tuginenud asjaolule, et volikirja vormistamise ja tehingu tegemise ajal ei võimaldanud hageja vaimne tervis tal aru saada oma tegude tähendusest ja et teovõime piiratus ei alga eestkoste määramise ajast. Kostja selle järeldusega ei nõustu. Kostja leiab, vastupidiselt kohtule, et teovõimet eeldatakse, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Harju Maakohtu 29.12.2008 määrusega hagejale määratud eestkoste ei saa omada tagasiulatuvat jõudu, millega saaks lugeda kinkelepingu sõlmituks ilma esindaja nõusolekuta. Kostja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et vaatamata sellele, et hagejal diagnoositi 2008. aasta lõpus, s.o. viis aastat peale tehingu tegemist, täpsustamata dementsus luululiste ja hallutsinatoorsete sümptomitega, ei tõenda see, et hagejal oleks olnud kestev nõrgamõistuslikkus, mis ei võimaldanud tal oma tegudest 2003. aastal aru saada. Kohus on valesti hinnanud tõendina esitatud ekspertiisiakti hageja teovõime kohta, kuna antud aktis ei anna ekspert hinnangut hageja teovõime kohta 2003. aastal, samamoodi ei ole eksperdile esitatud küsimust hageja teovõime kohta 2003. aastal. Vastupidi, ekspertiisiaktis jõudis ekspert järeldusele, et dementsuse põhjus, kestvus ja kulg on ebaselged puuduliku anamneesi ja terviseuuringute puudumise tõttu. Tunnistajate ütluste hindamisel ei ole maakohus väljendanud oma seisukohta neis sisalduvate vasturääkivuste kohta. Vastuolulisteks saab pidada V S ütlusi, kuna ta on 2008. aastal eksperdile väitnud, et suhtlus hagejaga algas 2003. aastal, kuid käesolevas tsiviilasjas ta väidab, et suhtlus algas 2001. aastal. Tunnistaja I A ütlusi ei saa samuti pidada usaldusväärseteks, kuna V S on varem selgitanud, et suhtlus hagejaga algas 2003. aastal, seega ei saanud I A hagejaga kohtuda 2001. aastal nagu ta on oma ütlustes väitnud. Kohus ei ole otsuses võtnud seisukohta tunnistaja P D ütluste kohta, kelle väitel elas ta 2000. aastal hageja korteris ning hageja psüühiline seisund oli hea. Maakohus ei ole oma seisukohta avaldanud ka kostja väidete osas, mille kohaselt notarid, kes tõestasid hageja poolt 2003. a sõlmitud lepinguid, lugesid hageja otsusevõimeliseks. Samuti pidas hagejat adekvaatseks AS-i Sampo Pank esindaja. Hageja seadusliku esindaja väited, selle kohta, nagu poleks hageja midagi mäletanud ega suutnud enda arusaadavalt väljendada, on ümber lükatud asjaoluga, et antud volikirjas on hageja selgelt väljendanud, et on alates 18.06.1973 perekonnaseisult lahutatud. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. 08.05.2009 esitatud hagis vaidlustati hageja poolt 2003. a sooritatud tehingut (taotleti tühisuse tuvastamist) põhjusel, et hageja teovõime oli tehingu tegemise ajal piiratud (piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine - TsÜS § 11 lg 1). Hagiavalduses tugineti eelkõige eestkostemenetluses läbiviidud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemustele (vastav akt on koostatud 21.11.2008). Maakohus, hinnates kohtule esitatud tõendeid, arvestas samuti olulisel määral kõnealust akti. Eelkõige selle tõendi põhjal jõudis kohus järeldusele, et volikirja vormistamise ja tehingu tegemise ajal ei võimaldanud hageja vaimne tervis tal aru saada oma tegude tähendusest ka 2003. a. Kohus

Tsiviilasi nr. 2-09-20960

tugines asjaolule, et ekspertiisi teostamise ajal ilmnes hagejal nõrgamõistuslikkus täpsustamata dementsuse kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Vaatamata sellele, et ekspertiisi kohaselt oli hageja diagnoosiks täpsustamata dementsus luululiste ja hallutsinatoorsete sümptomitega, viitas kohus ekspertiisiaktis sisalduvale hageja seletusele. Samuti on kohus viidanud V S poolt eksperdile antud seletusele, jättes küll tähelepanuta selles esinenud olulised vastuolud nimetatud isiku hilisema, käesolevas kohtumenetluses antud seletusega. V S sõbra I A tunnistajana antud ütlusi ei hinnanud kohus teiste tõendite kontekstis, vaid luges nende abil A S teovõime piiratuse tõendatuks. Kostja poolt esiletoodud asjaolud jättis kohus seejuures käsitlemata. Kolleegium eeltoodud hinnanguga ei nõustu ja leiab, et maakohus on rikkunud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Antud juhul olid vaidluse all asjaolud, mis vajasid selgitamiseks eriteadmisi. Kohtuotsuse resolutsioonis tuli lahendada ka tehingu kehtivust puudutav nõue. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita eelmenetluse ülesanded: eelkõige selgitada välja hageja nõuded ja nende põhjendamiseks esitatud väited, samuti kostja vastuväited ning väidete tõendamiseks esitatavad tõendid. Tulenevalt TsMS §-st 392 on eelmenetluse eesmärgiks valmistada asja arutamine ette niisuguse põhjalikkusega, et asja saaks katkematult lahendada ühel kohtuistungil (lg 2), eelmenetluse ülesannete täitmiseks võib kohus nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda (lg 3). Nimetatud ülesannete nõuetekohane täitmine on eelduseks asjas tähtsust omavate asjaolude õigeks tuvastamiseks ning vajalike tõendite kogumiseks. Kohus võib teha menetlusosalisele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2). Kohus oleks pidanud hagejale selgitama vajadust taotleda ekspertiisi korraldamist asjas tähtsust omavate asjaolude kohta eksperdi arvamuse saamiseks. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul õigus menetlusosalise taotlusel küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Maakohtul ei olnud alust eestkostemenetluses teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi põhjal teha järeldust hageja tervisliku seisundi kohta 2003. a. Selle arvamuse andmisel ei olnud eksperdi eesmärgiks hinnata hageja tervislikku seisundit viis aastat tagasi. Asjaolu, et ekspert on akti kirjeldavas osas tuginenud mitmetele oletustele ning leidnud, et hageja seisund võis muutuda 2003. a, ei tõenda isiku võimetust saada oma tegudest aru sel ajal. Pealegi nähtub kõnealusest ekspertiisiaktist, et ekspertiisiks kasutatud materjali ulatus oli piiratud. Akti kohaselt on ekspertiisil materjalidena kasutatud tsiviilasja nr 2-08-71867 (eestkoste seadmine), 14.11.2008 hageja elukohas läbiviidud psühhiaatrilise intervjuu ja jälgimise käigus kogutud andmeid ning hageja pojapoja V S ütlusi. Ka ekspert on sedastanud, et hageja dementsuse põhjus, kestvus ja kulg on ebaselged puuduliku anamneesi ja terviseuuringute puudumise tõttu. Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus ei ole tuvastanud ega hinnanud. Isikute kaebeõigus oleks ebaproportsionaalselt piiratud, kui teise astme kohus asuks esmakordselt tuvastama faktilisi asjaolusid. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.