1.Jekaterina Savitskaja (hageja) esitas 25. veebruaril 2016 Tallinna linna (kostja) vastu hagi, et tunnistada enda 7. mai 2013. a pärandist loobumise avaldus kehtetuks. Hagiavalduse kohaselt suri 1. veebruaril 2013 hageja vanaema Aleksandra Savitskaja (pärandaja, testaator), kelle seadusjärgsed pärijad olid hageja ja Valeri Savitski. Hageja loobus notariaalselt tõestatud avaldusega pärandist 7. mail 2013, sest ta ei soovinud koos võimalike arvukate võõraste seadusjärgsete pärijatega pärandvara jagama hakata. Notar ei teavitanud hagejat testamendi
2-16-2978 olemasolust. Hageja loobus pärandist seadusjärgse, mitte testamendijärgse pärijana. Tallinna linnale väljastati pärimisõiguse tunnistus 3. aprillil 2014.
30.detsembril 2015 tõestas notar hageja pärandist loobumise tühistamise tahteavalduse, kus hageja märkis, et ta ei olnud pärandist loobumisel teadlik, et tema kasuks oli tehtud testament ning pärandajal oli õigus Tallinnas Rävala pst 7–40 asuvale korterile (korter). Hageja sai sellest teada 2015. aasta detsembris. 30. detsembril 2015 loovutas hageja notariaalse lepinguga kõikvõimalikud pärandiga seotud nõuded Sergey Simonenkole. Vastusena kostja vastuväidetele märkis hageja, et kuna pärandajal ei olnud testamendi tegemise ajal muud vara peale korteri, tuleks testamenti tõlgendada selliselt, et pärandaja soovis hageja ja V. Savitski nimetada enda pärijateks, mitte annakusaajaiks.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuses märkis kostja, et pärandaja kinkis eluajal, 13. novembril 2003 korteri Elhan Abbassovile (kingisaaja). Pärandajale määrati piiratud teovõime tõttu 29. detsembril 2008 eestkostja. Pärandaja esitas 8. mail 2009 hagi, milles palus tuvastada korteri kinkelepingu tühisuse tema piiratud teovõime tõttu ning tagastada korter. Seda nõuet arutati tsiviilasjas nr 2-09-20960. Pärandaja täpsustas oma nõuet ning palus korteriomandi tagastamise asemel korteri eest hüvitist 70 302 eurot 81 senti, sest selgus, et Elhan Abbassov oli 12. veebruaril 2010 võõrandanud vaidlusaluse korteri kolmandale isikule. Pärast pärandaja surma astus Tallinna linn hageja üldõigusjärglasena tsiviilasja menetlusse, suurendas hüvitisnõuet ning palus hüvitisena korteri asemel välja mõista 99 000 eurot. Tsiviilasjas nr 2-09-20960 jõustus 29. juulil 2015 otsus, millega on tuvastatud korteri kinke- ja asjaõiguslepingu tühisus pärandaja piiratud teovõime tõttu ja mõistetud pärija kasuks välja 99 000 eurot. Hageja nõue praeguses tsiviilasjas ei vääri õiguskaitset, sest hagi esitamise eesmärk on vabastada kingisaaja Tallinna linnale 99 000 euro tasumise kohustusest. Deivi Vaht oli varasemas tsiviilasjas kingisaaja esindaja ning esindab praeguses asjas hagejat. Hageja on pärandiga seotud nõuded loovutanud Sergey Simonenkole, kes elab Deivi Vahile kuuluvas eluruumis. Pärimisseaduse (PärS) § 123 lg-s 2 sätestatud pärandist loobumise tühistamise eeldused ei ole täidetud, sest pärandaja ei nimetanud hagejat 2. juulil 2001 tehtud notariaalselt tõestatud testamendis pärijaks, vaid määras talle annaku. Testamendis sisaldus annakukorraldus, sest korter ei olnud pärandaja ainus vara: ta sai pensioni ja tal oli ka vallasasju ning raha. Kuna hageja ei olnud testamendijärgne pärija, vaid üksnes annakusaaja, siis ei saanud ta olla eksimuses selles, kas ta pärib seaduse või testamendi alusel. Seadusjärgne pärimisõigus ei mõjuta hageja õigusi annakusaajana. Pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamiseks ei anna alust ka see, et hageja ei teadnud pärandvara koosseisu või pärijate ringi, ta oleks saanud seda notarilt küsida. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et ta sai eksimusest teada kuus kuud enne hagi esitamist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg 1 p 2 mõttes. Ei ole usutav, et hageja sai testamendist teada alles 2015. aastal. Notar teadis testamendist enne seda, kui hageja pärandist loobumise avalduse tegi, ning teade oli avaldatud Ametlikes Teadaannetes.
3.Harju Maakohus jättis 22. novembri 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et 2. juulil 2001 tegi Aleksandra Savitskaja notariaalselt tõestatud testamendi,
1.veebruaril 2013 pärandaja suri ning 7. märtsil 2013 hageja loobus pärandaja pärandist. Avaldusest nähtub, et hagejale ei ole teada, et Aleksandra Savitskaja oleks teinud testamendi. Seega ei vaidle pooled selle üle, et hageja loobus pärandist ning pärandaja pärand on üle läinud Tallinna linnale. 2(9)
2-16-2978 Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tõlgendada testamendis sisalduvaid korraldusi ning kas hageja saab pärandist loobumise kehtetuks tunnistada eksimuse tõttu. Pärandaja 2. juulil 2001 tehtud testamendi tõlgendamisele tuleb kohaldada PärS § 28–34 (PärS § 181 lg 2), lähtudes testaatori tegelikust tahtest. Pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal ehk 1. veebruaril 2013 kehtinud õigust (PärS § 180). Pärandist loobumise saab kehtetuks tunnistada eksimuse tõttu vaid juhul, kui pärija on olnud eksimuses selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi (PärS § 123 lg 2). Maakohus tuvastas, et hagejale ja V. Savitskile oli testamendis määratud annakuna korter ning tegemist ei olnud pärija nimetamise korraldusega. Testamendi järgi määras hageja annakuna korteri nr 40 koos vastava osaga elamust (ka korteri või korterihoonestusõiguse) asukohaga Tallinnas Rävala pst 7 võrdsetes mõttelistes osades V. Savitskile ja J. Savitskajale. Testamenti tuleb tõlgendada selliselt, et selles tehti hageja kasuks annakukorraldus poole korteri mõttelise osa saamiseks, sest testamendis tegi pärandaja korraldusi vaid korteri kohta, mitte kogu vara või vara osa kohta. Testamendist ei nähtunud ka muid isikuid. On tõendatud, et pärandajale kuulus testamendi tegemise ajal ka muud vara, nt raha. Vaid annakukorralduse tegemine ei olnud praktikas erandlik ning eluliselt usutav on see, et pärandaja soovis teha just annakukorralduse, et välistada korteri üleminek esimese järjekorra pärijatele ja kaitsta lapselaste huve. Seega oli hageja annakusaaja, mitte testamendijärgne pärija. Kuna ta oli vaid annakusaaja, ei saanud ta olla PärS § 123 lg 2 mõttes eksimuses selles, kas ta pärib seaduse või testamendi alusel. Asja lahendamise seisukohalt ei ole olulised asjaolud, mis käivad varasema kinkelepingu tühisusega seotud kohtuvaidluse või pärandajale eestkostja määramise kohta, ega ka see, millal hageja sai testamendist teada.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule või teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. mai 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda, märkides samas, et kostjal ei ole kindlaksmääratavaid menetluskulusid. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-le 6. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust ega teinud üllatuslikku lahendit, sest ta arutas istungil poolte faktiliste ja õiguslike väidete üle ning selgitas kohaldatavaid õigusnorme, sh annaku olemust. Maakohus leidis sealjuures põhjendatult, et hageja kasuks ei olnud tehtud mitte pärija nimetamise, vaid annaku määramise korraldus, mistõttu ei saanud hageja olla PärS § 123 lg 2 mõttes eksimuses pärimise aluse osas.
3(9)
2-16-2978 Pärandaja tegelik tahe PärS § 28 mõttes oli teha hageja kasuks annakukorraldus, arvestades, et ta on testamendis ühemõtteliselt jätnud hagejale poole korterist, mitte oma kogu vara või mõttelist osa kogu varast. Pärandaja testamendis väljendatud tahte teistsuguseks tõlgendamiseks ei ole alust. Nõustuda saab sellega, et kuigi pärandajal ei olnud testamendi tegemise ajal muud kinnisvara peale vaidlusaluse korteriomandi, ei tähenda see, et pärandajal ei olnud muud vara või varalist õigust. Pärandaja sai pensioni ning puudub mõistlik põhjendus, miks ei olnud tema omandis vallasasju, samuti raha. Kostja tõendas, et pärandaja andis aastaid üürile ühte tuba korterist ja teenis sellelt tulu. Kuna pärandaja tegi testamendi 2001 ja suri 2013, siis ei olnud eluliselt usutav, et elanud pärast testamendi tegemist üle kümne aasta, ei olnud tal muud vara peale eelnimetatud korteriomandi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus või alternatiivselt saata asja uueks lahendamiseks alama astme kohtule. Riigikohtu seisukoht on vajalik selleks, et PärS § 123 rakenduspraktikat kujundada ja eristada annakusaaja ja pärija instituute. Kohtud ei ole õiguskirjanduses ja alamate astmete kohtupraktikas välja kujunenud seisukohti rakendanud ning see tingis väära lahendi. Pärandaja soovis hageja pärijaks nimetada, mitte talle annakut määrata. Maakohus rikkus selgitamiskohustust, sest ta avaldas alles pärast eelmenetluse lõppu asja sisulisel arutamisel, et tegemist võib olla annakuga. Maakohtu eelmenetluses väljendatud seisukohtade järgi pidas kohus hagejat pärijaks (23. mai 2016 eelistungi protokoll). Maakohus eksitas hagejat, sest kohustas teda tõendama testamendist teadasaamise aega, kuid pärast märkis otsuses, et testamendist teadasaamise ajal ei ole tähtsust. Maakohtu oluliste rikkumiste tõttu pidanuks ringkonnakohus saatma asja maakohtule uueks lahendamiseks. Kohtud rikkusid põhjendamiskohustust ega viidanud ühelegi tõendile, kui leidsid, et pärandajal oli peale korteri ka muud vara ja seetõttu tuleb korteri kohta testamendis tehtud korraldust tõlgendada annakukorraldusena, mitte pärija nimetamise korraldusena. Tuvastamata jäi, kas testaatoril oli testamendi tegemise ajal muud vara peale korteri. Tähtsusetu on see, kas kümne aasta jooksul pärandajale veel vara lisandus, sest testaatori tahet tuleb hinnata testamendi tegemise aja seisuga. Kui pärandajal sel ajal muud vara ei olnud, tuleb hageja kasuks tehtud korraldust pidada pärija nimetamise korralduseks. Testamenti tõlgendades oleks maakohus pidanud põhjendama, miks ta ei nõustu hageja väidetega, et testaator tegi korraldused hageja kui pärija kasuks. Maakohtu lahend oli olulises ulatuses põhjendamata ning ringkonnakohus jättis maakohtuga nõustudes selle puudused kõrvaldamata.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei vaidle pooled järgneva üle: pärandaja tegi 2. juulil 2001 notariaalselt tõestatud testamendiga järgmise korralduse: 4(9)
2-16-2978 „Mina Aleksandra Savitskaja, määran annakuna minu omandis oleva korteri nr 40 (nelikümmend) koos vastava muu osaga elamust (ka korteriomandi või korterihoonestusõiguse) asukohaga Tallinnas Rävala pst 7 (seitse), võrdsetes mõttelistes osades Valeri Savitski’le, sündinud 16.12.1972. a ja Jekaterina Savitskaja’le, sündinud 22.09.1979.“; pärandaja suri 1. veebruaril 2013; hageja tegi 7. mail 2013 notariaalselt tõestatud avalduse pärandaja pärandist loobumiseks; Tallinna linnale väljastati 3. aprillil 2014 pärandaja pärimisasjas pärimistunnistus. Pooled vaidlevad selle üle, kas täidetud on PärS § 123 lg 2 eeldused, et hageja saaks pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistada, ning selle üle, kas testamendis sisalduv korraldus, millega testaator jättis hagejale ja V. Savitskile korteri võrdsetes mõttelistes osades, on annakukorraldus PärS § 56 lg 1 mõttes või pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes.
11.Esmalt käsitleb kolleegium testamendi tõlgendamise reegleid ning annaku määramise ja pärija nimetamise korralduse eristamist (I), seejärel analüüsib kolleegium pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamise eeldusi ning teeb menetluslikud otsustused (II). I
12.Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi (PärS § 19 lg 1). Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest (PärS § 39 lg 1). Kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist. Annakuks võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve (PärS § 56 lg-d 1 ja 2). Sarnaselt olid pärija ja annakusaaja mõisted sätestatud ka vaidlusaluse testamendi tegemise ajal kehtinud seaduses (enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 37 ja § 54 lg 1). Loobuda saab nii pärandist (PärS § 4 lg 2) kui annakust (PärS § 64 lg 1). Pärandist loobumise korral testamendijärgne pärija ei päri. Annakust loobumise korral lõpeb üldjuhul annaku täitmise nõue (PärS § 64 lg 3). Iseenesest on võimalik nii pärandist kui ka annakust loobumine kehtetuks tunnistada (PärS § 123 ja TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97). Eksimuse tõttu pärandist loobumise kehtetuks tunnistamist võib pärija taotleda üksnes juhul, kui ta on võtnud pärandi vastu või loobunud sellest eksimuse tõttu selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi (PärS § 123 lg 2).
13.Hageja peab end testamendijärgseks pärijaks ja on oma väidetel eksimuse tõttu (arvas, et pärib seaduse, mitte testamendi järgi) teinud pärandist loobumise avalduse. Vaidluse lahendamiseks on oluline tuvastada, kas hageja on vaidlusaluse testamendi järgi nimetatud pärijaks või annakusaajaks. Kui hageja on testamendijärgne pärija, siis tuleb hinnata, kas ta loobus pärandist eksimuse tõttu ehk kas täidetud on PärS § 123 lg-s 2 sätestatud pärandist loobumise kehtetuks tunnistamise eeldused. Kui hageja on annakusaaja, siis oleks õiguslik tähendus üksnes tema annakust loobumise tahteavaldusel. Kui annakusaaja teeks tahteavalduse pärandist loobumiseks, siis oleks see tagajärjetu, sest olematust õigusest ei saa loobuda.
5(9)
2-16-2978
14.Tuvastamaks, kas hageja on pärija või annakusaaja, tuleb testamenti tõlgendada. PärS § 181 lg 2 järgi kohaldatakse enne 2009. a 1. jaanuari tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kehtiva seaduse §-de 28–34 sätteid. PärS § 28 järgi lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest. Kuna testament on ühepoolne tahteavaldus, ei tule lähtuda objektiivse kolmanda isiku vaatepunktist, vaid tõlgendamise teel tuleb välja selgitada testaatori subjektiivne tahe.
15.Kolleegiumi arvates jättis maakohus asja lahendamiseks määrava tähendusega asjaolud tuvastamata, kui ei teinud kindlaks testaatori tegelikku tahet ja piirdus testamendis sisalduvate korralduste grammatilise tõlgendamisega, ringkonnakohus ei ole aga puudust kõrvaldanud. Kohtud on eksinud annaku ja pärija eristamisel asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel.
16.Ringkonnakohus leidis, et testaatori tegelik tahe oli teha annakukorraldus, ja pidas selliseks järelduseks piisavaks, et notariaalselt tõestatud testamendis on nimetatud kahele isikule võrdsetes mõttelistes osades korteri jätmist annakukorralduseks, notariaalaktis kajastusid selgitused annaku olemuse kohta, testaator sai pensioni ja andis enne surma korterist üürile ühte tuba. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole oma järeldust piisavalt põhjendanud.
17.Kolleegium leiab, et testaatori tegeliku tahte väljaselgitamine, selleks korralduste tõlgendamine ning nende õigusliku olemuse hindamine on vajalik ka siis, kui testaator on teinud notariaalselt tõestatud testamendi või kasutanud korralduste sõnastamisel õigusmõisteid. Asjaolu, et korraldused on vormistatud notariaalselt või õigusmõisteid kasutades, ei tähenda, et lähtuda saaks üksnes korralduste tekstist. Korralduse olemusele tuleb anda õiguslik hinnang, milleks tuleb hinnata korralduse sisu, mitte pelgalt testaatori sõnakasutust. Seadusandja soovi kaitsta testaatori subjektiivset tahet sõltumata korralduse sõnastusest toetab ka pärimisseaduse eelnõu seletuskiri, mille kohaselt ei tule tõlgendamisel lähtuda mitte niivõrd grammatilisest tekstist või sõnade üldlevinud tähendusest, kuivõrd testaatori tegelikest soovidest ja motiividest, isegi kui need ei kajastu koostatud viimse tahte avalduse tekstis (Riigikogu XI koosseis; 56 SE; lk 6).
18.Testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et testamendi tõlgendamisel tuleb arvestada, et testaator elas pärast testamendi tegemist veel kümme aastat ning tal võis täiendavat vara tekkida. Asjaolud, mis tekkisid pärast testamendi tegemist, ei saanud mõjutada testaatori tegeliku tahte kujunemist testamendi tegemise ajal.
19.Kolleegium selgitab, et eelistada tuleb tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ning saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele testaatori tegelik tahe oli suunatud. Ainuüksi asjaolu, et testamendis on kasutatud õiguslikku mõistet, ei välista võimalust kvalifitseerida korraldus õiguslikult ümber. Testaatori sõnakasutusest ei saa lähtuda juhul, kui selle tulemusena saabuksid õiguslikud tagajärjed, mis testaatori tegelikule tahtele ei vasta, või tagajärjed oleksid soovitust ebasoodsamad. Testamendis sisalduvatele korraldustele õigusliku hinnangu andmisel tuleb testamendi tõlgendamise reegleid arvestades otsustada igal üksikjuhtumil korralduse õigusliku olemuse üle, kasutades korralduste eristamise kriteeriume nende koostoimes. Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61). 6(9)
2-16-2978
20.Kolleegium märgib, et seaduse tekst toob annaku ja pärija erisusena peamiselt välja selle, et pärija nimetamise korraldusega jätab testaator isikule kogu oma vara või mõttelise osa sellest, samas kui annakukorraldusega saab soodustatud isik üksnes teatud varalise hüve. See aga ei tähenda, et korraldusele õigusliku hinnangu andmisel saaks piirduda vaid selle analüüsimisega, kas testaator on jätnud varaesemed kindlaks määramata või need korralduses nimetanud. Seda eriti juhtudel, mil pärandajale kuulubki peamiselt vaid üks väärtuslikum varaese. Korraldusele tuleb õiguslik hinnang anda, arvestades erinevaid kriteeriume koostoimes.
21.Kolleegium leiab, et annaku ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb mh hinnata: kas pärandaja on soovinud jätta isikule annakuna vaid ühe konkreetse eseme või nimetanud ta pärijaks, jättes talle kogu oma vara või murdosa sellest; millise osakaalu pärandvara väärtusest moodustab isikule jäetud varaese; seejuures viitab pärija nimetamise korraldusele see, kui isikule on jäetud vara põhiosa või ese, mis moodustab suure osa pärandvara väärtusest, annaku määramisele aga see, kui isikule jäetud ese moodustab kogu pärandvarast vaid kõrvalise osa; kas pärandaja nägi isikut oma pärijana ja õigusjärglasena, kes osaleb pärandvara jagamises, vastutab pärandil lasuvate kohustuste eest ja kannab pärandi avanemisega seotud kulud, või nägi pärandaja isikut pigem annakusaajana, kes pärandvara valitsemises ei osale ja kellel on võlausaldajana pärija vastu võlaõiguslik nõue; kas pärandaja tahe oli suunatud sellele, et varaese läheks vahetult üle isikule kui pärijale, või soovis pärandaja, et isik saaks annakusaajana vaid võlaõigusliku nõude pärija vastu. Samal seisukohal ollakse ka õiguskirjanduses (vt T. Mikk. Annak pärandvarast eseme omandamise alusena. Teadusmagistritöö. Tartu Ülikool, 2010).
22.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et pärija nimetamise korraldusega saab tegemist olla vaid siis, kui testaatoril mingit vara peale korteri ei olnud. Annaku määramise ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb hinnata, millise osakaalu moodustas testamendis nimetatud vaidlusalune varaese kogu pärandvara väärtusest, ning sedagi üksnes ühe kriteeriumina teiste hulgas. Kui pärandaja on korralduses käsitlenud vaid korterit, kuid muu vara on vähese väärtusega, tuleb korralduse tõlgendamise kaudu välja selgitada, kas testaatori tegelik tahe oli määrata üksnes korteri saatus ning jätta väiksemad esemed, sh näiteks korteri sisustusesemed, muudele isikutele kui neile, keda ta testamendiga soodustas.
23.Kui testaator on korralduses nimetanud konkreetsed esemed, kuid ei ole selgelt pärijat nimetanud ega loetlenud kõiki esemeid, on vajalik korraldust tõlgendades mh välja selgitada, keda testaator soovis näha oma üldõigusjärglasena. Annakukorraldusega võis testaator soovida piirduda juhul, kui võib eeldada, et tema tegelik tahe oli, et tema üldõigusjärglased oleksid seadusjärgsed pärijad, mitte testamendiga soodustatud isikud. Pärija nimetamise korraldusega võib olla tegemist siis, kui saab eeldada, et testaatori tegelik tahe oli soodustada testamendis nimetatud isikuid.
24.Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas (Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-51896, p 17). Ringkonnakohtu otsus täiel määral neile nõuetele ei vasta. 7(9)
2-16-2978
24.1.Ringkonnakohus märkis otsuses üldsõnaliselt, et testaatoril ei olnud lisaks korterile küll muud kinnisvara, kuid puudub mõistlik põhjendus, miks ei olnud tema omandis vallasasju ja raha, kuna ta sai pensioni ning andis üürile ühte tuba. Selliselt põhinesid ringkonnakohtu järeldused üksnes oletustel. Kohtulahendi põhjendustest peab olema selgelt aru saada, millised asjaolud on kohus tuvastanud ning millistel tõenditel kohtu järeldused põhinevad. Ringkonnakohtu otsus ei sisalda faktilisi asjaolusid, millel järeldus põhineb, ega tõendeid, mille alusel saaks selliseid asjaolusid tuvastada.
24.2.Hageja märkis apellatsioonkaebuses põhjendatult, et testamendis sisalduva korralduse õiguslikul määratlemisel tuleks hinnata seda, kas pärandaja tahe oli soodustada hagejat kui üldõigusjärglast ja tagada omandi üleminek vahetult või soovis ta anda hagejale üksnes võlaõigusliku nõude pärijate vastu (apellatsioonkaebuse p 15). Ringkonnakohus neid kriteeriume korraldusele õigusliku hinnangu andmisel arvesse ei võtnud ning hageja apellatsioonkaebuse väidetele ei vastanud. Sellega rikkus ringkonnakohus mh TsMS § 654 lg 5 nõudeid.
25.Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul menetlusnorme järgides tuvastada testamendi tõlgendamiseks oluliste asjaolude (vt otsuse p-d 20–23) olemasolu või puudumine ja selle alusel anda testaatori korraldusele õiguslik hinnang, lähtudes ülaltoodud selgitustest testamendi tõlgendamise reeglite ning annaku ja pärija nimetamise korralduse eristamise kohta (vt otsuse p-d 14–19). II
26.Pooled vaidlevad praeguses asjas ka selle üle, kas hageja oli eksimuses selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi, ehk kas täidetud on PärS § 123 lg-s 2 sätestatud eeldused hageja pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamiseks.
27.PärS § 123 lg 2 on erinorm TsÜS § 92 suhtes, mis käsitleb eksimuse tõttu tehingu tühistamise üldreegleid. PärS § 123 lg 2 eesmärk on kitsendada ja täpsustada asjaolusid, millele tuginedes saab isiku pärandist loobumise või pärandi vastuvõtmise avalduse eksimuse tõttu kehtetuks tunnistada. Säte täpsustab, et avalduse kehtetuks tunnistamise alusena saab eksimusele tugineda üksnes siis, kui eksimus seisneb selles, kas isik pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi. Asjaolu, et isik ei olnud teadlik pärandvara koosseisust, ei anna alust avalduse kehtetuks tunnistamiseks. PärS § 121 kohaselt on õigustatud isikul võimalus enne loobumist või vastuvõtmist muu hulgas saada andmeid pärandvara koosseisu ning testamendi sisu kohta.
28.Kohtud leidsid, et testaator tegi annakukorralduse, mistõttu ei ole vajalik pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamise eeldusi kontrollida. Kui ringkonnakohus asja uuel lahendamisel tuvastab, et testaator oli teinud testamendis pärija nimetamise korralduse, tuleb pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamise eeldusi kontrollida.
29.Kolleegium lisab, et kui ringkonnakohus leiab asja uuel arutamisel, et testamendis oli tehtud pärija nimetamise korraldus ning eeldused loobumisavalduse kehtetuks tunnistamiseks on täidetud, on hagejal õigus pärandaja pärandist loobuda või see vastu võtta kolme kuu jooksul alates päevast, mil jõustus kohtuotsus, millega tunnistati tema pärandist loobumise avaldus kehtetuks (PärS § 123 lg 3, § 119 lg 1). Kui ringkonnakohus leiab asja uuel arutamisel, et testamendis oli tehtud annaku määramise korraldus, sõltuvad hageja õigused sellest, kas annakukorraldus on kehtiv. Kui annakukorraldus on 8(9)
2-16-2978 kehtiv, siis saab hageja annaku täitmist nõuda olenemata sellest, et tema hagi pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamiseks jääb rahuldamata.
30.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
31.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Peeter Jerofejev
Villu Kõve
Malle Seppik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.