Eesti Vabariigi nimel
Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm 28.04.2015 Tallinnas 2-09-20960 Tallinna linna hagi E A i vastu 13.11.2003 A S ja E A i vahel sõlmitud kinke- ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks ja 99 000 euro saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
99 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.11.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E A i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
31.03.2015
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Tallinna linn (registrikood 75023757), esindajad Tiit Mäger ja Inken Logberg Kostja E A (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Deivi Vaht
Jätta Harju Maakohtu 20.11.2014 otsus tsiviilasjas nr. 2-09-20960 muutmata, kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud E A i kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,
kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-147-14 tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles meneltuskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide ning kohustatud isikule vastuväidete esitamiseks. Asjaolud 07.11.2003 koostas ja tõestas Tallinna notar Mare Aarsalu volikirja, millega A S volitas kostjat kinkima nimetatud korteri kostjale tingimusega, et A S kasuks seatakse tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus koos märkusega, et kasutusõiguse kustutamiseks piisab õigustatud isiku surma tõendamisest. Samuti volitas A S kostjat vormistama tema eest kõik vajalikud dokumendid, esitama avaldused ja sõlmima kinke- ja asjaõiguslepingu. Lisaks volitas A S kostjat ostma A S nimele ühetoalise mugavustega korteri või korteriomandi Tallinnas hinnaga ja tingimustega vastavalt esindaja äranägemisele ning vormistama tema eest kõik selleks vajalikud dokumendid, sõlmima ostu-, müügi- ja asjaõiguslepingu ning täitma ja allkirjastama kõik selleks vajalikud dokumendid. 13.11.2003 sõlmis kostja A S nimel iseendaga notariaalse XXXXXXXXX korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu kinnisomandi üleandmiseks ning A S kasuks isikliku kasutusõiguse seadmiseks. 29.12.2008 seati Harju Maakohtu määrusega A S üle eestkoste ja eestkostjaks määrati tema pojapoeg V S . 08.05.2009 esitas Al S eestkostja V S kaudu Harju Maakohtule hagi, milles palus tuvastada tema poolt 13.11.2003 sõlmitud Tallinnas asuva XXXXXXXXX korterimandi kinkelepingu tühisus põhjusel, et hageja oli kinkelepingu sõlmimisel piiratud teovõimega. Hageja palus korteriomandi tagastada hagejale. 22.12.2009 koostas ja tõestas notar Sirje Ormani kokkuleppe isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks. Kokkuleppega lõpetati A S kasuks 13.11.2003 korteriomandile seatud tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus. Kokkuleppe poolteks olid A S ja kostja. 07.04.2010 täpsustatud hagiavalduses palus hageja tuvastada 13.11.2003 sõlmitud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu tühisus ning mõista E A ilt välja alusetu rikastumise sätete alusel korteriomandi eest hüvitus 1 100 000 kr., kuna kostja võõrandas vaidlusaluse korteriomandi (uus omanik on sisse kantud kinnistusraamatusse 19.02.2010). Harju Maakohtu 21.12.2010 otsusega hagi rahuldati. Maakohtu otsus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2011 otsusega ja asi saadeti tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
A S suri 01.02.2013 ja kuna võimalikud pärijad loobusid A S pärandist ja vastavalt 03.04.2014 välja antud pärimistunnistusele läks A S vara üle Tallinna linnale, kaasas maakohus menetlusse Tallinna linna hagejana A S üldõigusjärgluse korras.
Tallinna linn hagejana suurendas hüvitise nõuet 99 000 euroni (toimiku III kd., lk. 137-141). Kuna kostja võõrandas korteriomandi, palus hageja kostjalt välja mõista korteri turuväärtuse 99 000 eurot. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et nõue on aegunud. A S oli tehingute tegemise ajal täiesti teo- ja otsusevõimeline isik. Hiljem seatud eestkoste ei mõjuta 07.11.2003 koostatud notariaalse volikirja ja 13.11.2003 sõlmitud notariaalse kinkelepingu kehtivust. A S oli teadlik kinkelepingust alates selle sõlmimisest. Korteriomandi kinkimine kostjale oli hageja soov ja tahe. Kostja toetas hagejat alates 2002.a, kuid ei ole kordagi näinud, et mingitki toetust oleks hagejale osutatud tema lähedaste poolt. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas 20.11.2014 otsusega hagi. Kohus tuvastas A S ja E A i vahel 13.11.2003 sõlmitud korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu kinnisomandi üleandmiseks tühisuse ja mõistis E A ilt Tallinna linna kasuks välja 99 000 eurot. Hageja menetluskulud jättis kohus kostja kanda, kostja menetluskulud tema enda kanda. Hageja väidete kohaselt on kinkeleping ja asjaõigusleping tühine, kuna A S oli lepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega. Kohus leidis, et TsÜS §-s 8 lg 2 loetletud piiratud teovõime aluste esinemine A S l vaidlusaluste tehingute tegemisel leidis asjas veenvalt tõendamist. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 6/2 nähtuvalt esines hiljemalt 2002.a. A S l kliiniliselt väljendunud dementsussündroom – segatüüpi vaskulaarne dementsus (F01.3)- mis avaldus raskekujuliste mäluhäiretena (võimetus säilitada uut infot), arutlus- ja järeldusvõime olulise langusena ning eksekutiivsete funktsioonide (tegevuste ja arutluste planeerimine, algatamine, sihipärane läbiviimine, kontroll ja korrektsioon) taseme olulise langusena. Meditsiinilised andmed A S kohta ning erinevate isikute poolt antud kirjeldused tema käitumise kohta on omavahel kooskõlas nii sümptomite iseloomu kui ka dünaamika osas, kirjeldades ajukoe süvenevale kahjustusele iseloomulikku muutuste kogumit psüühilises seisundis ning psüühilise seisundi muutustega kaasnevate toimetulekuraskuste süvenemist. Eksperdid leidsid, et hiljemalt alates 2002.aastast ei olnud A S püsivalt suuteline täiel määral aru saama ümbrusest, teiste isikute käitumisest ning ei olnud suuteline aru saama enda käitumise tähendusest ja võimalikest tagajärgedest temal esinenud segatüüpi vaskulaarse dementsuse tõttu. A S l püsivalt esinenud dementsus on hõlmatav määratlusega „nõrgamõistuslikkus“. Volikirja allkirjastamise ajal 07.11.2003 ei olnud A S suuteline aru saama allkirja andmise tähendusest ning selle edaspidisest mõjust oma huvidele. 13.11.2003 kinkelepingu sõlmimisele vastaval ajal ei olnud A.S temal esinenud dementsuse tõttu suuteline mõistma selle lepingu tähendust ning mõju enda huvidele. Eksperdiarvamuses on loetletud arvamuse koostamisel kasutatud materjale ja mh on seal loetelu A. S tervisekaartidest ja haiguslugudest. Kohus leidis, et kostja väited selle kohta, et toimikus olevates ekspertiisiaktides väljendatu on omavahel vastuolus, ei ole tõendatud. 21.11.2008 kohtupsühhiaatrilisest ekspertiisi aktist nr 81-08 nähtub, et eksperdi arvates esineb A.S nõrgamõistuslikkus täpsustamata dementsuse (nõdrameelsuse) kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. A S psüühiline seisund võimaldab tal teha iseseisvalt pisitehinguid, kuid ei võimalda tal teostada valimisõigust. A S vajas eestkostjat vähemalt kolme aasta kestel. Eestkostja ülesannete ringis oleksid A S õiguste ja huvide kaitsmine, tema esindamine õiguslike ja suuremate varaliste tehingute, välja arvatud
igapäevased rahalised pisitehingud, sooritamisel ning A.S elu korraldamine, talle inimväärsete elutingimuste, ravi ja hoolduse tagamine. Nimetatud eksperdiarvamuses on väljendatud, et dementsuse põhjus, kestvus ja kulg on ebaselged puuduliku anamneesi ja terviseuuringute puudumise tõttu. Samas nähtub, et ekspertiisil on kasutatud vaid tsiviilasja nr 2-08-71867 materjale ja 14.11.2008 A.S elukohas XXXXXXXXX läbiviidud psühhiaatrilise intervjuu ja jälgimise käigus kogutud andmeid ning A.S pojapoja V S ütlusi. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et eksperdi käsutuses oleks olnud A.S tervisekaarte või haiguslugusid. 02.05.2012 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 28 kohaselt avaldas ekspert et, kuna esitatud materjalides puuduvad usaldusväärsed andmed uuritava elu kohta 2003.a., väljaarvatud ühe isiku tunnistused, ei ole arusaadav, kuidas sai uuritav 2003.a hakkama igapäevaeluga, kuidas käis kaupluses, valmistas endale toitu jne. Puuduvad andmed sündmuste kohta sel momendil, kui uuritav tegi volituse ning on arusaamatu, kui see volitus oli notariaalne, miks ei märganud notar uuritava ebaadekvaatset käitumist või seda ebaadekvaatset käitumist ei olnud. Arvestades olemasolevaid erinevaid vaateid situatsioonile, samuti uuritava tänast seisundit, kes ei ole mitte ainult suuteline meenutama möödunut, vaid ka reaalselt hindama tänast päeva, ei ole ilma täiendavate andmeteta, mis võiksid objektiivselt iseloomustada uuritava käitumist 2003.a (volituse andmisel ja tehingu sõlmimisel), võimalik kohtu küsimusele vastata. Nimetatud ekspertiisi läbivaatamisel kasutati maakohtust saadetud tsiviilasja materjale, ekspertiisimäärust ja isiklikke vaatlusandmeid. Eeltoodu alusel leidis kohus, et ekspertiisiaktides vastuolu puudub. Kuna kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 6/2 koostamisel on kasutatud dokumentaalseid tõendeid, mida varasemates ekspertiisides ei käsitletud, siis said kompleksekspertiisi läbiviinud eksperdid anda A.S vaimsele seisundile oma hinnangu. Kui varasemalt olid ekspertiise läbi viinud psühhiaatrid, siis 18.02.2013 tehti kompleksekspertiis. Isiku võime kohta õigesti hinnata, kuidas tehing mõjutab tema huve, andsid seal arvamuse nii psühholoog kui psühhiaater. Kostja väiteid selle kohta, et eksperdid on eksperdiarvamuse tegemiseks kasutanud vaid nende isikute ütlusi A.S käitumise kohta, kes väitsid, et A S ei saanud adekvaatselt aru ümbritsevast, ei ole põhjendatud. Ekspert T K ja ekspert K E avaldasid istungil, et arvesse võeti kõigi toimikus olevate varasemalt tunnistajana/poolena ülekuulatud isikute ütlusi/seletusi. Ekspertide ütluste kohaselt on kõikide poolt avaldatu sarnane, lihtsalt käesolevas asjas on pooled neid tõlgendanud erinevalt. Tegelikult on kirjeldused A.S käitumise kohta iseloomulikud aju vaskulaarse dementsuse pildile ja on kooskõlas kõikide muude meditsiiniliste andmetega A.S kohta. Seega on 18.02.2013 kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisiga tõendamist leidnud, et 2003.a ei olnud A S suuteline aru saama allkirja andmise tähendusest ning selle edaspidisest mõjust oma huvidele. A.S ei olnud suuteline mõistma volituse andmise ja kinkening asjaõiguslepingu tähendust ning mõju enda huvidele. Kuna A S tegi ühepoolse tehingu ehk andis volituse, kui ta oli piiratud teovõimega, ning asjas pole tõendatud tema seadusliku esindaja eelnevat nõusolekut selleks, siis on volituse andmine tühine. Tühise volitusega kinkelepingu- ja asjaõiguslepingu sõlmimine kostja poolt on seega samuti tühine. A.S seaduslik esindaja hiljem tehingut heaks ei kiitnud. Seega tuleb hageja nõue rahuldada. E A võõrandas vaidlusaluse korteriomandi. Asjatundja arvamuse kohaselt oli vaidlusaluse korteriomandi väärtus 99 000 eurot. Kostja ei esitanud tõendeid korteriomandi teistsuguse väärtuse kohta. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 99 000 eurot.
TsÜS § 165 lg 1 kohaselt kui piiratud teovõimega isikul ei ole seaduslikku esindajat, peatub tema nõuete ja tema vastu suunatud nõuete aegumine kuni isiku teovõimeliseks saamiseni või talle seadusliku esindaja määramiseni. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktiga nr 6/2 on tõendatud, et vähemalt alates 2002.a oli A S piiratud teovõimega isik. 29.12.2008.a. kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-08-71867 seati A.S üle eestkoste ja määrati tema eestkostjaks V S . Hagi esitati kohtusse 08.05.2009. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagi aegunud. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks, alternatiivselt jätta uue otsusega hagi kogu ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud panna hageja kanda. Apellandi hinnangul lahendas maakohus keskse küsimuse - kas A S oli volituse andmisel ja kinke- ning asjaõiguslepingu sõlmimisel otsusevõimetu või püsivalt piiratud teovõimega, valesti. TsÜS § 8 lg-s 2 loetletud piiratud teovõime aluste esinemine A.S vaidlusaluste tehingute tegemisel ei ole asjas veenvalt tõendamist leidnud. Maakohus tugines 18.02.2013 ekspertiisiaktis esitatud järeldustele. Apellandi arvamuse kohaselt hindas kohus tõendeid erapoolikult. Maakohus ei ole lahendi tegemisel hinnanud kõiki kostja vastuväited ega põhjendanud, miks ta neid ei arvesta. Kohus ei ole arvestanud kostja vande all andnud tunnistust selle kohta, et A.S oli vaimselt normaalne inimene. Seda tõika kinnitab asjaolu, et A.S sai probleemist aru ja pöördus abi saamiseks kostja poole, kui tema korteri üürnikud olid maksed tasumata jätnud, sealjuures oli ta ise võimeline oma korterit välja üürmina ning lepingulistesse suhetesse astuma. K E ja T K e poolt teostatud ekspertiisiaktis on A S vaimse seisundi kohta esitatud andmed medistsiinikaartidest aastal 2002 ja enne seda sedavõrd puudulikud ja olematud, tuginedes vaid hageja tunnistajate ütlustele ning kehalise tervise põhjal tehtud vaimse tervise kohta tehtud järeldused on niivõrd kaugeleulatuvad ja meditsiiniliselt vaieldavad, et ekspertiisiakt tuleks lugeda ebausaldusväärseks tõendiks. Akti lugedes selgub, et puuduvad igasugused sissekanded uuritava meditsiinilisse kaarti mingisugustegi väiksemate vaimsete kõrvalekallete osas, puuduvad patsiendi sellekohased kaebused ja seda kõike ajateljel 1980 - 2008. Kõrvaldamata on ka apellandi kahtlus - kuidas perearst, kes tegi ajavahemikul 1985 - 2003 vähemalt 37 koduviisiti ja haiglas tehti korduvalt terviseuuringuid, ei märgatud uuritava psühhoose, mis oleks alust andnud edasistele uuringutele saatmiseks dementsuse diagnoosi kahtlusel. Eluliselt usutav ei ole asjaolu, et ebaadekvaatne isik oleks võimeline endale terviseprobleeme teadvustama ja arsti koju kutsuma. Ka ei selgu, miks jõuavad eksperdid kategooriliselt erinevale järeldusele kahest varasemas ekspertiisiaktis jõutud järeldusele, et dementsuse kulg on ebaselge. Sisuliselt esitab ekspert vaskulaarse demenetluse diganoosi tuginedes verekõrgrõhktõvest tingitud aju väikeste veresoonte ahenemisele ilma tolle aja meditsiiniliste uuringuteta vaimse tervise kohta. Kõrgvererõhktõvi on levinud haigus, peaaegu kõikidel eakatel isikutel esineb aju väikeste veresoonte ahenemist, kuid eakad inimesed ei ole veel seepärast dementsed. Apellandi arvates väljendab 02.05.2012 SA Ahtme Haigla ekspertarst-psühhiaater G B ekspertiisiaktis nr 28 õiget seisukohta, et ei ole arusaadav, kui uuritav oleks olnud ebaadekvaatne, kuidas ta oleks hakkama saanud oma igapäevaelu toimetustega ja miks 2003.a
ei märganud mitu erinevat notarit uuritava ebaadekvaatset käitumist. Notar Mare Aarsalu vormistas 07.11.2013 volikirja, milles A.S väljendas soovi volituse andmiseks apellandile kinkelepingu sõlmimiseks, sealjuures tähtajatu ja tasuta kasutusõiguse seadmiseks. Sellega kindlustas A.S oma tuleviku, maandades riske eelkõige kommunaalteenuste ja muude elukohaga seonduvate kulutuste osas. Sellist ettenägelikkust saab oodata vaid selge mõtlemisega isiku poolt. 21.11.2008 kohtupsühhiaatrilisest ekspertiisi aktis nr 81-08 jõudis ekspert samamoodi järeldusele, et dementsuse põhjus, kestvus ja kulg on ebaselged puuduliku anamneesi ja terviseuuringute puudumise tõttu. Eksperdi viitest on üheselt aru saada, et tema poolt 2008.a pandud diagnoosi ei saa A S le 2003.a seisuga panna. Põhjalikumad terviseuuringuid tehti uuritavale 13.01.- 28.01.2000 Eesti Meremeeste haigla siseosakonnas ja 04.09. - 06.09.2002 AS ITKH kardioloogia osakonnas. Sealjuures puuduvad viited selle kohta, et haiglas oleks patsiendi kaarti kantud mingeidki tähelepanekuid vaimse ebastabiilsuse kohta, mistõttu ei ole arusaadav, millise meditsiinilise diagnoosi alusel järeldasid eksperdid E ja K, et hiljemalt alates 2002.a. esines A.S kliiniliselt väljendunud dementsussündroom. Apellant leiab, et tervisekaartidest ei tulene, et uuritaval oleks mingeidki vaimseid kõrvalekaldeid, mida ei märganud ei perearst ega haiglas arstid, puuduvad meditsiinilised uuringud vaimse tervise kohta, mistõttu on selliste asjaolude puudumine selge märk sellest, et tol ajaperioodil uuritaval vaimne kõrvalekalle puudus. Kohus jättis kostja taotluse korduvekspertiisi tegemiseks rahuldamata vaatamata sellele, et kostja taotlus oli põhjendatud, kuna viimase ekspertiisi järeldused olid ebatõenäolised meditsiiniliste põhjenduste puudumise tõttu. Kohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet menetluses. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Nagu maakaohus tuvastas, ei olnud A S hiljemalt alates 2002.a. püsivalt suuteline täiel määral aru saama ümbritsevast, teiste isikut käitumisest ning ei olnud suuteline aru saama enda käitumise tähendusest ja võimalikest tagajärgedest temal esinenud segatüüpi dementsuse tõttu, mis on hõlmatud määratlusega nõrgamõistuslikkus. See tähendab, et A S oli nii E A volituse andmise ajal 07.11.2003 kui ka viimase poolt volikirja alusel 13.11.20013 korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega, kusjuures talle ei olnud määratud eestkostjat. Seega on A S poolt 07.11.2003 tehtud volitus oma korteriomandi kinkimiseks kui ühepoolne tehing TsÜS § 10 kohaselt tühine. Sellest tulenevalt on vastavalt TsÜS §-le 129 lg. 1 tühised ka korteriomandi kinkeleping ja asjaõigusleping omandi ülekandmise kohta. TsÜS § 84 lg. 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kuna kostja võõrandas alusetult saadud korteriomandi, vastab temalt korteriomandi väärtuse väljamõistmine VÕS §de 1028 lg. 1 ja 1032 lg. 2 sätetele. Kostja esindaja on maakohtus kinnitanud, et korteri väärtuse osas vaidlust ei ole (toimiku III kd., lk. 205). Hüvitise suurust ei ole vaidlustatud ka apellatsioonkaebuses (apellatsioonkaebuse piirid).
Apellandi väited läbiviidud kompleksekspertiisi järelduste põhjendamatusest ja maakohtu poolt menetlusõigusnormide rikkumise kohta kordusekspertiisi taotluse rahuldamata jätmisega on alusetud. Ringkonnakohtu poolt tühistatud maakohtu otsus oli tehtud eestkoste seadmise menetluses 21.11.2008 tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi alusel, mille kohaselt esines A S l täpsustamata dementsus luululiste ja hallutsinatoorsete sümptomitega. Maakohtu otsuse tühistamisel märkis ringkonnakohus, et teostatud ekspertiis ei vasta küsimusele, kas isik oli teovõimeline 2003.a., ning viidati, et on vajalik teostada ekspertiis. Seejärel määras maakohus läbi viia A S suhtes kohtupsühhiaatriline ekspertiis selgitamaks, kas tal oli kinkelepingu sõlmimise ajal vaimutegevuse häire või muu seisund, mis välistas tal võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti 02.05.2012 kohaselt on uuritav A S dementne psüühilise tegevuse „jämedate“ häiretega, mis välistab tema võime mõista oma tegusid ja neist aru saada, kuid kuna eksperdil puuduvad andmed uuritava elu kohta 2003.a., siis ei ole tal võimalik kohtu küsimusele vastata. Seejärel määras maakohus 25.09.2012 läbi viia A S suhtes kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis, tuvastamaks uuritava seisnudi 2003.a. novembris. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi järelduste kohaselt ei olnud A S hiljemalt alates 2002.aastast püsivalt suureline täiel määral aru saama ümbrusest, teiste isikute käitumisest ning ei olnud suuteline aru saama enda käitumise tähendusest ja võimalikest tagajärgedest temal esinenud segatüüpi vaskulaarse dementsuse tõttu, milline seisnud on hõlmatud nõrgamõistuslikkuse mõistega. Ka volikirja allakirjutamise ajal 07.11.2003 ei olnud A S dementsuse tõttu suuteline aru saama allkirja andmise tähendusest ning selle edaspidisest mõjust oma huvidele. Samuti ei olnud ta 13.11.2003 suuteline mõistma kinkelepingu tähendust ning mõju enda huvidele. Kompleksekspertiisi tegijatel olid kasutada kõik saadaolevad andmed A S tervisliku seinundiga seoses, mille alusel eksperdid jõudsid järeldusele, et uuritaval esinenud rasketest kehalistest haigustest põhjustatud kroonilise hingamise-, südame- ja neerupuudulikkuse foonil kujunes A S l tõenäoliselt alates 60-ndatest eluaastatest ajukoe järjest süvenev kahjustumine aju verevarustuse häirete tõttu, miks kogumina põhjustatid ajukoe ulatuslikuma kahjustuse (nii aju valgaine koldelise kahjustuse kui üldise ajukoe vähenemise) koos muutustega psüühilises seisundis ning kognitiivsetes funktsooonides. Hiljemalt alates 2002.a. esines A S l kliiniliselt väljendunud dementsussündroom, mis avaldus raskekujuliste mäluhäiretena, arutlus- ja järeldusvõime olulise langusena ning eksekutiivsete funktsioonide taseme olulise langusena. Meditsiinilised andmed ning erinevate isikute poolt antud kirjeldused tema käitumise kohta on omavahel kooskõlas nii sümptomite iseloomu kui ka dünaamika osas, kirjeldades ajukoe aeglaselt süvenevale kahjustusele iseloomulikku muutuste kogumit psüühilise seisundis ning psüühilise seisundi muutustega kaasnevate toimetulekuraskuste süvenemist. Mingit vastuolu kompleksekspertiisi järelduste ja eelnevate ekspertiisid vahel ei ole; eelnevad andsid A S kohta dementsuse hinnangu ekspertiiside tegemise aja seisuga. Komleksekspertiisil kasutasid eksperdid seevastu kõiki võimalikke varasemaid meditsiinilisi ja teisi andmeid A S ja tema käitumise suhtes. Kompleksekspertiisi järeldused põhinevad eeskätt meditsiinilistele andmetele ja see, et eksperdid viitasid, et „erinevate isikute antud kirjeldused S käitumise kohta on kooskõlas meditsiiniliste andmetega“, ei tähenda, et eksperdid tuginesid oma järeldustes vaid antud kohtuasjas tunnistajatena üle kuulatud Valeri Savitksi ja Igor Arno ütlustele. Eksperdid kuulati ära ka maakohtus poolte osavõtul ning TsMS §-i 304 lg. 1 sätteid silmas
pidades ei olnud maakohtul mingit alust määrata kordusekspertiisi, seejuures veel tingimusel, et ekspertide kasutusse ei antaks mitte kõiki andmeid ja tõendeid S seisndi ja käitumise kohta. Maakaohus on TsMS § 253 lg. 1 järgi õigesti jätnud rahuldamata ka kostja taotluse endiselt notarilt Kristel Akermannilt kirjaliku tunnistuse andmise kohustamiseks. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
Reet Allikvere
Uvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.