XX hagi Tallinna linna vastu pärandist loobumise kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 22. novembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Deivi Vaht Kostja (vastustaja): Tallinna linn (Tallinna Linnavaraameti kaudu), lepinguline esindaja Inge Lumiste
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 4. veebruaril 2019, millel osalesid poolte lepingulised esindajad
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 22. novembri 2017 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Tunnistada kehtetuks XX 7. mai 2013 loobumine YY pärandist.
4.Kõik senised menetluskulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku
tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 25. veebruaril 2016 Harju maakohtule hagi Tallinna linna (Tallinna Linnavaraameti kaudu, kostja) vastu, milles palus tunnistada enda 7. mai 2013 pärandist loobumise avaldus kehtetuks. Hageja väitel: -
-
-
suri 1. veebruaril 2013 hageja vanaema YY (pärandaja), kelle seadusjärgsed pärijad olid hageja ja CC; hageja loobus notariaalselt tõestatud avaldusega pärandist 7. mail 2013, sest ta ei soovinud koos võimalike arvukate võõraste seadusjärgsete pärijatega pärandvara jagama hakata. Notar ei teavitanud hagejat testamendi olemasolust. Hageja loobus pärandist seadusjärgse, mitte testamendijärgse pärijana; kostjale väljastati pärandaja pärimisõiguse tunnistus 3. aprillil 2014; notar tõestas 30. detsembril 2015 hageja pärandist loobumise tühistamise avalduse, kus hageja märkis, et ta ei olnud pärandist loobumisel teadlik, et tema kasuks oli tehtud testament ning pärandajal oli õigus Tallinnas XXX asuvale korteriomandile (edaspidi „korter“). Hageja sai sellest teada 2015. aasta detsembris; hageja loovutas 30. detsembril 2015 notariaalse lepinguga kõikvõimalikud pärandiga seotud nõuded SS-le; täiendavalt märkis hageja, et kuna pärandajal ei olnud testamendi tegemise ajal muud vara peale korteri, tuleks testamenti tõlgendada selliselt, et pärandaja soovis hageja ja CC nimetada enda pärijateks, mitte annakusaajaiks.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
pärandaja kinkis eluajal, 13. novembril 2003 korteri EE-le (kingisaaja). Pärandajale määrati piiratud teovõime tõttu 29. detsembril 2008 eestkostja. Pärandaja esitas
8.mail 2009 hagi, milles palus tuvastada korteri kinkelepingu tühisuse tema piiratud teovõime tõttu ja tagastada korter. Seda nõuet arutati tsiviilasjas nr 2-09-20960. Pärandaja täpsustas oma nõuet ning palus korteriomandi tagastamise asemel korteri eest hüvitist 70 302,81 eurot, sest selgus, et kingisaaja oli 12. veebruaril 2010 korteri võõrandanud. Pärast pärandaja surma astus menetlusse kostja kui pärimise teel hageja üldõigusjärglane ja suurendas nõuet 99 000 euroni. Viidatud asjas jõustus
29.juulil 2015 otsus, millega tuvastati korteri kinke- ja asjaõiguslepingu tühisus pärandaja piiratud teovõime tõttu ja mõisteti kostja (pärija) kasuks välja 99 000 eurot; hageja nõue praeguses tsiviilasjas ei vääri õiguskaitset, sest hagi esitamise eesmärk on vabastada kingisaaja Tallinna linnale 99 000 euro tasumise kohustusest. Hageja praegune lepinguline esindaja oli varasemas tsiviilasjas kingisaaja esindaja. Hageja on pärandiga seotud nõuded loovutanud SS-le, kes elab esindajale kuuluvas eluruumis; pärimisseaduse (PärS) § 123 lg-s 2 sätestatud pärandist loobumise tühistamise eeldused ei ole täidetud, sest pärandaja ei nimetanud hagejat 2. juulil 2001 tehtud notariaalselt tõestatud testamendis pärijaks, vaid määras talle annaku. Testamendis sisaldus annakukorraldus, sest korter ei olnud pärandaja ainus vara: ta sai pensioni, lisaks oli tal vallasasju ja raha. Kuna hageja ei olnud testamendijärgne pärija, vaid üksnes annakusaaja, siis ei saanud ta olla eksimuses selles, kas pärib seaduse või testamendi alusel. Seadusjärgne pärimisõigus ei mõjuta hageja õigusi annakusaajana. 2 (7)
-
Pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamiseks ei anna alust ka see, et hageja ei teadnud pärandvara koosseisu või pärijate ringi, ta oleks saanud seda notarilt küsida; hageja ei tõendanud, et ta sai eksimusest teada mitte varem kui kuus kuud enne hagi esitamist, st hageja ei järginud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaega. Pole usutav, et hageja sai testamendist teada alles 2015. aastal. Notar teadis testamendist enne seda, kui hageja pärandist loobumise avalduse tegi, ja sellekohane teade avaldati ka Ametlikes Teadaannetes (edaspidi „AT“).
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 22. novembri 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.
3.1.Maakohus tuvastas, et 2. juulil 2001 tegi pärandaja notariaalselt tõestatud testamendi, pärandaja suri 1. veebruaril 2013 ja 7. märtsil 2013 hageja loobus pärandaja pärandist. Loobumisavaldusest nähtub, et hagejale pole teada, et pärandaja oleks teinud testamendi. Pooled ei vaidle, et hageja loobus pärandist ja pärandaja pärand on üle läinud kostjale.
3.2.Pooled vaidlevad, kuidas tõlgendada testamendis sisalduvaid korraldusi ja kas hageja saab pärandist loobumise kehtetuks tunnistada eksimuse tõttu. Pärandaja 2. juuli 2001 testamendi tõlgendamisele tuleb kohaldada PärS § 28–34 (PärS § 181 lg 2), lähtudes testaatori tegelikust tahtest. Pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal ehk 1. veebruaril 2013 kehtinud õigust (PärS § 180). Pärandist loobumise saab kehtetuks tunnistada eksimuse tõttu vaid juhul, kui pärija oli eksimuses selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi (PärS § 123 lg 2).
3.3.Maakohus tuvastas, et hagejale ja CC-le oli testamendis määratud annakuna korter ja tegemist ei ole pärija nimetamise korraldusega. Testamendi järgi määras pärandaja annakuna korteri nr 40 koos vastava osaga elamust (ka korteri või korterihoonestusõiguse) asukohaga Tallinnas Rävala pst 7 võrdsetes mõttelistes osades CC-le ja hagejale. Testamenti tuleb tõlgendada nii, et selles tehti hageja kasuks annakukorraldus korterist poole suuruse mõttelise osa saamiseks, sest testamendis tegi pärandaja korraldusi vaid korteri kohta, mitte kogu vara või vara osa kohta. Testamendist ei nähtu muid isikuid. On tõendatud, et pärandajale kuulus testamendi tegemise ajal muud vara, nt raha, sest ta sai pensioni. Vaid annakukorralduse tegemine ei olnud praktikas erandlik. Pärandaja soov teha just annakukorraldus, on eluliselt usutav, et välistada korteri üleminek esimese järjekorra pärijatele ja kaitsta lapselaste huve. Seega oli hageja annakusaaja, mitte testamendijärgne pärija. Kuna ta oli vaid annakusaaja, ei saanud ta olla PärS § 123 lg 2 mõttes eksimuses selles, kas ta pärib seaduse või testamendi alusel. Asja lahendamise seisukohalt ei ole olulised asjaolud, mis käivad varasema kinkelepingu tühisusega seotud kohtuvaidluse või pärandajale eestkostja määramise kohta, ega ka see, millal hageja sai testamendist teada.
3.4.Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks ei arutanud maakohus pooltega piisavalt vaidlusaluseid asjaolusid ja tugines asja lahendamisel üllatuslikult PärS §-le 56 (annaku mõiste), mille kohaldamise eeldused jäid eelmenetluses nõuetekohaselt tuvastamata. Maakohus ei arutanud pooltega, kuidas tuleks 3 (7)
tõlgendada testamenti ja tõlgendas seda mõlemast poolest erinevalt, tehes seda viisil, mis ei taganud põhjenduste jälgitavust. Hageja sai menetluse kestel antud kohtu selgitustest aru, et vaidluse peamine raskuskese oli küsimusel, millal sai hageja testamendist teada ja kohus oli seisukohal, et hageja oli testamendijärgne pärija. Samas nentis maakohus alles otsuses, et asja lahendamisel ei omanud tähtsust, millal sai hageja testamendist teada.
4.2.Teiseks, vaatamata testamendi sõnakasutusele, ei olnud hageja mitte annakusaaja, vaid pärija, sest pärandajal ei olnud muud vara peale korteri. Pelgalt pensioni saamine ei tõenda, et pärandajal oli muud vara. Õigus vanaduspensionile ei ole pärandatav õigus. Ka ei olnud eluliselt usutav, et pärandaja soovis lastelastele jätta annaku. Kuna hageja oli testamendijärgne pärija, kuid pärandist loobumisel hageja seda ei teadnud, olid PärS §-s 123 nimetatud eeldused täidetud ja hagi tuli rahuldada.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
EDASINE MENETLUS
6.Ringkonnakohus jättis 30. mai 2018 otsusega maakohtu muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja kassatsioonkaebuse alusel tühistas Riigikohus 24. oktoobri 2018 otsusega (edaspidi „Riigikohtu otsus“) ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale kohtule uuesti läbivaatamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja kannab kõik senised menetluskulud.
8.Hageja esitas nõude pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamiseks. Sisuliselt taotleb ta pärandaja pärandist loobumise kehtetuks tunnistamist PärS § 123 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib kohus tunnistada mh pärandist loobumise kehtetuks, kui esineb mõni TsÜS § 92 (eksimus), § 94 (pettus) või § 96 (ähvardus ja vägivald) alustest. Hageja tugineb eksimusele, mis PärS § 123 lg 2 tõttu saab seisneda üksnes selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi.
9.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
9.1.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena testamendi tegemise ja selles sisalduva korralduse („Mina YY, määran annakuna minu omandis oleva korteri nr 40 (nelikümmend) koos vastava muu osaga elamust (ka korteriomandi või korterihoonestusõiguse) asukohaga Tallinnas XXX (X), võrdsetes mõttelistes osades CC’le, sündinud XX.XX.XXXX. a ja XX’le, sündinud XX.XX.XXXX.“ ;I kd tl 17), pärandaja surma, hageja avalduse pärandist loobumiseks (I kd tl 7–8), kostjale pärimisõiguse tunnistuse väljastamise (I kd tl 9–10) ja hageja avalduse pärandist loobumise kehtetuks tunnistamiseks (I kd tl 11–12). Neist saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda.
9.2.Lisaks ei ole pooltel vaidlust, et testamendiga soodustatud isikud (hageja ja CC) on pärandaja lapselapsed. Pärandaja kohta koostatud ekspertiisiakti järgi oli pärandajal kaks poega, kellest üks oli suundunud Venemaale ja võis seal ka surra. Teine poeg tapeti 2000. aastal. CC on Venemaal elanud poja poeg ja hageja teise poja tütar (II kd tl 34–35). Pooled ei toonud esile, et pärandaja oleks testamendi tegemise ajal teadnud oma muudest sugulastest ja võimalikest pärijatest. TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka need asjaolud võtta vaidluse lahendamisel aluseks. 4 (7)
9.3.Nagu märgitud Riigikohtu otsuse p 10 teises lõigus, vaidlevad pooled selle üle, kas täidetud on PärS § 123 lg 2 eeldused, et hageja saaks pärandist loobumise kehtetuks tunnistada, ning selle üle, kas testamendis sisalduv korraldus, millega testaator jättis hagejale ja CC-le korteri võrdsetes mõttelistes osades, on annakukorraldus PärS § 56 lg 1 mõttes või pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes.
9.4.Riigikohtu otsuse p-des 25 ja 28 sisalduvate juhiste järgi tuleb ringkonnakohtul esmalt tuvastada testamendi tõlgendamiseks olulised asjaolud ja nende alusel anda pärandaja korraldusele õiguslik hinnang (järgnevas p 10) ning seejärel vajaduse korral kontrollida pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamise eeldusi (p 11).
10.Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et pärandaja tegi 2. juuli 2001 testamendis pärijate nimetamise korralduse, ja põhjendab seda järgmiselt.
10.1.Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi (PärS § 19 lg 1). Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest (PärS § 39 lg 1). Kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist. Annakuks võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve (PärS § 56 lg-d 1 ja 2). Sarnaselt olid pärija ja annakusaaja mõisted sätestatud ka vaidlusaluse testamendi tegemise ajal kehtinud seaduses (enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 37 ja § 54 lg 1, vt Riigikohtu otsuse p 12 esimene lõik).
10.2.Tuvastamaks, kas hageja on pärija või annakusaaja, tuleb testamenti tõlgendada. PärS § 181 lg 2 järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2009 tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kehtiva seaduse §-de 28–34 sätteid. PärS § 28 järgi lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest. Kuna testament on ühepoolne tahteavaldus, ei tule lähtuda objektiivse kolmanda isiku vaatepunktist, vaid tõlgendamise teel tuleb välja selgitada testaatori subjektiivne tahe (Riigikohtu otsuse p 14). Testaatori tegeliku tahte väljaselgitamine, selleks korralduste tõlgendamine ja nende õigusliku olemuse hindamine on vajalik ka siis, kui testaator on teinud notariaalselt tõestatud testamendi või kasutanud korralduste sõnastamisel õigusmõisteid. Asjaolu, et korraldused on vormistatud notariaalselt või õigusmõisteid kasutades, ei tähenda, et lähtuda saaks üksnes korralduste tekstist. Korralduse olemusele tuleb anda õiguslik hinnang, milleks tuleb hinnata korralduse sisu, mitte pelgalt testaatori sõnakasutust (ibid p 17 esimene lõik).
10.3.Testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust korteri hilisem kinkimine ega sellest tingitud kohtuvaidlus. Eelistada tuleb tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ning saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele testaatori tegelik tahe oli suunatud. Ainuüksi asjaolu, et testamendis on kasutatud õiguslikku mõistet, ei välista võimalust kvalifitseerida korraldus õiguslikult ümber. Testaatori sõnakasutusest ei saa lähtuda juhul, kui selle tulemusena saabuksid õiguslikud tagajärjed, mis testaatori tegelikule tahtele ei vasta, või tagajärjed oleksid soovitust ebasoodsamad (Riigikohtu otsuse p 18 ja p 19 esimene lõik).
10.4.Seaduse tekst toob annaku ja pärija erisusena peamiselt välja selle, et pärija nimetamise korraldusega jätab testaator isikule kogu oma vara või mõttelise osa sellest, samas kui annakukorraldusega saab soodustatud isik üksnes teatud varalise hüve. See aga ei tähenda, et korraldusele õigusliku hinnangu andmisel saaks piirduda vaid selle analüüsimisega, kas testaator on jätnud varaesemed kindlaks määramata või need korralduses nimetanud. Seda eriti juhtudel, mil pärandajale kuulubki peamiselt vaid üks väärtuslikum varaese. Korraldusele tuleb 5 (7)
õiguslik hinnang anda, arvestades erinevaid kriteeriume koostoimes. Nendeks kriteeriumiteks on käesoleval juhul eelkõige küsimused, kas pärandaja soovis teha korralduse kogu oma vara või sellest osa kohta ning kas pärandaja nägi soodustatud isikut pärijana või üksnes isikuna, kellele ta soovib anda nõude pärijate vastu (Riigikohtu otsuse p 20, hinnatavate kriteeriumite kohta p 21).
10.5.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tõendatud ei ole pärandajal testamendi tegemise ajal muu olulise vara olemasolu peale korteri. Ka kostja on 29. novembri 2018 seisukohas nõustunud, et korter moodustas olulisema osa pärandvara väärtusest. Krediidiasutuste teadete kohaselt ei olnud pärandajal hoiuseid (II kd tl 44–49). See on kooskõlas asjaoluga, et pension väljastati pärandajale kojukande teel (I kd tl 108). Sotsiaalkindlustusameti teate järgi oli pensioni suurus testamendi tegemise ajal 1 531 krooni ( ≈ 98 eurot, II kd tl 50), mis eeldatavasti kulus igapäevaste kulude katteks. Muu vara kohta pooled tõendeid ei esitanud. Eluliselt on usutav kostja väide, et korteris oli ka igapäevaseks eluks vajalikke vallasasju, aga nende väärtus ei olnud korteriga võrreldes oluline. Konkreetsete vallasasjade olemasolu ja pärandajale kuulumist, samuti nende väärtust pole kostja selgelt esile toonud ega tõendanud.
10.6.Samuti on põhjendatud hageja seisukoht, et pärandaja soovis näha hagejat ja CC kui lapselapsi oma kogu vara pärijatena. Vaidlustamata asjaoludel oli pärandajal kaks poega ja talle teadaolevalt kummalgi neist omakorda üks laps. Eestis elanud poeg oli surnud eelmisel aastal enne testamendi tegemist, aga Venemaal elanud poja surmas ei tarvitsenud pärandaja olla kindel. Samas puudus tal kontakt oma pojaga. Kostja nõustus 29. novembri 2018 seisukohas, et pärandaja ei teadnud täpselt, kes on tema seadusjärgsed pärijad. Sellises olukorras ei saa pärandaja tahteks pidada anda lapselastele üksnes nõudeõigus võimalike pärijate vastu, kelleks võib olla Venemaal olev poeg või mõni muu pärandajale teadmata isik. Samuti ei ole annaku määramine lapselastele soodsam võrreldes pärimisega. Niisuguses olukorras tuleb eelistada tõlgendust, mille järgi pärandaja tahe oli testamendi tegemisega kõrvaldada ebaselgus pärimises ja nimetada oma lapselapsed pärijateks.
10.7.Eelnevast tuleneb, et pärandaja tegi testamendis korralduse oma ainsa olulise varaeseme kohta ja soovis testamendiga soodustatud isikuid pigem näha oma üldõigusjärglastena. Sellest järeldub tervikuna, et ta soovis teha pärijate nimetamise korralduse. Selline tõlgendus võimaldab pärandaja korraldust võimalikult suurel määral ellu viia ja saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele tema tahe oli suunatud.
11.Pärandist loobumise kehtetuks tunnistamise eeldused on täidetud.
11.1.PärS § 123 lg 2 on erinorm TsÜS § 92 suhtes, mis käsitleb eksimuse tõttu tehingu tühistamise üldreegleid. PärS § 123 lg 2 eesmärk on kitsendada ja täpsustada asjaolusid, millele tuginedes saab isiku pärandist loobumise või pärandi vastuvõtmise avalduse eksimuse tõttu kehtetuks tunnistada. Säte täpsustab, et avalduse kehtetuks tunnistamise alusena saab eksimusele tugineda üksnes siis, kui eksimus seisneb selles, kas isik pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi. Asjaolu, et isik ei olnud teadlik pärandvara koosseisust, ei anna alust avalduse kehtetuks tunnistamiseks. PärS § 121 kohaselt on õigustatud isikul võimalus enne loobumist või vastuvõtmist muu hulgas saada andmeid pärandvara koosseisu ning testamendi sisu kohta (Riigikohtu otsuse p 27).
11.2.Pärandist loobumise avalduse (I kd tl 7–8) kohaselt loobus hageja 7. mail 2013 pärandist esimese järjekorra seadusjärgse pärijana ja tal puudusid sel ajal andmed nii pärandvara koosseisu kui ka võimalike testamentide kohta. Tunnistaja SS ütlustest (I kd tl 165) nähtub, et veel ka 2015. aastal ei teadnud hageja vanaema testamendist, sama kinnitas hageja ise vande all antud seletuses (I kd tl 165–166). Kuigi pärandaja pärimisasja menetlev notar avaldas
6.mail 2013 teate AT-s, milles viidati ka testamendile (I kd tl 67), siis ei saa sellest järeldada, et hageja oli teate sisust teadlik. Puuduvad andmed ja tõendid selle kohta, et notar oleks hagejat pärimisest või testamendist teavitanud. Loobumisavalduses märkis hageja, et ta sai pärandaja 6 (7)
surmast teada 26. aprillil 2013 CC käest. Seega oli hageja pärandist loobumise ajal eksimuses, arvates end pärivat seadusjärgse pärijana. See eksimus oli oluline TsÜS § 92 lg 2 tähenduses, sest hageja selgituste kohaselt ajendas teda pärandist loobuma just soov vältida pärandi jagamist teadmata hulga teiste pärijatega. Teades testamendist ja ainult kahe pärija nimetamisest, ei oleks hagejaga sarnane mõistlik isik samasuguses olukorras pärandist loobunud.
11.3.Ringkonnakohus tuvastas eelmise p 10 alapunktides, et hagejal oli õigus pärida testamendi järgi. Kirjeldatud eksimust ei välista võimalik täiendav eksimus pärandavara koosseisus ega ka hilisem teadasaamine kostja kasuks korteri omandi eest hüvitise väljamõistmisest. Samuti ei oma selle hindamisel tähtsust hageja hilisemad tehingud, sh kokkulepped SS-ga. TsÜS § 92 lg 2 ja PärS § 123 lg 2 eeldused on niisiis täidetud ja hageja võib taotleda loobumise kehtetuks tunnistamist.
11.4.Hageja avaldas pärandist loobumise tühistamise tähtaegselt. Tunnistaja SS ütluste (I kd tl 165), tema ja hageja vestluse väljavõtte (I kd tl 92, 100) ning hageja vande all antud seletuse (I kd tl 165–166) järgi sai hageja testamendist teada 2015. aasta lõpus. Varasemat teadasaamist pole kostja tõendanud (vt ka eespool p 11.2). Pärandist loobumise avalduse tühistamise avalduse tegi hageja 30. detsembril 2015, st TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 ette nähtud kuuekuulise tähtaja jooksul.
11.5.Kokkuvõtvalt oli hageja pärandist loobudes eksimuses pärimise aluse osas (PärS § 123 lg 2), see eksimus oli oluline (TsÜS § 92 lg 2) ja ta avaldas tähtaegselt pärast eksimusest teadasaamist, et soovib loobumise tühistada (TsÜS § 99 lg 1 p 2). Seega tuleb hagi rahuldada.
12.Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on õigus pärandaja pärandist loobuda või see vastu võtta kolme kuu jooksul alates päevast, mil jõustus kohtuotsus, millega tunnistati tema pärandist loobumine kehtetuks (PärS § 123 lg 3, § 119 lg 1, vt ka Riigikohtu otsuse p 29).
13.Kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude jaotus ei sõltu sellest, kas hagejal on tekkinud kohustus need kulud kanda, seda väidet saab käsitleda kulude rahalise kindlaksmääramise käigus. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 174 lg 4 järgi määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.