TM hagi MC ja RV vastu 40 000 USD põhivõlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
29 988,37 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja TM (isikukood XXX, elukoht XXX) Hageja esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik esindajad (Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid, Veetorni 4, 10119 Tallinn, e-post [email protected]) Kostja I MC(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja II RV(isikukood XXX) elukoht XXX) Kostja II esindaja advokaat Senny Pello (Advokaadibüroo Concordia, Lennuki 22, 10145 Tallinn, e-post [email protected]) Kohtuistungi toimumise aeg 16. juuni 2011 Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja TM Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Kostja II RV Kostja II lepinguline esindaja advokaat Senny Pello
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista MC’lt ja RV’lt solidaarselt TM kasuks põhivõlgnevus 40 000 (nelikümmned tuhat) USD.
3.Välja mõista MC’lt ja RV’lt solidaarselt TM’i kasuks lepingujärgne viivis alates 19.04.2009 kuni 25.03.2010 2850 (kaks tuhat kaheksasada viiskümmend) USD ja alates 26.03.2010 0,05% päevas kuni põhinõude 40 000 USD täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud MCja RVkanda. Hagejal on õigus taotleda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.26.03.2010 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjad 19.04.2008 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale I ja kostjale II laenu 40 000 Ameerika Ühendriikide dollarit (edaspidi USD). Lepingu punkt 2.3. kohaselt kohustusid kostja I ja kostja II laenu tagasi maksma 18.04.2009.a., võrdsetes osades, kumbki 20 000 USD. Vastavalt lepingu punkt 3.1. on kostja I ja kostja II vastutus hageja ees solidaarne. Kostja I ja kostja II ei ole endale lepinguga võetud kohustust senini täitnud. Kostja I on tasunud hagejale lepingu punkt 3.2. ettenähtud viivist. Hageja nõuab kostjalt I ja kostjalt II laenuna saadud 40 000 USD tagasi maksmist.
2.Kuna kostja I ja kostja II on rahaliste kohustuste täitmisega viivitanud, on hagejal lepingu punkt 3.2. tulenevalt õigus nõuda alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist, mille suuruseks vastavalt lepingu punkt 3.2. on 0,05% (20 USD) iga laenu tagastamisega viivitamise päeva eest. Laenu tagasimaksmise tähtaeg oli vastavalt lepingu punkt 2.3. 18.04.2009.a. Seega on hagi esitamise hetkeks kostja I ja kostja II laenu tagasi maksmisega viivitanud 342 päeva ja viivise summa on 6 840 USD. Kostja I on tasunud hagejale lepingu punkt 3.1 alusel rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise eest viivist kokku 4 000 USD. Eeltoodut arvestades on hageja kostja I tasutud viivise summast 4 000 USD arvestanud maha tasumisele kuuluvast viivisest. Hageja nõuab kostjalt I ja kostjalt II viivisena alates 19.04.2009.a. kuni 25.03.2010.a. 2 840 USD (342 päeva x 20 USD – 4000 USD) ja alates 26.03.2010.a. 20 USD päevas kuni laenu tagasi maksmiseni kostja I ja kostja II poolt.
3.Vastavalt lepingu punkt 3.1. on kostja I ja kostja II vastutus hageja ees solidaarne. Tulenevalt VÕS § 65 lg.1 kui mitu isikut peavad kohustuse täitma solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt. Ülaltoodust tulenevalt nõuab hageja laenu tagasi maksmist ja viivise tasumist kostja I ja kostja II poolt ühiselt.
4.19.08.2010 on hageja esitanud kohtule oma seisukoha kostjate vastusele. Hageja leidis, et kosjad on ühise esindaja kaudu kohtule teatanud, et nad ei tunnista hagi, hagi mittetunnistamise põhjendustes on kostjad esitanud väga erinevaid vastakaid ja teineteist välistavaid põhjendusi. Hageja seisukoha kohaselt kostja vastuses märgitakse, et kostjad ei eita, et neil võis varasematel aegadel hagejaga laenusuhe olla, kuid laenulepingu järgset laenusummat 40 000 USD või 190 000 Eesti krooni pole kostjatele üle antud. Hageja pole vastupidist ka tõendanud. Hageja ei ole kostjate kontosid vastavas ulatuses krediteerinud, samuti ei ole tõendanud muul viisil raha välja maksmist kostjatele. Hageja leidis, et kostjad lähtuvad ebaõigesti VÕS § 91 lg.3, mis sätestab ühe dispositiivse käitumise võimaluse. Kostjad on esitanud oma väite kategoorilises vormis, nagu seadus välistaks teistsuguse käitumise võimaluse. VÕS § 91 lg.3 ei sätesta kohustust, et rahalist kohustust peab täitma võlgnetava summa kandmisega kostjate kontole. VÕS § 91 lg.1 sätestab üheselt, et rahalise kohustuse võib täita sularahas. Rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Kostjad ei ole näidanud, et millisest väidetavast kokkuleppest tulenevalt oleks pidanud hageja
kandma laenusumma kostjate kontodele. Laenulepingu punktis 2.2 on kostjad kinnitanud oma allkirjadega laenulepingul, et nad on laenusumma kätte saanud enne, kui nad allkirjastasid lepingu. Vaieldamatult püüavad kostjad kohut eksitada. Kostjad kinnitavad oma vastuses, et nad on saanud laenu, et laenu saamine on toimunud varasemal ajal, kuid samas püütakse otsida formaalseid põhjendusi hagile vastuvaidlemisel. Tsiviilõiguste teostamise hea usu põhimõttel kui pool kinnitab, et poolte vahel eksisteerib suhe, kuid mitte selliselt nagu seda on peegeldanud hageja, oleks mõistlik, et esitatakse endapoolne nägemus ja versioon, milles siis kostjate arvates antud tsiviilõiguslik suhe väljendus. Kostjatel lasub kohustus tõendada, et nende lepingus antud kinnitus võlgnevuse olemasolu kohta puudub.
5.Hageja leiab, et õige on kostjate väide, et antud laenulepinguga vormistati ümber poolte varasem laenusuhe. Hagejale teadaolevalt tõusetus kostjate poolt laenu vajadus seoses kostjate ja ON poolt 2006.a. sügisel asutatud ühise äriühingu OÜ MG tegevuse arendamisega ja osanike kohustusega rahaliselt finantseerida äriühingu tegevust. MC ́il puudusid selleks võimalused, kuna tema algselt plaanitud finantseerimisskeem ei realiseerunud (MC selgitas, et rahalised vahendid saab ta talle (osaliselt) kuuluva kinnisvara müügist Šveitsis. Pangast laenu, MC ́i selgitustel, tal saada ei õnnestunud). ON pöördus MC ́i palvel oma kauaaegse sõbra TM poole, kes nõustus MC ́ile laenu andma. Hageja tundis MC ́it ka varasemalt. Laenuleping sõlmiti tähtajaga 1 aasta, kuigi MC arvas, et kinnistu müük toimub lähikuudel ja siis saab ka võlg koheselt tasutud. Laenuleping kirjutati alla pärast seda kui raha anti MC'ile üle 19. aprillil 2007.a. Lepingu allkirjastamine toimus hotell Palace'i kohvikus. Lepingu allkirjastamise ja raha, 40 000 USD üleandmise juures viibis lisaks hagejale ja kostjale MC ́ile ka ON. Kuna laenu andmise ja vormistamise hetkel oli tegu heade sõprade-tuttavate ja äripartneritega, siis tõepoolest ei pööratud tehingu vormilisele küljele ka liigset tähelepanu (lihtkirjalik vorm, sularahas laenusumma üleandmine jms asjaolud). Sularahas anti laen eelkõige põhjusel, et hagejal oli antud summa Ameerika dollarites ja hageja soovis saada raha tagasi samuti antud vääringus. Reeglid, kuidas valuutas tehtud tehingute vääringutega tuleb ümber käia on toodud VÕS § 93, eelkõige antud paragrahvi 3 ja 4 lõikes. Hiljem selgus, et MC kasutas saadud laenuraha hagejale teada antud eesmärgil vaid osaliselt.
6.2008.a. aprilliks laenusummat ei tagastatud. Selgus, et MC ei olnud suutnud oma plaane realiseerida. MC pöördus hageja poole ettepanekuga laenusuhte pikendamiseks. Antud läbirääkimistel osales ka ON. MC selgitas läbirääkimistel, et 50% laenusummast, so 20 000 USD, ei kasutatud tema huvide realiseerimiseks, vaid ta andis 20 000 USD RV'ile kasutada. Läbirääkimistel üheks osaks oli, et lisaks MC ́ile on solidaarselt valmis vastutama antud laenu eest ka RV. RV oli valmis ühinema kohustusega kaasvõlgnikuna MC ́i kohustuse suhtes. Hagiavaldusele lisatud laenulepinguga vormistasid pooled laenu pikendamise ja RV'i kaasvõlgnikuna VÕS § 178 tähenduses.
7.Hageja leiab, et eeltoodu vastab poolte tegelikule tahtele ja kajastab pooltevahelisi suhteid piisava selgusega. Hageja möönab, et antud võlasuhete tekkimist, pikendamist ja võlasuhtega ühinemist oleks olnud võimalik vormistada oluliselt detailsemal viisil, see aga ei anna alust kostjatel vabaneda enda kohustuste täitmisest.
Kostjate vastuväited
8.28.06.2010 on kostjad ühise advokaadist esindaja vahendusel esitanud vastuse kohtule. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata. Kostjad märkisid, et nad annavad vastuse hagi ja sellele lisatud dokumentaalsete tõendite piires, eeldusel, et hageja teostab protsessiõigusi heausksel ning ei muuda hagi alust või eset ega esita üllatuslikku asjaolu ega tõendit, millele ei ole hagis tuginetud.
9.Kostjate vastuse kohaselt nad ei eita, et neil võis varasematel aegadel hagejaga laenusuhe olla, kuid laenulepingujärgset laenusummat 40 000 USD või 190 000 Eesti krooni pole kostjatele üle antud. Hageja pole ka vastupidist tõendanud. Hageja ei ole kostjate kontosid võlgnetava rahasumma ulatuses krediteerinud, samuti ei ole tõendanud muul viisil raha maksmist kostjatele. Kostjate vastuse kohaselt ei ole ka selge, millise summa pidi laenulepingu järgi hageja kostjatele andma. Laenulepingu punkt 2.1. kohaselt annab laenuandja laenusaajatele laenu, tagastamistähtajaga 18.04.2009, summas 40 000 USD või sõnadega kirjutatud 190 000 Eesti krooni. Kostjad on seisukohal, et laenulepingus märgitud laenusummat ei ole üle antud, mistõttu ei eksisteeri ka kohustust tagastada laenusummat. Laenu tagasimaksmise kohustus korrespondeerib laenuandjapoolsele laenu väljamaksmise kohustusele ning eksisteerib seega reeglina ka samas ulatuses, milles toimus laenusumma väljamaksmine. Samuti ei ole hageja põhjendanud, miks ta on asunud seisukohale, et laenulepingu kohaselt on ta üle andnud 40 000 USD-d ning miks mitte 190 000 Eesti krooni.
10.Selge ei ole, millises vääringus tagastada laenusumma ja kas arvesse tuleks võtta muutuvat vääringukurssi tagastamise hetke seisuga või mitte. Hagiavalduses väidab hageja, et kostja I on tasunud hagejale lepingu punktis 3.2 ettenähtud viivist ja seda kokku 4000 USD ulatuses. Kuna laenulepingus ettenähtud summat hageja kostjatele andnud ei ole, siis jääb kostjatele seetõttu arusaamatuks hageja sellekohane väide nagu oleks kostja I tasunud hagejale viivist. Ülaltoodud põhjusel ei ole hageja poolt põhjendatud ka viivisenõude esitamine kostjate vastu.
11.Kostja MC poolt 26.05.2011 kohtule esitatud kirjaliku selgituse kohaselt tutvustati talle 2006. aastal ON , kes oli tollel ajal kinnisvaraäris. Kostja MC soovis tema abi, et leida ruumid kingakaupluse jaoks. Paari nädalase tutvuse järel avaldas ON soovi ühineda jalatsiäriga ja kostja MCnõustus sellega, sest teadis, et ON on olnud ABC AS tegevjuht ja tal olid selles vallas ka teadmised ja kogemused. Edasine asjade käik kulges väga hoogsalt ja peagi teatas ON, et vajalikud on lisainvesteeringud. Kuna kostjal ei olnud võimalik enam lisainvesteeringuid teha pakkus kostja ON äriühingus enamusosalust. ON seda ei soovinud, küll aga kiirelt räägiti kostjale TM , kellelt olevat võimalik raha laenata. Esitati palju erinevaid versioone, miks hetkel on mõistlik seda laenu nii vormistada ja võtta ning miks ON ise seda ei soovi teha. Lähtuvalt nendest lubadustest ja kuna uue kaupluse ruumid ja kollektsioonide tellimine oli juba täies hoos, ei olnud kostjal vähimatki kahtlust, et kõik lubadused täidetakse ja raha asjad saab korda. Kohtumisel TM kirjutas kostja alla lepingule, mis siis ON sõnade ja lubaduste kohaselt pidi täielikult minema nende ühise firma kohustuseks ja sealt ka tagasimaksmiseks. Ühest hetkest ei olnud kostjal enam võimalik osaleda firma arengus mitte ühegi ettepanekuga ja ON lihtsalt võttis üle kogu kontseptsiooni ja ka igapäevase müügitegevuse ja kassaga askeldamise. Kolmas osanik RV lihtsalt tagandati tagaselja juhatusest. Kostja oli sunnitud minema tööle, et teenida elamiseks raha kuna ka kaupluse juhataja kohta, mis oli nende algsetes kokkulepetes, täitis ON ja kostja tegi kõike, mis vaja, oma põhikoha kõrvalt. Kui algasid jutud eeldatavast pankrotist, siis algasid ka TM kõned, kus nõuti laenulepingu täitmist kostja MC poolt ja ka juba RV poolt. Kummalgi neil (kostjal MC ja kostjal RV) polnud vähimatki ettekujutust, et asjad ja rahanõuded võivad võtta sellise pöörde. Samal ajal kui ON käivitas pankroti poes ja algasid raha nõudmised TM poolt, palus kostja MC korduvalt TM võtta ühendust ON ja temaga klaarida see olukord. MC’l ega RV’il ei olnud võimalik kontrollida kuhu ja kuidas liikusid rahad seal firmas. Ühtegi kokkulepet pole tänaseks päevaks täidetud, mitte mingisuguseid rahasid vastavalt lepingule ei ole MC saanud. Menetluse käik
12.Kohus arutas tsiviilasja 19.10.2010, 26.11.2010, 21.04.2011, 16.05.2011, 26.05.2011 ja 16.06.2011 toimunud eel- ja kohtuistungitel. Kohtuistungitele on ilmunud hageja TM ja kostja RV. Kostja MC ei ole ühelegi kohtuistungile isiklikult ilmunud.
13.26.11.2010 toimunud eelistungil on kostjate ühine esindaja väitnud, et 2008. aastal sõlmitud laenuleping on sõltumatu varasemast lepingust. Kostjatele jääb arusaamatuks, miks hageja leiab, et kostja 2 on kohustusega ühinenud, sellist asjaolu ei tule välja kohtule esitatud materjalidest. Kostjad sõlmisid 2008.a. lepingu laenu saamiseks, mitte laenu ümbervormistamiseks. 21.04.2011 eelistungil on hageja esindaja väitnud, et 2008.a sõlmitud laenulepingu näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, tegemist on varalise võlgnevuse ümbervormistamisega laenulepinguna. Tegelik laenusumma oli 40 000 USD. Samal eelistungil on kostjate esindaja seletanud, et kostjal 1 võis olla hagejaga varasemalt laenusuhteid, kuid konkreetselt hagiavalduses esitanud laenulepingu alusel ei ole kostja 1 raha saanud. Kostjad on lepingud allkirjastanud lootuses, et nende lepingute alusel raha antakse. Lepingu allkirjastamise eesmärk oli saada laenu. Laenulepingus puudub igasugune viide, et tegemist on varasema laenulepinguga, tegemist on iseseisva lepinguga.
14.Kuigi kohus kohustas 26.05.2011 määrusega hagejat ja kostjaid isiklikult kohtuistungile ilmuma, ei ilmunud kostja MC16.06.2011 kohtuistungile ning ei teatanud kohut enne kohtuistungit mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jätmisest. Hageja taotles asja sisulist arutamist ilma kostja MC osavõtuta (toimik lk 180). Kohus leidis, et asja on võimalik arutada sisuliselt ilma MC osavõtuta. Pärast kohtuistungi toimumist esitas kostja MC13.07.2011 taotluse asja arutamise edasilükkamiseks põhjusel, et tal oli mõjuv põhjus 16.06.2011 kohtuistungile mitte ilmumiseks. Kostja MC taotlusele oli lisatud Dr. MB 04.07.2011 kinnitus, mille kohaselt MC ei olnud 16.06.2011 võimeline oma tervisliku seisundi tõttu reisima. 16.06.2011 toimunud kohtuistungil on hageja jäänud hagiavalduse ja haginõude täpsustuse juurde. Kostja RV väitis, et ta ei ole sõlminud 2008.a. TM’ga laenulepingut, TM käest raha ta ei ole saanud. Kostja RV kirjutas laenulepingule alla firma ON palvel laenulepinguga tutvumata. Kostja RV ei teadnud, millal ta sellele laenulepingule alla kirjutas, ta sai laenulepingu olemasolust teada alles käesoleva kohtuasjas menetluse raames. Kohtu põhjendused
15.TsMS § 414 lg 3 kohaselt võib kohus lahendada asja sisuliselt poole osavõtuta, isegi kui pool teatab mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jäämiseks, kui pool oli nõus kirjaliku menetlusega. Tsiviilasja menetlemise venitamise vältimiseks peab kohus võimalikuks lahendada asja sisuliselt ilma kostja MC osavõtuta, kuna kostja MC on kirjalikus vastuses hagile andnud nõusoleku asja arutamiseks kirjalikus menetluses ning kohtu hinnangul on kostja MC saanud menetluses piisava võimaluse esitada avaldusi, väiteid ja tõendeid kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta (asjas oli eelnevalt toimunud juba 5 istungit, kuid MC ei olnud ilmunud ühelegi neist).
16.Kohus tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
17.Hageja nõue põhineb 19.04.2008 sõlmitud laenulepingul, mille järgi hageja andis kostjatele laenu 40 000 USD. Laenulepingu punkti 2.3 kohaselt kohustusid kostja I ja kostja II laenu tagasi maksma 18. aprilliks 2009, võrdsetes osades, kumbki 20 000 USD. Hageja leiab, et 19. aprillil 2008 sõlmitud laenulepinguga vormistati ümber poolte varasem laenusuhe. Nimelt sõlmisid 19.04.2007 hageja ja kostja MC laenulepingu, mille järgi andis hageja
kostjale MC laenu 40 000 USD, mille tagasimaksmise tähtajaks oli 19.04.2008. Kuivõrd 2008.a. aprilliks MC laenu ei tagastanud ja MC väitel 50% laenusummast, so 20 000 USD andis ta RV , siis sõlmiti 19.04.2008 laenuleping, mille kohaselt RV ühines kohustusega kaasvõlgnikuna MC kohustuse suhtes. 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostjad kinnitavad oma võlgnevust hageja eest.
18.Kostjate vastuväited laenulepingu sõlmimise osas on menetluse käigus olnud vastuolulised ja ajas muutunud. Vastuses hagile on kostjad väitnud, et nad ei eita, et neil võis varasematel aegadel hagejaga laenusuhe olla, kuid laenulepingujärgsed laenusummat 40 000 USD või 190 000 Eesti krooni pole kostjatele üle antud. Hageja ei ole kostjate kontosid võlgnetava rahasumma ulatuses krediteerinud, samuti ei ole tõendanud muul viisil raha maksmist kostjatele. 26.11.2010 toimunud kohtuistungil on kostjate esindaja väitnud, et 2008. aastal sõlmitud laenuleping on sõltumatu varasemast lepingust. Kostja 2 ei ole kohustusega ühinenud. Kostjad sõlmisid 2008.a lepingu laenu saamiseks, mitte laenu ümbervormistamiseks. Kostjad on laenulepingu allkirjastanud lootuses laenu saada. 16.06.2011 toimunud kohtuistungil on kostja RV väitnud, et ta on kirjutanud laenulepingule alla ON palvel laenulepinguga tutvumata. Kostja RV ei teadnud, millal ta sellele laenulepingule alla kirjutas, ta sai laenulepingu olemasolust teada alles käesoleva kohtuasja menetluse raames.
19.Vaidlust ei ole selle üle, et 2008 sõlmitud laenulepingu alusel ei ole hageja kostjatele raha üle andnud. Selle seisukohaga nõustus ka hageja. Vaidlus on selles, kas kostjad on hagejalt raha saanud 2007 aastal sõlmitud laenulepingu alusel ning kas 19.04.2008 sõlmitud laenulepinguga vormistati ümber poolte varasem laenusuhe. Samuti on vaidlus selles, kas 2008 aastal sõlmitud laenulepingu näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostjad kinnitavad võla olemasolu hageja ees. Vaieldakse ka selle üle, kas 2008.a sõlmitud laenulepinguga on kostja RV ühinenud kohustusega hageja ees.
20.Kohus asub seisukohale, et 19.04.2008 sõlmitud ning hageja ja kostjate poolt allkirjastanud laenulepinguga on tõendatud, et hageja ja kostjate vahel on lepinguline suhe. Vaidlust ei ole selles, et 19.04.2008 sõlmitud laenulepingule on alla kirjutanud hageja ja kostjad. Kostja MC ei ole esitanud väited nagu poleks tema antud laenulepingut allkirjastanud või laenuleping oleks võltsitud. Kostja RV on 16.06.2011 kohtuistungil vande all ütluste andmisel kinnitanud, et tema poolt on antud laenuleping allkirjastatud, kuid ta allkirjastas laenulepingu eelnevalt sellega tutvumata. Kohus leiab, et allkirja andmist 19.04.2008 sõlmitud laenulepingule saab käsitleda otsese tahteavaldusena. Allkirja tähendus lepingul ongi see, et allkirja andja kinnitab, et ta on nõus lepingus esitatud tingimustega, samuti on allkirja funktsioon identifitseerida tahteavalduse tegija. Kohus asub seisukohale, et poolte vahel on 19.04.2008 sõlmitud laenuleping ja see on kehtiv. Seega on poolte vahel tekkinud võlasuhte. Kostjad ei ole vaidlustanud 19.04.2008 laenulepingu kehtivust. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda kõnealusest laenulepingust.
21.Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga, et 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist iseseisva lepinguga, mis on sõltumatu varasemast laenulepingust. Vaatamata sellele, et 19.04.2008 sõlmitud laenulepingus ei viidata otseselt 19.04.2007 sõlmitud laenulepingule, kuid arvestades hageja poolt esitatud võlasuhte kujunemise asjaolusid, mille kohaselt 19.04.2007 sõlmitud laenulepingu alusel andis hageja kostjale MC laenu 40 000 USD-t tagasimaksetähtajaga 19.04.2008 ja kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid kostja MC poolt hagejale võlgnevuse tasumise kohta, siis peab kohus eluliselt usutavaks hageja väidet, et seoses sellega, et kostja MC ei olnud tagastanud tähtaegselt hagejalt saadud laenu, siis kokkuleppel hagejaga otsustati laenusuhet pikendada aasta võrra ning sõlmiti 19.04.2008 uus laenuleping, millega kostja MC tunnistas oma võlga hageja ees ja kostja RV ühines kohustusega hageja ees. Kohtu hinnangul oli poolte tahe 19.04.2008 laenulepingu sõlmimisel
suunatud laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamisele ja olemasoleva kohustuse kinnitamisele. Vastupidisel juhul ei oleks kostjal MC olnud mingit põhjust sõlmida hagejaga 19.04.2007 sõlmitud laenulepingujärgse laenu tagastamise tähtpäeval (19.04.2008) täpselt samasisulist uut laenulepingut, milles ta kinnitab laenu kättesaamist. Kohtu veendumuse kohaselt ei ole loogiline, et kostja MC sõlmis hagejaga mitu laenulepingut, milles ta kinnitab laenusumma 40 000 USD-t kättesaamist, samas hagejalt raha saamata. Kostja MC on väitnud, et ta ei ole 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu alusel hagejalt raha saanud, kuid ta ei ole esitanud vastuväiteid 19.04.2007 laenulepingu alusel raha saamise kohta ning ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu alusel saadud raha hagejale tagasimaksmise kohta. Kohtu hinnangul 19.04.2008 hageja ja kostjate vahel sõlmitud laenulepinguga on vormistatud ümber poolte varasem laenusuhe ning hageja ja kostjate poolt 19.04.2008 sõlmitud laenuleping vastab VÕS § 396 lg 2 tunnustele. Nimetatud sätte kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-169-06 selgitanud, et peale VÕS §-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu punkt 2.2 sätestab järgmist: „Laenusumma loetakse laenusaaja poolt laenuandjale üleantuks käesoleva lepingu sõlmisega. Laenusaajad kinnitavad oma allkirjadega käesoleval lepingul, et nad on artiklis 2.1. märgitud summa käesoleva lepingu sõlmimise kuupäeval kätte saanud“ (toimiku lk 13) Kohus leiab, et 19.04.2008 laenulepingu punkt 2.2 on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi. Eelnimetatud dokumendiga on muudetud tavalist tõendamiskohustust võlasuhtes, kuna sellega tõendab hageja oma laenulepingus võetud kohustuse täitmist. Kostjatel tulnuks tõendada, et nad raha vaatamata kirjalikule kinnitusele raha saamise kohta ei ole saanud (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-39-08 p 15.)
22.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ja kostjate poolt 19.04.2008 laenulepingu sõlmimise tagajärjeks oli, et kostjad pidid vastuväidete esitamise korral kooskõlas TsMS § 230 lg 1 tõendama, et neil tegelikkuses hageja ees kohustust ei olnud. Kuigi kohus on 21.04.2011 kohtuistungil selgitanud, et 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu näol võib olla tegemist võlatunnistusega ja sellisel juhul tuleb kostjatel tõendada, et neil ei ole võlga hageja ees või on laenuleping sõlmitud hageja ja kostjate vahel muude suhete alusel, ei ole kostjad esitanud tõendeid, mis kinnitaksid nende väiteid laenulepingu rahatuse kohta.
23.Kohus loeb tõendatuks, et hageja ja kostja MC vahel oli sõlmitud 19.04. 2007.a. laenuleping, mille kohaselt andis hageja kostjale MC laenu 40 000 USD ja kostja MC on raha kätte saanud. Seda kinnitab hageja ja kostja MC vahel sõlmitud laenulepingu punkt 2.2, mille kohaselt on kostja MC kinnitanud, ta on laenusumma lepingu sõlmimise kuupäeval kätte saanud (toimik lk 64-45). Poole vahel vormistatud laenulepingu tekstist nähtub, et kostja MC on laenusumma 40 000 USD-t lepingu sõlmimise kuupäeval s.o. 19.04.2007 kätte saanud. Lepingus ei sisaldu punkte ega välju, kuhu kirjutada, millal raha üle antakse, kuhu raha üle kantakse vm. raha üleandmisega seonduvalt. Tunnistaja ON kohtuistungil antud ütlustest nähtub, 2007.a. OÜ M tegevuse finantseerimiseks lepiti kokku, et TM laenab MC’le 40 000 USD. 2007.a. aprillis toimus hotelli Palace baaris kohtumine, kus osalesid ON, TM ja MC ja kus toimus lepingu allkirjastamine ja raha üleandmine. ON nähes kirjutati alla leping ja anti ka raha üle, tegemist oli lühiajalise laenuga (toimik lk 133). Sama on kinnitanud hageja TM vande all antud ütlustes (toimik lk 183). Seega on 19.04.2007 sõlmitud laenulepinguga ning tunnistaja ON ütlustega ja hageja TM poolt vande all antud ütlustega tõendatud, et kostja MC on TM käest 40 000 USD-t laenu saanud.
24.Kostjad ei ole eitanud, et hageja ja kostjate vahel võis varasematel aegadel laenusuhe olla. Vaidlust ei ole selles, et kostjad olid OÜ MG osanikud ja OÜ MG vajas tegutsemiseks täiendavaid rahalisi vahendeid. Hageja TM poolt 16.06.2011 kohtuistungil vande all antud ütluste kohaselt vajas kostja MC raha oma äritegevuseks. Esialgse laenulepingu kohaselt pidi kostja MC raha aasta pärast 2008.a aprillis hagejale tagasi maksma (toimik lk 183). Tunnistaja Jüri Lamesoo poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt omandas OÜ R 2007 aasta juunis 1/3 OÜ-st MGRV käest. OÜ-l MG oli probleeme sellega, et neil ei olnud käibevahendeid. Jüri Lamesoo teadis, et MC oli laenanud TMlt 40 000 USD-t (toimik lk 135). MGOÜ osaniku laenu konto väljavõtte kohaselt on kostja MC andnud osanikuna MGOÜ-le laenu 20. aprilli 2007.a. 150 000 krooni ja 24. aprillil 2007.a. 100 000 krooni, s.o. kogusummas 250 000 krooni (toimik lk 63). Kohus leiab, et kaudselt tõendavad hagejate ja kostjate vahelist võlasuhet ka hageja ja kostja vahelised e-kirjad, milles hageja soovib kostjalt MC korduvalt teada, millal too oma võlgnevuse hagejale tasub ning milles kostja MC väidab, et majaostja on lubanud ülekanded ära teha, hetkel ei näe veel kinnitust, kuid kohe kui kostja on targem, annab sellest hagejale teada (toimi lk 16-18). Juhul kui hageja ei oleks nõudnud kostjatelt võla tasumist, ei oleks kostjal MC olnud mingit põhjust teavitada hagejat oma maja müügist saadava raha laekumisest.
25.Kohus leiab, et 19.04.2007 sõlmitud laenulepinguga, tunnistaja ON kohtuistungil antud ütlustega, hageja TM kohtuistungil vande all antud ütlustega on tõendatud, et hageja TM ja kostja MC vahel oli võlasuhe, mille kohaselt kostja MC võlgnes hagejale TM’le 40 000 USDt. Kohtule esitatud tõenditega on leidnud kinnitust, et kostja MC on 40 000 USD-t kätte saanud ja vähemalt osa sellest summast (250 000 krooni) on kostja MC kasutanud finantseerimiseks OÜ MG tegevust. Seega oli hageja ja kostja MC vahel võlasuhe, mille kohaselt kostja MC võlgnes hagejale 40 000 USD-t, mille sai VÕS § 396 lg 2 alusel vormistada 19.04.2008 hageja ja kostjate vahel laenulepinguks. Kuivõrd kostja RV on 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu punktis 2.2. kinnitanud laenusumma kättesaamist ning on laenulepingu punkt 2.3. antud kinnituse kohaselt kohustub ta laenuandjale tagasi maksma 18.04.2009 20 000 USD ning laenulepingu punk 3.1 kohaselt on laenusaajate vastutus laenusumma tagasimaksmise osas solidaarne, siis loeb kohus kostja RVVÕS § 178 tähenduses kohustusega ühinenuks. Kohus peab eluliselt usutavaks selgitust, et kostja MC andis hageja TM’i poolt antud laenust 20 000 USD-t kostjale RV, mistõttu kostja RV oli nõus 19.04.2008 sõlminud laenulepingu alusel kohustusega ühinema. Kohus leiab, et ei pea usaldusväärseks kostja RV poolt kohtuistungil vande all antud seletust, mille kohaselt kostja RV kirjutas 19.04.2008 laenulepingule alla ON palvel tutvumata selle sisuga, ta ei ole teadlikult alla kirjutanud ühelegi laenulepingule ning laenulepingust sai teada alles siis kui hakkasid kohtukutsed tulema (toimik lk 186). Kohtu jaoks on vähe usutav väide, et isik kirjutab alla laenulepingule kellegi teise palvel ilma seda isegi läbi lugemata. Kohus leiab, et kostja RV poolt kohtuistungil antud ütlused 19.04.2008 laenulepingu allkirjastamise kohta on ebausaldusväärsed ja need ei ole kooskõlas muude tõenditega ning kohus ei pea seetõttu võimalikuks neid arvestada.
26.Kohus jätab tähelepanuta kostjate väited kostjate ja ON vaheliste suhte kohta OÜ MG osanikena, kuivõrd käesoleva vaidluse esemeks ei ole kostjate ja ON vahelised võlasuhted, vaid hageja ja kostjate vahelised võlasuhted.
27.VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 396 lg 1 järgi on kostjad kohustatud laenulepingu järgi saadud raha hagejale tagasi maksma. 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu punkt 3.1 teise lause kohaselt on laenusaajate vastutus laenulepingu alusel solidaarne. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad kohustuse
täitma solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista põhivõlg 40 000 USD-t.
28.Hageja on palunud välja mõista viivis perioodi eest 19.04.2009 kuni 25.03.2010 2843 USD (343 päeva x 20 USD) ja alates 26.03.2010 20 USD päevas kuni laenu tagasimaksmiseni kostja I ja kostja II poolt. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid viivisearvestusele. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu p 3.1. kohaselt laenu tagasimaksmisega viivitamisel kohustuvad laenusaajad tasuma laenuandjale viivist 0,05 % iga laenu tagasimaksmisega viivitatud päeva eest. Eeltoodu alusel tuleb kostjatelt lisaks põhivõlgnevusele välja mõista viivis 0,05% päevas alates 19.04.2009 kuni põhinõude 40 000 USD täieliku tasumiseni. Menetluskulud
29.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TMS § 162 lg 2 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse kostjate kahjuks, seega jäävad menetluskulud kostjate kanda.
Marget Henriksen kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.