Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.10.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-14471
Tsiviilasi
T. M hagi M. C ja R. V vastu võla 40 000 dollari ja viiviste saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
29 988.37 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.07.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R. V apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant R. V (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht X XX-X, X), lepinguline esindaja advokaat Senny Pello Vastustaja T. M (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht X XX-XX, X), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21.07.2011 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.26.03.2010 esitas T. M hagi Harju Maakohtusse M. C-i ja R. V-i vastu laenu 469 216 krooni (40 000 USD) tagastamiseks ja viivise 2840 USD perioodi 19.04.2009-25.03.2010 eest saamiseks ning alates 26.03.2010 20USD päevas saamiseks kuni laenu täieliku tagasi maksmiseni.
2.Pooled sõlmisid 19.04.2008 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjatele laenu 40 000 USD. Lepingu p 2.3 kohaselt kohustusid kostjad laenu tagasi maksma 18.04.2009, kumbki 20 000 USD. Vastavalt lepingu p-le 3.1 on kostjate vastutus hageja ees solidaarne. Kostjad ei ole endale lepinguga võetud kohustust täitnud. Hagejal on lepingu p-st 3.2 tulenevalt õigus nõuda alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist, mille suuruseks vastavalt lepingu p-le 3.2 on 0,05% (20 USD) iga tagastamisega viivitatud päeva eest. Hagi esitamise hetkeks olid kostjad viivitanud 342 päeva ja viivise summa on 6840 USD. M. C on tasunud hagejale lepingu p-s 3.2 alusel kokku 4000 USD, mille hageja arvestas maha tasumisele kuuluvast viivisest.
3.Hageja leidis, et kostjad lähtuvad ebaõigesti võlaõigusseaduse (VÕS) § 91 lg-st 3, mis sätestab ühe dispositiivse käitumise võimaluse. VÕS § 91 lg 1 sätestab üheselt, et rahalise kohustuse võib täita sularahas. Rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte vahel kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Kostjad ei ole näidanud, millisest väidetavast kokkuleppest tulenevalt oleks pidanud hageja kandma laenusumma kostjate kontodele. Laenulepingu p-s 2.2 kinnitasid kostjad oma allkirjadega lepingul, et on laenusumma kätte saanud enne, kui allkirjastasid lepingu. Kostjatel lasub kohustus tõendada, et nende lepingus antud kinnitus võlgnevuse olemasolu kohta puudub.
4.Õige on kostjate väide, et laenulepinguga vormistati ümber poolte varasem laenusuhe. Hagejale teadaolevalt tõusetus laenu vajadus seoses kostjate ja O. N poolt 2006. aasta sügisel asutatud ühise äriühingu OÜ Moods Grupp tegevuse arendamisega ja osanike kohustusega rahaliselt finantseerida äriühingu tegevust. M. C-il puudusid selleks võimalused, kuna tema algselt plaanitud finantseerimisskeem ei realiseerunud. O. N pöördus M. C palvel hageja poole, kes nõustus laenu andma. Hageja tundis M. C ka varasemalt. Laenuleping sõlmiti tähtajaga 1 aasta. Laenuleping kirjutati alla pärast seda, kui raha anti M. C-le üle 19.04.2007. Lepingu allkirjastamise ja raha üleandmise juures hotelli Palace kohvikus viibis lisaks ka O. N. Kuna laenu andmise ja vormistamise hetkel oli tegu heade sõprade-tuttavate ja äripartneritega, siis tõepoolest ei pööratud tehingu vormilisele küljele liigset tähelepanu (lihtkirjalik vorm, sularahas laenusumma üleandmine jms asjaolud). Sularahas anti laen eelkõige põhjusel, et hagejal oli raha Ameerika dollarites ja hageja soovis saada raha tagasi samuti nimetatud vääringus. Reeglid, kuidas
valuutas tehtud tehingute vääringutega tuleb ümber käia, on toodud VÕS §-s 93. Hiljem selgus, et M. C kasutas saadud laenuraha hagejale teadaantud eesmärgil vaid osaliselt.
5.2008. aasta aprillis pöördus M. C hageja poole ettepanekuga laenusuhte pikendamiseks. Läbirääkimistel osales ka O. N. M. C selgitas, et 50% laenusummast, see on 20 000 USD, ei kasutatud tema huvide realiseerimiseks, vaid ta andis selle R. V-le kasutada. R. V oli valmis ühinema kohustusega kaasvõlgnikuna M. C-i kohustuse suhtes. Kostjate vastuväited
6.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjatel võis varasematel aegadel hagejaga laenusuhe olla, kuid laenulepingujärgset laenusummat 40 000 USD või 190 000 krooni ei ole kostjatele üle antud. Hageja ei ole ka vastupidist tõendanud. Hageja ei ole kostjate kontosid võlgnetava rahasumma ulatuses krediteerinud, samuti ei ole tõendanud muul viisil raha maksmist kostjatele. Ka ei ole selge, millise summa pidi laenulepingu järgi hageja kostjatele andma. Laenulepingu p 2.1 kohaselt annab laenuandja laenusaajatele laenu tagastamise tähtajaga 18.04.2009 40 000 USD või sõnadega kirjutatud 190 000 Eesti krooni. Laenu tagasimaksmise kohustus korrespondeerib laenuandja poolsele laenu väljamaksmise kohustusele ning eksisteerib seega reeglina ka samas ulatuses, milles toimus laenusumma väljamaksmine. Hageja ei põhjendanud, miks ta on asunud seisukohale, et laenulepingu kohaselt on ta üle andnud 40 000 USD-d ning miks mitte 190 000 Eesti krooni. Kuna laenulepingus ettenähtud summat hageja kostjatele andnud ei ole, siis jääb kostjatele arusaamatuks hageja väide, nagu oleks M. C tasunud hagejale viivist.
7.M. C soovis O. N abi, et leida ruumid kingakaupluse jaoks. Paarinädalase tutvuse järel avaldas O. N soovi ühineda jalatsiäriga ja kostja nõustus sellega, sest teadis, et O. N on olnud ABC Kinga AS-i tegevjuht ning tal olid selles vallas teadmised ja kogemused. Kuna kostjal ei olnud võimalik enam lisainvesteeringuid teha, pakkus ta O. N-le äriühingus enamusosalust. O. N seda ei soovinud, küll aga kiirelt räägiti kostjale T. M-ist, kellelt olevat võimalik raha laenata. Esitati palju erinevaid versioone, miks hetkel on mõistlik seda laenu nii vormistada ja võtta ning miks O. N ise seda ei soovi teha. Lähtuvalt nendest lubadustest ja kuna uue kaupluse ruumid ja kollektsioonide tellimine oli juba täies hoos, ei olnud kostjal vähimatki kahtlust, et kõik lubadused täidetakse. Kohtumisel T. M-ga kirjutas kostja alla lepingule, mis siis O. N sõnade ja lubaduste kohaselt pidi täielikult minema nende ühise firma kohustuseks ja sealt ka tagasimaksmiseks. Ühest hetkest O. N lihtsalt võttis üle kogu kontseptsiooni ning ka igapäevase müügitegevuse ja kassaga askeldamise. Kolmas osanik R. V tagandati tagaselja juhatusest. Samal ajal kui O. N käivitas pankroti poes ja algasid raha nõudmised T. M poolt, palus M. C korduvalt T. M-il võtta ühendust O. N-ga ja temaga klaarida see olukord. Kostjatel ei olnud võimalik kontrollida, kuhu ja kuidas liikusid rahad seal firmas. Ühtegi kokkulepet ei ole tänaseks päevaks täidetud, mitte mingisuguseid rahasid vastavalt lepingule ei ole M. C saanud. Esimese astme kohtu otsus
8.21.07.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi. Kohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja solidaarselt põhivõla 40 000 USD ja lepingujärgse viivise alates 19.04.2009 kuni 25.03.2010 2850 USD ning alates 26.03.2010 0,05% päevas kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda.
9.Vaidlust ei olnud selle üle, et 2008. aastal sõlmitud laenulepingu alusel ei ole hageja kostjatele raha üle andnud. Pooled vaidlesid, kas kostjad on hagejalt raha saanud 2007. aastal sõlmitud laenulepingu alusel ning kas 19.04.2008 sõlmitud lepinguga vormistati ümber poolte varasem laenusuhe. Samuti oli vaidlus selles, kas 2008. aastal sõlmitud laenulepinguga on kostja R. V ühinenud kohustusega hageja ees.
10.Kohus leidis, et 19.04.2008 sõlmitud ning hageja ja kostjate poolt allkirjastatud laenulepinguga on tõendatud, et hageja ja kostjate vahel on lepinguline suhe. M. C ei
esitanud väiteid, nagu ei oleks tema lepingut allkirjastanud või laenuleping oleks võltsitud. R. V kinnitas vande all ütluste andmisel, et tema poolt on leping allkirjastatud, kuid ta allkirjastas laenulepingu eelnevalt sellega tutvumata. Kohus leidis, et allkirja andmist 19.04.2008 sõlmitud laenulepingule saab käsitleda otsese tahteavaldusena. Allkirja tähendus lepingul ongi see, et allkirja andja kinnitab, et ta on nõus lepingus esitatud tingimustega, samuti on allkirja funktsioon identifitseerida tahteavalduse tegija. Seetõttu on poolte vahel 19.04.2008 sõlmitud laenuleping kehtiv.
11.Vaatamata sellele, et 19.04.2008 sõlmitud laenulepingus ei viidata otseselt 19.04.2007 sõlmitud laenulepingule, kuid arvestades hageja poolt esitatud võlasuhte kujunemise asjaolusid, mille kohaselt 19.04.2007 sõlmitud laenulepingu alusel andis hageja M. C-le laenu 40 000 USD tagasimaksetähtajaga 19.04.2008 ja kuna kohtule ei esitatud tõendeid kostja poolt hagejale võlgnevuse tasumise kohta, siis on usutav hageja väide, et laenusuhet otsustati pikendada aasta võrra ning 19.04.2008 sõlmiti uus laenuleping, millega M. C tunnistas oma võlga hageja ees ja R. V ühines kohustusega. Poolte tahe 19.04.2008 laenulepingu sõlmimisel oli suunatud laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamisele ja olemasoleva kohustuse kinnitamisele. Vastupidisel juhul ei oleks M. C olnud mingit põhjust sõlmida hagejaga 19.04.2007 sõlmitud laenulepingujärgse laenu tagastamise tähtpäeval täpselt samasisulist uut laenulepingut, milles ta kinnitab laenu kättesaamist. Loogiline ei ole väide, et kostja M. C sõlmis hagejaga mitu laenulepingut, milles ta kinnitab laenusumma 40 000 USD kättesaamist, samas hagejalt raha saamata.
12.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06 selgitanud, et peale VÕS §-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutumine, see tähendab võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Kohus leidis, et 19.04.2008 laenulepingu p 2.2 on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi. Eelnimetatud dokumendiga on muudetud tavalist tõendamiskohustust võlasuhtes, kuna sellega tõendab hageja oma laenulepingus võetud kohustuse täitmist. Kostjatel tulnuks tõendada, et nad raha vaatamata kirjalikule kinnitusele saanud ei ole (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-39-08).
13.Lepingus ei sisaldu punkte ega välju, kuhu kirjutada, millal raha üle antakse, kuhu raha üle kantakse, või muud raha üleandmisega seonduvat. Tunnistaja O. N selgitas, et 2007. aastal OÜ Moods tegevuse finantseerimiseks lepiti kokku, et T. M laenab M. C-le 40 000 USD. 2007. aasta aprillis toimus hotelli Palace baaris kohtumine, kus osalesid O. N, T. M ning M. C ja kus toimus lepingu allkirjastamine ja raha üleandmine. O. N nähes kirjutati alla leping ja anti ka raha üle, tegemist oli lühiajalise laenuga. Sama kinnitas hageja vande all antud ütlustes. Seega on 19.04.2007 sõlmitud laenulepinguga ning tunnistaja O. N ütlustega ja hageja T. M poolt vande all antud ütlustega tõendatud, et kostja M. C on T. M-i käest 40 000 USD laenu saanud.
14.Vaidlust ei olnud selles, et kostjad olid OÜ Moods Grupp osanikud ja nimetatud äriühing vajas tegutsemiseks täiendavaid rahalisi vahendeid. Hageja vande all antud ütluste kohaselt vajas kostja M. C raha oma äritegevuseks. Esialgse laenulepingu kohaselt pidi M. C raha aasta pärast 2008. aasta aprillis hagejale tagasi maksma. Tunnistaja J. L ütluste kohaselt omandas OÜ Rommert 2007. aasta juunis 1/3 OÜ-st Moods Grupp R. V käest. OÜ-l Moods Grupp oli probleeme sellega, et neil ei olnud käibevahendeid. J. L teadis, et M. C oli laenanud T. M-ilt 40 000 USD. Moods Grupp OÜ osaniku laenukonto väljavõtte kohaselt andis M. C osanikuna Moods Grupp OÜ-le laenu 20.04.2007 150 000 krooni ja 24.04.2007 100 000 krooni, see on kogusummas 250 000 krooni. Kohus leidis, et kaudselt tõendavad hagejate ja kostjate vahelist võlasuhet ka e-kirjad, milles hageja soovis M. C-lt korduvalt teada, millal too oma võlgnevuse tasub ning milles kostja väidab, et maja ostja
on lubanud ülekanded ära teha, hetkel ei näe veel kinnitust, kuid kohe, kui kostja on targem, annab sellest teada. Juhul kui hageja ei oleks nõudnud kostjatelt võla tasumist, ei oleks kostjal M. C olnud mingit põhjust teavitada hagejat oma maja müügist saadava raha laekumisest.
15.Seega hageja ja M. C vahel oli võlasuhe, mille kohaselt kostja võlgnes hagejale 40 000 USD, mille sai VÕS § 396 lg 2 alusel vormistada 19.04.2008 hageja ja kostjate vahel laenulepinguks. Kuivõrd R. V on 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu p-s 2.2 kinnitanud laenusumma kättesaamist ning p-s 2.3 antud kinnituse kohaselt kohustub ta laenuandjale tagasi maksma 18.04.2009 20 000 USD ning p 3.1 kohaselt on laenusaajate vastutus laenusumma tagasimaksmise osas solidaarne, siis on kostja R. V VÕS § 178 tähenduses kohustusega ühinenud. Eluliselt usutav on selgitus, et kostja M. C andis laenust 20 000 USD R. V-le, mistõttu R. V oli nõus 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu alusel kohustusega ühinema. Kohus ei pidanud usaldusväärseks R. V vande all antud seletust, mille kohaselt kostja kirjutas 19.04.2008 laenulepingule alla O. N palvel, tutvumata selle sisuga, et ta ei ole teadlikult alla kirjutanud ühelegi laenulepingule. Väheusutav on väide, et isik kirjutab alla laenulepingule kellegi teise palvel ilma seda isegi läbi lugemata.
16.Hageja palus välja mõista viivise perioodi 19.04.2009 kuni 25.03.2010 eest 2843 USD (343 päeva x 20 USD) ja alates 26.03.2010 20 USD päevas kuni laenu tagastamiseni. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid viivise arvestusele. 19.04.2008 sõlmitud laenulepingu p 3.1 kohaselt laenu tagasimaksmisega viivitamisel kohustuvad laenusaajad tasuma laenuandjale viivist 0,05% iga laenu tagasimaksmisega viivitatud päeva eest. Eeltoodu alusel tuleb kostjatelt lisaks põhivõlgnevusele välja mõista viivis 0,05% päevas alates 19.04.2009 kuni põhinõude 40 000 USD täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus
17.R. V palub tühistada maakohtu otsuse ja saata tsiviilasi tagasi lahendamiseks esimese astme kohtule. Apellant leiab et kohus on rikkunud õigusnorme ning arvestamisele kuulunud asjaolude ja tõendite kohaselt oleks esimese astme kohus pidanud tegema tehtud otsusest erineva otsuse. Apellandil on ka põhjust kahelda kohtuniku erapooletuses, kuivõrd kohtunik töötas vastustaja esindaja otseses alluvuses vandeadvokaadina.
18.Apellant on seisukohal, et kohus ei saanud asja sisuliselt kirjalikult lahendada, kuivõrd M. C oli teatanud kohtule, et ei soovi asja läbivaatamist ilma temata ning suuliselt menetluselt kirjalikule menetlusele üleminemine oleks saanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel toimuda üksnes poolte nõusolekul. Apellandile teadaolevalt puudus kohtul M. C nõusolek. Kohus ei läinud üle kirjalikule menetlusele ega määranud tähtaega avalduste ja dokumentide esitamiseks, vaid lahendas koheselt asja sisuliselt. Asjaolu, et kohus lahendas asja kirjalikus menetluses, nähtus alles kohtuotsusest. Kõigele lisaks on vastustaja 27.08.2010 võtnud tagasi nõusoleku asja kirjalikus menetluses lahendamiseks.
19.Kohus pidas vajalikuks kuulata vande all üle nii apellant kui M. C ja kohustas neid kohtuistungile ilmuma. Kuivõrd kohtul on õigus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumb või mõlemad pooled, kui kohus leiab, et varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses, siis jääb apellandile arusaamatuks, kuidas M. C kohtuistungile mitteilmumisega kohus järsku leidis, et kohtul on siiski võimalik seisukoht ilma tema vande all üle kuulamata kujundada. Kohus ei ole nimetatud seisukohale jõudmist otsuses põhjendanud. Kohus on olulisel määral tuginenud 2007. aasta vastustaja ja M. C vahelisele laenusuhtele ning kuna paljude asja lahendamiseks tähtsust omavate asjaolude osas teadsid ütlusi anda üksnes vastustaja ja M. C, siis ei olnud apellandi hinnangul võimalik asja ilma kostja ülekuulamiseta õigesti lahendada. M. C esitas 13.07.2011 kohtule arstitõendi, millest nähtus, et tal oli ootamatu haigestumise tõttu mõjuv põhjus kohtuistungile mitteilmumiseks.
20.2008. aasta laenulepingus ei ole ühtegi viidet sellele, et tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega või vastustaja ja M. C vahel 2007. aasta laenulepingu ümberkujundamisega. Ainsaks tõendiks on vastustaja vande all antud ütlused, mis on vastuolus apellandi vande all antud ütlustega. Miks peab kohus vastustaja ütlusi usaldusväärsemaks või miks apellandi ütlused on ebausaldusväärsed, ei ole kohus põhjendanud. Kohus ei ole kohtuotsuses VÕS § 29 lg-le 4 tuginenud ega põhjendanud, millest tulenevalt tuleb tõlgendada 2008. aasta laenulepingut kui deklaratiivset võlatunnistust, mitte aga kui uut ning eraldiseisvat laenulepingut. Apellandi hinnangul tuleb lepingu tõlgendamisel vaadata seda, kuidas tõlgendasid vastustaja ja M. C 19.04.2007 laenulepingut. Pooled ei vaidle selle üle, et 2007. aasta laenulepingu eesmärgiks oli vastustaja poolt M. C-le raha laenamine. Seega, kui aasta hiljem sõlmiti täpselt samasugune laenuleping, siis tuleb VÕS § 29 lg 5 p-st 2 tulenevalt tõlgendada 2008. aasta laenulepingut eelkõige kui eraldiseisvat laenulepingut, mille eesmärk oli samuti raha laenamine, sest tegemist oli 2007. aasta lepinguga identse lepinguga.
21.Oluline on ka asjaolu, et vastustaja on professionaal - vandeadvokaadi vanemabi - kes omab kõrgemaid juriidilisi teadmisi ning kellele on teada laenulepingu ja deklaratiivse võlatunnistuse erinevused ning kuivõrd 2008. aasta laenulepingus puuduvad igasugused viited 2007. aasta laenulepingu ümberkujundamise kohta, siis tuleb 2008. aasta laenulepingut juba ka sellest tulenevalt käsitleda kui eraldiseisvat laenulepingut. Veelgi enam vastustaja leidis, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega alles 21.04.2011 toimunud kohtuistungil. Alles pärast hagiavaldusele vastuse saamist tõi vastustaja sisse 2007. aasta laenulepingu ning esitas selgitused, millele tuginevalt kohus on hagi rahuldanud. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-21-06 leidis, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. 2008. aasta laenulepingust ei saa mitte kuidagi järeldada, et sellega kinnitatakse varasemat kohustust, sama saab väita hagiavalduses esitatu kohta.
22.Selgusetuks jääb, millele tuginevalt on kohus leidnud, et O. N-i poolt antud ütlused on usaldusväärseks tõendiks. Nimelt olid viimasel ilmselgelt kaalul enda huvid ning ta oli rahaliselt huvitatud ning seotud apellandi ja M. C-iga ning arvatavasti ka vastustajaga. Kuivõrd O. N on vastustaja sõber ning ka majanaaber ning samuti juriidiliste teadmistega isik, siis on pigem põhjust kahelda nimetatud isiku poolt antud ütluste usaldusväärsuses. Ka ei saa teha e-kirjadest, milles M. C väidab, et maja ostja on lubanud ülekanded ära teha, et vastustaja oleks nõudnud võla tasumist või laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist.
23.Vaidlus puudus selles, et 2008. aasta laenulepingu alusel hageja kostjatele raha ei andnud. Seetõttu puudub apellandil ja M. C-l ka lepingulepingust tulenev vastastikune kohustus laenusumma tagasimaksmiseks ning tegemist on rahatu laenulepinguga. Apellandi vande all antud ütlustega on leidnud tõendamist asjaolu, et apellant ei ole teadlikult ja tahtlikult 2008. aasta laenulepingut sõlminud ja 2007. aasta laenulepingust tuleneva kohustusega ühinenud. Arusaamatuks jääb kohtu järeldus, millest tulenevalt kuivõrd 2008. aasta laenuleping sõlmiti samal päeval, mil oli 2007. aasta laenulepingu kohaselt M. C laenu tagastamise tähtaeg, tuleb 2008. aasta laenuleping lugeda 2007. aasta laenulepingu pikendamiseks, mitte eraldiseisvaks laenulepinguks Niisamuti jääb apellandile arusaamatuks kohtu järeldus, et kuivõrd 2008. aasta laenuleping sõlmiti 2007. aasta laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtpäeval, siis ei ole loogiline, et M. C sõlmis vastustajaga mitu laenulepingut, milles kinnitab 40 000 USD kättesaamist. Apellandile jääb arusaamatuks, milline on nimetatud asjaolude omavaheline seos ning kuidas on kohus vastavale järeldusele jõudnud.
24.Kohtu seisukoht, mille kohaselt 2008. aasta laenulepingu p-s 2.2 sisaldub kinnitus, et apellant ja M. C on laenusumma kätte saanud ning seega on kohustuse täitmise tõendamiskoormis muutunud, on vastuolus kohtu seisukohaga, mille kohaselt kohus on otsuses leidnud, et 2008. aasta laenulepingu alusel apellandile ja M. C-le vastustaja poolt
raha üle ei antud ning selles vaidlus puudub. Kohus on täielikult jätnud selgitamata, miks kuulub väljamõistmisele 40 000 USD ning mitte 190 000 krooni.
25.Kohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele apellandi ja M. C osas solidaarselt, kuigi 2008. aasta laenulepingu p-st 2.3 tulenevalt kohustuvad nad laenusumma võrdsetes osades tagasi maksma. Laenulepingu p-s 2.3 sätestatud osavõlgnikeks olemine ning p-st 3.1 tulenev solidaarkohustus on üksteist välistavad ning see, kuidas kohus jõudis järeldusele, et apellant ja M. C on solidaarvõlgnikud, ei ole otsusest tuletatav.
26.Vastustaja on kõrgemate juriidiliste teadmistega isik ning 2008. aasta laenulepingut ja asjaolusid tervikuna hinnates on tegemist eksitava lepinguga, mis võib olla tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Laenulepingus on eksitavalt märgitud nii laenusumma 40 000 USD (ükssada üheksakümmend tuhat Eesti krooni) kui selle tagasimaksmise kohustus osavõlgnikud versus solidaarkohustus. 19.04.2008 oli USD ja EEK suhe selline, et 1 USD = 9.8277 EEK. Lisaks on lepingu p-s 2.3 kirjas, et laenuvõtjad kohustuvad maksma laenu tagasi võrdsetes osades, kumbki 20 000 USD. Nimetatud lepingu punkt viitab otseselt sellele, et laenulepingu alusel on apellant ja M. C osavõlgnikud VÕS § 63 lg 1 mõttes, millest tulenevalt ei saa olla kahtlust selles, et apellandi ja M. C näol on tegemist osavõlgnikega. Samas on p-ga 3.1 sätestatud, et laenusaajate vastutus lepingust tulenevate laenude eest on solidaarne. See omakorda on aga täiesti vastupidine seisukoht varasemale. Lisaks on kohus tuvastanud, et 2008. aasta laenulepingu kohaselt vastustaja laenusummat apellandile ja M. C-le üle ei ole andnud, kuid laenulepingu p-s 2.2 on märgitud, justkui oleks vastustaja poolt laenusumma üle antud ning kinnitatud ka selle kättesaamist. Apellandi hinnangul on tegemist segase ja kostjaid eksitusse ajava dokumendiga. Lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-111-08 on võlausaldaja selline käitumine heade kommete vastane.
27.Lisaks on kohus otsuses vaheldumisi rääkinud nii kostjast kui kostjatest ning sellest tulenevalt on kohus teinud apellandi osas järeldusi, milliseid ei oleks saanud tema osas teha. Vastustaja seisukoht
28.Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
29.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Ka võtab kolleegium TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks asjaolude uut tuvastamist. Järgnevalt võtab kolleegium seisukohad apellatsioonkaebuse väidete kohta.
30.Esmalt on apellant väljendanud kaebuses kahtlust maakohtus asja lahendanud kohtuniku erapooletuse üle, kuna kohtunik töötas vandeadvokaadina vastustaja esindaja otseses alluvuses. Tema nimi on ka kirjas vastustaja esindaja poolt esitatud menetlusdokumentide blankettidel kui vastava advokaadibüroo töötaja. Ringkonnakohus apellandi käsitlusega ei nõustu. TsMS § 30 kohaselt võib taotleda kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes juhul, kui taandamisavaldus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alus tekkis või kui taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kohtumõistmise objektiivsena näivuse tagamiseks tegi asja menetlusse saanud kohtunik M.Henriksen 14.02.2011 enda taandamise taotluse maakohtu esimehele (t I kd lk 99), kinnitades samas, et saab asja lahendada erapooletult. Maakohtu
esimees kohtuniku taotlust ei rahuldanud (samas lk 100). Seega pidi M.Henriksen tsiviilasja lahendama. Õigusemõistmisest põhjendamatu keeldumine vastavalt TsMS § 27 lg-le 3 lubatud ei ole. Apellant kohtuniku taandamise taotlust maakohtus TsMS § 25 lg 1 kohaselt ei esitanud. Nimelt osales ta esindaja kaudu kohtuistungil 21.04.2011, kus muuhulgas tehti teatavaks kohtuniku nimi (protokollid samas lk 130, 180). Kohtuniku nimi vandeadvokaadina oli kirjas juba hagiavalduse blanketil. TsMS § 25 lg 1 kohaselt ei või juhul, kui menetlusosalise arvates esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses § 23 p 7 mõttes, kohtuniku taandamise avaldust esitada, kui menetlusosaline osales kohtuistungil ilma, et oleks taandamisavaldust esitanud. Eeltoodust tulenevalt on apellant kaotanud õiguse maakohtu kohtuniku taandamiseks avaldust ja kaebuse vastavasisulised väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ebaseadusliku kohtukoosseisu tõttu.
31.Järgnevalt nähtub kaebusest, et apellandi arusaama kohaselt tegi maakohus otsuse kirjalikus menetluses, milleks aga tema nõusolekut ei andnud. Tsiviilasja materjalidega tutvumise järgselt jääb kolleegiumile arusaamatuks, mille põhjal apellandil selline arusaam tekkis. Vaidlustatud kohtuotsuse sissejuhatavas osas on märgitud istungi toimumise ajaks 16.06.2011 (samas lk 196). Kohtuistungi toimumist nimetatud kuupäeval tõendab kohtuistungi protokoll (samas lk 180-189). Istungil osales ka apellant isiklikult, kes andis seal vande all seletuse. Istungi lõpus teatas kohus otsuse teatavaks tegemise aja. Seega mingit üleminekut kirjalikule menetlusele ei toimunud. Kohtuistungi protokoll oli väljastatud apellandi esindajale (samas lk 190) ja vastuväiteid ega parandusi sellele ei esitatud.
32.Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellandi väite kohta, et maakohus ei saanud tsiviilasja sisuliselt lahendada 21.06.2011 istungil, kuna oli kohustanud kohale ilmuma ka teise kostja, et viimast vande all üle kuulata. Teine kostja aga istungile mõjuval põhjusel ilmuda ei saanud. Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Puudub vaidlus, et teine kostja teadis kohtuistungi toimumisest, samuti kohustusest sellel osaleda. 07.06.2011 oli ta saatnud istungi edasilükkamise taotluse, põhjendades seda esindaja vahetusega (samas lk 171). Samuti puudub vaidlus, et ta oli teadlik, et maakohus jättis taotluse rahuldamata (samas lk 173). TsMS § 345 kohaselt peab kohtuistungile kutsutud menetlusosaline juhul, kui ta ei saa istungile ilmuda, sellest kohtule õigel ajal teatama ja kohtusse ilmumise takistust põhistama. Takistusest seoses haigestumisega kostja maakohtule enne kohtuistungit ei teatanud. Vastav teade tuli alles 13.07.2011 (samas lk 191) ja erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust, ei saa sellest teatest välja lugeda, et haigestumine oli ootamatu, samuti põhjust, miks kostjal ei olnud võimalik enne kohtuistungi toimumist kohut e-kirja teel haigestumisest teavitada. Ka oli kostjatelt vande all seletuse võtmine kohtu algatus TsMS § 2681 mõttes ja keegi menetlusosalistest, sealhulgas ka mitte apellant, eelmenetluses sellise tõendi kogumiseks taotlust ei esitanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama oma väiteid. Sama sätte lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohtuistungil võeti vande all seletused hagejalt ja ühelt kostjalt (apellandilt) ning nende alusel oli kohtul õigus otsustada, et asjas saab kujundada seisukoha ka ilmumata kostja seletuseta. TsMS § 352 lg 1 kohaselt võib kohus kohtuistungi edasi lükata vaid mõjuval põhjusel.
33.Maakohus on pooltevahelist laenusuhet tõlgendanud kogutud ja uuritud tõendite kogumi alusel. Sellega on järgitud TsMS § 232 lg-t 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Otsusest on jälgitav kohtul siseveendumuse kujunemine. Kohus on seejuures kõiki tõendeid analüüsinud, samuti võtnud põhjendatud seisukohad poolte väidete kohta. Kolleegium ei tuvastanud alust tõendite teisiti hindamiseks. Apellant ei tõendanud, et 19.04.2007 sõlmitud laenulepingu alusel oleks laen tagastatud. Seega maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel on ka eluliselt usutav, et püüdes ühiselt arendada äritegevust,
otsustati esmalt ainult M. C poolt võetud laenu, mida ta tähtaegselt tagastada ei suutnud, pikendada koos. Solidaarne vastutus lepiti kokku lepingu p 3.1 teises lauses. Asjaolu, et laenuandjaks oli füüsiline isik, kellel on vandeadvokaadi kvalifikatsioon, ei muuda poolte tõendamiskoormust ega anna alust suhtuda tema vande all antud ütlustesse kuidagi eriliselt tähelepanelikult. Laenuleping oli sõlmitud füüsiliste isikute vahel, kelledest keegi ei tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuses. Vastavalt TsMS §-le 7 on õigusemõistmisel tsiviilasjades pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. 19.04.2008 allkirjastatud lepingudokument sisaldab tõepoolest teatud vasturääkivusi, kuid sellised olukorrad lahendatakse kohtumenetluses ära läbi tehingu tõlgendamise VÕS §-s 29 sätestatud reeglite alusel, mida maakohus käesolevas asjas ongi teinud.
34.Erinevat tõlgendamist võimaldavad sätted ei anna siiski alust pidada kogu lepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, nagu on kaebuses arvamust avaldatud. Ka ei esitanud kostja maakohtus sellesisulist vastuväidet. Tegemist ei ole võimaliku hea usu vastastase käitumisega, mida teatud asjaolude esinemisel saab kohus ka omal algatusel kaaluda, vaid täiendava vastuväitega hagile, milline aga tuli vastavalt TsMS § 394 lg-le 2 esitada juba maakohtus. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Uusi vastuväiteid ringkonnakohtus esitada ei saa (TsMS § 652).
35.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluses kantud kulud apellandi kanda.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.