OÜ Elvarem hagi OÜ VR-Pavandu (pankrotis) vastu ostu-müügilepingu sõlmituks tunnistamiseks ja omandiõiguse üleandmiseks
Tsiviilasja hind
3 195.58 eurot (50 000 krooni)
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 4. märtsi 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Elvarem apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – OÜ Elvarem (registrikood: 10186218), esindaja Pjotr Kisseljov Vastustaja (kostja) – OÜ VR-Pavandu (pankrotis) (registrikood: 10268471), esindaja pankrotihaldur Tiia Kalaus
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 4. märtsi 2010 otsuse resolutsioon
muutmata,
otsuses esitatud põhjendusi.
arvestades
käesoleva
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Elvarem esitas 15.10.2004 maakohtule hagi OÜ VR-Pavandu (pankrotis) vastu, milles palus tunnustada XXX asuva ehitise (vallasasjana) 71% mõttelise osa ostu-müügileping sõlmituks OÜ VR-Pavandu (pankrotis) ja OÜ Elvarem vahel lepinguhinnaga 50 000 krooni ning kohustada OÜ-t VR-Pavandu (pankrotis) andma OÜ-le Elvarem omandiõigus XXX, asuva ehitise (vallasasjana) 71% mõttelisele osale üle, vormistades selleks kõik nõutavad dokumendid. Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja 30.01.2004 väljaandes Ametlikud Teadaanded enampakkumisteate XXX asuva ehitise 71% mõttelise osa kirjaliku enampakkumise kohta alghinnaga 50 000 krooni. Ostupakkumised tuli esitada hiljemalt 11.02.2004. Hageja postitas 10.02.2004 ostuettepaneku, avaldades soovi soetada vara 50 000 krooni eest. 12.02.2004 toimunud kohtumisel teavitas pankrotihaldur hageja esindajaid, et kuna saabunud on ainult hageja ostuettepanek, on enampakkumise võitjaks hageja. Haldur ja hageja esindajad leppisid kokku, et dokumendid vara omandiõiguse ülemineku kohta vormistatakse 23.02.2004, kuid dokumendid on siiani vormistamata. Hageja leidis, et tulenevalt VÕS § 16 lg 1; § 10 lg 1, 3 ja § 20 lg 1 sätetest on enampakkumisteate avaldamise ja ostuettepaneku esitamisega sõlmitud vara ostu-müügileping ning kostja on kohustatud sõlmitud ostu-müügilepingu täitmiseks andma hagejale omandiõiguse varale üle, vormistades vastavad dokumendid.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et enampakkumisel müüdava vara hulka oli ekslikult arvatud kostjale mittekuuluv vara ning kostjal ei ole võimalik võõrandada vara, mille suhtes tal omandiõigus puudub. 03.12.2001 enampakkumisel on käsutatud vara, mis moodustab osa ehitistest XXX, mistõttu puudus kostjal enampakkumise läbiviimise seisuga võimalus vallata, kasutada ja käsutada oma vara täies ulatuses (s.o 71% mõttelise osa osas, mida kostja loeb enda varaks). Hagejale oli teada, et kostja omandisse ei kuulu 71% mõttelist osa ehitisest, kuna hageja ja kostja on 12.02.2004 teinud ühisavalduse ehitusregistrile kannete parandamiseks seonduvalt enampakkumisel müügis olnud varaga. Kostja ei ole andnud hagejale nõustumist esitatud pakkumisele. Kostja teavitas hageja esindajat suuliselt pankrotitoimkonna otsusest, millega tunnistati enampakkumine nurjunuks. Enampakkumise nurjunuks kuulutamisel on lähtutud heas usus toimimise põhimõttest. Enampakkumisteade oli
eksitav nii müüdava vara – mõttelise osa – suuruse kui ka asukoha (teates märgitud XXX, tegelik asukoht XXX) osas. Hagejale kui ühele kaasomanikule olid teada aadressiga seonduvad asjaolud ja hageja ei pakkunud vara XXX ostuks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 4. märtsi 2010 otsusega OÜ Elvarem hagi OÜ VR-Pavandu (pankrotis) vastu ostu-müügilepingu sõlmituks tunnistamiseks ja omandiõiguse üleandmiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on leidnud kinnitust, et 30.01.2004 väljaandes Ametlikud Teadaanded oli enampakkumisteates viga nii mõttelise osa suuruse (71%) kui ka aadressi (XXX ) osas. Pankrotitoimkond otsustas kuulutada enampakkumise nurjunuks, kuna oli eksimus vara suuruse ja asukoha osas. Olenemata hageja viidatud VÕS § 10 lg-te 1, 3; § 16 lg 1 ja § 20 lg 1 sätete hüpoteetilisest rakendamisvõimalusest vaidluseseme suhtes ei ole kostjal võimalik võõrandada vara, mille suhtes tal omandiõigus puudub. TsÜS § 138 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kohus leidis, et hageja, esitades ostuettepaneku, on käitunud pahauskselt, kuna hageja, olles objekti 29% mõttelise osa omanik, oli juba enampakkumisteate avaldamisel teadlik, et kostjale ei kuulu ja tema valduses ei ole teate avaldamise ajal vara, mida müüa. Kostja ja hageja on esitanud 12.02.2004, seega peale enampakkumisteate avaldamist, riiklikule ehitisregistrile avalduse ebaõigete kannete parandamiseks. Pooled on avalduses kinnitanud, et AS VR Pavandu (hilisem OÜ VR-Pavandu) oli omandanud 11.06.1996 objekti nimetusega Pavandu tootmisbaas. 02.04.1997 on AS VR-Pavandu võõrandanud hagejale 29% mõttelist osa objektist. Avalduses on toodud, et Ida-Viru Maksuameti avalduse alusel algatati kostja suhtes täitemenetlus ja 03.12.2001 toimunud sundenampakkumisel müüs kohtutäitur R.K. O.Z. kostja omandis olnud varad, mis enampakkumise aktis on märgitud hoone XXX. Kuna hageja soovis teostada ostueesõigust, esitas ta kohtule hagi. Eesmärgiga tõendada enda ja O.Z. vahelisi kaasomanike suhteid objektile, esitas hageja hooneregistrile avalduse ebaõigete kannete parandamiseks, märkides, et avalduse koostamise ajal olid objekti XXX omanikud hageja 29% mõttelises osas ja O.Z. 71% mõttelises osas. Kohtutäitur on teatanud hagejale 27.12.2001, et täitemenetluse korras on võlgade katteks müüdud 03.12.2001 kostja tootmishoone koos seadmetega aadressil XXX. 28.02.2002 esitas hageja kohtusse hagi O.Z. vastu, tunnistamaks hageja 03.12.2001 enampakkumise tulemusena sõlmitud võõrandamistehingu pooleks ja kanda hagejale üle ostja õigused ja kohustused. Hageja on palunud tunnistada end XXX asuva ehitise 71% mõttelise osa omanikuks. Nimetatud tõendid näitavad, et hageja oli juba 27.12.2001 teadlik, et kostja ei ole 71% mõttelise osa, mis oli enampakkumise teates müügi objektiks, omanik. AÕS § 32 sätestab, et valdus on tegelik võim asja üle; § 33 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all on asi; § 39 kohaselt valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. AÕS § 68 kohaselt omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Kostja kaotas valduse ja täieliku võimu asja üle pärast seda, kui kohtutäitur oli 03.12.2001 võõrandanud 71% OÜ Pavandu tootmishoonest sundtäitmise korras O.Z. . Asjaolu, et kohtutäituri tegevus on vaidlustatud, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust, kuna enampakkumise teate ajal ei olnud kostja valduses vara, mida müüa. Kuna enampakkumisteade avaldati kirjalikus vormis, tulnuks ka nurjunuks tunnistamisest teatada kirjalikult. Kohus arvestas aga, et hageja, olles teadlik enampakkumisteates olevatest eksitavatest andmetest, mille kinnituseks on ka, et ta esitas pakkumise mitte enampakkumises väljakuulutatud aadressi (XXX ), vaid tegelike andmete (XXX ) järgi, pidi teadma, et enampakkumist sellise teate alusel ei saa tunnistada toimunuks. Hagejale teatati korduvalt suuliselt, et vara ei saa müüa, kuna vara ei kuulu kostjale ja et pankrotitoimkond tunnistas
enampakkumise nurjunuks. Seega ei saa hageja väita, et ta ei olnud enampakkumise nurjunuks tunnistamisest teadlik ja kasutades ära teise poole eksimust, tugineda oma oletatavatele õigustele. Enampakkumisteates oli märgitud, et sobivate pakkumiste puudumisel on pankrotitoimkonnal õigus tunnistada enampakkumine nurjunuks. Menetluskulude osas viitas kohus TsMSRS § 3, kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja § 61 sätetele ning märkis, et kohtule ei ole esitatud taotlust õigusabikulude kohta.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Elvarem esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb käesoleva asja menetluse peatamist kuni tsiviilasja nr 2-05-14804 menetluse lõpetamiseni ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtusse. Kui ringkonnakohus ei pea vajalikuks asja menetlust peatada, siis taotleb apellant Viru Maakohtu 4. märtsi 2010 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tunnustada Kohtla-Järvel XXX asuva ehitise (vallasasjana) 71% mõttelise osa ostu-müügileping sõlmituks OÜ VR-Pavandu (pankrotis) (müüjana) ja OÜ Elvarem (ostjana) vahel lepinguhinnaga 50 000 krooni ning kohustada OÜ-t VR-Pavandu (pankrotis) andma OÜ-le Elvarem omandiõigus Kohtla-Järvel XXX asuva ehitise (vallasasjana) 71% mõttelisele osale üle, vormistades selleks kõik nõutavad dokumendid. Samuti palub apellant välja mõista vastustajalt apellandi kasuks menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) peatas maakohus 18.09.2006 määrusega käesoleva tsiviilasja menetluse TsMS § 356 lg 1 alusel kuni tsiviilasjas nr 2-05-14804 lahendi jõustumiseni, kuna tsiviilasjas nr 2-05-14804 taotletakse kostja omandiõiguse tunnustamist vaidlusalusele varale ja vara väljanõudmist kolmanda isiku ebaseaduslikust valdusest. Menetluse uuendamisel on kohus jämedalt rikkunud TsMS § 361 lg 1, 2, 3 norme. Kohus uuendas menetluse omal algatusel olukorras, kus tsiviilasja nr 2-05-14804 menetlus ei ole lõppenud ja kostja omandiõigus varale (või selle puudumine) ei ole veel kindlaks tehtud. Seega menetluse peatamise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud (TsMS § 361 lg 1) ning kuigi asja nr 2-05-14804 menetlus venib, ei ole käesolevat asja võimalik lahendada (TsMS § 361 lg 2). Vastuolus TsMS § 361 lg-ga 3 ei ole kohus põhjendanud, miks ta uuendas käesoleva menetluse enne tsiviilasja nr 2-05-14804 menetluse lõppemist. Ülaltoodu kujutab endast menetlusnormi olulist rikkumist, mis TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel toob kaasa apelleeritava otsuse tühistamise; 2) on kohus ebaõigesti tuvastanud asjaolu, mis puudutab omandiõigust varale. Jääb ebaselgeks, kuidas ehitisregistrile esitatud avaldus võib tõendada omandiõiguse olemasolu või puudumist. Vastavalt VV 17.12.2002 määruse nr 405 §-le 24 on registriandmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Seega isegi avalduse alusel ehitisregistris tehtud kanne ei tõenda omandiõiguse olemasolu, rääkimata avaldusest. Tsiviilasja nr 2-05-14804 menetluses (kus OÜ VR-Pavandu (pankrotis) on hageja ja OÜ Elvarem kolmas isik) on see ühisavaldus esitatud tõendamaks asjaolu, et vara kuulub OÜ-le VR-Pavandu (pankrotis); 3) on hagi võimalik rahuldada ka situatsioonis, kus vara omanik ei ole selge. Selle õiguslikeks alusteks on AÕS § 93, mille kohaselt, kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale, ning VÕS § 12 lg 1, mille järgi lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Seega võivad pooled sõlmida ostumüügilepingu ka eseme suhtes, mille omandiõiguse üle käib vaidlus müüja ja kolmanda(te) isiku(te) vahel tingimusel, et ostja on nõus võtma endale vaidlusesemega seotud riskid.
5.OÜ VR-Pavandu (pankrotis) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus menetluse uuendamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Asja peatamist põhjustanud teise asja menetlus oli veninud ülemäära pikaks ning peatatud asja on võimalik lahendada (TsMS § 361 lg 2); 2) on kohus tuvastanud, et vara, mille osas oli 30.01.2004 välja kuulutatud enampakkumine, ei kuulunud kostjale, kuna 03.12.2001 oli kohtutäitur võõrandanud nimetatud vara O.Z. . Kohtuvaidlus, milles kostja on vaidlustanud kohtutäituri tegevuse, ei oma antud asjas tähtsust. Oluline on, et vara, mille kohta oli enampakkumine välja kuulutatud, ei kuulunud siis ega kuulu ka praegu kostjale; 3) on eksimust enampakkumisteate osas tunnistanud ka kostja pankrotitoimkond, kelle 23.02.2004 otsusega on tunnistatud enampakkumine nurjunuks. Seega ei saa hageja nõuda tema enampakkumise võitjaks tunnistamist ja lepingu sõlmimist, sest puudub vara, mille osas saaks enampakkumise võitja välja kuulutada ja nõuda lepingu sõlmimist; 4) on kohus õigesti asunud seisukohale, et hageja oli juba enampakkumisteate ilmumise ajal teadlik asjaolust, et enampakkumisele pandud vara ei kuulu kostjale, sest juba 27.12.2001 oli kohtutäitur teatanud hagejale, et XXX asuv tootmishoone koos seadmetega on võlgade katteks võõrandatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu resolutsiooniga, kuid otsuse põhjenduses tuleb arvestada käesoleva otsuse põhjendustega.
7.Apellandi väide, et maakohus uuendas peatatud menetluse menetlusõigusnorme rikkudes, ei ole õige. Toimikust nähtub, et maakohus peatas menetluse 18.09.2006 ja uuendas menetluse 01.02.2010. TsMS § 361 lg 2 tuleneb, et teise menetluse tõttu peatatud menetluse (TsMS § 356) võib kohus uuendada muuhulgas juhul, kui teine menetlus, mille tõttu menetlus peatati, venib ülemäära ja peatatud asja on võimalik lahendada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus oli õigustatud menetluse uuendama TsMS § 361 lg 2 alusel. Menetluse uuendamine, samuti menetluse peatamise taotluse rahuldamata jätmine ei ole eraldi kaevatavad.
8.Apellandi nõue on lugeda enampakkumisel ostu-müügileping sõlmituks ja kohustada kostjat vara üleandmisega lepingut täitma. Apellant tugineb õigesti VÕS (redaktsioon 27.12.2003 - 14.04.2004) § 10 lg-le 1, mille kohaselt enampakkumisel loetakse leping sõlmituks parimale pakkumisele nõustumuse andmisega. Eeldatakse, et enampakkumise läbiviija on volitatud andma nõustumuse parimale pakkumisele. 30.01.2004 avaldatud enampakkumisteade on õiguslikult määratletav pakkumuse esitamise ettepanekuna VÕS § 16 lg 3 kohaselt (lk 8). Hageja poolt esitatud ostuettepanek on käsitletav pakkumusena (ofert) VÕS § 16 lg 1 tähenduses. Lepingu sõlmituks lugemiseks pidi kostja
nõustuma (aktseptima) hageja pakkumusega. Hageja väitel kostja nõustumust ei andnud. Kostja on oma vastuväidetes samuti kinnitanud, et ta ei nõustunud hageja ettepanekuga. Ringkonnakohus leiab, et asjaoludest tulenevalt ei ole VÕS § 10 lg 1 mõttes lepingut enampakkumisel sõlmitud. Vara, mille osas lepingu sõlmituks lugemist hageja taotleb, oli pankrotivara, mistõttu kuulub lisaks VÕS-ile kohaldamisele PankrS (redaktsioon 01.01.2004 - 30.04.2004) § 136 lg 4, mis sätestab, et enampakkumise kohta koostab haldur akti. Justiitsministri 18. detsembri 2003. a määruse nr 74 «Pankrotivara enampakkumise vormi kehtestamine» lisa kehtestas kohustusliku vormi. Enampakkumise aktis tuli märkida: enampakkumise tulemus; ostja nimi; ostuhind ja ostetud vara ülemineku alus. Enampakkumisel ostetud vallasvara anti ostjale üle pärast kogu ostuhinna tasumist. Kui ostetud vara tuli vormistada ostja nimele, toimus see enampakkumise akti ärakirja alusel. Käesolevas asjas vaidluse all oleva vara osas enampakkumise akti vormistatud ei ole. VÕS § 20 ei sätesta nõustumusele vorminõudeid. Ringkonnakohus leiab, et pankrotivara enampakkumise korral kohaldub erinorm PankrS § 136 lg 4 ja nõustumus tuleb vormistada enampakkumise aktiga. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõue lugeda ostu-müügileping enampakkumise tulemusena sõlmituks tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole nõustumust andnud. Kui enampakkumise tulemusel lepingut ei sõlmitud, siis puudub hagejal alus nõuda omandiõiguse üleandmist enampakkumise teates märgitud vara osas.
9.Ringkonnakohus leiab, et kuna hagi tuleb lepingu puudumise tõttu jätta täielikult rahuldamata, siis ei oma asjas tähtsust apellandi esitatud väited vara omandiõiguse kuuluvuse osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole vaidlusaluse varaga seotud taotluste ja nõuete esitamisel järginud TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Hageja ei ole ümber lükanud väiteid, et ta teadis enampakkumisel pakkumuse tegemise ajal, et pankrotivarana märgitud vara ei kuulu pankrotivarasse. Nimetatud asjaolu kinnitab hageja kiri kostjale 08.04.2004 (lk 10).
10.Ringkonnakohus jätab TsMSRakS § 3 ja kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 3 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus märkis otsuses, et pooled ei ole esitanud taotlusi menetluskulude osas. Apellatsioonkaebuses piirdus apellant taotlusega mõista menetluskulud kostjalt välja. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis ei ole otsuse tegemisel takistuseks menetluskulude nimekirja esitamata jätmine. Vastustaja (kostja) menetluses menetluskulude taotlusi ei esitanud. Ringkonnakohus ei teavitanud eraldi menetlusosalisi õigusest esitada menetluskulude nimekiri kirjalikus menetluses, kuid kuna pooli esindasid õigusteadmistega esindajad ja maakohus oli otsuses selgitanud kulude hüvitamise korda, siis tuleb seda lugeda piisavaks ning menetluses kantud menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda.
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.