Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem
1(8)
2-08-91040 kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 14. juunil 2011.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.29. detsembril 2008.a Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palub Osaühing RGR (hageja) tuvastada õigussuhte tekkimise hageja ja Osaühingu MH(kostja) vahel, tunnistades sõlmituks lepingu Maardu linnas aadressil XXX asuva kinnisasja (registriosa number XXX; katastrinumber XXX) liitumise kohta ühisveevarustuse süsteemiga ja kostja kanalisatsioonisüsteemiga järgmistel tehnilistel tingimustel: • liitumine toimub faktiliselt maa-alal olemasolevate liitumispunktidega • ühisveevärk peab liitumispunktis tagama: - tuletõrjevee vajaduse 15 l/s; - vee rõhu 2,4 Baari. • ühiskanalisatsioon peab liitumispunktis tagama: - heitvee vastuvõtu 2,0 m3 ööpäevas; - heitvee vastuvõtu 0,6 m3 tunnis; - heitvee vastuvõtu, mille pH on 6,5 kuni 8,5 ja temperatuur kuni 40oC. Tsiviilasja menetluse käigus esitas hageja 24. novembril 2010.a alternatiivse nõude, paludes tunnustada hageja õigust Maardu linnas aadressil XXX asuva kinnisasja ühinemisele kostjale kuuluva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ilma liitumistasu maksmata eelnimetatud tehnilistel tingimustel, hagi rahuldamisel asendaks asjas tehtav kohtulahend liitumislepingu.
2.Hagiavalduse kohaselt on kostja Maardu linnas tema poolt arendatava MTmaa-alal asuva ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni omanik. Hageja ostis nimetatud maa-alal kolm kinnistut. Kaks kinnistut, aadressidel XXX ja XXX, ostis hageja vahetult kostjalt ning ühe kinnistu, aadressil XXX (edaspidi XXX kinnistu), Osaühingult FE(registrikood XXX; edaspidi OÜ FE), viimane oli selle eelnevalt ostnud kostjalt. Kostja tegi hagejale ettepaneku sõlmida kõigi kolme kinnistu osas liitumislepingud veevarustuse ja kanalisatsiooni süsteemiga ühinemiseks. Pooled sõlmisid liitumislepingud aadressidel XXX ja XXX asuvate kinnistute suhtes. XXX kinnistu osas tekkis pooltel vaidlus liitumistasu maksmise üle. Hageja meelest ei tule liitumistasu uuesti maksta, kuna liitumistasu 486 396 krooni tasus juba OÜ FE kostjalt kinnistut ostes. Hageja
2(8)
2-08-91040 leiab, et poolte vahel on sõlmitud kehtiv liitumisleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 27 järgi ka XXX kinnistu suhtes.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja hagi ei tunnista. XXX kinnistu ei ole liitunud kostjale kuuluva ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga kostja ning OÜ FE vahel 28. veebruaril 2006.a sõlmitud kinnistu müügilepingu punkti 8.2.1 alusel. Nimetatud leping fikseerib ainult liitumistasu suuruse, see ei sisalda liitumistingimusi. Liiatigi jättis OÜ FE müügilepingu punktist 8.2.1 tuleneva kohustuse täitmata. Juhul kui hageja (kui XXX kinnistu praegune omanik) soovib liituda, tuleb tal seega liitumistasu maksta. Kuivõrd pooled ei ole saavutanud liitumistasu osas kokkulepet, ei saa liitumislepingut sõlmituks lugeda.
4.Ka hageja alternatiivse nõude rahuldamiseks puudub eeltoodud põhjustel õiguslik alus.
MENETLUSE KÄIK
5.Harju Maakohus jättis 21. septembri 2009.a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Hageja esitas maakohtu 21. septembri 2009.a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ning saata asi tagasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Alternatiivselt palus hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
7.23. veebruari 2010.a otsusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse, tühistas Harju Maakohtu 21. septembri 2009.a otsuse ning saatis asja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis võis kaasa tuua ebaõige lahendi tegemise. Maakohus lähtus üksnes hageja nõude sõnastusest ja ei selgitanud välja tegelikku eesmärki, milleks hageja kohtusse pöördus. Esiletoodud asjaolude kohaselt on pooltel vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus liituda kostjale kuuluva ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga ilma liitumistasu maksmata või mitte. Maakohus selle küsimuse lahendamiseks vajalikke asjaolusid aga välja ei selgitanud ega ole andnud oma hinnangut vaidlusküsimuse osas.
8.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus ringkonnakohtu juhise kohaselt täpsustama hageja nõude, selgitama välja tähtsust omavad asjaolud ning tegema pooltele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi.
9.Asja uue läbivaatamise käigus on hageja vastusena kohtu poolt 10. novembri 2010.a eelistungil tehtud nõude täpsustamise ettepanekule esitanud ülalnimetatud alternatiivse nõude (vt toimik, lk 122-124). Samuti on hageja esitanud koos 24. novembri 2010.a menetlusdokumendiga täiendavaid dokumentaalseid tõendeid.
10.20. aprilli 2011.a määrusega otsustas kohus lahendada asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata vastavalt TsMS § 403 lg-le 1. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama kõik asja lahendamise seisukohast tähtsust omavad dokumendid ja avaldused kohtule hiljemalt 23. mail 2011.a. Samas määruses teatas kohus, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 14. juunil 2011.a. Pooled täiendavaid dokumente ega avaldusi (vastavalt 20. aprilli 2011.a määruses antud võimalusele) kohtule esitanud ei ole.
3(8)
2-08-91040
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
11.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
12.Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: - hageja on XXX kinnistu omanik; - XXX kinnistu veega varustamiseks ja sealt reovee ärajuhtimiseks on rajatud MT maa-alale ühisveevärk ja –kanalisatsioon (s.o ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine ja reovee ärajuhtimine); - MT maa-alal asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik on kostja.
13.Nii esmase kui alternatiivse nõude puhul soovib hageja sisuliselt, et kohus kohustaks kostjat temaga sõlmima MT maa-alal asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise lepingu XXX kinnistu osas hagiavalduses märgitud tehnilistel tingimustel ning liitumistasu nõudmata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg-st 1 lähtudes loetaks kostja kohustamisel kohtuotsusega lepingut sõlmima tema tahteavaldus asendatuks ja leping seega sõlmituks. Seega tuleb kindlaks teha, kas ja millisel alusel on kostja kohustatud sõlmima hagejaga liitumislepingu ja kas kostja tahteavalduse lepingu sõlmimiseks saab kohtuotsusega asendada.
14.Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 5 lg-st 1 tulenevalt peab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja lubama ühendada kinnistu veevärki ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga (v.a ÜVVKS § 5 lg-s 4 loetletud aluste esinemisel). Liitumine ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga toimub ÜVVKS § 5 lg 2 järgi kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel. Praegusel juhul ei ole vaidluse all, et kostja on MT maa-alal asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik. Samas on kostja väitnud, et tema omandis olevad ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni trassid on mõeldud üksnes tootmise vajadusteks. Hageja esindaja on 10. novembril 2010.a toimunud eelistungil kinnitanud, et kõikidel vaidlusaluste trassidega ühendatud kinnistutel (sh XXX kinnistul) paiknevad ainult tootmisettevõtted (vt toimik, lk 118). Sellega loeb kohus hageja poolt omaks võetuks (TsMS § 231 lg 2) kostja vastuväidete aluseks oleva asjaolu, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni trassid MT maa-alal on mõeldud üksnes tootmise vajadusteks. Vastavalt ÜVVKS § 1 lg-le 3 ei kohaldata selle seaduse sätteid ainult tootmise vajaduseks ettenähtud ühisveevärgile ja -kanalisatsioonile.
15.Arvestades ülaltoodut, ei ole ÜVVKS normid ka käesolevas asjas kohaldatavad, mistõttu ei tulene kostjale ÜVVKS § 5 lg-st 1 hagejaga liitumislepingu sõlmimise kohustust. ÜVVKS-i sätete rakendamine käesolevale juhtumile seaduse analoogia korras (TsÜS § 4) ei ole õiguslikult põhjendatud, kuivõrd ÜVVKS § 1 lg-st 3 tulenevalt on seaduseandja selgelt soovinud välistada ÜVVKS kohaldumise tootmise vajaduseks ettenähtud ühisveevärgile ja -kanalisatsioonile.
16.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 esimesest lausest tuleneb üldine lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi võib igaüks põhimõtteliselt vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Seda kinnitavad ka ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse põhimõte. Võlaõigusseaduses konkretiseerivad lepinguvabaduse põhimõtet mh § 8 lg 1 ja § 9 lg 1. Seega ei tulene
4(8)
2-08-91040 isikule seadusest üldist õigust nõuda, et teine isik sõlmiks temaga lepingu või et ta teeks seda mingitel kindlatel tingimustel. Siiski ei ole lepinguvabaduse põhimõte absoluutne. Nii sätestab PS § 32 lg 2 teine lause, et omandi kitsendused sätestab seadus ning kolmas lause, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Valdkondades, nagu side, ühistransport, haridus või pangandus, aga ka elektri, soojuse ja veega varustamine, mis on inimestele esmavajalikud, tuleb avalikult teenust pakkuvate ettevõtjate lepinguvabadust avalikes huvides paratamatult piirata nii sõlmimise kui ka tingimuste vabaduse osas. Riigikohus on 4. märtsi 2010.a tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09 tehtud otsuse 31. punktis samas leidnud, et lepingu sõlmimise sund ei piirdu üksnes seaduses otse sätestatud juhtudega, vaid võib tulla kõne alla ka muul juhul. Nimelt võib isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6). See võib olla hinnatav ka VÕS § 1043 järgi isikule õigusvastaselt kahju tekitamisena, eelkõige kui lepingu sõlmimisest keeldumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi heade kommete vastase tahtliku käitumisena. Kahju hüvitamise kohustuse olemasolul võib rahalise hüvitise asemel tulla VÕS § 136 lg 5 järgi kõne alla kahju hüvitamine muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega, nt naturaalrestitutsiooniga, st lepingut sõlmima kohustamisega ja lepingu sõlmimise tahteavalduse asendamisega. Alternatiivselt võimaldab lepingu sõlmimist hageda VÕS § 1055 lg 1, mille järgi võib kannatanu mh nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist. Samuti on Riigikohus 30. aprillil 2008.a tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08 tehtud otsuse punktis 13 leidnud, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja näol võib olla tegemist nn loomuliku monopoliga, kelle suhtes kehtib lepingu sõlmimise sund.
17.Refereeritud Riigikohtu lahendites sisalduvad seisukohad on kohtu hinnangul kohaldatavad ka käesolevas tsiviilasjas. Poolte vahel kavandatud liitumislepingu sisuks oli asja materjalide hulgas oleva lepinguprojekti (vt toimik, lk 30-32) punkti 2.1 kohaselt XXX kinnistu MT maa-alal asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumistingimuste ja liitumistasu maksmise kokku leppimine. Hagejal puudub mõistlik alternatiiv MT maa-alal asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiseks. Seetõttu on kostja kui ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni omanik põhimõtteliselt kohustatud sõlmima hagejaga liitumislepingu. Samas ei ole kostja kohustatud siiski sõlmima hagejaga liitumislepingut mistahes (hageja poolt soovitud) tingimustel. Kostjal on kohustus sõlmida leping mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja praegusel juhul ka keeldunud liitumislepingu sõlmimisest, kostja on keeldunud sellest vaid hageja soovitud tingimustel.
18.Eeldatavalt suudaks kostja tagada XXX kinnistu liitumise hagiavalduses märgitud tehnilistel tingimustel, kuivõrd kostja on taolised tingimused hagejale edastatud liitumislepingu projekti (vt toimik, lk 23; lk 30-32) 3. punktis ise välja pakkunud. Ka kostja vastuväidetest järelduvalt on jäänud XXX kinnistu osas liitumisleping sõlmimata üksnes vaidluse tõttu liitumistasu maksmise kohustuse üle. Kostja on lepingu sõlmimise tingimuseks seadnud liitumistasu tasumise kogusummas 486 396 krooni (arvestusega 45kr/m2 + käibemaks). Hageja arvates on liitumistasu nõudmine põhjendamatu, kuna vastavalt kostja ja OÜ FE vahel 28. veebruaril 2006.a sõlmitud kinnistu müügilepingu (vt toimik, lk 35-39) punktile 8.1.1 on XXX kinnistu osas tasu
5(8)
2-08-91040 ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiseks (summas 486 396 kr) tasutud või on kostjal vähemalt õigus nõuda selle summa tasumist OÜ-lt FE. ÜVVKS § 6 lg-st 11 lähtuvalt ei saa kostja liitumistasu hagejalt kui XXX kinnistu uuelt omanikult (teistkordselt) nõuda. Nagu kohus on eelpoolt märkinud, ÜVVKS sätted käesolevas asjas ei kohaldu. Samas ei oleks kostja kohtu hinnangul siiski õigustatud kinnistu omaniku vahetumise korral liitumistasu uuesti või täiendavalt nõudma, eeldusel, et uue omanikuga ei kaasne kostjale lisakulutusi põhjustavat liitumistingimuste muutmist. Tasu teistkordne nõudmine oleks praegusel juhul lubamatu juba vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (vt ka kohtuotsuse põhjenduste punkte 16 ja 17). Lisaks järeldub hageja ja kostja vahel sõlmitud teistest liitumislepingutest ja kostja poolt XXX kinnistu kohta hagejale edastatud liitumislepingu projektist (vt toimik, lk 24-26; 27-29 ja 30-32), et kostja peab ennast seotuks ÜVVKS-i ja Maardu Linnavolikogu 21. detsembri 1999.a määrusega nr 2 kinnitatud Maardu linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise ja liitumise eeskirjaga (edaspidi Maardu ÜVK eeskiri). Nimelt nähtub nii sõlmitud liitumislepingute kui liitumislepingu projekti alapunktidest 6.1, et liitumiselepingud sõlmitakse vastavalt ülalosundatud õigusaktidele. Samade dokumentide alapunkti 6.2 järgi juhinduvad pooled liitumislepinguga reguleerimata küsimustes seadustest ja Maardu linna vastavatest õigusaktidest. ÜVVKS § 1 lg 3 kohaselt see seadus (ja ka kohaliku omavalitsuse volikogu poolt ÜVVKS normide alusel kehtestatud õigusaktid) ainult tootmise vajaduseks ettenähtud ühisveevärgile ja -kanalisatsioonile iseenesest ei laiene. Samas võivad võlasuhte pooled kooskõlas seaduse dispositiivsuse põhimõttega (VÕS § 5) kohtu arvates siiski kohaldada ÜVVKS norme õigussuhtele omavahelisel kokkuleppel. Eeltoodu põhjal võib järeldada, et kostja lähtub liitujatega lepingute sõlmimisel eeldusest, et lepingutes kokku lepitud liitumistasu on ühekordne tasu, nagu see tuleneb ÜVVKS § 6 lg-st 1 ja Maardu ÜVK eeskirja (vt toimik, lk 125-133) punktist 1.2.15. Liitumistasu teistkordne nõudmine hagejalt oleks seega vastuolus kostja enda praktikaga ning hagejat kahjustav.
19.Eelnenu põhjal on kohus seisukohal, et hageja saaks liitumistasu maksmata MT maaalal asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumist nõuda, kui XXX kinnistu eelmised omanikud oleks liitumislepingu kostjaga juba sõlminud või tasunud talle liitumistasu. Hageja leiab, et poolte vahel on sõlmitud kehtiv liitumisleping VÕS § 27 järgi ka XXX kinnistu suhtes. Kohus taolist õiguslikku käsitlust ei jaga (vt täpsemalt otsuse põhjenduste punkti 21). Kuivõrd liitumistasu nõudmise õigus on kostja jaoks eeldatavalt oluline lepingutingimus, siis vastavasisulise kokkuleppe puudumisel XXX kinnistu osas liitumislepingut sõlmituks lugeda ei saa. Samas on pooltel erimeelsus ka liitumistasu tasumise fakti üle. Kostja väidete kohaselt OÜ FE ülalosundatud 28. veebruari 2006.a lepingu punkti 8.1.1 alusel liitumise eest tasunud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud XXX kinnistu eest liitumistasu maksmist OÜ FE(või muu isiku) poolt, seejuures on kohus teinud 20. aprilli 2011.a määruses (vt toimik, lk 148-149) hagejale ettepaneku kõnesoleva asjaolu kohta tõendeid esitada. Hageja arvates peaks kostja nõudma 28. veebruaril 2006.a kinnistu müügilepingu punkti 8.1.1 alusel liitumistasu maksmist OÜ FE(kui tasu ei ole senini makstud). Kohus hageja taolise käsitlusega ei nõustu. Kostja ja OÜ FE vahel 28. veebruaril 2006.a sõlmitud lepingu punktis 8.1.1 sisaldub võlaõiguslik kokkulepe. VÕS § 2 lg-s 1 sätestatud võlasuhte määratlusest tulenevalt on see relatiivne õigussuhe, st võlasuhtest tulenevad õigused ja kohustused üksnes selle pooltele. Hagejal seega 28. veebruari 2006.a kinnistu müügilepingu punktist 8.1.1 õigusi (ega ka kohustusi) tekkinud ei ole ning hageja ei saa tugineda oma nõuetes asjaolule, et kolmandal isikul on väidetavalt täitmata võlakohustusi kostja ees. Kohus lisab, et kui OÜ FE on jätnud kostjale
6(8)
2-08-91040 ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eest tasumata, võib ta olla rikkunud 26. juunil 2007.a sõlmitud müügilepingut, millega hageja ostis XXX kinnistu OÜ-lt FE(vt toimik, lk 10-14). Hagejal võib sellisel juhul olla õigus kasutada võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kinnistu müüja vastu.
20.Kokkuvõtvalt ei ole kostja asjas tõendamist leidnud asjaoludel kohustatud sõlmima hagejaga ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise lepingut XXX kinnistu osas liitumistasu nõudmata (ning hagejal ei ole õigust nõuda liitumist kostjale tasu maksmata). Seega puudub alus hageja nõuete rahuldamiseks. Kohus saaks küll tuvastada hageja poolt soovitud lepingu sõlmimise kohustuse, kuid üksnes liitumistasu maksmise tingimusel. See ei oleks aga kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1 ning hageja poolt hagiavalduse esitamisel silmas peetud eesmärgiga (s.o tasuta liitumise õiguse tuvastamine). Eeltoodut arvestades ei pea kohus vajalikuks määratleda käesolevas otsuses liitumistasu mõistlikku suurust ega liitumislepingu (muid) tingimusi.
21.Seonduvalt hageja väidetega märgib kohus veel järgmist. Hageja on nõuete esitamisel tuginenud muu hulgas VÕS § 27 ja § 28 normidele. Kohtu hinnangul ei ole need sätted asjas rakendatavad, kuna see eeldaks kehtiva lepingu olemasolu poolte vahel. VÕS § 27 saaks rakendada olukorras, kus pooled on lahtiseks jätnud lepingutingimuse, mis on lepingu olemust arvestades oluline, kuid mille puudumine üksi ei ole piisav alus, et lugeda lepingut mittekehtivaks. Sarnaselt rakendatakse VÕS § 28 lepingutele, milles hinnakokkulepe puudub ning kus pooled ei ole hinnas kokkuleppe saavutamist lugenud tingimuseks, millest sõltub lepingu kehtivus (vt: Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2006, lk 101 ja lk 103). Käesolevas asjas ei ole hageja ja kostja jõudnud kokkuleppele kavandatud liitumislepingu olulises tingimuses, s.o liitumistasu tasumise kohustuse olemasolus. Kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut VÕS § 9 lg-st 3 sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud (kui seadusest ei tulene teisiti). Praegusel juhul puudub mõistlik alus eeldada, et kostja nõustuks liitumislepingut sõlmima ka liitumistasus kokku leppimata. Seega ei eksisteeri lepingut, mille tingimusi saaks kohus VÕS § 27 või § 28 alusel määratleda. Samuti kohalduks Maardu ÜVK eeskiri poolte õigussuhtele alles siis, kui liitumisleping XXX kinnistu osas oleks sõlmitud.
22.Tsiviilasja materjalide hulgas olevad tõendid, millele kohus otsuse eelnevas tekstis ei ole viidanud, ei oma vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust ning kohus jätab need kooskõlas TsMS § 238 lg 1 p-ga 1 ja lg-ga 5 arvestamata. RGR OÜ 2. juuni 2008.a kirjast AS-ile Maardu Vesi (vt toimik, lk 40) ei nähtu käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast olulist informatsiooni. Muud kohtu poolt käsitlemata tõendid ei oma tähtsust, kuna puudutavad vaidlusväliseid asjaolusid.
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab otsusega hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
7(8)
2-08-91040
Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.