2-09-30153/17 - Muud - Muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

Määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu. Määruskaebus tuleb esitada kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebust ei saa esitada viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Määrus jõustub ja kuulub täitmisele kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata või menetlusse võtmata. Asjaolud ja avaldaja nõue Kohtule esitatud avalduse kohaselt on K. J. L. vallas R. külas asuva kinnistu, registriosa nr xxxxxx nimetusega R. E. B. A. S. E. omanik. K. J. L. esitanud avalduse juurdepääsu, selle tähtaja ja tasu määramiseks temale kuuluvalt kinnistult üle H. A. J. kuuluva kinnisasja avalikult kasutatavale teele. Avalduses esitatud asjaolude kohaselt on K.-J.L. omandis olevale R. kinnistule juuurdepääs avalikult teelt võimalik ainult üle puudutatud isiku H. A. J. kuuluva P. I. L. L. A. R. kinnistu. Kuna H.-A.J. 2009.a. K.-J.L. , et ta kavatseb likvideerida tema kinnistul, paikneva eratee, mis ei ole avalikus kasutuses ning mida tema maaomanikuna kinnistu kasutamiseks ei vaja, siis pöördus avaldaja kohtu poole juurdepääsuõiguse määramiseks kinnistule. H.-A.J. kuuluval kinnistul asuv tee on olnud avaldajale ainsaks olemasolevaks juurdepääsuks tema kinnistul paiknevatele elu- ja majapidamishoonetele. H.-A.J. ei ole vastanud avaldaja ettepanekule notariaalse teeservituudi seadmiseks. Kuna avaldajal ei ole õnnestunud puudutatud isikuga kokkulepet saavutada, on ta pöördunud kohtu poole avaldusega juurdepääsu määramiseks oma kinnistult avalikult kasutatavale teele üle võõra kinnisasja. Tartu Maakohtu 29.juuni 2009 a kohtumäärusega keelas kohus esialgse õiguskaitse abinõuna puudutatud isikul H. A. J. likvideerida või sulgeda tsiviilasja nr 2-09-30153 kohtumenetluse vältel tema kinnistul olevat erateed, mis tagab juurdepääsu avalikult teelt avaldaja K. J. L. R. .

Avalduse kohaselt seaks olemasoleva ühendustee likvideerimine ohtu avaldaja elu, tervise või vara, kuna tee puudumisel muutuks võimatuks hädaabitranspordi juurdepääs avaldaja majapidamisele. R. kinnistu on elukohaks ka teistele isikutele, kes on samuti huvitatud tee säilimisest ja juurdepääsu määramisest. Uue tee rajamine on aeganõudev ja kulukas ettevõtmine, mis ühtlasi kahjustaks ka loodust, kuna rajatav tee kulgeks läbi metsa. K.-J.L. soovib kasutada kinnistut pidevalt, mistõttu taotleb juurdepääsu määramist tähtajatult. Avaldaja on taotlenud juurdepääsu kasutamise tasuks määrata 620 krooni aastas, võttes aluseks asjaolu, et juurdepääsutee asub maatulundusmaal, mille turuhind Põlva Maakonnas oli 2009.a. Maa-ameti statistika alusel 8 031 krooni hektar. Kuna teealuse maa pindala on 770 m2 on selle keskmiseks tehinguväärtuseks 620 krooni. Neil asjaoludel ja toetudes asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 taotleb avaldaja juurdepääsu, selle tähtaja ja tasu määramist R. kinnistule läbi puudutatud isiku H. A. J. kuuluva P. kinnistu. Puudutatud isiku seisukoht Puudutatud isik H. A. J. ei nõustu avaldaja põhjendustega juurdepääsu vajaduse kohta tema kinnistul asuva eratee kaudu ning taotleb avalduse rahuldamata jätmist. Tuginedes AÕS § 156 lõikele 3 leiab puudutatud isik, et K.-J.L. ei ole õigust nõuda juurdepääsu määramist, kuna senine ühendus avalikult kasutatava teega on katkenud tema tahtel. Enne 1940. a oli R. kinnistul otsene juurdepääs avalikule teele, varasem juurdepääs R. kinnistult avalikule teele- R. K. on katkenud K.-J. L. tegevusetuse tulemusena. Juhul, kui P. kinnistul asuv teelõik R. kinnistuni likvideeritakse, ei pea avaldaja ehitama uut teed vaid taastama varem olnud tee. Juurdepääsu võimaldamine on puudutad isikule üleliia koormav, kuna tee asetseb majapidamise vahetuses läheduses- elumajast teeni on umbes 10 meetrit, kelder asub vahetult tee kõrval. Tegemist on pinnasteega (katteta tee), mis suvisel ajal tolmab, sügisel ja kevadel on porine ning talvel – libe. K.-J. L. kinnistut kasutatakse põllumajandussaaduste tootmiseks, mis põhjustab kinnistul olevale teele suure liikluskoormuse. Teed kasutatakse läbisõiduks traktorite ja muu põllumajandustehnikaga, sealhulgas väetiste ja mürkkemikaalide veoks. Selline kasutusviis , eriti põllumajandusliku tootmise hooajal põhjustab ülemäärast müra ja saastet ning häirib P. kinniasjal igapäevaelu ja majapidamist. Juurdepääs senises asukohas põhjustab kinnistu omanikule ka majanduslikku kahju. Puudutatud isikule ei ole antud tee vajalik. P. kinnistut soovitakse hakata kasutama mahepõllumajanduslikuks tootmiseks. Tee olemasolu lõhub P. kinnistu maakasutuse terviklikkuse, teelt lenduv saaste kahjustab põllukultuuride kvaliteeti. Teealune maa - ca 900 m2 on põllumajanduslikust kasutusest väljas, ka vahetult tee ääres olev maa - vähemalt 3 meetrit kummalgi pool teed on saastunud. Seega umbes 2000 m2 maa kasutamisvõimaluse puudumise tagajärjel oleks kinnistuomaniku saamatajäänud tulu näiteks kartulikasvatuse ja toodangu Venemaale müügi puhul ca 1000 eurot aastas (0,2 – 0,3 eurot /kg, 0,2 ha sagikus – 3,4 tonni). Lisaks sellele on P. maaüksus arvel P. R. I. A. põllumaade registris toetusõigusliku maana. 0,2 ha suuruse maatüki toetussumma (ühtne pindalatoetus ja ebasoodsamate alade toetus) oleks 21 eurot aastas. H.-A.J. nõus lubama juurdepääsu üle tema kinnistu tähtajalisena kuni R. kinnistult avalikult kasutatavale teele juurdepääsu rajamise või taastamiseni.

AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt ei pea juurdepääsu tagamine toimuma mitte üksnes tee kaudu, vaid üle teise kinnistu omanikule sobivas kohas. Seetõttu leiab puudutatud isik, et juurdepääsu määramisel üle P. kinnistu tuleks kaaluda selle asukohta oluliselt kaugemal kinnistul asuvatest hoonetest, mis oleks kinnistu omanikule vähem koormav. Juurdepääs oleks võimalik näiteks mööda P. kinnistu piiri (katastriüksuste 28501:005:006 ja 28501:005:00694 piiril). Puudutatud isik taotleb, et temale kuuluval kinnistul paikneva eratee kasutamise tähtaeg ei peaks olema pikem kui 3-4 kuud, mis on piisav aeg, taastamaks endist juurdepääsu või rajamaks uut kohtu poolt määratud asukohas. Kohtu poolt määratav tasu peaks kompenseerima teealuselt maalt saamata jääva tulu ning võtma arvesse tee äärsete põllukultuuride kvaliteedi langusest tingitud kahju. Tasu määramisel tuleks arvesse võtta ka asjaolu, et kohtu poolt avaldaja huvides kohaldatud esialgne õiguskaitse on takistanud puudutatud isikul alates 2009.a. teed likvideerimast. Kinnisasjade asukohajärgse valla seisukoht K. V. toetab K. J. L. määrata juurdepääs R. kinnistule üle P. kinnistu. Avaldaja kinnistule puudub muu juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, avaldaja ja tema perekonnaliikmed on kinnistut kasutanud aastakümneid ning uue tee ehitamine ei ole majanduslikult otstarbekas. Vaidlusalune eratee ei ole võetud Kanepi valla teeregistrisse, mistõttu ei ole see määratud avalikuks kasutamiseks. Kuna P. kinnistul asuvat erateed kasutab juurdepääsuks vaid üks majapidamine, ei taotle K. eratee avalikuks kasutamiseks määramist, kuna selleks puudub avalik huvi. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et avaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Asja lahendamisel tuleb aluseks võtta AÕS § 156 lg 1, mis sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Kinnistusraamatu registriosa nr.xxxxxx väljatrükist (tl.8) nähtub, et kinnistu, asukohaga Kanepi vald, R. küla, nimetusega R. , pindalaga 23,1 ha omanik on K. J. . .K. V. tõendi kohaselt (tl.64) elavad kinnistul asuvas R. talus kokku neli täisealist isikut. Kinnistu, nimetusega P. , asukoht Kanepi vald R. küla, registriosa xxxxxxx, mis koosneb kahest katastriüksusest, pindalaga kokku 11,7 ha omanik on H. A. J. (tl.9). Maa-ameti kaardiserveri väljavõttel (tl.10) on nähtav P. kinnistult R. kinnistule kulgev teelõik, mis lõpeb R. kinnistul, samuti asjaolu, et R. kinnistu piirneb xxxxx-xxxxxxx (tee nimetus märgitud väljavõttele avaldaja poolt). H. –A. J. 08.05.2009 teatanud vastavalt Teeseaduse (TS) § 23 lg 3 K. V. tema kinnistul paikneva eratee likvideerimise kavatsusest seoses asjaoluga, et tee likvideerimine võimaldab maad terviklikumalt kasutada (tl.11). Tee likvideerimise kavatsusest on kinnistu omanik informeerinud ka R. kinnistu omanikku, kes teed kasutab. K.-J.L. ja R. kinnistut kasutav E.

M. seejärel saatnud P. kinnistu omanikule ettepaneku tähtajatu teeservituudi seadmiseks (tl.12-13). Avaldaja esindaja on pöördunud ka K. V. poole ettepanekuga haldusmenetluse algatamiseks otsustamaks võimaluste üle eratee säilitamiseks, kuna tee likvideerimine kahjustab teiste isikute seadusega kaitstud huve ja õigusi (tl.14-17). K. V. on avaldajale ja puudutatud isikule teatanud, et vaidlusalust erateed ei ole määratud avalikuks kasutamiseks ning seetõttu tuleb kinnistuomanike vaheline vaidlus tee kasutamise ja juurdepääsuõiguse üle lahendada kas kokkuleppel või kohtumenetluses (tl.18,19). Kohus on korraldanud P. ja R. kinnistutel ning avalikult kasutataval xxxxx-xxxxxxx vaatluse, tuvastamaks kinnistutel paiknevaid teid ja juurdepääsuvõimalusi R. kinnistule avalikult kasutatavalt teelt. Vaatluse käigus (protokoll koos fotodega tl.46-51) on kindlaks tehtud, et P. kinnistult R. kinnistule suunduv tee paikneb elumajast umbes 12 m kaugusel. P. kinnistu hoonetest R. kinnistu piirini kulgeva teeosa pikkus on 180 meetrit, tegemist on pinnasteega (katteta teega). R. kinnistult kuni kinnistu ja R. K. vahel oleva metsani on ca 500 m ulatuses nähtavad pinnasel sõiduki jäljed. Vaatlusel R. kinnistuga piirnevalt R. K. on nähtav R. kinnistu metsas puudest lagedam siht, millel kasvavad tihedalt noored kuused. K. V. 28.04.1998.a. korraldusest (tl.62) nähtub, et K. J. . ei tagastatud endisest kinnistust R. K. alla jäävat maad 0,55 ha ulatuses. Tl.65 on kohtule esitatud skeem, millel on näha kinnistutel paiknevad endised teed. Skeemilt on näha, et maanteelt (skeemil tähistatud punasega) on viinud R. kinnistu hooneteni tee. Hinnates käesolevas tsiviilasjas kogutud tõendeid ja poolte poolt esiletoodud asjaolusid, leiab kohus, et R. kinniasja omanikul puudub käesoleval ajal kinnisasjale juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt muul moel, kui P. kinnistul asuva eratee kaudu – nimetatud tee on ainsaks K. J. L. avaliku teega ühendavaks teeks. Kuid kuna tegemist on erateega TS § 52 tähenduses, siis võib seda teed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. P. kinnistu omanik H. A. J. ei ole sellist luba andnud. Kohus on seisukohal, et AÕS § 156 lg 3 kohaldamiseks, mis sätestab, et kinnisasja omanikul ei ole õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega on katkenud tema tahtel, puudub käesolevas asjas alus. R. kinnistu omanik ei ole end senisest juurdepääsust avalikult kasutatava teega ilma jätnud tahtliku tegevuse tulemusena, vaid nimetatud juurdepääs on katkenud ajal, kui maa oli endistelt omanikelt õigusvastaselt võõrandatud. R. kinnistu omanikule on maa tagastatud küll juba 1998.a., kuid tõendatud ei ole asjaolu, et sel ajal oli juurdepääs avalikult kasutatavale teele säilinud. Juurdepääsu määramisel üle võõra kinnisasja AÕS § 156 lg 1 alusel tuleb kaaluda, kas juurdepääsu taotleja huvi juurdepääsu vastu on ülekaalukam võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku juurdepääsuõigusest tulenevate õiguste kitsendustega.Tuleb arvestada, et juurdepääs oleks võimalikult vähekoormav. Käesolevas asjas tuleb aluseks võtta asjaolu, et R. kinnistu piirneb faktiliselt avalikult kasutatava teega (menetluses nimetatud xxxxx-xxxxxxx ). Kuid nimetatud teelt puudub kinnistule juurdepääs olemasoleva tee näol. Riigikohus juurdepääsuõiguse asjades tehtud lahendites (näiteks tsiviilasi nr. 3-2-1-42-10) märkinud, et juurdepääsuõiguse taotlemisel AÕS § 156 lg 1 alusel ei eelda juurdepääsunõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee TS § 2 lg 1 tähenduses. Juurdepääsu määramine võib olla alles tee rajamise aluseks. Sellest seisukohast lähtuvalt tulebki kaaluda, kas R. kinnistu omaniku

Kohus on seisukohal, et kuna rajatav teelõik (endisesse tee asukohta) on umbes sama pikkusega, nagu praegu R. kinnistu kasutajate poolt P. kinnistul kasutatav teelõik, siis on otsarbekam perspektiivis lõpetada P. kinnistu kasutamine juurdepääsuks R. kinnistul paiknevatele hoonetele. Vaatluse käigus oli võimalik veenduda, et R. kinnistul olevat põllumaad oli kasutatud transpordivahendite liiklemiseks. Kuid Riigikohus on tsiviilasjas nr.3-2-1-85-05 märkinud, et elamiseks kasutatavale kinnisasjale peab olema reeglina tagatud vähemalt üks autoga juurdepääsu võimalus. Seetõttu ei saagi käesoleval ajal jätta täielikult rahuldamata juurdepääsu määramise taotlust R. kinnistule mööda P. kinnistul paiknevat erateed, sest sõiduautoga juurdepääsu võimalus praegu puudub ja selle rajamine nõuab aega ja vahendeid. Küll aga leiab kohus, et juurdepääsuõigus ei pea hõlmama õigust kasutada P. kinnistul asuvat teed liiklemiseks põllumajandusliku tehnikaga. Kuna traktorid, nende haakeriistad, kombainid ja muud põllumajandusliku tootmise otstarbeks toodetud masinad on valmistatud liiklemiseks teedeta aladel (põldudel), siis ei pea nimetatud masinatega liikumiseks ilmtingimata kasutama teise isiku kinnistul paiknevat teed. Ilmselgelt on sellise tehnika liikumine P. kinnistul kinnistu omaniku jaoks koormavam (müra, tolmu ja saaste näol), kui ainult sõiduautoga liiklemine. Kui koheselt ei ole võimalik põllumajandusmasinate liiklemiseks avalikule teele kasutada R. kinnistu juurdepääsuvõimalust, siis on võimalik liikuda mööda P. kinnistu piiri, millise ettepaneku tegi puudutatud isik kohtuistungil. Kohus eeldab, et põllumajandusmasinate liikumine väljaspoole oma kinnistut peaks üldse olema erandlik, avaldaja ei ole põhjendanud, miks traktorid , kombainid või muu tehnika üldse peab väljuma oma kinnistu piiridest. Kui aga selline vajadus on olemas, tuleb selleks eelkõige korrastada R. kinnistul olev juurdepääsuvõimalus. Kohus nõustub puudutatud isikuga selles, et P. kinnistul oleva eratee kasutamine juurdepääsuks R. kinnistule peab olema tähtajaline. Kuna R. kinnistu piirneb avaliku teega, ei ole põhjendatud panna P. kinnistu omanik taluma tema kinnistu kasutamist juurdepääsuks määramata aja jooksul. Kohus määrab juurdepääsu kasutamise tähtajaks viis aastat, millise aja jooksul on R. kinnistu omanikul taastada oma kinnistul juurdepääs ka sõiduautodele. Juurdepääsutee rajamisel pikema aja jooksul ei ole vajalik ka kõiki kulutusi ühekorraga teha. Määrates kindlaks juurdepääsuõiguse kasutamise tasu, arvestab kohus eelkõige asjaoluga, et puudutatud isik ise ei vaja tema kinnistul paiknevat erateed ja ta soovis seda likvideerida. Sel juhul oleks tema põllumaa suurenenud ning seda oleks kergem harida. Puudutatud isik on taotlenud, et tasu määramisel tuleks arvestada nii tema kasutusest väljas oleva teealuse ja sellega piirneva maa kasutamata jäämisest saamatajäänud tuluga ( nii saagi maksumus kui ka P. R. I. A. toetuse osa, mida puudutatud isik ei saa), aga ka ebameeldivustega, mida põhjustab transpordivahendite liiklemine suhteliselt elamu lähedal. Kohus leiab, et tehinguväärtuse alusel tasu arvestamine, nagu on taotlenud avaldaja, ei ole kohane. Tehinguväärtuse määrab peamiselt nõudlus ja pakkumine turul. Sellisel alusel arvestatud tasu ei saa olla hüvitiseks selle eest, et kinnisasja omanik ei saa oma kinnistut soovitud viisil kasutada. Kohtu hinnangul ei ole tasu määramisel oluline, et P. kinnistut ei kasutata käesoleval ajal põllumajanduslikuks tootmiseks. Kohtu arvates on kohane hüvitis iga-aastane rahaline makse, suurusega 120 eurot , s.o. 10 eurot kuus. Hüvitist tuleb arvestada alates sellest ajast, kui on olnud takistatud P. kinnistu