Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

B tuleb käsitleda eraldiseisva laenumaksena, laenulepinguna ja kogunõude, sh intressinõude (laen + intressid) arvestamisel tuleb intressid arvestada igalt laenumakselt eraldiseisvalt. Vaidlus on aga selle üle, kas hageja on õigustatud pidama lühiajalise laenu tagasimakse tähtajaks OÜ B osas pankroti välja kuulutamise kuupäeva, st kas tegemist oli tähtajatute laenulepingutega ja laenu tagasimakse tähtaeg saabus laenuvõtja OÜ B pankroti väljakuulutamisega vastavalt PankrS § 42 sätetel ja sellest tulenevalt on põhjendatud ka laenuintressinõue arvates laenu andmisest kuni OÜ B osas pankroti väljakuulutamiseni. Kostja leiab, et kõnesolevate laenulepingud sõlminud poolte esindajate RS ja PV ütlustega on tõendatud, et tegemist ei olnud tähtajatute laenulepingutega, vaid, et laenu andmisel lepiti kokku laenu tagasi maksmise tähtajas. Seda, et poolte vahel oli tavaks lühiajaliselt anda laenu, mis maksti tagasi väga lühikese ajaperioodil, kinnitavad muuhulgas hageja poolt kohtule esitatud väljavõte raamatupidamise erikontrolli aktist, nõudeavaldusele lisatud nõude arvestused, kust nähtub, et OÜ-le B 10.12.2004.a antud laen summas 155 000 krooni maksti MIAS tagasi 30.12.2004.a. Nimetatud faktid toetavad kokkuvõttes kostja seisukohta selle kohta, et 2005.a vältel antud laen pidi tagasi makstama 2005.a jooksul. Kuna hageja ei olnud lepingupooleks, siis tuleb lepingu tõlgendamisel esimeses järjekorras arvestada lepingu sõlminud poolte tahteavaldusi ja käitumist ning hageja arusaam MIAS ja OÜ B vaheliste laenulepingute tingimuste kohta ei pruugi ühtida lepingupoolte tahte ja tõlgendusega. MIAS ja OÜ B vahel 2005.a sõlmitud ja hageja nõude aluseks olevatest suulistest laenulepingutest tulenevad laenu tagasimakse kohustused muutusid sissenõutavaks hiljemalt 31.12.2005.a, sest selleks tähtajaks oli edukalt käivitunud OÜ B kuulunud Võhmas asuva tehase tegevus, so sündmus mille saabumine tähistas OÜ B laenulepingutest tulenevate laenuvõtjapoolsete laenu tagasimaksete kohustuste täitmise tähtaja saabumist ning ka OÜ B juhatuse liikme PV kinnitusel pidi laenu tagasi maksma aasta lõpuks, so 31.12.2005.a. Juhul kui laenu tagasimakse tähtaega ei oleks kokku lepitud (tähtajatu laenuleping), siis VÕS § 398 lg 1 järgi võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. R. S , ütlustest tuleneb, et MIAS poolt nõuti laenu tagasi aktiivselt ja pidevalt, millistele nõudmistele aga OÜ B ei reageerinud. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et on põhjendatud asuda seisukohale, et hageja seisukoht, et laenu tagasimakse tähtaeg ei olnud laenuvõtja OÜ B suhtes pankroti väljakuulutamise ajaks saabunud, on meelevaldne, tõendamata ja vastuolus asjas kogutud tõenditega. Antud juhul muutusid suulistest laenulepingutest tulenevad laenu tagasimakse kohustused sissenõutavaks 31.12.2005.a. Hageja ei ole OÜ B pankrotimenetluses nõude ja hiljem nõude tunnustamiseks hagi esitamisel õigesti mõistnud MIAS ja OÜ B vaheliste suuliste laenulepingute tingimusi, mis on viinud hageja ebaõigete järeldusteni selle kohta, et MIAS poolt nõude loovutamise teel omandatud nõue on põhjendatud ja ei ole aegunud. RS ja PV ütlustega, laenulepingute poolte käitumisega, lühiajalise laenu andmine; MIAS poolt laenu tagasi nõudmine 2006 ja OÜ B 2005.a majandusaasta aruandega on tõendatud, et suuliste laenulepingute alusel antud laenu tagasimakse tähtajaks ei olnud mitte laenuvõtja OÜ B pankroti väljakuulutamise

kuupäev, vaid laen pidi tagasi makstama hiljemalt 31.12.2005. VÕS § 82 lg 1 järgi kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval, seega antud juhul 31.12.2005.a. RS ütlustest tuleneb, et OÜ B hoidis kõrvale oma kohustuste täitmisest, sh keeldus suhtlemas, dokumente vastu võtmast, jääb arusaamatuks, miks laenuandja MIAS ei esitanud hagimenetluse korras OÜ B vastu nõuet aegumistähtaja jooksul. Ka intressinõue on põhjendamatu ja aegunud samadel põhjendustel, mis on esitatud põhinõude (laenu nõude) osas. Juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud, siis sellisel juhul palub kostja jätta hagi rahuldamata. Hageja on OÜ B (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses märkinud, et tugineb OÜ B (pankrotis) vastu nõude esitamisel OÜ B ja AS MI vahel 12.10.2003.a sõlmitud laenulepingule nr XXX ja selle lisale nr 1, mis sõlmiti 25.03.2004.a ning, et seisuga 02.10.2009.a moodustub OÜ-l B tagastamata laenu ja intresside võlgnevus kokku summas 1 721 817 krooni. Nimetatud laenuleping sõlmiti AS MI ja OÜ B vahel 12.10.2003.a ning kannab numbrit 12102003. Laenulepingu järgi kohustus AS MI andma OÜ-le B laenu kokku 3 000 000 krooni , p 1.1, laenu väljamaksed toimusid osade kaupa lepingu punktis 1.2 nimetatud summades ja tähtaegadeks. OÜ B oli kohustatud laenu tagasi maksma 15.jaanuariks 2007.a , p 3.1. 25.03.2004.a sõlmiti AS MI ja OÜ B vahel nimetatud laenulepingu nr XXX lisa nr 1, mille kohaselt kohustus AS MI andma OÜ-le B täiendavat laenu summas 2 000 000 krooni, mille üleandmine pidi toimuma 2004 aasta jooksul vastavalt poolte kokkuleppele, p 1.1. OÜ B oli kohustatud laenu täies ulatuses tagasi maksma 31.detsembriks 2007.a, p 1.1. Kokku andis AS MI laenulepingu nr XXX alusel OÜ-le B laenu 5 000 000 krooni. Hageja poolt pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest nähtub, et hageja on omandanud üksnes kirjalikust laenulepingust tulenevad nõuded. Audiitorbüroo erikontrolli vahearuandes ja hageja poolt esitatud intressiarvestustes on laenu andmised ja tagasimaksed kajastatud kronoloogiliselt ja summeeritult (suuliste laenulepingute alusel antud lühiajaline laen ja selle tagasimaksed ning kirjaliku laenulepingu nr XXX alusel antud laenumaksed ja tagasimakse), eristatud ei ole lühiajalisi ja pikaajalisi laene. Pikaajaliseks laenuks oli hageja nõudeavaldusele lisatud kirjalikust laenulepingust nr XXX tulenev laen. Nimetatud vastuolude tõttu ei saa hageja poolt esitatud laenu ja intresside arvestustes märgitud saldosid: 1 132 039 krooni, 422 600 krooni ja 167 178 krooni arvestada laenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste saldodena. Hageja ei ole tõendanud AS MI poolt laenu andmist OÜ-le B ning esitanud arvestusi eraldi kirjaliku laenulepingu alusel antud laenu ja suuliste laenulepingute alusel antud laenude kohta. Hageja poolt esitatud laenu ja –intresside arvestustes on kirjaliku laenulepingu all (nimetatud pikaajaliseks laenuks) arvestatud ka suulise laenulepingu alusel 26.10.2005.a OÜ-le B antud laen summas 5 miljonit krooni. Laenulepingute poolteks olnud esindajate ütlustest tuleneb, et eristati kirjaliku laenulepingu alusel antud laenu suuliste laenulepingute alustel antud laenust. Lisaks tuleb märkida, et perioodil 10.10.2005-15.12.2005.a tehti kokku 10 makset ning selleks, et oleks

võimalik hinnata intressinõude põhjendatust tuleb arvestada välja intress igalt laenumakselt eraldi, mitte summeerida laenumakseid. Juhul kui kohus asub seisukohale, et hageja nõue on tõendatud laenu andmise osas (nõue põhineb lisaks kirjalikule laenulepingule ka suulistel laenulepingutel) ja kostja on olnud viivituses omapoolsete kohustuste täitmisega, siis alternatiivse vastuväite esitamise korras vaidleb kostja vastu hageja poolt esitatud intressinõudele kokku summas 1 299 217 (1 132 039 + 167 178), kuna on tõendamata, et AS MI ja OÜ B vahel oli kokkulepe 8% intressimäära kohaldamise kohta ning ei ole üheselt selge, millal muutusid suulistest laenulepingutest tulenevad nõuded sissenõutavateks. Erikontrolli vaheaktist tuleneb, et esialgne võlausaldaja MIAS on teavitanud OÜ-d B sellest, et on arvestanud laenult intressimääraks 8 % aastas tasumata laenusummalt. Tegemist on ühepoolse tahteavaldusega, mitte kokkuleppega. Tunnistaja üle kuulatud OÜ B juhatuse liige PV poolt antud ütluste kohaselt oli kokkulepe, et omanikule laenuintressi ei maksta. Hageja ei ole nõudeavalduse esitamisel palunud alternatiivselt kohaldada intressinõude rahuldamisel seadusjärgset intressimäära. Juhul kui kohus asub seisukohale, et hageja nõue on tõendatud laenu andmise osas (nõue põhineb lisaks kirjalikule laenulepingule ka suulistel laenulepingutel) ja kostja on olnud viivituses omapoolsete kohustuste täitmisega ning põhjendatud on ka intressinõue, siis täiendava alternatiivse vastuväite esitamise korras vaidleb kostja vastu hageja poolt esitatud nõudele tervikuna põhjusel, et tegemist on allutatud kohustusega, mis kuulub PankrS § 153 kohaselt rahuldamisele pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist. AS MI oli ja on üheks OÜ B (registrikood 10843478) osanikuks. Hageja poolt esitatud laenulepingu nr XXX punktist 5 tuleneb, et MIAS poolt OÜ-le B laenu andmine oli seatud sõltuvusse OÜ-s B 25% osaluse omandamise, osaniku staatuse ja juhatuses 1 liikme nimetamisega. Tunnistajate RS ja PV ütlustest võib mõista ning poolte vahel ei ole ka vaidlust selle üle, et kõige peamine MIAS etteheide OÜ B vastu seisneb selles, et MIAS-i kui ühte OÜ B osanikku koheldi võrreldes teiste osanikega erinevalt, maksti küll antud laen summas 10 miljonit krooni tagasi, kuid jäeti erinevalt teisest osanikest maksmata laenuintressid. Vaatamata vastava regulatsiooni puudumisele tuleneb tehingu tegelikust sisust, et tegemist on allutatud laenuga ja sisuliselt on hageja nõue suunatud omaniku tulu saamisele. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § -le 396 lg 1 kohustub laenuandja andma laenusaajale rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Võlaõigusseaduse ( VÕS) § 2 lg 1 kohaselt võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist. 02.10.2009 kohtumäärusega kulutati välja kostja pankrot. Vastavalt PankrS § - le 106 lg 1 kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku ei tunnustatud, otsustab nõude võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur. 03.03.2009 toimunud (tlk 23) nõuete kaitsmise koosolekul vaidles pankrotihaldur nõudele täies ulatuses vastu. Hageja poolt OÜ B (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks on MIAS poolt OÜga B sõlmitud laenulepingud, millest osa väidetava laenu osas on sõlmitud kirjalik laenuleping nr XXX(tlk 9, 10), osa laenu anti OÜ-le B väidetavalt suuliste laenulepingute alusel, kostja seisukoht on, et tegemist oli lühiajalise laenuga ja mille osas ei ole poolte vahel vaidlust. AS MI ja OÜ GH on sõlminud 19.10.2009 nõude loovutamise lepingu RS esinduses, loovutati 1 721 817 krooni tagastamata laenusummast ja intressidest. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal oli senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohtuistungil on laenu andmise tingimusi selgitanud lepingute osapoolte esindajad. Laenulepingud sõlminud poolte esindajate RS(tlk 94) ja PV(tlk 76) ütlustega ei ole kohtu hinnangul üheselt tõendatud, et laenu andmisel lepiti kokku konkreetne laenu tagasimaksmise tähtaeg. Tunnistajana üle kuulatud OÜ B juhatuse liikme PV ütluste kohaselt OÜ B poolt laenu võtmisel oli MIAS kokkulepe tavaliselt selle kohta, et kogu jooksva aasta vältel võetud laen tuleb tagasi maksta MIAS selle jooksva aasta lõpuks millal laen võeti (tlk 77). RS, kes oli laenuandja MIAS juhatuse liige, selgitas, et täiendava laenu andmine oli hädavajalik OÜ B majandustegevuse jätkamiseks ja OÜ B pidi laenu tagasi maksma tehase töö käivitamise korral, kirjeldades, et „meil oli kokkulepe, et kui tehas läheb käima hakkan oma põhilaenu tagasi saama ja 8% iga aasta lõpus“. Seega ei ole võimalik tunnistajate ütlustega lugeda tõsikindlalt tõendatuks, et suuliste laenulepingute täitmise tähtaeg oli just 31.12.2005. Pigem annavad tunnistajate ütlused võimaluse järeldada, et tagasimaksmine oli seatud sõltuvusse teatud tingimuste saabumisest ja võimalustest. Kohtuistungil andis ütlusi RS, kes oli MIAS juhatuse liige ja omanik ning kelle ütluste kohaselt osa laenu anti suuliste laenulepingute alusel ning kokku anti MIAS poolt OÜ-le B laenu 10 miljonit krooni (tlk 94), milline summa maksti ka tagasi ning maksmata jäid laenuintressid raha kasutamise eest. Kirjaliku laenulepingu nr XXX järgi oli laenu kokku summas 5 miljonit krooni tagasimakse tähtajaks 31.12.2007.a. Tunnistaja

PV andis ütlusi selle kohta, et kui tagasi maksti 10, 5 miljonit krooni, järelikult oli seal ka intress sees ( tlk 77). Kohus nõustub kostjaga selles, et OÜ B teostas 08.05.2006.a laenuandjale MIAS laenu tagasimakse summas 10 000 000 krooni, mille arvelt täitis OÜ B kõik omapoolsed kohustused, (laen + intress), mida kinnitab ka lepingu punkt 6.2 (tlk 10), mille kohaselt loetakse kõigist tasutud summadest hoolimata selgitusest tasutuks enne laenu põhisummat intressid MIAS ees, mis tulenesid eelviidatud kirjalikust laenulepingust nr XXX ja osaliselt ka suulistest laenulepingutest tulenevaid kohustusi, laenu tagasimaksed. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, lg 2 järgi on tõendiks muuhulgas tunnistaja ütlus ja dokumentaalne tõend. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tahtest. VÕS § 29 lg 5 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada eelkõige lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), tõlgendust, mille lepingupooled on varema andnud samale lepingutingimusele (p 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3), lepingu olemust ja eesmärki (p 4), tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat (p 6). Suuliste laenulepingute alusel antud laenu tagasimaksete tähtajaks ei saa ka pidada laenuvõtja OÜ B (pankrotis) pankroti väljakuulutamise kuupäeva, kuivõrd RS, kes oli laenuandja MIAS juhatuse liige, andis ütlusi selle kohta, et laenu tagasimaksed pidi OÜ B teostama tehase käivitamise järgselt. MIAS juhatuse liige ja omanik RS kinnitas (tlk 94), et kokku kanti tagasi raha 10 miljonit krooni, summa mis anti MIAS poolt OÜ-le B laenusummana 10 miljonit krooni. Kohus ei nõustu kostjaga selles, tunnistajana üle kuulatud PV poolt esitatud ütlused kinnitavad, et suuliste laenulepingute alusel tehtud väljamaksete perioodil 10.10.2005 – 15.12.2005., antud laenu tagasimakse tähtajaks oli 31.12.2005.a. Ainuüksi asjaolu et OÜ-le B kuulunud tehase töö käivitus 2005.a ei tulene, et saabusid ka suuliste laenulepingute alusel antud laenu tagasimakse tähtajad hiljemalt 31.12.2005.a. OÜ-le B kuulunud tehase töö käivitamise kui sündmuse saabumise aega, ei saa kinnitada laenu tagasimaksete tähtaega ja suulistest laenulepingutest tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumist, seda ei kinnita ka laenuvõtja OÜ B 2005.a majandusaasta aruanne. Kohus nõustub kostjaga selles, et suuliste laenulepingute alusel antud laenude tagasimakse tähtaja tuvastamine on määrava tähtsusega tuvastamaks kas hageja nõue OÜ B (pankrotis) vastu on aegunud või mitte, kuid esitatud tõenditega kostja nimetatud tähtpäeva tõendatuks ei loe, seda ei kinnitanud ka tunnistaja P. V . Kostja on ise möönnud, et tunnistaja RS kui laenuandja MIAS juhatuse liige ja laenulepingu sõlmija esindaja ei osanud nimetada täpset laenu tagasimakse tähtaega, vaid nimetas sündmuse, mille saabumisega väidetavalt sidusid pooled omal ajal laenu tagasimakse tähtaja. Tunnistaja P. V on andnud ütlusi, et reaalselt maksti laenud tagasi 2006 aastal, sellekohaselt võimaldaski seda asjaolu, et OÜ B 2005.a

majandusaasta aruandest nähtub, et OÜ-le B kuuluvas Võhmas asuvas tootmishoones oli 2005.a käivitunud töö, tootmiseks vajalikud seadmed olid olemas, majandusaastal töötas keskmiselt 45 töötajat, müügitulu oli üle 17 miljoni krooni (2005.a oli müügitulu ca 2,4 miljonit krooni), majandusaasta lõpetati kasumiga summas 2 285 257 krooni. VÕS § 82 lg 1 järgi kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeva. TsÜS § 146 lg 1 sätete kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (VÕS § 147 lg 2). Lähtudes VÕS §-st 82 nähakse kohustuse täitmise tähtpäev esmajoones lepingus. Ülaltoodud põhjendustel ei nõustu kohus kostjaga, et MIAS ja OÜ B vahelisest suulistest laenulepingutest tulenevate laenuandja poolsete nõuete aegumistähtajaks on 31.12.2008.a, so 3 aastat arvates laenu tagasimaksete kohustuse sissenõutavaks muutumisest ning nõue on aegunud, sest esitati OÜ B vastu hageja kui MIAS õigusjärglase poolt alles 19.10.2009.a, ca 10 kuud pärast nõude aegumistähtaega, ka pankrotihoiatus esitati MIAS poolt OÜ-le B 24.03.2009.a Laenuvõtja OÜ B pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 02.10.2009.a määrusega ja võlgniku pankroti väljakuulutamine ei mõjuta juba sissenõutavaks muutunud nõuet aegumist. TsÜS § 142 lg 1 järgi on kohustatud isikul õigus pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. VÕS § 397 lg 3 sätete kohaselt arvestatakse intress ja see tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. Kohtu hinnangul ei ole hageja oma nõude olemasolu aga tõendanud ning märgib muuhulgas, et aeguda saaks vaid reaalne nõue. Nii hageja kui kostja taotletud tunnistajad on üheselt kinnitanud (tlk 77, 94), et laenusumma oli 10 miljonit krooni, tagastati 10, 5 miljonit krooni. Vaidlust ei ole selle üle OÜ B tasus AS MI laenulepingu nr XXX alusel saadud laenu tagasi täies ulatuses ja ennetähtaegselt 08.05.2006.a. Laenulepingust tulenevate kohustuste ennetähtaegne täitmine osutus kostja vastuse kohaselt võimalikuks põhjusel, et OÜ B võõrandas talle kuulunud kinnisvara koos päraldistega, mille müügist laekus kokku 27 000 000 krooni. Kostja on esile toonud, et vara müügist laekunud summa arvelt täideti muuhulgas kohustused AS MI ees nimetatud ajal ning seetõttu puuduvad OÜ-l B (pankrotis) kohustused hageja ees, kes omandas laenulepingutest tuleneva rahalise nõude AS MI. Hageja on kohtule esitanud vaid nõude loovutamise lepingu ning olemasolevate tõenditega ei ole kohtu hinnangul tõendatud intressi ja laenuvõlgnevus summas 1 721 917 krooni. Kirjalikke tõendeid ei ole esitatud ja tunnistajate ütlused on intressi kokkuleppe ja määra osas vastuolulised. OÜ B poolt laenulepingust nr XXX ja selle lisast tulenevate kohustuste täitmine on tõendatud OÜ B pangakonto väljavõttega, mille kohaselt teostati 08.05.2006.a OÜ B pangakontolt ülekanne AS MI pangakontole summas 10 000 000 krooni ning nimetatud ülekande teostamise osas ei ole poolte vahel vaidlust, seda kinnitas ka RS.. OÜ B poolt 10 000 000 kroonise laenu tagasimakse koosseisus olid ka suulise laenulepingu(te) alusel AS MI poolt OÜ B antud laenu tagasimaksed.

Vaidlust ei ole, et AS MI poolt OÜ-le B antud laen põhines kirjalikult sõlmitud laenulepingule nr XXX ja suulistele laenulepingutele, kuid intressi määra suuruse kokkulepe ja arvestuse tõendamiskoormus lasub hagejal. RS andis ütlusi selle kohta, et PV pidas 8% intressi määra sobivaks (tlk 94), kuid PV seda ei kinnitanud (lk 77). PV ütlustega on kohtu hinnangul ka võimalik lugeda tõendatuks asjaolu, et 10 miljoni krooni tagasimaksega loeti täidetuks kõik laenukohustused AS M I ees, ning otsustajaks olid kostja omanikud. Kostja omanike ringi kuulus ka AS MI, keda esindas RS. Kohus nõustub kostjaga selles, et AS-l MI puudus nõue OÜ B vastu nõude loovutamise lepingu sõlmimise seisuga, so 19.10.2009.a. Menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd hagiavaldus jääb rahuldamata, tuleb kohtukulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Liili Lauri kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.