VB hagi Tallinna kohtutäituri Marek L ’a vastu kahju 26 523.33 euro hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
26 523.33 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja VB(isikukood XXX elukoht XXX)
esindajad
Hageja
lepinguline
esindaja
vandeadvokaat
Natalia
Lausmaa (Advokaadibüroo Natalia Lausmaa, Herne 23-2, 10135 Tallinn, elektronpost [email protected]) Kostja Tallinna kohtutäitur Marek L (büroo asukoht Narva mnt
7D,
10117
Tallinn,
elektronpost
marek.l
@taitur.just.ee) Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi (Maria Mägi Advokaadibüroo, Narva mnt 5, 10117 Tallinn,
2.Vabastada VB riigilõivu 2 556.47 euro (40 000 krooni) riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (21.04.2011.a). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud
1.VB(hageja) esitas 20.05.2010 maakohtule hagi Tallinna kohtutäituri Marek L ’a (kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes. Esialgses hagiavalduses nõuab hageja kostjalt kahjuna 870 000 krooni hüvitamist. Menetluse käigus hageja vähendas nõuet ning palub kostjalt välja mõista kahjuna 415 000 krooni (26 523.33 eurot), millest 140 000 krooni on saamata jäänud tulu ning 275 000 krooni on otsene varaline kahju (tagastatud ettemaks).
2.Hagiavalduse kohaselt oli hagejalt (täitemenetluses võlgnik) 11.05.2000 otsusega välja mõistetud SS’i (täitemenetluses sissenõudja) kasuks 180 000 krooni. Kostja alustas selle otsuse täitmiseks täitemenetluse täiteasjas nr 014/2007/101. Kostja saatis hagejale täitmisteate, milles oli lisaks eeltoodud võlgnevusele ka sissenõudja poolt esitatud viivise nõue eelmises täitemenetluses kohtutäitur Priit Lantin’i poolt 09.11.2001 vormistatud võla tasumise kokkuleppe alusel. Kostja rahuldas hageja kaebuse ja jättis 09.04.2007 otsusega viivise nõude menetlusse võtmata. 04.06.2007 sõlmiti kostja osavõtul ja nõusolekul hageja ja VV’i vahel hagejale kuuluva korteriomandi suhtes hüpoteegiga koormamise ja laenulepingud. Laenulepinguga saadud rahaga kustutas hageja täitmisel oleva võlgnevuse ja kostja palus teha kinnistusregistrile avalduse korteriomandile seatud keelumärke kustutamiseks. 21.06.2007 esitas kostja uuesti avalduse keelumärke seadmiseks hagejale kuuluvale korteriomandile, viitega täitmisel olevale nõudele. Kostja jättis hageja kaebuse keelumärke kustutamiseks rahuldamata ja hageja vaidlustas kaebuse kohtus. Harju Maakohtu 09.01.2008 otsusega rahuldati hageja kaebus. Justiitsministri käskkirjaga karistati kostjat ametitegevuses seaduse rikkumise eest. Kostja vaidlustas selle karistamise ning Tallinna Ringkonnakohtu 09.06.2009 otsusega käskkiri tühistati. Hageja nõue tuleneb asjaolust, et perioodil 21.06.2007 kuni Harju Maakohtu 09.01.2008 otsuse jõustumiseni oli hagejale kuuluvale korteriomandile seatud keelumärge ning hageja ei saanud oma omandit vabalt käsutada. Hagejal oli kindel soov pärast võlgnevuse kustutamist korteriomand võõrandada. 2007.a periood oli selliseks tehinguks äärmiselt soodne ning alates
2008.a hakkas see olukord muutuma. Hageja nõuab kostjalt korteriomandi turuväärtuse hinnavahet 140 000 krooni, kuna selles ulatuses jäi hagejal saamata tulu korteriomandi võõrandamisest. VV soovis hagejale kuuluvat korteriomandit osta 2007.a suvel kehtinud turuhinnaga. Seoses kostja poolt varale seatud keelumärkega ei olnud võimalik tehingut teha ja kuna tehingu tegemine venis, ei olnud ostja enam nõus varasemalt kokkulepitud hinnaga korterit ostma. Hageja leiab, et kostja on rikkunud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 8, 53 lg 3 ja 55 p 1 sätteid. 21.06.2007 puudus kostjal kehtiv täitedokument täiteasjas nr 014/2007/101, mis oleks andnud aluse vara uuesti arestimiseks. Kostjal puudub iseseisev õigus laiendada seaduses nimetatud täitedokumentide nimekirja ja langetada sisulisi otsuseid nõude suurendamise suhtes, kui kehtiv täitedokument selliseid nõudeid ei sisalda. Hageja tugineb Harju Maakohtu 09.01.2008 ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2008 otsuse põhjendustele. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.06.2009 otsuse punktis 12 on kohus leidnud, et hagejale kuuluvale korteriomandile 21.06.2007 keelumärke seadmine ei olnud õigustatud. 09.04.2007 otsusega otsustas kostja mitte võtta täitmiseks sissenõudja poolt esitatud viivise nõuet, kuid ometigi seadis ta uuesti keelumärke nimetatud nõude tagamiseks. Hageja leiab, et hageja õiguste ebaseaduslik piiramine kostja poolt lõppes alles 21.10.2008, kui kostja lõpetas hageja suhtes täitemenetluse. Hageja leiab, et kostja käitumises oli igal juhul hooletus või raske hooletus. Kostjal on kohtutäiturina kohustus juhinduda rangelt seaduse nõuetest ja tal ei ole õigust seadust tõlgendada ega teha toiminguid, mis väljuvad konkreetse täiteasja raamidest. Kuigi kostja seadis keelumärke tulenevalt sissenõudja teatest otsuse vaidlustamise kohta, ei olnud maakohus määranud hagi tagamise abinõude kohaldamist. Kostja tegutses keelumärget seades üksnes omaenda initsiatiivil, sest 09.04.2007 otsusega määratud sissenõude summa oli selleks ajaks tasutud. Kostja lähtus üksnes sissenõudja huvidest ja ei teatanud hagejat sissenõudja avaldusest. Kostjal ei olnud ka 04.06.2007 sissenõudja nõusolekut keelumärke kustutamiseks avalduse tegemiseks. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja alustas hageja suhtes täitemenetluse sissenõudja 22.02.2007 avalduse alusel 854 661.30 krooni nõudes, mis koosnes 180 000 kroonisest põhinõudest ja viivistest vastavalt kohtutäitur Priit Lantin’i poolt 09.11.2001 koostatud võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppele (seisuga 01.02.2007 moodustasid viivised kokku 674 661.30 krooni). 09.04.2007 otsusega rahuldas kostja hageja kaebuse osaliselt ja otsustas, et hageja võla suurus sissenõudja ees on 120 233.33 krooni. Sissenõudja sai otsuse kätte 25.05.2007. Sissenõudja esitas 29.05.2007 Harju Maakohtule avalduse hageja vastu viiviste 745 387.86 krooni nõudes. 01.06.2007 esitas sissenõudja kostjale avalduse, milles teatas, et esitab 09.04.2007 otsusele kaebuse ning palus mitte täitemenetlust lõpetada. Sissenõudja esitas maakohtule kaebuse 04.06.2007. 04.06.2007 sõlmisid hageja, VV ja kostja keelumärke kustutamise avalduse, laenulepingu, korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu vastavalt hageja soovile ja ettepanekule ja sissenõudja nõusolekule. Korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu sissekandmiseks andis sissenõudja kohtutäiturile nõusoleku keelumärke kustutamise avalduse esitamiseks. 07.06.2007 esitas sissenõudja kostjale 31.05.2007 maakohtu määruse tsiviilasjas nr 2-07-20520, millega kohus keeldus sissenõudja hagi menetlusse võtmisest, kuna sissenõudja ei ole hagi esitamisel kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Kohtumääruse kohaselt toimub täitemenetluses viiviste väljamõistmine kohtutäituri otsuse
alusel kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 30 lg 1 tulenevalt. Kohtumääruse kohaselt on selline viivis sissenõutav ka pärast 01.01.2006. Kostja esitas koheselt pärast seda 27.06.2007 kinnistusosakonnale avalduse täieliku keelumärke seadmiseks hagejale kuuluvale korteriomandile sissenõudja kasuks TMS § 8 tulenevalt. Selle peale esitas hageja 11.07.2007 kaebuse ja see rahuldati maakohtu 09.01.2008 määrusega. Kostja põhistab oma vastuväiteid Tallinna Ringkonnakohtu 09.06.2009 otsuse põhjendustega, mille kohaselt kostja tegevust ei saa pidada ametikohustuste süüliseks täitmata jätmiseks või mittenõuetekohaseks täitmiseks. Kostja ei pannud toime distsiplinaarsüütegu ja teda ei saanud karistada. Puudub vaidlus, et kostja poolt 21.06.2007 hageja korteriomandile käsutamise keelumärke seadmine ei olnud õigustatud, kuid küsimus on eelkõige selles, kas TMS § 53 lg 1 ja § 56 lg 1 nõuetest kõrvalekaldumine toimus kohtutäituri süül. Olulised on asjaolud, millest tulenevalt kostja võlgniku korteriomandi arestis. Selle tingis asjaolu, et maakohus keeldus 31.05.2007 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-20520 sissenõudja hagi menetlusse võtmisest. TsMS § 461 lg 4 ja kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 30 lg 1 arvestatud viiviste sissenõudmise osas puudus 21.06.2007 keelumärke seadmise ajal selge ja üheselt mõistetav regulatsioon. Kostja leidis keelumärke seadmisel, et tema enda poolt 09.04.2007 otsuses antud tõlgendus kohaldatavatele õigusnormidele on ekslik ja kostjale ei saa ette heita, et ta asus sissenõudja valduse alusel täitma TMS § 8 tulenevat ametikohajärgset põhikohustust võtta tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Kostja leiab, et ta ei ole süüliselt rikkunud ametikohustusi, mistõttu ta ei ole ka süüdi võimaliku kahju tekkimises hagejale. Samuti vaidleb kostja vastu väidetavalt tekkinud kahjule. Hageja omand on siiani säilinud. Pole ka kindel, et hageja oleks ka reaalselt oma korteri müünud ja keegi oleks selle ostnud hageja poolt hagis toodud hinnaga. Hageja ei ole kuni käesoleva ajani korterit võõrandanud. Hagejal oli võimalus korter võõrandada ka 04.06.2007, kuid ta ei esitanud kostjale sellist soovi. Hageja ja V.V ’i vahel sõlmitud kinnisvara võõrandamise eelleping on lihtkirjalik, mistõttu on see VÕS § 33 lg 1 ja 2 tulenevalt tühine. Kui hageja ja V.V oleks tegelikult tahtnud sellise eellepingu sõlmimist, siis arvestades nende ärilist tausta, oleksid nad sõlminud selle notariaalses vormis. Nimetatud leping on vormistatud tagant järele ja kostja vastu kahjunõude esitamiseks. Kostja hindab korteriomandi hinnalanguseks 50 000 krooni. Kostja märgib, et nimetatud kahju tuleb käsitleda puhtmajandusliku kahjuna, mis ei kuulu kohtutäituri poolt hüvitamisele. Kostja esitab alternatiivselt taotluse kahju vähendamiseks. Kohtuotsuse põhjendused
4.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamata jätmisele.
Vaidlustamata asjaolude kohaselt:
1.kohtutäitur alustas hageja suhtes täitemenetluse nr 014/2007/101 sissenõudja SS’i 22.02.2007 avalduse alusel 854 661.30 krooni nõudes. Nimetatud nõue koosnes põhivõlast 180 000 krooni ja viivisest 674 661.30 krooni (t lk 6-7);
2.13.03.2007 esitas hageja kohtutäituri otsuse peale kaebuse, mille kohtutäitur 09.04.2007 otsusega osaliselt rahuldas ja määras võlgnetavaks summaks 120 233.33 krooni (t lk 8-9);
3.01.06.2007 esitas sissenõudja kohtutäiturile avalduse, milles teatas, et esitab 09.04.2007 kohtutäituri otsuse suhtes kaebuse ning palus mitte täitemenetlust lõpetada (t lk 187);
4.04.06.2007 sõlmisid hageja, VV kohtutäituri nõusolekul keelumärke kustutamise avalduse, laenulepingu, korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu (t lk 11-18). Nimetatud lepingu alusel andis VV hagejale laenu 150 000 krooni, millest tasuti sundtäitmisel olev võlgnevus (lepingu p 6.1, 6.3.2);
5.27.06.2007 esitas kohtutäitur uuesti avalduse kinnistusosakonnale keelumärke seadmiseks hageja korteriomandile, mis kustutati registrist 16.07.2008 (t lk 19, 125126);
6.Hageja esitas kaebuse kohtutäituri tegevuse peale ning 09.01.2008 maakohtu määrusega hageja kaebus rahuldati ja tühistati keelumärke seadmise avaldus. Nimetatud määrus jõustus 15.04.2008 määrusega (03.08.2007 kohtutäituri otsus t lk 20-21, maakohtu 09.01.2008 määrus t lk 22-25, ringkonnakohtu 15.04.2008 määrus t lk 26-30);
7.Täitemenetlus lõpetati 21.10.2008 otsusega (t lk 188).
6.Käesolevaga on hageja esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude. Seega tuleb vaidlus lahendada kohtutäituri seaduse (KTS, kuni 01.01.2010 kehtiv redaktsioon) § 6 lg 3 tulenevalt riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS 3. peatükk reguleerib kahju hüvitamist (alused, piirangud jmt) ja kohtul tuleb kontrollida nimetatud seadusest tulenevate kahju hüvitamise eelduste tõendatust.
7.Kohtutäituri tegevust reguleerib kohtutäituri seadus. KTS § 6 lg 1 (kuni 01.01.2010 kehtiv redaktsioon) kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametikohustuse süülise rikkumise eest. Seega vastutab kohtutäitur üksnes süü olemasolu korral. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. KTS § 6 lg 3 kohaselt kohtutäitur vastutab kui avaliku võimu kandja riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kahju hüvitamise nõue vaadatakse läbi hagimenetluses maakohtus. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 4 järgi kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Seega kuuluvad hüvitise suuruse määramisel kohaldamisele riigivastutuse seaduse ning võlaõigusseaduse sätted. Hageja nõude rahuldamiseks peab kohus analüüsima, kas kohtutäitur rikkus oma ametikohustusi süüliselt, kas hagejal tekkis seetõttu kahju ning kas hageja saab nõuda kohtutäiturilt kahju hüvitamist.
8.Hageja on kahjuhüvitise nõuet menetluse käigus täiendavalt sisustanud ja nõuet vähendanud. RVastS § 8 lg 1 kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Sama põhimõte on sätestatud VÕS § 127 lg 1 sättes. RVastS § 13 lg 2 kohaselt saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Esmalt hindas hageja 20.05.2010 esitatud hagiavalduses tekitatud kahjuks korteriomandi turuväärtuse vahet perioodil 2007.a suvi kuni 2008.a suvi, milleks oli 870 000 krooni (t lk 15). Hageja tugines eksperthinnangule nr 1436/06/07 (t lk 49-78). 02.11.2010 täpsustatud hagiavalduses on hageja kahjuna käsitlenud 275 000 krooni otsese varalise kahjuna ja
870 000 krooni saamata jäänud tuluna, kuid haginõuet ei suurendanud (t lk 183). 04.04.2011 kohtuistungil hageja täpsustas ja vähendas nõuet, mille kohaselt saamata jäänud tulu on 140 000 krooni ja otsene varaline kahju 275 000 krooni (t lk 321), kokku 415 000 krooni (26 523.33 eurot). Hageja tugineb kohtu poolt läbi viidud ekspertiisile (t lk 293-311), kuid samas esitab vastuolulisi väiteid selle kohta, et korteriomandi turuväärtust oleks tulnud hinnata 2010.a oktoobrikuu seisuga. Kohtu hinnangul on õige lähtuda konkreetse keelumärke kustutamise ajast, s.o 16.07.2008. Pärast tunnistaja VV’i ülekuulamist, kes kinnitas, et ta ei ole nõudnud hagejalt leppetrahvi 04.06.2007 läbirääkimiste protokolli alusel ja nõuab vaid hüvitist viivise näol 100 000 krooni (t lk 323), leidis hageja, et otsene varaline kahju 275 000 krooni seisneb tagastatud ettemaksus (t lk 323). Kui hageja oleks saanud korteriomandi võõrandada, ei oleks ta pidanud ettemaksu tagastama.
9.Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kostja oma ametikohustusi süüliselt rikkunud, mille tagajärjel tekiks kostjal kahju hüvitamise kohustus. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja esitas 27.06.2007 avalduse hageja korteriomandile keelumärke seadmiseks, mille suhtes hiljem kohus tuvastas, et kostjal puudus kehtiv täitedokument, mille alusel sellist keelumärget seada. Seega võlgniku korteriomandi teistkordne arestimine oli õigustamatu. Käesolevas asjas omab olulist tähtsust, mis asjaoludest tulenevalt kostja võlgniku korteriomandi teistkordselt arestis ning kas seda tehes saab tõusetuda küsimus kohtutäituri poolt ametikohustuste süülises rikkumises.
10.Käesoleval juhul on pärast arestimistoimingut hilisemate kohtulahenditega tuvastatud, et kostja rikkus TMS § 53 lg 1 sätestatud kohustust mitte arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Kostjale esitati täitmiseks ka võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe, mille osas kostja 09.04.2007 otsuses õigesti märkis, ei saa olla alates 01.01.2006 kehtetu TMS § 30 alusel kehtiva täitemenetluse seadustiku järgi täitedokumendiks (t lk 8-9). 09.04.2007 otsuse peale esitas sissenõudja 04.06.2007 kaebuse maakohtule. Sellest teavitas sissenõudja eelnevalt ka kostjat 01.06.2007 avaldusega. Asjaolu, et kostja sellest hagejat lepingu sõlmimisel ei teavitanud, ei saa pidada ametikohustuste süüliseks rikkumisest. Kostja ei pidanud hagejat teavitama, et sissenõudja kavatseb esitada kaebuse kohtutäituri otsuse peale. Samuti on ainetud hageja viited sellele, et keelumärke kustutamisel puudus sissenõudja nõusolek ning seetõttu on kostja olnud ametikohustuste täitmiselt vähemalt hooletu. Nimetatud asjaolu ei saa kuidagi kaasa tuua hageja kui võlgniku õiguste rikkumist.
11.Kostja on põhjendanud võlgniku vara testkordset arestimist asjaoluga, et 07.06.2007 esitas sissenõudja kostjale 31.05.2007 Harju Maakohtu kohtumääruse, millega kohus keeldus sissenõudja hagi menetlusse võtmisest, kuna sissenõudja ei ole hagi esitamisel kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast (t lk 219-220). Kohtumääruse kohaselt toimub täitemenetluses viiviste väljamõistmine kohtutäituri otsuse alusel kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 30 lg 1 tulenevalt. TMS § 30 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei tasu kokkuleppe alusel igakuiselt tasumisele kuuluvaid summasid, arvestab kohtutäitur igakuulisele tasumata summale juurde 10% viivist iga tasumata kuu eest ning see nõutakse sisse võlgnikult sissenõudja kasuks. Kohtumääruse kohaselt on selline viivis sissenõutav ka pärast 01.01.2006. Kostja, saades teada maakohtu 31.05.2007 määruses esitatud kohtu seisukohast ning sissenõudja esitatud kaebusest 09.04.2007 kohtutäituri otsuse tühistamiseks, esitas Harju Maakohtu kinnistusosakonnale 27.06.2007 avalduse keelumärke seadmiseks võlgnikule
kuuluvale korteriomandile sissenõudja kasuks. Kostja põhjendab seda TMS § 8 tuleneva kohtutäituri kohustusega võtma tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Puudub vaidlus, et nimetatud korteriomand oli võlgniku ainuke vara ning selle võõrandamisel ei oleks kohtutäitur enam saanud sissenõudja nõuet selle vara arvelt täita.
12.Tallinna Ringkonnakohtu 09.06.2009 otsusega on tuvastatud, et kohtutäitur ei ole toime pannud KTS § 32 lg 1 (kuni 01.01.2010 kehtiv redaktsioon) sätestatud distsiplinaarsüütegu, mille eest saaks teda karistada (t lk 35-46, justiitsministri käskkiri distsiplinaarsüüteo tuvastamise ja karistuse määramise kohta t lk 31-34). Kui hinnata asjas esitatud ja tuvastatud asjaolusid kogumis, siis leiab kohus, et kostja ei ole süüliselt TMS § 53 lg 1 ja § 56 lg 1 nõuetest kõrvale kaldunud. Kuigi kostja ise leidis oma 09.04.2007 otsuses õigesti, et võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe ei saa olla täitedokumendiks, tuleb tähelepanu pöörata sellele, et maakohus keeldus 31.05.2007 määrusega selle sama sissenõudja nõude menetlusse võtmisest. Sellest sai kostja põhjendatult järeldada, et tema 09.04.2007 otsus võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe osas ei ole õige ning seda nõuet tuleb vastavalt 31.05.2007 maakohtu määrusele täita käimasolevas täitemenetluses. Kostjale ei saa ette heita maakohtu vastuolulisi seisukohti võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe täitmisest kõrvalehoidumise eest kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 30 lg 1 alusel arvestatud viiviste sissenõudmise võimalikkuse osas pärast 01.01.2006. Ajal, mil kostja teise keelumärke seadmiseks avalduse tegi, oli maakohtu 31.05.2007 määruse alusel küllaldane arvata, et kostja poolt 09.04.2007 otsuses antud tõlgendus kohaldatavatele õigusnormidele on ekslik. Seega ei saa kostjale ette heita, et ta täitis oma TMS § 8 tulenevalt ametikohajärgset põhikohustust võttes tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Hilisemate tõlgendustega, mis anti maakohtu 09.01.2008 ja 15.04.2008 kohtumäärustes, ei saanud kostja toimingu tegemise ajal arvestada. Keelumärke seadmise avalduse koostamise ajal puudus seega viiviste sissenõudmise osas selge ja üheselt mõistetav regulatsioon ning kohtu hinnangul on tuvastatud, et kostja ei ole toime pannud eksimust seaduse kohaldamisel süüliselt. Kuna kostjal on ametikohustuse rikkumise eest üksnes süüline vastutus, siis ei saa tõusetuda ka küsimust hagejale võimaliku tekitatud kahju hüvitamise küsimuses.
13.Täiendavalt annab kohus hinnangu kohtule esitatud asjaoludele. Puudub vaidlus, et hageja ja VV on tuttavad vähemalt kuus aastat ning hageja ja tunnistaja juhitavad äriühingud on koostööd teinud (OÜ AL äriregistri väljatrükk, t lk 210-211, OÜ FI äriregistri väljatrükk t lk 212-214, Osaühing NK äriregistri väljatrükk t lk 215-218, tunnistaja ütlused t lk 323). Hageja ja tunnistaja VV’i vahel 04.06.2007 sõlmitud ostu-müügilepingu tingimuste läbirääkimiste protokoll on tühine selle vorminõude rikkumise tõttu, kuna oma sisult on see kinnisasja võõrandamise eelleping, mis nõuab notariaalselt tõestatud vormi (VÕS § 33 lg 1, 2, AÕS § 119 lg 1). Kui hagejal oli tahe korteriomand võõrandada ja VV’il oli tahe korteriomand omandada, jääb arusaamatuks, miks nad sõlmisid 04.06.2007 tühise eellepingu, ega sõlminud samal päeval notariaalset korteriomandi võõrandamise lepingut. 04.06.2007 on kostja palunud kustutada korteriomandi käsutamise keelumärge sissenõudja kasuks (t lk 13, lepingu p 5.1). Selle asemel on hageja ja VV sõlminud 04.06.2007 notariaalselt tõestatud laenulepingu ja korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu (t lk 11-18).
14.Kohus jätab tähelepanuta 26.08.2010 notariaalselt tõestatud lepingu, kuna see ei oma asja lahendamisel tähtsust (t lk 192-198).
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 190 lg 1 kohaselt menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
16.TsMS § 179 lg 1 menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 190 lg 4 sätte esimese lause kohaselt, kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. 15.09.2010 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega on hageja vabastatud riigilõivu tasumisest osaliselt summas 40 000 krooni (t lk 154-157). Kohus saab kohtu algatusel kaaluda TsMS § 190 lg 7 kohaldamist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-56-10). Selle sätte järgi võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Viidatud sätte kohaldamine kohtu algatusel ei ole vastuolus TsMS § 5 lg 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. TsMS § 190 lg 7 sätestatu võimaldab kohtul esitatud asjaolude alusel otsustada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise üle. Sättes nimetatud hinnangu andmine on kohtu diskretsiooniotsus, sest kohtul tuleb kaaluda, kas isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustuse kergendamiseks on mõjuv põhjus või mitte. Lähtudes kohtule esitatud teatisest hageja majandusliku olukorra kohta (t lk 81-83, järelepäringud t lk 84-137, 142-151), samuti menetluse asjaoludest, vabastab kohus hageja riigilõivu 40 000 krooni riigituludesse tasumise kohustusest. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et hageja majanduslik olukord oleks paremaks muutunud. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Meeli Kaur
kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.