Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Kostja käitumine oli igal juhul hooletu või raskelt hooletu. Kostjal on kohtutäiturina kohustus juhinduda rangelt seaduse nõuetest ja tal ei ole õigust seadust tõlgendada ega teha toiminguid, mis väljuvad konkreetse täiteasja raamidest. Kuigi kostja seadis keelumärke tulenevalt sissenõudja teatest otsuse vaidlustamise kohta, ei olnud maakohus määranud hagi tagamise abinõude kohaldamist. Kostja tegutses keelumärget seades üksnes omaenda initsiatiivil, sest sissenõude summa oli selleks ajaks tasutud. Kostja lähtus üksnes sissenõudja huvidest ja ei teatanud hagejale sissenõudja avaldusest viivise saamiseks. Kostjal ei olnud ka 04.06.2007 sissenõudja nõusolekut keelumärke kustutamiseks avalduse tegemiseks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja alustas hageja suhtes täitemenetluse sissenõudja 22.02.2007 avalduse alusel 854 661,30 krooni saamiseks, mis koosnes 180 000 kroonisest põhinõudest ja viivistest vastavalt kohtutäitur Priit Lantini poolt 09.11.2001 koostatud võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppele. 09.04.2007 otsusega rahuldas kostja hageja kaebuse osaliselt ja otsustas, et hageja võla suurus sissenõudja ees on 120 233,33 krooni. Sissenõudja esitas 29.05.2007 maakohtule avalduse hageja vastu viiviste 745 387,86 krooni saamiseks. 01.06.2007 esitas sissenõudja kostjale avalduse, milles teatas, et esitab 09.04.2007 otsuse peale kaebuse ning palus mitte täitemenetlust lõpetada. Sissenõudja esitas maakohtule 04.06.2007 kaebuse. 04.06.2007 sõlmisid hageja, V V ja kostja keelumärke kustutamise avalduse, laenulepingu, korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu vastavalt hageja soovile ja ettepanekule ja sissenõudja nõusolekule. Korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu sissekandmiseks andis sissenõudja kohtutäiturile nõusoleku keelumärke kustutamise avalduse esitamiseks. 07.06.2007 esitas sissenõudja kostjale 31.05.2007 maakohtu määruse tsiviilasjas nr 2-07-20520, millega kohus keeldus sissenõudja hagi menetlusse võtmisest, kuna sissenõudja ei ole hagi esitamisel kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Kohtumääruse kohaselt toimub täitemenetluses viiviste väljamõistmine kohtutäituri otsuse alusel kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 30 lg-st 1 tulenevalt. Kohtumääruse kohaselt on selline viivis sissenõutav ka pärast 01.01.2006. Kostja esitas koheselt pärast seda 27.06.2007 kinnistusosakonnale avalduse täieliku keelumärke seadmiseks hagejale kuuluvale korteriomandile sissenõudja kasuks TMS §-st 8 tulenevalt. Selle peale esitas hageja 11.07.2007 kaebuse ja see rahuldati maakohtu 09.01.2008 määrusega. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 09.06.2009 otsuse kohaselt ei saa pidada kostja tegevust viivise nõude täitmisel ja hageja korteriomandile käsutamise keelumärke seadmisel ametikohustuste süüliseks täitmata jätmiseks või mittenõuetekohaseks täitmiseks. Kostja poolt 21.06.2007 hageja korteriomandile käsutamise keelumärke seadmine ei olnud õigustatud, kuid küsimus on eelkõige selles, kas TMS § 53 lg 1 ja § 56 lg 1 nõuetest kõrvalekaldumine toimus kohtutäituri süül. Olulised on asjaolud, millest tulenevalt kostja võlgniku korteriomandi arestis. Selle tingis asjaolu, et maakohus keeldus 31.05.2007 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-20520 sissenõudja hagi viivise saamiseks menetlusse võtmisest ja selgitas, et nõue tuleb esitada täitemenetluses. TsMS § 461 lg 4 ja kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 30 lg 1 järgi arvestatud viiviste sissenõudmise osas puudus 21.06.2007 keelumärke seadmise ajal selge ja üheselt mõistetav regulatsioon. Kostja leidis keelumärke seadmisel, et tema enda poolt 09.04.2007 otsuses antud tõlgendus kohaldatavatele õigusnormidele on ekslik. Kostjale ei saa seetõttu ette heita, et ta asus sissenõudja avalduse alusel täitma TMS §

8 tulenevat ametikohajärgset põhikohustust võtta tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Kostja ei ole süüliselt rikkunud ametikohustusi, mistõttu ta ei ole ka süüdi võimaliku kahju tekkimises hagejale. Hageja omand on siiani säilinud. Pole kindel, et hageja oleks ka reaalselt oma korteri müünud ja keegi oleks selle ostnud hagis toodud hinnaga. Hageja ei ole kuni käesoleva ajani korterit võõrandanud. Hagejal oli võimalus korter võõrandada ka 04.06.2007, kuid ta ei esitanud kostjale sellist soovi. Hageja ja V.Vi vahel sõlmitud kinnisvara võõrandamise eelleping on lihtkirjalik, mistõttu on see VÕS § 33 lg-test 1 ja 2 tulenevalt tühine. Kui hageja ja V.V oleks tegelikult tahtnud sellise eellepingu sõlmimist, siis arvestades nende ärilist tausta, oleksid nad sõlminud selle notariaalses vormis. Nimetatud leping on vormistatud tagantjärele ja kostja vastu kahjunõude põhistamiseks. Kostja hindas korteriomandi hinnalanguseks 50 000 krooni, mis on puhtmajanduslik kahju ning ei kuulu kohtutäituri poolt hüvitamisele. Esimese astme kohtu otsus 21.04.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlus puudus selles, et kostja esitas 27.06.2007 avalduse hageja korteriomandile keelumärke seadmiseks, mille suhtes hiljem kohus tuvastas, et kostjal puudus kehtiv täitedokument, mille alusel sellist keelumärget seada. Kostja põhjendas võlgniku vara teistkordset arestimist asjaoluga, et 07.06.2007 esitas sissenõudja kostjale 31.05.2007 Harju Maakohtu kohtumääruse, millega kohus keeldus sissenõudja hagi viivise saamiseks menetlusse võtmisest, kuna sissenõudja ei ole hagi esitamisel kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast ja nõue tuleb esitada kohtutäiturile. TMS § 30 lg 1 sätestas, et kui võlgnik ei tasu kokkuleppe alusel igakuiselt tasumisele kuuluvaid summasid, arvestab kohtutäitur igakuulisele tasumata summale juurde 10% viivist iga tasumata kuu eest ning see nõutakse sisse võlgnikult sissenõudja kasuks. Harju Maakohtu 31.05.2007 määruse kohaselt oli selline viivis sissenõutav ka pärast 01.01.2006. Kostja, saades teada maakohtu 31.05.2007 määruses esitatud kohtu seisukohast ning sissenõudja esitatud kaebusest 09.04.2007 kohtutäituri otsuse tühistamiseks, esitas kinnistusosakonnale 27.06.2007 avalduse keelumärke seadmiseks võlgnikule kuuluvale korteriomandile sissenõudja kasuks. Kostja põhjendas seda TMS §-st 8 tuleneva kohtutäituri kohustusega. Puudus vaidlus, et nimetatud korteriomand oli võlgniku ainuke vara ning selle võõrandamisel ei oleks kohtutäitur enam saanud sissenõudja nõuet selle vara arvelt täita. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 09.06.2009 otsusega on tuvastatud, et kohtutäitur ei ole toime pannud KTS § 32 lg-s 1 (kuni 01.01.2010 kehtiv redaktsioon) sätestatud distsiplinaarsüütegu, mille eest saaks teda karistada. Kui hinnata asjas esitatud ja tuvastatud asjaolusid kogumis, ei ole kostja süüliselt TMS § 53 lg 1 ja § 56 lg 1 nõuetest kõrvale kaldunud. Kuigi kostja ise leidis oma 09.04.2007 otsuses õigesti, et võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe ei saa olla täitedokumendiks, tuleb tähelepanu pöörata sellele, et maakohus keeldus 31.05.2007 määrusega selle sama sissenõudja nõude menetlusse võtmisest. Sellest sai kostja põhjendatult järeldada, et tema 09.04.2007 otsus võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe osas ei ole õige ning seda nõuet tuleb vastavalt 31.05.2007 maakohtu määrusele täita käimasolevas täitemenetluses. Kostjale ei saa ette heita maakohtu vastuolulisi seisukohti võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe täitmisest kõrvalehoidumise eest kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 30 lg 1 alusel arvestatud viiviste sissenõudmise võimalikkuse osas pärast 01.01.2006. Ajal, mil kostja teise keelumärke

seadmiseks avalduse tegi, oli maakohtu 31.05.2007 määruse alusel küllaldane arvata, et kostja poolt 09.04.2007 otsuses antud tõlgendus kohaldatavatele õigusnormidele oli ekslik. Seega ei saa kostjale ette heita, et ta täitis oma TMS §-st 8 tulenevat ametikohajärgset põhikohustust, võttes tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Hilisemate tõlgendustega, mis anti maakohtu 09.01.2008 ja 15.04.2008 määrustes, ei saanud kostja toimingu tegemise ajal arvestada. Keelumärke seadmise avalduse koostamise ajal puudus seega viiviste sissenõudmise osas selge ja üheselt mõistetav regulatsioon ning kostja ei ole süüliselt toime pannud eksimust seaduse kohaldamisel. Kuna kostjal on ametikohustuste rikkumisega tekkinud kahju eest üksnes süüline vastutus, siis ei vastuta kostja hagejale tekkinud kahju eest. Kohus leidis, et hageja ja V Vi vahel 04.06.2007 sõlmitud ostu-müügilepingu tingimuste läbirääkimiste protokoll on tühine selle vorminõude rikkumise tõttu, kuna oma sisult on see kinnisasja võõrandamise eelleping, mis nõuab notariaalselt tõestatud vormi. Kohus jättis tähelepanuta 26.08.2010 notariaalselt tõestatud lepingu, kuna see ei oma asja lahendamisel tähtsust. Apellatsioonkaebus V B palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega mõista vastustajalt välja ametitegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks 8 947,63 eurot ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus kohaldas kohtutäituri varalist vastutust käsitlevaid sätteid liigselt kitsendavalt, leides, et kohtutäituri varaline vastutus võib tuleneda üksnes kohtutäituri poolt tahtlikult oma ametikohustuste rikkumisest, mis toob kaasa distsiplinaarvastutuse, ning muud süü vormid – raske hooletus või hooletus - ei ole piisavaks aluseks kohtutäituri varaliseks vastutuseks tekitatud kahju eest. KTS § 2 lg-test 1 ja 3, TMS §-st 8, TsÜS § 138 lg-st 2 ja EV Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb, et kohtutäituril kui avalik-õigusliku võimu kandjal lasub kõrgendatud vastutus oma tegevuse korraldamisel seaduslikul alusel ja selliselt, et mitte ühegi isiku õigusi ei piirataks teisiti kui seaduse alusel. Järelikult KTS § 8 lg-s 1 sätestatud süülise vastutuse ulatus hõlmab kõiki VÕS § 104 lg-s 2 sätestatud süü vorme, mitte üksi tahtlust, vaid ka rasket hooletust ja hooletust. Ülaltoodud sätetest lähtuvalt oli kohtutäituril kohustus ilmutada oma ametitegevuses vajalikku hoolt selleks, et jääda täitemenetluse käigus isikute õigusi piiravaid ametitegevusest lähtuvaid õigusi kasutades rangelt seaduse piiridesse. Kohtutäitur esitas kinnistusregistrile 21.06.2007 avalduse võlgniku varale keelumärke seadmisel mitte 09.11.2001 kokkuleppe, vaid Tallinna Linnakohtu 11.05.2000 otsuse, mis selleks momendiks oli juba täidetud, alusel. Sellega ilmutas kohtutäitur rasket hooletust, jättes käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Kohus ei andnud kohast hinnangut kostja vastuväitele selle kohta, nagu oleks tal 04.06.2007 notariaalse kokkuleppe sõlmimiseks sissenõudja nõusolek. See vastuväide ei vasta tegelikele asjaoludele. Täitetoimikus puudus üldse sissenõudja kirjalik nõusolek 04.06.2007 notariaalse tehingu sõlmimiseks. Kohtutäiturile oli teada, et sissenõudja oli juba 01.06.2007 esitanud avalduse, milles ta palus täitemenetlust mitte lõpetada enne viiviste küsimuse kohast otsustamist. Järelikult toimus 04.06.2007 notariaalse kokkuleppe sõlmimine üksnes täituri isiklikul initsiatiivil ning sellega loodi võlgnikule ebaõige ettekujutus täitemenetluse käigust, mis võlgniku jaoks pidi saama lõpetatud ja tema vara käsutamisõiguse piiramine tühistatud. Võlgniku vara vabastamine keelumärkest notariaalse lepingu alusel leidiski aset, kuid täitur kohaldas 21.06.2007 keelumärget täidetud kohtulahendi alusel uuesti.

Kohtutäituri seaduse § 9 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Seega ei saa kohtutäituri vastutuse ulatuse kindlakstegemisel piirduda üksnes kohtutäituri seaduse § 9 lg-s 1 toodud üldise viitega, vaid koos sellega kuuluvad kohaldamisele ka riigivastutuse seaduses ettenähtud alused varalise vastutuse kohaldamiseks. Riigivastutuse seaduse 3. peatükis sätestatud kahju hüvitamise alused näevad ette avaliku võimu kandja vastutuse oma tegevusega tekitatud kahju eest mitte üksi tahtliku süülise tegevuse tulemusena, vaid palju laiemalt. RVS § 16 kohaselt võib hüvitamisele kuuluda koguni õiguspärase toiminguga tekitatud kahju. Vastutuse piirangud on sätestatud RVS §-s 13, kuid kohus ei ole selles sättes nimetatud asjaolusid esile toonud, kuivõrd neid tegelikult ei esinenudki, samuti ei ole kohus pidanud vajalikuks sellele viidata. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellant on kaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostjalt välja mõistmata 8 947,63 krooni saamata jäänud tulu. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kolleegium kontrollib maakohtu otsust ainult osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Vastuseks kaebusele selgitab kolleegium, et maakohus ei ole kohaldanud kohtutäituri vastutust käsitlevaid sätteid kitsendavalt ja leidnud, et kohtutäitur vastutab ainult tahtlikult tekitatud kahju eest. Kaebuse sellkohane väide on ebaõige. KTS § 9 järgi kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kohtutäitur vastutab ka tema büroo töötajate poolt süüliselt tekitatud kahju eest. Süü vormid on sätestatud VÕS § 104 lg-s 2 ja kohtutäitur võib vastutada tekkinud kahju eest kõigi süü vormide korral. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kohtutäitur ei olnud õigustatud seadma 21.06.2007 hageja korteriomandile võõrandamise keelumärget, kuid TMS § 53 lg 3 ja § 56 lg 1 rikkumine ei toimunud kostja süül. Toimingu tegemise ajal puudus kohtutäituri poolt enne 01.01.2006 kinnitatud kokkuleppe alusel nõutava viivise nõude täitmise osas selgus ja kostja tugines täitmise jätkamisel ja korteriomandile võõrandamise keelumärke seadmisel Harju Maakohtu 31.05.2007 määrusele, mille kohaselt oli enne 01.01.2006 täitemenetluses sõlmitud kokkuleppest tekkinud viivise nõue ilma eraldi kohtulahendita täitemenetluses sissenõutav ja täidetav ka pärast 01.01.2006. Eeltoodut arvestades on kostja järginud käibes vajalikku hoolsust ja kolleegiumi arvates ei ole ta

käitunud ametiülesannete täitmisel hooletult. Täituri hooletusele ei viita kolleegiumi arvates ka see, et täitur esitas 21.06.2007 kinnistusregistrile 11.05.200 otsuse, aga viivise nõue tulenes 09.11.2001 kokkuleppest, kuna 09.11.2001 kokkulepe oli täitemenetluse käigus sõlmitud 11.05.200 otsuse täitmiseks ja seega oli aluseks täitemenetlusele just kohtuotsus. Kohtu järeldust ei võimalda muuta ka kaebaja väited, mille kohaselt ei olnud 04.06.2007 notariaalse kokkuleppe sõlmimiseks sissenõudja nõusolekut. Hageja, V Vi ja kostja 04.06.2007 kokkuleppest ei tekkinud hagejale kahju, mistõttu jääb kolleegiumile arusaamatuks selle tehingu kohta esitatud väidete seos hageja nõudega. Kaebuses on õigesti märgitud, et kohtutäituri vastutuse alused ja ulatus tulenevad riigivastutuse seadusest, kuid kaebusest ei nähtu, millist riigivastutuse seaduse sätet on maakohus ebaõigesti kohaldanud. Maakohus ei pidanud kohaldama vaidluse lahendamisel RVS § 13, kuna ta oli eelnevalt tuvastanud, et kostja ei olnud tekitanud süüliselt hagejale kahju. RVS § 13 kohaldamisele eelnevalt tuleb tuvastada, kas kohtutäitur on tekitanud hagejale kahju ja kas kahju tekitamine on toimunud süüliselt ja alles pärast eeltoodud asjaolude tuvastamist on võimalik kaaluda RVS § 13 järgi vastutuse piiramist. Ringkonnakohus vabastas 27.05.2011 määrusega hageja osaliselt apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest summas 958,67 eurot. TsMS § 190 lg 4 järgi tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega mõista hagejalt 412,24 eurot riigituludesse. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes § 171 lg-st 1 tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohtus kantud menetluskulud on õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi jäetud seoses hagi rahuldamata jätmisega hageja kanda.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.