Võlaõigus › Töövõtulepingud

krooni).

Hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingud ei sisalda käendaja vastutuse piirangut ja käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kuna põhikohustus on muutunud sissenõutavaks, saab hageja nõuda kohustuse täitmist kostjalt. Hageja saab nõuda täitmist omal vabal valikul kas põhivõlgnikult või käendajalt. Hageja ei ole sõlminud kokkuleppeid kohustuse ülevõtmiseks, mistõttu käenduskohustus ei ole kostja osas lõppenud. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et käenduslepingud sisaldavad käendaja vastutust piiravaid kokkuleppeid. Kostja hinnangul tuleneb piirang lepingute tekstist ja seda tuleb hinnata VÕS § 29 lg 1 tulenevalt. Kostja hinnangul on käenduskohustuse sissenõudeõigus seotud eelkõige põhivõlgnike kohustuste täitmata jätmisega. Seega ei saa võlga enne kostjalt sisse nõuda, kui võlausaldaja ei ole kohustuse täitmist nõudnud põhivõlgnikult. Hageja ei ole käitunud kostja suhtes heauskselt asudes kohustuse täitmist nõudma põhivõlgniku asemel käendajalt. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-102-07, kus on sätestatud hea usu põhimõte. Kostja leiab, et haginõude suurus on tõendamata. Kostjale ei ole teada, milliste kokkulepete alusel ja millises ulatuses on kohustust täitnud kolmas isik. Kohustuse ülevõtmisega lõpeb ka käendus, mistõttu võivad sõlmitud täiendavad kokkulepped vähendada käendaja vastutust. Samuti ei laienda käendaja vastutust tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist. Kostja hinnangul on VÕS § 145 lg 4 ja § 153 lg 1 p 2 alusel 790 000 krooni ulatuses käenduskohustus lõppenud ja kostja vastutuse maksimaalseks suuruseks saab olla 371 807.60 krooni. Hageja ei ole kostjale andnud teada kohustuse sissenõudmisest ega andnud aega kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik ei ole hagiavalduse suhtes seisukohta esitanud. Menetluse käik 11.04.2011 kohtuistungile ilmusid hageja seaduslik esindaja ja kostja. Kolmas isik teatas elektronposti teel, et ei saa kohtuistungile ilmuda seoses haigestumisega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 352 lg 2 teise lause kohaselt asja arutamise edasilükkamise aluseks ei ole asjaolu, et sellel ei osale iseseisva nõudeta kolmas isik. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele põhinõude osas täielikult ja viivisenõude osas osaliselt. Vaidlustamata asjaolude kohaselt: 1) Osaühing M (põhivõlgnik I) ja hageja sõlmisid 23.02.2009 töövõtulepingu nr 140, millest tuleneva kohustuse osas sõlmis Osaühing M hagejaga 27.11.2009 kokkuleppe, millest tulenevalt Osaühing M tunnistab lepingutasu nõuet summas 617 295.60 krooni (koos käibemaksuga) tasumise tähtajaga 18.01.2010 (t lk 4-11); 2) 27.11.2009 kokkuleppes sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu (kokkuleppe p 3);

3) TL(põhivõlgnik II) ja hageja sõlmisid 18.09.2009 kokkuleppe, millest tulenevalt TL tunnistab lepingutasu nõuet summas 544 512 krooni (koos käibemaksuga) tasumise tähtajaga 26.02.2010 (t lk 12); 4) 18.09.2009 kokkuleppes sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu (kokkuleppe p 3). Käesolevas asjas on hageja esitanud nõude kostja vastu tulenevalt 27.11.2009 ja 18.09.2009 sõlmitud käenduslepingutest. Mõlema lepinguga on pooled kokku leppinud, et käendaja tagab tellija käesolevas kokkuleppes fikseeritud kohustuse nõuetekohast täitmist töövõtja ees. Samuti on sätestatud käendaja vastutuse maksimumsumma. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. Eeltoodud nõue on lepingutes täidetud ja ei esine käenduslepingute kehtivust välistavaid asjaolusid. Kostja leiab, et tema vastu suunatud nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Kohus kostja väitega ei nõustu. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Tõendamata on kostja väide, et poolte tahe lepingut sõlmides oli suunatud sellele, et piirata käendaja vastutust ning käendaja vastutab hageja ees üksnes siis, kui hageja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingust (kokkuleppe p 3.1) sellist käendaja vastutuse piirangut ei tulene ja sellise tahte olemasolu ei ole hageja kinnitanud. Põhivõlgnikud on sõlminud hagejaga kokkuleppe, milles tunnistavad võlgnevust. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kostja ei ole vaidlustanud põhivõlgnike kohustusi hageja ees. Kokkulepetes on fikseeritud ka nõude maksmise tähtaeg. Kuna tähtajad on saabunud, on põhivõlg muutunud sissenõutavaks ja hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist ka käendajalt. Puudub vaidlus, et kokkulepetes fikseeritud kohustusi on täitnud ka kolmas isik (DTOÜ, t lk 72-73). 11.04.2011 kohtuistungil on kostja võtnud omaks, et hagis märgitud tasumata võlgnevus on õige (t lk 103). Seega on põhivõlgniku I kohustus hageja ees 27 295.60 krooni ja põhivõlgniku II kohustus 544 512 krooni. Seega on olemas käendusega tagatava võlausaldaja nõue. Nõuded on muutunud sissenõutavaks ning hagejal on käenduslepingutest tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist kostjalt. Kostja leiab, et hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja ei ole nõudnud kohustuse täitmist põhivõlgnikult I ega põhivõlgnikult II. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolt käendaja vastu nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Käendaja ja võlausaldaja suhte sisu moodustab käendaja kohustus täita vastavalt käenduslepingu tingimustele põhivõlgniku kohustus võlausaldaja ees. Pooled on kokku leppinud, et käendaja vastutus tekib automaatselt juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust, mida käendati. Seega võib seadusest tulenevalt hageja esitada nõude käendaja vastu kohe pärast põhivõlgnikupoolset kohustuse

täitmata jätmist ja võlausaldaja võib ise valida, kas esitab nõude põhivõlgniku või käendaja vastu. Kostja on ise tunnistanud, et tundis põhivõlgnikku II ning põhivõlgnik I on seotud põhivõlgnikuga II (t lk 102). Samuti on kostja tunnistanud, et ta oli vahendaja hageja ja TL vahelises tülis. Arvestades käenduslepingu eesmärki ning esitatud asjaolusid leiab kohus, et hageja käitumine ei ole hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käesoleval juhul ei nõua hageja kostjalt kulude hüvitamist, mistõttu ei tõusetu ka küsimust selles, kas kostjale anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida või mitte. Samas on kohtu hinnangul tõendatud, et kostja pidid teadma kohustuse sissenõudmisest ning hageja andis talle võimaluse kohtuse vabatahtlikuks täitmiseks (t lk 13-18). Kostja on seotud äriühingutega Aktsiaselts Devistar (likvideerimisel) ja Saaremaa Kala OÜ ning ka käesolevas menetluses on kostja kasutanud nimetatud äriühingu elektronposti aadresse (t lk 28, 41, 68-69). Kostja märgib, et käenduslepingust tulenevad nõuded tema vastu võivad olla lõppenud. VÕS § 177 lg 2 kohaselt kohustuse ülevõtmisel lõpevad kohustuse täitmise tagamiseks antud kohustusega seotud tagatised. Kui kohustuse täitmise tagamiseks on antud tagatis, mis ei ole kohustusega seotud, tuleb tagatis vastavalt tagatise andmise aluseks olnud kokkuleppele tagatise andjale tagasi anda. Käesolevas asjas ei ole kohus tuvastanud, et põhivõlgnik on vahetunud. Vaidlusalustes kokkulepetes on hageja ja põhivõlgnikud kokkuleppe p 4.2 kokku leppinud, et kohustuse võib osaliselt või täielikult täita ka kolmas isik. Samuti ei ole käendaja vastutus kuidagi suurenenud. Hageja nõuab kostjalt üksnes kohustuse täitmist, mis on fikseeritud summaliselt vaidlusalustes kokkulepetes, mis sisaldavad endas ka poolte vahel sõlmitud käenduslepinguid. Hageja on lisaks põhinõudele esitanud ka viivisenõude. Esmalt nõudis hageja kostjalt viivist tasumata summast 0.5 % päevas. 17.01.2001 vähendas hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõuet ja on arvestanud kostjale viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. 11.04.2011 kohtuistungil vähendas hageja viivisenõuet veelgi sissenõutavaks muutunud viivise arvelt ning nõuab kostjalt seadusjärgset viivist alates otsuse tegemisest kuni kohustuse täitmiseni (t lk 103). Kohus leiab, et tegemist on viivisenõude vähendamisega, kuna hageja ei loobunud viivisenõudest täielikult. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Käendaja vastutus laieneb VÕS § 145 lg 2 teise lause kohaselt ka põhivõlgnevuselt arvestatud viivistele. Samas on hageja jätnud tähelepanuta, et kuna tegemist on tarbijakäenduslepinguga, siis pooled on kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, millest tuleb ka lähtuda. Hageja saab nõuda viivist 27.11.2009 lepingu kohaselt kuni maksimumsummani, milleks on 39 452.38 eurot (617 295.60 krooni). 18.09.2009 lepingu alusel nõuab hageja kostjalt 34 800.66 eurot (544 512 krooni), mis on käenduslepinguga kokku lepitud kostja vastutuse rahaline maksimumsumma ja nimetatud põhinõudelt hageja enam viivist TsMS § 367 alusel nõuda ei saa. Seega on hageja viivisenõue osaliselt põhjendatud ja hagejal on õigus nõuda kostjalt alates 21.04.2011 viivist VÕS § 113

lõike 1 (Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 7 % aastas) sätestatud määras 27.11.2009 lepingust tulenevast põhinõudest 1 744.51 eurot kuni põhinõude täitmiseni. 14.04.2011 esitas kostja taotluse protokolli parandamiseks. Kostja taotleb kohtuistungi protokolli viia sisse TsMS § 53 lg 2 alusel alljärgnevad parandused ja täiendused. Lk 2 kolmandasse lõiku lisada kostja väide: „kostja hinnangul ei ole võimalik käendajalt asuda nõudma kohustuse täitmist eelnevalt kohustuse täitmist nõudmata põhivõlgnikult. Sellisel juhul oleks kostja hinnangul sõlmitud käenduslepingu näol sisuliselt tegemist võlaülekande lepinguga“. Lk 2 neljandas lõigus parandada hageja ütlusi ja lisada: „nõude täitmist ei ole kirjalikult põhivõlgnikult nõutud, hagisid ei ole esitatud nende vastu. Arveid on hageja neile esitanud. Kõik lubaduste andmised käisid läbi kostja“. Parandada väide: „kõik lubaduste andmised käisid läbi kostja“ ja selle asemel kanda protokolli „hagejale anti korduvaid lubadusi kohustuse täitmiseks põhivõlgniku poolt ja hageja otsustas realiseerida nõuet käendaja kaudu, kes vastutab võlgnevuse osas solidaarselt“. Hageja esitas taotluse osas seisukoha 18.04.2011, mille kohaselt hageja on nõus protokolli lause lisamisega: „Kostja hinnangul ei ole võimalik käendajalt asuda nõudma kohustuse täitmist eelnevalt kohustuse täitmist nõudmata põhivõlgnikult“, kuna sellist seisukohta kostja istungil väljendas. Muus osas vaidles hageja taotlusele vastu. TsMS § 50 lg 1 kohaselt menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokolli märgitakse TsMS § 50 lg 1 p 8 kohaselt poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatu kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kohtu hinnangul tuleb kostja taotlus jätta rahuldamata. Menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu on protokolli märgitud kooskõlas TsMS § 50 lg 1 p 8 sätestatuga. Kostja on taotlenud protokollile lausete lisamist. Kohtu hinnangul on kostja poolt kohtuistungil avaldatu protokollitud vajalikus ulatuses. Samasisulised väited on kajastatud kostja poolt esitatud menetlusdokumendis (10.02.11 seisukohad, t lk 69-71). Kostja esindaja poolt taotletud laused ei kajasta menetlustoimingu olulist käiku ega ole asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulised. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm vaid peab kajastama avaldatud asjaolude põhisisu. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hageja esitatud põhinõude täies ulatuses ning viivisenõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Arvestades hagi rahuldamise ulatust jätab kohus hageja menetluskulud 98 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 2 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava

summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.