Tsiviilasja number
2-10-14610
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. märts 2011, Tallinn
Kohtukoosseis
Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Mart Reino, Imbi Sidok
Tsiviilasi
OÜ Rockwool hagi OÜ Videgard vastu nõude tunnustamiseks OÜ Eesti Soojustuskeskus (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
421, 50 eurot (6595 krooni)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.11.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Videgard apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
3. märts 2011, avalik kohtuistung
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja OÜ Rockwool (registrikood 11514038, asukoht Osmussaare tee 8, 13811 Tallinn), esindaja adv Üllar Aedna Kostja OÜ Videgard (registrikood 11836888, asukoht Tatari 2, 10141 Tallinn), esindaja adv Denis Piskunov
Jätta Harju Maakohtu 09.11.2010 otsus muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohtu 29.06.2009 määrusega algatati OÜ Eesti Soojustuskeskus pankrotimenetlus, 28.09.2009 kohtumäärusega kuulutati välja võlgniku pankrot. Nõuete kaitsmise koosolekul 26.02.2010 jäi OÜ Rockwool nõue tunnustamata. Nõudele vaidles vastu OÜ Videgard. OÜ Rockwool müüs OÜ-le Eesti Soojustuskeskus ROCKWOOL kaubamärgi all turustatavat kivivilla ja selle lisatooteid. Müügi aluseks on võlgniku esitatud kauba tellimused, hageja poolsed tellimuse kinnitused ja ostuhinna arved. Seisuga 01.01.2009 võlgnes OÜ Eesti Soojustuskeskus müüdud kauba eest 370 085, 35 krooni. Ajavahemikul 02.01.2009 kuni 17.03.2009 tekkis võlgnikul müüdud kauba eest tasumise kohustus summas 3 723 985, 75 krooni. Kokku moodustasid kohustused 4 094 071, 10 krooni. Nimetatud kohustuste katteks on võlgnik 2009.a tasunud kokku 799 915, 80 krooni, kauba eest on tasumata 3 294 155, 30 krooni. Sellest tulenevalt on OÜ-l Rockwool nõue OÜ Eesti Soojustuskeskus (pankrotis) vastu summas 3 294 155, 30 krooni (210 534, 90 eurot), millele lisandub viivis 134 611, 05 krooni (8603, 21 eurot). Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu, leides, et see on tõendamata. Muuhulgas ei ole hagimaterjali põhjal hageja ja võlgniku väidetavad võlasuhted tuvastatavad. Ühelgi „ostutellimusel” ei ole võlgniku pädeva esindaja allkirja. Seega ei ole võlgniku tahteavaldus hagejaga müügilepingu sõlmimiseks tuvastatav. Hageja esitas nõude lepingu alusel, mida ei ole olemas. Hagis osundatud mahtudes kauba hagejalt võlgnikule üleandmine ei ole samuti tõendatud. CMR-id ja muud dokumendid on võõrkeelsed. CMR-id on valdavalt loetamatud. Need, mis on loetavad, annavad tunnistust sellest, et osa tarnetest toimusid UAB-lt Rockwool hagejale. Ostuhinna saamise õigus on müüjal, s.t UAB-l Rockwool, mitte aga vahendajaks olnud hagejal. Usutav ei ole hageja väide, nagu soovis võlgnik osta hagejalt sama kaupa, mille oli võlgnik juba valdajaks ja omanikuks olevalt UAB-lt Rockwool ostnud. Hageja arved ei võimalda tuvastada tähtsust omavaid asjaolusid. Arve kui raamatupidamislik dokument ei tekita, muuda ega lõpeta õigussuhteid. Hageja nõue jäi õigesti 26.02.2010 koosolekul kaitsmata ning see tuleks jätta tunnustamata. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja tunnustas OÜ Rockwool nõuet OÜ Eesti Soojustuskeskus (pankrotis) pankrotimenetluses teises järgus 3 428 766, 35 krooni (219 138, 11 eurot). Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohtu hinnangul on kostja esitatud vastuväited paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on esitanud oma nõude tõendamiseks arved ja kauba veodokumendid, millelt nähtub võlgniku poolt kauba tellimine ning hageja poolt tellimuse kinnitamine ja kauba saatmine ning üleandmine võlgnikule. Hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ja hageja on esitanud selle kohta tõendid. Kauba vastuvõtmise ja ostuhinna osalise tasumisega on võlgnik aktsepteerinud müügilepingust tulenevat kohustust. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Võlgnik ei vaidlusta asjaolu, et on kauba tellimused esitanud ning hageja esitas talle arved ja võlgnik tasus need osaliselt. Võlgniku ostuhinna tasumise kohustus tuleneb VÕS § 208 lg-st 1, mille kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Asjaolu, et hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud kaupade müügileping, on tuvastatud ka tsiviilasjas 2-09-25040 jõustunud lahendiga. Hageja nõude tunnustamata jätmiseks ei anna alust ka kostja 30.04.2010 vastuses märgitud asjaolu, et võlgnikul oli tegelikkuses saavutatud kokkulepped UAB-ga Rockwool. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks
müügilepingu sõlmimine võlgniku ja UAB Rockwool vahel. Samuti ei ole UAB Rockwool esitanud oma nõuet võlgniku pankrotimenetluses. See viitab asjaolule, et tegelikkuses olid kokkulepped siiski sõlmitud võlgniku ja OÜ Rockwool vahel ning hagejal on nõue võlgniku pankrotimenetluses. Kostja ei ole hageja nõudele esitanud sisulisi vastuväiteid ning kostja on õiguste teostamisel käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja vastuväited kattuvad võlgniku vastuväidetega tsiviilasjas 2-09-25040 ning kohus on neile hinnangu andnud. Kostja ei ole oma väidete kinnituseks ühtegi tõendit esitanud, samuti pole toonud esile ühtegi uut asjaolu. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus; lg 2 kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kostja on nõuete kaitsmise koosolekul põhjendamatut vastuväidet esitades käitunud eesmärgiga kahjustada teiste võlausaldajate huve ning takistada pankrotimenetluse korrakohast läbiviimist. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus ei hinnanud hagile esitatud keskseid vastuväiteid ning andis tõenditele ebaõige hinnangu. Kauba tellimise, tellimuste kinnitamise ning kauba üleandmise asjaolud ei leidnud maakohtus tuvastamist. Kohtu järeldused on selles osas ebaõiged. Kohus oleks pidanud hindama kostja väidet selle kohta, et ühelgi „ostutellimusel” ei ole OÜ Eesti Soojustuskeskus (pankrotis) pädeva esindaja allkirja ning seega ei ole võlgniku tahteavaldus hagejaga müügilepingu sõlmimiseks tuvastatav. Puuduvad samuti tõendid tellimuste elektroonse esitamise kohta. Allkirja puudumine „ostutellimusel” tingib nende dokumentide ebausaldusväärsuse. Kohus oleks pidanud hindama kostja väiteid selle kohta, et veodokumendid on valdavalt loetamatud ning need, mis on loetavad, annavad tunnistust sellest, et osa tarnetest tegi hagejale UAB Rockwool hagejale ning et väidetavalt sõlmitud veoleping ei ole ühegi dokumendiga tõendatud. Arusaamatuks jääb, kuidas tõendavad loetamatud CMR-id kauba võlgnikule üleandmist. Samuti on arusaamatu, kuidas tõendavad kauba võlgnikule üleandmist CMR-id, milles on kauba saajana märgitud hageja, mitte aga pankrotivõlgnik. Samuti on arusaamatu, millise hagejaga sõlmitud (veo)lepingu alusel UAB Rockwool tarneid teostas. Maakohus ei ole nimetatud küsitavusi hinnanud. Maakohtu arutluskäik ei ole jälgitav ega kontrollitav. Tõendite igakülgsel, täielikul ja objektiivsel hindamisel oleks maakohus pidanud järeldama, et hagis osundatud mahtudes kauba hagejalt võlgnikule üleandmine ei ole tõendatud. Kui kohus oleks kostja vastuväiteid õigesti hinnanud, oleks ta pidanud järeldama, et pankrotivõlgnik ei pea tasuma hagejale tarnitud kauba eest. Lisaks leidis maakohus põhjendamatult, nagu tõendaksid tellimused ja veodokumendid tellimuste kinnitamist hageja poolt. Tellimuse kinnitus on käsitletav nõustumusena müügilepingu sõlmimiseks. Tulenevalt TsÜS § 69 lg 1 esimesest lausest muutub kindlale isikule antud nõustumus kehtivaks selle kättesaamisega. Seega pidi kohus tuvastama, milles väljendus hageja tahteavaldus pankrotivõlgnikuga müügilepingu sõlmimiseks ning kas võlgnik sai tahteavalduse kätte. Nimetatud asjaolud jäid otsuses tuvastamata. Oleks maakohus tõendeid nõuetekohaselt hinnanud ning kostja väiteid analüüsinud, oleks kohus pidanud sedastama, et allkirjastamata „ostutellimused” ei tõenda võlgniku tahteavaldust lepingu sõlmimiseks ning et hageja ei andnud nõustumust müügilepingu sõlmimisele. Veodokumendid ei tõenda kauba võlgnikule üleandmist.
Maakohus tugines hagi rahuldamisel põhjendamatult sellele, et võlgnik ei vaidlustanud tsiviilasjas 2-09-25040 kauba tellimuste esitamist ning on osaliselt tasunud hageja arved. Kohus oleks pidanud hindama tõenditena kostja esitatud asja 2-09-25040 istungi protokolle. Protokollid annavad tunnistust sellest, et tellimuste esitamist ega arvete osalist tasumist polnud eraldi arutatud. Pankrotivõlgnik ei võtnud nimetatud asjaolusid istungitel omaks. Pankrotiavaldusele esitatud vastuses vaidlustas OÜ Eesti Soojustuskeskus kõik avalduse aluseks olevad väited. Samuti oleks maakohus pidanud analüüsima kostja seisukohta, et väljavõtted hageja raamatupidamisest ei võimalda tuvastada arvete kättesaamist ega nende osalist tasumist. Raamatupidamislik dokument ei tekita, muuda ega lõpeta õigussuhteid. Seetõttu ei ole arved ning muud kinnitamata väljavõtted hageja raamatupidamisest asja lahendamisel arvestatavad. Selleks, et tuvastada arvete alusel väidetavate maksete tegemine, oleks maakohus pidanud vaagima vastavaid maksekorraldusi, s.h tuvastama kooskõlas VÕS § 88 lg-ga 1, missuguse kohustuse täitmiseks oli raha üle antud. Hageja ei lisanud hagile ühtegi maksekorraldust. Hagile lisatud allkirjastamata väljavõtted raamatupidamisest ei ole asjakohased tõendid. Õigussuhete õiguslikul kvalifitseerimisel tugines maakohus põhjendamatult asjas 2-09-25040 tehtud otsusele. Kostja ei osalenud nimetatud asja menetluses ega saanud seetõttu esitada vastuväiteid või tõendeid. Nõuet ei saa tunnustada ainuüksi seetõttu, et võlgnik ei käitunud kohtus piisavalt aktiivselt enda õiguste kaitsmisel. Tuleb samuti arvestada, et pankrotiasja menetleva kohtu võimalused õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamisel ning materiaalõigusliku vaidluse lahendamisel on piiratud. Asjaolude tuvastamine ning õigusliku vaidluse lahendamine toimub hagimenetluses. Seetõttu ei ole õige, et nõude tunnustamise hagi menetlev kohus ei anna nõudele sisulist hinnangut, viidates pelgalt pankrotimääruses kujundatud seisukohale. Maakohtu TsÜS § 138 lg 1 puudutav arutluskäik ei ole jälgitav ja on põhjendamatu ning lähtus ekslikult hagis esitatud spekulatiivsetest väärtushinnangutest kostja seadusliku esindaja aadressil. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamise kohta ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium alljärgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses sisalduva käsitlusega lepingu puudumisest hageja ja võlgniku vahel ning sellele tugineva järeldusega, et võlgnikul puudub hageja suhtes kohustus. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik sellist järeldust teha. Maakohtul ei olnud alust nõustuda kostja väitega, nagu poleks kohtule esitatud tõendite põhjal võimalik tuvastada hageja ja võlgniku vahelisi võlasuhteid. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgnik on vaidlusaluse kauba kätte saanud ja tal lasub kohustus selle eest tasuda. Nimetatud asjaolu on tõendatud muuhulgas ka pankrotimenetluses tehtud kohtulahendiga. Kuigi võlgnik oli kõnealuses menetluses seisukohal, et kauba tarnis talle Leedu äriühing UAB Rockwool, ei vaidlustanud ta kauba kättesaamist. Kohtul ei olnud põhjust pidada hageja esitatud tõendeid ebausaldusväärseteks.
Maakohus ei andnud pankrotivõlgniku tegevusele ebaõiget hinnangut. Kaebuse sellekohased väited ei ole õiged. 21.09.2010 esitatud menetlusdokumendile lisatud kohtuistungi protokollidest ei ole võimalik teha apellandi soovitud järeldust. Eelnimetatud menetluse käigus ei eitanud võlgnik kauba saamist, vaid leidis, et on selle saanud Leedu vastavalt äriühingult („meil ei ole täna veendumust, et tänane pankrotiavalduse esitaja on ikka meie võlausaldaja...“ - 15.06.2009 istungi protokoll tl 45-46, II köide). Ei seadusest ega poolte kokkuleppest ei tulene, et kauba üleandmise kohustuse pidi täitma hageja isiklikult. Tõendeid, mis kummutaksid hageja väited ja tõendeid müügilepingu sõlmimise kohta tema ja võlgniku vahel, kostja ei ole kohtule esitanud. VÕS § 208 lg 1 kohaselt on müügilepingu poolteks müüja ja ostja ning selle lepingu seisukohalt ei ole oluline, kes konkreetselt ja millisel viisil asja ostjani toimetab ning sellega müüja kohustuse - asi üle anda täidab. Kostja esitatud vastuväited on jäänud paljasõnalisteks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole oma väidete tõendamiseks mingeid tõendeid esitanud. TsMS 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole reeglina kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega tuli kohtul tema käsutuses olnud tõendite põhjal teha järeldus, millised poolte väited on tõendatud, millised mitte. Maakohus on seda ka teinud ning hinnanud tõendeid kogumis. Lähtudes oma siseveendumusest on kohus teinud otsustuse. Väär on apellandi järeldus, nagu oleks kohus tunnustanud hageja nõuet üksnes seetõttu, et võlgnik ei olnud pankrotimenetluses oma õiguste kaitsmisel „piisavalt aktiivne“. Kostja väite paikapidamatust kinnitab ka asjaolu, et Harju Maakohtu 28.09.2009 pankrotimääruse õigsust kontrolliti ringkonnakohtu poolt võlgniku määruskaebuse alusel. Ka see, et maakohus on käesolevas otsuses viidanud muuhulgas võlausaldajate huvide kahjustamisele, ei võimalda teha kaebuses väidetud järeldust. Maakohus ei lähtunud otsuse tegemisel kostja seadusliku esindaja isikuomadustele antud hinnangust, nagu märgitakse kaebuses. Maakohus tugines otsuse tegemisel menetluse käigus kogutud tõenditele ning tegi nende põhjal järelduse, et hageja nõue kuulub tunnustamisele. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
Ü. Jänes
M. Reino
I. Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.