Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.03.2011, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-39252
Tsiviilasi
O. S. (S.) hagi D. OÜ vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, saamata jäänud töötasu, kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitise ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga saamiseks ja hüvitise saamiseks D. OÜ vastuhagi O. S. vastu põhjuseta puudutud tööpäevade eest hüvitise saamiseks, tekitatud varalise kahju välja mõistmiseks ja tööandja vara tagastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7339.61 eurot (114 839.95 krooni)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.11.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
D. OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
09.03.2011
Menetlusosalised ja nende esindaja
Apellant D. OÜ (registrikood XXXXXXXXXXX, asukoht XXXXX XX XXXX XXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Andres Aavik ja Andrei Bulgakov Vastustaja O. S. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX X XX/X-XXX XXXXXXX), volitatud esindaja V. S.
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 12.11.2010 otsus jätta muutmata osas, millega maakohus mõistis D. OÜ-lt välja O. S. kasuks 2009. aasta veebruarikuu eest saamata töötasu 23 500 krooni, 2009. aasta märtsikuu eest saamata töötasu 5 341 krooni ja hüvitise töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest 14 053 krooni.
Samuti jätta otsus muutmata osas, millega maakohus jättis rahuldamata D. OÜ vastunõuded tööandja vara tagastamiseks ja puudutud tööpäevade eest hüvitise saamiseks.
3.Täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni märkega selle osalise täidetuse kohta kostja poolt töövaidluskomisjoni otsuse alusel.
4.Harju Maakohtu 12.11.2010 otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Mõista D. OÜ-lt välja O. S. kasuks saamata töötasu 2009. aasta veebruarikuu eest 23 500 krooni ja märtsikuu eest 5 341 krooni ning hüvitis kasutamata puhkuse eest 14 053 krooni. Kohtuotsus on D. OÜ poolt saamata palga osas täidetud; 2) Jätta rahuldamata D. OÜ nõuded O. S. vastu tööandja vara tagastamiseks ja hüvitise saamiseks kahe puudutud tööpäeva eest.
5.Ülejäänud osas maakohtu otsus tühistada ja saata tühistatud osas tsiviilasi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
6.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
7.Mõista D. OÜ-lt riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel ekslikult tasumata jäänud riigilõiv suuruses 798.90 (seitsesada üheksakümmend kaheksa eurot üheksakümmend eurosenti) eurot.
8.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.11.08.2009 esitas O. S. (edaspidi hageja, vastustaja) hagi Harju Maakohtusse OÜ D. (edaspidi kostja, apellant) vastu, milles palus tunnistada töölepingu lõpetamine usalduse kaotamise alusel ebaseaduslikuks, lugeda tööleping lõppenuks töötaja omal soovil, välja mõista hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 30 866 krooni, 2009. aasta veebruarikuu töötasu 23 500 krooni ja märtsikuu töötasu 5341 krooni, kasutamata puhkuse hüvitis 14 053 krooni ning hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 28 381 krooni.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt töötas hageja kostja juures 01.09.2005 sõlmitud töölepingu alusel raamatupidajana ja alates 01.11.2005 pearaamatupidajana ning allus tööalaselt vahetult tegevdirektorile. Kostja juhatuse 10.03.2009 käskkirjaga lõpetati hagejaga samast kuupäevast tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 7 alusel seoses usalduse kaotusega. Käskkirjas märgiti, et hageja on teostanud juhtkonnaga kooskõlastamata finantstehinguid ja ülekandetoiminguid ning raamatupidamisdokumentide võltsimisi, mille tulemusena on suured rahalised vahendid kostja arvelt üle kantud hagejale kuuluvatele või temaga seotud ettevõtetele. 11.03.2009 kirjaga teatas kostja juhatuse liige hagejale tema vallandamisest ja seda, et hageja veebruari- ja märtsikuude töötasu on peetud kinni hageja poolt kostjale tekitatud varalise kahju hüvitamiseks.
3.Hageja on seisukohal, et ta ei ole rikkunud töökohustusi ega andnud alust temaga töölepingu lõpetamiseks usalduse kaotuse motiivil. Kostja ei ole väidetavat süütegu ka kirjeldanud, see tähendab on oluliselt rikkunud distsiplinaarkaristuse määramise korda. Kostjal puudus õigus töötaja nõusolekuta palka kinni pidada väidetavalt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks.
4.30.03.2009 esitas hageja avalduse töövaidluskomisjonile 2009. aasta veebruari- ja märtsikuu töötasu väljamõistmiseks ja hüvitise saamiseks kasutamata puhkuse eest ning lõpparve maksmisega viivitamise aja eest. 31.03.2009 esitas hageja töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks sooviga lugeda tööleping lõppenuks töötaja soovil ning hüvitise väljamõistmiseks ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest ja tööraamatu kinnipidamise aja eest.
5.Kostja esitas 01.07.2009 töövaidluskomisjonile taotluse välja mõista hagejalt 09. ja 10. 03.2009 töölt mõjuva põhjuseta puudutud päevade eest kahe päeva töötasu kokku 2136 krooni ning nõuda hagejalt välja tagastamata jäänud tööandja vara (sülearvuti DELL XPS M1330, mobiiltelefoni Nokia 8600, seifide võtmed, kahe toa uste võtmed, sissepääsuluba ja väravapult), samuti tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 55 592.95 krooni.
6.13.07.2009 otsusega töövaidlusasjas nr 9.4-2/1762/09 tunnistas Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjon hagejaga töölepingu lõpetamise kostja poolt 10.03.2009 ebaseaduslikuks, luges töölepingu lõpetatuks hageja soovil ja mõistis kostjalt hagejale välja 30 866 krooni hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, lõpetas menetluse hageja avalduses tööraamatu kätteandmiseks ja jättis rahuldamata avalduse tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Sama kuupäeva otsusega töövaidlusasjas nr 9.4-2/1763/09 mõistis komisjon kostjalt hageja kasuks välja 2009. aasta veebruarikuu töötasu 23 500 krooni, märtsikuu töötasu 5341 krooni ja kasutamata puhkuse hüvitise 14 053 krooni ning 28 381 krooni hüvitist lõpparve kinnipidamise eest. Rahuldamata jäeti kostja nõuded hageja vastu.
7.11.08.2009 esitas kostja maakohtule taotlused mõlema tööasja täies ulatuses hagimenetluses läbivaatamiseks, välja arvatud osas, millega komisjon jättis rahuldamata hageja nõude seonduvalt tööraamatuga. Maakohus menetles kostja nõudeid hageja vastu vastunõuetena. Hageja/vastukostja seisukohad
8.Hageja vaidles kostja nõuetele vastu. Vastuväidete kohaselt ei võimaldanud kostja 09. ja 10.03 hagejal töökohta ilmuda. Kostja juhtkond teatas talle, et neil päevadel toimub uue arvuti ja programmide paigaldamine ja seadistamine, kuna vana arvuti pidi olema korrast ära. 2008. aasta septembri 12 päeva ja 2009. aasta jaanuari 14 päeva töötasu oli makstud lisatasuna selle eest, et hageja tegi kostja nõudel puhkuse ajal lisatööd ja tasu väljamaksmine allkirjastati kostja tegevdirektori poolt. Samuti oli juhtkonnaga kooskõlastatud kauba ost T. OÜ-lt ning viimase arved kinnitas tegevdirektor. Seadus ei lubanud töötasust (palgast) kinnipidamisi teha töötaja nõusolekuta, seega tasaarvestus ei ole lubatud. Mobiiltelefoni ja väravapuldi saatis hageja kostjale posti teel, seifi ja tubade uste võtmed jäid töölaua sahtlisse. Sülearvutit ei ole hageja vastu võtnud. Kostja/vastuhageja seisukohad
9.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt teostas hageja juhtkonnaga kooskõlastamatult finants- ja ülekandetehinguid, mis ei olnud seotud kostja tegevusega. Hageja tekitas kostjale kahju üle 8 miljoni krooni. Hageja tegevuse suhtes on algatatud kriminaalmenetlus. Hageja ostis T. OÜ-lt kosmeetilisi vahendeid, mille eest on viimane esitanud arveid kokku 73 746.95 krooni ulatuses. Samuti on hageja ebaseaduslikult maksnud endale töötasu 2008. aasta septembrikuus 12 kalendripäeva ja 2009. aasta jaanuarikuus 14 kalendripäeva eest, mil ta oli puhkusel. Kokku maksis hageja endale alusetult töötasu 24 700 krooni. 22.04.2009 kostja tasaarvestas hageja saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitise summas 42 894 krooni oma nõudega hageja vastu kogusummas 98 486.95 krooni. Esimese astme kohtu otsus
10.22.11.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hageja nõuded ja tunnistas töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks ning luges lepingu lõppenuks alates 10.03.2009 töötaja algatusel, mõistis hagejale hüvitise 28 381 krooni TLS § 117 lg 2 alusel, hüvitise 30 866 krooni TLS § 119 lg 2 alusel, saamata jäänud töötasu 2009. aasta veebruarikuu eest 23 500 krooni ja 5341 krooni 2009. aasta märtsikuu eest ja 14 053 krooni kasutamata puhkusehüvitist, kokku 102 1421 krooni. Kohus kohaldas enne 01.07.2009 kehtinud TLS-i sätteid. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
11.Otsuse põhjenduste kohaselt on töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-de 2 ja 3 kohaselt distsiplinaarsüüteoks muuhulgas töötaja süüline tegu, mille tõttu töötaja kaotas tööandja usalduse ja töölepingu lõpetamine TLS § 86 p-s 7 märgitud alusel on distsiplinaarkaristus. Sama seaduse § 11 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, süüteo kirjelduse. Kostja 10.03.2009 käskkiri hagejale distsiplinaarkaristuse määramise kohta ei sisalda konkreetse süüteo kirjeldust, vaid üksnes üldistavat hinnangut selle kohta, et hageja on teinud juhtkonnaga kooskõlastamata finantstehinguid ja võltsinud dokumente. Sellist üldistavat etteheidet ei ole töötajal võimalik hinnata ega kontrollida ega sellele argumenteeritult vastu vaielda. Seega tuleb lugeda, et kostja on oluliselt rikkunud seadust distsiplinaarkaristuse määramise korra kohta. Käskkirjas märgitud töölt puudumine 09. ja 10.03 ei kujuta endast usalduse kaotamist põhjustavat süütegu. Järelikult tuleb lugeda hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, kuna töölepingu lõpetamine on toimunud kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes (individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1).
12.ITVS § 29 lg 2 sätestas, et kui töötaja vaidlustab töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks. Seega tuleb lugeda hagejaga tööleping lõpetatuks töötaja omal algatusel alates 10.03.2009. TLS § 117 lg 2
sätestas, et kui töötaja loobub töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja on ise endale välja antud tõendiga kinnitanud, et tema keskmine töötasu OÜ-s D. oli 28 381 krooni. Kostja väitel moodustas see 27 248 krooni. Kostja ei ole esitanud hageja keskmise töötasu arvestust. Hageja nõutud hüvitis 30 866 krooni on üksnes veidi suurem kui tema keskmine kuutöötasu ja tuleb märgitud sätte alusel kostjalt välja mõista.
13.Kostja võttis õigeks, et jättis töölepingu lõpetamisel hagejale välja maksmata 2009. aasta jaanuarikuu töötasu 23 500 krooni, veebruarikuu töötasu 5341 krooni ja kasutamata puhkuse hüvitise 14 053 krooni. See nähtub nii tema tehtud tasaarvestuse avaldusest kui ka vastusest hagile. Kostjal puudus õigus tasaarvestada need summad väidetava materiaalse kahju hüvitamiseks, sest palgaseaduse (PalS) § 36 lg 2 kohaselt võis tööandja töötaja palgast kinni pidada töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid vaid töötaja kirjalikul nõusolekul. Hageja sellist nõusolekut ei ole andnud ja kostja ei ole seda ka küsinud. Seega tuleb hagi saamata töötasu ja kasutamata puhkuse hüvitise väljamõistmiseks rahuldada. Kuivõrd tegemist on lõpparve välja maksmata jätmisega, siis tuleb TLS § 119 lg 2 alusel rahuldada hageja nõue ühekuise keskmise palga suuruse hüvitise 28 381 krooni väljamõistmiseks.
14.Kostja vastunõue 09. ja 10.03 puudutud tööpäevade eest 2136 krooni väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. TLS § 84 lg 2 kohaselt on tööandjal õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitisena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudujääva iga tööpäeva eest. Hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks ja kostja lõpetas töölepingu mitte töötaja, vaid tööandja algatusel. Lisaks oma tasaarvestuse avaldusega tunnistas kostja töötaja õigust nende päevade eest töötasu saamiseks.
15.Kostja nõue materiaalse kahju hüvitamiseks põhineb kahel erineval alusel. Kostja väidetel maksis hageja endale 2008. aasta septembrikuu ja 2009. aasta jaanuarikuu eest alusetult töötasu kokku 24 700 krooni. Palka saab töötajale maksta ikka tööandja, mitte töötaja ise. Töötajale ekslikult väljamakstud summade tagasinõudmist reguleeris PalS §
37.Selle kohaselt võis töötaja palgast kinni pidada töötajale arvutusvea tõttu makstud palka, samuti võib töötajalt tagasi nõuda talle tema poolt teadvalt esitatud valeandmete või võltsitud dokumentide alusel liigselt makstud summasid. Hageja väitel maksti talle lisatasu töö eest puhkuse ajal (mis iseenesest on poolte kokkuleppel lubatud) ja kostja ei ole tõendanud, et märgitud summad maksti hagejale arvutusvea või viimase esitatud valeandmete tõttu või võltsitud dokumentide alusel.
16.Kostja väide, et hageja tekitas kostjale materiaalset kahju sellega, et ostis T. OÜ-lt kosmeetilisi vahendeid 73 746.95 krooni ulatuses, mille eest tasuti kostja arvelt, ei anna alust järelduseks, et hageja tekitas süüliselt kostjale selles ulatuses materiaalset kahju. Kehtinud töökoodeksi (TööK) § 126 kohaselt vastutasid töötajad süüliselt tööandjale tekitatud materiaalse kahju eest reeglina oma ühe kuupalga ulatuses. TööK § 127 p 2 kohaselt vastutasid juhid, nende asetäitjad ja struktuuriüksuse juhid ja nende asetäitjad liigsete rahaliste väljamaksetega tekitatud materiaalse kahju eest samuti keskmise kuupalga ulatuses. TööK § 128 lg 1 p 6 kohaselt vastutasid töötajad tekitatud materiaalse kahju eest täies ulatuses muuhulgas siis, kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega.
17.Kostja ei ole tõendanud, et hageja sõlmis T. OÜ-ga kostja nimel kosmeetiliste vahendite ostmiseks lepingu või et ta sõlmis sellise lepingu oma nimel või et tal puudusid volitused või ta rikkus viimase arveid kostja arvelt tasudes oma töökohustusi, samuti seda, et ostetud kaup ei muutunud arvete tasumisega kostja omandiks. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid, et arved olid kinnitatud kostja tegevdirektori poolt,
kellele ta tööalaselt vahetult allus. Seega jätab kohus kostja nõude 55 552.95 krooni kahju hüvitamiseks tõendamatuse tõttu rahuldamata.
18.Kohus jätab tõendamatuse tõttu rahuldamata ka tööandja vara tagastamise nõude. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta on hagejale üle andnud nõudes märgitud arvuti (näiteks tõendi, et selline vara on raamatupidamises arvel ning et see anti hagejale üle tööalaseks kasutamiseks). Kostja ei ole kummutanud hageja väiteid, et mobiiltelefoni ja väravapuldi tagastas ta kostjale posti teel ning et uste (sealhulgas seifi) võtmed jäid temast tööruumidesse. Kostja ei ole näidanud ka nõutud varade maksumust või vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju suurust ja olemust, et saaks hinnata hageja võimalikku materiaalset vastutust TööK § 128 lg 1 p 2 või p 4 järgi. Apellatsioonkaebus
19.D. OÜ palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning rahuldada apellandi vastunõue ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.
20.Esmalt on apellant seisukohal, et maakohus ületas hagi piire, kuna nõutud 102 141 kroonist oli apellant 28 841 krooni vastustajale juba tasunud töövaidluskomisjoni otsuse alusel.
21.Samuti leidis maakohus põhjendamatult, et käskkiri distsiplinaarkaristuse määramiseks on vormistatud kehtestatud protseduurireeglite olulise rikkumisega. Kohtu järeldused on ekslikud ja subjektiivsed, kuna 10.03.2009 koostatud käskkirjas on selgelt kirjeldatud sündmused, mis said aluseks töölepingu lõpetamisele TLS § 86 p 7 alusel. TDVS § 11 lg 2 põhimõte seisneb selles, et töölepingu lõpetamise dokumendis oleks fikseeritud töölepingu lõpetamise alus, vältimaks olukordi, kus tööandja võiks hakata tagantjärele töölepingu alust muutma. Apellant on seisukohal, et töölepingu lõpetamisel ei olnud võimalik kirjeldada kõiki vastustaja poolt toime pandud süütegusid absoluutse täpsusega ning see ei olnud ka vajalik, kuna töölepingu lõpetamise alus oli käskkirjas selgelt fikseeritud. Iga episoodi täpne kirjeldamine käskkirjas oleks ebamõistlik iseenesest ja täpne süütegude loetelu selgub läbiviidava kriminaalmenetluse käigus. Ühtlasi on apellant teatanud vastustajale ka konkreetsed sündmused, mis olid aluseks töölepingu lõpetamiseks ehk T. OÜ poolt esitatud arvete võltsimine ja juhtkonnaga kooskõlastamata äriühingu rahaliste vahendite ülekandetoimingute teostamine.
22.Apellant on kohtule esitanud tõendid töölepingu lõpetamise aluseks olnud sündmuste kohta: T. OÜ arve nr 2833527, mis sisaldab soetatavate kosmeetiliste vahendite nimekirja summas 16 005 krooni ega ole kinnitatud D. OÜ juhatuse poolt ning vastustaja poolt võltsitud arve koopia sama numbriga summas 16 005 krooni, kus saajaks on sama T. OÜ, kuid kosmeetiliste vahendite nimekirja asemel on selgitusena märgitud „territooriumi haljastustööd“; T. OÜ arve nr 2830874, mis sisaldab soetatavate kosmeetiliste vahendite nimekirja summas 52 008 krooni ega ole kinnitatud D. OÜ juhatuse poolt ning vastustaja poolt võltsitud arve koopia nr 2833527 summas 52 008 krooni, kus saaja on sama, kuid kosmeetiliste vahendite nimekirja asemel on selgituseks „isolatsioonitööd“. Arveldusarve väljavõttest nähtub, et ülekanded T. OÜ-le teostati apellandi arvelt. Nagu nähtub distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast, keeldus vastustaja seletuste andmisest ning ei ole pärast seda tööle ega tööandja juurde ilmunud isegi oma tööraamatu järgi. Eeltoodut arvestades oli käskkiri vormistatud protseduurireeglite järgi ning töölepingu lõpetamine vastustajaga põhjendatud ja seaduslik. Samuti nähtub esitatud tõenditest, et 12.03.2009 alustati vastustaja suhtes kriminaalmenetlust.
23.Vastustaja tegevus ning selle tagajärjed on piisavaks aluseks politsei poolt kriminaalmenetluse alustamiseks karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2 alusel, kuid
maakohtu hinnangul ei olnud vastustaja tegevus ning selle tagajärjed piisavaks aluseks töölepingu lõpetamisele TLS § 86 p 7 alusel. Kohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud TDVS § 11 lg 2 sätteid ning rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 nõudeid, mistõttu jõudis ekslikule järeldusele, et töölepingu lõpetamine apellandi poolt oli ebaseaduslik.
24.Otsust 30 866 krooni väljamõistmiseks on kohus põhjendanud muuhulgas asjaoludega, et vastustaja on ise endale väljastatud tõendiga kinnitanud, et tema keskmine töötasu OÜ-s D. oli 28 381 krooni, apellant ei ole esitanud keskmise töötasu arvestust ning et 30 866 krooni on üksnes veidi suurem, kui tema keskmine kuutöötasu. Apellandi hinnangul ei saa kohus käsitleda vastustaja poolt iseendale väljastatud dokumenti keskmise töötasu arvestuse tõendina TsMS § 229 mõttes. Apellant on esitanud vastustaja keskmise kuutöötasu tõendi 01.07.2009 vastuses töövaidluskomisjonile töövaidlusasjas nr 9.4-2/1763 (lisa nr 20), samuti töövaidlusasjas nr 9.4-2/1762 (lisa nr 13). Arusaamatul põhjusel on kohus jätnud apellandi poolt esitatud töötasu tõendid tähelepanuta, eelistades vastustaja poolt iseendale väljastatud tõendit.
25.Apellandile ei ole arusaadav kohtu järeldus, et töötajale ekslikult enammakstud töötasu 2008. aasta septembrikuu ja 2009. aasta jaanuarikuu eest ei saanud apellant kinni pidada lõpparvestuse käigus, kuna antud olukorras tuleb kohaldada PalS § 37. Apellandi arvates on antud olukorras kohaldatav PalS § 36 lg 2, mille kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada liigselt makstud summasid. Kuna vastustaja väitis, et liigsed maksed teostati tema poolt puhkuse ajal tehtud töö eest, mis on lubatud poolte kokkuleppel, siis pidi ta TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama sellise kokkuleppe olemasolu.
26.Kosmeetiliste vahendite soetamiseks apellandi arvel on vastustaja võltsinud raamatupidamisdokumente ja T. OÜ poolt esitatud arveid. Apellant on esitanud selle kohta asjakohased tõendid, mida kohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud ega ka selgitanud, miks need tõendid tuleb jätta arvestamata. T. OÜ poolt esitatud arvete uurimisel selgub, et D. OÜ juhataja allkiri on vaid vastutaja poolt võltsitud arvetel, mitte aga originaalarvetel, kus selgituseks on kosmeetiliste vahendite nimekirjad. Seega saab eelnimetatud tõenditest loogiliselt järeldada, et D. OÜ-l, milline tegutseb kütuse müügi ja transiidi valdkonnas, puudus vajadus soetada kosmeetilisi vahendeid ning juhatajalt kooskõlastuse saamiseks võltsis vastustaja arveid nii, et juhatajal jääks mulje, et tasutakse teenuse eest, mida apellant kindlasti on saanud. Seega saavutas vastustaja juhataja kooskõlastuse dokumentide võltsimise kaudu, kuritarvitades juhataja usaldust. Vastustaja poolt apellandile kuuluvate rahaliste vahendite kasutamine ja kulutamine enda huvides, sealhulgas raamatupidamisdokumentide võltsimine ja nende alusel ülekannete teostamine kosmeetiliste vahendite soetamiseks enda ilusalongi jaoks, on käsitletav muuhulgas kui otsene õigusvastase kahju tekitamine võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kohtu väide, et eelkirjeldatud olukord ei anna kohtule alust järeldada vastustaja poolt apellandile süülist materiaalse kahju tekitamist, on täiesti põhjendamatu.
27.Apellant leiab, et kohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1, mille järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Vastustaja poolt toime pandud teod, sealhulgas raamatupidamisdokumentide võltsimine ja juhtkonnaga kooskõlastamata juhtkonnale mitteteadaolevate ja OÜ D. tegevusega mitteseotud ülekandetoimingute teostamine, omavad selgeid kuriteotunnuseid.
28.Vastustaja ametijuhendi p 4.1 sätestab, et pearaamatupidaja vastutab raamatupidamisandmete õigsuse ja EV seadusandluse nõuetele vastavuse eest, p 5.1.1. sätestab, et pearaamatupidaja juhindub oma töös EV õigusaktidest ning p 5.2.6. sätestab, et pearaamatupidaja vastutab oma tööülesannete täpse, tähtaegse, usaldusväärse, kehtiva seadusandluse ja ettevõtte sisemiste regulatsioonidega kooskõlas
oleva täitmise eest. Arvestades apellandi poolt esitatud tõendeid, jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et vastustaja ei rikkunud oma töökohustusi ja apellant ei ole tõendanud asjaolu, et ostetud kaup ei muutunud arvete tasumisega apellandi omandiks. Kohus ei ole selgitanud, millist kaupa ta silmas peab, kas „isolatsioonitöid“ ja „territooriumi haljastustöid“, nagu on kirjas võltsitud arvetel, või kosmeetilisi vahendeid, mille nimekiri kajastub originaalarvetel ja mida ei ole OÜ D. juhataja kunagi näinud ega nende arvete tasumist heaks kiitnud.
29.Apellant ei pea vajalikuks tõendada vastustajal volituste puudumist lepingu sõlmimiseks. Ametlikus avalikus äriregistris on olemas apellandi nimel tegutsevate isikute nimekiri ning esindamise piirangud. Vastustaja nimi antud nimekirjas ei kajastu, seega lepingu sõlmimiseks apellandi nimel pidi vastustajal olema kirjalik volikiri ning volikirja olemasolu tõendamine on vastustaja tõendamiskoormus. Volituse puudumist on apellandil võimatu tõendada.
30.Kohus on otsuse tegemisel jätnud uurimata ja tähelepanuta vastustaja väited ja tõendid, mis sisalduvad vastustaja poolt 23.09.2009 esitatud hagiavalduses tsiviilasjas nr 2-0939309, mis 30.09.2009 liideti tsiviilasjaga nr 2-09-39252. Oma hagiavalduses tunnistab vastustaja ülekannete teostamise fakti, kuid väidab, et ülekanded olid kooskõlastatud ning teostatud 01.03.2006 sõlmitud laenulepingu alusel. Vastutaja poolt esitatud lepingul on allkirjastatud vaid viimane lehekülg, mis ei sisalda lepingu tingimusi ega muid tunnuseid, millest võiks järeldada, et mõlemad esitatud leheküljed on omavahel seotud ja pärinevad samast dokumendist. Esimesel lehel on kirjeldatud laenu tingimused, sisalduv tekst on kaootiline ning on tõenäoliselt sobitatud nii, et allpoololev tabel oleks enam-vähem sarnane teisel leheküljel oleva tabeliga. Samas, mõlemate lehekülgede võrdlemisel on näha, et esimene ja teine lehekülg on erinevalt formateeritud ning tabelid omavahel ei lange kokku, mida ei tohiks olla juhul, kui tegemist oleks ühtse dokumendiga. Samuti vastustaja poolt esitatud „laenulepingu“ tingimustega tutvumisel selgub, et nii laenu väljamaksmise kui ka selle tagastamise tingimused on ebaselged, puudub igasugune laenu tingimuste konkretiseerimine ning tekib alus järeldada, et mõistlik inimene ei annaks 9 000 000 krooni laenu sellise lepingu alusel. Selge on ka see, et mõistlik äriühingu juht ei kirjutaks alla lepingule, mille järgi ta lubab laenusaajale vormistada oma arved D. OÜ nimele eesmärgiga arvestada D. OÜ nimele sisendkäibemaksu. Teisiti sõnastades on vastustaja väitel D. OÜ juhatuse liige allkirjastanud laenulepingu, millega kohustus laenama vastustajale 9 000 000 krooni ning samas ka tunnistas poolte kokkulepet osaleda maksupettuses.
31.Eeltoodu alusel võib järeldada, et tegemist on võltsinguga. Samuti juhul, kui apellant oleks tõesti eraldanud vastustajale 9 000 000 krooni laenulepingu alusel, mida vastustajal oleks õigus kasutada enda äranägemisel, puuduks vastustajal vajadus võltsida OÜ T. poolt esitatud arveid. Eeltoodust võib järeldada, et vastutaja on tsiviilkohtumenetluses teadlikult esitanud kohtule võltsitud dokumendi oma väidete põhistamiseks ehk kunstlikult loonud tõendi tegelike asjaolude selgitamise takistamiseks ja kohtu eksitamiseks, mis on karistatav KarS § 316 alusel.
32.Jättes tähelepanuta nii apellandi tõendid kui ka vastustaja poolt esitatud võltsitud dokumendid, on kohus rikkunud TsMS § 232 lg 1, mille järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Jättes rahuldamata apellandi nõude kahju hüvitamiseks selle tõendamatuse tõttu, mis tekkis apellandi ja vastustaja poolt esitatud tõendite tähelepanuta jätmisel, on kohus rikkunud TsMS § 436 lg 1, mille järgi peab olema kohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning TsMS § 435 lg 1, mille järgi teeb kohus otsuse vaid siis, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis.
33.Apellandi vastunõude osas lahendi tegemiseks pidi kohus arvestama menetluses esitatud tõenditega või tegema menetlusosalistele TsMS § 230 lg 2 alusel ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, sealhulgas T. OÜ-ga sõlmitud lepingu koopia. Kuigi apellandil arusaadavatel põhjustel puudub nimetatud leping, oleks võimalik kohtu abil välja nõuda nimetatud lepingu koopia T. OÜ-lt.
34.Ülaltoodu alusel peab apellant ebaõiglaseks ka kohtukulude jaotamise otsust. Vastustaja seisukoht
35.O. S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
36.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate ja vastustaja seletused ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on vaidlustatud lahendi tegemisel rikkunud oluliselt menetlus- ja materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ja tühistatud osas saata tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud.
37.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vastavalt kohtuistungil antud täpsustavale seletusele on apellant vaidlustanud maakohtu otsust järgmises ulatuses: 1) täies ulatuses osas, milles maakohus rahuldas hageja nõuded tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, muuta töölepingu lõpetamise formuleeringut, mõista kostjalt välja hüvitised töölepingu ebaseadusliku lõpetamise ja lõpparve kinnipidamise eest, samuti mõista välja 2009. aasta veebruari- ja märtsikuu saamata töötasu ning hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest; 2) osaliselt vastuhagi rahuldamata jätmist varalist kahju puudutava nõude osas. Apellant ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue 2126 krooni välja mõistmiseks kahel tööpäeval puudumise eest ja nõue tööandja vara tagastamiseks. Seega nende kahe nõude osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 alusel jõustunud.
38.Esmalt võtab kolleegium seisukoha hageja nõude osas saamata töötasu ja kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks. Selle nõude lahendamisel kolleegium maakohtu poolt menetlus- ega materiaalõiguse normide rikkumist ei tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Ka apellatsioonkaebus ei sisalda sisulisi vastuväiteid maakohtu otsusele selle nõude lahendamise kohta. Tegemist on nõudega 2009. aasta veebruari- ja märtsikuu töötasude ning kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et töösuhe 10.03.2009 lõppes, samuti, et hagetavad rahasummad kuulusid lõpparve koosseisu. Lõpparve väljamaksmise kohustus ei sõltu töölepingu lõpetamise formuleeringust. 22.04.2009 avalduses (t I kd lk 31-32) on kostja teatanud, et tasaarvestab hagejal saadaolevad rahasummad varalise kahjuga, mida hageja kostjale tekitas. Töötaja palgast kinnipidamine töötaja eelneva kirjaliku nõusolekuta sai vaidlusalusel perioodil toimuda vaid kooskõlas PalS §-dega 36 ja 37. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1152-05 laienesid samad sätted ka kinnipidamistele lõpparvest. PalS § 36 lg 2 kohaselt sai tööandjale tekitatud kahju hüvitamiseks summasid kinni pidada vaid töötaja eelneval nõusolekul. Puudub vaidlus, et käesolevas asjas töötajalt nõusolekut ei küsitud.
39.Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et olukorras, kus ta on saamata töötasu osas täitnud töövaidluskomisjoni otsuse, võib samade rahasummade osas kohtuotsuse jõustumine tekitada lahendi täitmisel segadust. TsMS § 442 lg 5 kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema täidetav ka muu otsuse tekstita. Seega on mõistlik lisada otsuse resolutsiooni märge lahendi osalise täidetuse kohta töövaidluskomisjoni otsuse alusel.
40.Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja 10.03.2009 käskkirja (t I kd lk 85) kui distsiplinaarkaristuse vormistamise dokumendi sisu ei vasta kuni 01.07.2009 kehtinud TDVS-i § 11 lg-le 2. Käskkirjast nähtub, et tööandja oli 05.03.2009 raamatupidamisdokumente kontrollides avastanud, et pearaamatupidaja oli teinud juhtkonnaga kooskõlastamata korduvalt äriühingu arveldusarvelt ülekandeid endaga seotud äriühingutele, ülekanded ei olnud seotud tööandja tegevusega, ka oli võltsitud raamatupidamisdokumente. Samuti nähtub käskkirjast, et pearaamatupidaja keeldus 06.03.2009 tehingute kohta seletuse andmisest ega ilmunud järgmisel tööpäeval enam tööle. Ringkonnakohtu istungil möönis vastustaja, et 06.03 toimus tal vahetu ülemusega jutuajamine, kuid selle sisu ta ei mäleta. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et sama 06.03.2009 kuupäevaga oli ta vormistanud avalduse töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel, mille edastas tööandjale posti teel (t I kd lk 91). Vastustaja 19.03.2009 kirjast (t I kd lk 140) endisele tööandjale nähtub, et selleks ajaks oli ta töölepingu lõpetamisest usalduse kaotuse alusel teadlik ega väljendanud arusaamatust vabastamise aluste suhtes, küll aga oli seisukohal, et ei tekitanud tööandjale varalist kahju ning et seda saab tuvastada ainult kohus. Sama kordas ta kirjas 14.04.2009 (t I kd lk 141). Ka töövaidluskomisjonile kahe kirja vahelisel ajal 31.03.2009 esitatud avalduses (tvk t 9.42/1762 lk 17) ei väljendanud ta teadmatust, milliseid tehinguid, ülekandeid, seotud äriühinguid tööandja 10.03.2009 käskkirjas silmas pidas. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et hageja sai kostja käskkirjast aru ja teadis, mida talle ette heidetakse. Töötajaks, kelle suhtes vaidlusalune käskkiri tehti, oli pearaamatupidaja - seega isik, kes vahetult teostas kõiki raamatupidamistoiminguid äriühingus ning vastutas kogu ettevõtte raamatupidamisarvestuse, -aruandluse jmt eest (ametijuhendi p 3; t I kd lk 8083). Seega pidi ta olema teadlik kõigist ülekannetest jmt, mis tööandja raamatupidamises toimusid ja mida talle ette heideti. Seega asjaolu, et käskkiri ei sisalda konkreetsete ülekannete kuupäevi, summasid, raha saanud äriühingute andmeid jmt konkreetsemaid andmeid väidetavate rikkumiste kohta, ei saa olla aluseks selle tühiseks tunnistamiseks. Kirjalikust dokumendist, millega karistus määrati, pidi töötaja jaoks olema arusaadav, mille eest teda karistati.
41.Küll aga peab vaidlustamise korral tööandja olema võimeline käskkirjas esile toodud rikkumisi tõendama. Vaidluse käigus ei ole tööandjal võimalik muuta distsiplinaarkaristuse määramise alust, küll aga võib tööandja karistuse määramisel aluseks olnud asjaolusid täiendada, täpsustada. Käesolevas asjas on kostja esitanud hageja süütegude tõendamiseks rida dokumentaalseid tõendeid, mida aga maakohus otsuses ei analüüsinud. Ka ei analüüsinud kohus hageja poolt kostjale vastuseks esitatud väiteid ja tõendeid (näiteks laenulepingut ja selle väidetavat seost T. OÜ arvetega). Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg 8 ja § 230 lg 1, millede kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, ning vastav analüüs ja kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema nähtav otsuse põhjendavas osas. Kirjeldatud olulist menetluslikku rikkumist ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada, sest sellega oleks rikutud menetlusosaliste õigus tõendite hindamise peale edasi kaevata. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks.
42.Töölepingu lõpetamise seaduslikkuse tuvastamisest sõltub, kas kuuluvad rahuldamisele hageja nõuded lõpetamise formuleeringu muutmiseks ja hüvitise saamiseks TLS § 117 lg 2 alusel. Seega ka need nõuded tuleb maakohtul uuesti läbi vaadata.
43.Hüvitise nõude osas TLS § 119 lg 2 alusel (lõpparve kinnipidamise eest suuruses kuni ühe kuu keskmine palk) on maakohus võtnud hageja keskmise palgana arvesse hageja
enda allkirjaga tõendi (tvk t 9.4-2/1763/09 lk 21) alusel 28 381 krooni, märkides samas, et kostja väitel oli hageja keskmiseks palgaks 27 248 krooni, kuid vastavat arvestust kostja esitanud ei ole. Tegelikult on sama töövaidlusasja toimikus (lk 29) kostja juhatuse liikme ja raamatupidaja allkirjadega tõend hageja keskmise palga kohta suuruses 27 248 krooni. Seega eelistas kohus ühte tõendit teisele oma valikut põhjendamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda pooltele võimalus tõendada esitatud palga kujunemist, et otsustada, kumba tõendit hüvitis(t)e arvestamisel aluseks võtta.
44.Samuti on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme sellega, et jättis eelmenetluse vajalikus ulatuses läbi viimata. TsMS § 392 lg 1 p 3 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ja p 4 kohaselt tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Sama sätte lg 1 p 1 kohaselt tuleb esmalt selgitada eelmenetluses välja hageja (vastuhageja) nõuded. Seega arutab kohus eelmenetluses pooltega lahendatava vaidluse faktilist ja õiguslikku olukorda ning võib TsMS § 230 lg 2 kohaselt teha menetlusosalistele ettepanekuid täiendavate tõendite esitamiseks.
45.Käesolevas asjas on tasaarvetuse tühisuse tõttu (vt otsuse p 38) kujunenud olukord, et kostja vastunõue varalise kahju hüvitamiseks on muutunud ebaselgeks. Maakohtul oli eelmenetluses võimalus ja kohustus selgitada kostjale võimalust tasaarvetuse tühiseks osutumise kohta ning selgitada õigust esitada alternatiivne vastunõue. Seda ei toimunud ja menetluses on kujunenud olukord, et vastuhagetava nõude alus ega suurus ei ole selge. Viidatud tasaarvestuse avaldusest nähtub kostja seisukoht, et hageja peab talle hüvitama varalise kahjuna 73 746.95 krooni (T. OÜ-le ülekantud rahasummad) + 24 740 krooni (2008. aasta septembrikuus ja 2009. aasta jaanuarikuus puhkuste ajal väljamakstud töötasu), kuid vastunõue on esitatud vaid summas 55 592.95 krooni. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostjale anda võimalus vastunõude täpsustamiseks, arvestades asjaolu, et tasaarvestus osutus tühiseks. Kostjal tuleb otsustada, millist varalist kahju peab ta vajalikuks ja mõistlikuks nõuda hagejalt tsiviilkohtumenetluses enne kriminaalmenetluse tulemuste selgumist.
46.Kostja vastunõue varalise kahju hüvitamiseks saab tuleneda tööülesannete rikkumisest hageja poolt. Maakohus on asjakohaselt lähtunud TööK-i sätetest, kuid jaotanud ebaõigesti pooltevahelise tõendamiskoormuse. Töötaja materiaalset vastutust reguleerisid TööK §-d 125-130. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hagejaga oleks sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping. TööK § 125 lg 1 kohaselt kandsid töötajad, kes on süüdi kahju tekitamises ettevõttele, asutusele või organisatsioonile, materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju olemasolu korral. Üldjuhul kandsid nad vastutust TööK § 126 järgi keskmise kuupalga ulatuses. Töötaja täieliku materiaalse vastutuse aluseid reguleeris TööK § 128.
47.Vastavalt TööK §-le 125 kandsid töötajad vastutust otsese tegeliku kahju olemasolu korral juhul, kui täidetud oli kolm eeldust: 1) kahju oli tekitatud töötaja õigusvastase käitumisega; 2) kui kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses töötaja õigusvastase tegevuse või tegevusetusega ja 3) kui kahju oli tekitatud töötaja süülise tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Materiaalne vastutus sai järgneda vaid kõigi kolme tingimuse üheaegse esinemise korral. Seega pidi kostja tõendama 1) otsese varalise kahju tekkimist tööandjal; 2) kostja õigusvastast käitumist; 3) kahju tekkimise põhjuslikku seost hageja õigusvastase käitumisega. Hagejal oli võimalik tõendada, et ta ei olnud kahju tekkimises süüdi. Maakohus ei selgitanud eelmenetluses pooltele kirjeldatud tõendamiskoormuse jagunemist ja jättis seega täitmata TsMS § 351 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustuse. Viidatud sätte kohaselt tuleb kohtul eelmenetluses selgitada pooltele, millisel õiguslikul alusel ja sellest tulenevalt millistel eeldustel saaks
(vastu)hagi rahuldamisele kuuluda. Samuti tuleb vajadusel teha pooltele ettepanek esitada oma väidete tõendamiseks täiendavaid tõendeid.
48.Maakohus on analüüsinud kostja vastunõudena ka 22.04.2009 avalduses sisalduvat puhkuse ajal makstud töötasu tagasi saamise nõuet, kuigi tsiviilasja materjalidest ei ole selge, kas vastuhagetava 55 592.95 krooni hulka see summa üldse kuulub. Juhuks, kui asja uuel arutamisel peaks kostja selle summa osas selge vastunõude esitama, peab kolleegium mõistlikuks selle nõude õigusliku kvalifitseerimise selgitamiseks vastata apellandile, et ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kui viimane jõudis järeldusele, et PalS § 37 tagasinõudeks alust ei anna. Ringkonnakohus lisab, et tagasinõudeks ei anna alust ka PalS § 36 lg 2, nagu väidab apellant. Nimetatud sätte kohaselt võib tööandja töötaja palgast ilma tema nõusolekuta kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse ja töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid. Käesoleval juhul ei ole tegemist kummagi juhtumiga. Küll aga ei tähenda see, et tööandjal ei saaks olla võimalik muul õiguslikul alusel (näiteks tekitatud varalise kahjuna) pearaamatupidajalt tema enda poolt talle endale puhkuse ajal makstud töötasu hüvitamist nõuda, kui pearaamatupidaja ei tõenda, et tegi tõepoolest tööd juhtkonna korraldusel ja et tasu saamiseks oli juhtkonnaga kokkulepe.
49.Menetluskulud jaotab esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel, kui on lõplikult selgunud nõuete ja vastunõuete rahuldamise ulatus.
50.Küll aga tuleb apellandilt TsMS § 179 lg 1 alusel mõista riigituludesse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel vähemtasutud riigilõiv. Nimetatud sätte kohaselt mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muuhulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu töötasu või palga nõudmise ja töölepingu ülesütlemise formuleeringu muutmise hagi läbivaatamisel. Seega kujuneb kaebuse hind käesolevas asjas maakohtu poolt väljamõistetud hüvistest (28 381 + 30 866) + väljamõistmata jäetud 55 592.95 kroonist varalise kahju hüvitamiseks, seega kokku 114 839.95 krooni. Riigilõivu määra arvestamisel tuleb lähtuda hagi esitamise aja seisust. Seega oleks apellant pidanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel tasuma riigilõivu 12 500 krooni (798.90 eurot).
Malle S.ik
Ulvi Loonurm
Imbi Sidok
Parandatud 28.04.2011.a määrusega
RESOLUTSIOON:
1.Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 21.03.2011 kohtuotsuses viga ja lugeda õigeks vaidlustatud Harju Maakohtu otsuse kuupäevaks 22.11.2010.
2.Määruse peale võib edasi kaevata, esitades määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.