Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
I HAGEJA NÕUE
1.12.04.2005 toimus L. K.ga tööõnnetus, mille tagajärjel sai hageja raskeid kehavigastusi: vasaku puusaliigese nihestuse, põrna rebendi, roide murrud, vasaku kodarluu murru närvide vigastusega. Tööõnnetuse raporti ja Ida-Virumaa Tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõttega tuvastati, et tööõnnetuses oli süüdi AS UVZ & AVR ehitaja – monteerja V. P.. Uurimiskokkuvõtte järgi ei taganud tööandja töötajale ohutuid töötingimusi, rikkudes seega TTOS § 12 lg 1. 08.08.2005 arstliku ekspertiisi otsusega nr 210020 tuvastati hagejal püsiv töövõimetus 80%. Hagiavalduse kohaselt on käesolevaks ajaks hagejal vigastusest jäänud tüsistused: vasak käsi ei tööta, puusaliiges valutab ning hagejal eemaldati põrn. Kuni 2007. a veebruarikuuni maksis tööandja hagejale igakuiselt hüvitist 1 100 krooni. Kuni 2009. a augustikuuni sai hageja riiklikku töövõimetuspensioni, kuid alates 01.09.2009 on töövõimekaotus 20% ning sellest ajast L. K. riiklikku pensioni ei saa.
2.Hageja palub hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista hageja kasuks hüvitis alates 01.03.2007 – 31.08.2009 igakuiselt 1 100 krooni ja alates 01.09.2009 igakuiselt 1 280 krooni. Hüvitise suurenemine 01.09.2009 alates on hageja hinnangul seotud sellega, et nimetatud ajast ei saa hageja enam riiklikku pensioni. Hüvitis 1 280 krooni on 20% tema endisest töötasust 6 400 krooni. Hageja väitel oli tema keskmine töötasu 2004.a (enne tööõnnetust) 6 400 krooni.
3.Hageja on seisukohal, et kostja on rikkunud töölepingut ning hagejale on tekitatud varaline kahju saamata jäänud töötasu ning majanduslike võimaluste vähenemise näol. Hageja tugineb Viru Maakohtu 19.02.2007 otsusele tsiviilasjas 2-05-18687, millega mõisteti hageja kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest. Hageja leiab, et kuna käesolev nõue on esitatud samal alusel, tühistaks kohus hagi rahuldamata jätmise korral 19.02.2007 jõustunud kohtulahendi. Hageja loeb kostjapoolset hüvitise maksmist tööandjapoolse süü tunnistamiseks L. K. leiab, et tema töövõimekaotuses on süüdi tööandja. Hageja märgib (tl 31), et nõuab kostjalt kahju hüvitamist tuginedes tööandjapoolsele lepingu rikkumisele (tööandja ei taganud hagejale ohutuid töötingimusi), kuid kostja vastutab ka deliktiõiguse alusel, kuna tööõnnetuses oli otseselt süüdi kostja töötaja V. P..
4.Hageja varaline kahju seisneb nii sissetulekute vähenemises, kui ka edasiste majanduslike võimaluste halvenemises. Hageja keskmine töötasu kostja juures oli 6 400 krooni, käesoleval ajal (18.03.2010) töötasu 5 830 krooni kuus. Hageja leiab, et oluliselt on sissetulek vähenenud arvestades keskmise palga tõusu 2005. aastast kuni 2009. aastani. Hageja hinnangul on halvenenud ka tema majanduslikud võimalused. 1999. a omandas hageja Eesti Mäehariduskeskuses autojuhi, autolukksepa ja traktoristi eriala ning kostja juures atesteeriti ka 2004. a ehitaja erialal. Kõik nimetatud erialad on tihedalt seotud käelise tegevusega, mistõttu sõrmede jõudluse vähenemine vähendab oluliselt tema edasisi majanduslikke võimalusi omandatud erialal. Käesoleval ajal töötab hageja SA-s Ida-Viru Keskhaigla autojuhi erialal.
II KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja L. K. hagi ei tunnista.
6.Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tingituna 12.04.2005 tööõnnetuse tagajärjel saadud kehavigastusest oleksid tema sissetulekud alates 01.03.2007 vähenenud või majanduslikud võimalused halvenenud. Kostja ei võta omaks, et hagejale on kahju tekkinud. Kostja märgib, et juhul, kui hageja tõendab sissetuleku vähenemist 12.04.2005 tööõnnetuse tagajärjel ja selline sissetuleku vähenemine on hageja kasuks, tuleks hagejale väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada.
7.Kostja on seisukohal, et hageja ise on samuti vastutav talle kahju tekkimise eest. Kostja tugineb Tööinspektsiooni Ida-Virumaa Tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte lk 2, milles on ära toodud, et lammutatava seina ebakindel sidusus ilmnes juba 11.04.2005. Hageja asus 12.04.2005 lammutatava ja ebakindla seina vahetus läheduses korjama telliseid, olles ise seljaga lõhutava seina poole. Kostja leiab, et sel viisil käitudes on hageja ise kaasa aidanud talle kahju tekkimisele kui kahju tekkimine hagejale leiab tsiviilasjas tõendamist. Kostja on seisukohal, et tööandja töölepingut rikkunud ei ole ning 12.04.2005 hagejaga juhtunud tööõnnetuse põhjustasid V. P. ja hageja ise. V. P. eiras nõuet lammutada seina selliselt, et telliskive eemaldatakse lammutatava seina ülaosast. Selle asemel lõhkus P. telliskive välja seina keskosast. Hageja eiras nõuet hakata lammutatavast seinast põrandale kukkunud telliskive kokku korjama pärast seda, kui seina lammutamise järjekordne töötsükkel on lõpetatud. Selle asemel viibis hageja seljaga lammutatava seina poole ja korjas põrandale kukkunud telliskive juba siis, kui P. alles seina lammutas. Lisaks rikkusid hageja ja P. 11.04.2005 kohustust teavitada kostjat lammutatava seina ebakindlusest. (kostja tugineb Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttele tl 22, 42). Kostja leiab, et hagejat oli korduvalt juhendatud ning seetõttu pidi hageja olema teadlik tööohutusnõuetega seonduvast märkides, et isegi kui asuda seisukohale et kostja rikkus TTOS nõudeid seeläbi, et A. P. (kostja määratud ehitustöödel tööohutuse koordineerimiseks ja korraldamiseks pädev isik) ei kontrollinud lammutustööde käiku 12.04.2005 hommikul, siis puuduks taolise rikkumise ning hagejaga tööõnnetuse toimumise vahel põhjuslik seos.
8.Kostja leiab, et igakuise hüvitise nõude osas omab tähtsust asjaolu, et hageja tervis on pidevalt paranenud: 08.08.2005 arstliku ekspertiisi otsus nr 210020 töövõimekaotus 80% 08.08.2005 -31.08.2006; 23.08.2006 arstliku ekspertiisi otsus nr 287782 töövõimekaotus 60% 14.08.2006 -31.08.2007; Kui suur oli hageja töövõime kaotuse protsent ajavahemikus 01.09.2007 -30.08.2009, selle kohta kostjal andmed puuduvad, ajavahemikus 31.08.2009 31.08.2011 on hagejale määratud 20% töövõime kaotuse protsent. Kostja märgib, et 20% töövõime kaotus on määratud kahe sõrme jõudluse vähesel määral alanemise tõttu ja määratud 2-ks aastaks, kuigi võimalik on maksimaalselt määrata 5 aastaks. Kuna hagejale on 20% töövõimekaotuse protsent määratud kuni 31.08.2011, on kostja seisukohal, et hageja kahju hüvitamise nõue saaks kuuluda rahuldamisele üksnes kuni 31.08.2011 juhul, kui hageja tõendab tööõnnetusest tingitud sissetuleku vähenemise kui kahju olemasolu.
9.Hageja ei ole tõendanud, et temale on tekkinud kahju sissetulekute vähenemise või edasiste majanduslike võimaluste halvenemise näol. Kuna hageja töötab autojuhina, ei saa järelikult tema II ja III sõrme tundlikkuse häire nimetamisväärselt takistada tema elukorraldust ja toimetulekut.
10.Tööandja jääb enda juurde, et hageja ei ole tõendanud talle varalise kahju tekkimist. Kostja märgib, et enne 12.04.2005 tööõnnetust oli hageja brutopalk väiksem kui 6 400 krooni. Kostja tugines AS UVZ & AVR 19.09.2005 kirjale ERGO Kindlustuse AS-le ning sellele lisatud keskmise palga arvestusele, mille järgi oli keskmise palga suurus 5 351 krooni kuus.(tl 55). Hageja kostja nimetatud keskmise palga suurusega ei nõustunud. Tulenevalt Vabariigi valitsuse 15.08.2001 määrusega nr 275 kehtestatud keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 1 ja SEB Panga väljastatud hageja laekumiste aruandele tegi kostja keskmise palga arvestuse ning sai tulemuseks, et hageja keskmine brutokuupalk ajavahemikul oktoober 2004 – märts 2005 oli 5 617, 29 krooni, hageja sissetulek peale tööõnnetust 2007. aastal 12 469, 50 krooni so 6 852, 21 krooni võrra suurem kui keskmine brutopalk vahetult enne tööõnnetuse toimumist , 2008. aastal 13 921, 90 krooni so 8 304, 61 krooni võrra suurem kui keskmine palk vahetult enne tööõnnetuse toimumist. 2009. aastal keskmine palgatulu ja pension kokku 7 651, 70 krooni.
Arvestuste põhjal teeb kostja järelduse, et hageja sissetulekud võrreldes tööõnnetusele eelnenud ajaga suurenesid, mitte ei vähenenud. Hageja töölepingu lisast tulenevalt on alates 01.01.2010 hageja brutotöötasu summas 5 830 krooni millele lisandub 8% töötasumäärast tervistkahjustavates tingimustes töötamise eest. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud sissetulekute vähenemist pärast 12.04.2005 toimunud tööõnnetust.
11.Kostja palub hagi jätta rahuldamata ainuüksi põhjusel, et varalise kahju tekkimine on tõendamata. Kostja jääb seisukohale, et 12.04.2005 hagejaga juhtunud tööõnnetuse põhjustasid kolmas isik V. P. ja hageja ise. Kostja ei ole hagejaga sõlmitud töölepingut rikkunud, kuna hagejat oli korduvalt juhendatud, mistõttu pidi hageja olema ka teadlik tööohutusnõuetega seonduvast. Kostja rõhutab, et kui kohus siiski leiab, et hagejale on kahju tekkinud, siis tuleks kostjalt väljamõistetava kahjuhüvitise suurust vähendada VÕS § 139 alusel 50% või muus sellises ulatuses, mis kohtu arvates on põhjendatud. Kostja leiab, et kui kohtu arvates on hagejale siiski tööõnnetuse tagajärjel varaline kahju tekkinud, ei oleks võimalik kostjalt hageja kasuks välja mõista varalist hüvitist mitte kauem kui kuni 31.08.2011.
III KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud tsiviilasja materjalidega, ja hinnanud TsMS § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
13.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Floberg Capital OÜ on AS UVZ ja AVR õigusjärglane, seega nõue on esitatud õige kostja vastu (lk 12, 195). Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja ja kostja (õiguseellase) AS UVZ & AVR vahel 10.11.2003 sõlmitud tööleping nr 59 lõpetati 08.08.2005. Tööõnnetus hagejaga toimus 12.04.2005, ajal mil poolte vahel oli tööõigussuhe.
14.Hagiavalduses on hageja hüvitise nõude esitamisel võtnud aluseks Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kehtestatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast ja lähtunud hageja keskmisest palgast enne tööõnnetust. Riigikohus on seisukohal, et olukorras, kus töötajale on tekitatud tervisekahjustuse või kehavigastusega kahju alates 01.07.2002 või ajaliselt hiljem, kuulub töötajale kahju hüvitamisele vastavalt VÕS § 130 sätestatule (Riigikohtu 26.09.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-21-53-06 p 17, 13.01.2009 otsus tsiviilasjas 3-2-1-117-08 p 13). L. K. tööõnnetus toimus12.04.2005, seega VÕS-i kehtivuse ajal ning kahju kuulub hüvitamisele VÕS § 130 järgi.
15.Vastavalt VÕS § 130 lg 1 isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.
16.Viru Maakohtu 19.02.2007 otsusega tsiviilasjas 2-05-18687 mõisteti kostja õiguseellaselt AS-lt UVZ ja AVR hageja L. K. kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks 153 600 krooni. Viru Ringkonnakohus jättis 09.11.2007 otsusega maakohtu otsuse muutmata, kuid tegi põhjenduste osas täpsustusi. Tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte (tl 22-25) järgi põhjustas tööõnnetuse kostja töötaja ehitaja-monteerija V. P., kes olles teadlik vaheseina ebakindlast sidususest lammutas seina perforaatori abil ca 1 m kõrgusel põrandapinnast ning tähelepanelikuma suhtumise korral oleks pidanud ette nägema varingu ohtu. Sellega rikkus töötaja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 1 p 5. Vaidlus puudub selles, et V. P.i ja kostja vahel oli tööõnnetuse toimumise momendil tööleping (tl 87) Poolte vahel ei ole
vaidlust ka selles, et kostja tasus kuni veebruarini 2007 hagejale töövigastusega tekitatud kahju eest hüvitist igakuiselt 1 100 krooni.
17.Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagejal on tekkinud tööõnnetuse tagajärjel varaline kahju (saamata jäänud töötasu ja majanduslike võimaluste vähenemise näol), kas kostja tööandjana vastutab kahju tuvastamise korral selle tekitamise eest ning millisel õiguslikul alusel vastutab (kas lepingurikkumisest või deliktiõiguse alusel) Poolte vahel on vaidlus ka selles, milline oli hageja keskmine palk tööõnnetuse toimumise ajal.
18.Kohus märgib, et tööõnnetusega põhjustatud kehavigastuse korral võib tööandjal olla kohustus hüvitada enda kohustuste (kuni 30.06.2009 kehtinud töölepinguseaduse (TLS) § 48 ja 49) rikkumisega tekitatud kahju. Vastavalt VÕS § 1044 lg 3, võib kahju tekitaja lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena talle kehavigastuse tekitamise korral vastutada ka deliktiõiguse alusel .
19.Tulenevalt TsMS § 351 täpsustas kohus hageja nõude õiguslikku alust. 19.1 Hageja tugineb lepingurikkumisele, kuid leiab, et on võimalik tugineda ka deliktivastutusele. Hageja esindaja väitis kohtuistungil 08.09.2010. et kui kostja ei tõenda, et tööohutus oli tagatud, ei pea ka hageja tõendama vastupidist. (tl 88) Hageja märgib (tl 31), et nõuab kostjalt kahju hüvitamist seoses töölepingu nõuete rikkumisega (tööandja ei taganud hagejale ohutuid töötingimusi), kuid kostja vastutab ka deliktiõiguse alusel, kuna tööõnnetuses oli otseselt süüdi kostja töötaja V. P.. (kaasatud menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna tl 105) Hageja leiab, et tööandjapoolne kohustuse rikkumine on tuvastatud tsiviilasjas 2-0518687 ja tugineb jõustunud kohtulahendile. Kohus märgib siinkohal, et teises kohtuasjas tehtud kohtulahend on dokumentaalne tõend TsMS § 272 mõttes. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ettemääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2). 19.2 Kostja on seisukohal, et kostja hagejaga sõlmitud töölepingut rikkunud ei ole. Kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 48 lg 1 p 2 kohaselt oli nii tööandja kui töötaja kohustatud täitma töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. TLS § 49 p 4 järgi oli tööandja kohustatud kindlustama ohutud töötingimused. Hagejaga sõlmitud töölepingu p 7.1 järgi oli kostja tööandjana kohustatud varustama hageja tööriistade, materjalide, tööriiete ja isikukaitsevahenditega. 19.3 Riigikohus on selgitanud, et töölepingu rikkumine kostja kui tööandja poolt on nagu lepingulise kohustuse rikkumine üldiselt vabandatav VÕS § 103 järgi. Töölepingu rikkumise korral tuleb muuhulgas arvestada TsÜS § 132 lg 1, mille järgi vastutab tööandja töölepingu täitjana oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest ning lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend 3-2-1-53-06 p 12) Et hagejal oleks õigus nõuda hüvitist töölepingu rikkumisest tulenevalt, tuleb lisaks põhjuslikule seosele tuvastada, et kannatanule (hageja) sai tööõnnetusega kehavigastusi seetõttu, et kostja rikkus kannatanuga sõlmitud töölepingut. Tunnustamaks hageja nõuet delikti üldkoosseisu alusel, peab lisaks põhjuslikule seosele (VÕS § 127 lg 4) ja õigusvastasusele (VÕS § 1045 lg 1) olema kostja süüdi. Tulenevalt VÕS § 1050 lg 1, eeldatakse kahju tekitaja süüd.
20.Kahju hüvitamise nõuet saab esitada kõigi olemasolevatest võlasuhetest tulenevate kohustuste rikkumise korral, sõltumata sellest, kas kohustus tuleneb lepingust või seadusest ning kas kohustus seisneb millegi tegemises või tegematajätmises. Kahju hüvitamise nõude esmaseks vajalikuks tingimuseks on kahjustatud isikul kahju olemasolu. Tõendamiskoormise osas kehtib kahju hüvitamise puhul põhimõte, et kahjustatud isik peab tõendama võlgnikupoolset kohustuse rikkumist, kahju olemasolu ja suurust, samuti põhjuslikku seost kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Kahju tekitaja peab seevastu tõendama kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid.
21.Kahju hüvitamise eelduseks on kahju olemasolu. Järgnevalt analüüsib kohus, kas L. K. on tööõnnetuse tagajärjel saanud varalist kahju (saamata jäänud töötasu näol). Kahju puudumine välistab kostja vastutuse sõltumata nõude õiguslikust alusest. 21.1 VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hageja on esitanud kohtule varalise kahju hüvitamise nõude. VÕS § 130 lg 1 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju olemasolu korral hüvitada muuhulgas töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Vastavalt TsMS § 232 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. 21.2 Hageja väitel on tal tööõnnetuse tagajärjel saadud vigastustest jäänud tüsistused: vasak käsi ei tööta, puusaliiges valutab ning hagejal on eemaldatud põrn. Tööandja maksis töövigastusega tekitatud kahju eest hüvitist igakuiselt 1 100 krooni. Kuni 2009. a augustini sai hageja riiklikku pensioni, kuid alates 01.09.2009 on töövõimetusprotsent 20% , mistõttu riiklikku pensioni enam ei saa. Hageja palub kostjalt välja mõista OÜ-lt Floberg Capital varalise kahju hüvitamiseks igakuiselt alates 01.03.2007 kuni 31. augustini 2009 1 100 krooni ja alates 01. septembrist 2009 igakuiselt 1 280 krooni hüvitist (20% 6 400-st). Hageja varaline kahju seisneb hageja väitel sissetulekute vähenemises ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemises (tl 1-3, 31). 21.3 Poolte vahel on vaidlus selles, kui suur oli enne tööõnnetuse toimumist hageja keskmine töötasu. Hageja väitel oli keskmine töötasu 6 400 krooni kuus. Hageja tugineb Viru Maakohtu 19.02.2007 otsusele (tsiviilasi 2-05-18687) ja Viru Ringkonnakohtu 09.11.2007 otsuses nimetatule. Käesoleval ajal on hageja töötasu SA-s Ida-Viru Keskhaigla 5 830 krooni kuus. Hageja leiab, et oluliselt on vähenenud hageja sissetulek arvestades keskmise palga tõusu 2005. aastast kuni 2009. aastani. Hageja leiab, et on halvenenud ka hageja majanduslikud võimalused. Hageja omandatud erialad (autojuhi, autolukksepa, traktoristi, ehitaja) on tihedalt seotud käelise tegevusega ning sõrmede jõudluse vähenemine tööõnnetuse tagajärjel vähendab oluliselt tema majanduslikke võimalusi omandatud erialadel ( tl 31, 3-8, 63-65, 33, 32 ) 21.4 Kostja ei nõustu hageja pakutud keskmise palga suurusega 2005. a. Kostja leidis, et hageja keskmine palk kostja juures töötades oli 5 351 krooni. Kostja tugineb AS UVZ ja AVR hagejale tehtud väljamaksete, kinnipidamiste tõendile, mis esitati ERGO Kindlustusele 10.09.2005.a (tl 54-55) Hageja jäi oma väitele kindlaks, et keskmine palk tööõnnetuse toimumise ajal oli 6 400 krooni. 21.5 Kohus nõudis kostja taotlusel SEB Pangast välja andmed hageja sissetulekute kohta ajavahemikul 01.10.2004 – 31.03.2005. Pangaväljavõtte kohaselt (tl 191 jj) on ajavahemikul 01.10.2004-31.03.2005 (so tööõnnetusele eelnenud kuuel kuul) AS UVZ & AVR teinud L. K.le väljamakseid järgmiselt: oktoober 2004 3 223 krooni; november 2004 3 194 krooni; detsember 2004 7714 krooni; jaanuar 2005 2 148 krooni; veebruar 2005 2 861 krooni ja märts 2005 3 748 krooni. 21.6 Kostja esindaja esitas kohtule hageja keskmise palga arvetuse kasutades Vabariigi Valitsuse 15.08.2001 määrusega nr 275 kehtestatud keskmise palga arvutamise korra metoodikat ning lähtudes hageja SEB Panga väljavõttest töötasu lähteandmetest. Kostja on arvestanud konto väljavõttel nimetatud netotöötasule juurde aasta maksuvaba tulu, tulumaksu, töötuskindlustusmaksu, kogumispensioni ning arvestanud, et igakuiselt arvestati hageja töötasust maha elatist 500 krooni jõustunud kohtulahendi alusel. (kostja esitatud arvestuse käik
tl 196-199). Arvestuse tulemusena oli hageja keskmine brutokuupalk ajavahemikus oktoober 2004 – märts 2005 5617 krooni 29 senti. 21.7 Kohus ei nõustu hageja poolt nimetatud keskmise palga suurusega. Hageja tugineb tsiviilasja 2-05-18687 kohtuotsuse põhjendustes nimetatule. Kohus märgib, et viidatud kohtuotsuses nimetatud keskmise palga suurus 6 400 krooni on ligikaudne ning lähtutud hageja sõnadest kohtuistungil, mitte raamatupidamise esitatud palgatõendist või keskmise palga arvestusest. Kostja esindaja esitatud keskmise palga arvestus (tl 196-199) põhineb SEB Panga väljavõttest nähtuvatel töötasu andmetel ning arvestuse käik on jälgitav. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et L. K. keskmine töötasu enne tööõnnetust oli 5 617 krooni 29 senti. 21.8 Hageja nõuab igakuist hüvitist alates 01.03.2007. Maksu- ja Tolliameti poolt esitatud tõendi ning hageja 2007-2009 aastate tuludeklaratsioonide andmetel sai L. K. perioodil 01.01.2007 – 31.12.2009 sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu järgmiselt: 2007 OÜ Virukallas 3 229 krooni, OÜ I.V.P Teed 7 318 krooni, SA Ida-Viru Keskhaigla 35 095 krooni (kokku 45 642 krooni), 2008.a SA Ida-Viru Keskhaigla 74 792 krooni ja 2009.a SA Ida-Viru keskhaigla 78 128 krooni (tl 96 jj) Jagades aasta tulu kuude arvuga, saab kohus hageja 2007. a igakuise keskmise palgatulu 3 803, 50 (45 642:12), 2008.a igakuise palgatulu 6 232, 67 (74 792:12) ja 2009 igakuise keskmise palgatulu 6 510, 67 krooni (78 128:12) Hageja ja SA Ida-Viru Keskhaigla vahel sõlmitud töölepingu nr 582 01.01.2007 lisa järgi on L. K. töötasu alates 01.01.2010 5 830 krooni kuus, millele lisandub 8% tervistkahjustavates tingimustes töötamise eest. Seega on koos lisatasuga brutotöötasu alates 01.01.2010 6 296, 40 krooni. 21.9 Kohus ei nõustu kostja esindaja kohtukõnes ja kirjalikes seisukohtades (tl 195 jj) väidetega, et hageja keskmine tulu suurenes 2007. a 6852, 21 krooni võrra võrreldes hageja keskmise brutopalgaga enne tööõnnetuse toimumist 12.04.2005, 2008. a 8 304, 61 krooni võrra ja 2009. a 2034, 20 krooni võrra. L. K. sissetulek ei ole suurenenud sellisel määral nagu nimetab kostja. Kostja on keskmise tulu arvestamisel lisaks palgatulule liitnud töövõimetuspensioni ning tööõnnetuse hüvitise maksed. Kohus sellega ei nõustu. Sissetulekuks VÕS § 130 lg 1 mõttes on kõik inimese töö eest saadavad tasud, st palk vms lepingu alusel saadav tasu (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-03) Töövõimetuspension ning töövõimetushüvitis selle alla ei kuulu. Mõlemale poolele peab jääma võimalus tõendada, et tegelik saamata jäänud tulu oleks teatud asjaolude tõttu olnud vastavalt väiksem või suurem. Hageja keskmine palgatulu kuus ajavahemikus 2007-a kuni käesoleva ajani on 5 710, 81 krooni (jagades aasta tulu kuude arvuga), seega suurem kui keskmine palk enne tööõnnetuse toimumist. 21.10 Kohus ei nõustu hageja väitega, et oluliselt on vähenenud hageja sissetulek arvestades keskmise palga tõusu 2005- 2009 aastani: hageja ei ole mingil viisil tõendanud seda, kas ja kuidas oleks üldine keskmise palgatõus mõjutanud ka hageja töötasu kui tööõnnetust poleks olnud. Kohus leiab, et keskmise palga tõus ei pruugi tähendada automaatselt kõigi erafirmade töötajate töötasu suurenemist. Äriühing lähtub töö tasustamisel ennekõike oma äriühingu majandustulemustest. Tööõnnetuse toimumise hetkel töötas hageja ehituse abitöölise ametikohal. Hageja ei ole tõendanud, et ajal, mil hageja pärast tööõnnetust ei töötanud ning sai töövõimetuspensioni, oleks sama ametikoha töötajatel samas firmas töötasu oluliselt tõusnud. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et hagejal ei ole töövõimekaotuse tõttu võimalik saada samaväärset tööd või talle oleks sellest keeldutud. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et käesoleval ajal oleks tema töötasu sõltuvuses tema töövõimest ehk seda, et keegi saaks samas ettevõttes
samaväärsel ametikohal suuremat töötasu. Hageja ei ole tõendanud, et tema töötingimusi oleks osalise töövõimetuse tõttu kergendatud või ta töötaks osalise tööajaga tervislikel põhjustel. Sissetuleku vähenemine peab olema põhjuslikus seoses töövõimetusega, mis tähendab, et olema sellest tingitud. Kui sissetulek väheneb muude asjaolude tõttu, ei tule antud säte kohaldamisel. 21.11 Kohus märgib hagejale, et tööandja ei pea hüvitama töötaja tervisekahjustusest tekitatud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas 3-2-114-02) Kui 20% töövõimetusprotsent ei näe enam ette riikliku töövõimetuspensioni maksmist, siis järelikult on hageja tervenemas ning toetuse või pensioni maksmise lõpetamine ning töövõimetusprotsendi vähenemine (töövõime taastumise tõttu) ei anna kohustust tööandjale hüvitada saamata toetuse või pensioni osa. 21.12 Kohus nõustub kostja seisukohaga, et tähtsust antud asjas omavad asjaolud, et hageja tervislik seisund on paranenud: 08.08.2005 -31.08.2006 määratud töövõimekaotus 80%; 14.08.2006 – 31.08.007 töövõimekaotus 60 %; 01.09.2007 – 30.08.2009 perioodi kohta andmed puuduvad; 31.08.2009 – 31.08.2011 töövõimekaotus 20%. 0-20% töövõimekaotus määratakse kahe sõrme jõudluse vähesel määral alanemise tõttu Sotsiaalkindlustusameti Virumaa Pensioniameti otsusega 549453 22.09.20009 on märgitud „ II ja III sõrmede tundlikkuse häire, kerge funktsiooni alusel määratud 20% töövõimetust. Põrna puudumine ei põhjusta püsivat töövõimetust (tl 9) Eeltoodust tulenevalt ei põhjusta kõik hagiavalduses nimetatud tööõnnetuse tagajärjel saadud kehavigastuste tüsistused püsivat töövõimetust ja sellega koos ka järelikult ei saa olla sissetuleku vähenemise põhjuseks. Pidevalt paranev tervislik seisund ning töövõimekaotuse protsendi vähenemine vastupidi annavad hagejale võimaluse majanduslike võimaluste paranemisele. Riigikohus on seisukohal, et varaline kahju võib jätkuvalt suureneda juhul, kui kehavigastuse saanud kannatanu tervis ei parane ja ta peab seetõttu üha uusi kulutusi meditsiinilise abi saamiseks tegema. Kui kannatanu tervis ei taastu, võib pidevalt suureneda ka tal saamata jääv tulu. (Riigikohtu otsus ts asjas 3-21-146-03)
22.Hageja hinnangul on halvenenud tema majanduslikud võimalused. 22.1 1999. a omandas hageja Eesti mäehariduskeskuses autojuhi, autolukksepa ja traktoristi eriala ning kostja juures atesteeriti ka 2004. a ehitaja erialal. Kõik nimetatud erialad on tihedalt seotud käelise tegevusega, mistõttu sõrmede jõudluse vähenemine vähendab oluliselt tema edasisis majanduslikke võimalusi omandatud erialal. 22.2 Edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju on eelkõige kahju, mis tuleneb sellest, et isikul ei ole osalise töövõimetuse tõttu võimalik enam samas ametis jätkata. 22.3 Hageja töötab käesoleval ajal SA Ida-Viru Keskhaigla autojuhina. Hageja omandatud erialal – autojuht, autolukksepp, traktorist. Kuna hageja töötab autojuhina, ei saa järelikult tema II ja III sõrme tundlikkuse häire nimetamisväärselt takistada tema elukorraldust ja toimetulekut. 22.4 Kostja märgib vastuväidetes, et autolukksepana töötamist ei ole hageja tõendanud, samuti hageja soovi töötada autolukksepana. Mis puudutab hageja väiteid, et ta ei saa tervise tõttu töötada kaugsõidujuhi erialal, siis 18.02.2010 väljastatud tervisetõendi kohaselt puuduvad hagejal D ja E kategooria load. Samas saab hageja töötada D ja B kategooria taksojuhina. (tl 185, 89) 22.5 Kohus märgib siinkohal lisaks, et viidatud tervisetõendi kohaselt juhi terviseseisundi tõttu rakendatavad erinõuded ja piirangud puuduvad. Kohus rõhutab, et L. K. kaotas küll 2005.a tööõnnetuse tõttu töö, kuid alates 2007. aastast ta töötab SA Ida-Viru Keskhaigla autojuhina so õpitud erialal ning hagejal on olemas püsiv sissetulek. Hageja arvamus, et tema töötasu võiks olla suurem ning majanduslikud võimalused paremad ei ole põhjuslikus seoses 12.04.2005
toimunud tööõnnetusega. Kohus leiab, et hageja tervislik seisund ei ole mingil viisil takistuseks hageja töötamisel erialasel tööl.
23.Eeltoodu põhjal teeb kohus järelduse, et L. K. sissetulek VÕS § 130 lg 1 mõttes tööõnnetuse tagajärjel vähenenud ei ole. Seega ei ole hagejal ka tekkinud varalist kahju saamata jäänud tulu ning majanduslike võimaluste halvenemise näol ning hüvitise väljamõistmise nõue alates 01.03.2007 tuleb jätta rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
24.Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.
25.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus peab põhjendatuks kohaldada TsMS § 164 lg 4 sätestatut ning jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. L. K.ga toimus 12.04.2005 tööõnnetus, mille tagajärjel sai viimane raskeid kehavigastusi. Kuigi hageja varalise kahju nõude jättis kohus rahuldamata, on toimunud tööõnnetuses vähemalt osaliselt on vastutav tööandja (kostja). Kohus leiab, et antud olukorras on arvestades poolte materiaalseid võimalusi ebaõiglane ja põhjendamatult koormav jätta mõlema poole menetluskulusid hageja kui tööõnnetuses kannatada saanud töötaja kanda.
26.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. (TsMS § 174 lg 1)
Kohtunik Evi Kool
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.