Swedbank Liising AS hagi TPja SL vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
54 558,42 krooni ehk 3486,92 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, aadress: Liivalaia 8, 15039 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Külli R (XXX); Kostjad:
1.TP(isikukood XXX, elukoht XXX);
2.SL(isikukood XXX, elukoht XXX).
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt
2.Mõista kostjalt TP`lt hageja Swedbank Liising AS kasuks välja 2500 (kaks tuhat viissada) krooni ehk 159 (ükssada viiskümmend üheksa) eurot ja 78 senti. Ülejäänud osas jätta hagi kostja TP vastu rahuldamata.
Jätta hagi kostja SL vastu rahuldamata. Menetluskulude jaotamine Jätta menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja
ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED JA NENDE PÕHJENDUSED
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja TP16.04.2007.a liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Chrysler Sebring 5M LX, 2.0, ehitusaastaga 2003.a Kostja kohustus lepingu alusel tasuma lepingulisi makseid. Samuti oli kostja kohustama liisingueseme kindlustama, mida kostja ka tegi. 16.04.2007.a sõlmis hageja teise kostja S L käenduslepingu nr XXX, millega kostja SL kohustus teise kostjaga solidaarselt tagama liisingulepingust tulenevate kostja TP kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja SL vastutuse piirmääraks määrati 167 905,23 krooni.
2.Kostja TP ei täitnud nõuetekohaselt liisingulepingust tulenevaid kohustusi ning jättis tasumata tähtaegselt arved ajavahemikul 15.04.2009.a kuni 15.11.2009.a. Liisingulepingust tulenev kostja TP debitoorne võlgnevus hageja ees kokku oli 20 425,80 krooni. Swedbank Varakindlustuse AS on samas kinnitanud hageja poolt kostja eest kaskokindlustuse maksete tasumist.
3.Kuna kostja rikkus liisingumaksete tasumise kohustust, saatis hageja kostjale 17.06.2009.a lepingu ülesütlemise teate ja palus tasuda võlgnevuse 14 päeva jooksul. 17.06.2009.a informeeris hageja ka kostja S L `t sellest, et kostja TP ei täida lepingulisi kohustusi. Kumbki kostjatest võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja liisingulepingu erakorraliselt üles.
4.Liisingulepingu üldtingimuste punkt 7.3 nägi ette, et kui liisinguandja ütleb lepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses lepingu ülesütlemisega. Samuti kohustub liisinguvõtja viivitamatult üle andma liisingueseme valduse.
5.Kostja TPei tagastanud vaba vabatahtlikult ja hageja kasutas CEOÜ abi. Teenuse eest tasus hageja CEOÜ-le 3000 krooni. Vara realiseerimisega tegeles AAOÜ. Vara tagastamisel tuvastati, et sõidukil on visuaalne puudus – esipamper oli vigastatud.
6.Liisinguese müüdi 09.11.2009.a hinnaga 54 000 krooni (koos käibemaksuga). Hageja tasus vara realiseerimisel AAOÜ-le remondikalkulatsiooni eest 450 krooni ja sõiduki realiseerimise eest tasu summas 3000 krooni.
7.Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, mistõttu tuleb kostjalt välja mõista 54 558,42 krooni. Hageja selgitas, et tema nõue kostja vastu oli kokku 99 558,42 krooni, millest vara jääkmaksumus oli 73 282,42 krooni, debitoorne võlgnevus 20 425,80 krooni, viivisvõlgnevus 475,20 krooni ja vara tagastamise ning realiseerimise kulud 5 375 krooni. Kuna vara realiseerimisest sai hageja 45 000 krooni, on tema nõue kostjate vastu 54 558,42 krooni. Lk (11) 2
9.Hageja teatas, et ta on nõus asja kirjaliku menetlemisega. Hageja palus nõude summa välja mõista solidaarselt mõlemalt kostjalt. Samuti palus hageja kostjatelt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise summas 7% aastas põhinõudelt.
10.Kohtule 31.12.2010.a esitatud menetlusdokumendis leidis hageja, et ta ei ole kostjate suhtes pahatahtlikult käitunud. Hageja selgitas, et kuigi hagiavalduse lisana 21 on kohtule esitatud kiri, mis on kostjale TPle saadetud aadressil XXX, on hageja 29.09.2008.a saatnud kostjale lepingu ülesütlemise teate ka aadressile XXX, kuid see tagastati hagejale hoiutähtaja möödumise tõttu. Seega saatis hageja kostjale kirja kostja soovitud aadressil, kuid kostja ei läinud sellele järgi.
11.Kostjale S L le ei ole hageja kirja valel aadressil saatnud, kuna kirja saatmise ajaks 17.06.2009.a ei olnud kostja SL teatanud hagejale aadressi muutusest. Aadressi muutusest teavitati hagejat alles kaks kuud pärast teavituse saatmist S L le.
12.Olukorras, kus kostja jättis oma lepingulised kohustused täitmata, pidi talle olema selge, et hageja soovib lepingut lõpetada ja soovib liisingueseme tagastamist. Lepingu üldtingimuste punkti 3.5.1 järgi on liisinguvõtja kohustatud hagejat teavitama tema aadressi, sidevahendite numbri või pangarekvisiitide muutumisest. VÕS § 23 lg 2 järgi peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on vajalik tema kohustuste täitmiseks. VÕS § 76 lg 2 alusel tuleb kohustuste täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Kostjad ei ole teinud hagejaga koostööd ega ole käitunud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt.
13.Hageja märkis, et kostja ise tegi hagejale teatavaks aadressi Narva mnt 14-19, kuhu hageja saatis arved. Sama aadress on kostjate vastuse kohaselt kostjate aadressiks ka praegu. Eeltoodu alusel luges hageja kostjate etteheiteid alusetuteks ning pöördumist CEOÜ poole vajalikuks. Hageja ja kostja TP vahel sõlmitud lepingu punktis 20.1 on kostja kinnitanud, et ta on tutvunud lepingu ja selle osadega ja on neist aru saanud. Lepingu punkti 21 kohaselt olid üldtingimused lepingu osaks.
14.Seoses TP saadetud kreeditarvega selgitas hageja, et kuna TP ei saanud lepingu lõppedes vara omanikuks, toimus esialgse müügikäibemaksu korrigeerimine. Kreeditarve esitamine tähenda, et hagejal oleks puudunud nõue kostja vastu.
15.Hageja tõi oma 01.02.2011.a menetlusdokumendis välja, et liisinguleping kostjaga lõpetati 15.10.2009.a. Liisingulepingu maksegraafiku kohaselt oli sõiduki jääkmaksumus lepingu ülesütlemise hetkel 5526,68 eurot ehk 86 473,75 krooni koos käibemaksuga ja 73 282,42 krooni ilma käibemaksuta.
16.Hageja võõrandas liisingueseme hinnaga 45 000 krooni käibemaksuta. Hageja märkis, et ta esitas kostjate vastu nõude ka tasumata kindlustusmaksetest tulenevalt summas 6600 krooni, mis sisaldub debitoorse võlgnevuse summas.
17.Liisingueseme turuväärtuse osas leidis hageja, et lähtuda tuleb liisingulepingu punktist 3.7, mille järgi tuli arvesse võtta liisingueseme võõrandamisest saadud summat. Hageja leidis, et poolte vahel puudub vaidlus antud sätte kehtivuse üle ja viidatud punktist tuleb lähtuda
Lk (11) 3
nõude arvestamisel. Seega ei oma hageja hinnangul tähtsust, milline oli tagastatud sõiduki turuväärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja leidis, et tal puudub ka kohustus tõendada liisingueseme turuväärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Viidates Riigikohtu 29.04.2008.a lahendile nr 3-2-1-33-08 arvas hageja, et kuna antud juhul ei ole ta koostanud hindamisakti, millest nähtuks sõiduki turuväärtus, siis tuleb kostjatel tõendada, et vaidlusaluse liisingueseme oleks saanud võõrandada kõrgema hinnaga. Hageja samuti väitis, et vara võõrandati 11 päeva pärast tagastamist, mistõttu oligi vara väärtuseks võõrandamisel saadud summa 45 000 krooni (käibemaksuta), kuna vara väärtus selgub selle võõrandamise käigus.
18.Kostja TP teadis hästi, et pärast lepingu ülesütlemist kuulub vara tagastamisele ja võõrandamisele. Hageja edastas kostjatele korduvalt ülesütlemiskirju, millele oli lisatud müügiprotseduuri kirjeldus, kuid kostjad kirjadele järgi ei läinud. Hageja saatis kostjatele ka teatise liisingueseme müüki suunamise kohta, milles märkis, et liisinguese suunati müüki hinnaga 55 000 krooni. Hageja leidis, et ta on teinud kõik endast oleneva, et kostjaid liisingueseme müügiprotseduurist teavitada ja neid sellesse kaasata.
19.Vara tagastamise kulud moodustasid kokku 5 375 krooni, millest 2500 krooni oli tagastusteenuse kulu, 375 remondikalkulatsioon ja vara realiseerimistasu summas 2500 krooni. Lepingu üldtingimuste punkti 7.5 järgi oli liisinguvõtja kohustatud lepingu ülesütlemisel viivitamatult liisingueseme valduse üle andma. Kuna kostja seda kohustust ei täitnud, saatis hageja talle teatise lepingu ülesütlemise kohta. Sama teatis saadeti ka teisele kostjale S L . Kuna kumbki kostjatest kirjadele järgi ei läinud, tagastati need hagejale hoiutähtaja möödumisel. Hageja kasutas vara tagastamiseks oma koostööpartnereid. Isegi kui hageja tagastaks ja müüks tagastatud sõidukeid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakuludeks VÕS § 467 lg 4 mõistes. Hageja samuti märkis, et liisinguesemele ei ole tehtud remonti 450 krooni eest. AAOÜ poolt väljastati arve nr 291021 remondikalkulatsiooni tegemise eest. AAOÜ väljastas hagejale eelkalkulatsiooni, mille kohaselt vajas sõiduk remonti 23 064 krooni ulatuses. Hageja sõidukile remonti ei teinud.
20.Täiendavalt selgitas hageja oma 01.02.2011.a menetlusdokumendis, et ta saatis kostjale TPle teatise lepingu ülesütlemise kohta 29.09.2008.a. Teatise tegemise hetkeks oli kostjal tekkinud võlgnevus 79 päeva eest. Hageja andis kostjale aega võlgnevuse tasumiseks 14 päeva. Teatise saatis hageja kostja TP aadressile XXX, millisest aadressist teatas kostja ise hagejale oma 06.08.2008.a e-kirjaga. Kostja teatisele järgi ei läinud. Hageja saatis samasisulise teatise ka teisele kostjale. Kuna kumbki kostjatest võlgnevust ei tasunud, luges hageja lepingu ülesöelduks ja tellis vara tagastusteenuse. Vara valdus õnnestus taastada 03.03.3008.a. Kuivõrd kostja TP tasus võlgnevuse 04.03.2008.a, tasus samuti ka tagastusteenuse tasu ja lepingu ennistamise tasu, siis hageja ennistas lepingu. Teistkordselt jäi kostja TP võlgu 2009.a ning 17.06.2009.a saadeti talle taas lepingu ülesütlemise teade. Samasugune kiri saadeti ka teisele kostjale, kuid kumbki kostjatest kirjale järgi ei läinud ja need tagastati hoiutähtaja möödumisel. Kuna hageja oli korra juba lepingu üles öelnud, pidi kostja lepingu ülesütlemise tagajärgedest teadlik olema.
21.Seoses kreeditarve väljastamisega selgitas hageja, et kui vara väljaostjaks on kolmas isi, siis koostatakse kreeditarved automaatselt ja postitatakse liisinguvõtjale. Kreeditarve saatmine ei tähenda, et hagejal puudus nõue kostja vastu. Kreeditarvel on märgitud, et tasumisele kuulub 0 krooni, kuid võlgnevuse summaks on märgitud 01.11.2009.a seisuga 20 672 krooni. Selleks hetkeks oli liisinguleping küll üles öeldud, kuid hageja lõplik nõue kostjate vastu ei olnud selginud.
Lk (11) 4
KOSTJATE VASTUVÄITED
22.Kostja SL vaidles hagiavaldusele vastu ning kostja TP tunnistas nõuet summas 2500 krooni. Kostjad pidasid hageja käitumist antud tsiviilasjas pahatahtlikuks ja kohtusse pöördumist alusetuks.
23.Tulenevalt korduvast elukohavahetusest teavitas kostja TP hagejat oma kontaktandmete muutumisest e-kirjadega 06.08.2008.a ja 01.12.2008.a. Kostja SL muutis oma kontaktandmeid Swedpanga harukontorite kaudu. 26.06.2009.a muutis oma kontaktaadressi viimati kostja TP. Eeltoodu alusel pidasid kostjad ebapädevateks hagiavalduse lisasid 10-13 (3 arvet) ning lisa 20 lehti 1-3 (viivisarve), kuna arved on saadetud aadressile, kus arve saaja elab tulevikus. Lepingu ülesütlemise teade 17.06.2009.a saadeti aadressile, kus kostja ei elanud. Teatise teisele kostjale kui käendajale saatis hageja samuti käenduslepingus toodud aadressile, mitte kostja tegelikule muudetud aadressile.
24.Kostjad leidsid, et leping on ühepoolselt lõpetatud 15.10.2009.a 16.10.2009.a võttis kostjaga telefoni teel ühendust CEOÜ esindaja, kes teatas lepingu lõpetamisest ja vara üleandmise kohustusest. Vara valdus anti kostja poolt üle 27.10.2009.a. Kuna hageja kostjat lepingu lõpetamisest ei teavitanud enne CEOÜ pöördumist, pidas kostja pahatahtlikuks hageja väidet nagu oleks kostja vabatahtlikult keeldunud vara tagastamisest.
25.06.11.2009.a saatis hageja kostjale kreeditarve nr 8561085029, mille alusel oli tasumisele kuuluva summa suuruseks märgitud 0 krooni ja võlgnevuse suuruseks seisuga 01.11.2009.a 20 672 krooni. Kostjad leidsid, et seega on hageja tunnistanud nõude puudumist kostja TP vastu seisuga 06.11.2009.a. Kostja TP sai hageja nõudest tema vastu teada 14.05.2010 ja kostja SL27.05.2010.a maksekäsu kiirmenetluse raames. Vastuseks kostja järelpärimisele teatas hageja 16.08.2010.a kostjale, et leping on lõpetatud 15.10.2009.a, mistõttu seadis kostja kahtluse alla hagiavalduse lisad 21 ja 22. Eeltoodu alusel nõustus kostja TP hageja nõudest üksnes 2500 krooni suuruse osaga.
26.31.01.2011.a kohtule esitatud vastuses tõi kostja TP välja, et ta jättis tasumata liisingulepingu alusel esitatud arved seoses töökaotusega ajavahemikus 2009.a märtsist kuni 2009.a juulini. Kostja ei informeerinud hagejat tekkinud olukorrast ning kostjad ei vaidlusta liisingulepingu ülesütlemist kostjast endast tingitud asjaolude tõttu. Kostjad asusid oma praegusele aadressile elama 29.06.2009.a. Varasematest aadressi muudatustest teatas kostja hagejale ette. Kostja SL muutis oma elukoha andmeid pangakontorites ega saa seda asjaolu tõendada. Kostjad esitasid oma aadressi tõendamiseks üürilepingu ning pidasid arusaamatuks, kuidas sai hageja saata arveid aadressile, kus kostjad asusid kõige varem 26.06.2009.a.
27.Kostja TP tagastas liisingueseme esimesel võimalusel. 16.10.2009.a võttis kostjaga telefoni teel ühendust CEOÜ esindaja. Kostja leppis sõiduki üleandmises kokku 27.10.2009.a hommikuks. Kokku lepitud ajal ja kohas andis kostja sõiduki üle. Lepingu lõpetamise päevana on hageja märkinud 15.10.2009.a ning seega oli ajavahe lepingu ülesütlemise ja CEOÜ tegevuse vahel vaid 24 tundi.
28.Kostjad ei pidanud põhjendatuks vara turuväärtuse langemist 2,5 aastaga 158 000 kroonilt 54 000 kroonini. Kostjad leidsid, et vara turuväärtuse määramisel tuleb aluseks võtta tänasel päeval kehtivad hinnad samasuguse ja sama väljalaskeaastaga sõiduki kohta, jättes
Lk (11) 5
arvestamata hinnalanguse ajavahemikul 2008.a sügisest kuni 2011.a talveni. Portaali www.auto24.ee andmetel on analoogiliste sõidukite müügihinnaks 64 151 krooni kuni 90 000 krooni, mis teeb keskmiseks hinnaks 79 714,50 krooni. Kostja võttis oma arvestuse aluseks sõidukite soodushinnad. Kostjad leidsid, et liisinguese erineb müügis olevatest sõidukitest sellepoolest, et sõidukil oli teistsugune varustusaste, mille tõttu võis liisingueseme turuhind olla 4,5% kõrgem. Hagejal ei olnud põhjust alustada liisingueseme müüki sedavõrd madala hinnaga. Müügiprotsessi kulgemine viitab kostjate arvates sellele, et liisinguese müüdi alla turuväärtuse.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
29.Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et hagiavaldus on põhjendatud osaliselt ning kuulub osalisele rahuldamisele kostja TP suhtes. 30 . Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja kostja TP vahel oli 16.04.2007.a sõlmitud liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Chrysler Sebring 5M LX, 2.0, ehitusaastaga 2003.a; 2) kostjal TP oli kohustus tasuda liisingulepingu alusel lepingulisi makseid; 3) 16.04.2007.a sõlmis hageja kostja S L käenduslepingu nr XXX, millega kostja SLkohustus teise kostjaga solidaarselt tagama liisingulepingust tulenevate kostja TP kohustuste täitmist ning millega määrati kostja SL vastutuse piirmääraks 167 905,23 krooni; 4) kostja TP ei täitnud nõuetekohaselt liisingulepingust tulenevaid kohustusi ning jättis tähtaegselt tasumata arved ajavahemikul 15.04.2009.a kuni 15.11.2009.a; 5) liisinguleping öeldi hageja poolt üles alates 15.10.2009.a; 6) liisingulepingu ese tagastati hageja valdusesse 27.10.2009.a.
31.Kostja TP tunnistas hageja nõuet osaliselt summas 2500 krooni. Kostja SL vaidles tervikuna hageja nõudele vastu.
32.Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest on kostjad solidaarselt kohustatud tasuma hagejale hagiavalduses viidatud summa 54 558,42 krooni ning viiviseid kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
33.Hageja väidab käesolevas asjas, et tema nõue tuleneb asjaolust, et tagastatud liisinguese võõrandati 09.11.2009.a hinnaga 54 000 krooni (koos käibemaksuga). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, mistõttu tuleb kostjatelt välja mõista 54 558,42 krooni. Hageja leidis, et tema nõue kostjate vastu oli kokku 99 558,42 krooni, millest vara jääkmaksumus oli 73 282,42 krooni, debitoorne võlgnevus 20 425,80 krooni (seahulgas intressivõlgnevus summas 2884,42 krooni), viivisvõlgnevus 475,20 krooni ja vara tagastamise ning realiseerimise kulud 5 375 krooni. Kuna vara realiseerimisest sai hageja 45 000 krooni (ilma käibemaksuta), on tema nõue kostjate vastu 54 558,42 krooni ehk liisinglepingust tulenev nõue 99 558,42 – vara müügist saadud 45 000 krooni = 54 558,42 krooni. Kostjad ei vaidlustanud käesolevas asjas hageja välja toodud võlgnevuse arvestust ega võlgnevuse koosseisu kuuluvaid summasid. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid vara tagastusteenuse või teiste vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude mõistlikkuse või põhjendatuse osas. Kostjad on käesolevas asjas väitnud, et nad ei saanud kätte hageja saadetud liisingulepingu ülesütlemise teateid, kuna nad olid muutnud aadressi ja sellest
Lk (11) 6
hagejale teatanud. Samuti väitsid kostjad, et hageja oli saatnud kostja TP kreeditarve, milles võlgnevuse summat märgitud ei olnud. Eeltoodud vastuväidete alusel tunnistas kostja TP hageja nõuet osaliselt summas 2500 krooni. Täiendavalt väitsid kostjad, et hageja ei võõrandanud liisingueset turuhinnaga, kuna liisingueseme tegelik turuhind ületas oluliselt hinda, millega sõiduk tegelikult võõrandati.
34.Kohus peab käesolevas asjas esmalt vajalikuks vastata kostjate vastuväidetele seoses hageja poolt liisingulepingu ülesütlemise teadete ning kreeditarve saatmisega. Seejärel hindab kohus, kas hageja nõue kostjate vastu on tervikuna põhjendatud ja tõendatud.
35.Kostjad heidavad käesolevas asjas hagejale ette pahatahtlikkust ning väidavad, et hageja on kostjale TP saatnud liisingulepingu ülesütlemise teate ja kostjale S L nõudekirja valele aadressile. Kostja TP teavitas hagejat e-kirjaga oma aadressi muutumisest 06.08.2008 ning 01.12.2008.a. Samuti on kostja SL teatanud oma aadressi muutumisest hagejale pangakontoris. Vaatamata sellele on teade saadetud aadressile, kus kostjad ei elanud. Hageja vaidles kostja vastuväidetele vastu ning leidis, et ta ei ole kostjate suhtes pahatahtlikult käitunud. Hageja selgitas, et kuigi hagiavalduse lisana 21 on kohtule esitatud kiri, mis on kostjale TPle saadetud aadressil XXX, on hageja 29.09.2008.a saatnud kostjale lepingu ülesütlemise teate ka aadressile XXX, kuid see tagastati hagejale hoiutähtaja möödumise tõttu. Seega saatis hageja kostjale kirja kostja soovitud aadressil, kuid kostja ei läinud sellele järgi. Kostjale S L ei ole hageja kirja valel aadressil saatnud, kuna kirja saatmise ajaks 17.06.2009.a ei olnud kostja SL teatanud hagejale aadressi muutusest. Aadressi muutusest teavitati hagejat alles kaks kuud pärast teavituse saatmist S L .
36.VÕS § 195 lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 näeb ette, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. TsÜS § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Eeltoodust lähtudes on lepingu ülesütlemisel oluline toimetada teisele lepingupoolele tahteavaldus lepingu ülesütlemise kohta.
37.Kohtule esitatud liisingulepingust nr XXX (toimiku lk 39-43) nähtub, et kostja TP on nimetanud oma elukohaks XXX. Kontaktaadressiks on lepingusse märgitud Vikerlase 10-19, Tallinn. Kostja esitatud e-kirjadest nähtub, et kostja TP teatas oma aadressi muutusest e-kirja teel 2008.a. Samas ei ole kostja nimetatud aadressile hageja poolt 29.09.2008.a saadetud varasemale lepingu ülesütlemise teatele (toimiku lk 125) järgi läinud ja see on hagejale tagastatud hoiutähtaja möödumisel (toimiku lk 126). Kohus leiab, et kirjeldatud olukorras oli hageja poolt põhjendatud saata järjekordne lepingu ülesütlemise teade kostja TP elukoha aadressile, milline oli märgitud liisingulepingus. Tulenevalt ülalviidatud TsÜS § 69 lõikest 2 tuleb sellisel viisil saadetud teade lugeda kostjale kätte toimetatuks, kuna kostjal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. Kostja SL osas märgib kohus, et käenduslepingu (toimiku lk 60-61) kohaselt oli kostja aadressiks märgitud XXX ostja SL ei ole käesolevas asjas tõendanud, et ta oleks hagejale teatanud oma aadressi muutumisest. Kostjate esitatud üürileping (toimiku lk 135-137) tõendab üksnes kostjate elukoha muutumist alates 28.06.2009.a ehk pärast lepingu ülesütlemise teate saatmist hageja poolt. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja ei ole lepingu ülesütlemise teate ja kostjale S L nõudekirja saatmisel käitunud pahatahtlikult ning kostjatel oli võimalus mõistlikul viisil neile
Lk (11) 7
saadetud teadetega tutvuda. Kohus peab siinkohal aga vajalikuks rõhutada, et vaatamata vastuväidetele seoses ülesütlemisteate ning nõudekirja saatmisega, on kostjad nõustunud, et liisinguleping öeldi üles kostja TP poolt lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu ning leping lõppes alates 15.10.2009.a. Seega ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel sisulist tähendust see, millistele aadressidele hageja kostjatele teateid saatis, kuna hageja tahe lepingu ülesütlemiseks oli kostjatele teada. Lepingu ülesütlemise osas ei oma kohtu hinnangul tähendust ka asjaolu, et hagiavaldusele lisatud osadele arvetele (toimiku lk 62-64 ning lk 7476) on kantud kostja TP aadress, millel ta elas alates 29.06.2009.a (arved ise on dateeritud varasemate kuupäevadega). Kostja TP on omaks võtnud, et tal tekkis liisingulepingust tulenev võlgnevus ajavahemikul 2009.a aprillist kuni 2009.a juulini. Hageja ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingu punkti 1.3. kohaselt (toimiku lk 45) tuli kostjal TPl tasuda liisingumakseid lepingule lisatud maksegraafiku alusel, mitte talle edastatavate arvete alusel. Kostja ei ole ühtlasi väitnud ega tõendanud, et ta ei oleks viidatud perioodil hageja saadetud arveid kätte saanud.
38.Täiendavalt on kostjad hageja nõudele vastu vaieldes leidnud, et 06.11.2009.a saatis hageja kostjale kreeditarve nr 8561085029, mille alusel oli tasumisele kuuluva summa suuruseks märgitud 0 krooni ja võlgnevuse suuruseks seisuga 01.11.2009.a 20 672 krooni. Kostjad leidsid, et seega on hageja tunnistanud nõude puudumist kostja TP vastu seisuga 06.11.2009.a. Hageja märkis, et kuna TP ei saanud lepingu lõppedes vara omanikuks, toimus esialgse müügikäibemaksu korrigeerimine, milleks koostati automaatselt kreeditarve. Kreeditarve esitamine tähenda, et hagejal oleks puudunud nõue kostja vastu. Kreeditarvel on märgitud, et tasumisele kuulub 0 krooni, kuid võlgnevuse summaks on märgitud 01.11.2009.a seisuga 20 672 krooni. Kreeditarve saatmise hetkeks oli liisinguleping küll üles öeldud, kuid hageja lõplik nõue kostjate vastu ei olnud selginud.
39.Kohus leiab, et 06.11.2009.a kreeditarves hageja poolt lõpliku nõude summa märkimata jätmine ei välista hageja poolt nõude esitamist käesolevas tsiviilasjas. Kostjad ei ole põhjendanud ega selgitanud, millisest õiguslikust alusest tulenevalt oleks hageja pidanud kogu oma nõude summa märkima juba 06.11.2009.a kreeditarves ning miks peaks kogu nõude summa märkimata jätmine välistama hageja õiguse esitada kostjate vastu hagiavaldus. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et liisinguese (mille võõrandamise hinnaga hageja oma nõude seob) võõrandati alles 10.11.2009.a ning seega sai hageja alles pärast nimetatud kuupäeva teadlikuks kogu nõude summast. 06.11.2009.a kreeditarvel on märgitud kostja debitoorse võlgnevuse summa, mistõttu ei saanud kostja mõistliku inimesena eeldada, et tal puuduvad alates nimetatud arve saamisest mistahes kohustused hageja ees. Lisaks nähtub asjas kogutud tõenditest, et kostjaid on enne kohtumenetluse algust teavitatud kogu nõude suurusest (hageja teated 14.12.2009, toimiku lk 94, 95).
40.Kostjad on käesolevas asjas väitnud, et kostja TP tagastas liisingueseme 27.10.2009.a pärast CEOÜ telefonikõnet, kuid enne seda teda vara tagastamise vajadusest ei teavitatud, mistõttu ei ole kostja keeldunud vara vabatahtlikust tagastamisest. Hageja on väitnud, et liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisel pidi kostja TP olema teadlik lepingu lõpetamise tagajärgedest. Lisaks oli sama liisingueseme suhtes juba varasemalt leping korra üles öeldud, mistõttu oli kostja teadlik kõigist võimalikest tagajärgedest. Kohus leiab, et kostjate vastavad vastuväited ei ole asjakohased käesoleva vaidluse lahendamisel seetõttu, et kostjad ei ole vaatamata eelkirjeldatule väitnud, et CEOÜ arves (toimiku lk 86) toodud kulu oleks olnud osaliselt või tervikuna põhjendamatu või ebamõistlikus suuruses. Vaatamata kostjate väidetele ei ole kostjad esitanud vastuväiteid selle kohta, et hagiavalduses hageja poolt vara tagastamise kuludena välja toodud summad oleksid olnud põhjendamatud. Kostja
Lk (11) 8
TPon selgesõnaliselt antud osas hageja nõuet ka osaliselt tunnustanud. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid ka hagiavalduses toodud debitoorse võlgnevuse, viivisevõlgnevuse ja intresside võlgnevuse summale. Seega on kostjad antud osas hageja väidetega nõustunud, kuna TsMS § 231 lg 4 järgi eeldatakse poole omaksvõttu, kui ta ei vaidlusta vastaspoole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
41.Hagiavalduses on hageja oma nõude esitamisel lähtunud liisingueseme müügihinnast, mis hageja väidete kohaselt oli 45 000 krooni (ilma käibemaksuta) (hageja õiend, toimiku lk 70). Kostjad ei ole vaidlustanud liisingueseme tegelikku müügihinda, kuid on leidnud oma 30.01.2011.a menetlusdokumendis, et hageja ei müünud sõidukit turuhinnaga ning ka müügiprotsessi kulgemine viitab sõiduki müügile alla turuhinna. Kostjad ei esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, milline oli nende arvates liisingueseme turuväärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kuigi kohus tegi kostjatele vastava ettepaneku (kohtu 11.10.2011.a pöördumine, toimiku lk 127-128).
42.Hageja leidis, et lähtuda tuleb liisingulepingu punktist 3.7, mille järgi tuli arvesse võtta liisingueseme võõrandamisest saadud summat. Hageja oli seisukohal, et poolte vahel puudub vaidlus antud sätte kehtivuse üle ja viidatud punktist tuleb lähtuda nõude arvestamisel. Seega ei oma hageja hinnangul tähtsust, milline oli tagastatud sõiduki turuväärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja leidis samuti, et tal puudus kohustus tõendada liisingueseme turuväärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kuna antud juhul ei ole ta koostanud hindamisakti, millest nähtuks sõiduki turuväärtus ning kostjatel tuleb tõendada, et vaidlusaluse liisingueseme oleks saanud võõrandada kõrgema hinnaga. Hageja samuti väitis, et vara võõrandati 11 päeva pärast tagastamist, mistõttu oligi vara väärtuseks võõrandamisel saadud summa 45 000 krooni (käibemaksuta), kuna vara väärtus selgub selle võõrandamise käigus.
43.Kohus hageja käsitlusega ei nõustu. Kohus selgitas hagejale oma 11.01.2011.a pöördumises (toimiku lk 127-128) vajadust tõendada liisingueseme turuväärtust selle hagejale tagastamise hetkel. Kohus selgitas hagejale, et tulenevalt VÕS § 367 lõikest 3 ei ole oluline mitte liisingueseme müük, vaid selle tegelik väärtus ning reaalsest müügihinnast saab poolte kokkuleppel lähtuda vaid siis, kui tegelik müügihind turuhinnast oluliselt ei erine. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada tõendid sõiduki turuväärtuse kohta. Kohus selgitas hagejale, et kui sõiduki turuväärtus ei erinenud oluliselt tegelikust müügihinnast, tuli hagejal ka antud asjaolu tõendada. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole hageja kohtule täiendavaid tõendeid esitanud ega pidanud üldse vajalikuks sõiduki turuväärtuse tõendamist käesolevas asjas.
44.Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste punkti 3.7 järgi (toimiku lk 46) oli liisinguvõtja lepingu ülesütlemisel kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisel tekkinud kahju ehk liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe ja muud kulud. Antud üldtingimuste punkti näol on kohtu hinnangul tegemist tüüptingimusega, mis ei arvesta tarbijast liisinguvõtja kohustuste määramisel üldse seda, milline on tagastatava sõiduki turuväärtus ning millistel tingimustel võib liisinguandjast hageja seda võõrandada. Antud säte ei välista olukorda, kus liisingueseme enda valdusesse tagasi saanud liisinguandja võõrandab sõiduki kiirmüügi korras ja hinnaga oluliselt alla turuhinna, nõudes kõigi võimalike kulude hüvitamist liisinguvõtjalt. Seesugune olukord seab tarbijast liisinguvõtja ebamõistlikku olukorda, mistõttu tüüptingimusena on liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 tühine vastavalt VÕS § 42 lõikele 1 ja lg 3 punktile 5. Kuna hageja
Lk (11) 9
on üldtingimuste punktile 3.7 viidanud kui oma nõude õiguslikule alusele, lasub kohtul kohustus kontrollida omal algatusel tüüptingimuse kehtivust vaatamata sellele, et kostjad ei ole esitanud vastuväiteid sätte kehtivusele (RK TKo 17.06.2008.a nr 3-2-1-56-08, p 13; 18.06.2006.a nr 3-2-1-155-05 p 19, 12.03.2008.a nr 3-2-1-2-08, p 13).
45.Kohus viitab, et Riigikohtu varasema praktika kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingeseme väärtust liisinguandja hüvitisenõude arvestamisel üldse arvesse või tehakse seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (RK TKo 28.02.2007.a nr 3-2-1-1-07, p. 26, 29.04.2008.a nr 3-2-1-33-08, p 17). Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemisel on primaarseks seadus, esmajoones VÕS § 367 (RK TKo 28.02.2007.a nr 3-2-1-1-07, p. 27).
46.VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 näeb ette, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tuleneb, et kui liisingulepingu lõppedes jääb sõiduk liisinguandjale, säilitab viimane nii sõiduki omandi kui ka omandas tasutud väljaostumaksed. Seega jääb hagejale sõiduki koguväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tuleb tasumata väljaostumakseid kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus ehk eseme keskmine kohalik müügihind ehk turuhind. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, vaid oluline on selle tegelik väärtus (RK TKo28.02.2007.a nr 3-2-11-07, p 29; 29.04.2008.a nr 3-2-1-33-08, p 17).
47.Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud liisingueseme tegelikku väärtust ehk turuhinda selle liisinguandjale tagastamise ajal ehk 27.10.2009.a. Kohtu hinnangul ei ole hageja seega tõendanud seda kõige olulisemat eeldust, mis võimaldaks rahuldada hageja nõude kostjate vastu VÕS § 367 lg 1 ja lg 3 alusel. Olukorras, kus on teadmata tagastatud sõiduki tegelik turuväärtus, ei ole võimalik hinnata, kas liisingulepingu ülesütlemisest tulenevalt on kostjad kohustatud tasuma hagejale kulusid või mitte.
48.Kohus ei nõustu hageja seisukohaga nagu oleksid kostjad olnud käesolevas asjas kohustatud tõendama sõiduki turuväärtust või asjaolu, et turuväärtus oli oluliselt suurem sõiduki tegelikust võõrandamishinnast. Kuigi kohus on juhtinud kostja tähelepanu vajadusele tõendada sõiduki turuväärtust, on kostjad esitanud turuväärtuse kohta üksnes omapoolse hinnangu. Samas ei ole hagimenetluses kostjad kohustatud oma vastuväiteid tõendama seni, kuni hageja ei ole tõendanud hagi alusesse kuuluvaid asjaolusid (RK TKo 16.06.2010.a nr 32-1-53-10, p 13). Hageja ei ole tõendanud sõiduki turuväärtust selle tagastamise hetkel mitte ühegi tõendiga ning hageja ei ole antud asjaolu tõendamist pidanud vajalikuks vaatamata kohtu selgitustele. TsMS § 230 lg 1 alusel tuleb hagimenetluses poolel tõendada oma nõudeid ja vastuväiteid. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud sõiduki turuväärtust liisinguandjale tagastamise hetkel, on hageja nõue kostjate vastu jäänud tervikuna tõendamata. Seetõttu tuleb hageja nõue kostja TP vastu rahuldada üksnes osas, milles kostja hageja nõuet tunnistas ehk summas 2500 krooni või 159,78 eurot. Hageja nõue kostja SL vastu tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
Lk (11) 10
49.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrseliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas on kohus rahuldanud hageja nõude osaliselt üksnes selles ulatuses, millises kostja TP tunnistas hageja nõuet. Kuna tunnustatud osa nõudest moodustab hageja kogunõudest üksnes 4,6% ning kostja SL vastu jäi hagi tervikuna rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
Anu Uritam Kohtunik
Lk (11) 11
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.