Jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
1(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-41110 menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.15.12.2010.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 87 280,96 krooni (5 578,27 eurot) ja viivis protsendina põhinõudelt (87 280,96 krooni) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr 0134835L p-s 5.1 sätestatud määras (7% aastas) ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 24.07.2006 liisinguleping nr 0134835L (edaspidi leping), mille esemeks oli sõiduauto Chysler 300C (edaspidi vara). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste p 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed kokku summas 18 911,84 krooni. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas (lepingu p 5.1), s.o. 2 805,62 krooni. 17.12.2009 saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta. Hageja informeeris kostjat võlgnevuse suurusest, palus kostjal võlgnevus tasuda ja andis tasumiseks täiendava tähtaja. Samuti palus hageja kostjal võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust võtta. Kostja võlgnevust ei tasunud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt üles öelduks tuginedes lepingu üldtingimuste p-le 7.1.2, mille kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul kui kostja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja tulenevalt lepingu üldtingimuste p-st 7.5 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kostja taastas vara valduse 24.07.2006 ja andis vara võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-ile. Saksa Auto AS esitas hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, vahendustasu, keemiline pesu, müügieelne tehniline ülevaatus, remonttööd) eest arved kokku summas 10 361,26 krooni (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, s.o. 274 780,96 krooni, mis koosnes vara jääkmaksumusest 242 702,24 krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 18 911,84 krooni, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 10 361,26 krooni (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest 2 805,62 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 187 500 krooni (käibemaksuta). Seega oli kostjal kohustus hüvitada hagejale 87 280,96 krooni. Kostja vastuväited
2.Kostja tunnistas nõuet osaliselt, maksmata jäänud liisingmaksete osas, põhivõlgnevuse (18 911,84 krooni) ulatuses. Kostja ei nõustunud nõudega osas, mille aluseks olid hageja kulutused seoses auto tagastamise ja realiseerimisega summas 10 361,36 krooni. Hageja põhjustas kulutused endale ise, tellides vastavad teenused omal äranägemisel kolmandatelt
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-41110 isikutelt. Nimetatud kulutused ei olnud vajalikud, kuna kostja oli vastavad tööd 14.05.2009 enne auto üleandmist ära teinud. Põhjendatud ei ole sõiduki realiseerimise tasu. Hageja tellis nimetatud teenuse omal äranägemisel ilma kostja aktseptita ja kostjat informeerimata. Hageja ei võimaldanud kostjal sekkuda auto müügiprotsessi, mis oleks selle kulutuse välistanud. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus tegi 21.10.2011.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 18 911,84 krooni (1 208,69 eurot) ning jättis rahuldamata viiviste nõude. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohus leidis, et hageja on sarnaselt Riigikohtus käsitletud lahendile nr 3-2-1-33-08, käitunud ilma hea usu ja mõistlikkuseta. Hageja oli kohtupraktikana kohaldatavas asjas üheks pooleks ja pidi antud kohtupraktikat teadma. Vastavalt hagile oli liisingueseme jääkväärtus 242 702,24 krooni (15 511,50 eurot) ning realiseeriti hageja poolt 187 500 krooni eest. Kohtupraktikast tulenevalt ei saa lubatuks pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa müügiprotsessi mõjutada. Nimetatud asjaolu tuleneb hagiavalduse p-st 1.5, mille kohaselt andis kostja vara hageja valdusse tagasi, kuid hageja kuupäeva ei märgi. Hageja märgib antud nõuet mittepuudutava auto kostjale üleandmise päeva, millise asjaolu üle vaidlus puudub. Kostja väitel andis ta sõiduki üle 27.07.2009 ja nimetatud kuupäeva ei ole hageja vaidlustanud. 27.07.2009 teatas hageja kostjale, et paneb vara müüki 240 000 krooniga ja jätab endale õiguse alandada hinda 10%, kui sõidukit kuu aja jooksul ei müüda. Nimetatud teade jõudis kostjani sõiduki tegelikul müümise päeval, so 29.07.2009, seejuures oli sõiduki hinda oluliselt alandatud, nagu nähtub hagi p-st 1.7.1 – vara realiseeriti 187 500 krooniga (11 982,43 eurot). Kostja väitel ei saanud ta seetõttu sekkuda auto müügiprotsessi. Auto müüdi meelega alandatud hinnaga 6 päeva jooksul. Kui võtta aluseks sõiduki keskmine turuhind, mille kohta esitas vaatlusandmed kostja, kõigub antud liiki sõiduki hind 239 000 – 550 000 krooni vahel, mis teeb turuhinnaks (keskmiseks hinnaks) 394 000 krooni. Seega oleks normaalse müügiprotsessi puhul auto hind olnud 280 000 - 320 000 krooni, mis oleks katnud kõik hageja kulutused. Ka kohtuotsuse tegemisel ehk 2 aastat hiljem, kõigub sõiduki hind 10 590 - 24 300 euro vahel. Kohus leidis, et hageja müüs auto tunduvalt alla jääkväärtuse ja turuhinna (arvestamata sõiduki läbisõitu, mis oli väike ja varustusastet, mis oli maksimaalne), kõrvaldades kostja müügiprotsessist ning ei pidanud kinni kostjale avaldatud müügiprotsessi korraldamise kinnitustest. Kohtupraktikast tulenevalt ei saa sellist hageja tegevust pidada lubatuks kuna ta jättis liisingueseme võõrandamise hinnariski kostja kanda, tegi seda tahtlikult ja põhjendamatult. Seega tuleb jätta sõiduki hinnavahe ja hageja poolt tehtud müügikulutused hageja kanda. Eeltoodut arvesse võttes tuleb hageja viiviste nõue, kui alusetu, jätta rahuldamata. Viivised ei tekkinud kostja tegevusetuse tõttu. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu 21.10.2011 otsuse osaliselt, s.o. hageja kasuks välja mõistmata jäetud 4 369,58 euro osas, hageja kasuks välja mõistmata jäetud viivise protsendina põhinõudelt (5 578,27 eurot) osas ja menetluskulude hageja kanda jätmise osas ning mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 4 369,58 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt (5 578,27 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr 0134835L p-s 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas) ning jätta menetluskulud kostja kanda.
3(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-41110 Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, justkui tähendaks kompromissläbirääkimiste pidamine, et hageja ei olnud oma nõudeõiguses kindel. Kohtu järeldus on meelevaldne, ega tohiks mõjutada kohtulahendi sisu. Maakohus on vaidluse lahendamisel ebaõigesti võtnud aluseks VÕS § 367 ja nimetatud VÕS-i paragrahvi sisustavad Riigikohtu lahendid. Vaidlusalune liisinguleping ei lõppenud ülesütlemise tõttu, vaid hageja ja kostja sõlmisid 16.06.2009 liisingulepingu lisa nr 1, mille p-s 1 leppisid pooled kokku, et liisinguleping lõpetatakse ennetähtaegselt ja liisinguvõtja tagastab liisingueseme liisinguandjale 3 päeva jooksul alates lisa sõlmimisest. Liisingulepingu lõpetamise lisa p 2 kohaselt pärast liisingueseme valduse üleandmist liisinguandjale, kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Juhul, kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui liisinguandjale tema poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (sh liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad intressimaksed) ja liisingueseme valduse ülevõtmisega, hoidmisega, müügikõlbulikuks seadmisega ja muude liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale nimetatud summade vahe vastavalt liisinguandja poolt esitatavale teatisele. Seega on hageja ja kostja fikseerinud liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed omavahelises kokkuleppes ja liisingulepingu ülesütlemist reguleeriv VÕS § 367 kohaldamisele ei kuulu. Maakohus ei ole andnud hinnangut liisingulepingu nr 0134835L lõpetamise lisale, mis on toonud kaasa menetlusõiguse normi rikkumise (TsMS § 442 lg 8). Kohus ei ole otsuses märkinud, miks ta ei kohalda käesolevas vaidluses poolte vahel 16.06.2009 sõlmitud liisingulepingu lisa ja lähtub poolte vahel kokkulepitu asemel VÕS §-s 367 sätestatust. Kuna pooled sõlmisid liisingulepingu lõpetamise kohta erikokkuleppe, kus kostja võttis endale sõnaselgelt kohustuse hüvitada hagejale lepingu lisa p-s 2 sätestatud viisil tekkinud kahju, ei kuulu kohaldamisele VÕS § 367 ja ei saa lähtuda liisingueseme turuväärtusest selle hagejale tagastamise ajal. Tulenevalt lepingu lisas kokkulepitust, oli poolte tahe hageja lõpliku nõude arvestamisel lähtuda just müügihinnast. Kostja pidi lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimisel eeltooduga arvestama, mitte enda poolt sõlmitud kokkulepet hiljem vaidlustama. Asjakohased ei ole kostja väited liisingueseme väidetava turuväärtuse kohta. Liisingulepingu lõpetamise lisa näol on tegemist pärast võlgnevuse tekkimist hageja ja kostja vahel sõlmitud erikokkuleppega, mitte tavalise lepingu tüüptingimisega, mis sätestab poolte õigused ja kohustused juhuks ja tingimusel, kui liisinguleping peaks tulevikus üles öeldama. Juhul kui kohus peaks siiski leidma, et pooltevahelise kokkuleppe asemel kuulub kohaldamisele VÕS § 367 lg 3, ei nõustu hageja maakohtu poolt tuvastatud liisingueseme turuväärtusega summas 394 000 krooni. Tõendite ebaõige hindamise tulemusena on kohus tuvastanud vääralt liisingueseme turuväärtuse hagejale tagastamise hetkel. Maakohus on tõendite ebaõige hindamise tulemusena leidnud, et liisinguese tagastati hagejale 27.09.2009.a. Kostja 18.01.2011.a seisukohale lisatud liisingueseme üleandmise-vastuvõtu aktist nähtub, et liisinguese on tagastatud 25.06.2009.a. Kostja on kohtule esitanud ka liisingueseme registreerimistunnistuse koopia ja Marko Kanarbiku juhiloa koopia, kust nähtub, et sõiduk on toodud Saksa Auto AS-i platsile 25.06.2009.a. Samale tagastamiskuupäevale on hageja viidanud 13.04.2011 seisukohas. Seega on tõendatud asjaolu, et liisinguese tagastati hagejale 25.06.2009.a. Müügilepingu esitamisega kohtule on hageja tõendanud, et liisinguese võõrandati hageja poolt 29.07.2009.a hinnaga 187 500 krooni (käibemaksuta). Tuginedes kostja poolt esitatud müügipakkumistele on kohus vääralt järeldanud, et liisingueseme turuväärtus tagastamise hetkel oli 239 000 - 550 000 krooni, mis teeb kohtu arvutuste kohaselt keskmiseks hinnaks 394 000 krooni.
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-41110 Kostja tõendab liisingueseme turuväärtust internetiportaali www.auto24.ee pakkumiste väljatrükkidega, kus pakutakse müügiks sama väljalaskeaastaga Chrysler 300C sõidukeid. Millist hinda ostjad müüjale tegelikult maksid, on teadmata. Pakkumishind ei näita sõiduki turuhinda ehk hinda, millega kõnealune sõiduk tegelikult võõrandada oleks õnnestunud. Pakkumishind hõlmab endas tingimisruumi ja reaalsed tehinguhinnad on kasutatud autode puhul pakkumishindadest tunduvalt madalamad. Omades andmeid pakkumiste kohta, ei saa väita, et konkreetse vaidlusaluse sõiduki väärtus ei olnud madalam. Pakkumishindade keskmise hinna võib ebamõistlikult kõrgeks teha autoomaniku turusituatsioonile mittevastav hinnang oma sõiduki väärtusele. Kostja ei ole tõendanud, et liisinguesemele oleks leidunud ostja kõrgema hinnaga kui see, millega hageja sõiduki võõrandas. Lisaks hõlmavad kuulutustes sisalduvad pakkumishinnad reeglina käibemaksu. Kuna liisingueseme jääkmaksumus ei sisalda käibemaksu, tuleb hageja lõpliku nõude leidmisel kogunõudest maha lahutada liisingueseme väärtus ilma käibemaksuta. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-08 asunud seisukohale, et käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel ja liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse) peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta. Kostja müügipakkumistest nähtub, et sarnaseid autosid müüdi ka ligikaudu selliste hindadega, millega hageja võõrandas liisingueseme (nt 239 000 krooni, 245 000 krooni, 249 000 krooni). Hageja võõrandas liisingueseme hinnaga 225 000 krooni käibemaksuga (187 500 krooni käibemaksuta), mistõttu ei ole kostja väited liisingueseme võimaliku kõrgema turuhinna osas usutavad. Liisingueseme üleandmise-vastuvõtu aktist nähtuvalt oli liisingueseme läbisõit selle tagastamise hetkel ca 80 000 kilomeetrit, mis vastab auto24.ee pakkumiste väljavõttes toodud odavamate sõidukite läbisõidule. Kallimate pakkumishindadega sõidukid on suures osas väiksema läbisõiduga. Hagejale jääb arusaamatuks, mille alusel on kohus leidnud, et liisingueseme varustusaste oli maksimaalne ja mida see väide tähendab. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-52-11 märkinud, et kohtud võivad tuvastada, et hind, millega auto müüdi, oligi auto väärtus selle tagastamise hetkel. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-10-16860 tehtud otsuses (jõustus 18.10.2011.a) asunud seisukohale, et müügiakt koos hageja õiendiga tõendavad sõiduki turuväärtust selle hagejale tagastamise hetkel. Liisinguleping lõpetati ja liisinguese müüdi 2009. aastal. On üldteada fakt, et 2009. aastal valitses majanduslangus ja inimeste ostujõud oli madal. See tabas ka kasutatud autode turgu, kuna paljud liisinguvõtjad ei suutnud sel perioodil oma kohustusi täita, täitusid kasutatud autode müügiplatsid sõidukitega, mis viis sõidukite hinnad alla. Maakohus on eksinud tõendite hindamisel osas, mis puudutab kostja kaasamist liisingueseme müügiprotsessi. Liisinguleping lõpetati kahepoolselt 16.06.2009 ja liisinguese tagastati hagejale 25.06.2009. Kuna liisingulepingu lisa p-st 2 tulenevalt kuulus liisinguese pärast selle valduse üleandmist liisinguandja poolt võõrandamisele, pidi kostja olema teadlik, et hageja hakkab tegelema liisingueseme võõrandamisega. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks müügiprotsessis pahauskselt käitunud või müügiga seotud informatsiooni varjanud ning et ta oleks püüdnud hankida informatsiooni liisingueseme müügi ja sellega seonduvate kulude kohta ning hageja oleks sellise teabe andmisest keeldunud. Kostja ei ole ka tõendanud, et ta oleks soovinud liisingueset ise müüa, mis oleks andnud talle võimaluse müügiprotsessi vahetult kontrollida. Seega nõustus kostja, et liisingueseme müügiga tegeleb hageja. Liisinguese suunati hageja poolt müüki 23.07.2009 hinnaga 200 000 krooni (käibemaksuta), 240 000 krooni (käibemaksuga), nagu on märgitud 27.07.2009 kostjale saadetud teatises ja müüdi 30.07.2009 hinnaga 187 500 krooni (käibemaksuta) ehk 225 000 krooni (käibemaksuga). Seega tegi hageja liisingueseme võõrandamisel allahindlust esialgsest hinnast vaid 6,25%. Maakohus on ebaõigesti märkinud, et auto hinda alandati 240 000
5(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-41110 kroonilt 187 500 kroonile. Tegelikkuses alandati käibemaksuga hinda 240 000 kroonilt 225 000 kroonile ehk käibemaksuta hinda 200 000 kroonilt 187 500 kroonini. Maakohus on eksinud, kui on tõendite hindamise tulemusena leidnud, justkui oleks hageja kõrvaldanud kostja müügiprotsessist ja murdnud kostjale antud lubadusi müügiprotsessi korraldamise kohta. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks liisingueseme müügiprotsessis käitunud ebakorrektselt, mis tõi kaasa liisingueseme turuhinnast madalama hinnaga müümise. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud liisingueset kallimalt müüa, kuid hageja tegi selleks takistusi. Kuigi hageja on seisukohal, et liisingueseme võõrandamisest saadud summa vastab liisingueseme turuväärtusele, leiab ta lähtudes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 p-st 18, et liisinguandja saab kahjunõude arvestamisel aluseks võtta liisingueseme turuväärtusest kuni 10% võrra madalama hinna, kui pooled on (ka liisinguandja tüüptingimustes) kokku leppinud, et lähtuvad liisingueseme väärtuse asemel tegelikust müügihinnast (liisingulepingu üldtingimuste p 3.7). Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-33-08 ja 3-2-1-77-08 leidnud, et vastava kokkuleppe olemasolul (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud turuväärtuse asemel lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud. Samale arvamusele on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 17.03.2009.a lahendis nr 2-06-17543. Menetluse käigus ei ole leidnud tuvastamist, et liisingueseme müügihinna puhul ei ole tegemist vabalt kujunenud hinnaga või et müügiprotsessis on olnud liisingueseme müügihinda mõjutavaid hälbeid. Kui kohus peaks tõendeid hinnates leidma, et liisingueseme võõrandamisest saadu ei vasta liisingueseme turuväärtusele, on hagejal tulenevalt Riigikohtu seisukohast oma nõude arvutamisel õigus lähtuda kohtu poolt tuvastatavast liisingueseme turuväärtusest 10% madalamast hinnast. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja poolt vaidlustatud liisingueseme võõrandamisega hagejale tekkinud kulutususte põhjendatusele. Vaidlusalused kulutused olid müügieelse tehnilise ülevaatuse, remonttööde ja pesu kulud (Saksa Auto AS arve nr 292603239) 986,26 krooni (käibemaksuta) ja sõiduki realiseerimise eest makstav tasu (Saksa Auto AS arve nr 292603297) 9 375 krooni (käibemaksuta). Kohus ei ole analüüsinud hageja poolt esitatud tõendeid ega kostja vastuväiteid, mis puudutavad liisingueseme müügiga seotud kulutuste kandmist hageja poolt. Kohus ei ole põhjendanud, kas nimetatud kulutuste esitamise nõue on õigustatud või mitte. Samuti ei ole kohus andnud hinnangut hageja viivisenõudele. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades käesolevas otsuses esitatud põhjendusi. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust vaidlustatud osas, so osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-41110
7.See, et maakohus käsitles otsuse põhjendavas osas kompromissiläbirääkimistega seonduvat, ei anna maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks alust, sest maakohus ei märkinud, et pikk kompromissiläbirääkimiste pidamine mõjutab otsust.
8.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheitega, et maakohus lähtus vaidluse lahendamisel alusetult VÕS §-st 367. Kõigepealt on oluline rõhutada, et hageja esitas maakohtusse hagi, milles hageja väitis üheselt ja selgesti, et hageja ütles liisingulepingu ühepoolselt üles. Selle kinnituseks esitas hageja kohtule ka tõendi (vt hagi lisa nr 3, t lk 46), millest nähtuvalt väitis hageja kostjale, et ta ütles lepingu võlgnevuste tõttu ühepoolselt üles.
9.Isegi siis, kui hageja ei oleks menetluses vastukäivaid seisukohti ja osade tõenditega vastuolus olevaid tõendeid esitanud ja oleks algusest peale tuginenud sellele, et liisinguleping lõpetati poolte kokkuleppel, tuleb maakohtuga nõustuda selles, et VÕS § 367 kuulub käesoleva vaidluse puhul kohaldamisele. Vastav maakohtu järeldus on sisuliselt õige. Hageja esitas apellatsioonkaebuses väite, mille kohaselt VÕS § 367 kohaldamine on antud juhul välistatud, sest vastav säte kuuluks kohaldamisele liisingulepingu ühepoolse ülesütlemise korral, kuid antud juhul lõpetati liisinguleping poolte kokkuleppel ning pooled reguleerisid lepingu lõpetamise tõttu tekkivaid nõudeid lepingu lisas nr 1 (t lk 39), mille p-i 2 kohaselt müüb liisingueseme hageja ning kostjal hüvitamisele kuuluvatest summadest tuleb maha arvata mitte liisingueseme väärtus, nagu seda näeb ette VÕS § 367, vaid hind, mida hagejal liisingueseme võõrandamisel õnnestub saada. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et viidatud kokkuleppe asemel tuleb kohaldada VÕS §-s 367 sätestatut, sest liisingulepingu lisa 1 puhul on tegemist tüüptingimustega kokkuleppega VÕS § 35 lg 1 alt 2 tähenduses, kuna hageja kasutas kokkuleppe p-s 2 sätestatud klauslit kostja suhtes, eelduslikult ei olnud vastav klausel eraldi läbi räägitud (VÕS § 35 lg 2), seaduses sätestatud eeldust ümberlükkavaid asjaolusid kohtu ette toodud ei ole ning kostja ei olnud seetõttu võimeline mõjutama kokkuleppe sisu.
10.Vastava tüüptingimuse sisu ja väljendusviis on sedavõrd ebatavaline ja arusaamatu, et kostja ega kostjaga sarnane mõistlik isik ei võinud sellise tingimuse olemasolu oodata ega seda tingimust olulise pingutuseta mõista (VÕS § 37 lg 3), mistõttu ei saa vastavat tüüptingimust lugeda lepingu osaks. Liisingulepingu lisa 1 p 2 on sätestatud järgmiselt: „Pärast liisingueseme valduse üleandmist liisinguandjale, kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Juhul, kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui liisinguandjale tema poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (sh liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad intressimaksed) ja liisingueseme valduse ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega, müügikõlbulikuks seadmisega ning muude liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale nimetatud summade vahe vastavalt liisinguandja poolt esitatavale teatisele.“ Tegemist on pika kokkuleppe punktiga, milles enamalt jaolt korratakse üle samad kohustused, mis liisinguvõtjale liisingulepingu ülesütlemise korral osaks saavad. Ainukeseks erisuseks, mis seaduses sätestatuga võrreldes kokkuleppes sisaldub, on see, et erinevalt seaduses sätestatust tuleb hüvitise arvestamisel lähtuda mitte liisingueseme väärtusest vaid müügihinnast. Kusjuures liisinguandja, kes vastava kokkuleppe teksti koostas, ei esitanud kokkulepet viisil, et liisinguvõtja oleks võinud aru saada, et liisinguandja soovib üheksal real kirja pandud kokkuleppega, milles enamalt jaolt korrati üle seaduses sätestatut, muuhulgas, ühes detailküsimuses, siiski ka kõrvale kalduda seaduse olulisest põhimõttest. Kokkuleppest ei tule vastav oluline erisus mitte kuidagi esile. Seetõttu ei saa nõustuda hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et poolte ühine soov ja tegelik tahe oli see, et lähtuda tuleb liisingueseme väärtuse asemel sellest summast, millega hageja otsustab liisingueseme
7(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-41110 võõrandada. Mitte miski ei viita sellele, et liisinguandja oleks liisinguvõtjale vastavast seaduses sätestatud olulisest põhimõttest märkimisväärset kõrvalekaldumist selgitanud või et kostjaga sarnane liisinguvõtja oleks mõistliku pingutusega lugemisel pidanud üheksal real toodud kulukomponentide lugemisel avastama ühe erisuse, mille poolest vastav kokkulepe seaduses sätestatud kulukomponentidest sisuliselt eristub. Eelduslikult ei soovi kostjaga sarnane liisinguvõtja sõlmida kokkulepet, kus ta nõustub etteulatuvalt ja tingimusteta sellega, et ükskõik millise hinnaga liisinguandja liisingueseme ka ei võõrandab ja ükskõik kui palju see summa, millega liisinguandja otsustab liisingueseme võõrandada, liisingueseme väärtusest ka ei erineks, on liisinguvõtja nõus, et liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvast summast võetakse just see summa maha. Olukorras, kus liisinguvõtja pöördub vabatahtlikult liisinguandja poole selleks, et liisinguleping kokkuleppeliselt lõpetada, nagu hageja lõpuks apellatsioonkaebuses märgib, ei saa kostjaga sarnane liisinguvõtja mõistlikult eeldada, et liisinguandja valmistab lepingu lõpetamiseks ette sellise kokkuleppe, mis asetab liisinguvõtja halvemasse olukorda, kui kehtiks liisinguvõtja suhtes seadusest tulenevalt siis, kui liisinguvõtja jääks võlgu ja leping lõpetataks liisinguandja poolt ühepoolselt ülesütlemise teel. Nendel põhjustel tuleb lugeda, et vastav tingimus ei ole muutunud liisingulepingu osaks (VÕS § 37 lg 3).
11.Isegi siis, kui kõnealust lepingutingimust tuleks lugeda lepingu osaks, tuleks lugeda, et vastav tüüptingimus on VÕS §-st 44 koosmõjus § 42 lg-ga 1 tühine, sest vastava tingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st 367, mille kohaselt lähtutakse liisingulepingu ülesütlemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel liisingueseme väärtusest ja mitte sellest, millise summa eest otsustab liisinguandja liisingueseme võõrandada. Käesoleva kokkuleppega soovis liisinguandja panna liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid, kusjuures liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis, kui liisinguandja ei teinud liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustas liisingueseme müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja liisinguvõtja kanda panna soovis, kuulusid liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri. Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal) mitte aga liisinguandja tegevusest ning liisinguandja suvaotsustest. Käesolevas otsuse osas hindab kohus kokkuleppe kui sellise kehtivust ning kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja tegevus eseme võõrandamisel või kas liisinguvõtja pani toime rikkumisi, mida kokkulepe oleks võimaldanud. Nendel põhjustel leiab kohus, et vastava tingimusega kalduti kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning vastav kokkulepe viis liisinguandja ja liisinguvõtja õiguste ja kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu ei saa vastav kokkulepe kehtida.
12.VÕS § 39 lg-s 2 sätestatud reegli tõttu tuleb lugeda, et tühine on hageja ja kostja vaheline see kokkuleppe osa, mis näeb ette, et lähtuda tuleb liisingueseme võõrandamisel saadud summast. Muus osas tuleb hageja ja kostja vaheline liisinguleping ja liisingulepingu lõpetamise kokkulepe lugeda kehtivaks (VÕS § 41). Sellest tulenevalt tuleb määratleda see, millist regulatsiooni tuleb tühise kokkuleppe alusel kohaldada. Seadus iseenesest liisingulepingu kokkuleppelise lõpetamise korral tasumisele kuuluvate summade kriteeriume ei reguleeri. Sellest tulenevalt leiab kohus, et analoogia korras tuleb kohaldada seda seadusesätet, mis reguleerib liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja poolt tasumisele kuuluva summa arvestamise kriteeriume (VÕS § 367), sest liisinguvõtja ei peaks olema
8(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-41110 liisingueseme väärtuse arvestamisel halvemas olukorras, kui siis, kui liisinguleping lõpetatakse ühepoolse tahte alusel.
13.Nendel põhjustel leidis maakohus õigesti, et pooltevahelisest kokkuleppest selles osas lähtuda ei saa ning selles osas tuleb poolte kokkuleppe asemel kohaldada VÕS §-s 367 sätestatut. Vastavad maakohtu seisukohad on lõppjäreldustes õiged. Ringkonnakohus leiab, et selline seisukoht ei saa tulla hagejale üllatusena, sest vastava järelduse tegi, tõsi küll mõnevõrra napisõnalisemalt, juba maakohus ja ringkonnakohus käesolevas otsuses üksnes nõustub maakohtu järeldustega ning esitab nende järelduste juurde täiendavad põhjendused. Kuivõrd hageja viidatud maakohtu järeldusi apellatsioonkaebuses vaidlustas, oli hagejal võimalus esitada ka oma seisukohad ja põhjendused selles küsimuses. Sellele lisaks märkis hageja apellatsioonkaebuses, et kuigi hageja leiab, et käesoleval juhul kohaldub lepingu lisa ning sh ka lisa p-s 2 sätestatud kokkulepe, ning et maakohtu vastupidised seisukohad on valed, kuid hageja esitas apellatsioonkaebuses ka oma seisukohad juhuks, kui ringkonnakohus peaks siiski asuma seisukohale, et eespool käsitletud poolte kokkuleppe osa ei kehti. Nendel põhjustel leiab ringkonnakohus, et käesoleva tsiviilasja saab lahendada kirjalikus menetluses.
14.VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb liisingueseme liisinguandja omandisse jäämise korral lähtuda liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade kindlaksmääramisel liisingueseme väärtusest. Väärtust tuleb hinnata eseme liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Kuivõrd liisinguandjast hageja esitas liisinguvõtjast kostja suhtes raha maksmisele suunatud nõude, lasub TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt liisinguandjal hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus ning hageja peab tõendamiskoormise jaotusest tulenevalt kohtu ette tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel saaks kohus veendumusele jõuda, et liisingueseme väärtus oli liisingueseme liisinguandjale tagastamise ajal selline, mis võimaldab hageja poolt nõutud summade väljamõistmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja selliseid asjaolusid kohtu ette toonud ega tõendanud ei ole. Käesoleval juhul ei saa lähtuda ka kostja omaksvõtust. Veelgi enam, kostja esitas hagile selged vastuväited, milles väitis, et liisingueseme väärtus oli müügihinnast sedavõrd palju suurem, et see kattis kostja poolt tasumisele kuuluvad muud maksed. Oluline on rõhutada, et olukorras, kus mingi asjaolu kohtu ette toomise ja tõendamise kohustus lasub hagejal, ei pea kostja seni vastava asjaolu paikapidamatust kinnitavaid asjaolusid esitama ega neid tõendama, kuni hageja ei ole tema tõendamiskoormisesse kuuluvaid asjaolusid kohtu ette toonud ega neid tõendanud. Seega ei saa hageja poolt väidetud tõendamata asjaolu tõendatuks lugeda põhjusel, et kostja ei esitanud kohtule piisavalt tõendeid, mis tema vastuväiteid veelgi enam tõendaksid.
15.Hageja esitas tema poolt väidetud liisingueseme väärtuse tõendamiseks vara müügiakti (t lk 52), mille koostas hageja poolt valitud hageja lepingupartner, Saksa Auto AS-i töötaja ning milles on lühidalt ning ilma igasuguste põhjendusteta märgitud, et vara müüdi hinnaga 225 000 krooni (koos käibemaksuga). Seda, et keegi oleks liisingueseme väärtust üleüldse hinnanud, sellest aktist ei nähtu. Ka hageja ise märkis apellatsioonkaebuses, et liisingueseme müümisel tehti allahindlust. Millest nähtuvalt või miks ja miks sellisel määral allahindust tehti, mitte kuskilt ei kajastu. Toimikus ei ole mitte ühtegi teist dokumenti, millest nähtuks, et keegi oleks liisingueseme väärtusele hinnangut andnud. Ainukesed tõendid, mis võimaldavad mingilgi määral liisingueseme väärtust hinnata, on autode müügiportaalide kuulutuste väljatrükid. Maakohus asus vastavate tõendite hindamisel põhjendatult seisukohale, et toimikus olevate kuulutuste alusel ei saa järeldada, et liisingueseme väärtus oli see, millega liisinguese müüdi või et liisingueseme väärtus oleks müügihinnast üksnes ca 10% hälbinud. Maakohus viitas tõendite hindamisel asjaolule, et enamik autode müügikuulutustes näidatud
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-41110 hindadest olid konkreetse auto müügihinnast oluliselt kõrgemad ning et vastavad tõendid viitavad sellele, et selle auto kohalik keskmine turuhind oli oluliselt kõrgem.
16.Ringkonnakohus ei nõustu hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et fakt, et liisinguese müüdi sellise hinnaga, tõendab liisingueseme väärtust. Hageja ei ole usutavaks muutnud seda, et ta rakendas liisingueseme müümisel tavaliselt järgitavat hoolsust. Vastupidi, toimikus olevad tõendid annavad aluse teha järelduse, et konkreetse liisingueseme müümisel tavaliselt järgitavat hoolsust ei järgitud ning et liisinguandja ei andnud liisinguvõtjale informatsiooni, mida võiks liisinguandjalt oodata. Auto tagastati liisinguandja lepingupartnerile 25.06.2009.a (vt t lk 78-79). Auto tagastamisel auto turuväärtust ei hinnatud. Auto tagastamisel koostati üksnes akt, milles on küll kaks pilti autost, kuid milles ei ole auto väärtusele mitte mingitki hinnangut antud. Kuigi liisinguandja poolt valitud liisinguandja lepingupartneri poolt antud hinnang auto väärtusele ei ole auto väärtuse tuvastamisel väga kaalukas tõend, sest sellise hinnangu annab isik, kes on auto kiirest ja edukast müümisest varaliselt huvitatud, sest autode müümise vahendamisega tegelev ettevõtja saab lepingutasu siis, kui autole ostja leitakse, ei ole käesoleval juhul isegi sellist hinnangut koostatud. Arusaamatuks jääb, mille alusel hageja leidis, et auto tuleb müüki panna just vastava hinnaga. Kuigi auto tagastati hagejale 26.06.2009.a (vt t lk 78 ja 79), väidab hageja apellatsioonkaebuses, et auto pandi müüki alles 23.07.2009.a. Auto müükipanekuga ca kuu pikkune viivitus, olukorras, kus auto tagastati otse müügi vahendusega tegelevale hageja lepingupartnerile, viitab sellele, et hageja ei teinud auto müümisel sellist pingutust nagu auto müümisel võiks mõistlikult eeldada. Auto müüdi ca nädal aega peale müüki panekut, kusjuures juba selle perioodi jooksul vähendati auto müügihinda 15 000 krooni võrra. Kuigi hageja hinna alandamise küsimusi käsitleb, ei saa hageja poolt esitatud argumentide alusel hinna alandamise vajadust usutavaks lugeda. Seega ei saa ka need hageja väited, et hageja korraldas liisingueseme müümise piisava hoolsusega ja et auto oli piisavalt kaua müügis jne, olla aluseks hageja poolt esitatud auto väärtust puudutavate väidete tõendatuks lugemisele. Konkreetse vaidluse asjaolud viitavad vastupidisele. Liisinguese võõrandati väga kiiresti, hinna alandamise vajadust ei nähtu, hageja kostjat auto müüki panemisest, müügi hinnast ega müügiprotsessi korraldusest enne auto müüki ei informeerinud (auto alghinda ja müüki panemist kajastav kostjapoolse päringu vastusena saadetud kiri kannab kuupäeva, mis oli müügikuupäevast kaks päeva varasem ja kostja väidab, et ta sai selle posti teel saadetud kirja kätte samal kuupäeval kui auto müüdi (vt t lk 80)), materjalidest ei nähtu, et keegi oleks auto väärtust hinnanud ja mitmed sarnaste autode müügikulutused viitavad sellele, et samaväärseid autosid müüdi kallimalt.
17.Kuigi kasutatud sõidukite pakkumishinnad ei kajasta üks-üheselt seda, milliste hindadega vastavaid sõidukeid võõrandatakse, kujuneb keskmine turuhind nõudluse ja pakkumise vahekorras ning pakkumishinnad näitavad pakkumise hinnataset, so hindasid, millega loodavad turuosalised neile kuuluvaid asju mõistliku perioodi jooksul võõrandada ning pakkumishindu kajastavad dokumendid võivad olla tõenditeks, millega saab asja väärtust tõendada. Nõustuda ei saa selle väitega, et isegi siis, kui tuvastatakse, et sõiduk müüdi alla turuhinna, on liisinguandjal õigus müüa sõiduk 10% alla turuhinna ja nö turuväärtusest lähtumisel tuleks sellisel juhul 10% lahutada. Selline käsitlus ei vasta ei seadusele ega kohtupraktikale. VÕS § 367 lg 3 näeb ette turuväärtusest lähtumise ja mitte turuväärtusest 10% madalamast hinnast lähtumise. Riigikohtu praktikas viidatakse sellele, et turuväärtus ei ole alati täpselt määratletav ning juhul, kui müügihind ei hälbi turuväärtusest enam kui 10% võib teatud juhtudel veel lugeda, et asi võõrandati turuväärtusega.
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-41110
18.Eespool toodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud, et liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel oli selline, mis võimaldaks kostja suhtes nõudeid esitada. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut muuta.
19.Kuivõrd maakohus leidis, et tõendatud ei ole see hageja väide, et liisingueseme väärtus tagastamise ajal oli sedavõrd väike, mis võimaldaks hagejal kostja suhtes nõudeid esitada, siis ei pidanudki maakohus liisingueseme võõrandamise ja müügikõlbulikuks muutmise kulutustele hinnangut andma. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Menetluskulude jaotus
20.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohus jättis maakohtu menetluskulud poolte kanda. Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Ringkonnakohus maakohtu poolt määratud maakohtu menetluskulude jaotust ei muuda. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Ande Tänav
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.