Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

PankrS § 31 lg 1 kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja nõude aluseks on Swedbank AS ́i ja BCOÜ vahel sõlmitud arvelduskrediidi leping nr XXXXlimiidiga 3 000 000 krooni. 14.09.2010 seisuga on võlgniku lepingust tulenev võlgnevus võlausaldaja ees 5 466 172.24 krooni. PankrS § 10 lg 2 p 1 kohaselt võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest:1) võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. 20.01.2010. a esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik kohustust ei täitnud. PankrS § 10 lg 4 ja lg 5 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Kohus leiab, et võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning tõendanud nõude olemasolu. Võlausaldaja on esitanud nõude tõendamiseks arvelduskrediidi lepingu nr XXXX ja selle lisad. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgniku olemasoleva vara väärtus on1 172 000 eurot. Võlgniku teadaolevate kohustuste maht on 3 492 064,25 eurot. Võlgnikul puudub maksevõime ja majandustegevus on seiskunud. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb pidada võlgnikku maksejõuetuks. Ajutise halduri hinnangul oli võlgnik maksejõuetu seisuga 08.06.2009 a, võlgniku. Juhatuse liige IK ega DN pankrotiavaldust ei esitanud. Vastavalt Äriseadustiku § 180 lg 51 osaühingu juhatus kohustatud viivitamatult esitama kohtule pankrotiavalduse kui osaühing on maksejõuetu. Vastavalt äriseadustiku §-le 176 oli osaühingu tegevuse jätkamine õiguspärane seni, kuni osaühingu omakapital ehk netovara oli vähemalt pool osakapitalist, kuid mitte vähem kui 40 000,- krooni. Sellest hetkest alates, mil võlgniku netovara vähenes alla 40 000 krooni, oli võlgniku juhatuse liikmel vastavalt äriseadustiku §-le 171 lg 2 p 1 kohustus kutsuda kokku osanike koosolek. Kohtu hinnangul on nimetatud sätte üheks eesmärgiks osaühingu võlausaldajate kaitse olukorras, kus kahjumiga tegevuse jätkamine võõrkapitali ehk sisuliselt võlausaldajate raha arvel võib vähendada võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamisele. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et IK ja DN on rikkunud äriseadustiku § 171 lg 2 ja § 180 lg 51 sätestatud kohustusi. Juhatuse liikmete tegevus vastab ka KarS § 3851 sätestatud teo tunnustele. Vastavalt KarS § 3851 seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Pankrotivara moodustamise aluseks saavad PankrS § 109 kohaselt olla tagasivõitmise hagid. Tagasivõitmise võimalusi haldur senise ajutise menetluse käigus analüüsinud ei ole võlgniku poolt PankrS § 85 ja 87 rikkumise tõttu. Võlgnik on kohustatud esitama ajutisele haldurile raamatupidamisdokumendid, mis võimaldaksid ajutisel halduril pankrotivara moodustamise võimalused välja selgitada. PankrS § 86 lg 1 kohaselt kohus võib kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. Kohus on seisukohal, et vande andmiseks on PankrS § 86, 90 ja § 19 alusel kohustatud juhatuse liige ja endise juhatuse liikmed AU ning VK. Ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnik asunud täitma oma kohustusi pankrotimenetluses ning takistab PankrS § 85 ja 87 sätestatud kohustuste täitmata jätmisega pankrotimenetluse korrakohast läbiviimist. PankrS § 85 lg 1 ja 89 ning § 90 alusel kohus kohustab AU’t ning VK’t andma teavet haldurile võlgniku vara, sealhulgas kohustuste kohta. Võlgniku poolt oma põhilise kohustuse – teabe andmise kohustuse rikkumine on KarS § 385 lg 1 kohaselt karistatav rahalise karistuse või kuni üheaastase

vangistusega. Ajutine pankrotihaldur Eve Selberg on esitanud tasunõude kokku summas 1 567 eurot. Võlausaldaja ajutise halduri tasunõudele vastu ei vaidle. PankrS § 23 lg 1 kohaselt ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. PankrS § 23 lg 3 kohaselt on ajutise pankrotihalduri tunnitasu ülemmäär on 96 eurot. Kohus leiab, et arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust on põhjendatud määrata ajutise pankrotihalduri tasuks 1 567 eurot ja tehtud vajalike kulutuste katteks 46,02 eurot. PankrS § 150 lg 1 ja 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse tasutakse ajutise halduri tasu pankrotivarast.

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.